2-24-11229 X hagi Y vastu pärandvara väljaandmiseks kohustamiseks ning võla ja viiviste väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
30 925,57
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: X (isikukood XXX, e-post: xxx) Hageja lepinguline esindaja: Agne Koks (e-post: xxx) Kostja: Y (isikukood XXX) Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Arina Liskmann-Getsu (e-post: [email protected])
Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
10. juuni 2026 kohtuistungil
Hagi rahuldada osaliselt.
Välja mõista kostjalt Y hageja X kasuks kahjuhüvitis summas 6106,79 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 1281,82 eurot ja viivis põhinõudelt 6106,79 eurolt alates 27.06.2026 kuni võla täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud kostja Y kanda.
Määrata menetluskulud suurus kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
X (edaspidi hageja) esitas Harju Maakohtule Y (edaspidi kostja) vastu hagi, milles palus: − kohustada kostjat andma hagejale välja Q pärandvara summas 14 500 eurot. − Alternatiivselt: välja mõista kostjalt hageja kasuks tekitatud kahju summas 14 500 eurot. − välja mõista kostjalt hageja sissenõutavaks muutunud viivised perioodi eest 04.09.201823.07.2024 kokku summas 7663.26 eurot. − välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis arvestatuna 14500 eurolt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS §113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses − välja mõista kostjalt hageja kasuks summas 5050 eurot. − välja mõista kostjalt hageja kasuks sissenõutavaks muutunud viivised perioodi eest 01.01.2022- 23.07.2024 kokku summas 1325,21 eurot. − välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis arvestatuna 5050 eurolt alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni VÕS §113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt Tallinna notar Anne Saaber notari ametitegevuse raamatu number 1082/2018 on 17.04.2018 koostanud ja tõestanud testamendi Q soovide kohaselt. Nimetatud testamendi p 3.1. on sõnastatud järgmiselt: „Mina, Q, määran oma pärijaks tütre X (sünd xx.xx.xxxx), kellele läheb üle kogu minu vara, sh minule kuuluvad asjad, õigused ja kohustused ning kellele teen kohustuseks anda üle käesolevas testamendis määratud annaku“. Annak puudutab Q ja Y ühisomandis olevat kinnistut aadressiga XXX.
3.Tallinna notar Evi Paberit on koostanud ja tõestanud pärimistunnistuse 02.12.2020, notari ametitegevuse raamatu number 2411/2020. Q suri 03.09.2018. Tulenevalt testaatori viimasest tahtest on Q ainukene pärija X. Y ei ole pärija, vaid annaku saaja.
4.02.12.2020 dateerituna on Tallinna notar Evi Paberit koostanud ja tõestanud Y ja X abikaasade ühisvara ja pärandvara jagamise lepingu ja annaku üleandmise kokkuleppe.
5.Hagejale pärandati: 50% rahasummast, milline oli Q pangakontol Danske Bank AS Eesti filiaalis, garaaž YYY, Tallinn; kaater Quicksilver 460, VLA-062 nimega Q. Tegemist oli kinke teel saadud kaatriga, seega lahusvara, seega pärandvara, mille ainuisikuliseks pärijaks on allakirjutanu.
6.Pärandajale kuulus ühisomandina Mercedez-Benz B 200 CDI, reg märgiga XXX. Seega 50%, so Q osa pärijaks on ainuisikuliselt hageja.
7.Pärandajale kuulus ka hulgaliselt kuldesemeid, millede pärijaks on ainuisikuliselt hageja, ka neid ei ole allakirjutanule üle antud.
8.Kaater, milline on saadud kingitusena ja isiklikud ehted on lahusvara perekonnaseaduse § 27 lg 1ja 2 mõttes.
9.Teada olevalt on kaater müüdud Y poolt ja selleks volitusi omamata 10 000 euro eest. Müügikuulutuselt nähtub, et müüjatelefoninumbriks on Yle kuuluv number ja fotod kaatrist. Müügist saadud rahalisi vahendeid aga hagejale edastanud ei ole.
10.Pärandajale kuulus ühisomandina Mercedez-Benz B 200 CDI, reg märgiga XXX, millest 50 % on hageja pärija. Hinnanguliselt on Mercedez-Benz B 200 CDI turuhind täna 9000.00 eurot, millest 4500 eurot oleks pärija osa. ARK nähtuvalt on sõidukile tehtud omanikuvahetuse 2023. Sõiduki võõrandamiseks ei ole hageja nõusolekut andnud. Müügist saadut ei ole hagejale, kui Q pärijale, üle antud.
11.Hageja on õigustatud esitama hagi Y vastu, kelle poole on hageja nõudega ka pöördunud, kuid Y ei ole sellele reageerinud.
12.Kostja on õigusvastaselt müünud hagejale kuulunud pärandvara ja omastanud sellest saadu. Jättes hageja ilma sellest, milleks ta oli pärijana õigustatud. Hageja on seisukohal, et kostja, teades, et esemed, millised kuulusid Q pärijale ehk hagejale tuli välja anda viimasele. Seevastu kostja võõrandas nimetatud esemed ja omastas saadud raha tekitades hagejale kahju.
13.Lisaks kostja kohustamiseks anda välja pärandvara ja/või hüvitada kahju, nõuab hageja kostjalt pärandvara väljaandmisega viivitamise ja/või kahju hüvitamisega viivitamise eest viivist. Hageja leiab, et ta on õigustatud nõudma kostjalt selle pärandvara, mille väljaandmist tal on õigus kostjalt nõuda, väljaandmisega viivitamise eest viivist VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni täitmiseni. Hageja pärandvara väljaandise /kahju hüvitamis nõue on muutunud sissenõutavaks pärandaja Q surmapäeval, so 03.09.2018. Hageja on arvestanud viiviseid alates 04.09.2018. Kokku on viiviseid seisuga 23.07.2024 summas 7663,26 eurot.
14.Peale Q surma 03.09.2018 hakkas Y pidevalt kurtma, et tal ei ole raha elamiseks. Kuivõrd sellel hetkel olid suhted veel normaalsed ja hageja oli peale ema surma emotsionaalselt katki, siis otsustas Yd aidata (mõtlemata, et tegelikult oli see kõik suur pettus) ja talle laenu anda. Y hakkas peale esimest laenu seda perioodiliselt küsima. Kokku laenas hageja kostjale 5050 eurot. Kostja ei ole võlgnevust tagastanud ja vaatamata hageja mitmetele sõnumitele, milliseid kostja ignoreeris. Hageja nõudis seda summat koos osalise intressiga Kostjalt oma kontole XXXXXXXXXX SEB Pank tagasi hiljemalt 31.12.2021. Hagi esitamise seisuga on viivise nõue 1325,12 eurot. Kostja seisukoht
15.Kostja palus jätta hagi rahuldamata.
