X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo hagi Y (pankrotis) vastu abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamiseks tagasivõitmise korras ja tahteavalduse tegemisele kohustamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y (pankrotis) pankrotihaldur apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
0 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo, lepinguline esindaja vandeadvokaat Kersti Kägi
Mari
Männiko
Kostja Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-16867 muutmata, kuid täiendada menetluskulude jaotuse osas otsuse põhjendusi.
2.Harju Maakohtu 9. juuli 2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-16867 on jõustunud osas, millega X (pankrotis) ja Y (pankrotis) vahel 28. aprillil 2017 sõlmitud abieluvaraleping ja asjaõigusleping tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks ning kohustati Y (pankrotis) maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 3 märgitud tahteavalduste tegemiseks.
Jätta Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko apellatsioonkaebus rahuldamata.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männiko kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda.
5.Määrata kindlaks X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus ja mõista Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männikolt pankrotivara arvel X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo kasuks välja menetluskulud 756 eurot.
6.Kohustada Y (pankrotis) pankrotihaldur Mari Männikot pankrotivara arvel tasuma väljamõistetud menetluskuludelt X (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoole võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) esitas 30. oktoobril 2019 Harju Maakohtule Y (pankrotis) vastu hagi, milles palus tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks X ja Y vahel
28.aprillil 2017 sõlmitud abieluvaraleping, kohustada kostjat tegema tahteavaldused kande kustutamiseks abieluvararegistris ja uue kande tegemiseks selliselt, et tunnistada Y lahusvaraks tunnistatud NNN asuv kinnistu (registriosa nr NNNNNNN) ja VVV asuv korteriomand (registriosa nr VVVVVVVV) X ja Y ühisomandisse kuuluvaks ning jätta menetluskulud Y pankrotihaldur Mari Männiko (kostja) kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid X ja Y 7. oktoobril 1994 abielu. X loobus 28. aprillil 2017 sõlmitud abieluvaralepinguga kostja kasuks oma osast ühisomandis vastusooritust saamata. Sellega kahjustas X võlausaldaja huve.
2.10. juunil 2021 esitas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse, mille kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 1100 eurot ja lepingulise esindaja kulu 6384 eurot (koos käibemaksuga). Hageja lepinguline esindaja tegi tunnihinnaga 168 eurot (koos käibemaksuga) hagejat esindades kokku toiminguid 38 tunni ulatuses. Hageja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja ei saa käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada. Hageja on palunud ka välja mõista viivise menetluskulude hüvitiselt. Hageja ei olnud nõus menetluskulude hageja kanda jätmisega, sest hageja oli ajahetkeks, mil kostja võttis hagi õigeks, kandnud märkimisväärses ulatuses menetluskulusid. Kostja vaidles alguses hagile täielikult vastu. Kostja vastuväited
3.5. veebruaril 2021 kuulutati tsiviilasjas nr 2-19-12322 välja Y pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Mari Männiko. Enne pankroti väljakuulutamist vaidles Y hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
4.28. mail 2021 võttis kostja hagi õigeks ja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja tegevuse tulemusena ei ole hagejale täiendavaid kulusid tekkinud. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohus rahuldas 9. juuli 2021. a õigeksvõtul põhineva otsusega (vaidlustatud otsus) hagi, jättis menetluskulud kostja kanda ning määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 4502 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb menetluskulud jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagiavalduselt tasutud riigilõiv 1100 eurot on põhjendatud ja vajalik kulu. Hagi esitamisega seotud põhjendatud ja vajalik ajakulu on 10 tundi. Ülevaate koostamine hagejale ja pankrotitoimkonnale ei ole vajalik toiming. Kostja vastusega tutvumise ja sellele seisukoha esitamise mõistlik ajakulu on 4,5 tundi. Õigeksvõtu avaldusele seisukoha esitamisega seotud ajakulu ei ole põhjendatud ja vajalik 5,5 tunni ulatuses. Menetluskulude nimekirja koostamise mõistlik ajakulu on 0,25 tundi. Seega on hageja lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalik ajakulu 20,25 tundi. Tunnihind 168 eurot (koos käibemaksuga) on kooskõlas kohtupraktikaga. Apellatsioonkaebus
6.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas tühistada ning teha uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud ja hageja menetluskulud jätta tema enda kanda või jätta menetluskulud poolte endi kanda. Alternatiivselt palub kostja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule. Menetluskulud tuleb jätta hageja kanda, sest kostja pidas hageja algatusel kompromissläbirääkimisi ja nende nurjumisel võttis kohe hagi õigeks. Hageja tegi ettepaneku sõlmida kompromiss, millest ajendatuna kutsus kostja kokku võlausaldajate üldkoosoleku.
