1.Ly Sokman ja Inga Sokman (hagejad) esitasid 31. augustil 2020 hagi Heiki Hannovi, Merike Hannovi, Markko Hannovi, Elika Hurda ja Emily Hurda (kostjad) vastu, milles palusid tuvastada, et hagejate, Elika Hurda, Markko Hannovi, Heiki Hannovi ja Merike Hannovi vahel (lepingupooled)
19.mail 2020 sõlmitud leping pealkirjaga „Kaasomanike kokkulepe kinnisasja valdamise ja kasutamise kohta ning kaasomandi osalise lõpetamise kokkulepe ja kinnistamisavaldus“ (leping) on kehtiv ning see ei muutu tühiseks Emily Hurda täisealiseks saamisel.
2-20-12596 Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejatele ja kostjatele (v.a Emily Hurt) kaasomanikena Tartus Roosi 10 asuv kinnisasi (kinnisasi). Elika Hurdale kuulub kaasomandiosa eelpärijana pärimisseaduse (PärS) § 45 lg 1 mõttes. Emily Hurt on järelpärija, kes saab pärijaks täisealiseks saamisel. Lepingu p 3.1 järgi selgitas notar lepingupooltele, et lepingu tagajärjed mõjutavad Emily Hurda (järelpärija) õigusi, mistõttu võivad notariaalaktis sõlmitud kokkulepped olla tühised järelpärimise tingimuse saabumisel, milleks on järelpärija saamine täisealiseks. Lepingu p 3.1 kohaselt sõlmiti leping edasilükkava tingimusega selliselt, et see jõustub pärast seda, kui notarile on esitatud nõuetekohane kohtu nõusolek, et eelpärija võib järelpärija seadusliku esindajana järelpärija nimel tehingu teha. Notar soovitas, et Elika Hurt (eelpärija) pöörduks lepingu sõlmimise asjus kohtusse, et saada nõusolek teha alaealise järelpärija nimel tehing. Eelpärija esitas Tartu Maakohtule avalduse, kuid Tartu Maakohus jättis 17. juunil 2020 tsiviilasjas nr 2-20-7290 tehtud määrusega selle avalduse menetlusse võtmata. Maakohus leidis, et kuna kinnisasja omanik on täisealine teovõimeline eelpärija, ei ole vaja kohtu nõusolekut järelpärija nimel tehingu tegemiseks. See maakohtu määrus jõustus. Seejärel esitasid hagejad Tartu Maakohtule praeguse hagi.
2.Tartu Maakohus jättis 22. septembril 2020 tehtud määrusega hagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 järgi menetlusse võtmata ning jättis menetluskulud hagejate kanda. Maakohus leidis, et eelpärija võib PärS § 48 lg 1 järgi käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid, kuid PärS § 48 lg 2 järgi on pärandvara hulka kuuluva eseme tasuta käsutustehing või pärandvara hulka kuuluva kinnisasja või kinnisasjaõiguse käsutustehing, mille on teinud eelpärija, järelpärimise tingimuse või tähtpäeva saabumisel tühine, kui tehing välistab või piirab järelpärija õigusi. Järelpärijal on seadusest tulenev õigus otsustada, kas ta kiidab tehingu järelpärimise tingimuse saabumisel heaks. Praeguses asjas esitatud tuvastushagile ei pea riik andma õiguskaitset, sest sellega soovitakse etteulatuvalt välistada järelpärija seadusest tulenevate õiguste kasutamine. Maakohus selgitas, et eelpärija on õigustatud enda soovitud käsutustehingut tegema, sh kinnisasja kasutuskorda kinnisasja teiste kaasomanikega kokku leppima ja korteriomandeid seadma. Leping, mille hageja ja teised kinnisasja kaasomanikud sõlmisid, on kehtiv. Küll aga peavad lepingupooled arvestama järelpärija õigusega tugineda järelpärimise tingimuse saabumisel lepingu tühisusele. Lepingu p 3.1 kohaselt sõlmiti leping edasilükkava tingimusega selliselt, et see jõustub pärast seda, kui notarile on esitatud nõuetekohane kohtu nõusolek, et eelpärija võib järelpärija seadusliku esindajana järelpärija nimel tehingu teha. Kui kohtult sellist nõusolekut ei saada, võivad lepingupooled sõlmida uue lepingu ilma eelnimetatud tingimuseta.