16.Kostja ei vaidle vastu järgmistele hageja esitatud faktilistele asjaoludele: 16.1 Q (edaspidi pärandaja) suri 03.09.2018. a. 17.04.2018. a. tegi pärandaja notariaalselt tõestatud testamendi, millega määras ainupärijaks hageja. Annakuna määras pärandaja oma osa ühisomandis olnud pereelamust kostjale. Kõnealuseks elamuks on maja aadressil XXX, registriosa nr. xxxxxx (edaspidi maja). 16.2 02.12.2020. a. koostas ja tõestas Tallinna notar Evi Paberit pärimistunnistuse nr 2411/2020, mille kohaselt läheb pärandaja vara üle hagejale. Samal kuupäeval, s.t 02.12.2020. a. sõlmisid hageja ja kostja abikaasade ühisvara ja pärandvara jagamise lepingu ning annaku üleandmise kokkuleppe. 16.3 Lepingu ja kokkuleppe kohaselt lõpetatakse kinnistute suhtes ühisomand ning hageja ainuomandisse jääb korteriomand (garaaž) aadressil YYY, Tallinn, registriosa nr. yyyyyy. Maja ainuomanikuks saab omakorda kostja, tulenevalt pärandaja testamendis määratud annakust.
16.4 Kuigi hagiavalduses ei ole otsesõnu käsitletud korteriomandit aadressil SSS, Tallinn, registriosa nr. sssssss, siis tegelikult päris hageja ka selle korteriomandi. 16.5 Lisaks eelnevalt välja toodud kinnistule ja korteriomanditele kuulus pärandvara hulka vallasvarana ka rahasumma Danske Bank AS pangakontol ning võlgnevus Swedbank AS-i ees.
17.Kostja ei nõustu ning vaidleb vastu järgmistele hageja esitatud faktilistele asjaoludele: 17.1 Hageja väitel hagejale pärandati lisaks kaater Quicksilver 460, sõiduk Mercedes-Benz B 200 CDI, reg. nr. XXX (edaspidi Mercedes) ning hulgaliselt kuldehteid. Kostja ei nõustu esitatud väidetega, kuivõrd testamendist, pärimismenetluse algatamise avaldusest ega ühisvara ja pärandvara jagamise lepingust ei tulene, et nimetatud esemed kuulusid pärandvara hulka. 17.2 Vara kinkimist, eriti arvestades kaatri maksumust, peab tõendama notariaalselt sõlmitud kinkeleping. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks kõnealune kaater saadud kinke teel. 17.3 Hageja väidab, et sõiduki Mercedes turuhinnaks on hinnanguliselt 9000 eurot, millest 50 % kuulub hagejale. Sõiduk Mercedes oli avariiline ning selle remondimaksumus ületas sõiduki väärtust. 23.01.2023. a. viis kostja sõiduki remonditöökotta, kuid saadud hinnapakkumise kohaselt ei olnud mõistlik sõidukit edaspidi taastada, kuna sõiduk isegi ei olnud võimeline liikuma enda jõul. Kostja pidi sõidukit korduvalt remonti viima, kuid lõppkokkuvõttes ei saanud kostja katta kõiki remondiarveid, mistõttu loovutas kostja sõiduki Mercedes remonditöökojale võlgade katteks. Seega sõidukil praktiliselt puudus igasugune turuväärtus, kuivõrd sõiduk oli avariiline ning ei käivitunud. 17.4 Hageja väidab, et kaater Quicksilver 460 on kostja poolt müüdud 10 000 euro eest. Kostja vaidleb sellele vastu, kuivõrd nimetatud faktiväide ei vasta tõele. Kostja oli sunnitud laenama raha summas 5500 eurot. Kostja jättis kaatri tagatiseks ning rahaliste raskuste tõttu pidi ka kaatri laenuandjale loovutama. 17.5 Hageja samuti väidab, et pärandajale kuulus ka hulgaliselt kuldesemeid, mida hageja pidi pärima. Esiteks ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleks tema eeltoodud esemeid pärinud. Teiseks ei ole kostjal võimalik nõustuda hageja väitega, et kuldesemed oleksid abikaasa isiklikeks tarbeesemeteks PKS § 27 lg 2 p 1 mõttes. Hageja mainitud kuldesemed ei ole kostja valduses ning kostja ei ole teadlik nende koosseisust. 17.6 Pärimismenetlust käsitlevatest dokumentidest ei tulene, et pärandvara oli sellises koosseisus, nagu hageja seda esitleb.
18.Hageja väidab, et tema andis kostjale laenu kokku summas 5050 eurot, mille tõendamiseks esitas hageja kuvatõmmiseid SEB pangakontolt. Hageja esitatud piltidest tuleneb, et hageja tegi perioodil 09.06.2020. a. kuni 11.02.2021. a. kokku 6 ülekannet kostja pangakontole kokku summas 5050 eurot.
19.Seejuures on kolme ülekande selgituseks märgitud „debt“ (võlg), ühe ülekande selgituseks märgitud „for food donation“ (annetus toidu jaoks), ühe ülekande selgituseks märgitud „donation“ (annetus) ning viimase ülekande selgituseks märgitud „arvelt arvele“. Tegelikult olid kõik ülekanded tehtud kostja abistamiseks ilma, et pooled oleksid kokku leppinud, et tegemist on laenulepinguga. Esialgselt ei ole hageja kostjalt nõudnud või poolte kokkuleppe kohaselt eeldanud, et viimane hagejale ülekantud raha tagastaks.
Hageja hakkas raha tagastamist nõudma pooltevaheliste suhete halvenemise tõttu ning selleks ei olnud tegelikult õiguslikku alust ega poolte suulist või kirjalikku kokkulepet.
20.Kostja märgib, et eelnimetatud ülekanded olid seotud pärandaja viimse tahtega, mille kohaselt soovis pärandaja, et hageja abistaks kostjat rahaliselt.
21.Hageja ei ole Eestis pika aja jooksul elanud ning ei ole vahetult suhelnud pärandajaga enne tema surma. Alates pärandaja ja kostja abielu sõlmimisest 06.08.2003. a. ei ole pärandaja töötanud. Kõiki perekonna vajadustest tulenevaid kulusid kattis kostja, kuna pärandajal polnud ühtegi sissetulekut.
22.Alates aastast 2015 pidi pärandaja vähihaiguse tõttu püsima valdavalt kodus ning vahetult enne surma 03.09.2018. a. jäi pärandaja voodihaigeks. Kuna pärandajal ei olnud töökohta, puudus temal ka ravikindlustus, mille tõttu kõiki vajalikke raviarveid oli vaja maksta iseseisvalt. Kõiki raviga seotud kulusid on püüdnud kanda kostja. Kokku on kostja tasunud umbes 15000 eurot, milleks omakorda oli vajalik laenata raha. Kostja märgib siinkohal täiendavalt, et lisaks hagejale on pärandajal ka veel üks täiskasvanud laps, kuid ükski lastest ei ole ühel või teisel põhjusel suutnud pärandajat ja kostjat raviarvete katmisega aidata.