20.mail 2021 teavitas hageja soovist lõpetada kompromissläbirääkimised põhjendustel, mis esinesid juba läbirääkimiste alustamisel, seega pidas hageja läbirääkimisi pahauskselt. Kostja kutsus pärast seda kokku võlausaldajate üldkoosoleku, et otsustada edasised menetluslikud sammud, misjärel edastas kohtule viivitamatult seisukoha. Alternatiivselt tuleks menetluskulud jätta poolte endi kanda. Kostja toetas kompromissi sõlmimist ja läbirääkimiste katkestamisest teada saades esitas kohtule esimesel võimalusel hagi õigeksvõtmise avalduse. Samuti on abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamine ja ühisvara jagamine mõlema poole huvides. Isegi kui menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, siis ei saa kostja pankrotivara arvel kanda neid kulusid, mida tehti enne Y pankrotihalduri menetlusse astumist. Kostja kanda saab jätta üksnes alates 29. märtsist 2021 tehtud kulud. Hageja lepingulise esindaja põhjendatud ajakulu on kõige rohkem 10 tundi. Vastustaja seisukoht
7.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades menetluskulude jaotuse osas otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 järgi apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustab maakohtu otsust menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles 28. aprillil 2017 X ja Y vahel sõlmitud abieluvaraleping
ja asjaõigusleping tunnistati õigeksvõtul põhineva otsusega tagasivõitmise korras kehtetuks ning kohustati Y tahteavalduste tegemiseks. Selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud.
10.Maakohus, rahuldades hagi õigeksvõtul põhineva otsusega, leidis, et menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta kostja kanda. TsMS § 436 lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nii peavad ka menetluskulude jaotuse osas nähtuma kohtuotsusest kaalutlused, millel tehtud järeldused põhinevad ning mis peavad võimaldama jälgida otsuse resolutsiooni kujunemist. Kuigi maakohus ei ole TsMS § 162 lg 1 kohaldamist põhjendanud olukorras, kus kostja võttis hagi õigeks, ei mõjutanud menetlusnormi rikkumine asja lahendamise tulemust. Kolleegium nõustub maakohtu lõppjäreldusega, mille kohaselt tuleb menetluskulud jätta kostja kanda, kuid täiendab selles osas maakohtu otsuse põhjendusi.
10.1.Kostja leiab, et kuna kostja pidas hageja algatusel kompromissläbirääkimisi ning nende nurjumisel võttis hagi õigeks, siis tuleb TsMS § 168 lg 6 järgi jätta menetluskulud hageja kanda. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. TsMS § 168 lg 6 kohaselt, kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Kui poolte õigussuhe on olemuselt selline, et seda ei saa reguleerida kohtuvälise kokkuleppega, ei ole hagi esitamine TsMS § 168 lg 6 kohaldamise tähenduses hagejale ette heidetav ja kulusid ei saa jätta sel alusel hageja kanda. Praegusel juhul esitas X (võlgnik) pankrotihaldur kohtule hagi, milles palus tunnistada võlgniku ja tema abikaasa abieluvaraleping võlgniku pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks. Seega oli nõudeks vahetult enne võlgniku pankrotiavalduse esitamist sõlmitud võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamine ja selle nõude kohus ka õigeksvõtul põhineva otsusega rahuldas. Kolleegium märgib, et pankrotiseaduses (PankrS) on sätestatud eriregulatsioon selle kohta, kuidas saab pankrotihaldur nõuda võlgniku tehtud tehingute kehtetuks tunnistamist, kui tehingutega on kahjustatud võlausaldajate huve. Muu hulgas saab PankrS § 112 järgi tunnistada ühe abikaasa pankrotimenetluses tagasivõitmise korras kehtetuks ka abikaasade abieluvaralepingu. Tagasivõitmine toimub PankrS § 118 lg 1 järgi hagi esitamisega kohtule ja sellise nõude peab kohtule esitama pankrotihaldur. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamisel on teine pool kohustatud PankrS § 119 lg 1 järgi tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga. Eelnimetatud sätetest tuleneb üheselt, et ühe abikaasa pankroti korral saab ühisvara jagamise lepingu tunnistada kehtetuks üksnes kohtu kaudu. Seega ei kohaldu TsMS § 168 lg 6 olukorras, kus võlgniku vara tagasivõitmiseks peab pankrotihaldur pankrotimenetluses esitama kohtule hagi (vt Riigikohtu 11. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p-d 11 ja 13).
