Pankrotiõigus › Hagi nõude tunnustamiseks

KOSTJA SEISUKOHT

Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on seisukohal, et hageja nõue hagiavalduses märgitud ulatuses ja viisil ei ole põhjendatud ega tõendatud. Juhul, kui kohus tuvastab NorBygg Modul OÜ-ga (pankrotis) sõlmitud 20.06.2018 K. J.’i, 01.08.2018 J AS-i ning 08.05.2019 T AS-i laenulepingute tühisuse ning 03.07.2018 NorBygg Modul OÜ (pankrotis), K. H. ja K. J.’i vahel sõlmitud kommertspandi seadmise lepingu tühisuse, palub kostja: Jätta hagi rahuldamata; Alternatiivselt, kui kohus asub seisukohale, et K. J.’il on NorBygg Modul OÜ (pankrotis) vastu muul alusel kui VÕS § 396 lg-st 1 tulenevad nõuded, tunnustada K. J.’i mistahes laenulepingutest mitte tulenevad nõuded NorBygg Modul OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täies osas 2. rahuldamisjärgus. Juhul, kui kohus tuvastab NorBygg Modul OÜ-ga (pankrotis) sõlmitud 20.06.2018 K. J.’i, 01.08.2018 J AS-i ning 08.05.2019 T AS-ilaenulepingute tühisuse, kuid ei tuvasta 03.07.2018 NorBygg Modul OÜ (pankrotis), K. H. ja K. J.’i vahel sõlmitud kommertspandi seadmise lepingu tühisust, palub kostja: Jätta hagi rahuldamata; Alternatiivselt, kui kohus asub seisukohale, et K. J.’il on NorBygg Modul OÜ (pankrotis) vastu muul alusel kui VÕS § 396 lg-st 1 tulenevad nõuded, tunnustada K. J.’i mistahes laenulepingutest mitte tulenevad nõuded NorBygg Modul OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täies osas 2. rahuldamisjärgus. Juhul, kui kohus ei tuvasta NorBygg Modul OÜ-ga (pankrotis) sõlmitud 20.06.2018 K. J.’i, 01.08.2018 J AS-i ning 08.05.2019 T AS-i laenulepingute tühisust, kuid tuvastab 03.07.2018 NorBygg Modul OÜ (pankrotis), K. H. ja K. J.’i vahel sõlmitud kommertspandi seadmise lepingu tühisuse, palub kostja: Tunnustada K. J.’i nõue NorBygg Modul OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täies ulatuses 2. rahuldamisjärgus. Juhul, kui kohus ei tuvasta NorBygg Modul OÜ-ga (pankrotis) sõlmitud 20.06.2018 K. J.’i, 01.08.2018 J AS-i ning 08.05.2019 T AS-i laenulepingute tühisust ega ka 03.07.2018 NorBygg Modul OÜ (pankrotis), K. H. ja K. J.’i vahel sõlmitud kommertspandi seadmise lepingu tühisust, palub kostja: Tunnustada K. J.’i nõue NorBygg Modul OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses 1. rahuldamisjärgus üksnes 20.06.2018 laenulepingust tuleneva nõude osas ning ülejäänud osas 2. rahuldamisjärgus.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma

2-20-9393 siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. Vaidlus puudub alljärgnevate asjaolude osas:  26.11.2019 Harju Maakohtu määrusega tsiviilasjas nr 2-19-15110 kuulutati välja NorBygg Modul OÜ (registrikood 12916617) pankrot. Pankrotihalduriks nimetati Oliver Ennok.  06.12.2019 esitas K. J. (Hageja) võlausaldajana nõudeavalduse pankrotihaldurile, milles palus tunnustada ja rahuldada enda nõue NorBygg Modul OÜ pankrotimenetluses esimese järgu nõudena summas 525 075 eurot.  03.06.2020 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul vaidlustas pankrotihaldur osaliselt hageja nõude esimese järgu, kvalifitseerides hageja esimese järgu ehk pandiga tagatud nõudeks 333 333,33 eurot ning teise järgu nõudeks 191 741,67 eurot.  Helgeland Hus og Hytter AS (Kostja) vaidlustas nõuete kaitsmise koosolekul kogu hageja nõude ja pandiõiguse. Pankrotiseaduse (PankrS) § 106 lg-s 1 on sätestatud, et kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks võlgnik, keda esindab haldur. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. PankrS § 153 lg 1 sätestab, et pärast käesoleva seaduse § 146 lõikes 1 nimetatud väljamaksete tegemist rahuldatakse võlausaldajate nõuded järgmistes järkudes: 1) pandiga tagatud tunnustatud nõuded käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud ulatuses; 2) muud tähtaegselt esitatud tunnustatud nõuded; 3) muud tähtaegselt esitamata, kuid tunnustatud nõuded. Kohus märgib selguse huvides, et kohus kasutab lahendis läbivalt fraase „I järk, esimene järk“ või „II järk, teine järk“, mille all mõeldakse PankrS § 153 lg 1 kohaseid järke. Hagiavalduse kohaselt koosneb hageja kogunõue (525 072.50 eurot) järgmistest summadest: 100 000 eurot, mille hageja andis pankrotivõlgnikule laenuna 20.06.2018 sõlmitud laenulepingu alusel. Laen kanti võlgniku kontole hageja poolt 22.06.2018 ning see on pankrotihalduri kinnitusel laekunud pankrotivõlgniku kontole xxxx informatsiooni kohaselt 25.06.2018. Laenusummat ei ole tänaseni Hagejale tagasi makstud; 200 000 eurot, millise nõude omandas Hageja J AS-lt 15.11.2019. J AS andis pankrotivõlgnikule 200 000 eurot laenu 01.08.2018 sõlmitud laenulepingu alusel, milline summa kanti pankrotivõlgnikule üle 03.08.2018. 06.08.2018 laekus summa pankrotivõlgniku kontole, mida kinnitavad pankrotivõlgniku raamatupidamise andmed ning seda ei ole tänaseni hagejale tagasi makstud; 225 072,50 eurot, millise nõude omandas Hageja TK E AS-lt 15.11.2019. T AS andis pankrotivõlgnikule 225 075 eurot laenu 08.05.2019 sõlmitud laenulepingu alusel. Laenusumma oli 225 075 eurot, kuid seoses pangatasude debiteerimisega laekus pankrotivõlgniku kontole 225 072.50 eurot, milline summa kanti pankrotivõlgnikule üle 08.05.2019 ja mis laekus pankrotivõlgniku kontole 09.05.2019. Laenusummat ei ole tänaseni hagejale tagasi makstud.

2-20-9393 Hageja leiab, et kostja on alusetult hageja nõudele vastu vaielnud, kuna hageja on pankrotimenetluses esitanud kõik nõudeid tõendavad dokumendid, s.h laenulepingud (hagi lisad 4, 8, 12), nõude loovutamise lepingud (hagi lisad 7 ja 11) ning summade ülekandmist tõendavad dokumendid (hagi lisad 5, 9, 13). Summad on laekunud pankrotivõlgniku kontole ning võlgnetavad summad on hagejale pankrotivõlgniku poolt tagasi maksmata. Pankrotivõlgnik küsis hagejalt ja hagejaga seotud ettevõtetelt (J AS ja TK E AS) laenu selleks, et kasvatada enda tootlikkust, kolida uutele tootmispindadele, parandada suhetes hankijatega maksevõimekust jne. Tegemist ei olnud hageja ning hagejaga seotud ettevõtete poolsete tagastamatute investeeringute ega rahaliste kingitustega. Pealegi ei saa üks äriühing teisele lihtsalt niisama raha anda, midagi vastu saamata. Taolist materiaalset panustamist saab kvalifitseerida kas laenuna või vastava kokkuleppe korral investeeringuna, millele peaks omakorda vastama osalus ettevõttes. Viimase osas kokkulepped puuduvad, s.t. hageja ega hagejaga seotud ettevõtted ei andnud pankrotivõlgnikule raha selleks, et omandada osalust NorBygg Modul OÜ-s. Seega tegemist oli laenuga. Hageja ja hagejaga seotud ettevõtted täitsid enda laenulepingu järgsed kohustused ning kandsid kokkulepitud laenusummad pankrotivõlgniku kontole. Laenusaaja raha tagasimaksmise kohustus jäi enne pankroti väljakuulutamist täitmata. 03.07.2018 sõlmiti võlgniku, K. H. ning hageja vahel kommertspandi seadmise leping osanike 03.07.2018 nõusoleku kohaselt. Kommertspandi seadmise lepingu kohaselt seati K. H. ja hageja kasuks kommertspant võlgniku vallasvarale 500 000 euro ulatuses, sh 2/3 mõttelises osas hageja kasuks. 15.11.2019 loovutasid nii J AS kui ka T AS oma laenulepingujärgsed nõuded hagejale. Seega lisaks enda nõudele (100 000 eurot) on hageja pankrotivõlgniku suhtes võlausaldajaks ka J AS-ilt ning TK E AS-ilt omandatud nõuete osas (200 000 + 225 072.50 eurot). Eeltoodust tulenevalt palub hageja kohtul tunnustada hageja nõudeid NorBygg Modul OÜ pankrotimenetluses vastavalt 333 333,33 eurot esimese järgu nõudena ning 191 739,17 eurot teise järgu nõudena. Kostja leiab hageja nõude osas kokkuvõtlikult, et: 1) hageja nõude aluseks olevad laenulepingud on tühised; 2) tõendatud ei ole hageja nõude osaks oleva J AS osa nõudest; 3) kommertspandi seadmise leping on tühine; 4) isegi kui kommertspandi seadmise leping on kehtiv on sellega tagatud üksnes hageja enda nõue, mitte talle loovutatud nõuded. Laenulepingud Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestatu kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 164 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 on sätestatud õiguskaitsevahendite loetelu, mida võlausaldaja võib kasutada juhul kui võlgnik rikub kohustust. VÕS § 101 lg 1 p 1 on sätestatud õiguskaitsevahendina võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 on sätestatud, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Äriseadustiku (ÄS) § 168 lg 1 p 10 kohaselt kuulub juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine osanike pädevusse. ÄS § 181 lg 3 järgi on osaühingu ja juhatuse liikme vahel tehtud tehing tühine, kui tehinguga ei nõustunud osanikud. See ei kehti tehingu suhtes, mis tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel.

