Julianus Inkasso OÜ (Aktsiaselts Lowell Eesti üldõigusjärglane) hagi XX vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18. detsembri 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
XX apellatsioonkaebus
Kaebuse hind ringkonnakohtus
3283,87 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553) esindajad ringkonnakohtus (Aktsiaseltsi Lowell Eesti, registrikood 10231048, üldõigusjärglane), lepinguline esindaja Marek Aunver Kostja: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Erkki Evart Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Lubada Julianus Inkasso OÜ-l astuda menetlusse Aktsiaseltsi Lowell Eesti üldõigusjärglasena.
2.Tühistada Harju Maakohtu 18. detsembri 2019 otsus osas, milles maakohus mõistis kostjalt välja põhivõla 498,22 eurot ületavas ulatuses, viivise 18.09.2019 seisuga 138,52 eurot ületavas ulatuses, samuti osas, milles kostjalt mõisteti alates 19.09.2019 välja viivis 498,22 eurot ületavalt põhinõudelt. Jätta tühistatud osas hagi rahuldamata.
3.Samuti tühistada Harju Maakohtu 18. detsembri 2019 otsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ja teha uus menetluskulude jaotus.
5.2 Välja mõista kostjalt XX hageja Julianus Inkasso OÜ kasuks põhivõlg 498,22 eurot, tasumata laenuintress 306,05 eurot, hüvitis puksiiriteenuse eest 124,01 eurot, hüvitis autovõtmete valmistamise eest 200 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot ning 18.09.2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 138,52 eurot. 5.3 Välja mõista kostjalt XX hageja Julianus Inkasso OÜ kasuks viivis tasumata põhinõudelt (498,22 eurot) alates 19.09.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 5.4 Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 58 % ulatuses Julianus Inkasso OÜ kanda ja 42 % ulatuses XX kanda. 5.5 Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
6.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
7.Keelduda XX poolt 07.02.2020 ringkonnakohtule esitatud Mogo OÜ 27.10.2016 nõudeavalduse vastuvõtmisest. Võtta asja materjalide juurde XX poolt 07.02.2020 esitatud kostjaga seotud täitemenetluste nimekiri. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Lowell Eesti esitas 11.07.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse XX (kostja) vastu 3549,68 euro nõudes. Kohus tegi 18.07.2019 kostjale makseettepaneku. 01.08.2019 esitas kostja makseettepanekule vastuväite. Seoses vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.19.09.2019 hagiavalduse kohaselt sõlmisid Mogo OÜ (laenuandja) ja kostja 23.11.2015 laenu- ja tagatisomandamise lepingu nr L23112015/0098, millega kostja sai laenu 3855,60 eurot. Pooled leppisid kokku, et 3780 eurot kantakse kostja kohustuste katteks Markotoni OÜ-le. Pooled leppisid kokku intressimääras 37,80% aastas. Lepingu täitmise tähtpäevaks lepiti kokku 23.11.2021. Laenu tagatiseks vormistati sõiduk Mercedes-Benz VITO 109 CDI, registreerimisnumber XXXXXX. Tagatislepingu punkt 5.1.1 sätestab, et kostja kohustub sõlmima tagatise suhtes kohustusliku liikluskindlustuse lepingu. Tagatislepingu punkti 5.1.2 alusel oli kostjal kohustus tagada, et tagatislepingu kehtivuse ajal kehtib tagatise suhtes kohustuslik liikluskindlustus. Kuna kostja ei täitnud lepingu punkte 5.1.1 ja 5.1.2, saatis laenuandja kostjale 11.07.2016 laenulepingu erakorralise ülesütlemise
avalduse. Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja tasunud laenulepingu põhiosa katteks 77,38 eurot ning intressi makseteks 604,72 eurot. Tasumata põhivõlg oli lepingu ülesütlemise ajaks 3778,22 eurot ning tasumata intressi kogusumma 306,05 eurot.
