Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest
Määruse tegemise aeg ja koht
06.11.2015, Tallinn
Tsiviilasja number
2-14-52164
Tsiviilasi
GB pankrotiavaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 29.04.2015 määrus pankrotimenetluse lõpetamiseks ja võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamiseks
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
GB määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Avaldaja/võlgnik
XXXXXXXXXX,
XXXXXX)
GB (pankrotis, isikukood viibimiskoht
XXXXXXXX
Vastuväite esitanud võlausaldaja Riigi Tugiteenuste Keskus, esindaja Elen Eigo-Aunbaum Pankrotihaldur Peeter Sepper Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 29.04.2015 määrus osas, milles kohus jättis algatamata võlgniku kohustustest vabastamise menetluse (resolutsiooni punkt 10), ning saata asi tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamiseks. Muus osas jätta määrus muutmata.
3.Tagastada GB-le 11.09.2015 esitatud menetlusdokument.
4.Määruse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kassaatorile kättetoimetamisest (PankrS § 171 lõige 5). Selgitused
Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lõikele 6 juhul, kui määruskaebuse esitaja taotleb menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud
1.16.05.2014 esitas GB pankrotiavalduse ja 18.12.2014 kohustustest vabastamise avalduse. 11.07.2014 kuulutas kohus võlgniku pankroti välja ja nimetas halduriks Peeter Sepperi.
2.18.12.2014 esitas pankrotihaldur võlgniku pankrotimenetluses aruande ning taotluse lõpetada võlgniku menetlus raugemisega pärast pankroti väljakuulutamist, vabastada haldur võlgniku pankrotimenetluses halduri kohustustest, määrata pankrotihaldurile tasuks 704 eurot, millele lisandub käibemaks 140.80 eurot, millest 397 eurot (millele lisandub käibemaks 79.40 eurot) palus hüvitada menetlusabi korras riigi vahenditest ning halduri tasu ülejäänud osas summas 368.40 eurot palus haldur võlgnikult välja mõista, kinnitada tehtud kulutused 36.40 eurot ning otsustada võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamine.
3.30.01.2015 seisukohas vaidles Riigi Tugiteenuste Keskus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisele vastu. Olukorras, kus võlgnik kannab pikaajalist vabaduskaotuslikku karistust, ei pruugi kohustustest vabastamise menetlus täita oma eesmärki. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-1-13 selgitanud, et pankrotivõlgniku viibimine vangistuses ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest PankrS § 175 lg 2 alusel, kuid võlausaldaja arvates on eelnimetatu asjakohane juhtudel, kui kohustustest vabastamise menetluse algatamine, läbiviimine ja kohustustest vabastamine täidavad kohustustest vabastamise menetluse eesmärki. PankrS § 175 kohaselt kestab kohustustest vabastamise menetlus 3-7 aastat, mis antud juhul saabub enne vangistuse lõppu, so enne 2021. aastat. Võlausaldaja arvates on samuti oluline vaadata kohustuste struktuuri – üle 50% tunnustatud nõuetest moodustavad Eesti Vabariigi ees täitmata jäänud kohustused. Riigi Tugiteenuste Keskus leidis, et kuigi PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei ole kriminaalkohtumenetluse kuludest vabastamine pankrotiseadusega välistatud, ei täida nimetatud menetlus oma eesmärki, kui see viiakse läbi selleks, et isik, kes kannab pikaajalist vabaduskaotuslikku karistust, saaks vabaneda poole ulatuses oma kohustustest ajaks, mil ei ole vabaduskaotuslik karistus veel kantud – uus majanduslik algus saab alata koos kinnipidamisasutusest vabanemisega. Esimese astme kohtu määrus
4.Harju Maakohus tegi 29.04.2015 määruse, millega: 1) lõpetas võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu pärast pankroti väljakuulutamist; 2) märkis, et võlgniku võlausaldajatel on tunnustatud nõuete eest jäänud raha saamata alljärgnevalt: kohtutäitur Hille Kudu – 734.71 eurot, kohtutäitur Urmas Tärno – 213.30 eurot, Riigi Tugiteenuste Keskus – 2691.24 eurot, Tallinna linn Tallinna Linnavalitsuse kaudu – 387.31 eurot; 3) vabastas Peeter Sepperi pankrotihalduri kohustustest ja määras tema tasuks 704 eurot, millele lisandub käibemaks 140.80 eurot; 4) kinnitas pankrotimenetluse kulud 36.40 eurot ja jättis need võlgniku kanda; 5) määras
võlgnikule pankrotihalduri tasu hüvitamiseks menetlusabi, mida ei mõisteta riigi tuludesse välja, summas 397 eurot, millele lisandub käibemaks 79.40 eurot, ja määras Riigi Tugiteenuste Keskusel see välja maksta; 6) mõistis võlgnikult välja pankrotihalduri tasu 368.40 eurot; 7) jättis algatamata võlgniku kohustustest vabastamise menetluse; 8) määras avaldada teade pankrotimenetluse lõpetamise kohta Ametlikes Teadaannetes.