2-20-9393 Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 84 lg 1 kohaselt ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Kostja hinnangul on võlgniku ning hageja vahel 20.06.2018 sõlmitud laenuleping tühine ning samuti on tühised 01.08.2018 ning 08.05.2019 vastavalt J AS-iga ning TK E AS-iga sõlmitud laenulepingud, kuivõrd nende sõlmimiseks puudus ÄS § 181 lg 3 kohaselt osanike nõusolek. Kostja hinnangul ei olnud laenulepingu sõlmimine tehing, mis oleks tehtud osaühingu igapäevases majandustegevuses, kuivõrd võlgniku peamiseks tegevusalaks oli puitehitiste tootmine, mitte finantstehingud. Vaidlust ei ole asjaolus, et hageja tegutses võlgniku juhatuse liikmena alates 08.05.2018 kuni võlgniku pankroti väljakuulutamiseni. Eeltoodust tulenevalt oli hageja võlgniku esindajaks, kes võis mh ainuisikuliselt esindada võlgnikku ning sõlmida võlgnikuga lepinguid. Võlgniku äriregistri väljavõttest ei tulene, et hagejale oleks seatud võlgniku esindamisega seoses mingeid piiranguid. Seega sõlmis hageja 20.06.2018, olles ise samal ajal võlgniku juhatuse liige, võlgnikuga laenulepingu 100 000 euro laenamiseks. Vastava laenulepingu allkirjastas võlgniku poolt P. C. M., kes äriregistri andmetel tegutses võlgniku juhatuse liikmena 08.05.2018 kuni 18.09.2019. Ka J AS-i ja võlgniku vahel 01.08.2018 sõlmitud laenulepingu ning T AS-ija võlgniku vahel 08.05.2019 sõlmitud laenulepingu on võlgniku poolt allkirjastanud P. C. M. ning laenuandjate J AS-i ja T AS-ipoolt allkirjastanud võlgniku juhatuse liikmeks olev hageja. Eeltoodust tulenevalt on 01.08.2018 ning 08.05.2019 laenulepingud sõlmitud hageja kui võlgniku juhatuse liikmega seotud äriühingutega. Riigikohus on varasemalt leidnud, et osanike nõusolek ÄS § 181 lg 3 kohaselt on tehingu tegemiseks mh vajalik ka juhul, kui tehingu teiseks pooleks on 100% juhatuse liikme ning tema abikaasa kontrolli all olev äriühing (2-17-1725, 3-2-1-26-17). Norra ettevõtteregistri proff.no andmetel on T AS-i enamusosanikuks ja tegevjuhiks justnimelt hageja (seejuures äriühingu teiseks osanikuks on hageja abikaasa T. J.) ning J AS-i ainuosanikuks hageja kontrolli all olev T AS. Vaidlust ei ole asjaolus, et võlgnikul puudus nõukogu, mistõttu juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine kuulus osanike pädevusse. Hageja ei nõustu väitega, et laenude võtmine ei olnud osa osaühingu igapäevasest majandustegevusest, kuna võlgniku peamiseks tegevusalaks oli puitehitiste tootmine. Peamine tegevusala ei saa olla indikaator igapäevase majandustegevuse mõiste lahtimõtestamiseks. Igapäevane majandustegevus hõlmab endas nii ühingu finantsilise jätkusuutlikkuse tagamist, kui ka näiteks töötajatele palkade maksmist, töölepingute sõlmimist ja lõpetamist, raamatupidamist jms. Pelgalt ühingu peamise tegevusala järgi igapäevase majandustegevuse piiritlemine ei ole võimalik. Sellisel juhul peaks ka nt maksegraafikute sõlmimine alltöövõtjatega kuuluma üksnes osanike pädevusse, kuivõrd tegemist on samuti finantstehingutega või -kokkulepetega. Sellegipoolest sõlmis võlgnik mitmeid maksegraafikuid alltöövõtjatega ning selle seaduslikkuses puudub vaidlus. Kostja väide, et laenulepingute sõlmimine väljus võlgniku igapäevasest majandustegevusest, on liialt üldsõnaline ning ei ole äriliselt loogiline. Hageja on esitanud selgitused ja tõendid, et saadud laenuraha oli hädavajalik, et võlgnik saaks tasuda makse ning maksta palkasid, et ühingus jätkuks tootmine. Eeltoodust tulenevalt on hageja seisukohal, et laenulepingute sõlmimine oli võlgniku igapäevase majandustegevuse raames tehtud tehing. Riigikohus on lahendis 3-2-126-17 punkti 13 märkinud, et kolleegiumi sõnul saab hinnata, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses või seda ületades, võttes mh arvesse kõnealuse tehingu iseloomu ja mahu. Samuti saab ÄS § 317 lg 1 abil sisustada ka ÄS § 181 lg 3 teist lauset ja