3.Tuginedes tagatislepingu punktile 6.1 esitas laenuandja 11.07.2016 kostjale saadetud ülesütlemise avalduses nõude tagatisvara koheseks ja viivitamatuks üleandmiseks laenuandja otsesse valdusesse. Laenuandja sai sõiduki enda valdusesse 27.07.2016, milleks kasutati OÜ Road Angel puksiirteenust maksumusega 60 eurot. Lisaks kasutati Alondra OÜ puksiirteenust summas 64,01 eurot selleks, et viia sõiduk autovõtmete valmistaja juurde. Autovõtmete valmistamise eest tasus laenuandja Lukuabi Grupp OÜ-le 200 eurot. Vastavalt tagatislepingu punktile 4.1.1 on kostja kohustatud tasuma kõik kulud ja tasud, mis on seotud tagatisvara realiseerimisega.
4.Tagatiseks olev sõiduk pandi müüki enampakkumise korras ning auto realiseeriti 26.09.2016 hinnaga 1840 eurot, mis arvestati maha põhisummast 3778,22 eurot. Seega moodustab kostja poolt tasumata põhivõlg 1938,22 eurot (3778,22-1840).
5.Laenuandja loovutas 30.11.2016 oma nõude kostja vastu Aktsiaseltsile Lowell Eesti. Aktsiaselts Lowell Eesti saatis kostjale võlgnevuse tasumise meeldetuletuskirjad, mille saatmise eest nõuab sissenõudmiskulu 35 eurot.
6.Lisaks nõuab Aktsiaselts Lowell Eesti VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivist põhivõlalt 3778,22 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast kuni sõiduki võõrandamiseni (s.o 12.07.2016 - 26.09.2016) ja edasi hagiavalduse esitamiseni põhivõlalt 1938,22 eurot, kokku hagi esitamise seisuga summas 525,53 eurot.
7.Eelnevast tulenevalt palus Aktsiaselts Lowell Eesti kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1938,22 eurot, intressi 306,05 eurot, hüvitise puksiirteenuse kasutamise eest 124,01 eurot, hüvitise autovõtmete valmistamise eest 200 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot, viivise 18.09.2019 seisuga 525,53 eurot ja viivise tasumata põhinõudelt (1938,22 eurot) alates 19.09.2019 kuni põhinõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kostja vastus
8.Kostja tunnistas nõuet osaliselt. Tehing on tühine, kuna see on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning laenuandja on kasutanud ära kostja halba majanduslikku olukorda, kus kostjal ei olnud võimalust parematel tingimustel tehingut teha. Tehing ei olnud kooskõlas heade kommetega ja ei olnud tarbijasõbralik. Laenuandja ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud. Laenuandja ei ole kostja maksevõimet piisaval määral kontrollinud. Laenuandja on liiga kergekäeliselt väljastanud kostjale laenu ning oleks pidanud laenu andmisest keelduma, kuna kostja majanduslik seisund ei võimaldanud laenu tagasi maksta. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks on lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude kulude maksmise kohustuse äralangemine. Kostja sai enda käsutusse laenu, mille eest sai omandada sõiduki, mis jäi omakorda laenu tagatiseks. Laenuandja realiseeris tagatiseks olnud sõiduki oluliselt alla turuhinna, kusjuures enampakkumisel oli sõiduki alghinnaks üks euro. Sarnase sõiduki keskmine turuhind antud perioodil oli 4950 eurot ja mediaanhind 5500 eurot. Kostja ise ostis selle sõiduki hinnaga, mis ületas 4000 eurot. Lepingu tüüptingimused, mis puudutavad lepingu tagatise realiseerimist, on tarbijat ebamõistlikult kahjustavad.
Maakohtu otsus ja põhjendused
9.Harju Maakohus rahuldas 18.12.2019 otsusega hagi ning mõistis kostjalt Aktsiaseltsi Lowell Eesti kasuks välja põhivõlgnevuse 1938,22 eurot, intressi 306,05 eurot, hüvitise puksiiriteenuse eest 124,01 eurot, hüvitise autovõtmete valmistamise eest 200 eurot, sissenõudmiskulu 35 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 18.02.2019 seisuga 525,53 eurot ning viivise põhinõudelt alates 19.09.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning mõistis kostjalt välja menetluskulud 300 eurot ja viivise.