3.Hagejad esitasid maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palusid maakohtu määruse tühistada ning kohustada maakohut hagi menetlusse võtma. Hagejad leidsid, et järelpärija õigused ei seisne tema õiguses lepingu sõlmimist heaks kiita. Hagejate eesmärgiks on tuvastada, kas leping on kehtiv ka järelpärimise tingimuse saabumisel. See on vajalik selleks, et vältida olukorda, kus hagejad teevad enda kaasomandiosa eraldamiseks kulutusi, kuid hiljem selgub, et leping on PärS § 48 lg 2 järgi tühine, sest see leping piirab järelpärija õigusi või välistab need. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
2(5)
2-20-12596
4.Tartu Ringkonnakohus jättis 16. oktoobri 2020. a määrusega hagejate määruskaebuse rahuldamata ning maakohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hagejate kanda. Ringkonnakohus leidis, et maakohtu määruse tühistamiseks puudub alus, kuid selgitas, et hagejate jaoks on kohane õiguskaitsevahend esitada maakohtule avaldus nõusoleku saamiseks alaealise nimel tehingu tegemiseks. Lepingu p-de 2.14.1, 2.14.2 ja 2.15.1 kohaselt on lepingu esemeks kaasomandisse kuulva kinnisasja jagamine. Lepingust nähtuvalt soovivad lepingupooled kinnisasja käsutada. PärS § 48 lg 2 järgi on eelpärija tehtud pärandvara hulka kuuluva kinnisasja käsutustehing järelpärimise tingimuse saabumisel tühine, kui tehing välistab või piirab järelpärija õigusi. Järelpärija on praegusel juhul alaealine, ta on sündinud 2007. aastal. Alaealisele kuuluva kinnisasja käsutamiseks on perekonnaseaduse (PKS) § 131 lg-st 1 ja § 187 lg 1 p-st 1 tulenevalt vaja kohtu eelnevat nõusolekut. Seega leidis notar õigesti, et eelpärija peaks pöörduma kohtusse avaldusega saada nõusolek järelpärija nimel tehingu tegemiseks. PärS § 48 lg-s 2 sätestatu ja õiguskindluse põhimõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus veel umbes viis aastat valitseks selgusetus kinnisasja kasutamise kohta. Ringkonnakohus selgitas, et maakohus keeldus varasemas tsiviilasjas nr 2-20-7290 põhjendamatult menetlusse võtmast eelpärja avaldust järelpärija nimel tehingu tegemiseks. Eelpärija saab samasuguse avaldusega, vaatamata maakohtu tsiviilasjas nr 2-20-7290 tehtud määrusele, uuesti kohtusse pöörduda.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5.Hagejad esitasid ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad kohtute määrused tühistada ning saata asi maakohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks. Hagejad leiavad, et ringkonnakohus kohaldas vääralt materiaalõigust, kui leidis, et eelpärija käsutus vajab PKS § 131 lg 1 ja § 187 lg 1 p 1 kohaselt kohtu nõusolekut. