Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja VahurPeeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
26. märts 2021. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-19-3059
Kohtuasi
AS Citadele banka (Eesti filiaali kaudu) hagi X vastu arvelduskrediidilepingust tuleneva põhivõla, intressi, hooldustasu ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 16. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
X 14. oktoobri 2020. a apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
9762 eurot 91 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja (vastustaja) AS Citadele banka (Eesti filiaali kaudu) (registrikood 11971924), lepinguline esindaja Eveli Kaunispaik Kostja (apellant) X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov
Menetluse liik
Asja läbivaatamine 9. märtsi 2021. a kohtuistungil
RESOLUTSIOON
1.Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta Harju Maakohtu 16. septembri 2020. a otsus muutmata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud X kanda. AS-il Citadele banka (Eesti filiaali kaudu) ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-19-3059 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Citadele banka Eesti filiaali kaudu (hageja, võlausaldaja) esitas 26. veebruaril 2019 Harju Maakohtule X (kostja, käendaja) ja aktsiaseltsi Haljas (põhivõlgnik) vastu hagi, milles palus kostjatelt hageja kasuks solidaarselt välja mõista põhivõla 4989 eurot 98 senti, hooldustasu 5 eurot 12 senti, sissenõutavaks muutunud intressi 16 eurot 67 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 2020 eurot 94 senti ning alates 26. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni viivise 0,15% põhinõudelt päevas. Hageja palus jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja põhivõlgnik 31. augustil 2012 arvelduskrediidilepingu nr AJ00000060 (krediidileping) arvelduskrediidi limiidiga 50 000 eurot. Krediidilepingu järgi tuli põhivõlgnikul maksta intressi iga kuu viimasel päeval intressimääraga 10% aastas kasutatud arvelduskrediidi limiidilt. Arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäev oli 31. augustil 2013. Põhivõlgnikul tuli lõpptähtpäeval tagada arvelduskontol piisav raha krediidilepingus ette nähtud ja tasumata varaliste kohustuste (sh kasutatud ja tagastamata arvelduskrediidi summa ja viiviste) tasumiseks. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid korduvalt krediidilepingu lisasid, millega suurendasid arvelduskrediidi limiiti või pikendasid arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäeva. Hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 15. novembril 2016 krediidilepingu lisa 7, millega pikendasid arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäeva
24.aprillini 2018. Hagejal on põhivõlgniku vastu põhinõue 4989 eurot 98 senti, sest põhivõlgnik jättis selle krediidisumma hagejale 24. aprilliks 2018 tagastamata. Hagejal on põhivõlgniku vastu intressinõue. Intress debiteeriti 31. mail 2018. Kuna põhivõlgniku kontol ei olnud piisavalt raha, jäi 2018. a aprilli intressimakse 16 euro 67 sendi ulatuses tasumata. Hagejal on põhivõlgniku vastu hooldustasu nõue. Vastavalt panga hinnakirjale on ärikliendi arvelduskonto hooldustasu 64 senti kuus. Põhivõlgnikul on alates 2017. a aprillist kuni 2019. a jaanuarini tasumata hooldustasu 5 eurot 12 senti. Hagejal on põhivõlgniku vastu viivisenõue. Hageja arvestab viivist põhinõudelt 4989 eurot 98 senti alates 1. juunist 2018 kuni 25. veebruarini 2019 intressimääraga 0,15% päevas. Hageja sissnõuetavaks muutunud viivisenõue on kokku 2020 eurot 94 senti. Hagejal on õigus nõuda ka edasiulatuvat viivist.
1.2.Hageja ja kostja sõlmisid 31. augustil 2012 käenduslepingu (käendusleping I), millega kostja kohustus vastutama põhivõlgnikuga sõlmitud krediidilepingust tulenevate kohustuste eest solidaarselt põhivõlgnikuga ja tasuma hagejale võlgnevuse kokku kuni 50 000 eurot. Hageja ja kostja sõlmisid 22. mail 2013 käenduslepingu (käenduslepingu II), millega hageja ja kostja suurendasid kostja vastutuse määra 100 000 euroni. Hageja esitas 3. mail 2018 ja
20.detsembril 2018 põhivõlgnikule nõuded krediidilepingust tulenevate nõuete ning
2-19-3059 käendatava kohustuste täitmiseks. Kostja ei täitnud hageja nõuet. Kostja on kohtueelsete läbirääkimiste käigus hageja nõuet tunnistanud.