2-20-9393 hinnata, mida saab pidada osaühingu igapäevaseks majandustegevuseks ja mida mitte. Hageja leiab, et seejuures pole oluline, kas äriühingul on nõukogu või mitte. ÄS § 317 lg 1 p 6 järgi on nõukogu nõusolek vajalik tehingute tegemiseks, mis väljuvad igapäevase majandustegevuse raamest, eelkõige tehingute tegemiseks, millega kaasneb laenude ja võlakohustuste võtmine, mis ületavad selleks majandusaastaks ettenähtud summa. Hageja märgib, et isegi kui möönda, et 2018. a võlgniku eelarves ei nähtud ette laenu võtmist, siis tulenevalt aasta jooksul tekkinud majanduslikest raskustest oli laenuraha kaasamine ainuke viis võlgniku potentsiaalselt püsiva maksejõuetuse tekkimise vältimiseks. Äriühing on eraõiguslik juriidiline isik, mis on loodud äritegevuse eesmärgil. Olenemata sellest, millise tegevusalaga äriühing tegeleb, siis laenulepingute sõlmimine per se, kus juhatus on lepingus laenusaaja esindajana allkirjastaja, jääb kehtiva seaduse järgi juhatuse igapäevasesse majandustegevusse. Laenulepingute sõlmimist saaks finantstehinguteks kvalifitseerida juhul, kui võlgnik oleks nendes lepingutes esinenud laenuandjana, mitte aga laenuvõtjana. Ei saa rääkida laenu võtmisest kui eraldi majandustegevuse liigist. Kostja leiab, et suuremahuliste laenulepingute sõlmimine ei olnud võlgniku tavapärase majandustegevuse osa. Kostja hinnangul ei oma tähtsust asjaolu, milleks võlgnik laenatud raha kasutas – laenatud raha kasutusotstarve ei oma mingit mõju sellele, kas laenuleping sõlmiti tavapärase majandustegevuse käigus või mitte. Asjaolu, et 2018. aasta lõpus vajas võlgnik hageja 12.08.2020 seisukoha lisa 7 kohaselt täiendavaid laene selleks, et maksta oma töötajatele palka näitab kostja hinnangul üksnes seda, et võlgnik ei olnud 2018. aastal enam majanduslikult jätkusuutlik, millest hageja pidi olema teadlik. Kostja ei vaidle vastu asjaolule, et tänapäeval kaasatakse tihti ettevõtte töösse investoreid, kuid ka see ei muuda suuremahuliste laenulepingute sõlmimist ettevõtte tavapärase majandustegevuse osaks olukorras, kus ettevõte ei tegele laenude andmisega. Riigikohus on oma lahendis 3-2-1-26-17 märkinud, et kuigi seaduses ei ole täpsustatud, mida saab pidada osaühingu igapäevaseks majandustegevuseks, kuid hindamaks seda, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses või seda ületades ÄS § 181 lg 3 teise lause mõttes, saab mh arvestada kõnealuse tehingu iseloomu ja mahtu. Samuti saab selleks, et hinnata, kas tehing on tehtud igapäevases majandustegevuses, juhinduda ÄS § 317 lg-st 1, mis sätestab aktsiaseltsi igapäevast majandustegevust ületavate tehingute avatud loetelu. Kuigi eelnimetatud säte reguleerib olukordi, millal aktsiaseltsi juhatusele on tehingute tegemiseks eelduslikult vaja nõukogu nõusolekut, saab selle normi abil sisustada ka ÄS § 181 lg 3 teist lauset ja hinnata, mida saab pidada osaühingu igapäevaseks majandustegevuseks ja mida mitte. ÄS § 317 lg 1 kohaselt on mh igapäevast majandustegevust ületavateks tehinguteks laenu ja võlakohustuste võtmine, mistõttu on kostja hinnangul tõendatud, et laenulepingute sõlmimine ei olnud võlgniku igapäevase majandustegevuse osa. Ka hageja ise on möönnud, et 2018. aasta võlgniku eelarves ei nähtud ette laenu võtmist. Isegi olukorras, kus laenu võtmine oli vajalik maksejõuetuse tekkimise vältimiseks, oleks võlgnik pidanud saama laenulepingute sõlmimiseks osanike sellekohase loa. Kostja hinnangul ei leia ei seaduses ega Riigikohtu praktikas mingit tõendamist hageja väide, et laenulepingute sõlmimine on alati juhatuse igapäevase majandustegevuse osa – vastav seisukoht on otseselt lükatud ümber Riigikohtu lahendis 3-2-1-26-17. Kohus leiab, et juhatuse liikme poolt äriühingu koormamine laenudega väljub äriühingu igapäevase majandustegevuse raamidest ja selleks on vajalik osanike nõusolek. Laenude võtmine äriühingule ei ole ühestki aspektist üldse käsitletav igapäevase majandustegevusena ja justnimelt seetõttu ongi täidetud ÄS § 181 lg 3 eeldus ning vajalik on osanike nõusolek. Ka hageja ise on kohtu hinnangul tabavalt öelnud 16.11.2020 kohtuistungil (audiofail 25:30 – 26:00), et „ühegi äriühingu pea -või kõrvaltegevusala ei olegi laenude võtmine. Laenude

2-20-9393 võtmine ei ole üldse mingi majandustegevuse ala. Laenude andmine võiks olla kellegi majandustegevus, aga kindlasti mitte laenude võtmine.“ Ja ka oma 10.08.2020 seisukoha p 2.3.5 „Ei saa rääkida laenu võtmisest kui eraldi majandustegevuse liigist.“ Just nii ongi, laenulepingu sõlmimine juhatuse liikmega väljub igapäevasest majandustegevusest ja vajas seega osanike nõusolekut. Hageja leiab ka, et ÄS § 181 lg 3 kohane nõusolek ei olnud antud juhul vajalik, kuivõrd Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-26-17 punktis 10 selgitab Riigikohus, et osanike nõusolek juhatuse liikmega tehingu tegemiseks on sätestatud huvide konflikti vältimise eesmärgil, sest juhatuse liikmel võib tehingut tehes tekkida soov eelistada oma majanduslikke huve ühingu omadele. Hageja leiab seega, et ÄS § 181 lg 3 eesmärk on piirata juhatuse eesõigust olukorras, kus juhatus võib seada oma majanduslikud huvid ühingust ettepoole, kahjustades niiviisi ühingut. Hageja aga andis võlgnikule laenu üle poole miljoni euro. Kuna antud juhul andis hageja võlgnikule laenu turutingimustest oluliselt soodsamatel tingimustel ja tegelikult olukorras, kus võlgnik turult laenu polekski saanud, ei saa isegi juttu olla sellest, et juhatuse liige huvide konflikti olukorras enda positsiooni endale majandusliku eelise saamiseks ära oleks kasutanud. Juhatuse liige tegi võlgniku maksejõuetuse ära hoidmiseks endale teadlikult majanduslikult riskantse tehingu. Kostja on seisukohal, et hageja seisukohta, et ÄS § 181 lg 3 puudutab ainult juhtumeid, kus juhatus teeb ühingule kahjulikke tehinguid, ei ole võimalik välja lugeda ei seadusest ega ka kohtupraktikast. Mõlemad ütlevad selgelt, et osanike nõustumust juhatuse liikmega tehingu tegemiseks ei ole vaja vaid juhul, kui tehing tehakse osaühingu igapäevases majandustegevuses kauba või teenuse turuhinna alusel (ÄS § 181 lg 3 teine lause). Eeltoodust tulenevalt ei välista osanike nõusoleku nõuet asjaolu, et juhatuse liikme iseendaga tehtav tehing võib olla osaühingule kasulik. Ka juhtudel, kus juhatuse liikmega tehtav tehing ei ole osaühingule (teadaolevalt) otseselt kahjulik kehtib ÄS § 181 lg-st 3 tulenevalt kohustus küsida osanike nõusolekut teostatava tehingu osas. Kohus leiab erinevalt hagejast, et vaidlustatud tehingutest on justnimelt näha juhatuse liikme huvide konflikt endale majandusliku eelise saamiseks. Nimelt vaidlustatud tehingud oleksid andnud hagejale võlgniku pankrotimenetluses nii eelistatud nõude kõigi teiste võlausaldajate ees kui ka kontrolli võlgniku pankrotimenetluse üle, mis sisuliselt ongi enda majanduslike huvide eelistamine. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et vaidlusaluste tehingute tegemiseks oli vajalik võlgniku osanike nõusolek. Hageja esitas osanike nõusoleku tõendamiseks: 03.06.2018 võlgniku juhatuse koosoleku protokolli, mille punktis 5 on kirjas: „Liquidity is still vulnerable, though as previously suggested we will need an additional € 100,000 over the next few weeks. K. / K. will be able to borrow this from week 29 (e. 15.7)“. Mis hageja hinnangul tähendab eesti keeles: „Likviidsus on siiani nõrk. Nagu ka varasemalt pakutud, on meil tarvis 100 000 eurot lisaks järgnevate nädalate jooksul. K. ja K. saavad laenata selle raha 29. nädalast (ehk 15. juunist)“. Hageja väidab, et eeltoodud protokolli punkti 5 sisuks olid kokkuvõttes J AS antava 200 000 euro suuruse laenu tingimused, kusjuures lõplikud tingimused laenu andmise kuupäeva ja suuruse osas selgusid jooksvalt. Võlgniku juhatuse koosoleku protokollist nähtub, et nimetatud juhatuse koosolekust võtsid osa K. H., K. J. (Hageja), P. M. ja T. H. K., kes kõik olid juhatuse koosoleku toimumise hetkel ka osanike kui juriidiliste isikute seaduslikud esindajad. Hageja hinnangul on ühel või teisel moel selge, et võlgniku osanikud

