Võlaõigus

HAGI NÕUE JA ASJAOLUD

2

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

autentimisvahendiga. Hagejast võib aru saada nii, et SMS-ga saadetud pin-koodi sisestamisel automaatselt lisatakse lepingu faili isiku nimi, isikukood, ajamärge, IP-aadress. Kohtule on selline fail esitatud pdf failina. Failil endal ei ole juures mingeid andmeid, mille alusel saaks tuvastada seda, mida hageja on eeltoodud allkirja andmise viisi kohta selgitanud. Kohus kontrollis hageja esitatud lepingudokumenti, milles hageja väitel on kostja elektrooniline allkiri, Acrobat Reader ja DigiDoc tarkvaradega, kumbki ei tuvastanud failist elektroonilist allkirja, mille sertifikaadi kehtivust oleks võimalik valideerida. Elektroonilise allkirja olemasolu ei võrdu ka TsÜS § 80 mõttes elektroonilise vorminõudega. TsÜS § 80 lg 3 tuleneb, millistele nõuetele vastava allkirjaga dokumendi saab lugeda selle sätte tähenduses elektroonilises vormis sõlmituks. Vastavalt eIDAS-määrusele on kvalifitseeritud e-allkiri võrdväärne omakäelise allkirjaga (art 25 lg 2). Kuna määrus on vahetult kohaldatav, ei ole liikmesriigi õigusaktis võimalik omakäelise allkirjaga võrdväärse elektroonilise allkirjana määratleda elektroonilist allkirja, mis ei vasta eIDAS-määruses kvalifitseeritud e-allkirjale sätestatud nõuetele. Sellest tulenevalt on selge, et TsÜS § 80 lg 1 mõttes kirjaliku vormiga võrdne elektrooniline vorm on üksnes kvalifitseeritud e-allkirjaga (nagu Eesti digiallkiri) kinnitatu. TsÜS § 80 lg 1 võrdsustab elektroonilise vormi kirjaliku vormiga reservatsiooniga, et kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kirjalik vorm aga eeldab omakäelist allkirja ning sellega on eIDAS määruse kohaselt võrdsustatud üksnes kõige kõrgema tasemega e-allkiri. Muu kui kvalifitseeritud e-allkirjaga kinnitatud (st madalama tasemega e-allkirja) tehingu puhul on kindlasti täidetud kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõue, mille puhul lähtuvalt TsÜS §-st 79 peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taas esitamist võimaldaval viisil ja sisaldama tehingu teinud isikute nimesid, kuid ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Seega isegi kui hageja esitatud lepingudokumendis on tegemist kostja e-allkirjaga, ei ole kohtu hinnangul tegemist kvalifitseeritud e-allkirjaga eIDAS artikli 3 lõike 12 mõttes. Kuid nagu märgitud, saab ka eIDAS määrusele mitte vastava elektroonilise allkirja puhul leping olla sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja poolt esile toodud väidetaval elektroonilisel allkirjal on seega kostja tahteavalduse tegemise tõendamise roll. Tuginedes hageja esitatud selgitustele elektroonilise allkirja loomise protsessi kohta loeb kohus tõendatuks, et kostja on teinud tahteavalduse laenu saamiseks ning tahteavalduse sisuks on lepingudokumendi sisu. Hageja on selgitanud, et lepingudokumendid on peale lepingu sõlmimist tarbijale kättesaadavad krediidiandja veebikeskkonnas bondora.ee, kuhu tarbija saab end sisse logida. Hageja on ka tõendanud, et laen summas 4000 eurot on kostjale välja makstud (dtl 72). Lepingu krediidi kulukuse määr lepingu sõlmimise ajal kehtinud maksimaalset määra ei ületanud. Kuivõrd hageja esitas nõude VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ümberarvestatuna, kohus vastutustundliku laenamise kohustuse täitmist ei hinda.

4

saabunud, tuleb VÕS § 4034 lg 7 kohaselt ka tagasimaksed uuesti määrata. Ning seejärel, arvestades kostja poolt tasutu uuesti määratud tagasimaksete katteks, saab hinnata, kas ka sel juhul oleks lepingu üles ütlemise eeldused (st võlgnevus vähemalt kolme järjestikuse maksega) olnud täidetud lepingu üles ütlemise aja. Hageja on ümberarvestuses lähtunud lepingu maksegraafiku põhiosamaksetest ning arvestanud kõik kostja poolt tasutu nende katteks. Hageja on seda ise käsitlenud tagasimaksete uuesti määramisena. Nii arvestades oleks kostjal tasutud põhiosamaksed täielikult kuni 13.10.2025. osamakseni ning osaliselt 13.11.2025 osamakse (44,93 euro ulatuses). Tasumata oleksid osaliselt 13.11.2025 osamakse ning edasised osamaksed kuni 13.07.2027, kokku 1607,66 eurot. Seda arvestades on selge, et 17.01.2025 ei oleks kostja ümberarvestuse kohaselt võlgnevuses ühegi osamaksega. Nii on üles ütlemine toimetu ja kogu tagastamata laenusumma ei ole sissenõutavaks muutunud. Küll aga nõustub kohus hagejaga selles, et kostjal on põhjendatud alus arvata, et kostja ei tasu makseid ka edaspidi. Seetõttu rahuldab kohus hageja alternatiivse nõude ja mõistab edasiulatuvalt välja tulevikus sissenõutavaks muutuvad tagasimaksed VÕS § 396 lg 1, § 101 lg 1 punkti 1, § 108 lg 1, § 4034 lg 7 ja TsMs § 369 alusel.

