XX hagi Renovum OÜ ja YY vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2018/6237
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 30.09.2020 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Renovum OÜ apellatsioonkaebus, hind 5 437,51 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja XX (isikukood XXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Helvia Räägel Kostjad: Renovum OÜ (registrikood 14042462), esindaja Alar Liivamägi YY (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 30.09.2020 otsus osas, millega kohus rahuldas XX hagi Renovum OÜ ja YY vastu ja tunnistas lubamatuks sundtäitmise täiteasjas nr 022/2018/6237 ja jättis menetluskulud Renovum OÜ kanda. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja tunnistada sundtäitmise lubamatuks täiteasjas nr 022/2018/6237 43,64 euro osas ning jaotada menetluskulud.
Rahuldada XX hagi Renovum OÜ (endine ärinimi Rävala Õigusbüroo OÜ) ja YY vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2018/6237 osaliselt.
3.2.Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2018/6237 lubamatuks 43,64 euro ulatuses.
3.3.XX ja YY menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohutus jätta nende endi kanda. Renovum OÜ menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta XX kanda.
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.XX (hageja/võlgnik) esitas hagi Renovum OÜ (kostja I/sissenõudja) ja YY (kostja II/) vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 022/2018/6237. Lisaks taotles hageja vabastada aresti alt hageja korteriomand Pelguranna 57-49, Tallinn (registriosa nr 12204001), tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistriosa nr 12204001 kolmandasse jakku kantud keelumärke kustutamiseks ja asendada kostja I tahtevaldus kohtuotsusega. Hageja taotles menetluskulude jätmist kostja I kanda. Hagiavaldus sisaldas taotlust hagi tagamise korras peatada täitemenetlus. Kohus rahuldas hagi tagamise taotluse 22.01.2019.
2.Hagiavalduse asjaolude kohaselt sai hageja 14.10.2018 teada täitemenetluse alustamisest tema vastu 12.10.2018 täitmisteate alusel. Kohtutäituri avalduse alusel seati hageja korteriomandile keelumärge. Täitemenetlus alustati kostja I 10.10.2018 taotluse alusel hüpoteegiga tagatud nõude 8 549,50 euro sissenõudmiseks. Kohtutäitur teatas sissenõudjale, et tema 10.10.2018 avalduses olid puudused ja kostja I esitas 14.11.2018 uuesti täitmisavalduse hüpoteegiga tagatud nõude 5 437,51 euro sissenõudmiseks. Kohtutäitur koostas uue täitmisteate 22.11.2018. Hageja korteriomandile oli seatud kolm hüpoteeki sissenõudja kasuks, kokku 130 000 eurot. Kõik hüpoteegid tagasid sissenõudja nõudeid kostja II vastu, mis tulenesid Põhja-Eesti Hoiu-laenuühistu (laenuandja) ja kostja II vahel 18.04.2016 sõlmitud laenulepingust nr A60418-2. Hüpoteegid hageja korteriomandile seati 18.04.2016 lepinguga. Sissenõudja omandas hüpoteegid laenuandjalt 19.09.2018. Hageja sai nõuete loovutamisest teada täitemenetluses.
3.Hageja hinnangul alustati tema vastu täitemenetlust ebaõigesti. Sissenõudja nõue kostja II vastu ei olnud muutunud sissenõutavaks. Kostja I polnud nõuet kostja II vastu esitanud. Laenulepingu kohaselt tuli põhisumma koos intressiga tagastada 15.10.2016. Lepingupooled pikendasid lepingut kirjaliku kokkuleppega 13.04.2017 kuni 15.10.2017, 13.10.2017 kuni 15.01.2018 ja 15.01.2018 kuni 15.04.2018. Pärast 15.04.2018 sõlmisid laenuandja ja kostja II kokkuleppe laenutähtaja pikendamiseks, kuid see jäi kirjalikult vormistamata. Kostja II jätkas intressi ja võla tasumist vastavalt maksegraafikule. Laenuandja aktsepteeris seda ja kostja II teadis, et laenuleping kehtis. Kostja I teatas 10.08.2018 hagejale ja kostjale II laenulepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta. Kostja II polnud aga laenulepingut rikkunud. Samuti polnud kostja I andnud ühtegi täiendavat tähtaega enne lepingu ülesütlemist. Seega puudus alus laenulepingu ülesütlemiseks. Hageja ei saanud lepingu sõlmimisel aru, et ta sõlmis käenduslepingu. Kostja II lõpetas täitemenetluse ebaõige algatamise tõttu maksete tasumise.