23.Seoses eeltoodud asjaoluga oli kostja pikaaegselt laenuandjatele võlgu, mistõttu tuli ühisvaraks olevaid esemeid, sh sõiduki ning kaatri võlgade katteks loovutada. Kostja leiab, et selline lahendus oli mõistlik ja õiglane. Kuivõrd pärandaja raviarveid pidi katma ainuisikuliselt kostja (kuid aga tegemist oli siiski pärandaja ja kostja ühisvaraks olevate rahaliste vahenditega), tekkisid võlad seega ühisvara käsutamise tagajärjel. Kostja leiab, et tekkinud võlgade katmine samuti ühisvaraks olevate esemete arvel on seetõttu põhjendatud.
24.Hageja ja kostja leppisid notariaalselt tõestatud vormis kokku, et hagejale jääva vara väärtus on oluliselt suurem tema osast ühisvaras, mis on valdavalt seotud sellega, et hageja on pärandaja ainupärijaks. Samuti on hageja ja kostja leppinud kokku, et loobuvad teineteise suhtes nõuete esitamisest, kui nõuded on seotud ühisvaraga. Hageja on aga esitanud kõiki nõudeid ühisvaraga seonduvalt.
25.Hageja nõuab pärandi väljaandmist PärS § 146 lg 1 alusel. Täpsemalt on nõue seotud kaatri ning sõiduki Mercedes väljaandmise või väärtuse hüvitamisega. Kostja on eelnevalt välja toonud, et tegemist oli ühisvaraks olevate esemetega ning kaater ei kuulunud ainuisikuliselt pärandajale.
26.Teadaolevalt kuuluvad ühisvara hulka ka rahalised kohustused, mistõttu on võimalik olukord, mil ühisvara väärtus on negatiivne. Eelnevalt on kostja välja toonud, et pärandaja raviarved olid kaetud kostja vahenditest, mis sellegipoolest olid aga poolte ühisvaraks. Rahalised kohustused laenude võtmise tõttu tekkisid pärandaja elu ajal ning olid seotud pärandaja tervisega, seega oli tegemist tehingutega perekonna vajaduste rahuldamiseks PärS § 18 lg 1 mõistes, mille eest vastutab kumbki abikaasa nii lahus- kui ühisvaraga.
27.PärS § 35 p 1 alusel lõpeb varaühisuse varasuhe, kui üks abikaasa sureb. Varaühisuse lõppedes jagavad abikaasad ühisvara omavahel, kuid kuni jagamiseni kohaldatakse ühisvara valdamise, kasutamise ja käsutamise suhtes PärS-i ühisvara valitsemise sätteid (§ 28 jj). Kui rahalised kohustused kuuluvad ühisvara hulka, on üks abikaasadest seega õigustatud täita kohustust nii lahusvara kui ka ühisvara arvel.
28.Tulenevalt eelnevast kuulusid kostja võetud laenudest tulenevad kohustused ka pärandvara hulka, mistõttu vastutas hageja nende eest samamoodi nagu kostja, kuid viimane ei ole neid kohustusi hagiavalduse esitamisel arvestanud (PärS § 38). Lisaks
kuulus pärandvarasse ka võlgnevus Swedbank AS-i ees. Kostja ei ole kunagi hagejalt nende kohustusega seonduvalt raha nõudnud, kuna pooled loobusid pretensioonide esitamisest.
29.Kostja on seega võtnud endale kõiki ühisvara käsutamisest tulenevaid kohustusi ja võlgnevusi, jättes hagejale sisuliselt ainult „positiivse“ vara. Täiendavalt väärib märkimist ka asjaolu, et hageja toodud nõude ulatus ei põhine ühelgi tõendil. Avariilise sõiduki väärtus ei võinud olla 9000 eurot ning kostja ei ole samuti müünud kaatri 10000 euro eest. Ühisvarasse kuulunud raviarvetest tulenevad kohustused (ca. 15000 eurot) ületasid oluliselt vastusoorituste väärtust, mille kostja sai esemete loovutamise eest (ca. 5500+2000 = 7500 eurot). Eelnevalt käsitletud põhjendustel ei ole hageja alternatiivne kahju hüvitamise nõue samuti relevantne. Põhinõude põhjendamatuse tõttu ei ole hagejal olemas ka kõrvalnõuet viivisenõude näol.
30.Hageja väidab, et poolte vahel oli sõlmitud suuline laenuleping VÕS § 396 lg 1 järgi. Eelnevalt põhjendas kostja, miks tegemist ei ole siiski laenulepinguga, vaid vabatahtliku abistamisega. Lepingu olemasolu põhjendab hageja lisatud kirjavahetusega, mille kohaselt mainib hageja korduvalt raha tagasimaksmist. Seejuures ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit, mille kohaselt oleksid pooled leppinud kokku enne raha ülekandmist, et tegemist oleks tähtajalise kohustusega, millele lisaks arvestatakse intressi. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb laenult intressi maksta, kui tegemist on majandus- või kutsetegevuses antud laenuga. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
31.Isegi, kui poolte vahel oleks sõlmitud suuline laenuleping, pidi intressi kokkulepe olema täiendavalt sõlmitud. Pooled ei ole aga kunagi laenulepingut sõlminud, seda enam, et hageja esitatud ülekannete selgitused viitavad üheselt mõistetavalt annetusele. Isegi, kui hageja käsitleb ülekandeid selgitustega „võlg“ laenu andmisena, peab vastav asjaolu olema dokumentaalselt tõendatud. Hetkel on veenvalt tõendatud vaid laenulepingu puudumise fakt.
32.Arvestades asjaolu, et hageja esimene ülekanne oli tehtud 09.06.2020. a., pidi laenuleping olema sõlmitud vahetult enne seda kuupäeva. Kuid aga isegi võttes aluseks viimase ülekande kuupäeva 11.02.2021. a., oleks hageja nõue hagiavalduse esitamise kuupäeval juba aegunud (TsÜS § 146 lg 1). Kuigi nõude aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, ei oleks selleks kindlasti hageja toodud 31.12.2021. a. Näiteks hageja lisatud kirjavahetusest tuleneb mh, et hageja on korduvalt nõudnud raha tagasimaksmist juba 20.04.2021. a. Isegi kui laenulepingu olemasolul oleks 20.04.2021. a. nõue muutunud sissenõutavaks, oleks selline nõue hagiavalduse esitamise kuupäevaks samuti aegunud.
33.Seega, isegi juhul, kui poolte vahel oleks laenuleping, võiks hageja tugineda üksnes tähtajale, milleks on 20.04.2021. a., kuivõrd vastav tähtaeg on vähemalt hageja esitatud kirjavahetuses selgelt märgitud. 31.12.2021. a. on aga hageja puhtalt väljamõeldud kuupäev, mis ei ole tõenditega põhistatud ning seega on välja mõeldud. Viimane pooltevaheline kirjavahetus leidis aset 22.04.2021. a, mil hageja mainis rahaliste vahendite tagastamist. Tulenevalt eeltoodust tugineb kostja aegumisele juhul, kui kohus leiab, et poolte vahel võiks ikkagi laenuleping olla. Kostjal aga ei ole igal juhul võimalik selle seisukohaga nõustuda, kuivõrd hagejapoolne raha ülekandmine toimus vabatahtlikult. Kohtuotsuse põhjendused
34.Kohus, hinnates kogumis poolte esitatud väiteid, vastuväiteid ning toimikus sisalduvaid tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt.