2.Harju Maakohus jättis 10. veebruari 2020. a määrusega hagi põhivõlgniku vastu läbi vaatamata ja menetluskulud poolte enda kanda. Kostja vastuväited
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja kinnitas, et hageja ja põhivõlgnik sõlmisid arvelduskrediidilepingu ning hageja ja kostja sõlmisid käenduslepingu ning pooled oleks pidanud proovima lahendada vaidluse kokkuleppel kohtuväliselt, et hoida kokku aega ja kulusid. Kostja pidas e-kirja teel hagejaga läbirääkimisi võla tasumise osas. Läbirääkimiste pidamine ei tähendada nõude omaksvõtmist.
3.2.Kostja vastuväidete kohaselt ei nähtu hagiavaldusest, kas krediidileping on lõpetatud, ning kui on, siis ei tulene sellest, kuidas ja millal on leping lõpetatud. Kui hageja on krediidilepingu kehtivalt üles öelnud, peaks hageja esitama kohtule vastavad ülesütlemisavaldused ja tõendama, et hageja on krediidilepingu ülesütlemisavalduse põhivõlgnikule ja kostjale kätte toimetanud. Hagiavaldusele ei ole lisatud krediidilepingu lõpetamise dokumente. Krediidilepingu lisa 7 ei tõenda krediidilepingu lõpetamist. Selle dokumendi pealkirjaks on lepingu muutmine ja dokumendis on märgitud, et arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäev on 24. aprill 2018. a. Kui hageja ei ole krediidilepingut üles öelnud, siis jääb kostjale arusaamatuks hageja nõuete, sh intressi ja viivise arvutamise õiguslik alus. Hageja ei ole välja toonud, mille alusel saab ta nõude esitada, kui krediidileping kehtib.
3.3.Hageja ei ole teavitanud kostjat sellest, et põhivõlgnikul on tekkinud võlg, ega nõudnud kostjalt selle täitmist. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 16. septembri 2020. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 7032 eurot 71 senti ja alates 26. veebruarist 2019 sissenõutavaks muutunud viivise 0,15% tasumata põhinõudelt päevas kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 550 eurot koos võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivisega.
4.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
hageja ja põhivõlgnik sõlmisid 31. augustil 2012 krediidilepingu limiidiga 50 000 eurot ja lõpptähtpäevaga 31. august 2013. a; hageja ja põhivõlgnik pikendasid krediidi kasutamise lõpptähtpäeva 24. aprillini 2018; hageja ja kostja sõlmisid 31. augustil 2012. a ja 22. mail 2013 käenduslepingud I ja II, millega kostja kohustus krediidilepingust tulenevad kohustusi tagama summaga 100 000 eurot.
4.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled krediidilepingu VÕS § 401 lg 1 tähenduses. Hagejal on põhivõlgniku vastu VÕS § 108 lg 1 ja § 401 lg 1 alusel koosmõjus krediidilepingu p-ga 2.1 põhinõue 4989 eurot 98 senti, intressinõue 16 eurot 67 senti ja arvelduskonto hooldustasu nõue 5 eurot 12 senti.
2-19-3059 Hageja nõue põhivõlgniku vastu on muutunud VÕS § 76 lg-t 1 ja 3 ning § 82 lg-te 2 ja 7 järgi sissenõutavaks. Kuna krediidileping lõppes tähtaja saabumisega 24. aprillil 2018, siis muutus tagastamata arvelduskrediidi summa koos kõrvalnõuetega krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 järgi tähtaja saabumisega sissenõutavaks. Krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 kohaselt kohustus põhivõlgnik kasutatud arvelduskrediidi summa pangale täielikult välja maksma arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval, tagades lõpptähtpäeval arvelduskontol piisava raha lepingus ette nähtud ja tasumata varaliste kohustuste (sh kasutatud ja tagastamata arvelduskrediidi summa ja viiviste) tasumiseks. Hageja ei pidanud krediidilepingu lõppemisest põhivõlgnikku või kostjat täiendavalt teavitama või selleks eraldiseisvat kokkulepet sõlmima.
