RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSI avaldus Neticom OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud määrus
Harju Maakohtu 27. oktoobri 2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSI
määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Võlausaldaja (määruskaebuse esitaja): RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTS (registrikood 10179460), seaduslik esindaja juhatuse liige PK ja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jüri Sirel Võlgnik (vastustaja määruskaebemenetluses): Neticom OÜ (registrikood 10650512), lepinguline esindaja Heidi Rajamäe-Parik
4.Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.
5.Rahuldada osaliselt võlgniku taotlus määruskaebemenetluse kulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata võlgniku vajaliku ja põhjendatud menetluskulu summaks määruskaebemenetluses 600 eurot ja mõista see summa võlausaldajalt RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSILT võlgniku Neticom OÜ kasuks välja. Määruse jõustumisest alates kuni täitmiseni kohustada võlausaldajat tasuma välja mõistetud menetluskulu summalt võlgnikule viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Edasikaebamise kord Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on menetlusosalisel õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Ülejäänud osas ei ole käesolev määrus vaidlustatav.
MENETLUSE KÄIK
1.RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTS (võlausaldaja) esitas 19. augustil 2020 Harju Maakohtule avalduse Neticom OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Võlausaldaja väitel sõlmis ta võlgnikuga aprillis 2018 laenulepingu, millega laenas võlgnikule kokku 4000 eurot. Kirjalikku lepingut ei vormistatud, millest tulenevalt ei ole kajastatud kokkulepet laenu tähtaja osas. Järelikult sõlmisid pooled tähtajatu laenulepingu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 397 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi, sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt tuleb intress tasuda iga kalendriaasta lõpul. Võlgnik ei teinud seda ei 2018. ega 2019. aasta lõpus. Lisaks selgusid asjaolud, mis viitasid võlgniku maksejõuetusele ning 12. juunil 2020 ütles võlausaldaja võlgnikuga laenulepingu erakorraliselt üles VÕS § 196 lg 1 ja § 399 lg 1 p 2 alusel. Vastav summa paluti tasuda hiljemalt
15.juunil 2020. Ülesütlemisavaldusele võlgnik ei reageerinud, mistõttu esitas võlausaldaja
5.augustil 2020 võlgnikule pankrotihoiatuse.
2.Võlgnik vaidles võlausaldaja nõudele vastu. Laenu andmisel lepiti kokku tagastamise tähtpäev 31. detsember 2023, intressimäär 2% aastas ja tuli tasuda koos põhisummaga. Seega ei ole võlausaldaja nõue sissenõutavaks muutunud.
MAAKOHTU MÄÄRUS
3.Maakohus jättis 27. oktoobri 2020 määrusega (vaidlustatud määrus) võlausaldaja avalduse rahuldamata pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p-de 1 ja 4 alusel ning lõpetas asja menetluse. Menetluskulud jättis kohus võlausaldaja kanda ja määras kindlaks võlgnikule hüvitatava summa.
3.1.Maakohtu hinnangul vaidleb võlgnik nõudele põhjendatult vastu, mistõttu vaidlus tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge. Pankrotimenetluses ei ole võimalik sarnaselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma hinnangu laenulepingule ja tuvastama poolte tegeliku tahte, mis ei ole kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega.
3.2.Menetluskulud jättis maakohus PankrS § 15 lg 6 alusel võlausaldaja kanda. Võlgniku lepingulise esindaja kulu on põhjendatud ja vajalik 11,75 t ulatuses tunnitasu määraga 120 eurot, st kokku 1410 eurot (= 11,75 × 120). Sellelt summalt mõistis maakohus välja ka viivise ja määras tagatise tagastamise võlausaldajale.
MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSE KÄIK MAAKOHTUS
4.Võlausaldaja esitas 5. novembril 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja uue määrusega nimetada võlgnikule ajutine haldur. Menetluskulud palub võlausaldaja panna võlgniku kanda.
2 (4)
Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised. -
-
võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on suulisest laenulepingust tulenev võlanõue, mis on laenulepingu ülesütlemise tõttu muutunud sissenõutavaks. Pangaülekanded tõendavad, et võlausaldaja andis võlgnikule laenu 4000 eurot; võlgniku väited laenulepingu tähtajalisuse ja intressi kohta on paljasõnalised; eeltoodust tulenevalt leidis maakohus ebaõigesti, et võlgnik vaidleb võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus tuleb lahendata väljaspool pankrotimenetlust.
Lisaks esitas võlausaldaja pärast määruskaebuse esitamise tähtaja möödumist korduvalt seisukohti ja taotlusi, milles tugines peamiselt võlgniku tegelikule maksejõuetusele ja PankrS muudatustele, mis jõustusid 1. veebruaril 2021.
5.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja vastamiseks. Võlgnik vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus 17. detsembril 2020.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. Võlausaldaja kannab määruskaebuse menetlemise kulud.