2-20-9393 võtsid osa võlgniku finantseerimisest ning et raha anti laenuna hageja ja K. H. poolt. Hageja esitas tõendina ka 30.04.2019 võlgniku juhatuse protokolli, mille punktis 5 on kirjas: „Redemption of xxxx credit line of 450,000 must take place on 10 May. 450,145 will then be paid into the account. K. / K. must find out where this money will come from. Either 50% from each or everything via Anleggsutstyr Øst. If 50% from each then it is 225,072.50 EUR from each.“. Mis hageja hinnangul tähendab eesti keeles: „Xxxx 450 000 krediidilimiidi lunastamine peab toimuma 10. mail. Seejärel makstakse kontole 450 145 EUR. K. / K. peab välja selgitama, kust see raha tuleb. Kas 50% kummaltki või kõik Anleggsutstyr Østi kaudu. Kui kummaltki 50%, siis on see vastavalt 225 072,50 EUR.“. Hageja väidab, et eeltoodud protokolli punkti 5 sisuks oli 08.05.2019 laenulepingu tingimuste arutelu hageja, K. H. ja võlgniku vahel. Hageja leiab, et ülalviidatud võlgniku juhatuse koosoleku protokollidest ilmneb, et võlgniku juhatuse liikmed, olles ühtlasi ka võlgniku osanike seaduslikud esindajad, on andnud oma nõusoleku sõlmida laenulepingud ning seda ka võlgniku juhatus tegi. Riigikohus on oma 16.09.2015 otsuse nr 3-2-1-74-15 punktis 13 selgitanud, et ÄS § 181 lg 3 nõutud osanike nõusolek ei pea tingimata olema otsuse vormis ning võib olla antud ka eraldi kirjalike tahteavaldustena. Eelnimetatud koosolekute protokollides on selgelt arutletud kõnealuste laenude võtmise vajalikkuse üle, laenude võtmiseks on osanike seaduslikud esindajad väljendanud nõusolekut ning sellega on nad ÄS § 181 lg 3 mõttes oma nõusolekud andnud. Osanike otsus on oma olemuselt mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 kolmanda lause mõttes. Seda on kinnitanud ka Riigikohus oma 20.06.2013 lahendiga nr 3-2-1-72-13, kus nimetatud lahendi punktis 21 leidis kolleegium, et osaühingu puhul osanike otsus eeldab erinevate tahteavalduste kogumit, mis on suunatud mingi kindla õigusliku tagajärje saavutamisele. Hageja on seisukohal, et vajalikud tahteavaldused olid piisavalt selgelt esitatud. On selge, et võlgniku osanikud olid teadlikud laenulepingutest, soovisid nende sõlmimist ning kiitsid need ka heaks. Nad esitasid oma tahteavaldused, mis olid suunatud kindlale õiguslikule tagajärjele – laenulepingu sõlmimisele. Järelikult ei ole eelnimetatud laenulepingud tühised, sest ÄS § 181 lg 3 järgi on osanikud nimetatud lepingute sõlmimiseks oma nõusoleku andnud. Kostja leiab, et hageja esitatud 03.06.2018 juhatuse protokolli näol on tegemist tavapärase tekstidokumendiga, mis ei ole allkirjastatud ühegi osapoole poolt. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja hinnangul vastava tõendi alusel teha ühtegi reaalset järeldust osanike nõusoleku osas, kuivõrd vastav tõend võib olla koostatud ükskõik millisel ajahetkel ning ükskõik kelle poolt. Ka hageja esitatud 03.06.2018 protokolli tehnilistest andmetest selgub, et vastav juhatuse koosoleku protokoll on koostatud alles pool aastat pärast võlgniku pankrotti 2020. aastal, mistõttu on kostja hinnangul usutav, et vastav koosoleku protokoll on võltsitud ning koostatud üksnes näilikult pärast pankrotimenetlust ning hageja nõudeavalduse esitamist pankrotimenetluses, et tagada hagejale ebaaus eelis oma nõude rahuldamiseks. Eeltoodu tõttu ei saa kostja hinnangul 03.06.2018 võlgniku juhatuse protokollist lugeda välja osanike antud nõusolekut laenulepingute sõlmimiseks. Kostja on seisukohal, et 03.06.2018 võlgniku juhatuse koosoleku protokolli näol on tegemist võltsitud tõendiga ning kostja vaidlustab TsMS § 277 lg-le 1 tuginedes selle ehtsuse ning taotleb, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks. Täiendavalt märgib kostja, et isegi kui juhatuse koosoleku protokoll oleks usaldusväärne tõend, ei saa sellest välja lugeda osanike nõusolekut juhatuse liikmega tehtavaks tehinguks. Hageja on oma seisukohas märkinud, et 03.06.2018 protokolli punkti 5 sisuks olid J AS antava 200 000 euro suuruse laenu tingimused. Vastav käsitlus on kostja hinnangul täielikult arusaamatu ning paljasõnaline, kuivõrd 03.06.2018 protokolli punkt 5 räägib üksnes täiendava 100 000 euro laenamise vajadusest ega maini kordagi, et laenamisega oleks seotud hagejaga seotud ettevõte J AS. Kostja hinnangul ei viita 03.06.2018 protokolli

2-20-9393 punktis 5 sisalduv lause „K. / K. will be able to borrow this from week 29 (e. 15.7)“ ühelgi viisil sellele, et nõustutud oleks asjaoluga, et K. H. või K. J. annavad ise või endaga seotud ettevõtete kaudu võlgnikule laenu. Kostja rõhutab, et inglise keelne verb „borrow“ tähendab eelkõige millegi vastuvõtmist kavatsusega see hilisemalt tagasi anda. Seega saab 03.06.2018 protokolli punktist 5 lugeda välja üksnes selle, et K. H. ning K. J. olid õigustatud võtma 100 000 euro suuruses laenu, kuid mitte seda, et vastav laen oleks võidud võtta suuremas osas või et laenuleping oleks võidud sõlmida juhatuse liikmetega. Hageja käsitlus selle kohta, et 03.06.2018 protokolli punkti 5 sisuks oli J AS antava 200 000 euro suurune laen ning et raha pidi antama hageja ja K. H. poolt on otseselt väär, kuivõrd 03.06.2018 protokollist vastavaid faktilisi asjaolusid ei tulene. Lisaks eelmainitule on hageja esitanud tõendina ka 30.04.2019 võlgniku juhatuse protokolli. Kostja leiab, et ka vastav tõend on võltsitud, 30.04.2019 võlgniku juhatuse protokolli osas on kostjal samad vastuväited, mis 03.06.2018 protokolli osas – dokument on allkirjastamata, ei ole võimalik tuvastada selle reaalset koostamise aega ega selle koostanud isikut ning on tõenäoline, et tegemist on alles pärast võlgniku pankrotti koostatud näilise dokumendiga. Eeltoodu tõttu ei saa kostja hinnangul ka 30.04.2019 võlgniku juhatuse protokollist lugeda välja osanike antud nõusolekut laenulepingute sõlmimiseks. Kostja on seisukohal, et ka 30.04.2019 võlgniku juhatuse koosoleku protokolli näol on tegemist võltsitud tõendiga ning kostja vaidlustab TsMS § 277 lg-le 1 tuginedes selle ehtsuse ning taotleb, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks. Täiendavalt märgib kostja, et 30.04.2019 protokolli punktist 5 ei tulene samuti otsest luba laenulepingute sõlmimiseks. Vastavas protokolli punktis mainitud summa 225 072,5 eurot kandis võlgniku arvele mitte hageja ega ka protokollis mainitud Anleggsutstyr Øst, vaid kõrvaline isik T AS, millisega laenulepingu sõlmimist 30.04.2019 protokollist nähtuvalt (kuigi kostja märgib, et hageja ei ole esitanud norrakeelse protokolli täielikku tõlget) ei arutatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja esitatud võlgniku juhatuse koosolekute protokollid ei ole usaldusväärsed tõendid ning neist ei nähtu, et võlgniku osanikud oleksid andnud oma nõusoleku 20.06.2018 hagejaga sõlmitud laenulepingu ning 01.08.2018 ning 08.05.2019 vastavalt J AS-iga ning T AS-iga sõlmitud laenulepingute sõlmimiseks. Hageja on tõlgendanud 03.06.2018 ning 30.04.2019 võlgniku juhatuse koosolekute väidetavaid protokolle äärmiselt loominguliselt ning proovinud sealt välja lugeda nõusolekuid, mis reaalselt vastavates dokumentides ei sisaldu. Täiendavalt, nagu kostja on juba märkinud, on vastavad protokollid allkirjastamata ega anna seetõttu alust arvata, et protokollides tehtud mistahes tahteavaldused on tehtud justnimelt võlgniku osanike poolt enne võlgniku pankrotistumist. Kohus leiab, et vaidlus protokollide võimaliku võltsituse üle ei oma tähtsust, kuivõrd osanikud saavad protokollidele heakskiitu anda ka tagantjärgi, kuid isegi kui osanike nõusoleku tõendamiseks esitatud protokollid oleksid ilma igasuguse kahtluseta mittevõltsitud, ei tõenda need kohtu hinnangul osanike nõusolekut hageja nõude aluseks olevate laenulepingute sõlmimiseks. Riigikohus on tõepoolest oma 16.09.2015 otsuse nr 3-2-1-74-15 punktis 13 selgitanud, et ÄS § 181 lg 3 nõutud osanike nõusolek ei pea tingimata olema otsuse vormis ning võib olla antud ka eraldi kirjalike tahteavaldustena ja seega võib osanike nõusolek juhatuse liikme ja/või juhatuse liikmega seotud äriühingutega laenulepingute sõlmimiseks tuleneda ka esitatud protokollidest, kuid kohtu hinnangul selliseid nõusolekuid tõendiks esitatud protokollidest ei nähtu. Kohtu hinnangul nähtub esitatud protokollidest küll see, et osanikud arutlevad laenude kui selliste võtmise vajalikkuse üle, kuid ei nähtu, et arutletaks kõnealuste laenude võtmise vajalikkuse üle. On näha, et osanikud peavad vajalikuks laenude võtmist, kuid ei ole näha, et osanikud annaksid nõusolekut juhatuse liikmelt ja/või temaga seotud äriühingult laenu võtmiseks. Kohus rõhutab siinkohal, et küsimuse all on nõusoleku puudumine justnimelt juhatuse liikmelt ja/või temaga seotud