4.3.Hagejal on põhivõlgniku vastu intressinõue krediidilepingu põhitingimuste p-de 5 ja 9 järgi. Krediidilepingu põhitingimuste p 10 kohaselt oli arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäev 31. augustil 2013. Krediidilepingust tulenev põhinõue on 4989 eurot 98 senti ning hageja märgitud intress debiteeriti 31. mail 2018, põhivõlgnikul jäi raha arvelduskontol puudumise tõttu osaliselt tasumata 2018. a aprilli intressimakse 16 eurot 67 senti.
4.4.Hagejal on põhivõlgniku vastu hooldustasu nõue. Panga hinnakirja p 1.10. kohaselt on põhivõlgniku arvelduskonto hooldustasu 64 senti kuus. Põhivõlgnik ei maksnud hooldustasu perioodi eest 2017. a aprill kuni 2019. a jaanuar, s.o kaheksa kuud. Põhivõlgnikul on maksmata hooldustasu 5 eurot 12 senti.
4.5.Hagejal on põhivõlgniku vastu viivisenõue. Krediidilepingu üldtingimustega p-s 5.1. leppisid pooled kokku, et krediidilepingust tulenevate kohustuste mittetähtaegsel tasumisel on viivisemäär 0,15% päevas. Hageja arvestas sissenõutavaks muutunud viivisesummat alates
1.juunist 2018. Hageja viivisenõue oli perioodi eest 1. juuni 2018. a – 25. veebruar 2019. a (270 päeva) 2020 eurot 94 senti. Hageja saab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi nõuda ka edasiulatuvat viivist põhinõudelt määraga 0,15% päevas. Hageja arvestatud viivisesummad on kooskõlas seaduse ja krediidilepinguga.
4.6.Hagejal on käendaja vastu käenduslepingutest tulenev nõue. Hageja võib VÕS § 65 lg-te 1 ja 2, § 142 lg 1 ja § 145 lg 1 ning käenduslepingute p 2.1 järgi nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist põhivõlgnikult või käendajalt ühiselt, mõlemalt või kummaltki neist eraldi, kui põhivõlgnik rikub kohustust, mida käendaja tagab.
4.7.Kostja on hageja nõuet kohtueelsete läbirääkimiste käigus tunnistanud. Hageja ja kostja e-kirjavahetusest nähtub, et kostja nõustus maksma hagejale 6. veebruaril 2019 1000 eurot ning
27.veebruaril 2019 5845 eurot 59 senti, millele lisandub selleks ajaks kogunenud viivis. Ka kostja 3. mai 2019. a vastusest ilmneb, et kostja tunnistas hageja nõuet.
4.8.Kostja väide selle kohta, et tal ei olnud infot põhivõlgniku kohustuste täitmise kohta, ei vasta tõele, sest kostja oli põhivõlgniku seaduslik esindaja, kes suhtles hagejaga võlgnevuse teemal. Seega oli ta teadlik põhivõlgniku kohustuste rikkumisest. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.1.Maakohus ei tuvastanud nõude sissenõutavaks muutumise aega ja järeldas vääralt, et arvelduskrediidileping lõppes tähtaja saabumisega 24. aprillil 2018. Kuna hageja ei ole lepingut
2-19-3059 lõpetanud ja sellest kostjat teavitanud, ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 (arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäev) ei saa käsitada krediidilepingu lõppemise tähtpäevana. Kostja ei ole saanud lepingu lõpetamise teadet. Kuna krediidilepingut ei ole lõpetatud, ei ole nõue muutunud sissenõutavaks. Samuti on seetõttu arusaamatu hageja intressinõue ning viivisenõue.
