1.Anfisco Factory OÜ (pankrotis alates 1. aprillist 2019) (võlausaldaja) pankrotihaldur Karin Antsov esitas 14. novembril 2019 Tartu Maakohtule avalduse NORDIC FERTILIZERS OÜ-le (likvideerimisel) (võlgnikule) ajutise halduri nimetamiseks ja pankroti väljakuulutamiseks (pankrotiavalduse). Avalduse kohaselt on võlausaldaja raamatupidamises kajastatud võlgniku võlgnevus võlausaldajale 48 328 eurot 66 senti.
2.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu ja leidis, et pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 alusel tuleb jätta ajutine haldur nimetamata.
2-19-17970
3.Tartu Maakohus jättis 28. veebruari 2020. a määrusega võlausaldaja pankrotihalduri avalduse alusel võlgnikule ajutise halduri nimetamata ja lõpetas pankrotiavalduse menetluse, jättis pankrotiavalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda, määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 650 eurot (lepingulise esindaja kulud) ning jättis võlgniku avalduse kantud menetluskulude ja neilt arvestatava viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus leidis, et ajutine haldur tuleb jätta nimetamata PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel, kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu, nõue ei ole selge ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. PankrS § 15 lg 6 alusel jättis kohus menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgniku õigusabikuludest on põhjendatud ja vajalikud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 1 tähenduses kokku 650 eurot (5 tundi × 130 eurot). Kohtupraktika kohaselt peab kohus olukorras, kus enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist on kuulutatud välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, menetluskulud küll tsiviilkohtumenetluse seadustiku järgi kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista. Kindlaksmääratud menetluskulud hüvitatakse sellisel juhul võlgniku pankrotimenetluses tehtavate väljamaksete jaoks ettenähtud reeglite järgi (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14). Võlausaldaja pankroti väljakuulutamise tõttu ei ole võimalik määrusega kindlaksmääratud menetluskulusid ega viivist menetluskuludelt võlausaldajalt välja mõista. Võlgnik saab kohtumääruse alusel oma menetluskulude nõude esitada võlausaldaja pankrotimenetluses.
4.Võlausaldaja pankrotihaldur esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada ning teha uus määrus, millega rahuldada avaldus ja nimetada võlgnikule ajutine pankrotihaldur. Menetluskulud palus pankrotihaldur jätta võlgniku kanda.
5.Võlgnik esitas maakohtu määruse peale vastumääruskaebuse, paludes maakohtu määruse tühistada osas, milles maakohus jättis võlgniku avalduse menetluskulude ja neilt arvestatava viivise väljamõistmiseks rahuldamata (maakohtu määruse resolutsiooni p 5) ning määras võlgniku menetluskulud kindlaks väiksemas summas kui 2771 eurot 50 senti (maakohtu määruse resolutsiooni p 4). Tühistatud osas palus võlgnik teha uue määruse, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja maakohtu menetluskulud 2771 eurot 50 senti ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivis väljamõistetud menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Võlgnik palus määrata, et menetluskulude hüvitis ja viivis tuleb võlausaldajal tasuda üldkorras massikohustusena. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud 1119 eurot 50 senti palus võlgnik jätta võlausaldaja kanda ning mõista menetluskulud ja viivis võlgniku kasuks välja, määrates, et menetluskulude hüvitis ja viivis tuleb võlausaldajal tasuda üldkorras.
6.Menetlusosalised vaidlesid teineteise määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tartu Ringkonnakohus tühistas 13. mai 2020. a määrusega maakohtu määruse menetluskulude rahalise suuruse ja välja mõistmata jätmise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus määruse muutmata. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega määras menetluskulude rahaliseks suuruseks maakohtus 1689 eurot 50 senti ja mõistis selle välja võlausaldaja pankrotimenetluses massikohustusena võlgniku kasuks. Ringkonnakohtus kantud määruskaebusele vastamisega seotud kulud 200 eurot jättis ringkonnakohus võlausaldaja kanda. Kokku mõistis ringkonnakohus võlgniku 2(5)
2-19-17970 kasuks võlausaldajalt välja menetluskulud 1889 eurot 50 senti massikohustusena võlausaldaja pankrotimenetluses, samuti viivise. Ringkonnakohtu määruse järgi kuulutatakse pankrot välja üksnes sellise nõude olemasolul, mis on selge. Pankrotimenetluse väljakuulutamise menetluses ei toimu ebaselge nõude sisulist lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Ringkonnakohus nõustus võlgnikuga, et maakohus jättis põhjendamatult menetluskulud välja mõistmata. PankrS § 148 lg 1 p 1 kohaselt on massikohustuseks pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-116-09 tehtud määruses asunud seisukohale, et massikohustuseks PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes on muu hulgas kohustused, mis on tekkinud varasemate kohtumenetluste jätkamisest halduri poolt (määruse p 10). Tsiviilasja algatas haldur pankrotimenetluse ajal, seega tuleb võlgniku vajalikud ja põhjendatud menetluskulud välja mõista massikohustusena PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses. Ringkonnakohus leidis, et õigem on õigusabitasu määramisel arvestada konkreetset tunnihinda vajaliku toimingu tegemisel. Arvestades tunnihinda 155 eurot, on maakohtus kantud põhjendatud menetluskulu suurus 1689 eurot 50 senti. Kuna määruskaebus jäeti rahuldamata, tuleb võlgnikule hüvitada määruskaebusele vastamisega seotud kuludest 200 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Võlausaldaja pankrotihaldur esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega on menetluskulud välja mõistetud massikohustusena ja teha selles osas uus lahend. Menetluskulud palus võlausaldaja pankrotihaldur jätta võlgniku kanda. Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus vääralt mõistnud menetluskulud välja massikohustusena võlausaldaja pankrotimenetluses. Menetluskulud ei ole massikohustus. Kuna lepingulise esindaja kulu on menetluskulu TsMS § 138 lg 1 tähenduses ning PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu pankrotimenetluse kulu, peaksid kohtuvaidlustest tulenevad menetluskulud olema käsitatavad pankrotimenetluse kuludena PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes, mitte massikohustusena PankrS § 148 mõttes. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-48-13 tehtud lahendi p-s 17 selgitanud, et PankrS § 150 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu pankrotimenetluse kuluks. Seega on ringkonnakohtu vaidlustatud määrus vastuolus PankrS § 150 lg 1 p-s 1 sätestatu ning Riigikohtu avaldatud seisukohaga.
