K B hagiavaldus Aktsiaselts Võhu Vein vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teisel alusel lõpetamise ning kahe kuu töölepingu ülesütlemise hüvitise nõudes
Tsiviilasja hind
7142,24 eurot
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja: K B (isikukood XXX, elukoha aadress: XXX) Hageja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Maris Tekkel (e-post: [email protected]) Kostja: Aktsiaselts Võhu Vein (registrikood 10229471) Kostja lepingulised esindajad: Vadim Vilde ja Ljubov Jelissejeva
Asja läbivaatamise kuupäev
Kohtuistungid 13.08.2020 ja 08.10.2020
RESOLUTSIOON:
1.Rahuldada K B hagi AS Võhu Vein vastu osaliselt.
2.Tuvastada K B ja AS Võhu Vein vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus ja lõpetada K B ja AS Võhu Vein vahel sõlmitud tööleping TLS § 107 lõike 2 alusel 16.01.2020;
Mõista AS-lt Võhu Vein K B kasuks välja hüvitis K B kahe kuu keskmise töötasu ulatuses summas 2428,16 eurot (bruto).
4.Menetluskulud jätta kostja kanda. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist. Kätte toimetada otsus menetlusosalistele. Edasikaebamise õigus
1/9
2-20-8147 Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata (apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Eelnev menetlus
1.Töövaidluskomisjon rahuldas 08.05.2020 hageja avalduse kostja vastu töövaidlusasjas 4-1/372/20 osaliselt. Töövaidluskomisjon tuvastas, et hageja ja kostja vahel 23.05.2012 sõlmitud tööleping ülesütlemine usalduse kaotuse tõttu alates 16.01.2020 on tühine. Töövaidluskomisjon lõpetas hageja ja kostja vahel 23.05.2012 sõlmitud töölepingu TLS § 107 lg 2 alusel alates 16.01.2020 ja mõistis hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 21alusel summas 2428,16 eurot (bruto). Töövaidluskomisjon jättis rahuldamata hageja nõude kostja vastu töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest hüvitise saamiseks summas 2428,16 eurot. Kostja palus kohtul vaadata hageja esitatud avaldus läbi osas, milles töövaidluskomisjon selle rahuldas. Hagiavaldus ja hageja nõuded
2.Hageja esitas 25.06.2020 Viru Maakohtule hagi. Hageja ning kostja vahel on sõlmitud 23.05.2012 tööleping, mille kohaselt töötas hageja kostja juures tootmistöölise ametikohal. 2018.a detsembris leppisid hageja ja kostja kokku, et hageja jätkab tööülesannete täitmist sõidukijuhi ametikohal. Kokkuleppe kohaselt kohustus hageja teostama kostja töötajate igapäevast transporti väikebussiga Renault Trafic (reg nr XXX) (7.20-8:00 transport tööle ning 16:30-18.15 transport koju) ning kauba vedu väikekaubikuga Renault Master (reg nr XXX). Hageja alustas sõidukijuhina tööd 02.01.2019. Töölepingu muutmist kirjalikult ei vormistatud. Tööandja ei teinud hagejale ühtegi etteheidet seonduvalt sõidukijuhi tööülesannete täitmisega. 