2-20-12556/18 - Täitmine - Kaebus täituri tegevuse(tuse) peale täitedokumendi täitmisel või täitetoimingu tegemisest keeldumise peale - Tartu Maakohus Jõgeva ko

084/2020/2748 võlgnevuse summas 1302.11 euro ja lisanduva viivise sissenõudmiseks. Täitemenetluses lisanduvad sissenõudja nõudele täitemenetlusega seotud kulud, mis koosnevad täitemenetluse alustamise tasust summas 36 eurot ning kohtutäituri põhitasust summas 360 eurot. Täitmisteade täiteasjas nr 084/2020/2748 toimetati võlgnikule kätte 10.06.2020. Vabatahtliku täitmise tähtaeg täiteasjas nr 084/2020/2748 oli kuni 10.07.2020. Võlgnik ei tasunud nõuet vabatahtliku täitmise tähtaja jooksul. 13.07.2020 edastas kohtutäitur Eesti Töötukassale sissetuleku arestimisakti täiteasjas nr 084/2020/2748, millega arestis kohtutäitur 10% ulatuses võlgniku töövõimetoetuse. Avaldaja kaebus Txxxxx Rxxxxxx esitas 29.08.2020 kaebuse kohtutäitur Oksana Kutšmei 21.08.2020 otsuse peale täiteasjas nr 084/2020/2748 ja palus stühistada sissetuleku arestmise akti. Kaebuse kohaselt esitas täiteasjas nr 084/2020/2748 14.07.2020 kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri tegevusele võlgniku töövõimetoetuse arestimisel. Kohtutäitur rahuldas 21.08.2020 otsusega kaebuse osaliselt ja muutis võlgniku töövõimetoetuse arestimise akti selliselt, et täiteasjas nr 084/2020/2748 kuulub töövõimetoetusest kinnipidamisele 25 eurot kuus. Avaldaja selgitas, et kohtutäituri menetluses tema suhtes on lisaks veel varasemalt (so 09.01.2020) algatatud täitemenetlus täiteasjas nr 084/2020/148 sissenõudja Renovum OÜ nõudes. Täiteasja nr 084/2020/148 menetluses 15.06.2020 tehtud aktiga arestis kohtutäitur Txxxxx Rxxxxxx töövõimetoetuse 10% ulatuses. 20.07.2020 tegi kohtutäitur selles täiteasjas võlgniku kaebuse osas otsuse, millega osaliselt rahuldas võlgniku kaebuse ning muutis töövõimetoetuse arestimise akti selliselt, et täiteasjas nr 084/2020/148 kuulub töövõimetoetusest kinnipidamisele 25 eurot kuus. Avaldaja leidis, et 13.07.2020 seatud arest on kohtutäituri poolt tehtud ebaseaduslikult ja selle aresti panekul toimis täitur ebaõiglaselt. Avaldaja rõhutas, et täitur pole teda enne tema töövõimetoetuse arestimist ära kuulanud nii nagu seadus seda protseduurireeglitest ja seadustest tulenevalt ette näeb, järelikult on täituri tehtud otsus ebaseaduslik. Täitur on varemgi Txxxxx Rxxxxx töövõimetoetuse ebaseaduslikult arestinud otse Eesti Töötukassas (teinud seda täiteasjas nr 084/2020/148 korduvalt!), kuid täitur pole mitte ühelgi korral seniajani pöördunud võlgniku poole enne aresti panekut selleks, et kuulata teda ära selleks, et teada saada, kas Txxxxx Rxxxxxx töövõimetoetuse arestimine on üldse täituri poolt mõistlik ja sotsiaalmajanduslikus mõttes õiglane võlgniku sotsiaalmajanduslikku seisundit arvestades ja kas Txxxxx Rxxxxxxxpeale tema töövõimetoetuse arestimist sotsiaalmajanduslikult üldse hakkama saab. Võlgnik rõhutas, et täituri poolt tema töövõimetoetuse arestimine mõjub tema majanduslikule seisukorrale laastavalt, sest oma kehva tervisliku seisukorra tõttu on tal keerukas ennast ära elatada. Täituri tegevuse tõttu peab võlgnik laenama veelgi suuremaid summasid selleks, et sotsiaalmajanduslikult hakkama saada ja kindlustada endale igapäevane hakkamasaamine ja kindlustada elu. Avaldaja selgitas, et kohtutäitur on teadlik, et võlgnik on maksejõuetu ja peab eraisiku pankroti välja kuulutama- täitur on seda võlgnikule ise öelnud. Sellisel juhul pole võlgniku töövõimetoetuse arestimine mitte mingis ulatuses täituri poolt seaduslik ja õiglane ka sellisel juhul, kui täitur oleks võlgniku töövõimetoetuse arestimisel järginud seadusest tulenevaid protseduurilisi reegleid. Võlgnik leidis, et täituri 20.07.2020 otsus on pinnapealne ja pole arvestanud võlgniku seisundit. Täiteasjas 084/2020/148 20.07.2020 tehtud otsuses millele täitur käeolevas täiteasja tehtud otsuse viitab, on täitur võtnud sissetulekuna arvesse ka sotsiaalkindlustusameti poolt makstava sotisaaltoetuse, kuigi sellele ei saa TMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt sissenõuet pöörata. 