Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Võlausaldaja omandas nõude võlgniku vastu algselt võlausaldajalt OÜ M (varasemalt AS M). OÜ M ja võlgnik sõlmisid 2006 ja 2007 laenulepinguid, mis vormistati üheks laenulepinguks 31.12.2007. Nõue võlgniku vastu kujunes järgmiselt: 1) 31.12.2006 laenulepingus fikseeriti OÜ Viker võlg, mis tulenes 11.10.2006 laenulepingust põhisummas 400 000 krooni ja sellelt arvestatud intressilt, kokku summa 402 700 krooni so 25 737,22 eurot; 2) 29.12.2006 laenulepingus fikseeriti OÜ Viker võlg, mis tulenes 25.11.2005 laenulepingust põhisummas 191 734,95 eurot ja sellelt arvestatud intressilt, kokku summas 198 142,10 eurot; 3) 11.05.2007 laenulepinguga anti OÜ-le Viker laenu 400 000 krooni so 25 564,66 eurot; 4) 16.10.2007 laenulepinguga anti OÜ-le Viker laenu 350 000 krooni so 22 369,07 eurot ja 920 000 eurot. OÜ Viker võlgnevus kokku oli 31.12.2007 seisuga 1 212 842,14 eurot. Laenulepingu sõlmimise järgselt on pooled korduvalt sõlminud laenulepingu lisasid, kus on fikseeritud kokkulepped nii laenu summa kui intressi osas. Pooled leppisid iga-aastaselt kokku põhisumma suurenemises möödunud aasta intressi võrra. Viimati allkirjastasid pooled sellise kokkuleppe 31.12.2018 (allkirjastatud digitaalselt 01.07.2019), mille p 2 leppisid pooled kokku, et laenusumma suurus on vastava lisa sõlmimise seisuga 1 589 556,43 eurot (võlgniku viimases 2018.a majandusaasta aruandes on vastav summa 1 589 556 eurot „laen 1“ all). OÜ M saatis 08.12.2019 võlgnikule kirja, milles märkis, et on otsustanud laenulepingu lõpetada, sellest tulenevalt paluti kogu laenusumma ja 2020.a intress tasuda 12. juuniks 2020 ja intressi 2019. a eest summas 31 791,13 eurot hiljemalt

Võlgnik, OÜ L ja OÜ N on X AS-i aktsionärideks. OÜ L ja OÜ M ainuosanik ja juhatuse liige on P. K., kes on ka võlausaldaja osanik (teiseks võlausaldaja osanikuks on OÜ Y, kelle ainsaks osanikuks on OÜ S, ning viimase ainsaks osanikuks on omakorda P. K.). OÜ N on oma aktsiate valduse kaotanud 06.12.2019 OÜ-le L ja nõuab aktsiate valdust tagasi kohtuasjas 2-19-19435. Võlgnik on kohtuasja 2-19-19435 menetlusse kaasatud kolmanda isikuna OÜ N poolel – võlgniku seisukoht on, et vaidlusaluseid 100 000 aktsiat 06.12.2019 lepinguga OÜle L ei müüdud; leping on õiguslike tagajärgedeta. P. K. aga leiab, et temale kuuluv äriühing OÜ L on omandanud OÜ-le N kuuluvad X AS-i aktsiad ja on 2/3 osakaaluga aktsionäriks. Ka pankrotiavaldus on esitatud eesmärgiga saada kontroll võlgniku tegevuse üle selleks, et kinnitada vaidlusaluste aktsiate müügilepingute kehtivust, mida võlgnik käesoleval ajal eitab ning vabaneda kriminaalmenetlusest. OÜ L kui X AS-i aktsionär on tekitanud viimasele kahju sellega, et tema esindaja P. K. on 17.02.2020 võõrandanud aktsiaseltsist välja xxx asuva kinnistu OÜ L sõsaräriühingule OÜle Y hinnaga 4 522 000 eurot (vähemalt kaks korda turuhinnast väiksema hinnaga) ja seda ka ostuhinda tasumata. Tehinguga on ühtlasi aktsiaseltsist välja viidud kinnistu väljaüürimisest saadav iga-aastane kasum vähemalt 500 000 eurot aastas. Eesti Advokatuuri Aukohtu põhjalikus menetluses (otsus 18.06.2020) selgitati välja, et vandeadvokaat E. Heringson tegutses kliendi OÜ Viker huvide vastaselt kui viis enampakkumise lõpuni ning sõlmis 06.12.2019 aktsiate ostumüügilepingu OÜ-ga L ning kandis aktsiad üle OÜ-le L. Advokaat eiras OÜ Viker juhiseid aktsiate enampakkumise tühistamiseks ja aktsiate tagastamiseks. OÜ L on olnud advokaadi klient aastaid, siis on aukohtul alust arvata, et advokaat asus tegutsema OÜ L huvides, kelle huviks oli suurendada oma osalust X AS-is. Advokaat jätkas tegutsemist vastuolus kliendi huvidega ka pärast seda, kui ta sai kliendi soovist enda sõnul teadlikuks. Nimelt sõlmis advokaat 30.12.2019, pärast seda, kui Harju Maakohus tühistas tsiviilasjas nr 2-19-18674 Harju Maakohtu 05.12.2019 määrusega kohaldatud hagi tagamise ajutise abinõu, OÜ Viker nimel OÜ-ga L täiendava lepingu 06.12.2019 aktsiate müügilepingu üle kinnitamiseks. OÜ Viker soovis 05.12.2019 enampakkumise tühistada ning aktsiad N OÜ-le tagastada. Advokaat tegutses teadlikult ja tahtlikult huvide konfliktis. Aukohus leiab, et kõik advokaadi poolt väidetavalt käsundi täitmiseks pärast 06.12.2019 tehtud toimingud, sh toiming 30.12.2019 sõlmitud aktsiate müügilepingu üle kinnitamiseks, on tehtud vastuolus kliendi OÜ Viker huvidega ja ilma selleks volitusi omamata, kuna see on vastuolus eelnimetatud OÜ Viker tahteavaldustega. 3.2 Pankrotiavalduse aluseks olev nõue on põhjendamatu ja selle üle on vaidlus hagimenetluses (tsiviilasi 2-20-525). Enne OÜ M poolt nõude väidetavat loovutamist võlausaldajale esitas võlgnik 03.01.2020 avalduses OÜ-le M vastuväited võlgnevusele: - OÜ-l M ei ole õigust nõuda laenu tagastamist tulenevalt sellest, et X AS kui laenuandja ja OÜ M kui laenusaaja vahel on omakorda sõlmitud laenuleping, millega X AS on andnud laenu OÜ-le M sihtotstarbeliselt kolmele äriühingule - OÜ L, OÜ N ja võlgnik - edasilaenamiseks. Selle laenulepingu oluliseks tingimuseks oli ja on P. K.e, J. R. ja Ü. U. kui X AS aktsionäride (OÜ L, OÜ N ja OÜ Viker) esindajate vahel kokku lepitult, et OÜ-le M tasutakse laenud üksnes tingimustel, et: (1) iga laenusaaja tasub laenu või intresse tagasi üksnes X AS dividendidest, mida aktsionärid saavad võrdselt ja mistahes maksete nõudmine enne dividendide maksmist on OÜ-le M keelatud; (2) kõik kolm laenu kutsutakse tagasi ühekorraga ning üksnes juhul, kui sellega nõustuvad kõik aktsionärid. - Nimetatud kokkulepetest kantult on OÜ M kui võlgniku; X AS-i kui võlausaldaja ja OÜ N, võlgniku ja OÜ L kui käendajate vahel sõlmitud 31.12.2013 käendusleping. Võlgnik käendab OÜ M kohustust X AS-i ees võrdses summas sellega, milline oli OÜ M poolt võlgnikule antud laenulepingu järgsete kohustuste summa.