35.Pooled tõid välja järgmised asjaolud, mis kohus loeb TsMS § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks: −
Q (edaspidi pärandaja) suri 03.09.2018. a.
− 17.04.2018. a. tegi pärandaja notariaalselt tõestatud testamendi, millega määras ainupärijaks hageja. Annakuna määras pärandaja oma osa ühisomandis olnud kinnistust aadressil XXX, registriosa nr. xxxxxx kostjale(dtl 4-6). − 06.01.2020 Tallinna notar Evi Paberit poolt koostatud ja tõestatud pärimismenetluse algamise ja pärandivara vastuvõtmise avalduse kohaselt pärandajast jäi järele alljärgnev vara: korteriomand, registriosa nr yyyyyy, asukohaga YYY, Tallinn, mille reaalosaks on mitteeluruum nr xx; korteriomand, registriosa nr sssssss, asukohaga SSS, Tallinn, mille reaalosaks on eluruum nr xx; kinnistu, registriosa nr xxxxxx, asukohaga XXX; rahasumma kontol Danske Bank A/S Eesti filiaalis; võlgnevus Swedbanki ees (dtl 9-11). − 02.12.2020. a. Tallinna notar Evi Paberit poolt koostatud ja tõestatud pärimistunnistuse nr 2411/2020 kohaselt läheb pärandaja vara üle hagejale. (dtl 7-8). − 02.12.2020. a. on hageja ja kostja sõlminud abikaasade ühisvara ja pärandvara jagamise lepingu ning annaku üleandmise kokkuleppe, mille kohaselt lõpetatakse kinnistute suhtes ühisomand ning hageja ainuomandisse jääb korteriomand (garaaž) aadressil YYY, Tallinn, registriosa nr. yyyyyy ning kinnistu aadressil XXX, registriosa nr xxxxxx ainuomanikuks saab kostja, tulenevalt pärandaja testamendis määratud annakust (dtl 13-19).
36.Hageja on esitanud kohtule kostja vastu hagi, milles palub kohustada kostjat välja anda hagejale Q pärandvara 14 500 eurot, alternatiivselt välja mõista kostjalt hageja kasuks kahju hüvitis 14 500 eurot. Samuti palub hageja mõista kostjalt välja võlgnevus 5050 eurot.
37.Hageja väidab, et lisaks pärandvara jagamise lepingus kajastatud varale kuulus pärandvara hulka ka kaater ja sõiduauto Mercedes-Benz, mida kostja ei ole talle üle andnud. Hageja hinnangul müüs kostja kaatri ilma volituseta 10 000 euro eest ning sõiduki väärtuseks peab ta ligikaudu 9000 eurot, millest pool kuuluks talle. Hageja leiab, et kostja on seeläbi õigusvastaselt käsutanud pärandvara ja omastanud saadud raha, mistõttu on tal õigus nõuda vara väljaandmist või selle väärtuse hüvitamist ning viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest. Lisaks väidab hageja, et ta andis kostjale perioodil 2020–2021 kokku 5050 eurot laenu, mida kostja ei ole tagasi maksnud vaatamata korduvatele nõudmistele. Hageja hinnangul oli tegemist suulise laenulepinguga, mille alusel tuli summa tagastada hiljemalt 31.12.2021.
38.Kostja vaidleb hagi nõuetele vastu ning palub jätta hagi rahuldamata. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et hageja on pärandaja ainupärija ning et pooled sõlmisid 02.12.2020 notariaalse pärandvara ja ühisvara jagamise lepingu, millega jaotati muu hulgas kinnisvara. Samas ei nõustu kostja hageja väidetega pärandvara koosseisu osas. Kostja väitel ei kuulu kaater ja sõiduk pärandvara hulka, kuna nende kuulumine pärandisse ei ole tõendatud ega kajastu pärimismenetluse dokumentides ega poolte vahel sõlmitud lepingus. Kostja vaidleb ka vastu hageja esitatud väidetele vara väärtuse ja müügi kohta. Tema selgituse kohaselt ei ole kaatrit müüdud, vaid see anti laenu tagatiseks ning hiljem loovutati laenuandjale rahaliste raskuste tõttu. Samuti oli sõiduk kostja väitel avariiline ning praktiliselt väärtusetu, mistõttu loovutati see remonditöökojale võlgade katteks. Kostja rõhutab, et vara käsutamine oli seotud perekonna vajaduste katmisega, eelkõige pärandaja ravikulude tasumisega, milleks ta kandis märkimisväärseid kulutusi. Laenunõude osas vaidleb kostja samuti vastu, väites, et hageja poolt tehtud ülekanded olid vabatahtlik abi ega kujutanud endast laenulepingut.
39.Kõigepealt lahendab kohus pärandvara väljaandmise või alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude (I), seejärel laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõude (II) ja lõpetuseks määrab kindlaks menetluskulude jaotuse (III). (I)
40.Vaidlust pole selle üle, et hageja on pärandaja (Q) üldõigusjärglane (PärS § 1 lg 1, § 130 lg 1) ning kostja on käsitletav annakusaajana (PärS § 56 lg 1). Kuna pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused (PärS § 130 lg 1), on hagejal kui Q ainupärijal nõudeõigus vara suhtes, mis kuulus pärandajale.
41.Hageja nõuab pärandvara väljaandmist tuginedes PärS § 146 lõikele 1, mille kohaselt isik, kes valdab pärijana pärandvara, kuid ei ole õigustatud pärima, on kohustatud pärandvara pärijale välja andma. Kohus leiab, et nimetatud sätet tuleb tõlgendada selliselt, et pärandvara on kohustatud välja andma iga isik, kes valdab pärandvara, kuid ei ole õigustatud seda pärima. PärS § 146 lg 1 järgi on hageja nõude eelduseks see, et hagis kostjalt nõutav pärandvara on kostja valduses. Hageja on esitanud alternatiivse kahju hüvitamise nõude. Hageja tugineb VÕS VÕS §-le 1043 ja §-le 1045 lg 1 p 5, väites, et kostja on õigusvastaselt rikkunud tema omandit (pärandvara), võõrandades esemed ilma volituseta.
42.Hageja väidab, et Q pärandavara hulka kuulub kaater Quicksilver 40 (edaspidi kaater). Hageja väitel kaater oli pärandaja lahusvara (PKS § 27 lg 2 p 2), kuna see saadi kinke teel. Kostja väitel kaater kuulus Q ja kostja ühisvara hulka.
43.Vaidlust pole selle üle, et pärandajale kuulus ühisomandina sõiduk Mercedes Benz B 200 CDI reg numbriga XXX (edaspidi sõiduk), Sõiduki puhul kuulub pärandvara hulka pärandaja osa ühisvaras (PKS § 25), seega hageja päris 50%.