20.07.2020 tehtud otsuses viitab täitur mitmele Riigikohtu lahele, mis kaitsevad sissenõudja õigus jättes aga viitamata Riigikohtu lahenditele, mis ütlevad sõnaselgelt, et täitemenetluses on omad õigused ka võlgnikul. Riigikohus on öelnud, et võlgnikul peab täitemenetluses säilima inimväärne majanduslik

kostja tehtud akt/arest/otsus on ebaseaduslikel alustel tehtud ja ebaseaduslik. 28.12.2020 esitas avaldaja kohtul seisukoha, milles kordas varem esitatud seisukohti. Avaldaja esitas oma nägemuse menetlusabi määruses esile toodu avaldaja kulude põhjenduste suhtes. Ärakuulamisel jäi kaebuse esitaja samuti varasemalt esitatud seisukohtade juurde ja leidis, et tema õigusi on rikutud. Avaldaja selgitas, et juulikuus käis ta täituri büroos ka kohal ja rääkis ka täituriga telefoni teel 13.07.2020. Samuti on ta rääkinud täituriga lahel korral telefoni teel teises täiteasjas märtsis- salvestised esitas kohtule. Avaldaja selgitas, et ärakuulamine on tema meelest vajalik selleks, et otsustada, kas aresti seadmine on majanduslikult võlgniku suhtes õiglane või mitte. Avaldaja hinnangul otsustas täitur tema aresti väga kiiresti pärast täieasja algatamist. Avaldaja teatas, et tema suhtes ei hinnatud hüpoteetilist võimalust, et tal võib tekkida kohustuse täitmise võimalus- kas saab päranduse või kingituse, millal see juhtuks, ähelda ei osanud, sest see ongi hüpoteetiline. Pragu ei ole võimeline üldse võlausaldajatele maksma. Majanduslik olukord muutub kogu aeg halvemaks, sissetulekud on samad, kuid täitur võtab osa ära. Avaldaja ise teatas, et pankrotivaldust ta esitada ei kavatse. Kohtutäituri seisukoht Kohtutäitur palus esmalt jätta kaebuse läbi vaatamata TsMS § 477 lg 1 ja § 423 lg 2 p1 alusel, sest avaldaja õiguste rikkumine kohtule esitatud kaebuses toodud asjaoludel ei ole üldse võimalik. Kohtutäitur on avaldajale selgitanud, et Eesti Töötukassa täidab töövõimetoetuse arestimise aktid üks akt korraga põhimõttel st järjekorras tagapool oleva arestimise akti (st täiteasjas nr 084/2020/2748 tehtud akti) alusel hakatakse kinnipidamisi tegema alles pärast järjekorras eespool oleva akti (st täiteasjas nr 084/2020/148 tehtud akti) alusel nõude täies ulatuses rahuldamist. Eeltoodust tulenevalt täiteasjas nr 084/2020/2748 tehtud akt ei riiva ega saagi riivata avaldaja õigusi ajaliselt enne, kui on täidetud täiteasjas nr 084/2020/148 tehtud akt. Võlgnik on esitanud kaebuse ka täiteasjas 084/2020/148 tehtud arestimise otsusele ja kui kohus peaks kaebuse rahuldama ja otsuse tühistama, vaatab kohtutäitur üle ja vajadusel korrigeerib või tühistab ka täiteasjas nr 084/2020/2748 tehtud töövõimetoetuse arestimise akti. Juhul, kui kohus asub siiski seisukohale, et avaldaja kaebus kuulub läbivaatamisele, palus kohtutäitur jätta kaebus rahuldamata. Kohtutäitur leidis, et 21.08.2020 otsus, mille järgi jäi avaldaja sissetulek (töövõimetoetus) arestituks ühes kuus 25 eurot ulatuses on seaduslik ja põhjendatud (siinjuures kohtutäituri seisukohad arestimise lubatavuse ja arestimise ulatuse osas on avaldajale teatavaks tehtud kohtutäituri 20.07.2020 otsuses) sh ei ole kohtutäitur avaldaja sissetuleku arestimise lubatavuse (TMS § 131 lg 2 kohaldamisel) otsustamisel ja ulatuse (TMS § 132 lg 12 kohaldamisel) määramisel kaalutlusvigu teinud. Kohtutäitur on juhindunud TMS § 131 lg 2 sätestatud eelsusest: töövõimetoetuse arestimiseks oli kohtutäituril nõuetekohane sissenõudja avaldus; 21.08.2020 seisuga oli (ja on ka jätkuvalt) alust asuda seisukohale, et täitemenetlus avaldaja suhtes eeldatavasti ebaõnnestub ja sissenõude pööramine hageja