- OÜ M poolsed 08.12.2019 ja 03.01.2020 laenulepingu lõpetamise (ülesütlemise) avaldused on õiguslike tagajärgedeta vastuolu tõttu OÜ M ja võlgniku jt vahel kokkulepituga. - võlgnikul kui käendajal on alternatiivselt õigus keelduda kohustuse täitmisest ka ajani, mil OÜ M kui käendatav annab VÕS § 148 lg 1 kohase likviidse tagatise oma (sama suure) kohustuste täitmiseks X AS ees. Võlgniku 03.01.2020 käendaja tagatise nõue on põhjendatud. OÜ M ei ole tagatist andnud. OÜ Viker kasutas õigust keelduda omapoolse kohustuse täitmisest OÜ M ees 03.01.2020. OÜ M majandusaasta aruannetes toodult puudub OÜ-l M mistahes vara täitmaks oma kohustusi X AS-i ees. OÜ M ei saanud nõudeõigust loovutada ja vastav loovutus on tühine. Võlasuhete seotuse tõttu on vastav loovutus olnud vastuolus heade kommete ja avaliku korraga; antud konkreetset kohustust ei saa vaadelda lahus tehingukogumist, mille hulka kuulub ka lisatud käendusleping. Kokkuvõttes on pankrotiavalduse aluseks olev nõue, antud nõude õige võlausaldaja ja selle sissenõutavus vaidluse all. Harju Maakohus on analoogse võlasuhte puhul jätnud ajutise pankrotihalduri määramata. 3.3 Võlausaldaja nõue on tagatud. Harju Maakohtu 14.01.2020 määrusega kohtuasjas 2-20-525 maakohus rahuldas OÜ Y Ehitus hagi tagamise taotluse osaliselt ja määras hagi tagamiseks: arestida võlgniku väärtpaberikontol asuvad 100 000 X AS-i aktsiat; arestida võlgniku pangakontol olevad 10 000 eurot ületavad rahalised vahendid 622 957,88 euro ulatuses; arestida võlgnikule kuuluvad arveldusarved ülejäänud Eestis tegutsemisloa alusel tegutsevates krediidiasutustes ning välisriigi krediidiasutuste filiaalides 622 957,88 euro ulatuses. Arestimise ajast tekib sissenõudjal arestipandiõigus, mis annab sissenõudjale samad õigused nagu lepingu alusel seatud või seaduse alusel tekkinud pandiõigus, kui seadusest ei tulene teisiti (TMS § 65 lg 1 ja 2). 3.4 Võlgnik ei ole maksejõuetu, kuna vara – X AS-i 100 000 aktsiat - ületab võlausaldaja väidetavat nõuet mitmekordselt. Võlgnik ei ole võlausaldaja nõuet täitnud selle tõttu, et ei tunnusta oma kohustust (selle sissenõutavust), mitte maksejõuetuse tõttu.

