XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperi avaldus Inter Management OÜ pankroti väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 23. aprilli 2021. a määrus
Kaebuse esitaja ja liik
XX (pankrotis) määruskaebus
pankrotihaldur
Peeter
Sepperi
Menetlusosalised ja nende Avaldaja XX (pankrotis) (isikukood XXXXXXXXXXX) esindajad ringkonnakohtus pankrotihaldur Peeter Sepper Puudutud isik (võlgnik) Inter Management OÜ (registrikood 14220610), lepinguline esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Ajutine pankrotihaldur Indrek Naur Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde Inter Management OÜ 14. mai 2021. a ja 26. mai 2021. a menetlusdokumentidele lisatud dokumentaalsed tõendid.
2.Tühistada Harju Maakohtu 23. aprilli 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-3458 osas, milles määrati kindlaks Inter Management OÜ menetluskulude rahaline suurus ning mõisteti XX-lt (pankrotis) Inter Management OÜ kasuks välja menetluskulud 4320 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise osas. Teha tühistatud osas uus määrus, millega jätta Inter Management OÜ menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata ja menetluskulud XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperilt pankrotivara arvel Inter Management OÜ kasuks välja mõistmata 4320 eurot ületavas osas, samuti jätta rahuldatama sellelt viivise väljamõistmise nõue. Ülejäänud osas jätta maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada määruse põhjendusi.
4.1.Jätta XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperi avaldus Inter Management OÜ pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.
4.2.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud XX (pankrotis) pankrotihalduri kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda.
4.3.Määrata kindlaks ajutise pankrotihalduri Indrek Nauri tasu suurus ja mõista XX-lt (pankrotis) Advokaadibüroo Naur & Pärn OÜ kasuks välja 2522,88 eurot.
4.4.Määrata kindlaks Inter Management OÜ maakohtus kantud menetluskulude rahaline suurus ja mõista XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperilt pankrotivara arvel Inter Management OÜ kasuks välja menetluskulud 4320 eurot. Ringkonnakohtus kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
4.5.Kohustada XX (pankrotis) pankrotihaldur Peeter Sepperit pankrotivara arvel tasuma väljamõistetud menetluskuludelt Inter Management OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Edasikaebamise kord Määruse peale saab menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus vaidlustatav. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.XX (pankrotis) (võlausaldaja) pankrotihaldur Peeter Sepper (avaldaja, pankrotihaldur) esitas 12. märtsil 2021 avalduse Inter Management OÜ (võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt allkirjastasid võlgnik ja võlausaldaja 24. aprillil 2020 dokumendi pealkirjastatuna võlatunnistus/kokkulepe ja kokkulepe (kokkulepe), mille järgi võlgnik kohustus kompensatsioonina tekitatud kahju eest tasuma võlausaldajale 802 000 eurot 30 päeva jooksul. Võlgnik tasus võlausaldajale 8. mail 2020 kohustuse täitmiseks 30 000 eurot. Ülejäänud 772 000 eurot on tasumata. 19. veebruaril 2021 esitas võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse.
2.Võlgnik vaidles avaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Võlgniku vastuväidete kohaselt on võlausaldaja nõue alusetu. Võlgnik esitas 8. juunil 2020 kokkuleppe tühistamisavalduse. Võlgniku nimel kokkuleppe allkirjastanud HA rikkus võlgniku põhikirjapunkti, mille kohaselt võib üle 3000 euro väärtuses tehinguid ja toiminguid teha üksnes ühe osaniku eelneval kirjalikul nõusolekul. Võlausaldaja oli teadlik sellest piirangust, kuivõrd võlausaldajal olid HA-ga isiklikud suhted, nad juhtisid 2019. a koos äriühingut ja võlausaldaja oli võlgniku osaniku MG pikaaegne tuttav. Võlausaldaja, HA ja MG suhtlesid omavahel sageli ning võlausaldaja oli teadlik võlgniku majandustegevusest ja HA pädevusest võlgniku tegevuse juhtimisel. Samuti on kokkuleppe tühine, kuivõrd võlausaldajal ei olnud õigust iseseisvalt tehinguid teha. Avaldaja kinnitas, et ta ei teadnud kokkuleppe sõlmimisest. Lisaks on kokkulepe vastuolus heade kommetega, kuivõrd kahju olemasolu ei ole võimalik vähimalgi määral tuvastada. Kui kokkulepet käsitada võlatunnistusena, siis on võlgnik esitanud asjaolud ja seisukohad, milliste tulemusena on tõendamiskoormis võlausaldajal. Seda ka seetõttu, et olematu kahju mitte põhjustamise tõendamine ei ole võimalik. Täiendavalt on HA telefonivestluses MG-ga selgitanud, et allkirjastas kokkuleppe ähvarduse tõttu. Võlgnik ei ole maksejõuetu. Võlgniku osanik ja tegelik kasusaaja MG on suurendanud osakapitali ülekursiga, konverteerides osakapitali oma nõude võlgniku vastu summas 1 000 000 2 (8)
eurot. Ettevõtte tegevus ja kinnisvaraobjektide edasine arendus ei ole enam niivõrd aktiivne koroonaviiruse pandeemia tõttu, aga ka HA tegevuse tõttu aset leidvate tsiviil- ja kriminaalasjade tõttu. Samas ei sea eelnev ohtu võlgniku maksevõimet, sest võlgniku vara moodustub põhiliselt kinnisvarast, millega ei kaasne olulisi jooksvaid kulusid ega pidevalt tekkivat tegevuskahjumit.