töövõimetoetusele on õiglane. Arvamus, et sundtäitmine eeldatavalt ebaõnnestub, tugineb võlgniku vara puudumisele ja sissetuleku väiksusele: avaldaja ainsateks registritest nähtavateks sissetulekuteks on töövõimetoetus päeva määraga 14,89 eurot (st 446,70 kuni 461,59 eurot kuus) ja sotsiaaltoetus summas 53,70 eurot. Ilma avaldaja töövõimetoetuse arestimata sissenõudja nõude mõistliku aja jooksul rahuldamine ei ole ilmselgelt võimalik. Kohtutäituri menetluses on ka teine täiteasi 084/2020/148, milles on sissenõudmisel olevate kohustuste jääk 1000 eurot, millele lisandub veel ka täitedokumendist tulenev viivis. Seega 25 euro suuruste kinnipidamiste jätkamise korral õnnestub täiteasjas nr 084/2020/148 sissenõudmisel olev nõue rahuldada mitte varem, kui kolme ja poole aasta pärast. See ei ole mõistlik aeg. Sissetuleku arestiminine on õiglane, kuna võlgnikule jäävad ka pärast sissetuleku arestimist rahalised vahendid enda vajaduste katmiseks. Avaldaja sissetuleku (töövõimetoetuse) arestimisel kohaldas kohtutäitur TMS § 132 lg 12. Avaldaja registritest nähtavateks sissetulekuteks on töövõimetoetus päeva määraga 14,89 eurot (st 446,70 kuni 461,59 eurot kuus) ja sotsiaaltoetus summas 53,70 eurot. Seega kohtutäiturile teadaolev avaldaja summaarne sissetulek on 500,40 kuni 515,29 eurot kuus. Statistikaameti poolt avaldatud arvestusliku elatusmiinimumi (221,36 eurot) ületav sissetuleku osa on 279,04 kuni 293,93 eurot ning kohtutäituri poolt arestitud 25 eurot moodustab sellest ca 9%. Pärast avaldaja töövõimetoetusest 25 euro suuruse kinnipidamise tegemist jääb avaldajale kätte 475.40 kuni 490.29 eurot. Nimetatud summa ületab avaldaja põhjendatud ja mõistlikke kulude suurust, milliseks kohus on menetlusabi andes hinnanud 410 eurot. Arestimine ei riiva võlgniku õigusi rohkem, kui see on vältimatult vajalik sissenõudja õiguste kaitseks. Kohtutäitur avaldas, et on võlgniku telefoni teel ära kuulanud teise täiteasja kaebuse menetlemisel 13.07.2020.a. Kohtutäituri esindaja jäi ärakuulamisel samuti kirjalikult esitatu juurde. Ta selgitas, et maksejõuetus ei tähenda seda, et isikul raha ei ole vaid seda, et tal ei ole piisavaalt vara, et täita kõiki oma kohustusi. Samas peab täitemenetluses täitur tegema otsuseid selle üha nõude sissenõudmiseks. Täitur möönis, et võlgniku sissetulekud on sellised, et üle 25 euro kinni pidada ei saa. Täiteasjas 084/2020/148 on tasutud alla poole võlast ja sellest enamik kingitusena saadu arvel. Kohus on enne asja menetlusse võtmist lahendanud võlgniku menetlusabi taotluse ja selle käigus kogunud andmeid võlgniku varalise seisundi kohta ning hinnanud võlgniku kulutusi ja varalist seisu. Menetlusabi taotluse kohta tegi kohus 25.09.2020 määruse. Kohtu seisukoht Vaatamata sellele, et avalduse esitaja nimetab kohtutäiturit menetluse kostjaks, on vastavalt kohtutäitur menetluses puudutatud isikuks. Kohus vaatab kaebust kohtutäituri tegevusele ja ostustele läbi hagita menetluses, kus vastavalt TsMS § 198 lg 1 p 2 on menetlusosalisteks avaldaja ja puudutatud isik. Kohus juhindub asja läbi vaatamisel TsMS § 477 ja muuhulgas nimetatud paragrahvi lg 1, mille kohaselt vaatab kohus hagita asju läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. Kohus leiab, et puudutatud isiku taotlus jätta avaldus läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 1 alusel tuleb jätta rahuldamata. TsMS § 423 kg 2 p1 sätestab: Kohus võib jätta hagi läbi vaatamata ka juhul, kui ilmneb, et hageja õiguste rikkumine ei ole hagi alusena toodud faktilistele asjaoludele tuginedes üldse võimalik, eeldades hageja esitatud faktiliste väidete õigsust.