14.01.2020 kutsuti hageja kostja juurde vestlusele. Vestluse käigus teatas kostja, et juba novembris 2019 paigaldati tööandja sõidukitele Renault Trafic (reg nr XXX) ning Renault Master (reg nr XXX) GPS süsteemid jälgimaks sõidukite ning hageja tööaja kasutust (töötajat GPS süsteemi lisamisest eelnevalt ei teavitatud). GPS süsteemi andmetele tuginedes väitis kostja, et hageja väärkasutab ettevõtte vara ning kasutab tööandja sõidukeid erasõitudeks. Tööandja tutvustas 14.01.2020 toimunud kohtumisel töötajale väljavõtet GPS süsteemist ning küsis selgitusi väidetavate „erasõitude“ kohta (vt GPS süsteemi väljavõtte read, kus „märkused“ lahtris küsimärk). Töötaja selgitas järgmist: (i) väidetavad „erasõidud“ kuupäevadel 12.12.2019, 13.12.2019, 20.12.2019, 27.12.2019, 06.01.2020 (GPS süsteemi 2/9
2-20-8147 väljavõtte read 3.6, 4.6, 9.5, 11.5, 14.4) olid tegelikult tööpäevasisesed puhkepausid, mis on seadusega töötajale ette nähtud (TLS § 47 lg 2). Puhkepause tegi töötaja tagasiteel Tallinnast Võhu külla Valgejõe juures TallinnNarva mnt ääres asuvas puhkekohas. Sõiduk seisis sel ajal paigal so töötaja ei teinud tööandja sõidukiga erasõite; (ii) kuupäevadel 19.12.2019 (vt GPS süsteemi väljavõte rida 8.2, Põhjakeskuse tee, Tõrremäe) ja 20.12.2019 (vt GPS süsteemi väljavõte 9.6, Põhjakeskuse tee, Tõrremäe) käis hageja Põhjakeskuses, et viia remonti ja tuua remondist oma telefon, mida töötaja muuhulgas kasutas ka töökõnedeks. Põhjakeskuses käimiseks kulus töötajal 10-13 minutit ning töötaja informeeris telefoni remonti viimisest kostja juhiabi; (iii) 20.12.2019 kell 7.08 tegi töötaja enne Tallinnasse sõitma asumist peatuse Turu kaubamaja juures aadressil XXX, et enne Tallinnasse sõitmist osta kaasa hommiku – ja lõunasöök (GPS süsteemi väljavõte rida 9.1, Rakvere, Jalakäijate promenaad). Poes käiguks kulus töötajal kokku 23 minutit. Sõiduk seisis peatumise ajal; (iv) GPS süsteemi väljavõte rida 11, kuupäev 27.12.2019 osas jäi töötajale selgusetuks, milles tööandja etteheide seisnes. Kuna olid jõulupühad ning hagejal puhkepäevad, siis perioodil 23.12.2019 õhtu kuni 27.12.2019 hommik sõidukit ei kasutatud; (v) 06.01.2020 (vt GPS süsteemi väljavõte rida 14.5) tegi hageja Tallinnast tagasi tulles ca 16 minutilise peatuse Politsei- ja Piirivalveameti teenindusbüroo ees aadressil XXX, et uurida teenindusbüroos kohapeal C-kategooria juhilubade tegemise võimaluste kohta. Kuna hageja tööpäevad algasid enne teenindusbüroo avamist ning lõppesid pärast selle sulgemist, siis ei olnud hagejal muud võimalust, kui käia teenindusbüroos töö ajal. Ajakulu teenindusbüroos käimiseks oli 16 minutit, sellel ajal parkis sõiduk PPA maja ees; (vi) hageja möönab, et kasutas 13.01.2020 (GPS süsteemi väljavõte rida 3.3, Viru-Jaagupi-Simuna, Kannastiku) tööandja sõidukit erasõiduks, kuid selle tingis hädavajadus. Nimelt võttis hagejaga 13.01.2020 ühendust tema lähedane sõber, kelle elukaaslane oli tema suhtes tarvitanud füüsilist vägivalda. Sõber palus hageja endale appi. Kuna hagejal ei olnud koheselt võimalik leida muud sõiduvahendit, siis kasutas ta oma kodust Rakverest sõbra juurde Kannastiku, Lääne-Virumaa sõiduks tööandja sõidukit. Rakverest Kannastiku on ca 18 km. Hageja viibis Kannastikus 1 tund ning sõitis siis tagasi Rakverre. Hageja kinnitab, et tasus küttekulu eest oma vahenditest, kuid kahetsusväärselt ei ole tal säilinu ostutšekke.
