Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots
Määruse tegemise aeg ja koht 28.01.2021, Tallinn Kohtuasja number
2-20-4244
Kohtuasi
Osaühing Linaleo avaldus Neticom OÜ ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.05.2020 määrus ajutise halduri nimetamata jätmiseks
Kaebuse esitaja ja liik
Osaühing Linaleo määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja/võlausaldaja: Osaühing Linaleo (registrikood 10940483), seaduslik esindaja Priit Kotkas Puudutatud isik/võlgnik: Neticom OÜ (registrikood 10650512), lepinguline esindaja vandeadvokaat Heidi Rajamäe-Parik
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjali juurde määruskaebusele lisatud 11.10.2006, 29.12.2006, 31.12.2006, 11.05.2007 ja 16.10.2007 laenulepingud.
2.Jätta määruskaebusele lisatud majandusaasta aruanded ja ekraanitõmmis ning avaldaja poolt 28.05.2020, 05.11.2020, 13.11.2020, 01.12.2020, 10.12.2020 ja 25.01.2021 määruskaebuse täiendustele lisatud dokumentaalsed tõendid asja materjali juurde võtmata.
3.Harju Maakohtu 18.05.2020 määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta Osaühing Linaleo kanda.
5.Välja mõista Osaühingult Linaleo Neticom OÜ kasuks 1680 eurot ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks.
6.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni.
2-20-4244 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse p-de 4-6 peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Vastavalt PankrS § 5 lg 2 võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on käesolevas seaduses ette nähtud. PankrS § 15 lg 5 ei võimalda esitada määruskaebust ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti rahuldamata määruskaebus maakohtu ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 on määrus edasikaevatav menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Osaühing Linaleo (avaldaja, võlausaldaja) esitas 18.03.2020 Harju Maakohtule avalduse Neticom OÜ (puudutatud isik, võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.
2.Võlausaldaja poolt kohtule esitatud pankrotiavalduse kohaselt tuleneb tema nõue asjaolust, et võlgnik on saanud OÜ-lt Milestone 31.12.2007 sõlmitud laenulepingu alusel kokku 1 212 842,14 eurot. Võlausaldaja väitel on lepingupooled korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, kus on fikseeritud kokkulepped nii laenu summa kui intressi osas. Viimane kokkulepe sõlmiti intressi osas 31.12.2014 (laenulepingu lisa 7), kui pooled leppisid kokku intressimääraks 2% aastas. 31.12.2007 laenulepingu lisa 10 p-s 2 leppisid pooled kokku, et laenusumma suurus on vastava lisa sõlmimise seisuga 1 557 964,37 eurot. 2018. a lõpus pooled kokkulepet ei sõlminud, seega tekkis võlgnikul kohustus tasuda OÜ-le Milestone intress 2018. a eest 2018. a lõpus. 01.11.2019 ütles OÜ Milestone laenulepingu korraliselt üles. 25.11.2019 tegi OÜ Milestone laenulepingu erakorralise ülesütlemise avalduse. Laenuleping öeldi üles tuginedes nii võlgniku majanduslikule olukorrale kui ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 399 lg 1 p-le 2. 17.01.2020 sõlmisid OÜ Milestone ja avaldaja nõude loovutamise lepingu, mille kohaselt OÜ Milestone loovutas avaldaja nõude summas 667 117,33 võlgniku vastu. Seega võlgneb võlgnik avaldajale 667 117,33 eurot + kõrvalnõuded. Avaldaja on 06.03.2020 edastanud võlgnikule pankrotihoiatuse, paludes võlgnevuse tasuda 18.03.2020. Võlgnik on püsivalt maksejõuetu. Avaldaja tugineb pankrotiavalduse esitamisel pankrotiseaduse (PankrS) § 10 lg 2 p-le 1 ja 3. Puudutatud isiku seisukoht
3.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu.
4.Võlgniku vastuväite kohaselt puudub avaldajal nõue võlgniku vastu. Pankrotiavaldus on vastuolus PankrS § 10 lg 2 p-s 1 sätestatuga. OÜ Milestone poolt 01.11.2019 tehtud korralise ülesütlemise avalduse kohaselt öeldakse laenuleping tervikuna üles alates 07.05.2020. Avaldaja poolne pankrotihoiatus on esitatud 06.03.2020, seega enne 07.05.2020, mil kõnealuse 01.11.2019 korralise ülesütlemisteate järgi laenuleping tervikuna lõppema pidi. 25.11.2019 ülesütlemisavalduse puhul ei selgu, mis kuupäeval arvab võlausaldaja sellise teate alusel võlgnevuse olevat sissenõutavaks muutunud ning millal tema arvates on võlgnik antud ülesütlemisavalduse kätte saanud.