3.Harju Maakohus nimetas 29. märtsi 2021. a määrusega ajutiseks pankrotihalduriks Indrek Nauri (ajutine haldur), kes esitas 12. aprillil 2021 ajutise halduri aruande ja 14. aprillil 2021 aruande täpsustuse. Viimase järgi ületavad võlgniku varad kohustusi, mistõttu ei ole võlgnik maksejõuetu. Esimese astme kohtu määrus
4.Harju Maakohus jättis 23. aprilli 2021. a määrusega (vaidlustatud määrus) avaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata ja menetluskulud võlausaldaja kanda. Maakohus määras kindlaks ja mõistis võlausaldajalt välja ajutise pankrotihalduri tasu 2522,88 eurot ning võlgniku kasuks menetluskulude hüvitise 4770 eurot ja viivise sellelt. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt ei ole võlgnik maksejõuetu. Ajutise halduri 12. aprilli 2021. a aruande kohaselt on võlgnikul konservatiivselt hinnates vara 993 663,73 eurot. Valdava osa sellest moodustavad võlgnikule kuuluvad kinnisasjad, mille väärtuseks on haldur hinnanud 808 000 eurot ja riiklikult tunnustatud ekspert RL 705 000–910 000 eurot. Võlgniku kohustuste ulatus on ajutise halduri 14. aprilli 2021. a täpsustuse kohaselt 821 511 eurot. Ajutise halduri hinnangul ei ole võlgnik maksejõuetu ning maksejõuetuse puudumine järeldub ka vandeaudiitor PP 13. aprilli 2021. a arvamusest. Menetluse ajal suurendati kolmel korral võlgniku osakapitali, konverteerides osaniku poolt võlgnikule antud laenud ülekursi kaudu omakapitaliks enam kui 2,48 miljoni euro ulatuses. Vastavalt vähenesid ka võlgniku kohustused. Kuigi avaldaja arvates on võlgniku esindaja halduri järelepärimisele vastamise 7,5 tunnise ajakulu asemel põhjendatud ajakulu 1–1,5 tundi, siis ei ole avaldaja oma vastuväidet sisuliselt põhjendanud. Arvestades võlgniku bilansimahtu, varade koosseisu ja tsiviilasja menetluse ajal omakapitali pööratud osaniku laenu suurust, ei ole põhjust lugeda võlgniku esindaja töömahtu avaldaja vaidlustatud töölõigus ega ka tervikuna paisutatuks. Võlgniku lepingulise esindaja menetluskulud, sh tõendite kogumise kulu 1150 eurot ja lepingulise esindaja kulu 3620 eurot on põhjendatud ja vajalikud. Määruskaebus ja menetlusosaliste seisukohad
5.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti pankrotiavaldus rahuldamata ja mõisteti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud 4770 eurot ning teha uue määruse, millega kuulutada välja võlgniku pankrot ja mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud 3492 eurot. Määruskaebuse kohaselt on võlgnik maksejõuetu, kuivõrd võlgnik on kahel aastal olnud kahjumis ja omakapital on negatiivne. Võlgnik ei kasuta omandatud kinnisvara kasumi teenimiseks ja tema majandustegevus ei ole jätkusuutlik. Samuti konverteeriti kolmel korral osaniku laenud osakapitali, mis küll vähendab kohustusi, aga ei anna majandustegevusele midagi positiivset lisaks. Ajutine haldur märkis, et võlgniku pangakontole on laekunud osaniku laenud 600 000 euro ulatuses, seega ei ole võimalik vähendada kohustusi 1 000 000 euro võrra. Lisaks ei saanud võlgnikul tõendite koondamiseks ja ajutisele haldurile esitamiseks kuluda üle 1,5 tunni. Võlausaldajalt ei kuulu ka välja mõistmisele audiitori ja kinnisvarahindaja kulud, sest osakapitali sissemaksete hindamine on äriseadustikust tulenev kohustus, samuti tuleb äriühingul hinnata oma kinnisvara, tagamaks selle väärtuse objektiivne kajastamine bilansis.