Kohus ei nõustu puudutatud isikuga, et eelnimetatud sätte eeldused ei ole täidetud. Võlgnikul on igas tema suhtes läbi viidavas täitemenetluses õigus esitada kaebusi, kui selles täiteasjas on olemas iseseisev ostus või tehtud täitetoimingi: TMS § 217. Kohus möönab, et võlgnik võib esitada mitmes sama täituri menetluses olevas täiteasjas tehtud otsuste või täitetoimingute peale ühe kaebuse näidates ära, et kaebus puudutab mitut menetlust või mitut erinevat otsust/toimingut. Asjaolu, et käesolevalt on avaldaja esitanud samalaadse kaebuse samade põhjendustega ka teises täiteasjas, ei võta võlgnikult õigust esitada kaebust käesolevas asjas. Ka asjaolu, et käeolevas täiteasjas ei ole aresti teadmata aja jooksul reaalselt võimalik täita, kuna täitmisel on arest teises täitemenetluses, ei võta võlgnikult õigust esitada kaebust. Kohtutäitur on ise avaldanud, et täiteasjas 084/2020/2748 tehtud arest on n.ö täitmise järjekorras, mistõttu võib tekkida olukord, kus järjekorras eespool olev arest langeb mingil põhjusel ära ja täitmisele tuleb käesolevas täiteasjas tehtud arest. Kui see on aga seatud õigusvastaselt, ongi tegemist võlgniku õiguste rikkumisega. Kaebemenetlus võimaldabki kontrollida, kas arest on seatud õiguspäraselt või mitte. Seega ei saa väita, et võlgniku õigusi ei ole rikutud ja menetluse läbi viimiseks puudub alus. Kohus leiab, et võlgniku kaebus tuleb jätta rahuldamata. Avaldaja esitas kaebuse kohtutäituri 21.08.2020 otsusele täiteasjas 084/2020/2748. Avaldaja leidis, et otsus tuleb tühistada ja samuti täielikult tuleb tühistada sissetuleku arest, mille kohtutäitur seadis 13.07.2020. Kohus tegi kindlaks, et kohtutäitur on 21.08.2020 otsusega (t lk 11- 12) avaldaja 14.07.2020 esitatud kaebuse rahuldanud osaliselt ja muutnud 13.07.2020 töövõimetoetuse arestimise akti: algselt arestitud 10% asemel arestida 25 eurot kuus. Otsuses viitas kohtutäitur võlgniku töövõimetoetuse lubatavuse osas sama võlgniku suhtes teises täiteasjas 084/2020/148 20.07.2020 tehtud otsusele (t lk 13-14) Avaldaja leidis kohtule esitatud kaebuses, et nii 21.08.2020.a otdus kui sissetuleku arestimine on ebaseaduslikud ja tõi välja kaks põhjust:

esinemise/mitteesinemise kohta. Ka avaldaja ise saab selle sätte eesmärgist samamoodi aruärakuulamisel selgitas ta, miks tema arvates peaks täitur võlgniku ära kuulama: „.. et otsustada, kas aresti seadmine on majanduslikult võlgniku suhtes õiglane või mitte.“ (kohtuistungi protokoll, ajamärge 00:13:14-00:14:49). Kohus märgib aga, et kohtutäituril võib vajalik info juba olemas olla ja seetõttu puudub vajadus võlgnikku ära kuulata, et juba olemasolevat infot uuesti koguda- ärakuulamine ei annaks midagi uut, kuid oleks koormav nii võlgnikule (ärakuulamisega kaasnev aja- ja rahaline kulu) kui täiturile. Analoogselt on ärakuulamise sisu ja eesmärki hinnanud ka Riigikohus lahendis 2-18-4482: Ärakuulamise põhiline eesmärk on saada võlgnikult teavet tema majandusliku seisundi ja muude sissenõude pööramise otsuse tegemiseks vajalike asjaolude kohta (p 20). Samas on Riigikohus märkinud, et iseenesest ei too alati ebaõiget lahendit kaasa see, kui kohtutäitur jätab võlgniku enne TMS § 