5.2 Pooled ei vaidle selle üle, et laenulepingud on sõlmitud ja võlgnikule on reaalselt kõik laenatud summad üle kantud. Võlgnik on esitanud ilma ühegi tõendita teooria, mille kohaselt pole võlausaldajal väidetavalt võimalik nõude loovutuse teel omandatud laenulepingust tulenevat nõuet sisse nõuda kuna tegemist on tehingute kogumi ühe osaga. Suulist kokkulepet OÜ-lt M saadud laenude kohta ega laenude tagastamise korda pole võlgnik selgitanud ega tõendanud. Võlgniku käsitluse kohaselt pole OÜ M juhatuse liikmel võimalik käsutada OÜ M vara ilma, et ta peaks selleks omakorda hankima X AS aktsionäride (s.t OÜ L ja võlgniku) nõusoleku selleks, et nõuda laene tagasi võlgnikult, Llt ja Nilt. Seega sõltuks OÜ M võimalus nõuda sisse tema poolt välja antud laene sisuliselt sellest, kas laenu saanud äriühingute omanikud on nõus laene tagasi maksma või mitte. See käsitlus on ebaõige, paljasõnaline ja tõendamata ning vastuolus kehtiva õigusega. Kõik OÜ M ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingud sisaldavad kokkulepet selle kohta, et laenulepinguid saab muuta ainult kirjalikus vormis. Võlgniku poolt esitatud nö tehingu kogumi teooriat ei kajasta mitte ükski laenuleping ega ka mitte ükski muu tõend. Nii võlausaldaja poolt esitatud laenuleping kui ka võlgniku poolt esitatud käendusleping kinnitavad, et väidetavaid erikokkuleppeid laenude sisse nõudmise osas pole mitte kunagi sõlmitud. Kui lepingut saab muuta ainult kirjalikus vormis, siis ei saa seda muuta suulises vormis. Sellise praktika jaatamine, et võlgnik "pääseks“ ajutise halduri väljakuulutamisest vaid seetõttu, et esitab suulise teooria sellest, kuidas lisaks selgele laenulepingule on veel mingit kirjutamata kokkulepped, on võlausaldajate kaitset pankrotimenetluses devalveeriv. Lisaks on võlgniku käsitlus ka eluliselt ebausutav: laenulepingud ja seega väidetavad kokkulepped laenu tagasimaksmise osas on sõlmitud 20062007. Samas käendusleping on sõlmitud 2013.a, kuid mitte ükski neist ei kajasta tehingute kogumi teooriat. Puudub mistahes mõistlik põhjus arvata, et tehingute kogumi teoorias lepiti kokku aga seda pole 14 aasta vältel mitte kunagi üheski lepingus kajastatud ega konkretiseeritud. Samuti on see eluliselt ebausutav, sest isegi kui oletada, et tehingute kogumi teooria vastaks tõele, siis sõltuks OÜ M õigus nõuda tagasi tema poolt välja antud laene sellest, kas, millal ja kui üldse tasub X AS oma aktsionäridele dividende. Lisaks on võlgniku teooria vastuolus ka kehtiva õigusega. X AS ei saa kuidagi otsustada selle üle, kas ja millal võib OÜ M nõuda tema poolt sõlmitud laenulepingute alusel välja antud laenude tagastamist kolmandatelt isikutelt. Võlgniku poolt paljasõnaliste väidete esitamine ei muuda võlausaldaja laenulepingust tulenevat nõuet ebaselgeks. 5.3 Võlgnik pole esile toonud mitte ühtegi seadusest tulenevat keeldu, mis takistaks laenulepingust tuleneva nõude loovutamist, sest sellist keeldu pole olemas ja sellele polegi võimalik tugineda. Võlgnik pole sisustanud ka oma väiteid, et nõude loovutamine on vastuolus heade kommete ja avaliku korraga. 5.4 Võlgniku võimaliku käenduslepingust tuleneva kohustuse täitmine XAS ees ei oma käesoleval juhul tähtsust, sest võlausaldaja nõuab laenulepingust tuleneva nõude tasumist, millele täitmisest ei saa keelduda tuginedes kolmanda isikuga sõlmitud käenduslepingule. Küsimus sellest, kas X AS-il võib tekkida omakorda käenduslepingust tulenev nõue võlgniku vastu, on täiesti erinev küsimus, mis saab kerkida X AS-i ja võlgniku vahel ning mis ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Seega ei saa vastav käendusleping kuidagi välistada võlgniku poolt laenulepingust tuleneva kohustuse täitmist. Vastupidi – laenu tasumine vabastaks võlgniku hoopis käendusest X AS-i eest, sest iga käendaja kohustus on piiratud tema kohustuse suurusega (mis sisaldab nii laenusummat kui intressikohustust). Võlgnik on ise võtnud endale 2 eraldiseisvat kohustust. Sõlmides OÜ-ga M laenulepingud on võlgnik saanud laenu ja nimetatud laen tuleb ka

laenulepingute aluselt tagasi maksta. Sõlmides 31.12.2013 käenduslepingu on võlgnik võtnud endale veel täiendava kohustuse, mille pooleks on menetlusosaliseks mitteolev isik. Võlgniku viited VÕS §-le 148 on asjakohatud, sest käesoleval juhul puuduvad tagatise nõudmise alused. Antud juhul ei nõuta võlgnikult käenduslepingu täitmist. Isegi kui võlgnikul esineks alus nõuda tagatise andmist OÜ-lt M, siis see ei saa vabastada võlgnikku laenu tasumise kohustusest. OÜ M majanduslik olukord pole halvenenud nagu võlgnik on väitnud. OÜ M majanduslik olukord oleks halvenenud juhul, kui isik oleks nõude loovutanud talle ebasoodsatel tingimustel – näiteks tasuta. Selliseks väiteks alus puudub. Võlausaldaja ja OÜ M on majandustegevuses tegutsevad isikud. 5.5 Ebaõige on võlgniku käsitlus, mille kohaselt on nõue pandiga tagatud. Hagi tagamise korras aktsiate arestimine ei ole võrdeline pandiga tagatud nõudega. Lisaks ei ole aktsiad mingil juhul väärt rohkem kui ca 1 miljon eurot. Väärtpaberi pant tekib pandi registreerimisest registris. Panti registrist ei nähtu. Toimunud on aktsiate blokeerimine. Kui õige oleks blokeeringu võrdsustamine analoogia lausel pandiga, siis järelduks sellest see, et analoogia korras tuleks kohaldada ka ÄS § 232 (aktsia pantimine) lg 3, mille kohaselt: aktsia pantimisel teostab aktsiast tulenevaid õigusi pantija. Seega oleks võlgniku 100 000 aktsia osas hääleõiguse teostamise õigus võlausaldajal. Samas on võlgnik käitunud märgituga vastuolus enda poolt väidetuga – hoolimata sellest, et tema aktsiad arestiti juba 14.01.2020, on võlgnik korduvalt veel pärast seda mh ise kokku kutsunud ja püüdnud hääletada X AS üldkoosolekutel. 