3.Kostja ei arvestanud eelnimetatud selgitustega ning teatas, et soovib töötaja viia üle teisele ametikohale, mis oleks toonud kaasa poole madalama töötasu. Hageja sellega ei nõustunud. 15.01.2020 edastas kostja hagejale töölepingu ülesütlemisavalduse, mille kohaselt ütles kostja töölepingu alates 16.01.2020 üles usalduse kaotuse tõttu (ettevõtte vara väärkasutus). Ülesütlemisavalduses ei ole tööandja ülesütlemist põhjendanud ega selgitanud, milles seisnes väidetav töötaja poolne rikkumine. Hageja on seisukohal, et kostjal puudub alus töölepingu ülesütlemiseks usalduse kaotuse või ka mõne muu aluse tõttu. Tööandja on lepingu öelnud üles ilma mõjuva põhjuseta. Hageja möönab, et kasutas tööandja sõiduvahendit ühel korral erasõiduks, kuid tegemist oli ühekordse eksimusega, mis ei olnud niivõrd oluline, et see õigustaks töölepingu ülesütlemist. Hageja arvan, et tööandja soovis kulude kokkuhoiu eesmärgil töötajast vabaneda, kes ei olnud nõus ametikoha ja töötasu muutmisega. Lisaks oleks kostja pidanud enne lepingu ülesütlemist hagejat hoiatama. Kostja ei ole nõuetekohaseid hoiatusi hagejale teinud. 3/9
2-20-8147
4.Hageja palub kohtul tuvastada poolte vahel sõlmitud töölepingu ülesütlemise tühisus ja lugeda poolte vahel sõlmitud tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 16.01.2020. Hageja palub mõista välja hageja kahe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis summas 2428,16 eurot.
Kostja seisukohad
5.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Hageja ja kostja vahel oli sõlmitud tööleping nr 107 ja hageja töötas kostja juures alates 23.05.2012 ning alates 20.06.2019 asus tööle tootmistöölise ametikohale, mille kohta on sõlmitud 01.08.2019 töölepingu nr 143 lisa
3.Asjaolud, et töötaja ülesannete täitmine, tööstiil ja -harjumused osutavad sellele, et tema võimed, oskused ja isikuomadused ei võimalda teha tööd tööandja nõutud tasemel ilmnesid palju varem kui koostatud kirjalikud hoiatused 24.10.2018 ja 24.10.2019. Eeltoodust nähtub, et tööandja on korduvalt töötajale hoiatusi teinud, kuid hageja ei ole rikkumisi lõpetanud. Tööandja on heas usus püüdnud 2018 aasta vältel suhtuda leebelt töötajasse, vesteldes töötajaga ning juhtides töötaja tähelepanu vigadele. Kahjuks sellest ei piisanud ning töötaja jätkuvalt rikkus oma kohustusi, millest sai järeldada, et töötaja ei kavatse oma käitumist parandada ning ei soovi ja/või suuda mõista millist kahju tööandjale töötaja oma tegevusega tekitab ja millist mõju tööandja mainele töös esinevad puudused avaldavad. Ka tööandja kirjalikud hoiatused ei omanud distsiplineerivat mõju, seega tuli tööleping töötajaga lõpetada. Töösuhe põhineb vastastikusel usaldusel. Valdavalt toimub kogu töötaja ja tööandja suhtlus suulises vormis. Seetõttu ei ole tööandja pidanud varasemalt oluliseks, et iga märkus tuleks töötajale esitada kirjalikult või võtta töötajalt allkiri selle kohta, et tööandja on talle teinud etteheiteid töökohustuse täitmise kohta. See ei ole eluliselt mõeldav. Hageja väide, et talle ei ole siiani teada, mida ta on valesti teinud, ei ole eluliselt usutav ega veenev. Hageja väidab, et ei ole oma kohustusi rikkunud ega pannud toime tegusid, mis võiks tuua kaasa kostja usalduse kaotuse ning õigustaks töölepingu erakorralist ülesütlemist. Samas hageja kinnitab, et tõesti kasutas kostja sõidukit erasõiduks ilma kostja nõusolekuta. Hageja põhjendus sõidu vajalikkuse osas ei ole usaldusväärne, kuna olukorra lahendamisega oleks pidanud tegelema kas politsei või päästeamet.