2-20-9393 äriühingult laenu võtmiseks, mitte ükskõik kellelt laenu võtmiseks. Hageja väide on, et 03.06.2018 protokolli punkti 5 sisuks olid J AS antava 200 000 euro suuruse laenu tingimused. Vastav käsitlus on kohtu hinnangul ebaloogiline ja väär, kuivõrd 03.06.2018 protokolli punkt 5 räägib üksnes täiendava 100 000 euro laenamise vajadusest ega maini kordagi, et laenamisega oleks seotud hagejaga seotud ettevõte J AS. Seega saab 03.06.2018 protokolli punktist 5 lugeda välja üksnes selle, et K. H. ning K. J. olid õigustatud võtma võlgnikule 100 000 euro suuruses laenu, kuid mitte seda, et vastav laen oleks võidud võtta suuremas osas või et laenuleping oleks võidud sõlmida juhatuse liikmega ja /või temaga seotud äriühinguga. 03.06.2018 protokolli punktist 5 ei nähtu neid faktilisi asjaolusid, mida hageja väidab seal olevat. Kohtu hinnangul ei tulene ka 30.04.2019 protokolli punktist 5 otsest luba juhatuse liikme ja/või juhatuse liikmega seotud äriühinguga laenulepingute sõlmimiseks. Vastavas protokolli punktis mainitud summa 225 072.5 eurot andis esitatud tõendite kohaselt võlgniku arvele mitte hageja ega ka protokollis mainitud Anleggsutstyr Øst, vaid T AS, millisega laenulepingu sõlmimist 30.04.2019 protokollist nähtuvalt ei arutatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja esitatud protokollid ei tõenda, et võlgniku osanikud oleksid andnud oma nõusoleku 20.06.2018 hagejaga sõlmitud laenulepingu ning 01.08.2018 ning 08.05.2019 vastavalt J AS-iga ning T AS-iga sõlmitud laenulepingute sõlmimiseks. Hageja leiab ka, et kuivõrd 03.07.2018 kommertspandilepingu sõlmimisega nõustumiseks on olemas osanike 03.07.2018 otsus, on selle sama nõusolekuga antud ka mõista, et ollakse nõus nende laenulepingutega. Kohus leiab, et asjaolust, et osanikud nõustusid kommerstpandilepingu sõlmimisega hageja antud laenude katteks, võib tõepoolest välja lugeda, et on oldud nõus hagejalt 20.06.2018 laenu võtmisega. Küll aga ei ole võimalik sellest välja lugeda, et osanikud oleksid nõustunud J AS-ilt ning T AS-ilt laenude võtmisega, lähtudes 03.07.2018 osanike otsuse ja kommertspandi seadmise lepingu sisust, mis ei käsitle J AS-i ega T AS-ilaene. Seega on kohtu hinnangul 01.08.2018 ning 08.05.2019 vastavalt J AS-iga ning T AS-iga sõlmitud laenulepingud tühised vastava ÄS § 181 lg 3 kohase nõusoleku puudumise tõttu. Tühine ei ole 20.06.2018 hagejaga sõlmitud laenuleping. Kohus märgib siinkohal, et poolte vahel vaidlus puudub selles, et hagejaga 20.06.2018 sõlmitud laenulepingu kohane 100 000 euro suurune makse ning 08.05.2019 T AS-iga väidetavalt sõlmitud laenulepingu kohane 225 072.50 euro suurune makse on jõudnud võlgniku arveldusarvele. Kuivõrd tõendatud on 20.06.2018 hagejaga sõlmitud laenulepingu kohase makse laekumine võlgnikule summas 100 000 eurot, on hagejal vastavas osas nõue võlgniku pankrotimenetluses. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Kuigi kohus tuvastas, et 08.05.2019 T AS-iga sõlmitud laenuleping on tühine, on tõendatud, et selle alusel tehti võlgnikule makse summas 225 072.50 eurot, mistõttu tuleb võlgnikul tühise tehingu alusel saadu summas 225 072.50 eurot tagastada VÕS § 1028 alusel ja hagejal

2-20-9393 on seega vaatamata 08.05.2019 laenulepingu tühisusele võlgniku pankrotimenetluses vastavas osas nõue summas 225 072.50 eurot. Poolte vahel on vaidlus J AS nõude osas. Kostja hinnangul ei ole tõendatud J AS-i poolt hagejale loovutatud nõue summas 200 000 eurot, mida kohus käsitleb alljärgnevalt. J AS nõue Hagiavalduses sätestatu kohaselt andis J AS väidetavalt võlgnikule 200 000 eurot laenu 01.08.2018 sõlmitud laenulepingu alusel. Vastava nõude on J AS loovutanud hagejale. Summa ülekandmise tõendamiseks on hageja esitanud panga kinnituse ülekande kohta ning andmed võlgniku raamatupidamisest (30.06.2020 hagiavalduse lisad 9-10). Kostja hinnangul ei ole tõendatud J AS-i poolt hagejale loovutatud nõue summas 200 000 eurot. Hageja märgib selle väitele vastates, et kostja ise ka nõustub nt oma vastuse punktis 2.2.2., et hageja on esitanud pangakonto väljatrüki, millest nähtub 01.08.2018 laenulepingu summa laekumine võlgnikule. Kohus märgib, et hageja eksib, ajades segamini 01.08.2020 J AS ja 05.08.2020 T AS. Kostja vastuse punktis 2.2.2. on kostja välja toonud, et „01.08.2018 laenulepingu osas on hageja esitanud täielikult tuvastamatu väljatrüki, mis väidetavalt tõendab, et 01.08.2018 laenulepingu alusel võlgnikule edastatud summa on registreeritud võlgniku raamatupidamise andmetes (hagiavalduse lisa 10), kuid milline kostja hinnangul ei anna alust tõsikindlalt väita, et vastav summa on ka võlgniku arvele reaalselt laekunud. Üksnes 08.05.2019 laenulepingu osas on hageja esitanud osalise pangakonto väljavõtte 2019. aasta maikuust (hagiavalduse lisa 14), millest nähtub laenulepingus kirjeldatud summa laekumine võlgnikule.“ Kostja on välja toonud, et hagiavalduse lisa 9 kohaselt on 200 000 euro suurune makse võlgnikule teostatud J AS poolt „seoses raha ülekandmisega Anleggsutstyr Øst-ilt“. Eeltoodust tulenevalt on kostja hinnangul täielikult tõendamata, et vastav summa oleks kantud üle seoses J AS-i ning võlgniku vahelise laenulepinguga, vaid jääb mulje, et J AS on üksnes vahendanud Anleggsutstyr Øst-i makset võlgnikule. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja hinnangul tõendatud, et vastava summa osas esineb J AS-il üldse tagasinõudeõigus või et J AS on mainitud 200 000 euro osas laenuandjaks. Kostja hinnangul on põhjendatud kahtlus, et laenuleping J AS-i ning võlgniku vahel on näilik, kuivõrd J AS on ka ise summa ülekandmisel väitnud, et 200 000 euro suurune summa on võlgnikule edastatud hoopis Anleggsutstyr Øst-i poolt. Kostja hinnangul puudub mõistlik põhjendus, miks peaks J AS kui laenuandja edastama võlgnikule laenu, mille selgituses ta väidab, et ülekantavad summad on võlgnikule kantud teise ettevõtte nimel. Kostja hinnangul on eeltoodust tulenevalt usutav, et J AS-il ei ole võlgniku vastu 01.08.2018 laenulepingust tulenevaid nõudeid ning et mistahes põhjusel on J AS teostanud võlgnikule teadmata sisuga ülekande Anleggsutstyr Øst-i eest. Kostja rõhutab, et ülekande selgituses puudub igasugune viide sellele, et tegemist oleks laenumaksega. Eeltoodust tulenevalt on kostja hinnangul tõendamata, et 01.08.2018 laenulepingu alusel on J AS võlgnikule laenusumma üle kandnud. Hageja esitatud tõenditest ning võlgniku pangakonto väljavõtetest nähtuvalt on J AS 2018. aasta augustis teostanud võlgnikule üksnes ühe ülekande Anleggsutstyr Øst-i nimel ning seejuures puudub igasugune viide, et vastav ülekanne oleks kuidagigi seotud mõne laenulepinguga. Kostja hinnangul on seega põhjendatud kostja kahtlus, et 01.08.2018 laenuleping on näilik ning sõlmitud võlgniku

