Pärimisõigus › Testamendijärgne pärimine

1(10)

esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagiavalduse asjaolud

2(10)

Kostja vastus

3(10)

seisund oli halb ja NN kuritarvitas intensiivselt alkoholi. Tõendatud ei ole, et NN koristaja ja naabrid tõid NN-le viina. Tõendatud ei ole, et NN koristaja ja naabrid lasid oma nimele NN jaoks välja kirjutada tablette. Tõendatud ei ole, et tundmatuid tablette ei tohi koos alkoholiga võtta. Kirjavahetusest nähtuvaid poolte väiteid ei saa siduda kostja või tema tegevusega. Tõendatud ei ole, et NN soovis teha testamendi, millega pärandada kogu oma vara RRle. Meelevaldne on väide, et RR 06.11.2016 kell 17:16 e-kirjast ilmneb RR tunnistajaks olemine sellele, kuidas koristaja lasi arstil enda nimele NNle tarvitamiseks mõeldud ravimite retsepte kirjutada ja kuidas NN tarvitas suures koguses tablette koos alkoholiga. Hageja ei ole tõendanud, kas, millal ja millises koguses NN uinutava või rahustava toimega retseptiravimeid kasutas. Tõendamata on hageja väide, et tehti teadlikult jõupingutusi, et NN tervislikku seisundit halvendada ja seeläbi surma saabumist kiirendada. Tõendamata on hageja väide, et NNi varustati pidevalt alkoholiga. Tõendamata on see, et NNi varustati vaatamata rahustite ja uinutite tarvitamisest tingitud psühhoosi diagnoosimisele suures koguses vastava toimega ravimitega. NN sai 18.04.2017 ja 18.05.2017 aru oma käitumisest ja tegevustest. Kostja ja DD ei ole NNle ostnud ja andnud alkoholi. Kostja ja DD ei ole NNle andnud ega võimaldanud ravimeid, mida ei olnud NNle arstide poolt ette nähtud. Esimese astme kohtu lahend 9.Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud jättis hageja kanda. Hageja põhjendab oma nõudeid NN 18.04.2017 koduse testamendi tühisuse ja 18.05.2017 notariaalse testamendi tühisuse tuvastamiseks väitega, et NN oli testamentide tegemise ajal piiratud teovõimega. Kohus on seisukohal, et saatekirjade ja ekspertide arvamusega on tõendatud, et erinevatel aegadel on NNl diagnoositud vähemalt kaheksa erinevat psüühikahäiret. Kohus on seisukohal, et ekspertide arvamusest nähtuvalt ei olnud ekspertide valduses andmeid, mille kohaselt oli NN psüühiline seisund kestvalt muutunud selliselt, et muutustest oleks võimalik järeldada NN suutmatust kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Ekspertide arvamusest nähtuvalt puudusid andmed NN kognitiivsete funktsioonide kohta, sest uuringute teostamist dokumentidest ei nähtunud. Kohus leiab, et NN kognitiivsete funktsioonide kirjeldusi ei nähtu ka muudest poolte esitatud tõenditest. Ekspertide arvamusest nähtuvalt on NN 10.04.2014 arsti vastuvõtul kaevanud unetust, märgitud on kriitikameele alanemine, isiksuse muutumine, märgatav mälu halvenemine. Kohtu hinnangul ei ole sellisest üldsõnalisest kognitiivsete funktsioonide häirete kirjeldusest võimalik teha järeldusi isiku suutlikkuse kohta oma tegudest aru saada või neid juhtida. Hageja ei ole tõendanud muude tõenditega asjaolusid, millest nähtuvad NN psüühilise seisundi kestvad muutused ning millest oleks võimalik järeldada NN suutmatust kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest võiks järeldada NN vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu testamentide tegemise ajal. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et hageja ei ole tõendanud NN otsusevõimetust koduse testamendi ja notariaalse testamendi tegemise ajal.

