OÜ Finora Factoring hagi Vahi Enterprise OÜ vastu 150 000 eurot, intressi ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
181 600 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja OÜ Finora Factoring (registrikood 14439107), lepinguline esindaja J. K. Kostja Vahi Enterprise OÜ (registrikood 12511639), seaduslik esindaja R. T.
Viimase kohtuistungi aeg
15. veebruar 2021
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi.
2.Välja mõista Vahi Enterprise OÜ-lt OÜ Finora Factoring kasuks põhinõue 150 000 eurot, intress 100 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 31 500 eurot.
3.Jätta menetluskulud Vahi Enterprise OÜ kanda. Välja mõista Vahi Enterprise OÜ-lt OÜ Finora Factoring kasuks menetluskulud 2 360 eurot. Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (19. märts 2021). Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist. Menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei
olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja poolte seisukohad
1.OÜ Finora Factoring (hageja) esitas 23. septembril 2019 (täpsustatud 15. novembril 2019) Harju Maakohtule hagi Vahi Enterprise OÜ (kostja) vastu. Hageja palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 150 000 eurot, intressi 100 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 31 500 eurot. Hageja palus jätta menetlusulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 10. aprillil 2018 faktooringulepingu, mille alusel loovutas kostja hagejale nõuded X OÜ (uue nimega X OÜ; võlgnik) vastu kogusummas 180 000 eurot. Hageja tasus kostjale loovutatud nõuete eest kokku 150 000 eurot. Pärast nõuete loovutamist selgus, et võlgnikul puudusid vahendid loovutatud nõuete eest tasumiseks. Võlgniku juhatuse liikmed astusid samme võlgniku tegevuse lõpetamiseks ja kohus kuulutas 17. oktoobril 2019 välja võlgniku pankroti. Hageja ja kostja pidasid läbirääkimisi nõuete tagasiloovutamise kohta. Hageja oli valmis kostjale nõuded võlgniku vastu tagasi loovutama tingimusel, et kostja maksab kohe. Kostja ei olnud sellega nõus, soovides tasuda kunagi hiljem. Faktooringulepingus leppisid pooled kokku tingimuslikus loovutatud nõuete tagasiostukohustuse tekkimises kostjal, kui hageja vastava tahteavalduse esitab. Kuna läbirääkimised nõuete tagasiloovutamise kohta ebaõnnestusid, rakendas hageja 27. augusti 2019. a avaldusega õigust kostjale nõuded võlgniku vastu tagasi loovutada. Hageja palus kostjal tagastada hiljemalt
5.septembriks 2019 nõuete eest tasutud 150 000 eurot ja tasuda intressi 5100 eurot. Kostja ei ole raha täies ulatuses tasunud. Kostja tasus 5000 eurot, mida hageja arvestas intressi katteks. Kostja võlgneb hagejale 150 000 eurot ja intressi 100 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevuselt sissenõutavaks muutunud viivise määras 0,3% päevas perioodi 6. september 2019 – 15. november 2019 eest summas 31 500 eurot. Hageja märkis, et kostja taotlus viivise vähendamiseks on alusetu.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Vastuses esitatud põhjenduste kohaselt rikkus hageja faktooringulepingut. Pooled leppisid kokku selles, et kostja ostab loovutatud nõuded tagasi, makstes nende eest osamaksetega. Hageja kohustus loovutama kostjale tagasi osamakse ulatuses nõuded võlgniku vastu. Kostja maksis hagejale 5000 eurot, kuid hageja, rikkudes kokkulepet, ei loovutanud kostjale osaliselt nõuet. Hageja pahatahtlikku käitumist ilmestas see, et ta arvestas kostja poolt makstud raha intressi katteks. Kostja märkis, et hageja ei üritanud võlgnikult võlgnevust sisse nõuda. Hageja rikkus faktooringulepingut, põhjustas nõude väärtuse vähenemise nullini ja tekitas seeläbi kostjale kahju 150 000 eurot. Kostja avaldas, et ta tasaarvestab oma kahju hüvitamise nõude hageja vastu viimase nõudega enda vastu. Kostja leidis, et hageja viivisenõue on ebamõistlikult suur. Kostja palus vähendada viivise suurust. Viivise arvestus on ebaõige, sest kostja poolt tehtud makse 5000 eurot tuleks lugeda tasutuks põhinõude katteks ja vastavalt muutus ka viivise suurus. Kohtu põhjendused
3.Kohus leiab, et hagi tuleb rahuldada. Kohus põhistab oma seisukohta järgnevalt.