2-20-9393 pankroti lähenedes selleks, et juhatuse liikmed ning nendega seotud äriühingud omaksid võimalust oma investeeringute ebaausalt tagasi saamiseks. Kostjale kättesaadavatest tõenditest lähtudes ei ole kostjal hetkel mingit alust arvamaks, et J AS-i ning võlgniku vahel sõlmitud 01.08.2018 laenuleping oleks ehtne või et selle alusel oleks reaalselt ühtegi laenusummat üle kantud. Seetõttu on kostja seisukohal, et J AS-il puudub võlgniku vastu 01.08.2018 laenulepingust tulenev nõue ning hagi tuleb selle nõude osas jätta rahuldamata. Kohus leiab, et tõendamata on J AS poolt võlgnikule 01.08.2020 laenulepingu alusel 200 000 euro suuruse laenu andmine ja isegi J AS enda poolt võlgnikule raha andmine, kuivõrd tõenditest nähtub, et võlgnikule on teostatud J AS poolt ülekanne „seoses raha ülekandmisega Anleggsutstyr Øst-ilt“. Ülekande selgituses puudub igasugune viide sellele, et tegemist oleks laenumaksega. Seega on täielikult tõendamata, et vastav summa oleks kantud üle seoses J ASi ning võlgniku vahelise 01.08.2018 laenulepinguga. Ainuke tuvastatav asjaolu on, et J AS on vahendanud Anleggsutstyr Øst-i makset võlgnikule. Eeltoodust tulenevalt ei ole vastava summa osas J AS-il ei laenusuhtest tulenevat nõuet ega isegi tagasinõudeõigust alusetu rikastumise alusel ja seega ei ole seda nõuet ka hagejal loovutuse alusel. Seetõttu on kohus seisukohal, et hagejal puudub võlgniku vastu J AS-ilt loovutuse teel saadud nõue summas 200 000 eurot ning hagi tuleb selle nõude osas jätta rahuldamata. Kommertspandi seadmise leping KomPS § 1 lg 1 sätestab, et äriregistrisse kantud ettevõtja võib nõude tagatisena seada oma vallasvarale kommertspandiregistrisse kantud käesolevas seaduses sätestatud ulatusega pandi (kommertspant), ilma et ta annaks üle panditava vara valdust. KomPS § 1 lg 2 kohaselt ei eelda kommertspant tagatava nõude olemasolu ega lõpe nõude lõppemisega. 03.07.2018 kommertspandi seadmise lepingu punkt 2.2. sätestab: “Pantija ja Pandipidajad on kokku leppinud, et pandiga on pandisumma ulatuses tagatud Pandipidajate nõuded Pantija vastu Pandipidajate poolt Pantijale antud laenudest ning tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest, nende tagastamise ja intressi tasumise kohustust ning kõik Pandipidajate poolt kantud kulutused, mis on tehtud seoses Pandivara transpordi, hoiustamise, enampakkumise, eraviisilise müügi ja õigusabikuludega“ (vt hagiavalduse lisa 15). TsÜS § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks (vt Riigikohtu otsused nr 3-2-1-156-12 ja 3-2-1-80-02). Kostja leiab, et 03.07.2018 võlgniku, K. H. ning hageja vahel sõlmitud kommertspandi seadmise leping on tühine et olenemata sellest, kas võlgniku osanikud on andnud nõusoleku kommertspandi seadmise lepingu sõlmimiseks, vastuolu tõttu heade kommetega. Kostja rõhutab, et 03.07.2018 kommertspandi seadmise leping võlgniku, K. H. ning K. J.i vahel sõlmiti ajal, kui nii K. H. kui hageja olid võlgniku juhatuse liikmed, seejuures olid nii hageja kui K. H. kommertspandi seadmise lepingu sõlmimise ajal olnud võlgniku juhatuse liikmed vähem kui 2 kuud. Kommertspandi seadmise lepingu kohaselt seati K. H. ja hageja kui võlgniku juhatuse liikmete kasuks kommertspant võlgniku vallasvarale 500 000 euro ulatuses, sh 2/3 mõttelises osas justnimelt hageja kasuks. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja K. H. selgelt kasutanud ära oma positsiooni võlgniku juhatuse liikmetena, et tagada teiste

2-20-9393 võlausaldajate ees just enda nõuded ning vältida neile endale iseenda ettevõtluse teel tekkivaid riske. Kommertspant on seatud ajahetkel, kus võlgniku juhatuse liikmeks olev hageja pidi kahtlemata teadma, et võlgnik on majanduslikes raskustes, mis võivad süveneda (vt hageja 12.08.2020 seisukoha lisa nr 1, mille kohaselt juba 03.06.2018 on võlgniku juhatuse liikmed, sh hageja, avaldanud, et ettevõttel on probleeme likviidsusega). Eeltoodust tulenevalt on juhatuse liikmed 03.07.2018 kommertspandi seadmise lepingut sõlmides käitunud pahausklikult kõigi teiste võlgniku võlausaldajate suhtes. Kostja hinnangul on äärmiselt ebamoraalne ning taunitav olukord, kus ettevõtte juhatuse liikmed tagavad iseendale kui sama ettevõtte juhatuse liikmetele oluliselt suurema kaitse võrreldes kõikide teiste võlausaldajatega ning seda eriti arvestades, et vastavad juhatuse liikmed on ka ise vastutavad ettevõtte kohustuste täitmise ning jätkusuutliku majandamise eest. Käesoleval juhul on hageja kommertspandi seadmise lepinguga taganud, et hageja võlgnikule antud laenud on suurel määral tagatud ning seda isegi juhul, kui hageja ise oma tegevusega põhjustab võlgniku pankroti ja põhjustab kahju teistele võlgniku võlausaldajatele – kostja juhib taaskord tähelepanu asjaolule, et võlgniku pankroti väljakuulutamise ajal oli hageja üks kahest võlgniku juhatuse liikmest. Kostja hinnangul on eeltoodust tulenevalt arusaadav, et hageja ja K. H. poolt võlgniku vallasvarale kommertspandi seadmise lepingu alusel iseenda nõuete tagamine on täielikus vastuolus heade kommetega – hageja ja K. H. on võlgniku juhatuse liikmetena selgelt saanud kasu „erikohtlemisest“ ning asetanud ennast võrreldes teiste võlausaldajatega paremale positsioonile. Hageja leiab, et heade kommete seisukohalt käitumisele hinnangu andmisel tuleb lähtuda ühiskonnaliikmete keskmisest moraalitunnetusest ning oluline ei ole see, millise hinnangu annab käitumisele kostja. Üldiselt saab heade kommete vastasusele tugineda siis, kui kaitstakse ühiskonna jaoks olulisi väärtusi. Näiteks loetakse heade kommetega vastuolus olevaks sellised tehingud, mis on ebaproportsionaalsed ehk ühte poolt kahjustavad. Selliseks heade kommetega vastuolus olevaks tehinguks võivad olla nt laenukeeldu rikkuvad tehingud, või sellise tehingu tegemine, millega rikutakse oma osa omandamist reguleerivaid norme. Juhatuse liikmega tehingu tegemise võimaluse näeb seadus ette, mistõttu ei saa väita, et juhatuse liikmega tehingu tegemine on heade kommetega vastuolus. Mingisugust erikohtlemist, nagu kostja väidab, olla ei saa, kui tegemist on seaduses ettenähtud võimalusega. Käesoleval juhul ei ole ükski tehing olnud heade kommetega vastuolus, kuna kõik seadusest tulenevad nõusolekud ja tahteavaldused on esitatud ning kedagi ei ole koheldud ebaproportsionaalselt. ÄS § 181 lg 3 järgi on tehingu tegemiseks juhatuse liikmega vajalik osanike otsus, mis käesoleval juhul on nii laenulepingute kui ka kommertspandi seadmiseks antud. Kostja väide, nagu hageja ja K. H. on kasutanud ära oma positsiooni võlgniku juhatuse liikmetena, ei ole pädev. Neil olid kõik seadusest tulenevad eeldused tehingute tegemiseks täidetud, tehingutega nõustusid ka võlgniku osanikud. Arvestades ÄS-i, ei ole võimalik mingisugust lisakinnitust tehingutele anda ja kõik seaduses sätestatud eeldused nimetatud tehingute tegemiseks on täidetud, mistõttu väide, et kommertspandi seadmise leping on vastuolus heade kommetega, on tühine. Kommertspandi seadmine on notariaalselt tõestatav tehing (KomPS § 4 lg 2). Tõestamisseaduse (edaspidi TõS) § 18 lg 1 järgi selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. TõS § 18 lg 3 järgi korraldab notar tehingu notariaalse tõestamise selliselt, et tehing oleks õiguslikult korrektne, et oleks välistatud eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve (TõS § 18 lg 3 + TõS § 18 lg 1 ja 2). Notarile esitati juba eelnevalt mainitud Norbygg Modul OÜ osanike koosoleku protokoll ning ka notar veendus, et selline osaühingu koosoleku protokoll on ÄS § 181 lg 3 järgi piisav kinnitus kommertspandi seadmiseks. Tulenevalt eeltoodust ei ole kommertspandi seadmise leping tühine, kuna

