Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista 350 € eurot ja menetluskulud palub jätta kostja kanda. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Kostja saabus 11.03.20 välisriigist puhkuselt. Vabariigi Valitsus kuulatas 12.03.2020 välja eriolukorra, hageja jäi koju karantiini. Peale puhkust oli esimene tööpäev 16. märts. Kostja võttis ühendust oma klientidega ja selgitas olukorda ning tõstis broneeringud nädal hilisemaks. Paljud kliendid olid hirmul oma turvalisuse pärast. Järgmiseks nädalal, st alates 23.märtsist oli olukord ühe tõsisem, erinevates riikides olid ulatuslikud haiguskolded. Kliendid helistasid ja tühistasid oma broneeringud. Kuna oli talvine koolivaheaeg ja paljud olid suusareisilt saabunud, siis olid ka kliendid karantiinis. Broneeritud päevadest olid järel vaid üksikud kliendid ja needki kahtlesid. Valitsus nõudis, et inimesed püsiksid kodus ja kehtestati 2+2 reegel. Lisaks oli nõue kasutada kaitsemaske (nii endal kui kliendil), kuid saada neid kusagilt ei olnud. Juuksur on kliendile väga lähedal ja seda teenust ei saa osutada distantsilt. Vaidlusalune salong, kus kostja töötas, oli väike ja 2+2 reeglist ei saanud kinni pidada. Ka aknad ei olnud avatavad, seega ei saanud ruume tuulutada. Kostja leiab, et sellises olukorras oli oht nii kostjale kui kliendi tervisele. See olukord oli kõigile uus ja ootamatu. Tuli langetada otsuseid kiiresti ja selle info põhjal, mis selleks momendiks oli. Päev hiljem olid tühistatud kõik eelnevad broneeringud ja ühtegi uut ei lisandunud. Kostja rääkis salongi juhatajaga, et peab sellises situatsioonis vajalikuks peatada mõneks ajaks oma teenuse pakkumise, juhataja palus teavitada üürileandjat. 27.03.2020 oli koosolek, kus hageja esindaja teatas, et olukord on halb ja tal oli ettevalmistatud lepingute lõpetamise dokumendid 1-kuulise etteteatamistähtajaga 30. aprillist. Kostja sai lehe, kus oli kirjas töölepingu lõpetamine hageja ja kostja vahel, millele kostja alla ei kirjutanud, sest kostjal ei olnud sõlmitud hagejaga töölepingut ja seda ei saanud lõpetada. Koosoleku lõppedes jäi hageja esindajaga suuline kokkulepe, et kostja annab oma otsusest teada esmaspäeval - 30.03. Kostja teatas e-posti teel, et lõpetab rendilepingu seisuga 30.03.2020 ja et antud olukorras ei saa täita lepingu punkti 8, mille järgi tuleks lepingu lõpetamisest ette teatada kirjalikult 2 kuud. Arved, mille hageja esitas, on esitatud pärast rendilepingu lõpetamist. Hageja soovis saada rendiraha ja ka kostja eeldas, et teenib tulu, kuid covid-19 tõttu said kõik kannatada. Kui kliente pole, kellele teenust pakkuda ja selle tõttu katkeb ka kostja sissetulek. Riik ei pakkunud füüsilisest isikust ettevõtjale toetust. Kohtu põhjendused Tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 444 lg 2 sätestab, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kuna tsiviilasja hind on alla 2000 €, siis menetleb kohus asja lihtmenetluse ja otsuse 3 (7)