5.Määruse põhjenduste kohaselt on võlgnik esitanud avalduse füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks. Võlgnik kinnitas, et talle ei ole teada asjaolud, mis võiksid tema kohustustest vabastamise välistada ning et ta kohustub täitma pankrotiseaduse (PankrS) §-s 173 nimetatud kohustusi. Kuivõrd võlgniku kohustustest vabastamise avaldus on esitatud koos PankrS § 158 lõikes 3 nimetatud aruandega, on avaldus esitatud PankrS § 170 lg 1 mõistes õigeaegselt.
6.Kohtul on PankrS § 171 lg 2 alusel kaalutlusõigus, et otsustada, kas kohustustest vabastamise menetlus algatada või mitte. Kohus leidis, et kohustustest vabastamise menetluse algatamisest tuleb keelduda.
7.Esmalt märkis kohus, et halduri kinnitusel rohkem kui pooled võlgniku kohustustest on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused. PankrS § 176 lõikest 2 tulenevalt ei ole võlgnikul käesolevas menetluses kohustustest vabastamise menetlusega võimalik oma eelnimetatud kohustustest vabaneda ja seetõttu ei ole kohtu hinnangul õigustatud kohustustest vabastamise menetluse algatamine. Kui kohus algataks võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja annaks võlgnikule lootuse vabaneda kohustustest, teades, et õigusnorm seda tegelikult keelab, ei oleks see hea tavaga kooskõlas. Ka Tallinna Ringkonnakohus on 18.08.2014 määruses (tsiviilasi nr 2-11-24811) leidnud, et kuna PankrS § 176 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisel õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus, siis on vastava menetluse algatamine oma olemuselt ka sisutu /.../“. Kohus leidis, et ka kriminaalmenetluse kulud kuuluvad PankrS § 176 lõikes 2 sätestatud mittelõppevate kohustuste hulka, sest on vahetult seotud õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahjuga ega ole mõistlikult eraldatavad (õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju tuvastamise kulud on selle kahjuga lahutamatult seotud).
8.PankrS § 171 lg 2 annab kohtule siiski ammendava loetelu alustest, mille esinemisel võib kohus jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata. Nende aluste hulka ei kuulu võlgniku vangistuses viibimine. Ka Riigikohus on lahendis nr 32-1-1-13 leidnud, et asjaolu, et võlgnik viibib vangistuses, ei välista kohtu keeldumist võlgniku kohustustest vabastamisest. Seetõttu leidis kohus, et võlgniku vangistuses viibimise fakt ei anna alust kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keeldumiseks. Samas ei näe seadus ette vangistuses viibivale võlgnikule kohustustest vabastamise menetluse mõttes ette erikorda. Seetõttu ei saa tulla järeldusele, et vangistuses viibival võlgnikul puuduvad igasugused kohustused võlgadest vabanemiseks. Kohtu hinnangul ei saa vangistusena kantava karistuse sisuks olla automaatselt võlaõiguslikest kohustustest vabanemine. Kohus peabki järgnevalt andma hinnangu, millised on kohustustest vabastamist taotleva isiku kohustused juhul, kui ta viibib vangistuses.