5.6 Võlgnik eksitab teadlikult kohut püüdes luua muljet justkui poleks võlausaldaja esitanud tõendeid selle kohta, et 33,3% X AS aktsiatest ei saa olla väärt rohkem kui ca 1 miljon eurot. Asjassepuutumatud on Advokatuuri Aukohtu lahend advokaat E. Heringsoni osas, mis ei muuda nõude sissenõutavust ega võlgniku maksejõuetust. Enampakkumise fakt omab tähtust üksnes seetõttu, et selle käigus selgus, et 100 000 aktsia väärtuseks oli vastaval ajahetkel 1 000 007 eurot. Mitte ükski teine isik peale OÜ L ei teinud pakkumist aktsiate soetamiseks. Kui võlgnik võõrandaks 33,3% aktsiatest, siis ei pruugi õnnestuda neid müüa isegi ca 1 miljoni euroga, sest selle hinnaga oli neid nõus ostma vaid teine aktsionär. Mõni kolmas isik (s.t mitte olemasolev X AS-i aktsionär) ei oleks tõenäoliselt nõus niigi palju nende aktsiate eest maksma kuna tegemist on vähemusosalusega. Asjaolu, et võlgnik ise kajastab X AS-i aktsiaid enda 2018 aasta majandusaasta aruandes bilansilise väärtuse järgi ei tähenda seda, et neid aktsiaid on reaalselt sellise hinna eest võimalik võõrandada. Seda tõendab ilmekalt 2019 lõpus läbi viidud enampakkumine. Aktsiad pole likviidsed, puudub põhjus arvata, et ükski kolmas isik maksaks aktsiate eest 3-4 korda rohkem kui oli valmis maksma X AS-i teine aktsionär OÜ L. Lisaks kinnitab võlgnikul igasuguste likviidsete vahendite puudumist ka Harju Maakohtu 25.06.2020 määrus tsiviilasjas nr 2-20-7013, millega kohus kohustas võlgnikku tasuma OÜ L eeldatavate menetluskulude katteks tagatist summas 3 000 eurot. Võlgnik polnud võimeline isegi nimetatud 3 000 eurot tasuma, vaid ka selle summa pidi võlgniku eest tasuma osanik Ü. Ü.. Eeltoodu valguses on ilmselgelt ainetu arutleda selle üle, kas võlgnikul on piisavalt vara täitmaks enam kui 1,5 miljoni euro suurust võlausaldaja nõuet, sest on selge, et võlgnikul selline suutlikkus puudub. 5.7 Võlgnik varjab pahatahtlikult oma varalist seisu, mis on võlgniku maksejõuetuse põhistamise aluseks isegi siis, kui võlausaldaja nõue ei oleks sissenõutav. Võlgniku lepingulised esindajad esitasid küsimusele – kus on 694 000 eurot - kaks erinevat väidet, s.t üks esindaja leidis, et nad ei pea midagi selgitama ja teine väitis, et raha on P.K.e käes. Võlgnikule tasutud 694 000 eurot pole P.K.e käes ja polegi kunagi tema käes olnud. Võlgnik pole jätkuvalt ka 17.11.2020 seisuga esitanud 2019 aasta majandusaasta aruannet, mis samuti kinnitab võlgniku soovi oma varalist seisundit teadlikult varjata. Võlgniku 2018 aasta majandusaasta aruande kohaselt tuli võlausaldaja laenulepingust tulenev laen tagasi maksta hiljemalt 31.12.2019 ja võlgniku arvates tuleks seda laenulepingut 2019 aastal

pikendada, sest vastasel juhul ületavad võlgniku lühiajalised kohustused 663 000 euro võrra võlgniku käibevara. Kokkuvõttes on võlgnik teinud omalt poolt kõik võimaliku selleks, et varjata pahatahtlikult oma varalist seisu keeldudes selgitamast, mida on võlgnik teinud 25.11.2019 saadud 694 000 euroga, valetades kohtule, et see raha on P. K.e käes ja jättes seaduses sätestatud tähtajaks 2019 aasta majandusaasta aruande esitamata. Tulenevalt eeltoodust on põhjendatud kahtlus arvata, et võlgnik on kõnealuse raha äriühingust välja viinud muuhulgas selleks, et vältida oma kohustuste täitmist võlausaldaja ees. Nii seda, mis on saanud enam kui 600 000 eurost kui ka seda, milline on võlgniku objektiivne majanduslik olukord, peakski antud juhul kontrollima ajutine haldur – vastav regulatsioon on pankroti väljakuulutamise eelastmena seaduses just seetõttu sätestatud, et võlgniku objektiivne majanduslik olukord välja selgitada ja tagada sellega võlausaldajate kaitse. Kui võlgnik pole maksejõuetu, ei ole tal ajutise halduri ees midagi varjata ja tema pankrotti välja ei kuulutata. Seega maksejõulise võlgniku puhul ajutise halduri määramisel negatiivsed tagajärjed puuduvad. 5.8 Võlgnik üritab kohtule luua ka täiesti meelevaldset kuvandit sellest, kuidas pankroti välja kuulutamise korral hakkab P. K. justkui Vikerit „kontrollima“ – pankrotivara valitseb pankrotihaldur, mitte P. K.. 5.9 Võlgniku seisukohad muude kohtumenetluste osas pole asjakohased kuna need ei oma vähimatki tähtsust otsustamaks võlgniku ajutise halduri nimetamise üle. Rõhuv enamus võlgniku 11.11.2020 menetlusdokumendis ja 12.11.2020 kohtuistungil esindatud seisukohtadest pole pankrotiavalduse lahendamise seisukohalt üldse asjakohased, sest need käsitlevad muid kohtumenetlusi ega mõjuta ei võlgniku võlgnevuse olemasolu ega võlgniku maksevõimet. Täiesti asjasse puutumatud on võlgniku emotsionaalseid etteheiteid P. K. – isikule, keda võlgniku tegeliku kasusaaja Ü.Ü.ga sidus enam kui 20 aasta pikkune koostöö ja kes muutus korraga ebasobivaks isikuks hetkel, kui asus võlgnikult võlgnevusi välja nõudma. Asjaolu, et võlgnike agressiivse retoorika peale on tõepoolest kriminaalasi algatatud, pole ebatavaline, sest prokuratuuri kohustus ongi kontrollida esitatud kaebust aga see ei tõenda, et toime oleks pandud kuritegu ja kedagi oleks kohane kurjategijaks nimetada nagu võlgniku esindajad seda korduvalt 12.11.2020 kohtuistungil tegid. Võlgnikule tuleb määrata ajutine haldur, kes selgitaks välja võlgniku varalise olukorra. Otsustamaks selle üle, kas nimetada võlgnikule ajutine haldur või mitte peab kohus tuvastama, et a) võlausaldajal on võlgniku vastu sissenõutav nõue, mille suurus on enam kui 2 500 eurot ja b) võlgnikul puudub vara võlausaldaja nõude täielikuks rahuldamiseks. Juhul, kui võlausaldaja tugineb PankrS § 10 lg 2 p 3 alusele nagu antud juhul (võlgnik raiskab või varjab vara), siis ei pea PankrS § 10 lg 3 tulenevalt võlausaldaja nõue olema isegi sissenõutavaks muutunud. Mõlemad eelnimetatud tingimused on täidetud, sest võlausaldajal on enam kui 1,5 miljoni euro suurune nõue võlgniku vastu ja võlgnik pole tõendanud, et tal oleks olemas likviidne vara nõude tasumiseks. Kui võlgnik pole maksejõuetu, siis pole ka võlgnikul põhjust karta ajutise halduri nimetamist, sest sellisel juhul saab ajutine haldur tuvastada, et isik on maksejõuline.