4.Kohus on tuvastanud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg 1 ning § 231 lg-te 2 ja 4 alusel järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud:
- hageja ja kostja sõlmisid 10. aprillil 2018 faktooringulepingu, mille alusel loovutas kostja hagejale kolmest arvest (11. jaanuar 2019, 15. jaanuari 2019, 24. jaanuari 2019) tulenevad nõuded võlgniku vastu summas kokku 180 000 eurot. Võlgnik kohustus arvete alusel võlgnetava raha hagejale maksma (lk 6–41); - kostja andis hagejale loovutatud nõude eest krediiti 150 000 eurot, makstes raha välja kolme osamaksena järgnevalt (lk 42): - 11. jaanuari 2019. a makse summas 50 000 eurot 11. jaanuari 2019. a arve alusel loovutatud nõude katteks; - 15. jaanuari 2019. a makse summas 49 000 eurot 15. jaanuari 2019. a arve alusel loovutatud nõude katteks - 24. jaanuari 2019. a makse summas 51 000 eurot 24. jaanuari 2019. a arve alusel loovutatud nõude katteks; - hageja saatis 27. augustil 2019 kostjale avalduse, milles teatas, et ta loovutab kostjale tagasi nõuded võlgniku vastu ning palus kostjal tagastada tagasiloovutatud nõuete hinna/krediiti (150 000 eurot) ja maksta faktooringuintressi hiljemalt 5. septembriks 2019 (lk 47–49).
5.Kohtule esitatud asjaolude järgi sõlmisid pooled faktooringulepingu. Faktooringulepingu mõiste on sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 256. Selle paragrahvi p-de 1 ja 2 järgi kohustub faktooringulepinguga üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvelt krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi ja nõude sisse nõudma. Poolte vahel sõlmitud faktooringulepingu p 2.1 sätestab, et faktooringulepingu alusel loovutab müüja (kostja) faktoorile (hageja) müügilepingutest tulenevad nõuded (arved) ostjate (võlgnik) vastu, kui faktoor (hageja) nõustub (aktsepteerib) konkreetse mõude omandamisega, et saada faktoorilt (hagejalt) nõude loovutamise arvelt krediiti. Nõude loovutamisel saadud finantseerimise eest maksab müüja (kostja) faktoorile (hagejale) faktooringuintressi.