4(10)

12.Apellant leiab, et maakohus on kohtuotsuse tegemisel rikkunud oluliselt mitmeid menetlusõiguse norme, mis on viinud materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni ja kaasa toonud ebaõige kohtulahendi. Kohtuotsuses on jäetud sisuliselt hindamata suur osa apellandi poolt esitatud tõenditest täielikult või osaliselt ega ole esitatud põhjendust, miks kohus nimetatud tõendeid ja neist nähtuvaid asjaolusid ei arvesta. Apellant on seisukohal, et vaatamata postuumse kohtupsühhiaatria- kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tulemusele on võimalik jõuda maakohtu poolt hindamata jäetud tunnistajate ütluste põhjal järeldusele, et NN oli 18.04.2017 dateeritud koduse testamendi ja 18.05.2017 notariaalse testamendi tegemise ajal kui mitte teovõimetu, siis vähemalt otsustusvõimetu ehk teisisõnu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Selle tingis NN tervislik seisund, mida tunnistajad kirjeldasid äärmiselt halvana. NN kognitiivseid võimeid mõjutasid mitmed tal diagnoositud psüühikat mõjutavad haigused, sh toksiline entsefalopaatia. NN ebaadekvaatset käitumist on kirjeldanud koguni kolm tunnistajat, kellede ütlusi ei ole põhjust hinnata ebausaldusväärseks. Paraku on maakohus jätnud need arvestamata, esitamata seejuures põhjendust, miks isegi nende analüüsimine vajalikuks ei osutu. 13.Hageja, olles analüüsinud kõiki hagiasjas kogutud tõendeid, sh tunnistajate ütlusi, on seisukohal, et kohtumenetluses on kinnitust leidnud nii kostja motiiv kui ka faktiline seotus tegevusega, mille eesmärgiks oli teadlikult halvendada NN tervislikku seisundit kuni fataalse tagajärjeni ning saavutada enne seda viimase poolt testamendi tegemine üksnes tema nimele. Arvestades kõiki ülalpool kirjeldatud tõendeid kogumis, on XX seisukohal, et tõendamist on leidnud kostja pärimiskõlbmatusele viitav asjaolu. Kostja puhul võib väita, et isegi kui ta vahetult pärandajaks olnud NN surma ei põhjustanud, siis püüdis ta koos oma ema Žinaida Koltsovaga tahtlikult ja õigusvastaselt seda teha omakasu eesmärgil. Hiljemalt 2017. aasta esimestel kuudel hakkasid nimetatud isikud tegutsema selle nimel, et saavutada täielik kontroll NN elu üle ja hoida teda sisuliselt isolatsioonis, vabaneda NN elukaaslasest OOst kui plaanide realiseerimist takistavast tegurist ning varustada NNi pidevalt alkoholi ja ravimitega vaatamata viimase tervislikule seisundile ning vastunäidustusele. Seda kõike selleks, et omada ligipääsu NN rahalistele vahenditele ja kallutada teda tegema testamenti kostja kasuks. Pärast vara osas viimase tahteavalduse tegemist tuli hoolt kanda selle eest, et NN siit ilmast võimalikult kiiresti lahkuks, kuna vaid nii sai kindel olla, et tervislikust seisundist tingituna prognoosimatu käitumisega NN testamendi osas ümber ei mõtle ja kellegi teise kasuks uut ei tee.

5(10)