5.Võlausaldaja ei ole tõendanud väidetava võlgnevuse suurust ega sissenõutavust. Võlausaldaja on jätnud esitamata väidetavat võlgnevust tõendava 31.12.2007 laenulepingu. Laenulepingut tõendavate dokumentidena esitatud laenulepingu lisadest 7 ja 10 ei nähtu mitte
2-20-4244 ühtegi laenu ega intressi tagastamise tingimust ega tähtaega. Sellistel tingimustel ei ole kohtul võimalik teha järeldust selle kohta, et väidetav võlgnevus on muutunud sissenõutavaks, sh on tõendamata, et 01.11.2019 ülesütlemise avalduses märgitud intressinõuded on sissenõutavaks muutunud varem kui 07.05.2020. Kohus ei saa intresside tasumise kohustuse tähtaegu tuletada ka seadusest, kuivõrd võlausaldaja on selgelt selles osas viidanud laenulepingule. Järelikult on ainetu võlausaldaja 25.11.2019 erakorraline ülesütlemise avalduses toodud ja selle aluseks olev väide, nagu oleks võlgnik rikkunud intressi tasumise kohustust.
6.Võlausaldaja on samuti esitanud pangaväljavõtted, kuid võlgnikule laekunud maksete maksekorralduste selgitustest ei nähtu viidet 31.12.2007 laenulepingule ja maksed on võlgnikule tehtud oluliselt varem kuupäevast 31.12.2007.
7.Võlgnikul on vähemalt 5 korda suurema väärtusega nõue avaldaja vastu, mida kohus menetleb tsiviilasjas nr 2-19-19435. Seega on võlgnik keeldunud avaldaja väidetava nõude täitmisest VÕS § 110 alusel. Nimetatud tsiviilasjas on võlgnik palunud tuvastada, et 06.12.2019 ja 30.12.2019 lepingud, mis on sõlmitud võlgnikule kuuluvate 100 000 RÄVALA BÜROOHOONE AKTSIASELTSI aktsiate müümiseks avaldajale, on kehtetud või neis sätestatud õiguslike tagajärgedeta ning on esitanud nõude aktsiate tagasisaamiseks. Nimetatud aktsiate omandiõiguse väärtuseks on ca 3,4 kuni 4,7 miljonit eurot.
8.Lisaks on võlgnik 31.12.2013 käenduslepingu järgse käendajana nõudnud OÜ-lt Milestone kui võlgnikult VÕS § 148 lg 1 p 2 ja 3 alusel AS-i Rävala Büroohoonega sõlmitud laenulepingu järgsete kohustuste täitmise tagamiseks tagatise andmist summas või väärtusega, mis on võrdne käendaja (võlgnik) kohustuse suurusega OÜ Milestone ees. Vastav tagatis on OÜ Milestone poolt andmata. Järelikult on võlgnikul õigus omapoolse väidetava kohustuse täitmisest OÜ-le Milestone keelduda VÕS § 110 alusel. Sama õigus on võlgnikul VÕS § 171 lg 1 alusel uue võlausaldaja (avaldaja) ees.
9.Võlausaldaja väited võlgniku halvast majanduslikust seisundist on alusetud ja pahatahtlikud. 25.11.2019 ülesütlemisavalduses esitatud konstruktsioon tugineb sellele, et kui võlgnikule kuuluvad AS-i Rävala Büroohoone aktsiad lähevad enampakkumisele, siis on äriühing makseraskustes. Selline väide läheb vastuollu võlgniku poolt alates 22.11.2019 antud kinnituste ja tahteavaldustega tasuda aktsiate pandi aluseks võlgnevus täies ulatuses – millisel juhul ei ole aktsiad pandiõiguse alusel enam müüdavad. Seetõttu ei esineks olukorda, milles aktsiad enampakkumisel „ära müüakse“, mis oli maksejõuetuse tekkimise aluseks esitatud aluspõhjendus. Võlgnik esitas maksevõime tõendamiseks 25.11.2019 maksekorralduse, millega tasus OÜ-le Viker laenukohustuse summas 694 000 eurot. Maakohtu määrus ja põhjendused
10.Harju Maakohtu 18.05.2020 määrusega jäeti avaldus ajutise halduri nimetamiseks rahuldamata ja lõpetati tsiviilasja menetlus. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ja mõistis avaldajalt puudutatud isiku kasuks välja menetluskulu summas 2530 eurot ja määras, et menetluskuludelt kuulub tasumisele viivis. Maakohus määras, et määruse jõustumisel tuleb avaldajale tagastada 22.04.2020 Rahandusministeeriumi tagatiste kontole ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks makstud deposiit summas 1500 eurot.