6.Kohtupraktikas märgitakse, et VÕS § 256 ei keela ei keela pooltel leppida kokku selles, et juhul, kui faktooringuvõlgnik viivitab faktoorile maksete tasumisega, on klient kohustatud faktoori nõudmisel rahalise nõude tagasi ostma (Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 17). Kohus leiab, et faktooringulepingu p-s 7 leppisid pooled kokku hagejalt kostjale võlgniku vastu loovutatud nõuete tagasiloovutamises. Lepingu p-i 7.2 järgi saabub tagasiloovutamise õigus lepingu p-des 7.1.1–7.1.11 sätestatud juhtudel kõigi müüja (kostja) poolt faktoorile (hageja) loovutatud nõuete suhtes, sõltumata sellest, kas nende nõuete aluseks olevate arvete maksetähtpäev on saabunud või mitte. Lepingu p-i 7.3 järgi kohustub müüja (kostja) nõude tagasiloovutamisel tasuma faktoorile (hagejale) tagasiloovutatava nõude hinna seitsme pangapäeva jooksul sellesisulise kirjaliku nõude saamisest faktoorilt (hagejalt). Tagasiloovutatava nõude hind on faktooringuavansi summa, millele lisanduvad tasumata käsitlustasu, faktooringuintress (arvestatuna faktooringuavansi müüjale (kostjale) ülekandmise päevast kuni tagasiloovutatava nõude hinna tähtaegse tasumise päevani), viivised ning maksud ja muud faktooringulepingu alusel tasumisele kuuluvad maksed ja tasud. Kui tagasiloovutatava nõude hinda ei tasuta eelnimetatud tähtaja jooksul, on faktooril (hagejal) õigus nõuda müüjalt (kostjalt) viivist 0,3% päevas võlgnetavast summast. Kohtupraktikas märgitakse, et kuna faktooringulepingut reguleerivad VÕS §-d 256–258 ei sätesta nõude tagasiostu tingimusi, kohalduvad lisaks tagasiostuõigusega müügilepingu sätted (VÕS §-d 238–243). Kooskõlas VÕS § 238 lg-ga 1 võivad lepingupooled müügilepingus kokku
leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus. Sama sätte lg 2 kohaselt loetakse tagasiostuõigusega müügilepingu puhul asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale. Sätte lg 3 järgi peab avaldus olema samas vormis nagu müügileping (Riigikohtu 13. mai 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-34-08, p 17).
7.Kohus leiab, et pooled on lepingu p-s 7 kokku leppinud tingimuslikus müügilepingus, st müüjapoolse (kostja) tagasiostukohustuse tekkimises faktoori (hageja) poolt vastava sisuga tahteavalduse tegemisel. Tagasiostuõiguse kasutamise tingimused on sätestatud faktooringulepingu p-s 7. Hageja tugines 27. augusti 2019. a avalduses lepingu p-le 7.1.6, mis sätestab, et faktooril (hagejal) on õigus nõue müüjale (kostjale) tagasi loovutada ning müüjal (kostjal) on kohustus nõue faktoorilt (hagejalt) tagasi osta (tagasiloovutamine), kui ostja (võlgniku) suhtes on esitatud pankrotiavaldus, saneerimisavaldus, algatatud likvideerimine või ostja (võlgnik) ei ole täitnud oma maksekohustust ükskõik millise kreeditori suhtes või faktooril (hagejal) on põhjendatud kahtlus ostja (võlgniku) poolt arvete võimaliku mittetasumise kohta. Hageja on 27. augusti 2019. a avalduses väitnud, et nõuete loovutamise järgselt selgus, et võlgnikul puuduvad vahendid loovutatud nõuete tasumiseks. Võlgniku juhatuse liikmed ja omanikud võõrandasid 19. veebruaril 2019 oma osalused äriühingus likvideerijale, kes omakorda võõrandas kogu osaluse edasi S OÜ-le, kelle juhatuse liige A. R. on tuntud ettevõtete likvideerija. Võlgniku osaluse võõrandamisest võib järeldada, et võlgniku omanikud ei kavatsenudki faktooritud arvete tasumist korraldada (lk 47). Kohtule esitatud andmetest nähtub, et võlgnik pidi hagejale loovutatud nõuete alusel tegema makseid vastavalt 13. märtsil 2019, 16. märtsil 2019 ja 25. märtsil 2019 (lk 34–41). Võlgnik ei ole makseid tähtaegselt teinud ja hageja on põhistanud, et võlgniku juhatuse liikmed ja omanikud on käitunud eesmärgiga võlgnik likvideerida. Kohus leiab, et hagejal oli õigus kasutada tagasiostuõigust faktooringulepingu p 7.1.6 alusel, sest võlgnik ei olnud hagejale loovutatud nõuete alusel tähtaegselt makseid teinud ja hagejal oli põhjendatud kahtlus võlgniku poolt arvete (nõuete) mittetasumise kohta. Hageja teostas tagasiostuõiguse, saates kostjale 27. augustil 2019 avalduse, kus teatas vastava õiguse kasutamisest ja palus kostjal maksta nõuete eest tasutud 150 000 eurot. Kostja ei ole vaidlustanud hageja avalduse kättesaamist. Kostja kohustuse tasuda hagejale tagasiloovutatavate nõuete hind näeb ette faktooringulepingu p 7.3. Puudub vaidlus, et kostja ei ole hagejale nõuete ostuhinda (150 000 eurot) maksnud. Hagejal on õigus nõuda kostjalt lepingu täitmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 150 000 eurot. Nõude rahuldamise aluseks on VÕS 76 lg 1, § 108 lg 1 ja faktooringulepingu p 7.3.