5.2.Maakohus jättis arvestamata kostja vastuväite, et käendusleping on vastuolus heade kommetega ja seetõttu tühine. Vastustaja seisukoht
6.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
6.1.Hageja nõue kostja vastu muutus krediidilepingu üldtingimuste p 2.1 ja lisa 7 järgi sissenõutavaks 24. aprillil 2018, kui saabus arvelduskrediidi kasutamise lõpptähtpäev. Sellel päeval lõppes ka krediidileping. Vastupidine tõlgendus ei oleks kooskõlas krediidilepingu mõttega. Krediidi tagastamise lõpptähtpäeval lõpeb õigus arvelduskrediidi kasutamiseks ning tekib kohustus kasutuses olev krediidisumma tagastada. Hageja nõudis kostjalt kohustuste täitmist ning kostja tunnistas enne kohtumenetlust hageja nõuet.
6.2.Kohus jättis põhjendatult arvestamata kostja vastuväited käenduslepingute tühisusele, sest kostja ei esitanud neid tähtaegselt.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
7.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda maakohtu otsuse seaduslikkuses ja põhjendatuses. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 kohaselt maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks kostja apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
8.Kostja on ekslikult arusaamal, et hagejal ei ole õigust nõuda temalt kui käendajalt põhivõlgniku võla tasumist, sest hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud arvelduskrediidileping ei ole lõppenud. Kolleegium selgitab, et laenu ja krediidi tagasimaksmise kohustus võib muutuda sissenõutavaks nii vastava lepingu ülesütlemise tõttu lõppedes kui ka lepingus sätestatud tähtaja möödudes. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud, tuleb kohustus VÕS § 82 lg 1 järgi täita sellel tähtpäeval. Kohustus muutub VÕS § 82 lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist ning kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva möödumisel. Praegusel juhul leppisid hageja ja põhivõlgnik arvelduskrediidilepingu p-s 10 kokku arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeva ja pikendasid seda korduvalt. 15. novembril 2016 sõlmisid hageja ja põhivõlgnik viimase lisa arvelduskrediidilepingu muutmiseks (lisa 7), millega muutsid p 10 redaktsiooni selliselt, et arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäev oli 24. aprillil 2018. Arvelduskrediidi lepingu üldtingimuste I osa (MÕISTED) kohaselt oli arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäev päev, millal krediidisaaja peab olema täies ulatuses tasunud varalised kohustused pangale. Üldtingimuste p 2.2 järgi kohustus krediidisaaja kasutatud arvelduskrediidi summa pangale täielikult välja maksma arvelduskrediidi limiidi
2-19-3059 kasutamise lõpptähtpäeval, tagades arvelduskrediidi limiidi kasutamise lõpptähtpäeval piisavate rahaliste vahendite olemasolu arvelduskontol lepingus ettenähtud ja tasumata varaliste kohustuste, sh kasutatud ja tagastamata arvelduskrediidi ja viiviste tasumiseks. Seega olid hageja ja põhivõlgnik leppinud kokku arvelduskrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmise tähtpäeva (24. aprill 2018) VÕS § 82 lg 1 tähenduses ning hageja nõue põhivõlgniku vastu muutus VÕS § 82 lg 7 järgi pärast selle möödumist sissenõutavaks sõltumata sellest, et hageja ei olnud lepingut lõpetanud. Kuna hageja põhivõlg muutus pärast lepingus määratud tähtaja möödumist sissenõutavaks, oli hagejal õigus nõuda põhivõlgnikult kuni 24. aprillini 2018 kostja kasutusse antud krediidisummalt intressi ning pärast selle möödumist viivist.
9.Ekslik on kostja arusaam, et maakohus jättis põhjendamatult arvestamata kostja vastuväite selle kohta, et käendusleping on tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega.