6.Heas usus tegi Tööandja 14.01.2020.a. töötajale ettepaneku teisele tööle üle viimiseks, millest töötaja keeldus ja lahkus töölt omavoliliselt 15.01.2020 kell 11.30, millega rikkus töötaja töökohustusi TLS § 15 lg 2 mõistes, millega lõplikult kaotas tööandja usalduse enda vastu. Kostja ütles 15.01.2020.a töölepingu töötajaga erakorraliselt TLS § 88 lg 1 p 5 alusel töötaja poolt tööandja usalduse kaotamise tõttu (sh vara väärkasutamise tõtu). Samal päeval koostas kostja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, milles märkis töötaja viimaseks tööpäevaks 16. 01.2020. Töölepingu üles ütlemiseks olid täidetud TLS § 88 lg-st 1 p 3, 5 ja 7 tulenevad tingimused, kuid vaatamata sellele pakkus tööandaja töötajale võimaluse jätkata tööd uuel ametikohal (väiksema vastutusega) palgaga 620 eurot kuus.
7.Tööandja põhjendab töötaja vastu usalduse kaotamist nii töötaja tööl alkoholi tarbimise, joobeseisundis tööl viibimise, kui ka töötajale usaldatud tööandja kaubikule paigaldatud GPS seadme raportitele, kus on kajastatud töötaja liikumist ametiautoga isiklikul eesmärgil, tankides kaubikut ettevõtte küttekaardiga. Seetõttu töötaja poolt korduv 4/9
2-20-8147 alkoholi tarbimine töökohal ja viibimine tööl alkoholijoobes, töötaja poolt tööandja vara väärkasutamine ning seoses sellega tööandja usalduse kaotamine enda vastu oli piisav alus töötajaga töölepingu koheseks ülesütlemiseks TLS § 88 lg 1 p 5 alusel etteteatamistähtaega järgimata (TLS § 97 lg 3). Kostjal oli täiendavalt õigus tööleping üles öelda ka TLS § 88 lg 1 ja 7 põhjustel. Kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades ei saa mõislikuks pidada lepingu jätkamist etteteatamistähtaja lõpuni. Seega on hageja nõuded alusetud ja tuleb jätta rahuldamata.
13.08.2020 kohtuistung
8.Kohtuistungil selgitas hageja, et kostja tegi hagejale ettepaneku töölepingu muutmiseks 15.01.2020, kuigi ettepaneku peal on märgitud 14.01.2020. Kuna hageja ei nõustunud töölepingu muutmisega, siis teatas hageja, et lõpetab töösuhte. Hageja küsis kostjalt, mis ta siis 15.01.2020 teeb ja kostja lubas tal koju minna. Hageja läks koju ja kostja saatis talle töölepingu ülesütlemise teate tähitud postiga.
9.Kohus selgitas hagejale kohtu diskretsiooniõigust hüvitise suuruse määramisel ning hageja soovis oma nõuet suurendada.
10.Kostja selgitas, et hagejaga on olnud pikaajaliselt juba probleemid, kostja on teinud mitmeid hoiatusi. Kuna tõendamist leidis, et hageja kasutas kostja vara pahatahtlikult enda huvides ja kasutas ka tööaega ebaproportsionaalselt, siis see tingis soovi muuta töölepingu tingimusi. Samuti oli ta korduvalt alkoholijoobes. Kostja ei usaldanud hagejale enam oma sõidukit. Kostja ei nõustu väitega, et kostja oleks hagejal lubanud poole päeva pealt lahkuda. Hageja keeldus ametikohast ja lahkus, see näitas kostjale, et hageja ei ole usaldusväärne.