hagiavalduse esitamisest, ei nõustu, leides, et see on ebaõige ning selle tegemisel on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. 16.Kohus tegi otsuse pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõude kohta üllatuslikult. On tõsi, et kostja esitas vastuväite, et mille kohaselt hagejale pidid pärimiskõlbmatuse aluseks olevad asjaolud olema teada juba enne 23.03.2018 hagi esitamist, mistõttu on pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõue aegunud. Samas kohus ei käsitlenud ega arutanud pooltega mitte kordagi kõnesoleva nõude aegumise küsimust. Hageja selgitab veelkord, et talle sai teatavaks asjaolu, et RR võib olla isikuks, kes oskab anda mh ütlusi selle kohta, et ka YY võis olla isikute hulgas, kes tegi NN-le alkoholi ja retseptiravimid kättesaadavaks, alles 09.01.2018, mil ta sai e-kirjavahetuse M OÜ kinnisvaramaakleri WW ja RR vahel. Kirjavahetusest nähtuvalt saatis WW selle tervikuna XX-le edasi 09.01.2018 kell 12:11 saadetud e-kirjaga. Hagiavalduse, milles sisaldus alternatiivse nõudena ka kostja pärimiskõlbmatuks tunnistamise nõue, esitas hageja Harju Maakohtule 23.03.2018 ehk 2 kuud ja 14 päeva hiljem. Kohus ega kostja ei ole tuginenud väitele, et kõnesolev kirjavahetus jõudis hagejale hagiavalduses märgitust varem. Kohtumenetluses ei ole kogutud ka ühtegi tõendit, mis võimaldaks sellise järelduseni jõuda. Niisiis esitati hagi enne kuuekuulise aegumistähtaja möödumist pärimiskõlbmatuse põhjusele viitavast asjaolust teadasaamisest. Maakohtu järeldus nõude aegumisest on seetõttu ebaõige ja alusetu. Vastus apellatsioonkaebusele 17.Vastustaja vaidles esitatud apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud jätta teise poole kanda. Ringkonnakohtu seisukoht 18.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 1 järgi rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendusi. 19.Apellatsioonkaebuse põhiväidete kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud asjas esitatud tõendeid, jättes muuhulgas asjakohased tõendid analüüsimata. Vastuseks apellatsioonkaebuse nimetatud väidetele leiab ringkonnakohus järgmist. 20.Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et asja materjalide juures olevast eksperdiarvamuses on jäänud analüüsimata seal esiletoodud diagnooside võimalik mõju NN teovõimele ja otsustusvõimele. Eksperdid on oma arvamuses esile toonud, et nende kasutuses olevate materjalide alusel, st toimiku materjalid kuni ekspertiisi tegemiseni ning meditsiinidokumendid, ei ole põhjust asuda seisukohale, et uuritav ei saanud aru kestvalt oma tegudest ega olnud võimeline neid juhtima või, et uuritaval esines vaimutegevuse ajutine häire või muu psüühikahäire, mille tõttu ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima. Nõustuda tuleb apellatsioonkaebusega selles, et sellise järelduste tegemisel on eksperdid avaldanud, et uuritava suhtes ei ole teostatud kognitiivse funktsiooni uuringuid ega diagnoositud dementsust, kuigi uuritaval diagnoositi toksiline entsefalopaatia. Ringkonnakohus leiab siiski, et kui ekspertide käsutuses olevatest dokumentidest sh meditsiinidokumentidest ei nähtunud asjaolud, millest järeldada uuritaval dementsuse esinemist või, et toksilist entsefalopaatiat diagnoosides ei ole esile toodud selle võimalikku mõju patsiendi vaimsele tervisele ning ümbritseva tajumisele, siis tuleb asuda seisukohale, et järelikult puudus diagnoosija arvates NN-l selline seisund, mis viitaks vajadusele täiendavate uuringute tegemiseks, mh seetõttu, et isik võib vajada eestkostet. Jättes meditsiinidokumentides toksilise entsefalopaatia diagnoosi esitades kajastamata olukorra,

6(10)