9.1.Esmalt märgib kolleegium, et kostja viitas apellatsioonkaebuses küll sellele, et käendusleping on heade kommetega vastuolu tõttu tühine, kuid kostja ei selgitanud, miks ta esitas selle vastuväite alles maakohtu 26. augusti 2020. a kohtuistungil ning miks ta ei nõustu sellega, et maakohus pidas tema esitatud vastuväidet hilinenult esitatuks. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja esindaja, et kostja ei esitanud seda vastuväidet varem seetõttu, et ta lootis, et pooled saavutavad kompromissi. Samuti leidis kostja esindaja, et ta esitas vastuväite õigel ajal, s.o pärast seda, kui maakohus andis talle kohtuistungil sõna. Kostja esindaja hinnangul ei olnud selleks ajaks eelmenetlus lõppenud.
9.2.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus 26. augusti 2020. a kohtuistungil põhjendatult seisukohale, et kostja esitas käenduslepingu tühisuse kohta vastuväite hilinenult. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et menetlusosalised peavad esitama menetluses oma vastuväited ja neid kinnitavad tõendid TsMS § 329 lg 1 järgi nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik, seejuures võib pärast eelmenetluse lõppemist esitada uusi vastuväiteid ja tõendeid üksnes juhul, kui neid ei olnud mõjuval põhjusel võimalik varem esitada. Kui kohus korraldab eelmenetluses korraldava kohtuistungi, peab menetlusosaline TsMS § 329 lg 2 I lause esitama oma vastuväited ja neid kinnitavad tõendid selliselt, et need saaks teistele menetlusosalistele edastada vähemalt seitse päeva enne eelistungit, kui kohus ei ole määranud teisiti. Igal juhul tuleb suulise menetluse korral esitada vastuväited ja tõendid TsMS § 330 lg 1 järgi enne eelmenetluse lõppemist ning pärast seda esitatud vastuväidet ning selle aluseks olevaid uusi asjaolusid ja tõendeid menetleb kohus TsMS § 330 lg 3 ja § 331 lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Eelmenetlus võib mh lõppeda siis, kui kohus läheb eelistungilt üle kohtuasja arutamisele. TsMS § 398 lg-te 1 ja 2 järgi võib kohus määrata eelmenetluses eelistungina korraldava istungi ning pidada asja arutamise istungi eelistungi jätkuna, kui asjas tähtsad asjaolud on piisavalt välja selgitatud. Praegusel juhul kohustas maakohus 1. märtsi 2019. a määrusega kostjat esitama hagile vastuse ning 16. aprillil 2019 ning 27. mail 2019 täiendava vastuse hageja täiendavatele seisukohtadele ja tõenditele. Kostja esitas 2. aprillil 2019 hagivastuse ning 3. mail 2019 ja 10. juunil 2019 täiendavad vastused, milles ei sisaldunud käenduslepingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid ega käenduslepingu tühisuse vastuväidet. Maakohus määras asjas eelistungi, mis toimus
26.augustil 2020. Kohtuistungi protokolli (tl 73–74) kohaselt küsis maakohus istungi alguses, kas pooltel on täiendavaid taotlusi, kuid poolte esindajad kinnitasid, et neid ei ole. Seejärel
2-19-3059 pidasid poolte esindajad kohtu vahendusel kompromissiläbirääkimisi, mis luhtusid, misjärel maakohtus teatas, et hakkab asja arutama ning andis hageja esindajale sõna oma seisukohtade esitamiseks ja kostja esindajale vastuväidete esitamiseks. Kostja esindaja esitas hageja esindajale küsimusi, mis puudutasid käenduslepingu võimalikku vastuolu heade kommetega, ning kostja esindaja esitas istungil vastuväite, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus. Maakohus selgitas kostja esindajale, et kostja ei saa enam uusi vastuväiteid esitada, sest kohus lõpetas eelistungi pärast seda, kui pooltel ei olnud taotlusi ja nad ei saavutanud kokkulepet. Maakohus teatas, et kohus peab eelistungi järel kohtuistungit ning leidis, et uue vastuväite vastuvõtmine tähendaks asja arutamise edasilükkamist ja