2-20-9393 osanikud on ÄS § 181 lg 3 järgi oma nõusoleku andnud, mida on lisaks kontrollinud ka kommertspandi seadmise lepingut tõestanud notar. Kostja hinnangul on äärmiselt kummaline hageja seisukoht, et kuivõrd juhatuse liikmega tehingu tegemise võimaluse näeb ette seadus, ei saa väita, et juhatuse liikmega tehingu tegemine on vastuolus heade kommetega. Kostja vastava seisukohaga ei nõustu. Kostja hinnangul tuleb tehingu vastuolu heade kommetega hinnata vastavalt tehingu sisule ja selle sõlmimise asjaoludele, mitte vastavalt sellele, kas formaalselt on seadus andnud loa vastava tehingu sõlmimiseks või mitte. Nii näiteks võivad heade kommete vastased olla laenulepingud, käenduslepingud jms, milliste sõlmimine on iseenesest seadusega reguleeritud ning lubatud, kuid mille sisu ja sõlmimise asjaolud võivad muuta lepingu heade kommetega vastuolus olevaks. Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-186-13, p 22). Kostja on juba oma 22.07.2020 vastuse punktis 2.3.5. põhjendanud, et õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundega vastuolus on olukord, kui ettevõtte juhatuse liikmed, kes on lõppastmes vastutavad ettevõtte jätkusuutliku majandamise eest, tagavad endale hetkel, kui ettevõte on majanduslikes raskustes, oluliselt suurema kaitse võrreldes kõikide teiste võlausaldajatega. Käesoleval juhul võiks arvestades võlgniku varalist seisu jääda nõuded täitmata kõigil teistel võlgniku võlausaldajatel, kellel ei olnud võimalik iseenda kasuks seada võlgniku varale kommertspanti. Eeltoodust tulenevalt on hageja ilmselgelt saanud kommertspandi seadmise lepinguga eelise teiste võlausaldajate ees ning seda just seetõttu, et hagejal oli teadmine sellest, et ilma kommertspandita võib tema nõude rahuldamine võlgniku halva majandusliku olukorra tõttu olla takistatud. Eeltoodust tulenevalt on kostja seisukohal, et hageja ning K. H. on 03.07.2018 kommertspandi seadmise lepingut sõlmides käitunud heade kommete vastaselt ning tekitanud olukorra, kus võlgniku makseraskuste süvenedes tagataks just nende kui võlgniku juhatuse liikmete nõuded, mistõttu muutub võimatuks teiste heausklike võlausaldajate nõuete rahuldamine. Vastav teguviis on kostja hinnangul vastuolus õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundega ning seega on 03.07.2018 kommertspandi seadmise leping tühine vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 kohaselt. Kohus leiab, et hageja eksib arvates, et tehing ei saa olla heade kommetega vastuolus juhul kui seadus tehingu kui sellise tegemist lubab. Vaadata tuleb ka konkreetse tehingu sisu ja sõlmimise asjaolusid. Seejuures asjaolu, et kommertspandileping on notariaalne leping, ei muuda seda puutumatuks. Asjaolu, et notar on tehingu kinnitanud, ei tähenda, et kohus ei võiks leida, et tehing on heade kommetega vastuolus. Seejuures sai notar ise lähtuda tehingu heade kommetega vastavuse hindamisel ilmselgelt ainult sellest informatsioonist, mis tal parasjagu oli. Ehk siis notar ilmselgelt ei saanud teada, et juba varsti peale tehingu kinnitamist läheb pantija pankrotti ja tänu kommertspandilepingule on seega üritatud luua võlgniku juhatuse liikmele kui pandipidajale pankrotimenetluses eelis teiste pankrotivõlausaldajate ees. Riigikohus on varem leidnud, et tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal (vt nt Riigikohtu 5. märtsi 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1186-13, p 22). Kohtu hinnangul on õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustundega vastuolus olukord, kui ettevõtte juhatuse liikmed, kes on lõppastmes vastutavad ettevõtte jätkusuutliku majandamise eest, tagavad endale hetkel, kui ettevõte on majanduslikes raskustes, oluliselt suurema kaitse võrreldes kõikide teiste võlausaldajatega. Hageja on ilmselgelt üritanud saada kommertspandi seadmise lepinguga eelise teiste võlausaldajate ees ning seda just seetõttu, et

2-20-9393 hagejal oli teadmine sellest, et ilma kommertspandita võib tema nõude rahuldamine võlgniku halva majandusliku olukorra tõttu olla takistatud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et 03.07.2018 kommertspandi seadmise leping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega TsÜS § 86 lg 1 alusel. Kuivõrd kohus leiab, et kommertspandileping on tühine, ei saa hageja nõuded olla PankrS § 153 lg 1 kohase I järgu nõuded pandiõiguse puudumise tõttu vaid üksnes II järgu nõuded. Kuivõrd kohus on leidnud, et 03.07.2018 kommertspandi seadmise leping on tühine, ei oma järgnev poolte vaidlus kommertspandi ulatuse osas enam asja lahendamisel tähtsust, kuid asja lahenduse terviklikkuse huvides annab kohus ka sellele vaidluspunktile hinnangu ja lahenduse. Kostja leiab, et juhul kui kohus leiab, et hagiavalduses kirjeldatud kolm laenulepingut ning 03.07.2018 kommertspandi seadmise leping on kehtivad, siis saab I järgu nõudena tunnustada hageja nõuet üksnes osas, millises hageja on andnud võlgnikule isiklikult laenu, st suuruses 100 000 eurot ning ülejäänud hagejale loovutatud nõuded tuleb tunnustada II järgu nõudena. Käesoleval juhul saavad kommertspandiga olla kaetud üksnes sellised nõuded, mis tulenevad justnimelt hageja poolt võlgnikule antud laenudest ning laenulepingutest. Kommertspandi seadmise lepingust ei tulene, et kommertspandiga oleks tagatud ka hagejale loovutatud mistahes kolmandate isikute sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded. Kostja hinnangul oleks selline käsitlus ka äärmiselt ebamõistlik ning võlausaldajate suhtes ebaõiglane, kuivõrd ükskõik kelle laenulepingust tulenevad nõuded, eeldusel, et need on hagejale loovutatud, oleks vastaval juhul võimalik rahuldada I järgu nõuetena. Taoline käsitlus kahjustaks oluliselt võlausaldajate huve ning annaks hagejale kui võlgniku juhatuse liikmele ning lõppastmes ühele võlgniku pankroti eest vastutavale isikule ebamõistliku eelise pankrotimenetluses. Kostja rõhutab, et kommertspant hageja kasuks seati võlgniku varale ajal, mil hageja oli võlgniku juhatuse liige. Eeltoodust tulenevalt oli hagejal juba ulatuslik eelis teiste võlausaldajate ja laenuandjate ees, kuivõrd hagejal oli võimalik oma nõuded väga lihtsalt pandiga tagada – võimalus, mida võlgnik teistele võlausaldajatele teadaolevalt ei pakkunud. Hageja leiab, et kostja tõlgendus kommertspandi seadmise lepingust on väär ning meelevaldne. Nii võlgniku kui ka ennekõike hageja ja K. H. huvi oli kommertspandiga tagada nõudeid võlgniku vastu hageja poolt võlgnikule antud laenudest ning tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest. Kommertspandi seadmise lepingu punkti 2.2. sõnastusest ei tulene, et pandiga oleks kaetud üksnes hageja kui eraisiku poolt antud laenud. Kostja tõlgendus ei ole ei grammatiliselt ega ka teleoloogiliselt korrektne. Kommertspandiga ei ole tavapärane tagada üksnes eraisiku poolt antud laene, vaid mõistagi ka laene, kus pandipidaja on laenu andva ettevõtte osanik. Vastupidisel juhul saaks kommertspandiga tagada vaid eraisiku poolt antud laene. Kommertspandiseadusest ei tulene, et kommertspandiga saab tagada ainult eraisiku poolt antud laene. Kostja tõlgendus kommertspandi seadmise lepingu punktist 2.2. on otsitud ning väär. VÕS § 164 lg 1 järgi on nõude loovutamine protsess, kus võlausaldaja võib nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule. Nõude loovutamise tagajärjeks on loovutatud nõude üleminek uuele võlausaldajale ning senise võlausaldaja asendumine uuega. Nõude loovutamine oma olemuselt on käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 mõttes. Loovutatav nõue peab olema piisavalt määratletud, sest rakendub spetsialiteedipõhimõte. Hagiavaldusele lisaks olevates nõude loovutamise lepingutes (vt Hagiavalduse lisad nr 7 ja 11) on nõuded selgelt ja arusaadavalt välja toodud – vastavalt 200 000 eurot ja 225 075 eurot. Nõude loovutamine tähendab sisuliselt seda, et üks võlausaldaja