11.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt vaidleb võlgnik nõuetele põhjendatult vastu, kuna võlausaldaja ei ole nõude olemasolu tõendanud ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus viitas PankrS § 15 lg 3 p-dele 1 ja 4 ning märkis, et kohus jätab ajutise halduri nimetamata, kui punkt 1 kohaselt võlgnik vaidleb nõudele
2-20-4244 põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust ning punkt 4 kohaselt võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud.
12.31.12.2007 laenulepingu sõlmimise ja täitmise asjaolude kindlakstegemine ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Võlausaldaja 31.12.2007 laenulepingut kohtule esitanud ei ole. Võlausaldaja kinnitusel on 31.12.2007 OÜ Milestone ja võlgniku vahel sõlmitud suuline tähtajatu laenuleping. Kohtu hinnangul on võlausaldaja väited vastuolus võlausaldaja enda poolt kohtule esitatud tõenditega. Võlausaldaja ei ole esitanud kohtule tõeseid andmeid (TsMS § 328 lg 1). 20.12.2019 on võlgnik esitanud vastuse OÜ Milestone pankrotihoiatusele, milles juhib tähelepanu, et 31.12.2007 kirjalikus laenulepingus ei ole toodud ammendavalt kõiki antud laenulepingu tingimusi. Võlgnik lisab veel, et 31.12.2007 kirjalik laenuleping OÜ Milestone ja võlgniku vahel on vaid üks osa tehingukogumist ning selle tõlgendamisel ja lepingutingimuste kohaldamisel tuleb arvesse võtta kõiki tehingukogumi tingimusi. Eeltoodust tulenevalt ei saa asuda 31.12.2007 tehingut tõlgendama pankrotimenetluses, ilma tehingut teinud isikute tegelikku tahet välja selgitamata.
13.Võlausaldaja leiab, et tema intressinõue 2018. a ja 2019. a eest võlgniku vastu on igal juhul sissenõutavaks muutunud 18.03.2020. Põhivõlgnevuse ja 2020. a intressi nõue on muutunud sissenõutavaks 07.05.2020, vastavalt 25.11.2019 laenulepingu ülesütlemise avaldusele. Kohus võlausaldaja seisukohaga ei nõustu. Intressinõue on esitatud laenulepingu p-i 2.3. ning laenulepingu lisade alusel. Vaidlusalust laenulepingut kohtule esitatud ei ole, laenulepingu lisadest intressi tasumise tähtaeg aga ei selgu, seega ei saa võlausaldaja väita, et intressinõue on tõendatud ja sissenõutavaks muutunud.
14.Võlausaldaja väited selle kohta, et võlgnik peidab ja raiskab vara ning teeb raskeid juhtimisvigu, on paljasõnalised ja tõendmata ning viitavad sellele, et pankrotiavaldus ei ole esitatud PankrS §-s 2 sätestatud eesmärki silmas pidades, vaid tsiviilasja 2-19-19435 tulemuse mõjutamiseks. Võlgniku vastuväite kohaselt on võlgnikul piisavalt vara võlausaldaja nõude rahuldamiseks juhul, kui nõue eksisteerib.
15.Pankrotimenetlus eeldab, et võlausaldaja nõue on selge, pankrotimenetluses ei ole võimalik analoogiliselt hagimenetlusega nõude aluseks olevate asjaolude väljaselgitamine. Käesoleval juhul peaks kohus andma hinnangu 31.12.2007 laenulepingule ning sellega seotud tehingukogumile, tuvastama tehingu teinud isikute tegeliku tahte, see ei ole aga kooskõlas pankrotimenetluse põhimõtetega. Riigikohus on mitmes lahendis asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Pankrotimenetluse eesmärgi ja mõttega ei lähe kokku võlgniku ja võlausaldaja vaheliste tsiviilõiguslike vaidluste lahendamine. Määruskaebus
16.Avaldaja esitas 29.05.2020 määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule menetluse jätkamiseks ning jätta menetluskulud võlgniku kanda.