131 lg 2 kohaldamist ära kuulamata. Puudub vaidlus, et käesolevalt on sama kohtutäituri menetluses sama võlgniku suhtes teine täiteasi: 084/2020/148, mille kohtutäitur oli algatanud ainult 5 kuud varem ja millest ta oli aktiivselt läbi viinud menetlust, sh kogunud andmeid sissetuleku arestimiseks ja võlgnikku ka korduvalt ära kuulanud, et välja selgitada tema võimalusi kohustust täita (nimetatu nähtub muuhulgas 20.07.2020 otsusest: t lk 13-14). Avaldaja ise esitas 28.12.2020 kohtule kaks salvestist vestlusest kohtutäituri abiga, mis toimusid 10.03.2020 kohtutäituri büroos ja 19.03.2020 telefoni teel. Samuti nähtub 20.07.2020 otsusest, et kohtutäitur kuulas võlgniku ära ka 13.07.2020 14.30 telefoni teel. Avaldaja kinnitas ärakuulamisel, et 2020 juulis oli tal ühe korra vestlus kohtutäituriga telefoni teel ja ühe korra käis ta ka büroos, kus rääkis ühe naisega. Kohus märgib, et 13.07.2020 telefonivestlus (mille salvestist ei ole küll esitatud) on toimunud samal päeval kui seati sissetuleku arest käesolevas täiteasjas- avaldaja ei mäletanud küll, mida täpselt arutati, kuid kohus eeldab, et vestluse teemaks oli jätkuvalt võlgniku võimekus oma kohustusi täita. Märtsikuise telefonivestluse salvestiselt kuuldub, et kohtutäituri abi arutab võlgnikuga tema võimalusi kohustus mingilgi määral vabatahtlikult täita ja võlgnik ei leia selleks võimalust ning büroos toimunud vestluses arutatakse ka seda, mida täitur juba võlgniku majanduslikust olukorrast teab ja võlgnikul on võimalik seda täiendada, mida ta ei tee- sisuliselt nõustub ta täituril olemasoleva infoga (salvestise 6:30-8:00, 9:15-10:30). Kohus leiab, et eeltooduga- vestlused büroos ja telefoni teel – on kohtutäitur täitnud võlgniku ära kuulamise nõude. Kohus leiab, et ärakuulamiseks on ka telefonivestlus ning samuti on lubatav kanda ühes täiteasjas saabud teavet üle teise täiteasja. Kuna ärakuulamise eesmärk on just teabe saamine, siis on täitur selle eesmärgi täitnud. Avaldaja pole kohtu ette toonud asjaolusid, et täiteasjas 084/2020/2748 oleks ta soovinud täiturile avaldada mingit muud infot kui ta oli avaldanud juba täiteasjas 084/2020/148. Seega oleks uue ärakuulamisel puhul tegemist formaalse toiminguga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kohtutäitur ei ole rikkunud võlgniku õigusi, sest tal oli piisavalt teavet otsustuse tegemiseks ka ilma täiendava võlgniku ärakuulamiseta. Seoses teise kaebuses esitatud väitega leiab kohus, et kohtutäitur ei ole rikkunud võlgniku õigusi, kui ta arestis töövõimetoetusest 25 eurot. Kohtutäitur on ostust tehes kaalunud TMS § 131 lg 2 eeldusi. Puudub vaidlus võlgniku sissetuleku suuruse üle, milleks on puuetega inimese sotsiaaltoetus 53,70 eurot kuus tähtajaga kuni 04.03.2024 ja töövõimetoetus (t lk 15-20), käesoleval ajal on töövõimetoetuse päevamäära suurus 14,89 eurot. Selle tulemusena on töövõimetoetuse suurus 446,70-461,59 eurot kuus. Kohtule esitatud menetlusabi taotluse kohaselt on võlgniku muuks varaks vaid osa OÜ-s xxxxxxxxxxxx, mille juhatuse liige ta on. Menetlusabi taotluse lahendamisel ei õnnestunud kohtul välja selgitada mingit muud võlgniku vara, millele saaks sissenõude pöörata.