9.Kohustustest vabastamise menetluse mõte on võimaldada lõpptulemusena võlgnikule
uue majandusliku alguse. Peamiseks võlgniku kohustuseks on tegeleda tulutoova tegevusega või seda otsida ning mitte takistada võlausaldajate nõuete rahuldamist. Võlgnik peab seega andma omapoolse panuse täitmata kohustuste täitmiseks. Vabaduses viibiv võlgnik peab tegelema tulutoova tegevusega või seda otsima (PankrS § 173 lg 1). Vangistuses viibiva isiku suhtes saab selliseks panuseks olla töötamine, kui selleks võimalused on loodud ning see vastab võlgniku tervislikule seisundile. Kui väljaspool vanglat võib tulutoova tegevusega mittetegelemine sõltuda erinevatest faktoritest, nt turusituatsioonist, konkurentsist, siis vanglas on töö tegemine võimalik vaid siis, kui seda kinnipeetavatele võimaldatakse. Töö otsimist kui sellist kinnipeetavalt eeldada ei saa. See aga tähendab samas seda, et vanglas, kus töö tegemine on võimalik, on mittetöötamine tahtlik otsus. Kui töötamise võimalused vanglas esinevad ja võlgnik on töövõimeline, kuid ei tööta, on kohtu hinnangul tegemist tahtlikult võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisega. Kinnipeetaval on aega, võimalust ja tervist töötada ning mittetöötamine ei ole kohtu jaoks antud kontekstis vabandatav. Sellisel juhul võlgnik tahtlikult tegevusetusega takistab võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kui võlgnikule on teada, et töötasust peetakse raha võlausaldajate nõuete rahuldamiseks kinni, on mittetöötamine seetõttu tahtlik võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamine. See ei ole kooskõlas hea usu põhimõtte ega pankrotiseaduse mõttega. Kohtu jaoks on võimalik kohustustest vabastamise menetluse algatamine juhul, kui vangistuses viibiv võlgnik töötab ning püüab saadud rahast kasvõi osaliselt nõudeid rahuldada, sest sellisel juhul näeb kohus, et võlgnik panustab ka ise kohustustest vabanemiseks. Kui võlgnik seda ei tee, peab kohus sellist tegevusetust tahtlikuks võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamiseks, sest vangistuses viibiv võlgnik reeglina muul viisil võlausaldajate nõuete rahuldamist takistada ei saa.
10.Kohus viitas PankrS § 171 lg 2 punktile 4. Antud pankrotimenetluses ajutist haldurit ei määratud, Harju Maakohtu 11.07.2014 määrusega nimetati pankrotihalduriks Peeter Sepperi. Seega arvestas kohus 1-aastast tähtaega alates 11.07.2014. Uurimisprintsiibi kohaselt selgitas kohus võlgniku töötamisega seotud asjaolusid. Tallinna Vangla 15.04.2015 kirja kohaselt on Tallinna Vanglas kinnipeetavatel võimalik teha tööd. Võlgnik on osalenud vangistuse jooksul tööhõives ajavahemikul 07.12.201206.01.2014. Tallinna Vangla perearst AT poolt 19.12.2014 koostatud tõendi alusel ei sobi võlgnik töötama seoses vasaku käelihase närvikahjustuse ja atroofia tõttu. Seega, aasta enne halduri nimetamist on võlgnik töötanud osaliselt kuni 06.01.2014. 19.12.2014 on tuvastatud vangla perearsti poolt võlgniku töötamise võimetus, mis vabandab mittetöötamist. Samas puudub põhjus, miks võlgnik 2014.a ligikaudu aasta jooksul ei töötanud. Kohtu hinnangul on võlgnik perioodil 07.01.2014-19.12.2014 tahtlikult takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, kuna ei töötanud. Tegemist on pika perioodiga. Seetõttu keeldus kohus PankrS § 171 lg 2 p 4 kohaselt kohustustest vabastamise menetluse algatamisest.
11.Kohus leidis, et olukorras, kus esinevad PankrS § 171 lg 2 punktis 4 nimetatud asjaolud ja on juba ette teada, et kohustustest vabastamise menetlus ei saa lõppeda enamuse kohustustest vabastamisega, ei ole õigustatud kohustustest vabastamise menetluse algatamine. Määruskaebus
12.19.05.2015 esitatud määruskaebuses palub võlgnik tühistada maakohtu määruse osas, milles tema suhtes kohustustest vabastamise menetlus algatamata jäeti.
13.Võlgnikul ei olnud võimalik maakohtu 29.04.2015 määrusega tutvuda, kuna talle ei saadetud selle venekeelset tõlget ning tema vastav taotlus jäeti rahuldamata. Kaevatava määrusega jättis kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, kuid põhjused ei ole võlgnikule teada määruse venekeelse tõlke puudumise tõttu. Seeläbi rikkus kohus võlgniku õigust saada taotluse alusel kohtulahend talle arusaadavas keeles ning takistas võlgniku seeläbi edasikaebamisel.
14.Paljud kaebaja võlad on trahvid piletita sõidu eest, mille kohtutäiturid oleks pidanud ammu aegumise tõttu kustutama, kuid mida ei ole tehtud. Tallinna Vanglas ei ole tööd. Vangistuse alguses töötas võlgnik katlamajas seitse kuud, pärast mida ta koondati töö puudumise tõttu. Võlgnik töötas viimati ja sai töötasu 2013.a juulis, mitte 2014.a, nagu määruses on märgitud. Võlgnik ei näe võimalust oma võlgade tasumiseks. Terviseseisundi tõttu ei ole ta võimeline töötama. Lähedasi ja sugulasi, kes aitaksid võlgu tasuda, tal ei ole. Töökohtade ja töö puudumine vanglas ei ole kaebaja süü ega tööst kõrvalehoidmine, vaid riigi probleem. Edasine menetluse käik
15.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
16.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 29.04.2015 määrus tuleb osaliselt, so resolutsiooni punkti 10 osas, TsMS § 656 lõike 1 punkti 5 ja lõike 4 alusel koosmõjus §-ga 659 tühistada menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Tühistatud osas tuleb tsiviilasi saata tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise üle otsustamiseks. Määruskaebus tuleb rahuldada. TsMS § 659 ja § 651 lõike 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Määruskaebus on esitatud maakohtu määruse resolutsiooni punkti 10 tühistamiseks. Ülejäänud osas ei ole maakohtu määruse peale edasi kaevatud, seega vastavas osas on määrus jõustunud.