17.Võlgnik on OÜ-lt Milestone saanud korduvalt suurtes summades laenu. Pooled otsustasid korrastada omavahelisi suhteid ja vormistada kõik laenud üheks laenulepinguks 31.12.2007 seisuga summas 1 212 842,14 eurot. Kokku lepiti, et vastav summa on tähtajatu laen intressi tasumise kohustusega iga aasta lõpus. Laenulepingu projekt vormistati küll kirjalikult, kuid jäi
2-20-4244 allkirjastamata – märgitust hoolimata jäid pooled sõlmitud kokkulepet täitma. Märgitut kinnitab mh asjaolu, et pooled on korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid. Laenulepingu lisade 7 ja 10 põhjal ei saa olla vaidlust laenulepingu sõlmimise osas.
18.31.12.2007 laenulepingu olemasolu ja sõlmimise osas puudub vaidlus, võlgnik kinnitas lepingu olemasolu oma 22.12.2019 menetlusdokumendis. Laenulepingu lisad 7 ja 10 sisaldavad võlatunnistust. Jääb selgusetuks, kuidas saab laenulepingul võlgniku allkirja puudumine mõjutada laenulepingu sõlmimise järgselt sõlmitud laenulepingu lisade kehtivust ja neist tulenevate nõuete sissenõutavust. Isegi kui maakohus jõudis järeldusele, et poolte vahel puudub kirjalik laenuleping, siis oleks pidanud kohus tuvastama poolte vahel suulise laenulepingu olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p-st 1 tulenevalt peab kohus hindama, kas võlgniku vastuväited on põhjendatud. Kohus oleks pidanud hindama, kas võlgnik on esitanud veenvad seisukohad ja tõendid võlatunnistusest tuleneva võlgnevuse olemasolu osas või mitte.
19.Koos määruskaebusega esitas võlausaldaja asjas uued tõendid, mis kinnitavad võlausaldajal võlgniku vastu reaalse ja sissenõutava nõude olemasolu. Võlausaldaja esitas võlgniku ja Milestone vahelised 11.10.2006, 29.12.2006, 31.12.2006, 11.05.2007 ja 16.10.2007 laenulepingud. Eeltoodud laenulepingute järgi oli laenu tagastamise tähtaeg 31.12.2007 ning kuna pooled leppisid kokku laenude pikendamises ja tähtajatuks muutmises, siis fikseerisidki nad kõik varasemad laenud ühes laenulepingus summas 1 212 842,14 eurot. Seega on võlgnik reaalselt laenu saanud. Kõik võlgniku poolt antud võlatunnistused tulenevad reaalselt saadud laenulepingutest, mille alusel on võlgnikule ka reaalselt laenu antud.
20.Võlausaldaja on esitanud kõik vajalikud tõendid enda nõude olemasolu tõendamiseks: laenulepingud, mis kinnitavad võlgnikule laenu andmist; maksekorraldused, mis kinnitavad laenatud summade reaalselt üleandmist; võlgniku poolt allkirjastatud võlatunnistused, milles võlgnik on võlgnevuse suurust ja olemasolu kinnitanud.
21.Maakohus on ekslikult tuginenud nõude ebaselgusele seoses tsiviilasjas nr 2-19-19435 pooleli oleva õigusvaidlusega. Nimetatud tsiviilasjas on võlgnik esitanud perspektiivitu hagi. Isegi kui võlgniku hagi tsiviilasjas nr 2-19-19435 rahuldatakse, siis ei suurene seeläbi võlgniku reaalne netovara ja võlgnik on jätkuvalt maksejõuetu. Võlgnik peaks aktsiad müüma selleks, et oma kohustusi täita ja puudub mistahes mõistlik põhjus eeldada, et võlgnik saaks aktsiaid ise müües rohkem raha kui nende eest tasuti avalikul enampakkumisel.
22.Kohus on jätnud tähelepanuta võlausaldaja tuginemise PankrS § 10 lg 2 p-le 3.
23.05.11.2020 täiendas võlausaldaja määruskaebust. 05.11.2020 sai võlausaldaja enda valdusesse Hispaania vastavate registrite väljavõtted, mis kinnitavad, et võlgnik on esitanud majandusaasta aruannetes eksitavaid andmeid oma väidetava varalise seisundi osas. Võlgniku poolt kohtule loodud kuvand tema väidetavast varalisest seisundist ei vasta tõele – äriühing on sisuliselt varatu.