8.Hageja palub välja mõista kostjalt faktooringuintressi. Hageja õigus nõuda intressi tuleneb faktooringulepingu p-dest 2.1, 2.3, 2.5 ja 7.3. Hageja arvestas kooskõlas poolte kokkuleppega intressi 60 päeva jooksul alates iga nõude ostuhinna osamakse tegemisest (11. jaanuar 2019,
15.jaanuari 2019 ja 24. jaanuar 2019) määras 3,4% (lk 27 pöördel). Kohus järgib hageja intressi arvestust, mis on välja toodud hageja 15. novembri 2019. a menetlusdokumendi p-s 1.7 (lk 67– 71). Kostja ei ole intressi arvestust vaidlustanud. Kostja võlgnes hagejale intressi kokku 5100 eurot. Kostja tasus 24. septembril 2019 hagejale 5000 eurot (lk 100), mille hageja luges VÕS § 88 lg 8 alusel tasutuks intressi katteks. Hagejal on õigus nõuda kostjalt tasumata intressi 100 eurot maksmist. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 100 eurot. Nõude rahuldamiseks aluseks on VÕS 76 lg 1, § 94 lg 1, § 108 lg 1 ja faktooringulepingu p-d 2.1, 2.3, 2.5 ja 7.3.
9.Kohtu hinnangul on tõendamata kostja väide, et pooled sõlmisid kokkuleppe, mille järgi maksab kostja nõude ostuhinna osamaksetena ja hageja loovutab kostjale nõude (sh omandiõiguse) võlgniku vastu kostja osamakse suuruses. Kostja poolt esitatud poolte kirjavahetus perioodil juuli – september 2019 ei kinnita vastava kokkuleppe sõlmimist (lk 50–57, lk 97–99). Märgitud kirjavahetuses arutavad pooled kokkuleppe sõlmimist, mille järgi tasuks kostja nõuete ostuhinda
osamaksetena. Kirjavahetusest ei saa järeldada, et pooled on sõlminud kostja kirjeldatud kokkulepe nõude loovutamise kohta. Faktooringulepingu p-s 7.5 sisaldub kokkulepe kostjalt hagejale loovutatud nõude omandiõiguse ülemineku kohta. Märgitud punktist nähtub, et nõude omandiõigus läheb kostjale üle siis, kui ta on hagejale nõude ostuhinna tasunud. Seega sõlmisid pooled omandireservatsiooni kokkuleppe VÕS § 208 lg 3 ja § 233 lg 1 tähenduses. Kostja ei ole tõendanud, et pooled on sõlminud märgitust muu kokkuleppe nõude omandiõiguse ülemineku kohta.
10.Hageja palub välja mõista kostjalt viivise põhinõudelt (150 000 eurot) alates
6.septembrist 2019 kuni 15. novembrini 2019. Hageja arvestab viivist faktooringulepingus kokkulepitud määras 0,3% päevas. Hageja õigus nõuda viivist määras 0,3% tuleneb faktooringulepingu p-dest 2.7 ja 7.3. Hageja palus 27. augusti 2019. a avalduses kostjal tasuda nõude ostuhind (150 000 eurot) hiljemalt 5. septembriks 2019 (lk 47–49). Kostja ei ole ostuhinda tähtaegselt tasunud. Perioodil alates 6. septembrist 2019 kuni 15. novembrini 2019 põhinõudelt 150 000 eurot sissenõutavaks muutunud viivis määras 0,3% päevas moodustab kokku 31 950 eurot (viivis on väljaarvutatud www.viivisekalkulaator.ee kaudu). Kohus on seotud hageja nõudega ja ei saa nõude piire ületada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise 31 500 eurot, mis on arvestatud põhinõudelt 150 000 eurot määras 0,3% päevas perioodil 6. september 2019 – 15. november 2019.