10.2.Kostja on samuti tuginenud sellele, et kui TsMS § 168 lg 6 kohaldamisele ei kuulu, siis tuleks menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu. TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegium märgib, et selle sätte kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid lähtuma peab kõrgendatud standardist, mille järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti. Seega on TsMS § 162 lg 4 kohaldamine õigustatud üksnes erandlikel juhtudel (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-10, p 10). Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks jätta kummagi poole menetluskulud TsMS § 162 lg 4
järgi poolte endi kanda, kui pankrotihalduril tuli abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks pöörduda kohtusse ning hagi võeti koheselt õigeks (vt Riigikohtu 11. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 13). Kolleegiumi hinnangul ei esine praeguses asjas erandlikke asjaolusid TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks. Kostja põhjendab menetluskulude poolte enda kanda jätmist asjaoluga, et kostja oli kompromissi sõlmimise poolt ning kompromissläbirääkimiste katkestamisest teada saades võttis esimesel võimalusel hagi õigeks. Samas ei arvesta kostja asjaoludega, et hagi esitati kohtule 30. oktoobril 2019 ning Y lepinguline esindaja Villu Tragon esitas vastuse hagile
21.septembril 2020, milles vaidles hagile vastu (tl 40–44). See omakorda tingis hageja poolt
14.oktoobril 2020 kostja vastuse osas seisukoha esitamise (tl 47–54). Y pankrot kuulutati välja
5.veebruaril 2021 (tl 73–75) ja kostja esitas avalduse hagi õigeksvõtu kohta 28. mail 2021 (tl 100–102). Nõustuda saab hageja seisukohaga, et kui X pankrotimenetlus oli kestnud üle kolme aasta (X pankrot kuulutati välja 13. oktoobril 2017), siis oli hageja eesmärk tagada kiire ja otstarbekas pankrotimenetlus ning talle ei saa ette heita edasipidistest kompromissläbirääkimistest loobumist (vt hageja lepingulise esindaja 17. mai 2021. a e-kiri; tl 92 ja pöördel). Enne kostja poolt hagi õigeksvõttu on hageja teinud menetlustoiminguid ning kandnud sellega ka menetluskulusid. Eeltoodut arvestades on kolleegium seisukohal, et praegusel juhul ei ole hageja menetluskulude kostja kanda jätmine äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, sest Y ei vältinud menetluskulude kandmist hagi kohese õigeksvõtuga.
10.3.Kostja on täiendavalt seisukohal, et praeguses asjas saab menetluskulud jaotada TsMS § 164 alusel. Kolleegium sellega ei nõustu. TsMS § 164 lg 1 kohaselt kannab hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kumbki pool oma menetluskulud ise. Seega sisaldab TsMS § 164 erinorme §-de 162 ja 163 suhtes, st hagilise perekonnaasja puhul neid ei kohaldata. Abieluasi on TsMS § 102 lg 1 järgi tsiviilasi, kus lahendatakse hagi, mille esemeks on abielu lahutamine, abielu kehtetuks tunnistamine, abielu olemasolu või puudumise tuvastamine, ühisvara jagamine või muu abikaasade varalisest vahekorrast tulenev nõue või abikaasa abielusuhtest tulenev muu nõue teise abikaasa vastu. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas ei ole tegemist abieluasjaga, mh ei esitatud ühisvara jagamise nõuet. Samuti on kohtupraktikas leitud, et pankrotimenetluses vara tagasivõitmise hagi rahuldamise korral tuleb üldjuhul jagada menetluskulud TsMS § 162 alusel (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-13, p 13).
11.Kuna kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda, siis tuleb anda hinnang kostja väitele, mille kohaselt ei saa kostja kanda jätta kulutusi toimingute eest, mis on tehtud enne pankrotihalduri menetlusse astumist, s.o enne 29. märtsi 2021. a. Sellisele järeldusele jõuab kostja PankrS § 431 lg-t 1 kohaldades. Kolleegium kostja käsitlusega ei nõustu.
11.1.PankrS § 431 lg 1 kohaselt hüvitatakse menetluskulud, mis tekivad seoses halduri tegevusega menetlusse astumisel, pankrotivara arvel PankrS § 148 lg 1 p 1 alusel. Menetluskulusid, mis tekkisid enne halduri menetlusse astumist, pankrotivara arvel ei kaeta. Sellisel juhul saavad teised menetlusosalised võimaliku menetluskulude nõude võlgniku vastu esitada pankrotivõlausaldajana, sealhulgas tingimusliku nõudena PankrS § 98 alusel. Kolleegium märgib, et viidatud sättega reguleeritakse menetluskulude kandmine olukorras, kus haldur astub menetlusse. Sellisel juhul on kaasnevate menetluskulude näol tegemist massikohustusega, kuid kulud, mis tekkisid enne pankrotimenetluse väljakuulutamist, on pankrotinõuded. Kolleegiumi hinnangul ei puuduta PankrS § 431 lg 1 menetluskulude jaotust ega menetluses osalenud vastaspoole menetluskulude kindlaksmääramist. Y (pankrotis) kui menetluskulusid kandma kohustatud poole pankrotiõigusliku staatuse muutumine omab praeguses asjas tähtsust menetluskulude väljamõistmise taotluse lahendamisel.