millest võiks järeldada teovõime piiratust või otsusevõime puudumist, leidis koostaja järelikult, et haiguse mõjud ei saanud olla sellise ulatusega nagu seda väidab käesolevas asjas hageja. 21.Õige on apellatsioonkaebuse etteheide maakohtule selles, et maakohus ei ole analüüsinud asjas ülekuulatud tunnistajate ütlusi, keskendudes testamentide tühisuse tuvastamise nõude lahendamisel eelkõige eksperdiarvamusele. Ringkonnakohus osutab, et kohus peab hindama TsMS § 232 lg-te 1 kohaselt tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt kogumis ning kujundama vastuolu korral enda seisukoha siseveendumuse alusel. Maakohus on otsuses küll avaldanud, et teised, otsuses käsitlemata tõendid, ei tõenda hageja väidet NN otsusevõimetusest või teovõime puudusest vaidlustatud tehingute tegemise ajal, jättes siiski tunnistajate ütlused analüüsimata. Ringkonnakohus toob esile, et TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Käesolevas asjas on oluline ka see, et tunnistajate ütlused anti peale eksperdiarvamust ning kuna ei ole välistatud, et ka hiljem kogutud tõendite põhjal võib olla võimalik tuvastada asjaolusid, mis esinesid enne tõendi kogumist, siis tulnuks tunnistajate ütlusi analüüsida. Samuti osutab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohale, et kohus peab eksperdiarvamust hindama ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega (vt Riigikohtu 14. veebruari 2018. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14). 22.Maakohtu minetus ei toonud aga ringkonnakohtu arvates lõpptulemusena kaasa ebaõiget kohtulahendit. Apellatsioonkaebuses (07.10.2020 apellatsioonkaebuse terviktekst) on hageja esile toonud, et apellandi hinnangul tuleneb tunnistajate ütlustest, et NN oli 18.04.2017 dateeritud omakäelise testamendi ja 18.05.2017 notariaalse testamendi tegemise ajal sellises seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve. Selle tingis hageja arvates NN tervislik seisund, kuna tema kognitiivseid võimeid mõjutasid mitmed tal diagnoositud psüühikat mõjutavad haigused, sh toksiline entsefalopaatia ning NN ebaadekvaatset käitumist on kirjeldanud kolm tunnistajat. Analüüsides erinevate tunnistajate ütlusi on ringkonnakohus seisukohal, et neist ei ole võimalik järeldada hageja väidete tõendatust. 23.OO ütlustest nähtub, et tema arvates oli 2017. aasta märtsis NN tervislik seisund alkoholi ja rahustite kuritarvitamise tagajärjel selline, et ta põhimõtteliselt ei saanud adekvaatselt aru saada ja mingeid adekvaatseid tegusid teha, ta ei saanud enam oma mõtteid hästi formuleerida ja väljendada, isik küll sai asjadest aru, aga alkoholi tõttu halvasti. Tunnistaja PP andis ütlusi selle kohta, et alkoholi ja rahusteid tarbides NN muutus agressiivsemaks. Tunnistaja märkas, et viimasel ajal NN ei rääkinud enam eriti selgelt, ei telefonis ega kohtumisel, jutt oli seosetu ja muutus ebaloogiliseks, mõnikord ajas ta sassi päevad ja nädalad. Tunnistaja RR ütluste järgi tarvitas NN juba 2016. aasta novembris nii ohtralt alkoholi, et suutis adekvaatselt mõelda 0,5-1 h päevas. Kui NN helistas, oli ta joobeseisundis ja rääkis segaselt. Kuna ta ei suutnud päevagi kaine olla, jäid ära notariaalne tehing testamendi tegemise näol, mida plaaniti 2016. aasta novembris. Testamendiga pidanuks NN pärandama oma vara RR tütrele D-le. Valdava osas ärkvel oldud ajast oli NN alkoholi ja retseptiravimite mõju all, mistõttu ta ei suutnud oma mõtteid korrastada, end selgelt väljendada ja ajas orienteeruda. 24.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik tunnistajate OO, PP ja RR ütlustest järeldada, et NN oli 2017.a aprillis, mais kui ta vaidlustatud testamendid tegi, piiratud teovõimega või otsusevõimetu. Eeltoodud tunnistajate ütlustest nähtub küll see, et tunnistajate arvates oli NN peale alkoholi ja ravimite tarvitamist ebaadekvaatses seisundis, ning kuna ta hakkas neid tarvitama juba peale ärkamist, siis oligi tema seisund ebaadekvaatne peaaegu kogu aeg, kuid

7(10)