Esmalt märgib kohus, et nõustub võlgnikuga selles, et sissetuleku arestimisel ei saa arvesse võtta võlgnikule määratud puudega inimese sotsiaaltoetust: TMS § 131 lg 1 p 2. TMS § 131 lg 2 ei anna võimalust viidatud punktis nimetatud sissetuleku arestimisel isegi erandkorras mitte. Seega on ebaõiged kohtutäituri arvutused võlgniku sissetuleku arestimise protsendi määramisel: TMS § 131 lg 2 eeluste täitmise korral saab TMS § 132 lg 12 sätestatud lubatava arestimise määra arvestamisel arvesse võtta vaid töövõimehüvitist. Täiteasjas 0894/2020/148 20.07.2020 kaebuse osas tehtud otsuse p 15 on kohtutäitur liitnud töövõimetoetuse 446.70 kuni 461.59 ja sotsiaaltoetuse ning seejärel tehtud arvestuse järel saanudvõimalikuks lubatavaks maksimaalseks arestimääraks 20% 55.80-58.79 eurot. Kohus märgib, et õige arvestus oleks: (446.70-221.36)x20% kuni (461.59-221.36)x20%, seega 45.07 eurot kuni 48.05 eurot. Avaldaja oli seisukohal, et tema sissetulekut ei oleks üldse võimalik arestida, sest täidetud ei ole TMS § 131 lg 2 eeldused. Viidatud sättes määratud eeldused on: 1) Sissenõudja avaldus; 2) Sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele; 3) kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane. Kohtutäituri selgituse kohaselt on sissenõudja täitemenetluse algatamise avaldust esitades esitanud üksiti ka sooviavalduse vajadusel pöörata sissenõue TMS § 131 lg p 6-7 nimetatud sissetulekutele. Asjaolu üle, et sissenõudja on esitanud täitmisavalduse, vaidlust ei ole. Riigikohus on lahendis 2-18-4482 p 17.3 selgitanud järgmist: Kohtutäituril tuleb TMS § 131 lg 2 eesmärgipärase tõlgendamise kaudu arvestada konkreetse täitemenetluse poolte, eelkõige võlgniku ja sissenõudja õigustatud huve ja majanduslikku olukorda, et teha õiglane otsus. Esmalt tuleb arvestada nõude liiki ja sissetuleku suurust, kuid need on vaid osa kriteeriumeist, mida arvestada. Selline eelkõige nõude liigi ja sissetuleku suuruse arvesse võtmine tagab maksimaalselt poolte huvidest lähtumise, arvestades esmalt seda, et üldjuhul ei või sissetulekut (töövõimetoetust) võlgniku huvidest lähtudes arestida, kuid erandjuhtudel kõiki asjaolusid koos kaaludes on see piiratult võimalik. Puudub vaidlus, et võlgnikul käesolevalt puuduvad rahalised vahendid või muu vara, mille arvel sissnõudmiseks esitatud kohustus täita. Võlgnik ei täitnud kohustust talle vabatahtlikuks täitmiseks antud aja jooksul, so perioodil 10.06.-10.07.2020.a ning ei ole nimetatud kohustusest mitte midagi täitnud ka kohtumenetluse jooksul (so kokku 6 kuu jooksul). Võlgnik ise põhjendab mittetäitmist asjaoluga, et tal puudub selleks vara ja äraelamiseks võtab ta isegi laene. Seega on võlgnik ise kinnitanud, et tal kohustuse täitmiseks võimalus puudub. Võlgnik on kaebust esitades ja ka ärakuulamisel põhimõtteliselt nõustunud kohtutäituri arvamusega, et võlgnik võib olla maksejõuetu pankrotiseaduse mõttes. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on isik maksejõuetu kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Samas on isik ametlikult maksejõuetu alles siis, kui kohus on isiku suhtes teinud pankrotimääruse (PabkrS § 1 lg 1). Pankroti välja kuulutamiseks on vajalik aga võlausaldaja või võlgniku enda avaldus (PankrS § 9). Käesolevalt ei ole üksi võlausaldaja algatanud avaldaja pankrotimenetlust ja ta ise kinnitas ärakuulamisel, et ei esita sellist avaldust. Eeltoodust tulenevalt peab avaldaja end ise maksejõuetuks, kui ei soovi enda pankroti välja kuulutamist. Puudub vaidlus, et avaldaja hinnangul ei suuda ta oma vara ja sissetulekute arvel täitemenetluses olevat kohustust täita. Kohtutäitur oli kogunud nimetatud asjaolu kohta enne 13.07.2020 arestimise korralduse tegemist piisavalt infot, mh oli ta saanud infot teises täiteasjas 084/2020/148, kogunud andmeid registritest ja saanud võlgnikult andmed tema varalise olukorra kohta- avaldaja esitas kohtule täiendavalt 09.01.2021 tõendi, millest nähtub, et võlgnik