3 (8)
6.Ajutise halduri hinnangul leidis maakohus õigesti, et võlgnik ei ole maksejõuetu. Audiitori maksejõuetuse osas esitatud hinnang ei ole käsitatav menetluskuluna, aga kinnisvara väärtuse hinnanguga aitas võlgnik ajutist haldurit kinnisvara õige väärtuse leidmisel.
7.Võlgnik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Osanik on
1.detsembri 2017. a laenulepingu alusel kandnud võlgniku pangakontole kokku 1 546 310,60 eurot. Isegi kui võlgnikule ei oleks tasutud nimetatud ulatuses laenu, siis oleks vastavalt väiksem võlgniku kohustus, mistõttu ei muutu varade ja kohustuste tasakaal. Võlgniku maksejõulisuse hindamisel ei oma tähtsust, kas osanikulaen on ülekursiga konverteeritud omakapitaliks või mitte. Võlgniku osakapitali suurendati enne vaidlustatud määruse tegemist kolmel korral. Pärast vaidlustatud määruse tegemist suurendati veel osakapitali ja mitterahalise sissemaksena anti võlgnikule üle korteriomandid. Seega on võlgniku omakapital suurenenud täiendavalt 800 000 euro võrra. Võlgniku majandustegevus seisneb selles, et võlgnik ostab kinnistuid ja korteriomandeid, sooviga asuda neid välja üürima ning ehitama ja võõrandama. Äritegevuse algusstaadiumis ei pea olema igakuine positiivne rahavoog.
8.Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel tühistada osas, milles maakohus mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja võlgniku menetluskulud 4320 eurot ületavas osas, samuti sellelt viivise väljamõistmise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas uue määruse, millega jätab võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse rahuldamata ja menetluskulud võlgniku kasuks välja mõistmata 4320 eurot ületavas osas, samuti jätab rahuldatama sellelt viivise väljamõistmise nõude. Ringkonnakohus teeb maakohtu määruses menetluskulusid puudutavas osas läbivalt sõnalised täpsustused selles osas, et võlgniku menetluskulud mõistetakse välja pankrotihaldurilt kui avaldajalt, kes kannab kulud pankrotivara arvel. Ülejäänud osas tuleb jätta maakohtu määruse resolutsioon TsMS § 657 lg 1 p 21 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu määruse resolutsiooni, märgib ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni tervikliku sõnastuse TsMS § 654 lg 22 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel.
10.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) järgi maakohtu määrust üksnes määruskaebusega vaidlustatud osas. Avaldaja ei vaidlusta maakohtu määrust osas, millega määrati kindlaks ajutise halduri tasu ja kulude hüvitise suurus.
11.TsMS § 662 lg 3 järgi võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Uusi tõendeid saab esitada ka vastaspool. Võlgnik esitas 14. mai 2021. a vastuses määruskaebusele ja 26. mai 2021. a menetlusdokumendis asjaolusid ja tõendeid, mida maakohtu menetluses ei esitatud. Arvestades asja sisu on esitatud dokumentaalsed tõendid asjakohased ja need tuleb võtta asja juurde (TsMS § 238 lg 1).
12.Pooled vaidlevad ringkonnakohtus jätkuvalt selle üle, kas võlgniku pankrot tuleks välja kuulutada. Maakohus leidis, et võlgnik ei ole püsivalt maksejõuetu. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust võlgniku pankrotti välja kuulutada, mistõttu tuleb selles osas jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb maakohtu määruse põhjendusi.
13.Pankrotiseaduse (PankrS) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Äriühing on pankrotiseaduse kohaselt maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada oma võlausaldajate nõudeid ja see suutmatus ei ole äriühingu majanduslikust olukorrast tulenevalt 4 (8)
ajutine (PankrS § 1 lg 2) või äriühingu vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine (PankrS § 1 lg 3). Selleks, et lugeda juriidilisest isikust võlgnikku maksejõuetuks, piisab sellest, kui esineb vaid üks eelnimetatud eeldustest (Riigikohtu 25. veebruari 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-188-12, p 14).