ringkonnakohus osutab, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et vaidlustatud testamentide tegemisele eelnevalt oli NN samuti ravimeid ja alkoholi tarvitanud. Maakohus on otsuses esile toonud, et vaidlustatud notariaalse testamendi tegemise ajal tuvastas notar NN teo- ja otsustusvõimelisuse. Asjaolu, et NN sai siis, kui ta polnud alkoholi kuritarvitanud aru oma tegude tähendusest ja suutis neid juhtida toetab ka 2017.a mais NN-le teenust osutanud tunnistaja LL ütlused. Ringkonnakohus ei jaga apellatsioonkaebuses esile toodud hageja kahtlusi tunnistaja kallutatuse kohta. Selleks puudub ringkonnakohtu arvates igasugune põhjendus. Tegemist ei ole poole lähikondsega, kellel võiks olla huvi asja lahenemiseks ühe poole kasuks. 25.Ringkonnakohus toob esile ka selle, et nii tunnistajate PP kui ka WW ütlustest nähtub, et NN suhted hagejaga ei olnud head ning RR, WW ja DD ütlustest nähtuvalt oli mitmeid aastaid NN soov teha kellelegi testament. Neist asjaoludest nähtub see, et NN sooviks oli, et tema järelt ei päriks seadusjärgse pärijana hageja. Vormistades hageja poolt vaidlustatud testamendid, realiseeris NN oma mitme aasta jooksul erinevatele isikutele väljendatud tahet pärandada oma vara testamendijärgsele pärijale. 26.Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas põhjendatult, et asjas ei leidnud tõendamist asjaolud, millest nähtuks NN psüühilise seisundi kestvad muutused ning millest oleks võimalik järeldada NN suutmatust kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida või millest võiks järeldada NN puhul vaimutegevuse ajutist häiret või muud asjaolu testamentide tegemise ajal. Seega sai NN testamente tehes aru oma tegude tähendusest. 27.Apellatsioonkaebuses heidab hageja maakohtule ette tõendite väära hindamist hageja alternatiivse nõude lahendamisel. Ringkonnakohus leiab, et hageja etteheited on põhjendamatud. Selle nõude lahendamisel on maakohus analüüsinud esitatud tõendeid, sh ka tunnistajate ütlusi ja leidnud põhjendatult, et nõue rahuldamisele ei kuulu.

8(10)

tlk 74), et Wismari Haigla AS-is oli NN 2010.aastal kolmel korral statsionaalsel ravil diagnoosidega mõõdukas depressioon ja alkoholi kuritarvitamine. Kordamed Meditsiinikeskuse väljavõtte kohaselt pöördus NN 2007.a alkoholi võõrutusseisundi ravile, 2014.a kaebas arsti vastuvõtul igapäevast alkoholi tarvitamist. Tunnistaja RR ütluste järgi tarvitas NN juba 2016. aasta novembris nii ohtralt alkoholi, et suutis adekvaatselt mõelda 0,51 h päevas. Ringkonnakohtu arvates nähtub asjast, et NN alkoholi kuritarvitamine arenes süstemaatiliseks seega ajal, kui NN suhtles veel hagejaga, elas veel koos OO-ga ning suhtles erinevate isikutega, sh ka ülekuulatud tunnistajatega. Kuna OO ütluste kohaselt külastas kostja ema NN kuni 2016.a kord nädalas majapidajana ning kostja ema ütluste ja kostja väidete kohaselt hakkasid nad NN-ga suhtlema tihedalt alates 2016.a, siis on etteheited kostjale või tema emale põhjendamatud. Ajal, kui kostja ja tema ema hakkasid NN-ga tihedamalt suhtlema, oli NN-l juba väljakujunenud probleemid alkoholiga, mis lõppkokkuvõttes tema surma ka põhjustasid. Seega ei ole põhjendatud hageja väited, et just kostja või tema ema või nende koostegutsemine viis NN seisundisse, mille tagajärjel ta suri. 30.Apellatsioonkaebuses väidab hageja, et viimastel kuudel enne surma hoiti NN isolatsioonis, selleks, et keegi ei saaks temaga suhelda. Seda väites tugineb hageja peamiselt tunnistajate ütlustele, kes avaldasid, et NN-le helistades ei võetud telefoni vastu või see oli välja lülitatud. Ringkonnakohus leiab, et hageja väited NN isoleerimisest ei ole veenvalt põhjendatud. Tunnistaja LL ütluste järgi käis ta NN juures mais 2017.a. Tunnistaja RR ütluste järgi helistas NN pidevalt tema emale, sh ka peale seda, kui OO enam NN-ga koos ei elanud, st peale 2017.a märtsi. Need asjaolud ei anna alust lugeda hageja väiteid põhjendatuks. Asjaolu, et PP ja WW ütluste järgi ei võtnud NN 2017.a kevadel telefonikõnesid vastu või oli telefon välja lülitatud NN isoleerimist teistest inimestest veenvalt ei tõenda.

9(10)

Menetluskulude jaotus 33.Kuna apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, siis jäävad poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja kanda TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 177 lg 1 p 2 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.