10.Maakohtu hinnangul on nõude loovutamine tõendatud, kuna kohtule on esitatud laenuandja kinnitus selle kohta, et 29.11.2016 on laenuandja nõue loovutatud Aktsiaseltsile Lowell Eesti. Vastutustundliku laenamise põhimõtte sisustamisel tugines maakohus VÕS §-le 4034. Laenutaotlusest nähtuvalt on kostja laenuandjale avaldanud, et tema igakuine sissetulek on 1440 eurot ning, et tema töökoht on L.E.N.T.Z Group OÜ. Kostja on avaldanud, et tema igakuised kohustused on 65 eurot ning ka need langevad 2016. a veebruari seisuga ära. Kostja on oma allkirjaga kinnitanud, et tema poolt laenuandjale esitatud andmed on tõesed. Eeltoodust tulenevalt on laenuandja piisavalt kontrollinud kostja krediidivõimelisust ning ei ole eksinud vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimisel.
11.Maakohus asus seisukohale, et isegi kui eeldada, et laenuandja on oma kohustusi rikkunud, ei järgneks VÕS § 4034 lg 7 sätestatud tagajärge – väheneb intressimäär ja muid tasusuid ei võlgneta. Seda samas lõikes sätestatud tõttu - VÕS § 4034 lg 7 sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kostja on kohtule kinnitanud, et ta on laenuandjale esitanud oma majandusliku olukorra kohta valeandmeid.
12.Maakohus selgitas, et asjakohatud on kostja väited, mille kohaselt ei ole kostjat lepingu rikkumise tagajärgedest teavitatud. Lepingu üldsätete 5. peatüki punkt 3.8 sätestab, et pooled on tutvunud lepingu sätetega ja nendest aru saanud. Seega on kostjale saanud teatavaks ka üldsätete 7. peatükk, mis reguleerib rikkumistele reageerimist. Lisaks on kostja esile toonud, et on sõlminud hulganisti tarbijakrediidilepinguid. Seega ei ole eluliselt usutav, et kostja ei teadnud, millised on krediidilepingu rikkumise tagajärjed.
13.Maakohus asus seisukohale, et kostja väited on asjakohatud selle kohta, et tehing tehti kostjale äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ning, et laenuandja on kasutanud ära kostja halba majanduslikku seisukorda. Kostja ei ole laenuandjale avaldanud, et tal on teisi kohustusi, sh ei ole avaldanud, et võetava kohustuse arvelt finantseeritakse mõnda muud kohustust. Nimetatud tehingu puhul ei ole võimalik asuda seisukohale, et see oleks tehtud erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust tulenevalt. On tavapärane, et laenuandja soovib lepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks saada tagatist, seda veel eriti olukorras, kus vara soetamiseks sõlmitud krediidileping on sõlmitud ilma esmase sissemakseta. Laenuandja on andnud kostjale laenu ning kostja kohustus oli laen tagastada ning nimetatud kohustuse rikkumise puhuks oli laenuandjale antud õigus laenu tagatis realiseerida. Poolte kohustused on tasakaalus.
14.Maakohus leidis, et tagatislepingu üldsätete punkti 6.7 kohaselt oli laenuandjal õigus valida, mil viisil ta tagatise võõrandab, mh oli antud võimalus sõiduk võõrandada asjakohases
müügiportaalis. Punkti 6.8 kohaselt loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks müügi tulemusel laekunud müügihind. Seega ei ole laenuandja eksinud lepingutingimuste vastu ning on tagatise realiseerinud õiguspäraselt. Kostja väited vara väärtuse kohta ei ole usutavad, kuivõrd kostja ostis sõiduki 3780 euro eest 23.11.2015 ning kasutas seda sihtotstarbeliselt kuni 27.07.2016. Kostja ei ole esile toonud, millistel asjaoludel pidanuks sõiduki väärtus aja möödudes ja selle pideva kasutamise tulemusel suurenema kuni 45%. Kohus möönis, et enampakkumise lõpphind ei pruugi vastata sõiduki tegelikule väärtusele, kuid lepingu kohaselt oli laenuandjal õigus sõiduk enampakkumisel võõrandada. Enampakkumisel sõiduki võõrandamine võimaldas tagatisvara realiseerida kiiresti. Lepingu üldtingimused ei ole kostjat ebamõistlikult kahjustavad.