44.PKS § 25 kohaselt varaühisuse puhul lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused (edaspidi ühisvara). Vastavalt PKS § 27 lõikele 6 loetakse varaese ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Kohus leiab, et kuna hageja ei ole tõendanud, et kaater oli Q lahusvara (kingitus PKS § 27 lg 2 p 2 tähenduses), siis eeldatakse, et tegemist on abikaasade ühisvaraga (PKS § 25). Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kaater ostetud kostja poolt 19.07.2005 järelmaksuga AS-lt Hansa Liising Eesti kaudu ja kaater on 11.09.2026 vormistatud kostja nimele (dtl 174-176,178). Asjaolu, et kaater kandis nime Q ei tõenda seda, et kaater oleks kingitud kostja poolt pärandajale.
45.Kuna pärandaja ja kostja vahel kehtis varaühisus, siis kaater ja sõiduk olid pärandaja ja kostja ühisvara. PKS § 35 p 1 kohaselt varaühisus lõppeb kui üks abikaasa sureb. Kuna Q suri 03.09.2018, siis tema surmaga varaühisus lõppes. PärS § 4 lg 1 kohaselt läheb pärandi avanemisel pärand üle pärijale. Q pärand läks 03.09.2018 üle hagejale. Pärandaja osa ühisvaras kuulub tema pärandvara hulka (PKS § 39, PärS § 2). PKS § 37 lg 2 näeb ette, et kuni ühisvara jagamiseni kohaldatakse sellele ühisvara valitsemise sätteid. See tähendab, ka pärast pärandaja surma olid kaater ja sõiduk pärija ja kostja ühisomandis (AÕS § 70 lg 4), kusjuures poolte osad on eeldatavalt võrdsed (PKS § 37 lg 3, AÕS § 71 lg 1). Kostja ja hageja pidid ühisvaraga seotud õigusi teostama ühiselt (PKS § 28 lg 1). Kostjal puudus õigus ühisomandis olevaid esemeid ilma pärija nõusolekuta müüa (PKS § 29 lg 1)
46.Hageja väitel kostja on kaatri ja sõiduki võõrandanud ilma hageja nõusolekuta. Kaatri ega sõiduki müügist saadut ei ole kostja hagejale edastanud. Kostja ei vaidle vastu, et kaater ja sõiduk on võõrandatud. Kohus leiab, et kuna kostja on kaatri ja sõiduki võõrandanud, siis ei
ole nimetatud esemed enam kostja valduses, mistõttu ei saa hageja nõue kuuluda rahuldamisele PärS § 146 lg 1 järgi.
47.Hagejale kuulub valikuõigus, kas esitada kostja vastu alusetu rikastumise nõue või õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõue (RKTKo 17.06.2011 3-2-1-47-11 p 14). Kui hageja ei ole sõnaselgelt väljendanud, kas ta tugineb alusetule rikastumisele või deliktiõigusele, peab kohus välja selgitama, millisele alusele hageja tugineda tahab (RKTKo 19.05.2009 3-2-146-09 p 12). Hageja on tuginenud kostja deliktivastutusele. Seetõttu kohaldab kohus hageja nõudele seaduses õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohta sätestatut.
48.VÕS § 1045 lg 1 p 5 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. VÕS § 1045 lg 1 p 7 sätestab, et kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. VÕS § 127 lg 4 sätestab, et isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Deliktivastutusele tuginedes on hageja koormis tõendada (a) kannatanu omandi rikkumine (VÕS § 1045 lg 1 p 5) ; (b) kannatanule kahju tekkimine ja kahju suurus; (c) põhjuslik seos rikkumise ja kahju tekkimise vahel.
49.Kostja väitel halvenes pärandaja tervis alates 2015. aastast vähihaiguse tõttu sedavõrd, et ta viibis peamiselt kodus ning enne surma jäi voodihaigeks. Ravikindlustuse puudumise tõttu kandis pärandaja ravikulud peamiselt kostja, kes tasus nende katteks ligikaudu 15 000 eurot ning pidi selleks raha laenama. Tekkinud võlgade tasumiseks loovutas kostja muu hulgas ka pärandvara hulka kuulunud sõiduki ja kaatri. Kostja leiab, et kostjal oli õigus täita rahalised kohustused ühisvara arvel.
50.Kostja on kohtule esitanud SA PERH tõendi Q raviarvete kohta, milles nähtub, et Qle on ajavahemikus 21.11.2017-20.02.2018 väljastatud arved kokku summas 11 466,82 eurot (dtl 207-211). Kostja on kohtule esitanud Bigbank AS-ga 09.11.2016 sõlmitud tarbijakrediidilepingu, mille kohaselt on kosta võtnud Bigbank AS-le laenu summas 12 230 eurot, krediidi kasutamise otstarve on auto ost ja krediidi tagasimaksmine toimus ajavahemikus 05.12.2016-06.12.2021 (dtl 212-217).
51.Kohus leiab, et nimetatud tõendid ei tõenda kostja väidet, et kostja on võtnud laenu Q ravikulude katmiseks. Esiteks nähtub krediidilepingust, et laenu sihtotstarbeks oli auto ost, mitte ravikulude finantseerimine. Teiseks on laenuleping sõlmitud 09.11.2016, samas kui kohtule esitatud raviarved on väljastatud alles ajavahemikul 21.11.2017 kuni 20.02.2018 ehk ligikaudu aasta pärast laenulepingu sõlmimist. Kolmandaks ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et laenusumma või selle osa kanti raviasutusele või kasutati muul viisil Q ravikulude tasumiseks. SA PERH tõend kinnitab üksnes raviarvete olemasolu ja nende tasumist, kuid ei tõenda, kes arved tasus ega millistest rahalistest vahenditest need tasuti. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja tõendanud, et Bigbank AS-i laen oli võetud perekonna tavapäraste vajaduste või Q ravikulude katmiseks. Seetõttu puudub alus lugeda nimetatud laenust tekkinud kohustust abikaasade ühiseks kohustuseks üksnes kostja väidete alusel. Samuti tõenda kostja poolt kohtule esitatud W 02.01.2025 kinnitus et ta on varem laenanud kostjale 5500 eurot (dtl 142-143), et kostja oleks võtnud Wl võlgu Q raviarvete tasumiseks ja kostja võlgnevust W ees saaks lugeda abikaasade ühiseks kohustuseks. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et kostja oleks saanud tegelikult laenu W käest ja et seda raha oleks kasutatud Q raviarvete tasumiseks.
52.Kuna kostja ei ole tõendanud, et laenuraha kasutati Q ravikulude katmiseks, ei ole ta tõendanud ka oma väidet, et tal tuli laenu tagasimaksmiseks võõrandada 2020. aastal kaater ja 2023. aastal sõiduk.
53.Kuna kostja ei ole tõendanud, et tal oli õigus käsutada pärandvara hulka kuulunud kaatrit ja sõidukit, tuleb asuda seisukohale, et ta käsutas hagejale kuuluvat vara õigusliku aluseta ning sekkus sellega hageja omandiõigusesse. AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omanikul õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda teistelt isikutelt nende õiguste austamist. Hageja omandiõiguse rikkumine kujutab endast õigusvastast tegu VÕS § 1043 mõttes ning VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju õigusvastane. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt talle sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 1043 ja VÕS § 115 lg 1 alusel.