14.Kolleegiumi hinnangul jõudis maakohus õigesti järeldusele, et võlgniku vara katab tema kohustusi (PankrS § 1 lg 3). Kolleegium nõustub selles osas vaidlustatud määruse põhjendustega ja TsMS § 654 lg 6 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel ei pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata. Vastuseks avaldaja määruskaebuses selles osas esitatud väidetele märgib kolleegium järgmist.
14.1.Kolleegium ei nõustu avaldaja seisukohaga, et võlgniku omakapital on negatiivne. Võlgnik on suurendanud osakapitali mitterahaliste sissemaksetega, mh võlgniku ja võlgniku osaniku MG vahel 1. detsembril 2017 sõlmitud laenulepingust tuleneva MGe nõudega võlgniku vastu summas 1 000 000 eurot (kd I, tl 70). Võlgniku omakapital oli 25. mai 2021. a seisuga bilansi järgi positiivne (kd II, tl 77 pöördel).
14.2.Kolleegiumi hinnangul ei anna maakohtu määruse muutmiseks võlgniku pankroti välja kuulutamata jätmise osas alust ka avaldaja väide, et osaniku laenude konverteerimine osakapitali vähendab kohustusi, aga ei anna majandustegevusele midagi positiivset lisaks. Võlgnik selgitas, et tema majandustegevus seisneb selles, et ta ostab kinnistuid ja korteriomandeid, sooviga asuda neid välja üürima ning ehitama ja võõrandama. Samuti tõi võlgnik esile, et võlgniku osanik ja tegelik kasusaaja MG andis võlgniku majandamiseks laenu, mille abil omandas võlgnik kinnisvara ja muud vara. Eelnevast nähtub kolleegiumi hinnangul, et võlgnikul on oma osaniku rahaline toetus ja võlgnik kaasab kapitali, et oma majandustegevust käivitada. Osaniku antud laenu konverteerimine omakapitali ei ole keelatud.
14.3.Avaldaja tugineb määruskaebuses ka sellele, et kuivõrd ajutine haldur märkis, et võlgniku pangakontole on laekunud osaniku laen 600 000 euro ulatuses, siis ei ole võimalik vähendada kohustusi 1 000 000 euro võrra ja need on tegelikkuses 400 000 euro võrra suuremad. Kolleegium avaldaja seisukohaga ei nõustu. Võlgnik tõendas esitatud pangakonto väljavõtetega, et võlgniku osanik MG on kandnud võlgniku pangakontole 1. detsembril 2017 sõlmitud laenulepingu alusel laenuna rohkem kui 1 000 000 eurot (kd II, tl 28–60 pöördel).
15.Täiendavalt tugineb avaldaja võlgniku maksejõuetuse põhjendamisel sellele, et võlgnik on kahel aastal olnud kahjumis ja ta ei kasuta omandatud kinnisvara kasumi teenimiseks, mistõttu ei ole võlgniku majandustegevus jätkusuutlik. Kolleegiumi hinnangul tugineb avaldaja sisuliselt sellele, et võlgnik ei suuda võlausaldajate nõuded rahuldada (PankrS § 1 lg 2). Maakohus jättis selle maksejõuetuse eelduse hindamata, kontrollides üksnes vara ja kohustuste omavahelist vahekorda, aga mitte suutlikkust tasuda võlgu. Samas ei mõjuta see kolleegiumi hinnangul vaidlustatud määruse lõppjäreldust. Kolleegium täiendab selles osas maakohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega.
15.1.PankrS § 1 lg 2 järgi maksejõuetuse hindamisel tuleb arvestada ka majanduslikku prognoosi ja äritegevust. Iseenesest märgib avaldaja õigesti, et võlgniku majandustegevus oli bilansi järgi 2020. aastal ning on ka 25. mail 2021 kahjumis (kd II, tl 77 pöördel ja 78). Samuti on võlgniku müügitulu kasumiaruande järgi 2021. aastal 0 eurot (kd II, tl 78). Võlgnik on ka ise menetluse jooksul kinnitanud, et ta ei tegele praegu koroonaviiruse pandeemia ja kohtuvaidluste tõttu aktiivselt majandustegevusega.
