Rahvusvaheline õigusabi › Muu rahvusvahelise õigusabi asi

Põhimenetluses jättis Harju Maakohus 22.02.2019 otsusega rahuldamata AB Flivik Shipping hagi XX ja YY vastu. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Tallinna Ringkonnakohus ei võtnud 16.05.2019 määrusega hageja apellatsioonkaebust menetlusse ja jättis apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohtulahendid jõustusid 04.06.2019. Menetluskulude nimekirja kohaselt kandsid kostjad maakohtus kulu 16 051,80 eurot, millest 13 338 eurot (käibemaksuga) on lepingulise esindaja kulu, 2584,80 eurot dokumentaalse tõendi saamise ja tõlkekulu, 79 eurot tunnistajakulu ning 50 eurot riigilõiv. Kostjatele osutati õigusabi 85,5 tundi tunnihinnaga 156 eurot (käibemaksuga). Apellatsioonimenetluses kostjad kulusid ei kandnud. Hageja ei esitanud kostjate kuludele vastuväiteid. Maakohtu määrus ja põhjendused Maakohus määras 30.08.2019 määrusega kindlaks kostja I menetluskulud 3550,56 euro ulatuses (õigusabikulu) ja kostja II menetluskulud 3756,48 euro ulatuses (õigusabikulu) ning mõistis need summad hagejalt kostjate kasuks välja. Ühtlasi kohustas maakohus hagejat tasuma hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

2-15-12922 Kostjad esitasid 28.11.2019 vastumääruskaebuse, milles taotlesid vaidlustatud määruse tühistamist osas, milles maakohus jättis kindlaks määramata dokumentaalse tõendi kogumise ja tõlkekulu, tunnistajakulu ja riigilõivu ning mõista hagejalt kostjate kasuks välja täiendavalt menetluskulud summas 2713,80 eurot. 09.12.2019 määrusega täiendas maakohus omal algatusel vaidlustatud määrust, mõistes hagejalt täiendavalt välja tunnistajakulu 79 eurot. Kostjad esitasid 27.12.2019 maakohtu 09.12.2019 täiendavale määrusele määruskaebused. Maakohus rahuldas 02.04.2020 määrusega kostjate vastumääruskaebuse ning 27.12.2019 määruskaebused maakohtu 09.12.2019 täiendavale määrusele. Maakohus tühistas 09.12.2019 täiendava määruse tervikuna ja vaidlustatud määruse osas, millega jättis kindlaks määramata kostjate menetluskulud summas 2713,80 eurot. Lisaks vaidlustatud määrusega seni kindlaks määratud menetluskuludele mõistis maakohus kostja I kasuks välja menetluskulud 1356,90 eurot (dokumentaalse tõendi saamise ja tõlkekulu, tunnistajakulu ning riigilõiv) ja kostja II kasuks menetluskulud 1356,90 eurot (dokumentaalse tõendi saamise ja tõlkekulu, tunnistajakulu ning riigilõiv). Maakohus hageja 16.09.2019 määruskaebust ei lahendanud ja edastas tsiviilasja toimiku Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohus tagastas 27.05.2020 kirjaga toimiku maakohtule seaduses sätestatud kohustuslike toimingute teostamiseks ning selguse loomiseks. Maakohus jättis hageja 16.09.2019 määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle 02.11.2020 lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks. TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, millega hagejalt mõisteti välja kostjate õigusabikulud. Ülejäänud osas on vaidlustatud määrus koos selles tehtud muudatustega jõustunud. Menetluskulude kindlaksmääramisel ei ületanud maakohus diskretsioonipiire ega rikkunud TsMS § 175 lõiget 1. Maakohtu järeldus kostjate vajaliku ja põhjendatud õigusabikulu kohta põhineb kostjatele osutatud õigusabiteenuse sisu ja kestuse analüüsil. TsMS § 175 lg 1 kohaselt on menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus (eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise osas), millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (vt Riigikohtu 27.05.2020 määrust tsiviilasjas nr 2-18-7550, p 11 ja selles viidatud varasem praktika). Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus kostjate lepingulise esindaja osutatud õigusabile kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse ning asja keerukuse hindamisel kaalumispiire ületanud. Hageja ei ole määruskaebuses tuginenud sellele, et mõni maakohtu poolt vajalikuks ja põhjendatuks hinnatud toiming tegelikult neile tingimustele ei vastanud. Vastuväiteid kostjate lepingulise esindaja kulude osas ei esitanud hageja ka maakohtule. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude vähendamise põhjuseks ei saa olla üksnes vastaspoole seisukoht, et õigusteenuse osutamiseks tehtud toimingutele kulub vähem aega (vt

2-15-12922 Riigikohtu 26.10.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Seega ei ole alust kulude põhjendatust ja vajalikkust ümber hinnata. TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Käesoleva määruse peale saab kaevata Riigikohtule TsMS § 696 lg 1 teise lause ja lg 3 esimese lause alusel. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Vallo Kariler

(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen

(allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.