15.Tõendatud on, et laenuandja on kandnud kulusid puksiiriteenusele ja võtmete valmistamisele, mistõttu tuleb need kulud tagatislepingu üldsätete p 2.1, 4.1.1 ja 6.4 alusel hüvitada.
16.Kostja ei ole nõude arvestusele vastuväiteid esitanud. Maakohus leidis, et nõuded tuleb hagis esiletoodud ulatuses rahuldada. Apellatsioonkaebus
17.Kostja esitas maakohtu otsusele 07.02.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega võtta arvesse kostja vastuväiteid ja vajadusel saata asi uueks arutamiseks tagasi maakohtusse. Menetluskulud jätta hageja kanda.
18.Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid, jätnud põhjendamatult kostja poolt esitatud väited arvestamata ning tuvastanud valesti vaidluse asjaolud ja jõudnud ebaõigele seisukohale. Maakohus on põhjendamatult eelistanud tarbija asemel krediidiandjat, kelle tegevus on põhjustanud kostjale olulise kahju. Leping on TsÜS § 86 alusel tühine. Sõiduk võõrandati kiirkorras väga madala hinnaga. Maakohus on kergekäeliselt suhtunud vastutustundliku laenamise põhimõttesse. Regulatsiooni eesmärk on kaitsta tarbijat. Laenuandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud. Kostja möönab, et ta ei avaldanud laenuandjale õigeid andmeid, kuid viimane ei püüdnudki kostja kohustuste arvu välja selgitada. Tagatise realiseerimist puudutavad tüüptingimused on kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Väljamõistetavaid viiviseid tuleb vähendada. Samuti vaidlustab kostja hageja menetluskulude suuruse. Vastus apellatsioonkaebusele
19.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
20.Äriregistri andmetest nähtuvalt on Aktsiaselts Lowell Eesti ühinenud Julianus Inkasso OÜ-ga, mille tagajärjel kustutati Aktsiaselts Lowell Eesti 31.10.2019 äriregistrist. Ringkonnakohtus on menetlustoiminguid teinud Julianus Inkasso OÜ. TsMS § 209 lg 1 sätestab, et füüsilisest isikust poole surma või juriidilisest isikust poole lõppemise korral või muul juhul, kui tekib üldõigusjärglus, lubab kohus menetlusse astuda selle poole üldõigusjärglasel, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Üldõigusjärglus on võimalik menetluse igas staadiumis. Ringkonnakohus lubab Julianus Inkasso OÜ-l astuda menetlusse Aktsiaseltsi Lowell Eesti üldõigusjärglasena.
21.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada põhivõla ja viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus jätab tühistatud osas hagi rahuldamata. Lisaks tuleb maakohtu otsus tühistada menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, ringkonnakohus teeb uue menetluskulude jaotuse. Kostja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt (TsMS § 657 lg 1 p 2).
22.Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sõlmisid laenuandja ja kostja 23.11.2015 laenu- ja tagatisomandamise lepingu, mille kohaselt sai kostja laenu 3855,60 eurot, millest 3780 eurot kanti üle Markotoni OÜ-le. Intressi määraks oli 37,80 % aastas. Laenu tagastamise tähtaeg oli 23. november 2021. Vaidlus puudub, et laenuandja ütles laenulepingu erakorraliselt üles 11.07.2016. Maakohus tuvastas, et laenuandja on loovutanud vaidlusalusest lepingust tuleneva nõude Aktsiaseltsile Lowell Eesti.
23.Kostja leiab, et tema ja laenuandja vahel sõlmitud leping on TsÜS § 86 alusel tühine heade kommetega vastuolu tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja menetluses esitanud tõendeid, mille pinnalt saaks väita, et tehing on TsÜS § 86 alusel tühine.