oli 11.05.2020 edastanud täiturile otsused enda töövõime määramise kohta, SEB Panga väljavõtte, vara nimekirja ja kaks teadet kohtutäiturile (mille kohta teated on, tõenditest ei selgu). Ärakuulamisel ei toonud võlgnik esile reaalseid allikaid, millest võiks kohustuse täita mõtliku aja jooksul. Kohus nõustub kohtutäituri järeldusega, et arvestades võlgniku majanduslikku olukorda (TMS § 132 lg 1 alusel arestimiskõlbuliku sissetuleku ja vara puudumist) ei ole kohustuse täitmine ka tulevikus mõistliku aja jooksul võimalik. Kohtutäitur on vastuses välja toonud, et teises täiteasjas 084/2020/148 on võlgnikul samuti täimata kohustus üle 1000 euro, mille täitmisel ainuüksi töövõimetoetuse arestidud osa alusel- 25 eurot kuus- kuluks selle täitmiseks 3,5 aastat. Hagita asjas kogub kohus tõendeid ka iseseisvalt (TsMS § 477 lg 7). Kohus võtab asja juurde kohtutäituri poolt tsiviilasjas 2-20-11076 06.01.2021 esitatud andmed täiteasjas 084/2020/148 toimunud täitmiste kohta. Nimetatud andmete kohaselt on täitmisel laekunud 1049.42 eurot ja deponeeritud on 150 eurot. Seisuga 31.12.2020 on täiteasjas nõude jääk 1074,17 eurot. Kohtutäitur märkis, et juhul, kui täitemenetluses jätkuvad igakuised kinnipidamised võlgniku TVT-st, siis nende arvelt kuulub nõude rahuldamisele 43 kuud, st nõue õnnestub (arvestades kohtutäituri ametialasel kontol deponeeritud summat) rahuldada jaanuaris 2024.a. Seega saaks täiteasjas 084/2020/2748 täitmist alustada alles 3 aasta pärast ja kui täitmine toimub jätkuvalt vaid töövõimetoetuse aresti abil, kuluks täiteasjas 084/2020/2748 nõude täitmisele omakorda vähemalt 53 kuud (so mai 2028.a.). Kuna põhinõudelt tuleb tasuda ka viiviseid, lükkub see tähtaeg veelgi edasi. Seega peab võlausaldaja käesolevas täiteasjas ootama nõude rahuldamist avalduse esitamist alates vähemalt kaheksa aastat, mis kohtu hinnangul juba iseenesest ei ole mõistlik. Kohus märgib, et selline täitmise tempo on võimalik vaid siis kui töövõimetoetuse arestid jäävad kehtima. Kui need aga tühistada (või kui aresti poleks üldse seatud), ei ole ei kohustuse täitmise alguse ega lõpu aega võimalik üldse ette ennustada. Seejuures on võlgnik ise kohtule esitatud menetlusabi taotlusse märkinud, et tal on kohustusi vähemalt 12 võlausaldaja ees (sh Maksu- ja Tolliamet, Eesti Töötukassa) ja vähemalt summas 48000 eurot. Seega on reaalne võimalus, et täiteasja 084/2020/2748 aresti n.ö järjekorda mittepaneku tõttu ei saaks täitmisega alustad ka mitte 2024.a veebruarist, sest vahepeal võib olla avaldaja suhtes alustatud mõni muu täitemenetlus. Avaldaja ise viitas Riigikohtu lahendile 2-18-4482 ja leidis, et täitur on liialt kiiresti asunud seisukohale, et avaldaja nõuet täita ei suuda ja oleks pidanud hindama ka hüpoteetilist võimalust, et avaldaja saab kas päranduse, kingituse või võidab lotoga. Kohus leiab, et arvestades kohtutäituri poolt kindlaks tehtud andmeid võlgniku majandusliku seisundi kohta (sh ka täiteasjas 084/2020/148 kogutud andmeid) oli kohtutäituril siiski põhjendatud alus eeldada, et võlgnik ei suuda kohustust täita mõistliku aja jooksul. Avaldaja väited hüpoteetilise vara saamise kohta olid imbmäärased. Kohus leiab, et hüpoteetilisuse arvestamisel, peaks selle täitumine olema ka mingilgi määral reaalne ja ennustatav. Käesolevalt avaldaja ei nimetanud selliseid indikaatoreid, mille alusel kohus saaks vara kasvu/saamise hüpoteetilist võimalust kuidagigi reaalseks hinnata. Kohus leiab, et töövõimetoetuse arest oli ka õiglane. Aresti määramisel peab täitur tegema kaalutlusotsuse, kus hindab nii võlgniku kui sissenõudja huve. Käesolevalt soovib võlgnik, et kohtutäitur juhinduks vaid tema huvidest ja jätaks sissenõudja huvid täiesti arvesse võtmata. Sissenõudja huviks on saada tagasi raha, mis ta ise või tema õiguseellane on kunagi võlgnikule kasutada andnud. Võlgnik peab tasumise kohustust enda suhtes ebaõiglaseks seetõttu, et tema sissetulek ei kata tema väidetavaid kulutusi. Kohus ei asu siinkohal hindama seda, millised on täpselt võlgniku kulud ja kas need on põhjendatud. Kohus on nimetatud asjaolusid hinnanud menetlusabi andmise määruses, kus kohus leidis, et võlgnik esitas enda kulutusi suuremana kui