4.Isegi kui laenuleping lugeda lõppenuks, siis arvestas sissenõudja viivist ettenähtust rohkem. Sissenõudja arvestas viivisemääraga 0,04% päevas, kuid seadusjärgne määr on 8% aastas. Samuti olid viivise arvestuses vead. Kuivõrd kostja I täitemenetluses esitatud nõue oli segane, siis oli ka selle tõttu sundtäitmine lubamatu. Kostja I vastuväited hagile
5.Kostja I vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja II ei sõlminud laenulepingut tarbijana, kuna leping oli sõlmitud Vestorin OÜ käibevahendite finantseerimiseks. Lepingu kohaselt käendas hageja kostja II kohustusi. Pärast 15.04.2018 lepingut ei pikendatud. Laenulepingu kohaselt sai lepingut pikendada vaid kirjaliku kokkuleppega. Varasemalt pikendati lepinguid tasu eest. Suulist ja tasuta pikendamist ei saanud olla. Hageja ei olnud laenulepingu pool ja ei saanud nõuda viivise vähendamist. Viivisemäär oli vastavuses seadusega. Esimene täitmisavaldus oli segane, kuid kostja I kõrvaldas selle puuduse. Kostja I esitas uue täitmisavalduse koos nõuetekohase viivisearvestusega. Kostja II vastuväited hagile
6.Kostja II ei vaielnud hagile vastu ja palus jätta menetluskulud kostja I kanda. Maakohtu otsus
7.Kohus rahuldas hagi ja tunnistas sundtäitmise lubamatuks. Menetluskulud jäid kostja I kanda, kuid kohus neid rahaliselt kindlaks ei määranud. Kohus lahendas hageja nõuet täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg 1 alusel. Kohus tuvastas, et pooled ei vaielnud järgmise üle: − kostja II ja Põhja-Eesti Hoiu-Laenuühistu sõlmisid 18.04.2016 laenulepingu nr A60418-2, mille laenusumma tagastamise lõpptähtpäeva pikendati korduvalt kirjalikult kuni 15.04.2018 (I kd lk 17-22, 36-41); − hageja ja Põhja-Eesti Hoiu-Laenuühistu sõlmisid 18.04.2016 käenduslepingu nr AK 60418-2 (I kd lk 86); − laenuandja nõue loovutati kostjale I (I kd lk 50, 87-88); − kohtutäitur Elin Vilippus alustas 12.10.2018 ja 22.11.2018 täitemenetlust nr 022/2018/6237 kostja I 10.10.2018 ja 14.11.2018 täitmisavalduse alusel, mille kohaselt soovis kostja I pöörata täitmisele hüpoteegiga tagatud nõude 5 437,51 eurot hagejale kuuluva korteriomandi arvel (I kd lk 11-14, 23-25, 30, 32-33); − kohtutäitur seadis keelumärke hageja korteriomandile Pelguranna 57-49, Tallinn (I kd lk 34-35).
8.Kohus tuvastas, et laenuleping lõppes 15.04.2018. Lepingu p-de 18.2 ja 18.3 kohaselt võis lepingut muuta poole kirjalikul kokkuleppel ning muudatused jõustusid muudatusteletäiendustele alla kirjutamise hetkest. Vaidlus puudus selles, et lepingupooled muutsid korduvalt laenu tagastamise kuupäeva kirjalikult lepingu lisade allkirjastamisega. Seega ei olnud usutav, et pooled 2018 aprillis otsustasid lepingut pikendada suuliselt, mis oli vastuolus lepingu p-dega 18.2 ja 18.3. Hageja ei tõendanud lepingu pikendamist pärast 15.04.2018. Ainuüksi asjaolu, et kostja II tasus justkui intressimakseid pärast 15.04.2018 (I kd lk 45-49) ei muutnud sõlmitud lepingu tähtaega. Õigusliku tähendust ei olnud laenuandja teatisel (I kd lk 43) lepingu ülesütlemise osas.
