Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

jooksul; kui tagaseljaotsus toimetatakse kätte avalikult, võib kaja esitada 30 päeva jooksul alates päevast, kui kostja sai tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teada; 3.4 TsMS § 420 lg 1 kohaselt on hagejal tagaseljaotsuse peale õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule ning TsMS § 632 lg 1 kohaselt on apellatsioonikaebuse esitamise tähtaeg 30 päeva, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest; 3.5 apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil; 3.6 TsMS § 187 lg 6 kohaselt seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUDE KIRJELDUS JA KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

füüsilise isikuna. Eeltoodust tulenevalt märgib tarbijakrediidilepingu VÕS § 402 lg 1 tähenduses.

kohus,

et

pooled

sõlmisid

Kohtu hinnangul on hagi põhjendatud osaliselt, eelkõige põhinõude 1000 euro osas. Kohtu hinnangul tulenevad eelnimetatud nõuded poolte vahel sõlmitud krediidilepingu nr 4575424 kostjapoolsest mittevabandatavast rikkumisest ning kuuluvad rahuldamisele VÕS § 100, VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 4, VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 94 järgi. Hagiavaldusest nähtuvalt soovib hageja kostjalt välja mõista ka sissenõutavaks muutunud viivist, arvestades viivisemääraks lepingus kokku lepitud intressimäära 0,130 % päevas (s.o 46,80 % aastas). Hageja nõuab kostjalt viivist lepingu ülesütlemisest 24.12.2019 kuni hagi esitamiseni 2.12.2020 447,20 eurot. Kuivõrd pooled on sõlminud tarbijakrediidilepingu, ei või VÕS 415 lg 1 alusel tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kuna kohtu hinnangul on kohaldatav ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud kolmas lause (nimetatut kinnitab Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsuses nr 3-2-1120-08 p-des 12 ja 13 esitatud seisukohad), siis tuleb antud juhul hinnata lepingus kokku lepitud viivisemäära (s.o võrdne intressimääraga) kui tüüptingimust, mis allub eraldi regulatsioonile, milleks on VÕS § 35 jj. Seega on tarbijatele ette nähtud kaitse rangem võrreldes lepingutingimustega, mis on poolte vahel eraldi läbi räägitud. Riigikohus on rõhutanud, et lepingujärgseid regulatsioone, nagu nõuete esitamise tähtajad ja vastutuse piirangud või ka tüüptingimused, tuleb käsitleda õiguse kohaldamise küsimusena, mille puhul ei ole kohus TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi poolte seisukohtadega seotud. Praeguses asjas on laenulepingus märgitud viivisemäär samuti tüüptingimus. Arvestades praktikas väljakujunenud kiirlaenu pakkuvate ettevõttete välja töötatud laenulepingu sõlmimise tingimusi, ei ole kohtu jaoks usutav, et viivisemääras 0,130 % päevas ehk 46,80 % aastas on pooled läbi rääkinud ning seda tingimust sai laenuvõtja mõjutada. VÕS §-s 42 lg 1 on sätestatud, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Ka Riigikohus on varem leidnud, et eelduslikult tuleks VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt RKTKo 16.11.2016 nr 3-2-1-118-16, p 17; RKTKm 10.05.2016 nr 3-2-1-25-16, p 13). Tartu Ringkonnakohus on 10.12.2018 otsuses nr 2-18-103995 jaatanud ebamõistlikult kõrgeks viivisemäära 29,90% aastas tarbijakrediidilepingus (jõustunud 25.03.2019 kassatsiooni menetlusse võtmisest keeldumisega). Käesolevas tsiviilasjas oli kostja lepingut sõlmides samuti tarbija VÕS § 34 mõttes ning kuivõrd pooltevahelistes lepingutes sisalduv viivis määraga 0,130 % põhivõlalt päevas ehk 46,80 % aastas ületab kehtinud seadusjärgset määra (8% aastas) üle viie korra ja on varasema kohtupraktika kohaselt ebamõistlikult kõrge, ebaproportsionaalne ja kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav, tuleb viivisenõue nimetatud määras jätta rahuldamata.

Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt RKTKo 14.06.2005 nr 3-2-1-66-05, p 24; RKTKm 10.05.2016 nr 3-2-1-25-16, p 13). Seega on ka praegusel juhul hagejal õigus nõuda viivist rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest vaid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt tasumata võlgnevuselt päevast alates lepingu ülesütlemisest 24.12.2019 kuni hagi esitamiseni viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras, s.o viivis sissenõutavaks muutununa kuni 21.12.2020 kokku summas 79,57 eurot (www.viivisekalkulaator.ee järgi). Kohus jätab OK Incure OÜ hagi seadusjärgset viivisemäära ületavas viivisenõudes summas 367,63 eurot rahuldamata.

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.