11.2.Maakohus on õigesti jätnud menetluskulud kostjalt välja mõistmata ja hageja TsMS § 177 lg 4 alusel esitatud viivise tasumise taotluse rahuldamata. Y pankrot kuulutati välja enne menetluskulude kindlaksmääramise lahendi tegemist, mistõttu peab kohus menetluskulud küll kindlaks määrama, kuid neid ei ole võimalik välja mõista (vt Riigikohtu 27. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-176-13, p 14).
12.Kostja vaidlustab maakohtu otsust ka menetluskulude kindlaksmääramise osas. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja määras hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 4502 eurot (sh riigilõiv 1100 eurot). Kostja leiab, et pankrotihalduri menetlusse astumisest alates on vajalik ja põhjendatud ajakulu 10 tunni ja 45 minuti asemel mitte rohkem kui 10 tundi.
12.1.Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Selleks hindab kohus talle esitatud dokumentide alusel õigusabi osutamiseks kulunud aega ja tehtud toiminguid, samuti saab kohus võtta seisukoha, kas kokkulepitud tunnitasu suurus on mõistlik. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Ilmselgete eksimuste puudumisel jääb kohtulik kontroll menetluskulude hüvitamise otsustele piiratuks.
12.2.Kolleegium märkis eelnevalt, et Y (pankrotis) kui menetluskulusid kandma kohustatud poole pankrotiõigusliku staatuse muutumine ei välista menetluskulude kindlaks määramist. Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esitanud põhjendusi menetluskulude vaidlustamiseks, mis on kantud toimingute eest enne 29. märtsi 2021. a. Kolleegium lähtub menetluskulude suuruse hindamisel apellatsioonkaebuse põhjendustest. Kolleegiumi hinnangul on maakohus TsMS § 175 lg 1 järgi piisava põhjalikkusega kontrollinud toimiku materjalidele tuginedes hageja lepingulise esindaja toimingute, neile kuulunud aja ja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning kolleegiumil ei ole alust ümber hinnata maakohtu diskretsiooniotsust. Vaidlustatud otsusest nähtub selgelt, milliste toimingute ajakulu ei ole maakohtu arvates täies ulatuses põhjendatud ja vajalik. See, et kostja maakohtu analüüsiga ei nõustu, ei muuda maakohtu järeldust ebaõigeks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
13.Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1 ja § 178 lg-st 4 tuleb ringkonnakohtus kantud kulud jätta kostja kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda.
14.TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus on oma otsuses hageja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3 järgi kindlaks ka hageja apellatsiooniastme menetluskulud.
14.1.Hageja menetluskulude nimekirja järgi seisnevad hageja menetluskulud apellatsiooniastmes lepingulise esindaja kuludes 1008 eurot (koos käibemaksuga). Hageja kinnitas, et ta ei saa käibemaksu tekkinud kuludelt tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 10). Menetluskulude nimekirja järgi osutas hageja esindaja tunnihinnaga 168 eurot (koos käibemaksuga) õigusabi apellatsioonkaebusele vastuse koostamisel kokku 6 tundi. Kolleegium leiab, et hageja apellatsiooniastme menetluskulude kindlaksmääramise taotlus tuleb rahuldada osaliselt.
14.2.TsMS § 178 lg 4 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seega saab hüvitada ainult seonduvalt vaidlusega menetluskulude jaotuse üle tekkinud kulud. Kuna hageja vastus apellatsioonkaebusele sisaldab vastuväiteid ka menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise vaidlustamisega seoses, siis tuleb hageja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta 0,6 tunni ulatuses hageja enda kanda.
14.3.Arvestades asja keerukust ning menetlusdokumentide mahtu ja sisu, mh asjaolu, et menetlusdokumentides korratakse maakohtus esitatud seisukohti, saab hageja lepingulise esindaja ajakulu menetluskulude jaotuse üle peetava vaidlusega seoses pidada TsMS § 175 lg 1 mõttes vajalikuks ja põhjendatuks 4,5 tunni ulatuses.
14.4.Menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel tuleb hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14). Hagejale osutatud õigusteenuse tunnitasu 168 eurot (koos käibemaksuga) ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.
14.5.Eeltoodut arvestades on hagejale hüvitatav põhjendatud ja vajalik menetluskulu ringkonnakohtus koos käibemaksuga 756 eurot (= 4,5 tundi x 168 eurot). Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.
14.6.Kolleegium selgitab, et erinevalt maakohtus kantud menetluskuludest tuleb ringkonnakohtus kantud hageja menetluskulud koos viivisega kostjalt välja mõista (vt Riigikohtu 18. novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-17970/20, p 13). Kostja esitas apellatsioonkaebuse Y pankrotimenetluse ajal ja selle menetlusega seotud kulu on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses (PankrS § 431 lg 5). PankrS § 149 lg 1 esimese lause järgi võib massikohustuse täitmist võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras.
15.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.