24.01.12.2020 täiendas võlausaldaja määruskaebust. Tsiviilasjas nr 2-20-525 on tuvastatud, et RBH aktsiate turuväärtus on 1 miljon eurot. Seega on ebaõiged ja paljasõnalised võlgniku väited selle kohta, et tal on enam kui 3 miljoni euro suurune nõue võlausaldaja vastu.
25.10.12.2020 täiendas võlausaldaja määruskaebust. Võlausaldaja on saanud teada, et võlgnik on 22.11.2019 laenanud 800 000 eurot oma jooksvate kohustuste täitmise tagamiseks, mis tõendab äriühingu maksejõuetust.
2-20-4244 Menetlusosaliste seisukohad
26.Võlgnik palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Menetluse edasine käik
27.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS §-ga 659 ja § 657 lg 1 p-ga 1 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda.
29.Kõigepealt käsitleb kolleegium uute tõendite esitamist. Avaldaja on määruskaebusele lisanud uute tõenditena 11.10.2006, 29.12.2006, 31.12.2006, 11.05.2007 ja 16.10.2007 laenulepingud võlgnikuga, võlgniku 2010-2016 majandusaasta aruanded audiitori märkustega ja ekraanitõmmise võlgniku maksuvõla kohta.
30.Laenulepingutega soovib avaldaja tõendada nõude selgust. Tegemist on asjakohaste tõenditega. TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Seetõttu võtab ringkonnakohus esitatud laenulepingud asja materjali juurde.
31.Majandusaasta aruannete ja ekraanitõmmisega soovib avaldaja tõendada võlgniku maksejõuetust, mis ei ole ringkonnakohtu menetluses vaidlusalune küsimus. Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata põhjusel, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei ole piisavalt selge ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. TsMS § 238 lg 1 p 1alusel jätab ringkonnakohus majandusaasta aruanded ja ekraanitõmmise asja materjali juurde võtmata. 25.08.2020 kirjas andis ringkonnakohus pooltele tähtaja esitada menetluskulude nimekirjad kohtule hiljemalt 01.09.2020 ja esitada vastaspoole menetluskulude nimekirjale vastuväited hiljemalt 04.09.2020. Peale seda on avaldaja esitanud ringkonnakohtule hulgaliselt määruskaebuse täiendusi koos uute tõenditega, millega soovib kokkuvõtlikult tõendada, et võlgnik on tegelikult maksejõuetu. Kuivõrd ringkonnakohus ei kontrolli käesolevas menetluses võlgniku maksevõimet, jätab kolleegium avaldaja poolt 05.11.2020, 13.11.2020, 01.12.2020, 10.12.2020 ja 25.01.2021 esitatud määruskaebuse täiendused tähelepanuta ja neile lisatud uued tõendid asja materjali juurde võtmata. Dokumente ei ole nende elektroonilise esitamise tõttu vaja tagastada, kuid kohus ei võta neid ka toimikusse.
32.Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
33.Ebaõige on määruskaebuse seisukoht, et võlgnik ei ole vaidlustanud väidetava võlatunnistuse andmist. Võlgniku hinnangul ei saa 31.12.2014 laenulepingu lisa 7 ja 31.12.2017 laenulepingu lisa 10 käsitleda võlatunnistusena, kuna neis ei sisaldu fakte ega kokkuleppeid laenu põhiosa või intresside sissenõutavaks muutumise aja kohta.
2-20-4244
34.Määruskaebusele lisatud laenulepingud ei tõenda avaldaja nõude suurust ja olemasolu, mis oli pankrotiavalduse esitamise aluseks. Pankrotiavaldus on esitatud 31.12.2007 laenulepingu alusel.
35.Maakohus ei pidanud tuvastama suulise laenulepingu olemasolu olukorras, milles võlausaldaja on ise leidnud, et 31.12.2007 laenuleping oli kirjalik.
36.Võlgnik ei pidanud tõendama võlgnevuse sissenõutavuse puudumist. Nõude sissenõutavus on võlausaldaja tõendamiskoormuses. Vaidlust ei ole selles, et pankrotiavalduse aluseks on PankrS § 10 lg 2 p 1, mille kohaselt võlausaldaja võib pankrotiavalduses tugineda mh sellele, et võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on edastanud pankrotihoiatuse ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. PankrS § 10 lg 3 esimese lause kohaselt pankrotiavalduse võib sama paragrahvi lõike 2 punktis 1 nimetatud asjaoludel esitada võlausaldaja, kelle nõue on muutunud sissenõutavaks.