2-20-9393 astub teise võlausaldaja asemele, omandades kõik eelneva võlausaldaja õigused ja kohustused. Seetõttu on ebaõige Kostja tõlgendus, nagu poleks kommertspandiga tagatud ka loovutatud nõuded. Kostjale jääb arusaamatuks hageja väide justkui saaks kostja käsitluse kohaselt kommertspandiga tagada vaid eraisiku poolt antud laene, kuivõrd kostja ei ole midagi sellist kunagi väitnud. Kostja on üksnes arvamusel, et 03.07.2018 kommertspandilepingu sõnastuse kohaselt ei ole selle konkreetse kommertspandi seadmise lepinguga tagatud muud nõuded, kui sellised, mis tulenevad pandipidajate poolt pantijale antud laenudest ning tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest. Kostja hinnangul, kui poolte sooviks oleks olnud tagada ka pandipidajatega seotud ettevõtete poolt antud laene või abstraktselt mistahes nõudeid, mis pandipidajatel võivad võlgniku vastu tekkida oleks selle pidanud sõnaselgelt kommertspandi seadmise lepingus välja tooma. Praegusel juhul ei ole kommertspandi seadmise lepingust võimalik lugeda välja, et tagatud oleksid mistahes pandipidajale loovutatud nõuded, vaid üksnes sellised nõuded, mis tulenevad pandipidaja poolt antud laenudest. Kostja rõhutab, et juriidilisi isikuid ei saa samastada eraisikutega ning ei J AS ega T AS ole pandipidajateks 03.07.2018 kommertspandi seadmise lepingu mõttes. Isegi nõude loovutamise järgselt hagejale ei ole hageja J AS ega T AS laenulepingutest tulenevalt andnud võlgnikule laenu, vaid hagejal on üksnes tekkinud nõudeõigus J AS-i ja T AS-ivõlgnikuga sõlmitud lepingutest tulenevalt. J AS ja T AS nõuded võivad küll olla hagejale loovutatud, kuid siinkohal tuleb rõhutada, et nõude loovutamine ei muuda nõude identiteeti, st J AS ja T AS nõuded on hagejale läinud üle sellises seisundis, nagu nad olid enne loovutamist – s.o tagamata nõuetena. Kostja hinnangul, juhul kui poolte eesmärgiks oleks olnud tagada kõik pandipidaja nõuded võlgniku vastu, siis oleks kommertspandi seadmise leping ka vastavalt sõnastatud. Hetkel ei ole kommertspandi seadmise lepingu pooled kokku leppinud selles, et kommertspant tagaks kõiki pandipidajate nõudeid kinnisasja omaniku vastu – vastupidiselt on kommertspandi seadmise lepingus oluliselt kitsendatud tagatud nõuete nimekirja. Käesoleval hetkel on kommertspandi seadmise lepingu kohaselt tagatud üksnes sellised nõuded, mis tulenevad hageja poolt võlgnikule antud laenudest, mistõttu ei ole pooled sõlminud laiaulatuslikku globaalset tagatiskokkulepet, mis annaks võimaluse rahuldada kommertspandi arvelt mistahes hagejale kuuluvad nõudeid. Eelnevast tulenevalt saab I järgus nõude rahuldamine kõne alla tulla üksnes 20.06.2018 hageja ning võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu osas. VÕS § 164 lg 2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele (VÕS § 164 lg 2). Kohtu hinnangul omandas hageja loovutuse teel nõudega seotud eelnevate võlausaldajate õigused ja kohustused, kuid eelnevatel võlausaldajatel ei olnud 03.07.2018 kommertspandi seadmise lepingu kohast pandiõigust. Kommertspandi seadmise lepingu, mille osalisteks ei olnud J AS-i ja T AS, punkti 2.2. kohaselt on pandiga tagatud „pandipidajate nõuded pantija (s.o võlgniku) vastu pandipidajate poolt pantijale antud laenudest ning tulevikus sõlmitavatest laenulepingutest, nende tagastamise ja intressi tasumise kohustust ning kõik pandipidajate poolt kantud kulutused, mis on tehtud seoses pandivara transpordi, hoiustamine, enampakkumise, eraviisilise müügi ja õigusabikuludega“. Eeltoodud sätte sõnastusest tuleneb kohtu hinnangul selgelt, et käesoleval juhul saavad kommertspandiga olla kaetud üksnes sellised nõuded, mis tulenevad justnimelt hageja (kes oli lepingu osaliseks kui pandipidaja) poolt võlgnikule antud laenudest ning laenulepingutest. Kommertspandi seadmise lepingust ei tulene, et kommertspandiga oleks tagatud ka hagejale loovutatud mistahes kolmandate isikute sõlmitud laenulepingutest tulenevad nõuded. Kommertspandi seadmise lepingust ei tulene, et

2-20-9393 J AS-i või T AS-i käsitletaks pandipidajatena. Kohtu hinnangul ei muuda nõuete loovutamine hagejale J AS-i ja T AS-inõudeid kommertspandiga kaetuks, kuivõrd tegemist ei ole hageja kui pandipidaja poolt võlgnikule antud laenuga. Juhul kui poolte eesmärgiks oleks olnud tagada kõik võimalikud pandipidaja nõuded võlgniku vastu, siis oleks kommertspandi seadmise leping ka vastavalt sõnastatud, kuid antud juhul oli see piiratud hageja enda poolt antud laenudega. Seejuures isegi kui kommertspandileping ei oleks heade kommetega vastuolu tõttu juba tühine nagu kohus eespool otsuses leidis, oleks heade kommetega vastuolus hageja tegevus koguda enda eelistatud pandinõude alla kokku muid algselt mitte talle kuuluvaid nõudeid – jaatades seisukohta, et igasugused hagejale loovutatud kolmandate isikute laenulepingust tulenevad nõuded võlgniku vastu võiks lugeda kommertspandiga kaetuks tekitaks see ebamõistliku eelise juhatuse liikmetele, kellel on võimalik kommertspandi seadmise leping sõlmida iseendaga oma kohustuste tagamiseks ning seejärel pankroti väljakuulutamise järgselt loovutada iseendale ka endaga seotud ettevõtete nõuded, et saavutada suurem kaitse iseendaga seotud võlausaldajatele. Kohtu hinnangul oleks taolisel juhul ebamõistlikus ulatuses kaetud mistahes vastava juhatuse liikme ning temaga seotud ettevõtete huvid ning oluliselt oleks kahjustatud kõikide tavaliste võlausaldajate huvid, kes ei olnud isiklikult seotud pankrotivõlgniku juhatusega. Selline olukord on lubamatu. Kokkuvõte Kohus tuvastas, et 01.08.2018 J AS-iga (200 000 eurot) ning 08.05.2019 T AS-iga (225 072.50 eurot) sõlmitud laenulepingud on tühised vastava ÄS § 181 lg 3 kohase nõusoleku puudumise tõttu. Kohus tuvastas, et tühine ei ole 20.06.2018 hagejaga sõlmitud laenuleping (100 000 eurot). Kohus tuvastas, et hagejal puudub täielikult võlgniku vastu nõue summas 200 000 eurot (J AS-i nõue). Kuivõrd kohus tuvastas, et 08.05.2019 T AS-iga sõlmitud laenuleping on tühine, kuid tõendatud on, et selle alusel tehti võlgnikule makse summas 225 072.50 eurot, tuleb võlgnikul tühise tehingu alusel saadu summas 225 072.50 eurot tagastada VÕS § 1028 alusel ja hagejal on seega võlgniku pankrotimenetluses vastav nõue summas 225 072.50 eurot. Hagejal on võlgniku pankrotimenetluses ka nõue summas 100 000 eurot hageja ja võlgniku vahel 20.06.2018 sõlmitud laenulepingu alusel. Kohus tuvastas, et 03.07.2018 kommertspandi seadmise leping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Seega ei ole kommertspandilepingu tühisuse tõttu hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses mitte PankrS § 153 lg 1 kohase I järjekoha nõue vaid II järjekoha nõue. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi kuulub osaliselt rahuldamisele ja hageja K. J.i nõuet tuleb tunnustada NorBygg Modul OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses teises rahuldamisjärgus kokku summas 325 072.50 eurot.

MENETLUSKULUD

TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

2-20-9393 TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda, kuivõrd kuigi kohus tunnustas hageja nõuet, vaidles kostja vastu hageja nõude suurusele ja kohus ei tunnustatud hageja nõuet sellises suuruses nagu hageja soovis.

/digitaalselt allkirjastatud/ Viktor Bome Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.