54.VÕS § 127 lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. See hõlmab otsest varalist kahju ehk kaotatud vara väärtust (VÕS § 128 lg 2 ja 3). VÕS § 132 lg 1 näeb ette, et asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.
55.Kuna käesoleval juhul on kaater ja sõiduk võõrandatud ja uue samaväärse kaatri ja sõiduki soetamine hageja poolt nõuaks kulusid ja tegemist oli pärandaja ja kostja ühisvaraga, siis on hagejal õigus hüvitisele osas, mis vastab pärandaja (ema) osale ühisvaras (so 1/2 vara (kaatri ja sõiduki) väärtusest.
56.Hageja väitel on kostja müünud kaatri 10 000 euro eest. Kostja vaidleb hageja väitele vastu. Kostja väitel oli ta sunnitud laenama raha summas 5500 eurot. Kostja jättis kaatri rahaliste raskuste tõttu tagatiseks ja pidi kaatri laenuandjale loovutama.
57.Kohus tuvastab, et kaater on olnud müügis 10 000 euro eest (dtl 20-22). Kohus tuvastab, et kaater osteti kosja poolt 19.07.2005 järelmaksuga AS-lt Hansa Liising Eesti kaudu (dtl 174176). 11.09.2006 on kaater vormistaud kostja nimele (dtl 178-183). 03.10.2020 on kostja võõrandanud kaatri Wile 5000 euro eest (dtl 185-186). 16.10.2020 on kaater kustutatud registrist seoses müügiga välisriiki (dtl 184). Hageja on esitanud päringu kaatri turuväärtuse hindamise osas sõidukite hindamise eksperdile RR ja viimane on vastanud, et paadi puhul võib eeldada, et kaater on olnud müügis turusituatsioonile vastava pakkumisega. Pakkumishind on realistlik ja hindamisvajadust ei näe (dtl 187). TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja poolt kaatri müügi kuulutus oli avaldatud portaalis auto24.ee. Kuivõrd kostja võõrandas kaatri 2020 ja müügikuulutuses oli kostja määranud hinnaks 10 000 eurot, mida pidas turusituatsioonile vastavaks ka selle ala ekspert, siis kohus leiab, et tõendamist on leidnud, et kaatri turuväärtus 2020 aastal oli 10 000 eurot. Antud vaidluses ei oma tähtsust, mis hinnaga kaater müüdi, oluline oli kaatri turuhind. Kostja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kaatri turuväärtus oleks alla 10 000 eurot.
58.Hageja väitel sõiduki turuhinnaks on 9000 eurot. Kostja väitel sõiduk oli avariiline ning selle remondimaksumus ületas sõiduki väärtuse. Kostja pidi sõidukit korduvalt remonti viima, kuid lõppkokkuvõtteks ei saanud kostja katta kõiki remondiarveid, mistõttu loovutas
kostja sõiduki remonditöökojale võlgade katteks. Kostja väitel sõidukil puudus turuväärtus, kuna sõiduk oli avariiline.
59.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited Hageja on sõiduki turuhinna tõendamiseks esitanud 25.06.2025 menetlusdokumendis lingi mobileautokeskus.ee kodulehele (dtl 172), mille kohaselt müügis olev sõiduk väljalaskeaasta 2016 hinnaga 12 9999 eurot. Hageja leiab, et ka täna jäävad samalaadsete sõidukite hinnad üle 10 000 eurot. TsMS § 274 sätestab, et elektrooniline dokument esitatakse kohtule väljatrükina või edastatakse elektrooniliselt sellises formaadis, et oleks võimalik sellega tutvuda ja see turvaliselt säilitada kohtu infosüsteemis. Kohus märgib, et kuigi seadus ei keela otseselt viitamist koduleheküljele, peab tõend olema esitatud kujul, mis võimaldab selle uurimist ja säilitamist. Hageja ei saa käesoleval juhul tugineda mobileautokeskus.ee avaldatud kuulutusele, sest antud veebilehe sisu on muutunud ja kohtul ei ole võimalik antud kodulehel avaldatud kuulutusega tutvuda. Kui hageja soovis tõendada sõiduki turuhinda mobielautokeksus.ee samalaadsete sõidukite müügikuulutusega, siis hageja oleks pidanud kohtule esitama nimetatud veebilehe sisu väljatrükina või ekraanitõmmiseni. Muid tõendeid sõiduki turuhinna kohta hageja kohtule esitanud ei ole.
60.Kostja väitel on ta loovutanud sõiduki võlgade katteks remonditöökojale, sest kostja ei saanud katta kõiki remondiarveid. Kostja on esitanud kohtule RemAuto 23.01.2023 hinnapakkumise, mille kohaselt on RemAuto teinud hinnapakkumise sõiduki remondiks summas 2213,58 eurot. Nimetatud hinnapakkumises on ühtlasi antud kinnitus selle kohta, et remondi maksumus ületas auto hinda, klient jättis auto võla katteks, sellega loetakse arve tasutuks (dtl 140-141). Hageja väidab, et kostja poolt kohtule esitatud arve on esitatud kostja sõbra ettevõtte poolt. Kohus leiab, et tegemist on hageja paljasõnalise tõendamata väitega. Kohus lähtub sõiduki väärtuse määramisel ainsast toimikus olevast objektiivsemast tõendist – RemAuto 23.01.2023 hinnapakkumisest, milles on hinnatud sõiduki remondikulud summas 2213,58 eurot. Arvestades, et hinnapakkumises on märgitud remondikulu ületamine sõiduki väärtusest ning muid vastupidiseid tõendeid ei ole esitatud, on põhjendatud lugeda sõiduki turuväärtuseks nimetatud summa, seega on sõiduki turuhind 2213,58 eurot.
61.Järgmisena analüüsib kohus, kas hagejale on tekkinud kahju. Hageja hindab temale tekkinud kahju suuruseks 14 500 eurot. Hageja on käsitlenud kahjuna kaatri väärtust 10000 eurot ja 1⁄2 sõiduki väärtust 4500 eurot. Kohus on eelnevalt leidnud, et kuna kaater kuulus pärandaja ja kostja ühisvara hulka, siis on hagejale tekkinud kahju osas, mis vastab pärandaja (ema) osale ühisvaras (so 1/2 vara (kaatri ja sõiduki) väärtusest.
62.Kohus leiab, et hagejale on tekkinud varaline kahju. Kostja on kaatri ja sõiduki võõrandanud, mistõttu on hageja kaotanud võimaluse teostada oma omandiõigust ning kasutada või vallata talle kuulunud vara osa. Hageja varaline seisund on seeläbi halvenenud võrreldes olukorraga, kus kostja ei oleks vara võõrandanud. Kahju väljendub eeskätt selles, et hageja on ilma jäänud talle kuulunud 1/2-st kaatri ja sõiduki väärtusest ning samaväärse vara soetamine eeldaks temalt täiendavate kulutuste tegemist. Seega on tegemist otsese varalise kahjuga VÕS § 128 lg 1 tähenduses.