37.Maakohus jõudis põhjendatud järeldusele, et avaldaja ei ole tõendanud nõude sissenõutavust. Määruskaebuses viidatud 01.11.2019 korraline ülesütlemisavaldus ja 25.11.2019 ülesütlemisavaldus nõude sissenõutavust ei tõenda. 01.11.2019 korralise ülesütlemise avalduse alusel on laenuleping lõppenud 07.05.2020. Seega ei saanud antud ülesütlemise avaldus olla aluseks 18.03.2020 pankrotiavaldusele PankrS § 10 lg 2 p-s 1 sätestatud eelduste puudumise tõttu. Laenulepingu tingimuste tõendamatuse tõttu ei saanud kohus hinnata, kas 25.11.2019 erakorralise ülesütlemise avalduse õiguslikud tagajärjed olid saabunud. Maakohtul ei olnud võimalik hinnata, kas võlgnik rikkus intressi tasumise kohustust olukorras, kus puudub laenuleping, milles oleks näidatud, kuidas võlgnik intressi maksma pidi.
38.Kohus ei jätnud tähelepanuta avaldaja tuginemist PankrS § 10 lg 2 p-le 3. Maakohus asus põhjendatud seisukohale, et võlausaldaja väited selle kohta, et võlgnik peidab ja raiskab vara ning teeb raskeid juhtimisvigu, on paljasõnalised ning viitavad sellele, et pankrotiavaldus ei ole esitatud PankrS § 2 sätestatud eesmärki silmas pidades, vaid tsiviilasja 2-19-19435 tulemuse mõjutamiseks. Avaldaja väide, et tsiviilasjas 2-19-19435 on võlgnik esitanud perspektiivitu hagi, on ennatlik. Nimetatud tsiviilasi on kohtu menetluses.
39.Seadusest ei tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse üle ja seepärast on selles küsimuses otsuse langetamine hinnanguline ja seotud kohtu kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kohus ületanud diskretsioonipiire, leides, et võlausaldaja nõue on ebaselge PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, mille kohaselt peab kohus jätma ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust.
40.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik on vaielnud nõudele põhjendatult vastu ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab käesoleval juhul asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (RKTKo 3-2-1-17-02, p 10). PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude olemasolu. Selleks peavad ka esitatud asjaolud olema selged, vastuoludeta ja vaidlustamata. Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. Käesoleval juhul on võlgniku vastuväited nõude selgusele piisavalt kaalukad selleks, et jätta ajutine haldur määramata ning lasta pooltel pankrotiavalduse aluseks olev nõue hagimenetluses selgeks vaielda.
2-20-4244
41.Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et võlgnik on esitanud vastuväiteid, mille hindamine väljub pankrotimenetluse piiridest ning mis tuleb PankrS § 15 lg 3 p-st 1 tulenevalt lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa lugeda pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses, kui nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (RKTKo 3-2-1-17-02, p 8). Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et 31.12.2007 laenulepingu näol on tegu on vaid ühe osaga tehingukogumist ja seda ei saa asuda tõlgendama pankrotimenetluses ilma tehingut teinud isikute tegelikku tahet välja selgitamata.
42.Seega tuleb jätta ajutine pankrotihaldur PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. Juhul, kui kohus tuvastab ühe aluse PankrS § 15 lg-st 3, puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
43.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud avaldaja kanda ja ringkonnakohtul pole alust määrust selles osas muuta. Määruskaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel ringkonnakohtu menetluskulud samuti avaldaja kanda.
44.Maakohus määras võlgniku põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 2530 eurot, milleks on õigusabikulu. Avaldaja ei ole väljamõistetud õigusabikulu suurust vaidlustanud.
45.Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus.
46.Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata võlgniku kulunimekirja põhjal. Võlgnik taotleb 1680 euro hüvitamist 12 t õigusabi eest tasumääraga 140 eurot/t (ilma käibemaksuta). Võlgniku esindaja tutvus kaebusega (1,5 t), pidas nõu kliendiga ja analüüsis tõendamisvajadust (1,5 t), koostas vastuse määruskaebusele (9 t).
47.Avaldaja võlgniku menetluskulude suurusele vastuväiteid ei esitanud.
48.Ringkonnakohtu hinnangul on need toimingud vajalikud ja põhjendatud, samuti on mõistlik tasumäär. Võlgnik ei soovi käibemaksu hüvitamist. Eeltoodust tulenevalt tuleb avaldajalt võlgniku kasuks välja mõista ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks 1680 eurot. Vastavalt võlgniku taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4 tuleb avaldajal hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.