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse norme, sest ta ei andnud hinnangut maakohtu määrusele ega hagejate määruskaebuse väidetele, vaid pakkus välja täiesti uue õigusliku tõlgenduse, jättes samas lahendamata küsimuse PärS § 48 lg 1 ja PKS § 131 lg 1 ja § 187 lg 1 p 1 koostoime kohta. Praeguses asjas on vaja vastata küsimusele, kas lepingupoolte sõlmitud leping jääb järelpärimise tingimuse saabumisel kehtima. Sellele ei tulene seadusest selget vastust ning puudub kohtupraktika. Ebaselge on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt vajab eelpärija järelpärija nõusolekut kaasomandi kasutuskorra kindlaksmääramise ja osalise lõpetamise kohta. Hagejad leiavad, et PärS § 48 lg 1 on erisäte, mis kohaldub PKS § 131 lg 1 ja § 187 lg 1 p 1 asemel ka olukorras, mil järelpärija on alaealine. Kinnisasi kuulub eelpärijale, mistõttu praegusel juhul soovib eelpärija käsutada oma asja. Järelpärija saab kinnisasja kaasomanikuks alles täisealiseks saamisel. Teda kaitseb PärS § 48 lg-s 2 sätestatu. Ringkonnakohus suunas ema esitama uuesti avaldust järelpärija nimel tehingu tegemiseks nõusoleku saamiseks. See on otstarbetu. Arvestades, et eelmine selline avaldus jäi maakohtu menetlusse võtmata, jääks tõenäoliselt menetlusse võtmata ka uus samasisuline avaldus. Seda tuvastamata, kas leping kehtib ka järelpärimise tingimuse saabumisel, jäetakse lepingupooled olukorda, kus nad järgmised viis aastat ei saa lepingu kehtivuses kindlad olla.
3(5)
2-20-12596
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 järgi muutmata. Hagejate määruskaebus jääb rahuldamata.
7.Kolleegium nõustub kohtutega, et hagejate nõue on õiguslikult perspektiivitu TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes, sest hagiavalduses esitatud asjaolud ei välista PärS § 48 lg-s 2 sätestatud käsutuspiirangu kohaldamist. Samas on hagejad tuginenud hagiavalduses lepingu p-le 3.1, väites, et leping jõustub pärast seda, kui notarile on esitatud nõuetekohane kohtu nõusolek, et eelpärija võib järelpärija seadusliku esindajana viimase nimel tehingu teha. Kolleegium leiab, et hagejatel puudub õiguslik huvi tuvastada lepingu kehtivust pärast seda, kui leping on eelnimetatud tingimuse täitmise korral jõustunud (st kui eelpärija on saanud kohtult eelnimetatud nõusoleku). Kolleegium selgitab eeltoodud seisukohta alljärgnevalt.
8.Kolleegium leiab, et kaasomanike asjaõigusseaduse §-dest 72–79 tulenevaid õigusi ei välista iseenesest asjaolu, et üks kaasomanikest on seotud PärS §-s 48 järelpärija kasuks kehtestatud piirangutega. Ka pärandvara hulka kuuluva kinnisasja kaasomanikel on enne järelpärimise tingimuse saabumist võimalik kaasomandit käsutada. PärS § 48 lg-st 2 ega mujalt sätetest ei tulene, et järelpärija ei võiks anda pärandvara hulka kuuluva kinnisasja käsutamiseks oma eelneva nõusoleku tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 lg 1 mõttes. Juhul kui järelpärija on sellise nõusoleku andnud, siis ei saa ta järelpärimise tingimuse saabumisel tugineda sellele, et kinnisasja käsutamise tehing on PärS § 48 lg 2 järgi tühine põhjusel, et see välistab või piirab tema õigusi. Seega saab ka praegusel juhul järelpärija anda TsÜS § 114 lg-s 1 nimetatud nõusoleku kinnisasja käsutamiseks.