11.Kostja palus vähendada hageja poolt nõutava viivise suurust. Kohus selgitas 1. oktoobri 2020. a kirjas, et viivise vähendamist reguleerivad VÕS § 113 lg 8 ja § 162. Kohus tegi kostjale ettepaneku esitada kohtule asjaolud ja tõendid selle kohta, et täidetud on viivise vähendamise eeldused (lk 101-102). Kostja ei ole vastavaid asjaolusid ja tõendeid esitanud. Kohus märgib, et kahe äriühinguvahelises õigussuhtes kohaldatud viivisemäära 0,25% päevas peetakse kohtupraktikas lubatuks (vt Riigikohtu 13. mai 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-17536, p 25). Kohtu hinnangul ei ole faktooringulepingus kokkulepitud viivise määr 0,3% päevas ülemäära kõrge. Kuna kostja ei ole tõendanud, et täidetud on viivise vähendamise eeldused, ei vähenda kohus hageja poolt nõutava viivise summat.
12.Kostja esitas väite, et hageja on rikkunud faktooringulepingut ja põhjustanud sellega kostjale kahju 150 000 eurot. Kostja väitel rikkus hageja nõude tagasiloovutamise regulatsiooni, mille tõttu on nõude väärtus vähenenud nullini. Kostja tasaarvestas kahju hüvitamise nõude hageja vastu viimase poolt praeguses menetluses esitatud nõudega enda vastu. Kohus selgitas
1.oktoobri 2020. a kirjas, et kostja peab selgitama oma tasaarvestuse väidet ja tõendama, et täidetud on tasaarvestuse materiaalsed eeldused ( lk 101-102). Kostja ei ole tõendanud, et täidetud on tasaarvestuse materiaalsed eeldused, st hageja rikkus lepingut, rikkumise tagajärjel on kostjal tekkinud kahju ja et kostja nõue hageja vastu on muutunud sissenõutavaks. Seetõttu on kostja tasaarvestus tagajärjetu ja kohus ei arvesta seda.
13.Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 150 000 eurot, intressi 100 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 31 500 eurot.
14.Kohus rahuldab hagi, mistõttu tuleb menetluskulud jätta kostja kanda TsMS § 162 lg 1 alusel. Märgitud säte näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.
15.Kohus määrab hageja menetluskulud rahaliselt kindlaks TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 juhindudes.
16.Hageja 05.03.2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja käesoleva tsiviilasja raames kandnud menetluskulusid kokku summas 2645 eurot, millest hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõiv on 1800 eurot ning lepingulise esindaja kulud 845 eurot. Hageja menetluskulude
nimekirja järgi on lepinguline esindaja teinud menetlustoiminguid mahus kokku 25 tundi. Hagejale on osutatud õigusabiteenust tunnihinnaga 30 eurot (käibemaksuta) ja 40 eurot (käibemaksuta). Hageja kinnitab, et kõik kulud seonduvad käesoleva tsiviilasjaga.
17.Kostja ei ole hageja menetluskulude osas seisukohta esitanud.