põhjendused on TsMS § 444 lg 2 järgi lihtsustatud vormis. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1, 2, § 8 lg 1, 2 järgi tuleb lepingut täita vastavalt lepingus ja seaduses kokkulepitule ja hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Kohustuse rikkumine on VÕS § 100 järgi kohustuse täitmata jätmine, osaliselt täitmata jätmine, täitmisega viivitamine. Kui võlgnik rikub kohustust, on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult VÕS § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi kohustuse täitmist. Pooled ei vaielnud selle üle, et sõlmisid 01.6.12 tähtajatu (lepingu p 6) koostöölepingu nr 01, millega hageja andis kostja kasutusse ruumid juuksuri teenuse osutamiseks ilusalongis xxx päevatasuga 25 € minimaalselt kaheteistkümneks päevaks ühes kalendrikuus. Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et kostja kohustus maksma igas kalendrikuus minimaalselt 12 töökoha kasutuse eest 25 € päevas, mis tähendas 300 € ühes kalendrikuus. Seega oli poolte vahel sõlmitud äriruumi üürileping ning VÕS § 271 kohaselt kohustub üürnik üürilepingu järgi tasuma üürileandjale üüri. VÕS § 186 p 6 alusel lõpeb võlasuhe lepingu ülesütlemisega. VÕS § 309 lg 1 II lause sätestab, et tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda. VÕS § 311 lg 1 sätestab, et lepingupooled võivad tähtajatu üürilepingu käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud tähtaegadest kinni pidades üles öelda. Kui lepingupooled on kokku leppinud pikemas ülesütlemise tähtajas, tuleb järgida seda tähtaega ning lg 2 sätestab, et kui lepingupool ei järgi ülesütlemisel ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest. VÕS § 312 lg 2 sätestab, et kinnisasja, elu- või äriruumi, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul võib kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud. Lepingu p 8 nähtuvalt võivad pooled lepingu igal ajal lõpetada, teatades sellest teisele poolele ette kirjalikult 2 kuud ette ning p 9 sätestab, et kui teine pool rikub lepingut, siis omab teine pool õiguse lõpetada leping, teatades sellest ette kirjalikult teisele poolele 30 päeva. Ülalviidatud õigusnormidest tuleneb, et tähtajatu üürilepingu võivad pooled alati üles öelda, kuid selleks peavad nad järgima lepingu ülesütlemiseks tähtaegu; antud juhul on pooled kokku leppinud lepingu p 8, 9 lepingu ülesütlemise etteteatamise tähtaegades, sõltuvalt ülesütlemise põhjustest. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kestvuslepingu lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtajaga lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine), lg 2 sätestab, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule 4 (7)

lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. VÕS § § 313 lg 1, et mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab ning VÕS § 313 lg 3 sätestab, et üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on võimalik ülalviidatud sätete alusel lepingu poolel üürileping üles öelda etteteatamise tähtaega järgimata, st erinevalt VÕS § 309 lg 1 II lauses, § 311 lg 1, 2, § 312 sätestatust. VÕS § 325 lg 1 sätestab, et üürileandja ja üürnik võivad elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, lg 2 sätestab, et üürileandja ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed: 1) üüritud asi; 2) lepingu lõppemise päev; 3) ülesütlemise alus. Kostja seletas ärakuulamisel (tõend lihtmenetluses TsMS § 405 lg 1 p 5), et 27.03.20 toimunud koosolekul oli hageja seletanud, et ta lõpetab lepingu, kuid kuna lepingu lõpetamine oli vormisatutud töölepingu lõpetamisena, siis ei kirjutanud kostja lepingu lõpetamisele alla, sest kostja ei olnud hagejaga töölepingut sõlminud. Ülalviidatud pooltevahelisest üürilepingust nähtuvalt ei olnud poolte vahel sõlmitud töölepingut, selline asjaolu, et mis leping sõlmiti, ei olnud ka vaidluse all. Kuna hageja on ise hagiavalduses märkinud, et 27.03.20 koosolekul oleks kostjaga lõpetatud tööleping, mida poolte vahel tegelikult polnud, siis leiab kohus hagis toodud asjaolusid ja kostja seletusi hinnates, et 27.03.2020 koosolekul hageja avaldus nn töölepingu lõpetamiseks ei lõpetanud kostjaga tegelikult pooltevahelist üürilepingut. Kostja esitas kohtule oma e-kirja 30.03.2020 kl 10:57 (05.07.2020 vastuse lisa, KIS dok 5s), millest nähtuvalt ütles ta hagejale nende vahel 01.06.12 sõlmitud rendilepingu üles seisuga 30.03.2020. Avaldusest nähtuvalt on lepingu ülesütlemise põhjuseks riigis kehtestatud eriolukord, mille tõttu peavad inimesed püsima kodus, kuna levib covid-19. Avaldusest nähtuvalt ei suuda kostja tagada ilusalongis kliendile terviseohutust ning ta ei saa oma tööd (juuksur) teha distantsilt ja igal hetkel ei ole võimalik kontrollida seda, kas inimesel, kellel pole sümptomeid, on viirus või ei. Lepingu ülesütlemise avaldus on kirjalikus vormis, sellest nähtub lepingu ülesütlemise põhjus, lõppemise aeg ja milline leping üles öeldakse. Seega vastab kostja kui üürniku lepingu ülesütlemise avaldus VÕS § 325 lg 1 sätestatule. Eeltoodu alusel on kostja tõendanud, et ta tegi hagejale VÕS § 325 lg 1 järgi kirjaliku tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks. Hageja on 31.03.20 vastanud e-kirjaga kostjale, et ei tee takistusi koostöölepingu lõpetamiseks, kuid ei pea võimalikuks seda lõpetada 30.03.20, st päevapealt, kuna leiab, et seda saab teha 30päevase etteteatamise tähtajaga (viide lepingu p 8). Hageja e-kirjas on viidatud sellele, et ta on ise juba üüriraha ette maksnud ja arvestanud sellega, et see kulu ei jääks ainult hageja kanda (kostja 05.07.2020 vastuse lisa). Seega on hageja nõustunud ka ise sellega, 5 (7)