9.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu, paludes jätta see läbi vaatamata või rahuldamata. Riigikohtus kantud menetluskulud (666 eurot 50 senti) palus võlgnik jätta võlausaldaja kanda ning mõista need temalt välja.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 ja § 695 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.
11.Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas olukorras, kus pankrotis oleva äriühingu pankrotihaldur on võlausaldajana esitanud teise isiku suhtes pankrotiavalduse ja kohus on jätnud ajutise halduri nimetamata ning lõpetanud teise isiku pankrotiavalduse menetluse, on teisel isikul 3(5)
2-19-17970 menetluses tekkinud ja pankrotiavalduse esitaja kanda jäetavad menetluskulud pankrotis oleva isiku pankrotimenetluse kulud PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes või massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes. Võlausaldaja pankrotihaldur leiab, et tegemist on pankrotimenetluse kuludega PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes, võlgniku arvates aga massikohustusega PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes. Võlgnik leiab ka, et praegusel juhul puudub võlausaldaja pankrotihalduril kaebuse esitamise õigus Riigikohtule.
12.Kolleegiumi hinnangul on ekslik võlgniku seisukoht, et võlausaldaja pankrotihaldur ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule. Vaidluse all on menetluskulude kindlaksmääramine, mida reguleerib tsiviilkohtumenetluse seadustik. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. TsMS § 696 lg 1 kohaselt võib määrusega puudutatud menetlusosaline esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui selle esitamine on seadusega lubatud. Kui maakohtu määruse peale saab seaduse järgi esitada määruskaebuse, saab määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse ka Riigikohtule, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on praegusel juhul kaebajal TsMS § 178 lg 2 ja § 696 lg 1 alusel õigus esitada määruskaebus ka Riigikohtule (vt ka 10. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13, p 11).
13.Põhjendatud ei ole võlausaldaja pankrotihalduri väide, et selles asjas tekkinud menetluskulud on pankrotimenetluse kuludeks PankrS § 150 lg 1 p 1 mõttes. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et pankrotiavalduse läbivaatamisega kaasnenud menetluskulud on praegusel juhul käsitatavad massikohustusena PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes. PankrS § 148 lg 1 p 1 kohaselt on massikohustused pankrotimenetluse ajal halduri poolt oma ülesannete täitmisel tehtud tehingutest ja muudest toimingutest tekkinud kohustused. Võlausaldaja pankrot on kuulutatud välja 1. aprillil 2019. Avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks esitas võlausaldaja pankrotihaldur 14. novembril 2019, seega pärast võlausaldaja pankroti väljakuulutamist. Kolleegium leiab, et sarnaselt näiteks tagasivõitmise hagide esitamisele on ka teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamine olukorras, kus võlausaldaja pankrotihaldur leiab võlausaldajal olevat nõude teise isiku (võlgniku) vastu, pankrotihalduri ülesande täitmine PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes. Selles asjas on võlausaldaja pankrotihalduri poolt oma ülesande täitmise (teise isiku suhtes pankrotiavalduse esitamise) tõttu tekkinud võlausaldajal teise isiku menetluskulude kandmise kohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 mõttes. Praeguses asjas ei ole kohaldatav Riigikohtu 27. jaanuaril 2014. a tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13 tehtud määruses väljendatud seisukoht, mille järgi olukorras, kus tsiviilasjas tehtud lahend on jõustunud ja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist kuulutatakse välja menetluskulusid kandma kohustatud isiku pankrot, peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik võlgnikult välja mõista (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14). Nimetatud tsiviilasjas vaieldi, kas kohus saab jätkata varem alustatud menetluskulude kindlaksmääramise menetlust või tuleb see menetluskulusid kandma kohustatud poole (kostja) pankroti väljakuulutamise tõttu lõpetada. Praegusel juhul aga algatas võlausaldaja pankrotihaldur kohtumenetluse pärast enda (s.o võlausaldaja) pankroti väljakuulutamist, s.o tema kui menetluskulusid kandma kohustatud poole pankrotiõiguslik staatus ei ole menetluse kestel muutunud. Kuna praeguse tsiviilasja algatas võlausaldaja pankrotihaldur võlausaldaja pankrotimenetluse ajal ja selle menetlusega seotud kulu on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, on ringkonnakohus praeguse asja võlgniku menetluskulud põhjendatult välja mõistnud. PankrS § 149 lg 1 järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras. Massikohustuse täitmiseks võib läbi viia täitemenetluse pankrotivara suhtes.
4(5)
2-19-17970
14.TsMS § 178 lg 4 järgi ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Seetõttu ei määra Riigikohus kindlaks Riigikohtus kantud menetluskulude rahalist suurust.
15.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause kohaselt arvata riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.