need tal tegelikult on ja on jätnud esitamata osa olulisi andmeid - kohalikust omavalitsusest saadavate toetuste ja tasuta teenuste kohta, mille võrra on tema enda kulud väiksemad. Vastavalt TMS § 131 lg 2 sätestatud kolmanda eelduse sõnastusele tuleb arvesse võtta nõude liiki ja sissetuleku suurust. Seega ei arvestata antud juhul otseselt võlgniku kulutusi, kuid nimetatud asjaolu tuleb arvesse, kui hinnatakse olukorra õiglust. Kohus märgib, et lähtudes Riigikohtu poolt lahendis 2-18-4482 p 21.2, millele viitas ka avaldaja, antud juhistest tuleb hinnata nii täitmise eeldatavat õnnestumist/ebaõnnestumist, s.h täitmisele kuluda võivat aega aga ka võlgniku majanduslikku ja muud olukorda. Riigikohus selgitab, et nimetatud asjaolusid tuleb hinnata koosmõjus. Riigikohus märgib ka, et hinnata tuleks mh seda, kas töövõimetoetuse maksimaalses määras arestimisel on tagatud võlgniku toimetulek minimaalselt vajalikus määras (kulutused eluasemele, toidule, riietele, ravimitele, transpordile jms), samuti seda, kas võlgnikul võib olla muid sissetulekuid või sääste. Esmalt märgib kohus, et käesolevalt ei ole tegemist võlgniku sissetuleku arestimisega võimalikus maksimaalses määras: eespool kohus leidis, et maksimaalne lubatav määr oleks 45.07 eurot kuni 48.05 eurot. Kohtutäitur on aga arestinud töövõimetoetuse vaid 25 euro ulatuses, seega veidi üle poole maksimaalselt võimalikust määrast. Seega on kohtutäitur summat määrates juba nagunii arvestanud võlgniku majandusliku ja muu olukorraga. Oluline on viidatud Riigikohtu lahendi puhul aga juhis selle kohta, et tagatud peab olema võlgniku toimetulek minimaalses määras. Seega mitte määrsa, mida võlgnik ise peab endale vajalikuks või sobivaks. See, milline on vajalik summa vähemalt minimaalsete vajaduste rahuldamiseks on sätestatud seaduses: TsMS § 132 lg 12 . Kohus märgib, et TMS § 131 lg 2 eelduse hindamisel võetakse alati arvesse ka 132 lg 11- lg 3 kriteeriume, millele on viidanud ka Riigikohus nimetatud lahendi p 21.2 alguses. Käeolevalt jääb võlgnikule kätte olenevalt kuust 455.23 kuni 467.24 eurot. Lisaks kaetakse osa võlgniku vajadusi (transport, odavam eluase, osa hooldaja kuludest) kohaliku omavalitsuse poolt sotisaalabi- ja teenustena. Kohus leiab, et sellega on tagatud võlgnikul minimaalne vajaduste rahuldamine. Kohtuäitur on nimetatud asjaolusid ka arvesse võtnud. Kohus märgib aga, et avaldaja ise on pidanud menetlusabi taotluses oma kulusid nii suureks, et nende rahuldamisele ei aita kaasa ka nimetatud 25 euro mittearestimine. Nagu kohus eelpool märkis, on õigused nii sissenõudjal kui võlgnikul. Sissenõudjal on õigustatud huvi oma raha tagasi saada, kusjuures võimalikult ruttu. Käeolevalt leidis kohus eespool, et kõigi eelduste kohaselt ei ole võlausaldajal põhjust oodata nõude täitmist ka mitte mõistliku aja jooksul vaid alles 3-8 aasta pärast. Siinkohal on kaalutluse tulemusel aga võimalik seadagi ettepoole võlgniku huvid ja asuda seisukohale, et arvestades võlgniku rasket majandlikku olukorda on täitmise venimine nii pika aja peal põhjendatud- seega peavad sissenõudja huvid taganema võlgniku huvide ees. Samas ei saa sissenõudjat jätta päriselt kaitseta ja teatada talle, et tal ei ole võimalust saada oma nõude rahuldamist mitte kunagi ja seda vaid seetõttu, et võlgnik on töövõimetu. Kohus leiab, et poolte huvide ja õiguste kaalumise tulemusel tuleb jaatada olukorda, kus võlgniku töövõimetoetus arestitakse nõude katteks (kuigi mitte seaduses lubataud maksimaalses ulatuses), kuid sissenõudja peab täitmist ootama pikka aega. Kohus leiab, et kohtutäitur on kaalunud TMS §131 lg 2 eelduste täitmist ja poolte õigusi kogumis ning 21.08.2020 avaldaja kaebust osaliselt rahuldades teinud õiglase ja seadusliku otsuse. Kohus leiab, et puudub alus kohtutäituri otsuste muutmiseks või tühistamiseks. Avaldaja esitas 09.01.2021 kohtule täiendava tõendi, mida kohus asja menetlemisel arvestas, kuid ka taotluse karistada kohtutäiturit, kuna viimane on kohtule valetanud, mille tõttu on