et leping poolte vahel lõpeb ja seda kostja avalduse alusel. Kuivõrd kostja ütles hagejale 30.03.2020 lepingu üles 30.03.2020 seisuga kooskõlas VÕS § 325, siis ei saanud hageja enam ise seda sama lepingut üles öelda pärast kostja poolt 30.03.20 tehtud tahteavaldust. Hageja on kätte saanud kostja tahteavalduse lepingu ülesütlemiseks, mida kinnitab tema enda ülalpool viidatud e-kirjaline vastus 31.03.20 ja kirjas tõusetus küsimus vaid sellest, mis hetkel leping lõpeb. Hageja poolt kohtule esitatud hageja enda avaldusest 09.04.2020 kostjale nähtub, et hageja on ise ka soovinud omakorda sedasama lepingut üles öelda 09.04.20 dateeritud avaldusega (hagiavalduse 03.06.20 lisa ja 20.08.2020 seisukoha lisa, KIS 3s, 12s). Avaldusest nähtub, et hageja ütleb lepingu üles 30.04.2020 seoses Eesti Vabariigis väljakuulutatud eriolukorraga ja sellest tuleneva töömahu olulise vähenemisega. Seega kinnitavad nii kostja 30.03.20 kui hageja 09.04.2020 avaldused seda, et mõlemad pooled on leidnud, et riigis kehtestatud eriolukord ja sellest tingitud töö tegemise olukord, tingimused (hagejal kõrgendatud terviseriskid klientidele, kostjal töömahu vähenemine) on oluliseks mõjuvaks põhjuseks, et mis teeb võimatuks jätkata lepingulisi suhteid. Sisuliselt on pooled hinnanud riigis tekkinud pandeemiat ja kehtestatud eriolukorda sellisena, mis annab aluse lepingu erakorraliselt lõpetada. Tegemist on kohtu arvates VÕS § 313 lg 1 tuleneva olukorraga, millisel juhul võis kostja öelda 30.03.20 pooltevahelise lepingu hagejale üles ilma etteteatamise, sj lepingus sätestatud tähtaega järgimata VÕS § 313 lg 1, 3, §196 lg § 195 lg 1 järgi. Seega lõppes pooltevaheline üürileping 30.03.20 kostja poolse ülesütlemise avaldusega 30.03.2020 kehtivalt, st poolte vaheline võlasuhe lõppes VÕS § 186 p 6 mõttes 30.03.20. Selle tõttu ei ole hageja poolt 09.04.2020 avaldusel enam lepingu lõpetamise toimet. Kuna vaidlusalune leping lõppes 30.03.2020, siis ei saa hageja nõuda ka enam VÕS 196 lg 2 II lause ja VÕS § 76 lg 1, 2, § 108 lg 1, § 101 lg 1 järgi kostjalt pärast 30.03.2020 lepingu täitmist. Mis puudutab hageja väiteid, et lepingu lõpetamiseks pidi järgima lepingu p 8 sätestatud etteteatamise tähtaega, siis pole see õige. Nimelt märkis kohus eespool, et kostja võis üürilepingu erakorraliselt VÕS § 196 lg 1, § 313 lg 1, 3 alusel etteteatamise tähtaega järgimata üles öelda, kusjuures ei saa siinkohal jätta tähelepanuta, et seda lepingus sätestatud ülesütlemise etteteatamise tähtaega pole järginud ka hageja ise oma 09.04.2020 ülesütlemise avalduses (mis küll ei oma lepingu lõpetamise toimet) kui märkis, et leping lõpeb 30.04.2020. Kuna pooltevaheline leping lõppes 30.03.2020, mis oli viimane lepingu kehtivuse päev, siis oli kostjal kohustus sellel päeval veel lepingut täita ja tasuda hagejale selle päeva eest tasu vastavalt lepingus kokkulepitule kooskõlas VÕS § 8 lg 1, 2, § 76 lg 1, 2, § 271. Vaidlus puudus selles, et kostja kohustus maksma igas kalendrikuus minimaalselt 12 töökoha kasutuse eest 25 € päevas (vt hagiavalduse lisaks oleva üürilepingu lepingu lisa nr 1 p 2) ning lisaks puudus vaidlus selles, et kostja pole tolle päeva eest hagejale 25 € tasunud. Seega on kostja rikkunud lepingust tulenevat üüri maksmise kohustust VÕS § 100 mõttes ning hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1, 2 § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 järgi kohustuse täitmist. Eeltoodu alusel kuulub hagi osalisele rahuldamisele ja kostjalt tuleb hagejale välja mõista 25 €.