5

Hageja on hagilt TsMS § 133 lg 1 ja RLS § 59 lg 1 ja lisa 1 alusel tasunud riigilõivu 315 eurot vastavalt hagihinnale. Seega on riigilõiv 315 eurot vajalik menetluskulu. Hageja palub mõista kostjalt välja maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Tulenevalt TsMS § 172 lg 9 ja § 4842 on lepingulise esindaja kulu maksekäsu kiirmenetluses summas 20 eurot, põhjendatud ja vajalik. Hagiavalduses esitatud menetluskulude nimekirjas ei ole märgitud, kas lepingulise esindaja kulude summa on esitatud kohtule koos käibemaksuga või ilma käibemaksuta. Maksu- ja Tolliameti andmetel (maasikas.emta.ee/saqu/public/kmkrnr/query) on hageja käibemaksukohustuslane. Hageja ei ole vastavalt TsMS § 174 lg 10 kinnitatud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega ei saaks menetluskulusid hüvitada koos käibemaksuga. Hageja teatas kohtule 09.07.2025 lepingulise esindaja vahetumisest. Hagejat esindas menetluses TsMS § 218 lg 1 p 2 tingimustele vastav lepinguline esindaja, magistrikraadiga õigusteadmistega isik - jurist. Menetluskulude nimekirja kohaselt oli esindaja tasumäär 120 eurot tunnis. Tallinna Ringkonnakohus on 28.02.2023 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-10648 punktis 57 märkinud, et mitteadvokaadist esindaja põhjendatud tunnitasuks on senises praktikas peetud 60-100 eurot, millele vajadusel lisandub käibemaks. Sellest kõrgemad juristi tunnitasud on pigem erandlikud (Ringkonnakohtu lahend nr 2-19-110078, p 19). Tunnitasule hinnangu andmisel tuleb mh lähtuda vaidluse sisust. Ringkonnakohus võtab siinjuures arvesse, et advokaadi tunnitasu on kõrgem põhjusel, et ta peab täitma mitmeid advokatuuriseadusest tulenevaid kohustusi ja alluma kutsealasele järelevalvele, mis mitteadvokaadist esindajate puhul nii ei ole. Kohtule on teada, et tunnitasuga 120 eurot, millele lisandub vajadusel käibemaks, osutavad praeguses majanduslikus olukorras kohtus esindamise teenust nii mõnedki vandeadvokaadid. Maakohus on seisukohal, et ehkki pooltel on õigus kokku leppida endile sobivas õigusteenuse osutamise tunnihinnas, ei tähenda, et nimetatud kulu oleks põhjendatud jätta täies ulatuses vastaspoole kanda. Arvestades käesoleva tsiviilasja olemust, vaidluse keerukust ja hageja lepingulise esindaja kvalifikatsiooni, ei ole esindaja taotletud tunnitasu suurus kohtu hinnangul põhjendatud. Tegemist on hageja põhitegevuse standardse vaidlusega. Lähtudes mh mõistlikest turuhindadest ja kohtupraktikast, on põhjendatud tunnitasumäär kohtu hinnangul, sõltuvalt käibemaksu suurusest, 122-124 eurot koos käibemaksuga. Kuna hagejale ei ole võimalik menetluskulusid hüvitada koos käibemaksuga, on hageja põhjendatud tunnihind 100 eurot ilma käibemaksuta. Hageja lepinguline esindaja on osutanud hagejale õigusabi 1,5 tundi. Õigusabi osutamine sisaldas hagiavalduse koostamist, selle lisade komplekteerimist, dokumentide esitamist ning riigilõivu tasumist. Lähtudes lepingulise esindaja õigusteenuse põhjendatud tunnihinnast, on hageja põhjendatud õigusabikulu 150 eurot ilma käibemaksuta (1,5 tundi x 100 eurot). Kohus loeb hageja põhjendatud menetluskuludeks 485 eurot, millest 315 eurot on riigilõiv, 20 eurot on maksekäsu kiirmenetluse kulu ja 150 eurot on lepingulise esindaja kulu. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hagihind on 1813,43 eurot. Kohus rahuldas hageja nõude põhivõla osas summas 1607,66 eurot, mis on hagi esitamisel arvestatud hagihinnast (1813,43 eurot) 88,65%.

6

Lähtuvalt hagiavalduses esitatud nõude rahuldamise proportsioonist jätab kohus TsMS § 163 lg 1 alusel hageja menetluskulud 88,65% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 11,35% ulatuses hageja kanda. Ülejäänud osas jäävad poolte menetluskulud poolte endi kanda. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja 88,65% hageja põhjendatud menetluskuludest (485 eurot), millele vastab summa 429,95 eurot. Kostja ei ole menetluses aktiivselt osalenud ja tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude nimekirja. Lähtudes eeltoodust ei mõista kohus kostja kasuks menetluskulusid hagejalt välja. Kohus märgib hageja taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvalt menetluskulult tuleb kostjal tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 177 lg 4). Menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja lg 2). /allkirjastatud digitaalselt/

Maris Juha kohtunik

7

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.