15.2.Samas märgib kolleegium, et kahjum ei tähenda tingimata, et äriühing on maksejõuetu. Maksejõuetuse kindlaks tegemisel tuleb arvestada ka äritegevuse eripäradega. Nii näiteks võivad äritegevusega seotud suuremad investeeringud hakata alles hiljem tulu teenima. Selle kindlakstegemiseks, kas äriühing on muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. 5 (8)
25. mai 2021. a seisuga koostatud kasumiaruanne kinnitab, et võlgnikul ei ole olulisel määral jooksvaid kulusid (kd II, tl 78). Samuti on ajutise halduri 14. aprilli 2021. a täpsustava aruande järgi sisuliselt ainsaks võlgniku kohustuseks väidetav kohustus võlausaldaja ees (kd I, tl 160). Selle nõude täitmiseks on võlgnikul võimalik realiseerida osa oma varast. Võlgnik märkis põhjendatult, et ka ainuüksi 13. mail 2021 tehtud mitterahaline sissemakse (korteriomandid) 800 000 euro väärtuses (kd II, tl 61–73 pöördel) katab võlausaldaja väidetava nõude. Avaldaja ei ole esile toonud, et võlgniku vara hulka kuuluvate esemete võõrandamine oleks vähetõenäoline. Lisaks pärast vaidlustatud määruse tegemist tehtud nimetatud mitterahalisele sissemaksele kuulub võlgnikule veel kinnisasju, mille väärtuseks tuvastas maakohus eksperthinnangu põhjal 705 000–910 000 eurot. Seega leiab kolleegium, et võlgniku vara väärtus katab võlgniku kohustused ning võlgnik suudaks oma majandustegevust jätkata ka olukorras, kus mingi osa varast tuleks kohustuste katteks võõrandada. Täiendavalt märgib kolleegium, et kuigi võlgnik ei teeni hetkel raha, siis on võlgnikul lisaks varale, mida tal on võimalik realiseerida, ka ajutise halduri 12. aprilli 2021. a aruande järgi raha 21 533,14 eurot ning realiseeritavaid nõudeid ja ettemakseid tarnijatele vastavalt 43 000 eurot ja 32 000 eurot, millest võib võlgnikule raha laekuda (kd I, tl 93 pöördel ja 94). Eeltoodust tulenevalt on kolleegiumi hinnangul võlgnik suuteline täitma oma kohustusi, mistõttu ei tule ka täiendavalt hinnata, kas see seisund on püsiv (PankrS § 1 lg 2).
16.Kolleegium märgib, et ei pea vajalikuks käsitleda võlgniku vastuväiteid võlausaldaja nõudele, kuivõrd võlgniku majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis hinnates ei saa võlgnikku pidada püsivalt maksejõuetuks ka vaidlusalust nõuet arvesse võttes.
17.Avaldaja teatas 3. juunil 2021, et ta loobub toetamast oma nõuet võlgniku pankroti välja kuulutamiseks ja sellega seoses esitatud väiteid.
18.PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta edasi kaevata üksnes siis, kui see on pankrotiseaduses ette nähtud. Seadus ei näe ette võimalust esitada Riigikohtule kaebus ringkonnakohtu määruse peale, millega jäeti muutmata maakohtu määrus pankroti välja kuulutamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 17. mai 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-20-7546). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
19.Kuna maakohus on õigesti jätnud pankroti välja kuulutamata, ei muuda kolleegium maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Samas täpsustab kolleegium maakohtu määruse resolutsiooni selliselt, et kohustuste kandjaks on avaldajaks olev pankrotihaldur. PankrS § 541 lg 1 kolmanda lause kohaselt osaleb kohtus pankrotivaraga seotud vaidlustes võlgniku asemel poolena pankrotihaldur (vt ka Riigikohtu 21. oktoobri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-15, p 11). Pankrotivara hulka kuuluvad ka pankrotivõlgniku nõuded kolmandate isikute vastu (Riigikohtu 29. oktoobri 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-12, p 10). Pankrotihaldur tasub menetluskulud PankrS § 431 lg 1 järgi pankrotivara arvel. Kolleegiumi hinnangul on täpsustus lubatav, sest vaatamata sellele, et kolleegium märgib menetluskulusid kandma kohustatud pooleks pankrotihalduri, kuuluvad menetluskulud hüvitamisele pankrotivara arvel.
20.Avaldaja vaidlustas maakohtu kindlaks määratud võlgniku menetluskulude rahalise suuruse. Vastuseks avaldaja määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.