24.Samuti on kostja seisukohal, et laenuandja rikkus lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ringkonnakohtu hinnangul ei oma küsimus, kas laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, käesoleva tsiviilasja lahendamisel tähendust. Esmalt märgib kolleegium, et kostja on viidanud VÕS § 4034 lõikele 7, mille kohaselt on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise esmaseks tagajärjeks lepingujärgse intressi alanemine seadusjärgse määrani ja muude tasude maksmise kohustuse äralangemine. Maakohus on märkinud, et kostja viidatud tagajärg ei saa antud juhul rakenduda, kuna sama paragrahvi sama lõike järgi seda tagajärge ei kohaldata, kui kostja on esitanud laenuandjale valeandmeid. Kolleegium on seisukohal, et nii kostja kui maakohtu viited VÕS § 4034 lõikele 7 on põhjendamatud, kuna see paragrahv ei kehtinud lepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohus osundab, et Riigikohus on 27.11.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-136-12 (p 25) selgitanud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine. Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole käesolevas asjas tuginenud sellele, et tal on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu laenuandja vastu nõue, mille ta tasaarvestab. Kuna kostja ei ole sellele tuginenud, siis puudub vajadus ka hinnata, kas laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet.
25.Apellatsioonkaebuses ei ole kostja vaidlustanud, et lepingu ülesütlemise seisuga oli tal tasumata põhivõlg 3778,22 eurot. Seonduvalt intressiga leidis kostja, et hagejal on VÕS § 4034 lõikest 7 tulenevalt õigus nõuda seaduses sätestatud intressi. Ringkonnakohus on eelnevalt selgitanud, et kostja tuginemine VÕS § 4034 lõikele 7 ei ole põhjendatud. Seda, et lepingujärgse intressivõla suuruseks oli lepingu ülesütlemise seisuga 306,05 eurot, ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Ka muudele kuludele on kostja apellatsioonkaebuses vastu vaielnud üksnes viitega VÕS § 4034 lõikele 7. Kuna kostja tuginemine VÕS § 4034 lõikele 7 ei ole põhjendatud ning muid sisulisi vastuväiteid ei kostja apellatsioonkaebuses puksiiriteenuse (124,01 eurot), võtmete valmistamise kulu (200 eurot) ja sissenõudmiskulu (35 eurot) osas esitanud, siis puudub ringkonnakohtul alus nende kulude osas maakohtu otsust muuta.
26.Laenulepingu eritingimuste p 12 kohaselt oli lepingu tagatiseks sõiduk Mercedes-Benz VITO 109 CDI (reg. nr. 667TGE), mille omand kuulub eritingimuste p 11 järgi üleandmisele laenuandjale. Tagatislepingu p 1.2 järgi läheb tagatise omandiõigus laenusaajalt üle laenuandjale tagatislepingu allkirjastamisega, kui tagatise omandiõigus kuulub tagatislepingu allkirjastamisel laenusaajale. Kui tagatise omandiõigus ei kuulu tagatislepingu allkirjastamisel laenusaajale, läheb tagatise omandiõigus laenusaajalt üle laenuandjale vahetult pärast seda, kui laenusaaja saab tagatise omandiõiguse. Tagatislepingu p 1.4 sätestab, et olenemata tagatise omandi üleminekust jääb tagatise otsene valdus ka pärast tagatislepingu allkirjastamist laenusaajale. Tagatislepingu p 2.1 järgi on tagatisega tagatud kõik laenu- ja tagatislepingust tulenevad laenuandja nõuded laenusaaja vastu.
27.Tagatislepingu p 1.5 sätestab, et kõigi võimalike laenusaaja kohustuste täielikul nõuetekohasel täitmisel kohustub laenuandja tagatise omandi laenusaajale tagastama. Tagatislepingu p 6.1 kohaselt, kui laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus võtta ning laenusaajal kohustus anda viivitamatult tagatise otsene valdus üle laenuandjale. Vastavalt tagatislepingu p-le 6.6, kui laenuandja ütleb laenulepingu üles, on laenuandjal õigus tagatis laenusaaja tagatisega tagatud rahaliste kohustuste katteks realiseerida. Tagatislepingu p 6.7 sätestab, et tagatise realiseerimisel selle kolmandale isikule võõrandamise teel on laenuandjal õigus valida, millisel viisil ta tagatise võõrandab. Muu hulgas võib laenuandja võõrandada tagatise, avaldades müügikuulutuse tagatisega sama liiki asjade müügiks tagavpäraselt kasutatavas portaalis. Müügikuulutuse avaldamisega võõrandamise korral määrab tagatise müügihinna laenuandja. Tagatise müügihinna määramisega seotud kulud kannab laenusaaja. Juhul, kui laenuandjal ei õnnestu tagatist laenuandja poolt määratud müügihinnaga mõistliku aja jooksul müüa, võib laenuandja alandada müügihinda ulatuses, mida ta peab vastavalt asjaoludele mõistlikuks. Tagatislepingu p 6.8 kohaselt, kui laenuandja tagatise selle realiseerimiseks võõrandab, loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi tulemusena laenuandjale reaalselt laekunud müügihind.