vastamiseks uue tähtaja määramist. Kuna maakohus määras asjas kostjale korduvalt tähtaja kirjalike seisukohtade esitamiseks ning seejärel eelistungi, siis pidi kostja esitama oma vastuväited, vastuväidete aluseks olevad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid kohtule esimesel võimalusel, kuid TsMS § 329 lg 2 järgi igal juhu selliselt, et need saaks teisele menetlusosalisele edastada vähemalt seitse päeva enne eelistungit. Igal juhul tuli vastuväide, uued asjaolud ja tõendid esitada TsMS § 330 lg 1 järgi enne eelmenetluse lõppemist. Seda ei ole kostja teinud. Kostja tõstatas käenduslepingu võimaliku tühisuse küsimuse alles kohtuistungil. Arvestades kohtuistungi protokollis kajastatut, saab järeldada, et maakohus pidas pärast kompromissi sõlmimise luhtumist eelistungi jätkuna asja arutamiseks kohtuistungit TsMS § 398 lg 2 tähenduses. Seega lõppes eelistung ja ühes sellega eelmenetlus pärast kompromissiläbirääkimiste luhtumist. Kostja vandeadvokaadist esindaja pidi TsMS § 398 lg-s 2 sätestatut arvestades eeldama, et kohus arutab eelistungi jätkuna asja lõpuni, ning mõistma, et kohus asus asja sisuliselt arutama, millega lõppes eelistung ja eelmenetlus. Seetõttu ei saaks kostja esindaja ekslik arusaam eelistungi jätkumisest olla vastuväite ja uute asjaolude esitamisega hilinemise mõjuvaks põhjuseks TsMS § 330 lg 1 ja 331 lg 1 tähenduses, arvestades mh seda, et maakohus oli kostjale andnud korduvalt tähtaja kirjalike seisukohtade esitamiseks. Samuti ei saa pidada vastuväite ja uute asjaolude esitamisega hilinemise mõjuvaks põhjuseks seda, et kostja lootis saavutada vastaspoolega kompromissi. Ka olukorras, kus pooled peavad kompromissiläbirääkimisi, tuleb menetlusosalisel oma vastuväited, vastuväidete aluseks olevad asjaolud ja neid kinnitavad tõendid esitada seaduses sätestatud ajal. Seda arvestades ei olnud kostjal mõjuvat põhjust esitada käenduslepingu tühisuse vastuväidet kohtuistungil pärast eelmenetluse lõppemist. Samuti oleks sellise vastuväite kohtuistungil esitamine ja menetlemine põhjustanud vaidluse lahendamise viibimise. Seda arvestades jättis maakohus TsMS § 331 lg 1 alusel põhjendatult kostja hilinenult esitatud vastuväite tähelepanuta ja vaidlust lahendades arvestamata. Olukorras, kus kohtule ei olnud esitatud tähtaegselt asjaolusid, mis tooksid kaasa käenduslepingu tühisuse, ei saanud maakohus ka omal algatusel asuda seisukohale, et leping on tühine. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus seotud küll poolte esitatud õiguslike väidetega, kuid kohus on seotud TsMS § 5 lg 1 järgi poolte esitatud asjaoludega. Mh juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kostja ei esitanud maakohtu istungil selget vastuväidet selle kohta, et käendusleping on tühine ja heade kommetega vastuolus, ega käenduslepingu tühisuse aluseks olevaid asjaolusid. Kostja üksnes viitas sellele, et käendusleping võib olla heade kommetega vastuolus (kohtuistungi helisalvestise kohaselt „ei ole välistatud, et leping on heade kommetega vastuolus“) ning esitas hagejale küsimusi, mis puudutasid käenduslepingu võimalikku vastuolu heade kommetega.
9.3.Kuna maakohus jättis põhjendamatult kostja hilinenult esitatud vastuväite arvestamata, ei võta kolleegium seisukohta, kas kostja apellatsioonkaebuses viidatud asjaoludel on käendusleping heade kommetega vastuolus.
2-19-3059
10.Ülaltoodud põhjendusi arvestades ei anna apellatsioonkaebuse apellatsioonkaebust rahuldada ega maakohtu otsust tühistada.
väited
alust
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejal ei ole apellatsioonimenetluses hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen, Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.