63.Põhjusliku seose osas kohaldab kohus nn conditio sine qua non põhimõtet. Kohus leiab, et kui kostja ei oleks kaatrit ja sõidukit võõrandanud, oleksid need esemed endiselt olemas ning hagejal oleks võimalik oma omandiõigust neile esemetele realiseerida. Sellisel juhul ei oleks hagejale tekkinud vaidlusalust varalist kahju. Seega on kostja tegevus kahju tekkimise vältimatu eeltingimus. Eeltoodust tulenevalt on põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel tuvastatud. Kahju seisneb hageja omandiõiguse kaotamises
ulatuses, mis vastab pärandaja osale ühisvaras. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt kahju hüvitamist summas, mis vastab 1/2-le kaatri ja sõiduki väärtusest.
64.Kohus on eelnevalt leidnud, et kaatri väärtus on 10 000 eurot ja sõiduki väärtus on 2213,58 eurot, seega on hagejale tekkinud kahju summas 6106,79 eurot (1/2 summast 10 000+2213,58), mis tuleb kostjal hageja kasuks välja mõista.
65.Hageja on palunud kostjalt välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kahju hüvitiselt alates pärandi avanemisest s.o. 04.09.2018 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Hageja leiab, et hageja kahju hüvitise nõue on muutnud sissenõutavaks Q surmapäeval so. 03.09.2018. Kostja võõrandas kaatri 03.10.2020 ja on sõiduki loovutanud remonditöökojale võlgade katteks 23.01.2023.
66.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Olukorras, kus rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud (nagu kahju hüvitamise või alusetu rikastumise puhul), kohaldub VÕS § 113 lg 2, mille kohaselt viivist arvestatakse alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks pöördunud kostja poole kaatri ja sõiduki välja andmise nõudega või nende eest hüvitise nõudega. Seega saab hageja nõuda kostjalt viivist alates hagi esitamisest kohtusse. Kuna hagi on esitatud kohtusse 23.07.2024, siis saab hageja nõuda kostjalt viivist alates 23.07.2024.
67.Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kahju hüvitiselt summas 6106,79 eurot alates 23.07.2024 kuni kohtuotsuse tegemiseni (26.06.2026) summas 1281,82 eurot (vt viivisekalkulaator.ee). Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise kahju hüvitiselt summas 6106,79 eurot alates 27.06.2026 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse kohase täitmiseni.
68.Vastuseks kostja väitele, et hageja ja kostja vahel sõlmitud abikaasade ühisvara ja pärandvara jagamise lepingus on hageja ja kostja kokku leppinud, et loobuvad teineteise suhtes nõuete esitamisest (p 4.3, 4.4), kuid nõuded on seotud ühisvaraga, märgib kohus järgmist. 02.12.2020. a. hageja ja kostja vahel sõlmitud abikaasade ühisvara ja pärandvara jagamise lepingu punkt 4 käsitleb ühisomandisse kuuluvat korteriomandit ja kinnistut ja pooled lepivad kokku, et korteromand jääb hagejale ja kinnistu jääb kostjale. Nimetatud lepinguga ei jagatud ära muud pärandvara, seega poolte poolt ei ole antud kinnitust mitte esitada teineteise vastu nõudeid ülejäänud pärandava osas. Seega nimetatud kokkulepe ei võtnud ära hageja õigust pöörduda kohtusse seoses pärandavara hulka kuulunud kaatri ja sõidukiga seotud nõudega. (II)
69.Hageja palub kostjalt välja mõista laenulepingust tulenev võlgnevus 5050 eurot ja sellelt arvestatav viivis.
70.Hagi aluseks olevate asjaolud kohaselt on ta andnud kostjale laenu summas 5050 eurot. Hageja väitel sõlmisid pooled suulise laenulepingu ja kostja pidi laenatud raha tagastama hagejale hiljemalt 31.12.2021. Kostja leiab, et poolte vahel puudust laenulepinguline suhe. Kõik hageja poolt kostjale tehtud ülekanded olid kostja abistamiseks ilma, et pooled
oleksid kokku leppinud, et tegemist on laenulepinguga. Nimetatud ülekanded olid seotud pärandaja viimase tahtega, et hageja abistaks kostjat rahaliselt.
71.Kuna hageja tugineb suulise laenulepingu sõlmimisele, tuleb kohtu esmalt hinnata, kas hageja ja kostja vahel oli sõlmitud suuline laenuleping.
72.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Laenuleping, nii nagu iga teinegi võlaõiguslik leping saaks olla sõlmitud vastastikuste tahteavalduste vahetamise tulemusena.
73.TsÜS § 77 lg 1 kohaselt võib tehingu teha mis tahes vormis, kui seaduses ei ole sätestatud tehingu kohustuslikku vormi. Laenulepingule ei ole seadusega kehtestatud kohustuslikku vorminõuet, mistõttu võib selle sõlmida ka suuliselt. Kui hageja nõuab raha tagastamist laenulepingu alusel, lasub talle tõendamiskoormis, et poolte vahel on laenuleping sõlmitud ( (RKTKo 20.03.2019, 2-14-61508, p 21, 23 ja RKTKo 27.03.2008, 3-2-1-11-08, p 10). Seega hageja peab tõendama raha üleandmist kostjale ja poolte kokkulepet, et raha antakse üle just laenuna (st tagastamise kohustusega), mitte muul alusel (RKTKo 20.12.2011, 3-2-1-134-11, p 10; 11.12.2024, 2-19-13673/134, p 15).
74.Seega laenulepingu olemasolu, mille alusel hageja laenas kostjale 5050 eurot, peab tõendama hageja. Hageja on laenusuhte tõendamiseks esitanud enda pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on hageja teinud kostjale järgmised ülekanded: 08.07.2020 400 eurot selgitusega „debt“(eesti keeles võlg), 01.07.2020 100 eurot selgitusega „for food donation“ (eesti keeles annetus toidu jaoks), 19.06.2020 550 eurot selgitusega „debt“ (eesti keeles võlg), 09.06.2020 2000 eurot selgitusega „debt“ (eesti keeles võlg), 11.02.2021 1000 eurot selgitusega „arvelt arvele“, 19.01.2021 1000 eurot selgitusega „donation“ (eesti keeles annetus).
75.Kohus märgib, et hageja konto väljavõte tõendab, et hageja on teinud kostjale regulaarselt rahalisi ülekandeid, kuid ainuüksi selline konto väljavõte ei tõenda laenulepingu olemasolu raha ülekandja ja raha saaja vahel. Pangakonto väljavõte tõendab üksnes raha ülekandmise fakti. Kohus märgib, et raha üleandmisest ei tulene eeldust, et poolte vahel oli laenuleping. Tõenduslikult tähendab ülekande tegemine eeldust, et üks isik on teiselt isikult raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust (RKTKo 20.03.2019, 2-14-61508, p 23 ja 09.04.2020, nr 2-17-14766, p 13). Riigikohus on siiski märkinud, et kui hageja on tõendanud raha ülekandmise, peab kostja suutma tõendada, et tal oli õiguslik alus see raha endale jätta (nt kinkimine või vana võla tasumine) (RKTKo 27.03.2008, 3-2-1-11-08, p 11).