28.Sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktist nähtuvalt sai laenuandja pärast laenulepingu ülesütlemist sõiduki enda valdusesse 27.07.2016. Oksjonitulemuse väljatrüki kohaselt müüdi sõiduk 22.09.2016 www.auto24.ee internetikeskkonnas enampakkumisel 1840 euro (käibemaksuta) eest, kusjuures sõiduki alghind oli enampakkumisel 1 eurot.
29.Riigikohus on 13.02.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-140-07 (p 22) selgitanud, et kahe isiku sõlmitud ja asja omandamisele suunatud lepingud ei ole liisingulepingud VÕS § 361 tähenduses, kui lepingu ese kuulub lepingu sõlmimise ajal juba eseme kasutusse andjale ning seda ei omandata esmajoones kasutusse võtja juhiste järgi müüjalt (VÕS § 361). Erandiks võib olla leping, mille puhul liisinguandja omandab liisinguvõtja krediteerimise eesmärgil liisingulepingu esemeks oleva vara liisinguvõtjalt endalt ja liisinguvõtja asub seda siis osamaksetega taas välja ostma. Sellist tüüpi (nn sale and lease back) leping kujutab endast majanduslikus mõttes laenu- ja pandilepingu kombinatsiooni ja sellele saab kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid. Ringkonnakohtu hinnangul on käesoleval juhul tegemist nn sale and lease back tüüpi lepinguga. Laenuandja andis kostjale laenu ja omandas laenu tagatiseks kostjalt sõiduki, mille omandiõiguse pidi ta pärast laenu tagasimaksmist kostjale tagasi andma. Seda, et tegemist on nn sale and lease back tüüpi lepinguga kinnitab ka asjaolu, et lepingus sisalduvas maksegraafikus on kostja poolset igakuist põhiosamakset nimetatud sõiduki väljaostumakseks. Eeltoodust tulenevalt saab vaidlusalusele laenu- ja tagatisomandamise lepingule kohaldada liisingulepingu kohta kehtivaid sätteid.
30.VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist
lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Riigikohus märkis 29.04.2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-33-08 (p 17), et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega VÕS § 42 lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Selline tüüptingimus on VÕS § 42 lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses. Riigikohus selgitas, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (p 18).
31.Ringkonnakohus märgib, et tagatislepingu p 6.7 kohaselt ei saa laenusaaja mõjutada müügiprotsessi ning kaasa rääkida tagatise müügihinna määramises. Tagatislepingu p 6.8 järgi loetakse tagatise realiseerimisväärtuseks tagatise müügi tulemusena laenuandjale reaalselt laekunud müügihind, sõltumata sellest, millise hinnaga tagatis võõrandatakse. Kolleegiumi arvates on tagatislepingu p 6.8 VÕS § 42 lg 1 alusel tühine tüüptingimus. See võimaldab oluliselt kahjustada teise lepingupoole huvisid, kuna sõiduki (tagatise) väärtuseks loetakse selle võõrandamisest saadud summa, sõltumata sellest, millise hinnaga see võõrandati ja milline oli võõrandamisprotsess. Sellega jääb laenusaaja vastu esitatava nõude suurus sisuliselt üksnes laenuandja otsustada. Kuna nn sale and lease back tüüpi lepingule saab kohaldada liisingulepingu kohta käivaid sätteid, siis kuulub kohaldamisele VÕS § 367 lg 3, mis sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eeltoodust tuleneb, et hageja nõude suuruse määramisel tuleb arvestada sõiduki väärtust selle laenuandjale tagastamise hetkel.