9.Laenuleping oli tarbijakrediidileping vastavalt VÕS § 402 lg 1. Laenusaaja sõlmis kostjaga II lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames ja kostja II sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Lepingujärgne intressimäär oli 0,04% päevas. VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubas seadusjärgset viivist arvestada ka lepingujärgse intressi suuruses, kui lepingujärgne intress oli suurem seadusjärgsest viivisest ning VÕS § 415 lg 1 ei piiranud võlausaldaja õigust
viivist sellises suuruses nõuda. Kokkulepitud viivisemäär ei ületanud ka kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Seega oli nõutav viivisemäär kooskõlas seadusega.
10.Kohtu hinnangul oli kostja I viivise arvestuskäik jälgitav ja mõistetav. Kostja I selgitas viivise arvutuskäiku 11.02.2019 ja 22.05.2019 menetlusdokumentides. Nende kohaselt oli viivise suurus täitemenetluses oleva täitmisavalduse esitamise seisuga 5 782,07 eurot, täitmisavalduses nõuti 5 437,51 euro tasumist. Kohus leidis, et kostja I eksis viivise arvestuses ajavahemikus 16.04.2018-02.07.2018, kus kostja I arvestas 64 700 eurolt viivist 93 päeva eest, kuid õige oleks olnud 78 päeva eest. Seega oli õige viivise summa 78 päeva eest 2 018,64 eurot (64 700 eurot x 78 päeva x 0,04% päevas) ning korrektne viivise kogusumma 5 393,87 eurot. See oli 43,64 euro võrra väiksem kui täitmisel olev viivise nõue. Seega ei olnud täitmisel oleva viivise arvutuskäik õige, hageja huve kahjustati ning sundtäitmine oli lubamatu. Ülejäänud hageja nõuded, s.o vabastada aresti alt hageja korter, tuvastada kostja I kohustus anda nõusolek keelumärke kustutamiseks, asendada kostja I tahteavaldus kohtuotsusega, olid seotud täitemenetluse läbiviimisega ning nende osas võtab otsustuse vastu kohtutäitur. Kostja I apellatsioonkaebus
11.Kostja I esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, milles palus kohtuotsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes osaliselt rahuldamata, tunnistada sundtäitmine lubatuks 5 393,87 euro ulatuses ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul tuvastas maakohus ebaõigesti, et kostja II sõlmis lepingu tarbijana ja laenuleping oli tarbijakrediidileping. Kostja II sõlmis laenulepingu oma majandus-ja kutsetegevuses. Kohus tuvastas õigesti, et täitmisavalduses oli kajastatud viivisenõue 5 437,51 eurot ja selle arvestamisel tekkis viga – nõue esitati 43,64 euro võrra õigest nõudest suuremana. Õige ja põhjendatud viivise nõue 14.11.2018 täitmisavalduse seisuga oleks olnud 5 393,87 eurot. Kostja I ei nõustunud, et selle tõttu oli sundtäitmine lubamatu kogu nõude osas. Kohus oleks pidanud tunnistama sundtäitmise lubamatuks vaid 43,64 euro ulatuses ning jätma hagi 5 393,87 euro ulatuses rahuldamata. Seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõue oleks tulnud rahuldada 0,8 % ulatuses ja jätta 99,2 % ulatuses rahuldamata. Kohus jättis hageja neljast nõudest kolm rahuldamata. Apellandi hinnangul oli hagi rahuldamise ulatus kokku 0,2%. Seega oli õiglane jätta menetluskulud hageja kanda. Kogu vaidlus põhines asjaolul, et kostja II ei täitnud oma nõudeid. Seega polnud ka sel põhjusel õiglane jätta kõiki kulusid kostja I kanda. Vastustajate seisukohad
12.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
13.Kostja II vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend
14.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada osas, milles kohus tunnistas sundtäitmise lubamatuks 5 393,87 euro ulatuses. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, milles tunnistab sundtäitmise lubamatus 43,64 euro ulatuses. Ühtlasi muudab ringkonnakohus maakohtu otsust ka menetluskulude jaotuse osas. Juhindudes TsMS § 654 lg st 22 esitab ringkonnakohus kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