76.Kohtule esitatud tõendeid kogumis hinnates asub kohus seisukohale, et tõendamist on leidnud, et hageja poolt on kostjale 08.07.2020 tehtud ülekanne 400 eurot, 19.06.2020 ülekanne 550 eurot, 09.06.2020 ülekanne 2000 eurot laenulepingu alusel. Seda, et tegemist on laenulinguga kinnitab asjaolu, et selgitusse on märgitud „debt“, eesti keeles võlg.
77.Vastavalt VÕS § 29 lg 4 ja TsÜS § 75 lg 1 tõlgendatakse tahteavaldusi ja lepingut nii, nagu mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Panga ülekandele märgitut selgitus on osa lepingupoolte käitumisest (VÕS § 29 lg 5 p 3). Kohus leiab, et selgitus „võlg“ viitab tavatähenduses tagasimaksmise kohustusele. Kohus leiab, et eelnimetatud ülekannete osas hageja poolt kostjale laenu andmist kinnitavad ka hageja poolt kohtuistungil vande all antud ütlused. Hageja on 10.juuni 2026 kohtuistungi vande all
andnud ütluseid, et kostja hakkas hageja käest kogu aeg raha küsima. Kostja lubas hagejale raha tagastada 2021 kevadel (dtl 252). Kostja on vande all antud ütlustes eitanud laenusuhet, väites, et hageja võlgnes talle garaaži eest 5000 eurot (dtl 253), kuid seda ei kinnita üksi kohtule esitatud tõend. Kohtul on TsMS § 232 lg 1 alusel õigus hinnata tõendeid oma siseveendumuse kohaselt. Kuna kostja võttis summad vastu ega vaidlustanud selgitusi ülekande hetkel, on hageja väide laenusuhtest nende summade osas usutav ja tõendatud.
78.Kohus märgib, et ülekannete puhul summas 100 eurot (01.07.2020) ja 1000 eurot (19.01.2021) on hageja ise märkinud selgituseks „annetus“. VÕS § 259 lg 1 kohaselt on kinkeleping tasuta vara üleandmine. Kuigi VÕS § 261 lg 1 nõuab kinkija lubaduselt kirjalikku vormi, loetakse leping kehtivaks kohustuse täitmisega (VÕS § 261 lg 2). Antud juhul on hageja raha üle kandnud selgitusega, mis viitab kingile. Hageja on 11.02.2021 teinud kostjale ülekande summas 1000 eurot selgitusega „arvelt arvele“ Antud ülekande puhul puudub selgituses viide raha üleandmise eesmärgile. Hageja väidab vande all, et see oli laen, kostja eitab seda. VÕS § 76 lg 4 kohaselt, kui võlausaldaja on talle pakutu vastu võtnud, eeldatakse, et täitmine oli täielik ja võlgnetav. Siiski, ainuüksi raha ülekandmine ei tõenda laenulepingu (tagastamiskohustuse) olemasolu, kui puuduvad muud tõendid tahteavalduste vahetamise kohta (VÕS § 9 lg 1). Kuna vande all antud seletused on risti vastupidised ja muid tõendeid (nt kirjalik laenuleping või võlatunnistus VÕS § 30 tähenduses) ei ole esitatud, jääb laenusuhe selle summa osas tõendamata (TsMS § 230 lg 1).
79.Eeltoodust tulenevalt kohus loeb laenusuhte tõendatuks ülekannete osas, kus on kasutatud selgitust „debt“ (kokku 2950 eurot), tuginedes dokumentaalsele tõendile ja hageja vande all antud seletuste usutavusele koostoimes makseselgitustega.
80.Suulise laenulepingu puhul saab eeldada tähtajatut laenulepingut ning seega peab laenusaaja sellise laenulepingu korral tõendama, et laenuleping oli tähtajaline, sh mis oli laenu tagastamise tähtaeg. Kostja laenulepingu tähtajalisust tõendanud ei ole. Seega on kohus seisukohal, et VÕS § 398 lg 1 kohaselt sõlmiti poolte vahel tähtajatu laenuleping.
81.Tähtajatu laenu tagastamist võib laenuandja nõuda pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui ka laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud (VÕS § 398 lg 1). Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist VÕS § 108 lg 1 alusel. VÕS § 195 järgi toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Hageja seisukohad laenulepingu ülesütlemise kohta on menetluses olnud vastuolulised. 19.11.2024 esitatud hagiavalduse terviktekstis hageja märgib, et ta nõudis kostjalt laenu koos intressiga kostjalt tagasi hiljemalt 31.12.2021. Samas nähtub hageja ja kostja vahel peetud kirjavahetusest, et hageja on 22. märtsil 2021 saatnud kostjale sõnumi, et viimane tagastaks talle raha, mis ta laenas, st 5050 eurot (dtl 91, tõlge dtl 39). Kostja on selle sõnumi kätte saanud ja sellele vastanud. 19. mai 2025 kohtuistungil on hageja väitnud, et kostja pidi laenusumma tagastama märtsis 2021.
82.Seadus ei sätesta laenulepingu ülesütlemisavalduse jaoks spetsiifilist kohustuslikku vormi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lõike 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil, kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Seega on ülesütlemisavaldus põhimõtteliselt vormivaba (TsÜS § 77 lg 1). Telefonile saadetud sõnum (SMS) vastab kirjalikku taasesitamist võimaldavale vormile, kuna see on tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil (TsÜS § 79). SMS-i puhul loetakse see püsivaks
andmekandjaks, kui see võimaldab teavet säilitada ja muutmata kujul taasesitada (VÕS § 111).
83.Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud laenulepingu saab seega lugeda ülesöelduks 22.03.2021, kuna hageja on sellel päeval palunud kostjal kogu laenusumma tagastada.
84.Arvestades VÕS § 398 lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaega, leiab kohus, et laenulepingu saab lugeda ülesöelduks 22.05.2021, millest alates muutus nõue sissenõutavaks.
85.Kostja on esitanud hageja nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.. TsÜS § 147 lg 2 sätestab, et nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist.
86.Kohus leidis eelnevalt, hagejal tekkis õigus nõuda laenusumma tagastamist 23.05.2021. Seega hakkas aegumise tähtaeg kulgema 23.05.2021. Hageja esitas kohtule hagi laenusumma tagastamise nõudes 23.07.2024, seega on hageja nõue aegunud ja kostjal on TsÜS § 142 lg 1 ls 2 sätestatud õigus keelduda nõude täitmisest.
87.Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja laenulepingust tuleneva nõude rahuldamata. III
88.TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel.
89.TsMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. 10.06.2026 kohtuistungil on hageja pakkunud kompromissi summas 7000 eurot ja kostja ei ole sellega nõustunud (dtl 249). Kohus rahuldab hagi osaliselt mõistes kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 6106,79 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise 1281,82 eurot, so kokku 7388,61 eurot. Seega sarnases ulatuses, mida hageja pakkus kohtuistungil kompromissina. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et TsMS § 163 lg 2 alusel tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
90.Kohus määrab kulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist (TsMS § 177 lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/ Marget Henriksen kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.