7.11.2007) ja summaliselt täpselt 1/3 (191 734,95 eurot; 400 000 krooni, 400 000 krooni, 350 000 krooni ning 920 000,00 eurot). Kuna OÜ M kasutas kogu saadud laenusumma aktsionäridele edasilaenamiseks ega kasutanud ühtegi osa saadud laenust muuks majandustegevuseks, siis puudus selliseks tehingu skeemiks muu majanduslik põhjendus. OÜ-l M ei ole praktiliselt olnud muud majandustegevust, kui kõne all olevate X AS-i laenude edasilaenamine aktsionäridele. OÜ M õigused omapoolset laenu aktsionäridele on vastavalt aktsionäride vahelisele suulisele kokkuleppele keelatud tagasi kutsuda enne seda, kui X AS tasub kõigile aktsionäridele dividendid. Kokkulepe, et laene pikendatakse, oli tagatud sellega, et kui OÜ M P. K.e juhtimisel oleks hakanud laene OÜ-lt N ja OÜlt Viker sisse nõudma, omanuks OÜ N ja OÜ Viker piisavalt hääleõigust (2/3) X AS-is selleks, et sellisel juhul otsustada ka X AS-i laenu sissenõudmine OÜ-lt M. Kõikides laenulepingutes oli sätestatud laenu tagasikutsumise võimalus 6-kuulise etteteatamisega. OÜ M poolne laenude tagasikutsumine on saanud reaalsuseks peale seda, kui OÜ L arvab omavat RBH 2/3 aktsiatest (seejuures kohus keelas nendest aktsiatest poolte – st 1/3 RBH aktsiate hääletamise ja mistahes muude õiguste teostamise). Selliseks X AS-i laenuks OÜ-le M kui igapäevasest majandustegevusest väljuvaks tehinguks ei oleks teistsugustel tingimustel nõusolekut andnud kaks aktsionäri OÜ Viker ja OÜ N, kelle häältega oli esindatud 2/3, sest neil puudus/puudub kontroll OÜ M tegevuse üle. Samuti poleks teistsuguseks tehinguks nõusolekut andnud X AS-i tollase nõukogu liikmed Ü. U. ja J. R. (aktsionäride OÜ Viker ja OÜ N esindajad). Eeltoodud asjaolusid tõendavad lisaks käenduslepingud, mille mõte ja eesmärk oli anda X AS-ile käendus selle katteks, et OÜ M tasub X AS-ile oma laenukohustuse. Käenduslepingu mõtteks ei olnud kindlasti muuta käendused nulliks, kui vaid OÜ M oma nõuded aktisonäridelt kätte saab. Võlausaldaja kirjeldatud tõlgendus ei andnuks X AS-ile tõsiseltvõetavat reaalset tagatist. Kui käendus muutuks nulliks paljalt selle tõttu, et käendajad on tasunud raha võlgnikule enesele, siis ei saaks olla tegemist reaalse tagatisega võlausaldajale (X AS). Käenduslepingu mõte ja eesmärk ei saanud olla võlausaldaja poolt pakutav tõlgendus ka seetõttu, et XAS aktsionäride näol oli tegemist maksevõimeliste ja oluliste varadega (sh X AS-i enda aktsiad) juriidiliste isikutega, samas kui OÜ-l M mingeid märkimisväärseid varasid, peale nõudeõiguste aktsionäride vastu, ei esine. Käenduslepingu osas toob võlausaldaja välja, et laenulepingud on sõlmitud 2006-2007, samas kui käendusleping on sõlmitud 2013.a. Eelnev ei vasta tõele. Kuigi käenduslepingud sõlmiti laenulepingutest hiljem, siis sõlmiti neid juba aastast 2009 mitmeid kordi (kuivõrd summa muutus, sest intressid arvestati põhisummaks). Kokku oli lepitud laenude pikendamine seni, kuni aktisonärid otsustavad jagada dividende, mis eeldanuks, et X AS-il on lisavahendeid tulumaksuosa võrra. Tehniliselt tähendanuks see, et X AS määranuks laenude (koos intressidega) summaga võrdselt dividende, tasunuks tulumaksu, ning tasunuks dividendid mitte rahas, vaid varaga: nt iga aktsionär saanuks 1/3 X AS-i nõudest OÜ M vastu, millega tasaarveldanuks oma kohustuse OÜ M ees. Võlausaldaja on seisukohal, et ülalkirjeldatud lisakokkuleppeid ehk tehingukogumit pole sõlmitud selle tõttu, et laenulepingus oli kokku lepitud, et lepingut saab muuta üksnes kirjalikus vormis. Võlausaldaja jätab tähelepanuta, et VÕS § 13 lg 3 kohaselt kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Pooltel on algusest peale olnud kokkulepe, et OÜ M laene pikendatakse aktsionäridele vastavalt sellele, kuidas X AS pikendab laenu OÜ-le M ning vastav tegutsemisviis toimis sääraselt 11 aastat. Võlausaldaja on välja toonud ka argumendi, et väidetava tehingukogumi korral oleks OÜ M sõltuv teise juriidilise isiku, X AS-i käitumisest, kellel aga ei ole võlausaldaja meelest õigust sekkuda OÜ M tegevusse. Võlgnik selle väitega ei nõustu. X AS on andnud OÜ-le M sihtotstarbeliselt edasilaenamiseks laenu, mis tänaseks on summas ca 4,863 miljonit eurot. Sellises olukorras on käibes tavaline ja lausa reegel, et võlausaldaja kontrollib, kuidas võlgnik oma varadega/rahadega ümber käib. Selline tingimus on tavaline ka nt pangalaenu lepingutes.