32.TsÜS § 65 sätestab, et eseme väärtuseks loetakse selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Laenu- ja tagatisomandamise lepingust järelduvalt kanti Markotoni OÜ-le sõiduki eest 23.11.2015 üle 3780 eurot. Kuigi kostja väidab, et ta oli eelnevalt teinud sõiduki müüjale sissemakse ja sõiduki hind oli üle 4000 euro, on need kostja väited tõendamata. Seega lähtub kohus sellest, et kostja ostis sõiduki 3780 euro eest. Kostja on menetluses esitanud portaali www.auto24.ee väljavõtte, mille kohaselt oli vaidlusaluse sõiduki võõrandamise ajal selliste sõidukite keskmine hind 4950 eurot. Ringkonnakohus märgib, et keskmine müügihind ei tähenda, et sarnane oleks ka iga konkreetse sõiduki turuhind. Vaidlusalune sõiduk osteti ca 10 kuud enne enampakkumist oluliselt odavamalt ning puudub alus eeldada, et see osteti odavamalt kui oli selle konkreetse sõiduki turuhind sõiduki ostmise ajal. Lisaks nähtub portaali www.auto24.ee väljavõttest, et viiest tehingust kahe puhul jäi sõiduki hind alla 4000 euro (neist ühe puhul oli hind 3650 eurot). Samuti ei ole põhjendatud lähtuda enampakkumise hinnast summas 1840 eurot, kuna tsiviilasjas ei ole esitatud asjaolusid, mille pinnalt võiks järeldada, et sõiduki väärtus võis 10 kuuga väheneda üle kahe korra. Arvestades, et vaidlusalune sõiduk oli kostja kasutuses ca 8 kuud, peab kolleegium mõistlikuks vähendada sõiduki hinda 500 euro võrra ning lugeda sõiduki väärtuseks selle tagastamise hetkel 3280 eurot (3780 – 500).
33.Seega tuleb hageja põhinõudest 3778,22 eurot arvata maha sõiduki väärtus selle tagastamise hetkel summas 3280 eurot, mille tulemusel jääb hageja põhinõude suuruseks
34.Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.07.2016 kuni 27.07.2016 (sõiduki tagastamiseni) põhivõla summalt 3778,22 eurot summas 13,21 eurot ning alates 28.07.2016 kuni 18.09.2019 põhivõla summalt 498,22 eurot summas 125,31 eurot, kokku 138,52 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlalt summas 498,22 eurot alates 19.09.2019 kuni põhivõla tasumiseni. Kostja on palunud viivist vähendada. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist maakohtus. Kostja ei saa viivise vähendamist esmakordselt taotleda ringkonnakohtus. Lisaks, arvestades, et viivist nõutakse seaduses sätestatud suuruses, ei ole selle vähendamiseks ka sisulist alust.
35.Kostja on 07.02.2020 ringkonnkohtule esitanud Mogo OÜ 27.10.2016 nõudeavalduse ja kostjaga seotud täitemenetluste nimekirja. Hageja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu. Ringkonnakohus leiab, et Mogo OÜ 27.10.2016 nõudeavaldus tuleb jätta vastu võtmata, kuna kostja ei ole põhjendanud, mis takistas tal seda maakohtule esitamast (TsMS § 652 lg 4). Kuna tõend esitati elektrooniliselt, siis ei ole vaja seda tagastada. Kostjaga seotud täitemenetluste nimekirja võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde, kuna see tõend esitati muuhulgas seoses menetlusabi taotlusega. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
36.Lähtudes hagi rahuldamise ulatusest tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta 58 % ulatuses hageja kanda ja 42 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1). Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest (TsMS § 177 lg 2). Tallinna Ringkonnakohus vabastas 12.05.2020 määrusega kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest summas 300 eurot. Kuna maakohus peab määrama kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis jääb menetlusabikulude riigi kasuks väljamõistmise küsimus samuti maakohtu lahendada (TsMS § 179, § 190).
(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.