17.Riigikohus on mitmes lahendis selgitanud, et kui võlgniku käitumises ei ole raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgniku kohustustest vabastamise menetlust algatamata jätta (vt nt Riigikohtu lahendid nr 3-21-60-13, punkt 10; nr 3-2-1-121-11, punkt 12). Juhud, mil võlgniku raske süüline käitumine annab kohtule aluse kaaluda, kas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest keelduda, on loetletud PankrS § 171 lõike 2 punktides 1-5. Maakohus on käesolevas asjas menetluse algatamata jätmisel tuginenud nimetatud sätte punktile 4, mille järgi võib vastava menetluse algamata jätta, kui võlgnik on viimase aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist või pärast seda tahtlikult või raske hooletuse tõttu takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist. Kolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et nimetatud säte annab käesolevas asjas aluse võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata jätmiseks.
18.Õige ei ole maakohtu seisukoht, et võlgnik on perioodil 07.01.2014-19.12.2014 PankrS § 171 lõike 2 punkti 4 mõttes tahtlikult takistanud võlausaldajate nõuete rahuldamist, kuna tal oli sel ajal võimalus vanglas töötada, aga ta ei töötanud. Määruskaebuses on võlgnik esile toonud, et tegelikult ei töötanud ta juba alates
augustist 2013.a vanglas töö puudumise tõttu. Ka asja materjalidest (vangla 21.04.2015 vastus kohtunõudele, t I kd lk 137; võlgniku K-Raha konto väljavõte, t I kd lk 181-182) nähtub, et kinnipeetav on saanud vanglas töötasu viimati 31.07.2013. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lõike 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. VangS § 38 lõike 1 järgi kindlustab vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. Eeltoodud sätetest nähtuvalt kindlustab vanglateenistus kinnipeetava võimalusel tööga, seega ei saa kinnipeetavale mittetöötamist ette heita olukorras, kus vanglateenistusel ei ole antud hetkel kinnipeetavale tööd pakkuda. Sellisel juhul ei ole tegemist tahtlikult või raske hooletuse tõttu võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisega. Eeltoodust tulenevalt on maakohus põhjendamatult jätnud PankrS § 171 lõike 2 punkti 4 alusel võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamata, mistõttu tuleb asi saata tagasi maakohtule vastava menetluse algatamise üle otsustamiseks.
19.Määruskaebuses heidab kaebaja maakohtule ette ka kaebaja taotluse maakohtu 29.04.2015 määruse vene keelde tõlkimiseks rahuldamata jätmist, mistõttu ei olnud tal määrusele määruskaebuse esitamiseks ettenähtud tähtaja jooksul võimalik kõnealuse määrusega tutvuda. Kolleegium selles etteheites esiletoodud asjaoludest tulenevalt kaebaja menetlusõiguste rikkumist ei tuvastanud. Kuigi 07.05.2015 kirjaga teatas maakohus asja lõpetava lahendi tõlkimisest keeldumisest (t I kd lk 160), siis 25.05.2015 määrusega (samas lk 202) määras kohus kaebajale menetlusabi mh tõlkekulude kandmiseks ning korraldas kõnealuse määruse tõlkimise. Tõlke sai avaldaja kätte 12.08.2015 (t II kd lk 33). Tõlke saamisega viibimine ei takistanud tähtaegselt (19.05.2015; t I kd lk 177-180; tõlge lk II kd lk 29-30) määruskaebuse esitamist.
20.Võlgniku poolt ringkonnakohtule 11.09.2015 esitatud venekeelse menetlusdokumendi (määruskaebuse täienduse) jätab kolleegium tähelepanuta kui hilinenult esitatu ja tagastab võlgnikule. Määruskaebust on võimalik täiendada seaduses sätestatud määruskaebuse esitamise tähtaja jooksul. Kõnealune menetlusdokument on esitatud TsMS § 661 lõike 2 esimeses lauses sätestatud tähtaega rikkudes.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.