6.2 Võlausaldaja nõue ei ole sissenõutav isegi, kui lugeda, et võlausaldaja on nõude omandanud. Võlgnikul on õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest kuni OÜ M täidab omapoolse kohustuse võlgniku ees. Pankrotiavalduse aluseks olev laenuleping ja X AS-OÜ M laenuleping ning selle laenulepingu käendusleping, on omavahel tihedates ajalistes, majanduslikes ja sisulistes seostes. Jättes kõrvale tehingukogumi, on võlgnikul ikkagi õigus keelduda omapoolse kohustuse täitmisest selletõttu, et antud õiguskaitsevahend ei näe ette, et seda saaks kasutada vaid ühe ja sama lepingu kohustuste raames. Teiseks ei ole nõue sissenõutav selle tõttu, et OÜ M poolsed 08.12.2019 ja 03.01.2020 laenulepingu lõpetamise (ülesütlemise) avaldused on õiguslike tagajärgedeta vastuolu tõttu OÜ M ja võlgniku jt vahel kokkulepituga – mh otsese keeluga laenu tagasi kutsuda X AS-i aktsionäridelt nende nõusolekuta. Võlausaldaja poolt viidatud asjaolu, et võlgnik on laenu kajastanud majandusaasta aruandes lühiajalisena, ei viita sellele, et antud laenu tagastamise tähtaega oleks sellega tunnustatud. Tehingu raamatupidamisliku kajastamise järgi ei ole võimalik poolte vahelist õigussuhet kvalifitseerida. Üldteadaolevalt kajastatakse raamatupidamises laenulepingud, milles on kirjas 6kuuline korralise tagasikutsumise tingimus, lühiajalistena. 6.3 Võlausaldajal puudub nõue võlgniku vastu, sest võlausaldaja ei ole ühegi kehtiva tehinguga omandanud OÜ M nõuet võlgniku vastu. Võlasuhete seotuse tõttu loovutus olnud vastuolus heade kommete ja avaliku korraga; antud konkreetset kohustust ei saa vaadelda lahus tehingukogumist. Heade kommete ja avaliku korra vastasus seisneb käesoleval juhul selles, et: A. võlausaldaja oli teadlik sellest, et nõue on lahutamatu osa teisest tehingukogumist; B. tehingukogumis oli kokku lepitud, et nõude tasumine OÜ-le M on seotud sellega, et OÜ M omakorda tasub oma kohustust X AS-ile; C. OÜ M poolt nõude loovutamine on ebamoraalne ja taunitav selletõttu, et tehingu tegelik eesmärk on lahutada laenukohustus tegelikust tehingukogumist, segada jälgi ja muuta suulise lepingu tõendamine raskeks. Mingit muud majanduslikku põhjendust nõude loovutuseks ei ole esitatud. 6.4 Võlgnik ei ole asunud hävitama, peitma ega raiskama oma vara. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhjendanud täiesti absurdsete väidetega nagu juhatuse liikme vahetus; võlgniku tütarfirma osade müümine H.T.. Kumbki nimetatud asjaolu ei anna tunnistust võlgnikust kui maksejõuetust juriidilisest isikust. Etteheide, et Ü. U. tasus võlgniku eest menetluskulude tagatise on eriti küüniline, sest võlausaldaja teab ja on ka menetluses esitanud tõendi selle kohta, et võlgniku arveldusarved on arestitud võlausaldaja kasuks. Millisel moel pidi võlgnik siis tasuma oma arveldusarvelt antud menetluskulude tagatise, jääb arusaamatuks. Võlausaldaja on samuti põhjendanud, et võlgniku maksejõuetust näitab ka see, et võlgnik ei ole esitanud 2019. aasta majandusaasta aruannet. Viimane asjaolu ei oma mistahes puutumust äriühingu maksejõuga. Võlgnikul ei olegi olnud võimalik esitada majandusaasta aruannet, sest võlgnikul kui 33,3% X AS-i aktsionäril (sidusettevõte) tuleb ära oodata X AS-i 2019. aasta majandusaasta aruanne ja võtta sellejärgselt ette veel tegevusi nagu oma aruande auditeerimine. Võlausaldaja tugineb sellele, et võlgnikul puudub vara nõude tasumiseks ka siis, kui võlgnik võõrandab aktsiad ja kinnistu; OÜ-le Viker laekunud 694 000 eurot on äriühingust välja viidud. Võlgnikul on olemas ka viidatud vara väärtusega ca 600 000 eurot. Võlgnik aga ei ole tõendama kohustatud pool. Võlgnik ei ole kohustatud hoidma rahalisi vahendeid arvelduskontodel ja on võinud antud rahaga teha tavalisi, kahepoolseid tehinguid, näiteks investeerida. Võlgnik jääb selle juurde, et võlgniku varade väärtus on sõltuv P. K.e tegevusest. 6.5 Võlausaldaja nõude üle on vaidlus ja nõue on pandiga täielikult tagatud. ÄS § 232 lg 3 kohaselt aktsia pantimisel teostab aktsiast tulenevaid õigusi pantija. Võlausaldaja ei ole mitte pantija vaid analoogses mõttes pandipidaja. Seega on hagi tagamisega loodud pantimisega samane olukord, et aktsiate hääleõigust teostab endiselt pantija: aktsiate omanik, kelleks on käesoleval juhul võlgnik.