18.Kohus, tutvunud hageja poolt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjaga, on seisukohal, et avaldus menetluskulude kindlaksmääramiseks kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgnevalt. 18.1 Hageja on tasunud hagiavalduselt riigilõivu summas 1 800 eurot. Kohus on seisukohal, et riigilõiv 1 800 eurot on vajalik põhjendatud menetluskulu (TsMS § 138 lg 2, § 139 lg 1), milline tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 18.2 Hagejale on osutatud õigusabiteenust tunnihinnaga 30 eurot (käibemaksuta) ja 40 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et hagejale õigusabi osutamisel rakendatud lepingulise esindaja tunnitasumäär on mõistlik. 18.3 Hagejale on õigusabi teenust osutatud kokku 25 tunni ulatuses. Kohus on seisukohal, et toimingutele kulunud aeg on põhjendatud ja vajalik osaliselt. Kohtu hinnangul ei ole osaliselt põhjendatud hageja lepingulise esindaja ajakulu kokku mahus 15,5 tundi, mis lepingulisel esindajal kulus hagi ettevalmistamiseks (dokumentaalsete tõendite kogumine ja hagi koostamine), hagi täiendamiseks, komplekteerimiseks ja esitamiseks. Hinnates ja analüüsides käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduse sisu ja mahtu asub kohus seisukohale, et põhjendatuks ja vajalikuks ajakuluks hagi ettevalmistamiseks, hagi täiendamiseks, komplekteerimiseks ja kohtule esitamiseks tuleb pidada kokku 10 tundi. Hageja menetluskulude nimekirjast lähtudes on eelnimetatud toimingute tegemistel osutatud hagejale õigusabiteenust tunnihinnaga 30 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hagi ettevalmistamise, täiendamise, komplekteerimise ja esitamisega seotud põhjendatud menetluskulu 300 eurot (10 x 30). Kohus leiab, et osaliselt ei ole põhjendatud hageja lepingulise esindaja ajakulu 3 tundi kostja seisukohtadega tutvumiseks ja seisukoha koostamiseks. Tsiviilasja toimikust nähtuvalt on kostja käesolevas tsiviilasjas esitanud oma seisukohad 11.05.2020 ja 07.07.2020 ning hageja on esitanud oma seisukoha kostja vastusele 19.05.2020. Analüüsides nimetatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, asub kohus seisukohale, et hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks kostja seisukohtadega tutvumiseks ning hagejapoolse seisukoha koostamiseks tuleb lugeda kokku 2,5 tundi. Arvestades, et hagejale osutati nimetatud menetlustoimingute tegemisel õigusabiteenust tunnihinnaga 40 eurot, on nimetatud menetlustoimingutega seotud menetluskulu põhjendatud summas 100 eurot (2,5 x 40). Kohus leiab, et osaliselt ei ole põhjendatud ja vajalik ka hageja lepingulise esindaja ajakulu 5 tundi kohtu küsimustele täiendavate vastuste koostamise eest. Arvestades 01.10.2020 kohtu korraldustes väljatoodut ning analüüsides ja hinnates hageja 12.10.2020 menetlusdokumendi sisu ja mahtu, asub kohus seisukohale, et hageja põhjendatuks ja vajalikuks lepingulise esindaja ajakuluks kohtu küsimustele vastuse esitamise koostamise eest tuleb pidada 2,5 tundi. Arvestades, et hagejale osutati nimetatud menetlustoimingu tegemisel õigusabiteenust tunnihinnaga 40 eurot, on nimetatud menetlustoiminguga seotud menetluskulu põhjendatud summas 100 eurot (2,5 x 40). Arvestades käesolevas tsiviilasjas 15.02.2021 toimunud istungi kestust, leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja ajakulu 1,5 tundi kohtuistungiks ettevalmise ja istungil osalemise eest on põhjendatud. Arvestades seda, et hagejale osutati nimetatud menetlustoimingute tegemisel
õigusabiteenust tunnihinnaga 40 eurot, on nimetatud menetlustoimingutega seotud menetluskulu põhjendatud summas 60 eurot. 18.4 Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks ja vajalikuks hageja menetluskulude nimekirjas välja toodud lepingulise esindaja poolt tehtud toiminguid ja seoses nendega kantud kulusid summas 560 eurot ( 300 eurot + 100 eurot + 100 eurot + 60 eurot).
19.Kohus määrab hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 2360 eurot (riigilõiv summas 1 800 eurot + õigusabikulud 560 eurot) ning mõistab need vastavalt menetluskulude jaotusele kostjalt välja.
20.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Aleksandr Kondrašov kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.