6 (7)

Kohus ei anna hinnangut hageja arvetele RE 003, RE 004, kuna puudutavad tasunõuet pärast lepingu lõppemist ehk perioodi 31.03.20-30.04.20 (hagiavalduse 03.06.20, avalduse 20.08.20 lisad). Samuti ei anna kohus hinnangut hageja esitatud M N seletuskirjale (10.12.20,14.12.20, 06.01.21 avalduse lisa, KIS 18s, 22s, 20s), mis puudutab kostja töögraafikut enne lepingu lõppemist (30.03.20) ja võimalusi graafikut muuta ega sellele, kas kostjal oli salongi sulgemise soov 27.03.20 üllatuslik, kuivõrd ei oma vaidluses tähtsust. Samuti ei oma ei tähtsust seletuskirjas toodu, et salongis oli piisavalt kaitsevahendeid töötamiseks eriolukorra ajal, kuna leping oli juba 30.03.2020 lõppenud ning tähelepanuta ei saa jätta seda, et hageja soovis ise ka eriolukorra tõttu lepingut lõpetada 09.04.2020 esitatud avaldusega ehk et lepingu lõppemise põhjused olid pooltel samad. Mis puudutab kostja väiteid puhkuselt saabumise kohta ja karantiinis olemise kohta, samuti vajadusest peatada ajutiselt märtsis oma teenus, siis need ei oma vaidluses tähtsust ja kohus neile hinnangut ei anna; kostja ei ole ka neil asjaoludel ka lepingut üles öelnud. Kostja on andnud samasisulised kirjalikud selgitused hagejale (hagiavalduse 03.06 lisa), kuid need ühtivad kostja vastuväidetega hagile ning kohtul ei ole vaja sellele seletuskirjale seetõttu hinnangut anda. Lihtmenetluse otsus kuulub TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel viivitamatule täitmisele. Menetluskulude jaotus TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda, lg 2 sätestab, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja oli nõus sõlmima asjas kompromissi 150 € ulatuses, millega ei olnud hageja nõus ja hagi kuulub vaid ca 7% ulatuses rahuldamisele (25/305*100=7,14). Selle tõttu jäävad hageja menetluskulud TsMS § 163 lg 2 alusel hageja enda kanda ning kostja menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel 93% ulatuses hageja kanda. Kuna kostja menetluskulude taotlust ei esitanud (vt kohtu kiri 22.01.2021, tähtaeg 02.02.2021), siis kohus nende kulude suurust kulude puudumise tõttu kindlaks ei määra. Kuna hageja kulud jäid tema enda kanda, siis kohus nende suurust kindlaks ei määra.

(digitaalne allkiri) Kohtunik

7 (7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.