Kohtu seisukoht

ülesütlemised on vastuolus kokkuleppega ja seega tagajärjetud. Laenuga seonduvat tehingukogumit kinnitab see, et OÜ M on kolmes samasuures osas andnud laenu kolmele X AS aktsionärile samal päeval kui X AS andis laenu OÜ-le M (võlgniku 27.11.2020 seisukoha lisa 3). Lisaks leiab võlgnik, et nõude loovutamine võlausaldajale on tühine. Alternatiivselt on võlgnikul õigus keelduda oma kohustuse täitmisest kuni OÜ M (käendatav) annab VÕS § 148 lg 1 kohase tagatise oma (sama suure) kohustuste täitmiseks X AS ees. Esitatud asjaolude pinnalt on kohus seisukohal, et võlgniku vastuväited ja argumendid nõude osas ei ole selgelt perspektiivitud ja ei ole välistatud, et võlausaldajal puudub sissenõutav nõue võlgniku vastu või on selle nõude sissenõutavaks muutumise eelduseks täiendavad tingimused. Laenude ülekandmise kronoloogia võib viidata sellele, et OÜ M oli laenu andmise osas üksnes vahelüli – seda arvestades võib vähemalt möönda ka võimalust, et laenu tagastamisega seonduvalt olid muud kokkulepped, mida kirjalikult ei fikseeritud. Võlausaldaja on seisukohal, et kuna lepingute kohaselt pidi lepingu muudatused sõlmima kirjalikult, siis ei saa lepinguid muuta suuliselt. Samas tuleb arvestada, et tegu on kokkuleppelise vormiga (mitte seadusest tuleneva vorminõudega), mistõttu ei saa välistada muus vormis kokkulepete kehtivust tulenevalt VÕS § 13 lg 3 regulatsioonist (kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis). Nende küsimuste (kas eksisteeris tehingukogum ja suulised kokkulepped, kas OÜ M poolt lepingu ülesütlemine oli seetõttu õiguspärane) lahendamine vajab aga põhjalikumat menetlust, kuna see eeldab tõendite hindamist, osaliste tegeliku tahte väljaselgitamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mida pankrotiavalduse menetlemisel teha ei saa. Samuti ei saa kohus lahendada käesolevas menetluses küsimust sellest, kas võlgnikul on õigus keelduda võlausaldaja nõude täitmisest kuni OÜ M annab tagatise kohustuste täitmiseks X AS ees. Võlgnik on OÜ-le M sellise nõude esitanud 03.01.2020 (pankrotiavalduse lisa 9) ja VÕS § 110 ei välista täitmisest keeldumist ka mittevastastikuste või erinevatest lepingutest tulenevate kohustuste puhul. Samas on selleks vajalik tuvastada, kas on täidetud eeldused tagatise küsimiseks ning kas laenulepingu ja käenduslepingu vahel on piisav seos, mis ei ole käesolevas menetluses võimalik. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlausaldaja nõue ei ole pankrotimenetluse jaoks selge ning vaidlus nõude osas tuleb lahendada väljaspool pankrotiavalduse menetlust, kuna tõusetunud küsimused väljuvad pankrotiavalduse menetlemise raamidest.

keskmine müügihind (turuhind).“ Kuna sama äriühingu aktsiaid on müüdud lähemas minevikus ja aktsiate kogus on sama kui võlgnikule kuulub, siis on nende väärtuse hindamisel kohtu hinnangul kohasem lähtuda müügihinnast kui majandusaasta aruandes kajastatud väärtusest.

1) 11.11.2020 võlausaldaja seisukoht on 13 lk pikk ja kohtupraktikas on üldtunnustatud põhimõte, et reeglina peetakse põhjendatud ajakuluks ca 1 tund 1 menetlusdokumendi lk kohta. Lisaks on väitis võlgnik 12.11.2020 kohtuistungil, et tegelikult on kõik pankrotiavalduse aluseks olevad asjaolud talle juba selged ja teada ning asus seisukohale, et ta on tegelikult juba kõigile pankrotiavalduses esitatud väidetele vastanud dokumendis. Võlgniku 11.11.2020 seisukoht kordab suures ulatuses juba 03.01.2020 seisukohas esitatud seisukohti. Samuti tugines võlgnik oma vastuses analoogses vaidluses 18.05.2020 tsiviilasjas nr 2-20-4244 tehtud kohtumäärusele. 11.11.2020 vastus pankrotiavaldusele on suures osas varasemalt teistes tsiviilasjades esitatud seisukohtade kordamine „lõika ja kleebi“ meetodil. Seetõttu ei saanud võlgniku esindajatel kuidagi kuluda pankrotiavaldusega tutvumiseks 4 tundi ja kliendiga nõupidamiseks 2,5 tundi, sest kõik pankrotiavalduses esile toodud faktid ja tõendid olid neile juba varasemalt teada. Samuti on täiesti põhjendamatu kulutada väidetavalt 22,5 tundi vaid 13 lk menetlusdokumendi koostamisele (mille sisuline osa on 11 lk) ja seda eriti olukorras, kus nimetatud dokumendis korratakse juba varasemalt teistes tsiviilasjades esitatud väited neid ümber kopeerides ja uuesti esitades. Põhjendatud ajakulu pankrotiavaldusega tutvumiseks ja 11.11.2020 vastuse koostamiseks on 6-8 tundi. 2) Põhjendatuks saab pidada ainult ühe vandeadvokaadi poolt kohtuistungil osalemiseks kulutatud aega mahus 2 tundi. Teise vandeadvokaadi osalemiseks kohtuistungil puudus vajadus. Kohtuistungi ettevalmistamiseks veel täiendava aja kulutamine pole antud juhul üldse põhjendatud, sest võlgnik koostas 11.11.2020 oma seisukohad ja väitis 12.11.2020 kohtuistungil, et tegeles kuni hilisõhtuni nende koostamisega. 3) 17.11.2020 menetlusdokument ei sisaldanud uusi, üllatuslikke ja võlgnikule teadmata seisukohti, mille osas oma seisukohtade koostamiseks oleks põhjendatud kulutada väidetavalt enam kui 32 töötundi. 