7.Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega. Pankrotiavaldus jäi õigesti rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole selge. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.1.Pooled vaidlevad kohustuse sissenõutavuse üle. Võlausaldaja tõi esile, et ta sõlmis võlgnikuga suulise tähtajatu laenulepingu. Võlgniku väitel saabub laenu tagastamise tähtpäev
31.detsembril 2023. Võlausaldaja heidab võlgnikule ette oma väite tõendamata jätmist. Samas ei tõenda võlausaldaja esitatud pangaülekanded ega 12. juuni 2020 ülesütlemisavaldus poolte kokkulepet laenu tähtaja kohta ega seega ka nõude sissenõutavust. PankrS § 10 lg 1 kohustab võlausaldajat oma nõuet tõendama ning sama paragrahvi teise lõike p 1 nimetab võlgniku maksejõuetuse põhistamisel ühe eeldusena nõude sissenõutavaks muutumise. Laenulepingu tingimuste tõendamatuse tõttu ei saanud maakohus hinnata, kas ülesütlemise avalduse õiguslikud tagajärjed olid saabunud. Maakohtul ei olnud ka võimalik hinnata, kas võlgnik rikkus intressi tasumise kohustust olukorras, kus puudub laenulepingu dokument, milles oleks näidatud, kuidas pidi võlgnik intressi maksma.
7.2.Seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle. Nimetatud küsimuses otsuse langetamine on hinnanguline ja seotud kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, kui leidis, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja esineb PankrS § 15 lg 3 p-s 1 nimetatud alus jätta ajutine haldur nimetamata.
7.3.Ringkonnakohus nõustub niisiis maakohtuga, et võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (vrd Riigikohtu 6. märtsi 2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1702, p 10). PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu. Selleks peavad ka esitatud asjaolud olema selged, vastuoludeta ja vaidlustamata. Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul on võlgniku vastuväited nõude selgusele piisavalt kaalukad selleks, et jätta ajutine haldur määramata ning lasta pooltel pankrotiavalduse aluseks olev nõue hagimenetluses selgeks vaielda. 3 (4)
7.4.Maakohtu põhjendustes ja eelnevates vastustes kaebuse väidetele ei muuda midagi PankrS muudatused, mis jõustusid 1. veebruaril 2021. Avalduse rahuldamata jätmise aluseks olnud normid ei muutunud. PankrS § 1 lg-d 2 ja 3 ei tähendanud endises ega muudetud sõnastuses, et kohus peaks nimetama ajutise halduri olukorras, kus pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja nõue pole selge. Pankrotimenetluses kohalduv uurimispõhimõte ei pane kohtule ülesannet (ei enne ega alates 1. veebruarist 2021) selgitada välja võlausaldaja nõude aluseks olevad asjaolud.
7.5.Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus põhjendatult ajutise halduri PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. Juhul, kui kohus tuvastab ühe PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud aluse, puudub vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud.
8.Võlausaldaja esitas 13. novembril 2020 määruskaebuse täienduse ja sellega koos taotluse täiendavate tõendite vastuvõtmiseks. Lisaks esitas ta 11. detsembril 2020 määruskaebuse täienduse ja selle lisad, 26. jaanuaril 2021 täiendava seisukoha ja selle lisad, 3. veebruaril 2021 täiendava tõendi ja 23. veebruaril 2021 täiendava seisukoha. Uute dokumentaalsete tõenditega soovib võlausaldaja tõendada võlgniku maksejõuetust. Ringkonnakohus leidis eespool, et avalduse ega määruskaebuse lahendamisel ei tulnud võlgniku maksevõimet uurida. Seetõttu jäävad võlausaldaja taotlused TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel rahuldamata. Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada, kuid kohus ei võta neid ka toimikusse.
9.Määruskaebuse menetlemise kulud kannab TsMS § 171 lg 1alusel võlausaldaja, sest tema kaebus jääb rahuldamata.
9.1.Võlgniku menetluskulude nimekirjast nähtuvalt kulus esindajal kaebusega tutvumisele ja vastuse koostamisele 8,65 t ning ta palub hüvitada 1038 eurot. Ringkonnakohus leiab, et asja sisu ning kaebuse ja vastuse mahtu arvesse võttes on lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu määruskaebuse läbivaatamisel 5 t. Võlgniku vandeadvokaadist esindaja tunnitasu määr on 120 eurot (käibemaksuta). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asja sisu arvestades on see kohane tasumäär, millest lähtuvalt peab vaidluse vastaspool kulud hüvitama. Käibemaksu hüvitamist võlgnik ei taotle.
9.2.Eelneva põhjal tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista TsMS § 174 lg 1 ja § 175 lg 1 alusel õigusabikulu hüvitamiseks 600 eurot (= 5 × 120). Võlgniku taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel märgib kohus, et võlausaldaja peab maksma menetluskulude tasumisega viivitamise korral võlgnikule viivist. Rahuldamata jääb võlgniku taotlus 438 euro (= 1038 – 600) hüvitamiseks.
10.PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. Maakohus jättis PankrS § 15 lg 1 alusel rahuldamata võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse. ParkrS ei võimalda selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust esitada, sest PankrS § 15 lg 5 sätestab sellise määruse korral ainult ühekordse kaebeõiguse. Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist saab vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel. Kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel siiski vaid juhul, kui vaidlustatav summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt)
4 (4)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.