15.Vaidluse all ei ole enam maakohtu poolt tuvastatu, et kostja II ja laenuandja sõlmisid 18.04.2016 laenulepingu lõpptähtpäevaga 15.04.2018 (I kd lk 17-22, 36-41) ja menetluses ei ole tõendamist leidnud, et pärast seda kuupäeva oleks laenu tagastamise tähtaega pikendatud. Laenuandja, kostja I ja hageja leppisid 18.04.2016 laenulepingus mh kokku, et tagatisvaraks pannakse hageja kinnistu. Hageja kinnitas, et ta tutvus laenulepingu tingimustega, oli nõus esinema käendajana lepingus märgitud hüpoteegisumma ulatuses ja sõlmima notari juures hüpoteegi seadmise lepingu antud laenulepingust tulenevate nõuete kindlustamiseks (I kd lk 17). Maakohus tuvastas, et hageja ja laenuandja vaheline käendusleping sõlmiti 18.04.2016 (I kd lk 86). 18.04.2016 lepinguga nr 1641 seati hageja kinnistule laenuandja kasuks hüpoteek summas 10 000 eurot (I kd lk 15 pöördel, 23-25). Lepingu p 4.2. lepiti kokku, et korteriomanik allub kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Maakohus tuvastas, et laenuandja loovutas nõuded hageja ja kostja II vastu kostjale I (I kd lk 50, 87-88). Kostja I pöördus 10.10.2018 kohtutäituri poole hüpoteegiga tagatud nõude 8 549,50 euro realiseerimiseks (I kd lk 16). Kostja täpsustas 14.11.2018 varasemat täitmisavaldust (I kd lk 30). Kostja I nõudis 14.11.2018 avalduse kohaselt täitemenetluses hagejalt vaid 5 437,51 eurot (viivis) tema kinnistule seatud viimasel järjekohal oleva hüpoteegi (registriosa nr 12204001 neljanda jao kanne nr 5) arvelt. Seega oli sissenõudja õigustatud hüpoteegi seadmise lepingu alusel hagejalt võlgnevuse täitmist nõudma.
16.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et kostja II ja laenusaaja vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping (VÕS § 402 lg 1 ja § 1 lg 5). Tarbijakrediidilepinguga on tegemist, kui krediidivõtja on füüsiline isik ning krediidi võtmine ei ole seotud tema iseseisva majandus-või kutsetegevusega. Käesoleval juhul võeti laenulepingu kohaselt laenu äriühingu käibevahendite finantseerimiseks (I kd lk 17), st kostja II sõlmis lepingu seoses majandus-või kutsetegevusega. Asja materjalidest nähtuvalt oli laenuleping sõlmitud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist kostjale II kuuluva ja juhitava äriühingu tegevuse vastu. Asjaolu, kas kostja II oli tarbija või mitte, ei mõjuta aga käesolevas asjas kokkulepitud viivisemäära.
17.Maakohus tuvastas, et kostja I eksis viivise arvestuses ajavahemikus 16.04.201802.07.2018, kus kostja I arvestas 64 700 eurolt viivist 93 päeva eest, kuid õige oleks olnud 78 päeva eest. Seega oli õige viivise summa 78 päeva eest 2 018,64 eurot (64 700 eurot x 78 päeva x 0,04% päevas) ning korrektne viivise kogusumma 5 393,87 eurot. See oli 43,64 euro võrra väiksem kui täitmisel olev viivise nõue 5 437,51 eurot. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Kostja I avaldas, et selles osas ta nõustus maakohtuga, kuid maakohus jõudis ebaõigele järeldusele, et sundtäitmine oli lubamatu terves ulatuses. Ringkonnakohus nõustub selles osas apellandiga. Tuvastatud asjaolude alusel saab täitemenetlus olla vaid osaliselt lubamatu 43,64 euro ulatuses. Muus osas puudus alus sundtäitmise lubamatuks tunnistamises. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
18.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks kulude jaotuse. Vaatamata asjaolule, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt, puudub siiski alus menetluskulude jätmiseks kostja I kanda nagu seda otsustas maakohus. Arvestades asjaoluga, et sundtäitmine oli lubamatu vaid 43,64 euro osas ja lubatud 5 393,87 eurot (hagi rahuldamise ulatus 0,8% ja rahuldamata ulatus 99,2%) ning hageja kolm nõuet sisuliselt läbi ei vaadatud, siis jäävad maakohtus hageja ja kostja II menetluskulud nende endi kanda ja kostja I kulud hageja kanda. Hageja ja kostja II ringkonnakohtukulud jäävad nende endi kanda ja kostja I ringkonnakohutus kantud kulud hageja kanda TsMS § 171 lg 1 alusel. Kuna maakohus menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määranud, siis ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 174 lg-le 4. Menetluskulude
rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.