20.1.Avaldaja leiab, et võlgnikul ei saanud tõendite koondamiseks ja ajutisele haldurile esitamiseks kuluda üle 1,5 tunni. Kolleegiumi hinnangul ei anna määruskaebuse väide alust selles osas maakohtu määruse muutmiseks. Kolleegium selgitab, et kohus saab ja peab TsMS § 175 lg 1 alusel otsustama, kas kantud kulud olid konkreetse menetluse kontekstis põhjendatud ja vajalikud. Kuna menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, sekkub kõrgema astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud 6 (8)
diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu üldkogu 2. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Maakohus põhjendas, miks ta peab võlgniku lepingulise esindaja ajakulu kõnealusele toimingule taotletud ulatuses põhjendatuks. Kolleegium märgib, et ainuüksi teise menetlusosalise hinnang sellele, kui ajamahukas konkreetne toiming võis olla, ei anna ringkonnakohtule alust maakohtu kaalutlusotsuse muutmiseks (vt Riigikohtu 26. oktoobri 2011. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-88-11, p 12). Seega ei ole alust tõendite komplekteerimisele ja edastamisele kulunud aega vähendada pelgalt seetõttu, et avaldaja peab nimetatud toimingu ajakulu ebamõistlikuks ilma mistahes muude põhjenduste esitamiseta.
20.2.Kolleegium ei nõustu ka avaldaja seisukohaga, et võlgniku kasuks ei kuulu välja mõistmisele kinnisvara hinnangu koostamise kulu. Iseenesest märgib avaldaja õigesti, et võlgnik peab ka majandusaasta aruandes kinnisvarainvesteeringute õiglase väärtuse määramisel kasutama professionaalsete hindajate abi. Samas ei ole kolleegiumil alust arvata, et ekspertarvamust kinnistute turuväärtuse hindamiseks ei tellitud praeguses menetluses tõendi loomiseks. Ekspertarvamus koostati 7. aprillil 2021 (kd I, tl 120). Dokumentaalse tõendi saamise kuluga TsMS § 143 p 2 mõttes on tegemist juhul, kui tõend luuakse menetluse ajal. Samuti oli tõend võlgniku vara väärtuse kohta käesolevas menetluses vajalik.
20.3.Samas nõustub kolleegium määruskaebuse väitega, et võlgniku kasuks tuleb jätta välja mõistmata audiitori hinnangu koostamise kulu 450 eurot (käibemaksuta). PankrS § 22 lg 2 p 2 järgi on võlgniku varalise seisundi ja maksejõulisuse hindamine ajutise halduri ülesanne. Seega ei olnud täiendavalt võlgniku poolt audiitori hinnangu tellimine võlgniku varade ja kohustuste kohta vajalik ega põhjendatud, mistõttu tuleb audiitori hinnangu saamisega seotud kulu jätta avaldajalt välja mõistmata.
20.4.Avaldaja ei ole ringkonnakohtule esitanud väiteid selle kohta, et võlgniku ülejäänud menetluskulud oleksid põhjendamatud ning kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus oma otsustuse tegemisel kolleegiumi poolt muutmata osas kaalutlusõiguse piire ületanud. Maakohus määras võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 4770 eurot. Eelnevat arvestades tuleb võlgniku kasuks välja mõistetavat maakohtu menetluskulude hüvitist vähendada audiitorile hinnangu koostamise eest tasutud 450 euro võrra. Seega määrab kolleegium võlgnikule hüvitatavate maakohtus kantud menetluskulude rahaliseks suuruseks 4320 eurot (= 4770 – 450). Kolleegium selgitab, et kuna praeguse tsiviilasja algatas võlausaldaja pankrotihaldur võlausaldaja pankrotimenetluse ajal ja selle menetlusega seotud kulu on massikohustus PankrS § 148 lg 1 p 1 tähenduses, on maakohus praeguse asja võlgniku menetluskulud koos viivisega põhjendatult välja mõistnud, mitte üksnes kindlaks määranud (vt Riigikohtu
18.novembri 2020. a määrus tsiviilasjas nr 2-19-17970/20, p 13).
21.Juhindudes TsMS § 173 lg-st 1 märgib kolleegium ringkonnakohtus kantud menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 171 lg-st 1, mille kohaselt kannab kaebuse rahuldamata jätmise korral kulud kaebuse esitaja, ning § 178 lg-st 4, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata, tuleb ringkonnakohtus kantud kulud jätta avaldaja kanda, v.a menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulud, mis jäävad kummagi poole enda kanda. Kuna võlgnik ei esitanud menetluskulude nimekirja, puudub vajadus ringkonnakohtus kantud menetluskulude kindlaksmääramiseks.
22.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause). Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). 7 (8)
(allkirjastatud digitaalselt)
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.