27.11.2020 kordab seisukoht suuresti juba varasemalt võlgniku poolt esitatud seisukohti, mida on lihtsalt pikemalt selgitatud ja illustreeritud joonisega. Seega ei saanud ka 27.11.2020 menetlusdokumendi koostamine olla väga aega nõudev. Võlausaldaja hinnangul võib põhjendatud töömahuks pidada ca 10-12 tundi. Võlgniku poolt esile toodud toimingute peale kokku saab võlausaldaja hinnangul põhjendatud õigusteenuse mahuks lugeda 17 kuni 21 tundi (s.t 6 kuni 8 tundi + 1 tund + 10-12 tundi) ehk keskmiselt 19 tundi. Tunnitasu määr on põhjendatud ja selles osas võlausaldajal vastuväiteid ei ole. Võlgnikul puuduvad igasugused vabad rahalised vahendid arvete tasumiseks ja väidetavalt osutatud õigusteenuse maht ebamõistlikult suur ületades 11 000 eurot pankrotiavalduse lahendamise menetluses. Seetõttu on põhjendatud kontrollida, kas sellises summas arveid on reaalselt väljastatud ja tasutud. Kohus märgib esmalt, et ei pea vajalikuks arvete ja muude võlausaldaja poolt taotletud dokumentide väljanõudmist ning see taotlus jääb rahuldamata. Puuduvad andmed selle kohta, et esindajatel puudub esindusõigus, esindajad on osalenud menetluses (allkirjastanud menetlusdokumente, osalenud eelistungil). Menetluskulude kindlaksmääramine ei eelda, et kulud oleks kliendi poolt kantud (sh ei oma ka tähtsust kas kulud tasub klient ise või keegi teine tema eest). Kohus saab lähtuda võlgniku poolt 27.11.2020 esitatud menetluskulude nimekirjast. Kohus nõustub võlausaldajaga selles, et menetluskulude nimekiri ei kajasta, kumb esindaja tegi milliseid toiminguid ja milline oli kummagi esindaja ajakulu. Samas ei pea kohus seda takistuseks menetluskulude kindlaksmääramisel. Kohtu hinnangul ei ole kahe esindaja kulude hüvitamine põhjendatud. Menetlusosaline võib endale võtta nii mitu esindajat, kui soovib, kuid see ei tähenda, et teine menetlusosaline peab mitme esindaja kulud ka hüvitama. Tegu ei ole nii keerulise menetlusega, et kahe esindaja osalemine oleks vajalik. Kohus arvestab seega toimingutele kulunud aega selliselt, mis oleks põhjendatud ühe esindaja puhul. Esindajate tunnitasu on sama, seega ei ole ka seetõttu vajalik detailset ülevaadet sellest, milline esindaja mida ja kui kaua tegi.

Kohtu hinnangul on võlgniku õigusabikulud ebamõistlikult suured ja seda isegi kahe esindaja peale. 28.10-11.11.2020 toiminguid võib iseenesest pidada põhjendatuks, kuid mitte nende ajakulu. Kohus arvestab seda, et võlgnik oli nõudest teadlik juba ammu ja esitanud nõudele ka varasemalt vastuväiteid. Võlgnik esitas seisukoha nõude osas siis, kui võlausaldaja lepingu üles ütles; sama nõudega seonduvalt on käimas hagimenetlus alates 2020.a jaanuarist; võlgnik on vastanud võlausaldaja pankrotihoiatusele. Neid asjaolusid arvestades peab kohus pankrotiavalduse ja lisadega tutvumine, kliendiga nõupidamise, tõendamisvajaduse selgitamise ja 11.11.2020 vastuse koostamise põhjendatud ajakuluks 10 tundi. Kohus märgib täiendavalt vastuseks võlausaldaja seisukohale seoses 1 lehekülg=1 tund praktikale – põhimõtteliselt võib kohtupraktikast tõepoolest leida näiteid, kus ajakulu põhjendatust on selliselt arvestatud. See paraku võib tuua kaasa selle, et teatud juhtudel pikendatakse kunstlikult oma menetlusdokumente, mis omakorda suurendab teiste menetlusosaliste ja ka kohtu ajakulu dokumendi läbitöötamisele. Struktureeritud, lühikese, konkreetse ja ammendava dokumendi koostamine võib mõnikord võtta kauem aega kui pika ja korduvate mõtetega dokumendi koostamine. 12.11.2020 toimingute puhul nõustub kohus võlausaldajaga, et ajakulu istungiks ettevalmistuseks ei ole antud juhul põhjendatud. Istung toimus 12.11.2020, võlgnik esitas kirjaliku seisukoha 11.11.2020 õhtul. Istungiks ettevalmistamise ajakulu on põhjendatud nendes menetlustes, kus dokumentide esitamise ja istungi vahele jääb ajaperiood ning istungil tõhusaks esindamiseks on vajalik asjaolud vahetult enne istungit üle vaadata ja meelde tuletada. Praegusel juhul see nii ei olnud. Seetõttu on ettevalmistamise ajakulu põhjendamatu. Istungil osalemise ajakulu 4 tundi on samuti osaliselt põhjendamatu. Istung toimus protokolli järgi 1 tund ja 45 minutit. Kohus määrab põhjendatud ajakuluks istungil osalemisele 1,5 tundi. Kuigi see on vähem, kui istungi reaalse toimumise aeg, siis arvestab kohus sellega, et istungil kulutasid mõlema menetlusosalise lepingulised esindajad põhjendamatult palju aega üksteise süüdistamisele pahatahtlikkuses ja etteheidete tegemisele seoses käitumisega teistes menetlustes. 18-27.11.2020 toimingute (tutvumine võlausaldaja 17.11.2020 menetlusdokumendi ja lisadega, kliendiga nõupidamised, 27.11.2020 menetlusdokumendi koostamine) põhjendatud ajakuluks peab kohus 10 tundi, kuivõrd seisukoht valdavalt täpsustab/selgitab täiendavalt varemesitatud väiteid. Kokku peab kohus põhjendatud ajakuluks seega 21,5 tundi. Tunnitasu 168 eurot (sisaldab käibemaksu) ei ole ebamõistlikult suur ja vastab turuhinnale. Ajakuluga 21,5 tundi ja tunnitasuga 168 eurot (sisaldab käibemaksu) kujuneb õigusabikuluks 3 612 eurot (sisaldab käibemaksu). TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlgnik on sellise taotluse esitanud. Eeltoodu põhjal määrab kohus võlgniku menetluskuludena kindlaks 3 612 eurot (sisaldab käibemaksu) ja mõistab selle võlausaldajalt välja. Kohus mõistab välja ka viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt. Ülejäänud osas jääb võlgniku menetluskulude taotlus rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/

Kadi Kark Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.