9.Praegusel juhul on järelpärija alaealine, mistõttu ei saa ta anda eelpärijale kinnisasja käsutamiseks nõusolekut ise. Küll aga võib tema nimel sellise nõusoleku anda tema vanem kui seaduslik esindaja. PKS § 120 lg 1 järgi on vanematel lapse suhtes ühise hooldusõiguse korral ka ühine lapse seadusjärgne esindusõigus. Vanem saab lapse seadusliku esindajana teha vajaduse korral tahteavalduse lapse nimel. Osa tehingute tegemiseks on aga seaduses sätestatud lisanõuded. Esiteks ei või vanem last esindada tehingutes, mil on oht vanema ja lapse huvide konflikti tekkimiseks (PKS § 120 lg 6 ja § 180 kohaselt). Teiseks on ulatuslikumate õiguslike tagajärgedega tehingute jaoks lisaks vanema tahteavaldusele vajalik ka kohtu nõusolek (vt PKS § 130, § 131 lg 1, §-d 187 ja 188). Näiteks ei saa vanem PKS § 120 lg 6 ja § 180 lg 1 p 1 kohaselt esindada last tehingutes, mille üks pool on ta ise ja teine pool on laps, välja arvatud juhul, kui tehingust ei teki lapsele otseseid tsiviilkohustusi. PKS § 209 lg-d 1 ja 2 võimaldavad määrata lapsele erieestkostja PKS §-s 180 nimetatud tehingute tegemiseks või tehingute jaoks, mida vanem teha ei saa.
10.Hagiavaldusest nähtuvalt leppisid lepingupooled lepingus mh kokku alljärgnevas: • pooled sõlmisid kokkuleppe kinnisasja valdamise ja kasutamise kohta (kasutuskord) ning leppisid kokku kasutuskorra kohta kinnistusraamatusse märkuse kandmises (lepingu p-d 2.1-2.13, 2.17, 3.1);
4(5)
2-20-12596 •
kinnisasi jagatakse hiljemalt ühe kuu jooksul riigi maakatastrisse kannete tegemisest iseseisvateks kinnistuteks ja lõpetatakse osaliselt kaasomand kinnisasjale vastavalt kinnisasja jagamise plaanile; kaasomandi osalise lõpetamise kokkuleppe kohta kantakse märkus kinnistusraamatusse (lepingu p-d 2.14–2.17 ja 3.1).
Kolleegium leiab, et praegusel juhul tähendab lepingus kokku lepitud kinnisasja jagamine kinnisasja käsutamist. Järelpärimise tingimuse saabumisel ei saa järelpärija tugineda PärS § 48 lg 2 kohaselt käsutustehingu tühisusele juhul, kui ta oli andnud kaasomandis olnud kinnisasja jagamiseks eelpärijale nõusoleku. Kuna järelpärija on alaealine, saab tema nimel sellise nõusoleku anda eelpärija kui järelpärija vanem. Eelpärijal on aga selleks PKS § 131 lg-st 1 ja § 187 lg 1 p-st 1 tulenevalt vaja kohtu nõusolekut. Samas aga ei ole kinnisasja kasutuskorra kokkulepe ja sellest tulenevalt kasutuskorra kohta märkuse kandmine kinnistusraamatusse kinnisasja käsutustehingud. Seetõttu ei kohaldu selles osas PärS § 48 lg 2 ning eelpärijal pole vaja kohtult küsida eelnevat nõusolekut selleks, et ta saaks järelpärija nimel eelnimetatud tehingutega nõustuda. Eeltoodust tuleneb, et hagejatel on võimalik saavutada lepingu jõustumine (vt lepingu p 3.1) juhul, kui eelpärija on saanud kohtult nõusoleku anda järelpärija nimel nõusolek lepingust nähtuva käsutustehingu tegemiseks.
11.Maakohus keeldus valesti tsiviilasjas nr 2-20-7290 menetlusse võtmast eelpärija esitatud avaldust saada nõusolek järelpärija nimel tehingu tegemiseks. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et see asjaolu ei välista eelpärijal uuesti esitada kohtule avaldus eelneva nõusoleku saamiseks selleks, et ta võiks järelpärija nimel anda nõusoleku lepingust nähtuva käsutustehingu tegemiseks. Kohus saab selles menetluses kui hagita menetluses otsustada, kas kinnisasja käsutamine oleks järelpärija huvides, ning hinnata muu hulgas, kas erieestkostja määramine PKS § 209 lg 2 kohaselt on vajalik.
12.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 ja § 165 lg 1 järgi võrdsetes osades hagejate kanda.
13.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.