11.Hageja rõhutab, et asjaolu, et töötaja lahkus poolest päevast on ülesütlemise asjaoluna välja toodud alles kohtumenetluses. Ülesütlemise ajal oli juttu ainult sellest, et töötaja kuritarvitas tööandja vara. Avalduses ei ole samuti lahkumise asjaolule viidatud. 13.01.2020 kasutas hageja tööandja vara peale tööaja lõppu.
12.Kohus selgitas pooletele tõendamiskoormist ja andis tähtajad tõendite ja taotluste esitamiseks. Hageja täiendav seisukoht ja nõude täpsustus
13.Hageja rõhutab veelkord, et kostja ei ole hagejale TLS § 88 lg 3 nõuetele vastavaid hoiatusi teinud. Töötaja ei ole töökohustusi rikkunud ega kuritarvitanud tööaega ning tööandja vara. GPS süsteemi väljavõttes toodud väidetavad väärkasutuse juhtumid on tegelikkuses tööpäevasisesed puhkepausid. 13.01.2020 kasutas hageja tööandja sõidukit erasõiduks, kuid sõit oli tingitud hädavajadusest, tegemist oli väikese vahemaaga (2*18 km) ning hageja tasus ise sõidukulude eest. Tegemist ei olnud sedavõrd olulise rikkumisega mis õigustaks töösuhte lõpetamise päeva pealt. Väide, et 15.01.2020 töölt lahkumine oli omavoliline, ei vasta tõele. Samuti ei olnud hageja töölt lahkumine põhjuseks, mis tingis tööandja poolt töösuhte lõpetamise hagejaga, kuna otsuse töösuhe lõpetada oli tööandja teinud juba 14.01.2020. Eelnevat kinnitab tööandja ise oma 25.02.2020 vastuses, mille ta esitas töövaidluskomisjonile. Tööandja selgitab oma vastuses järgmist: „14.01.2020 tehti K B ettepanek üleviimiseks teisele töökohale, töötaja sellega nõus ei olnud, samas andis ta 5/9
2-20-8147 ise nõusoleku töölepingu lõpetamiseks. 15.01.2020 töötaja nõusolekul lepiti kokku, et tööleping lõpetatakse 16.01.2020. Seejärel lahkus töötaja omavoliliselt töökohalt poole päeva pealt.“. Kostja kinnitab ka ise, et hageja lahkus peale seda kui otsus tema lepingu ülesütlemiseks oli juba tehtud.
14.Hageja palub hagejale mõista hüvitisena välja kolme kuu keskmine töötasu summas 3642,24 eurot.
08.10.2020 kohtuistung
15.Kostja volitatud esindaja Ljubov Jelissejeva selgitas asjaolude käiku ja lepingu ülesütlemise asjaolusid. Kohus selgitas kostjale, et esindaja selgitus ei ole tõend ja kostja ei ole esitanud taotlust tunnistaja ülekuulamiseks. Kostja vaidleb vastu kõigile esitatud nõuetele. Kostja nõustus keskmise töötasu arvestusega.
KOHTU PÕHJENDUSED
16.Kohus, tutvunud hagiavalduse, poolte seisukohtade ja menetluse käigus esitatud tõenditega ja hinnates tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg 1 tulenevalt tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab oma siseveendumuse kohaselt, et hagi tuleb osaliselt rahuldada.
17.Poolte vahel ei ole vaidlust, et: (i) hageja asus kostja juures tööle 23.05.2012 (dtl 30, dtl 129); (ii) hageja on kirjutanud seletuskirja, et ta 19.10.2019 tarbis töö juures alkoholi (dtl 171, dtl 221); (iii) hageja on omaks võtnud, et ta 13.01.2020 kasutas kostja autot isiklikuks otstarbeks; (iv) tööleping lõppes 16.01.2020 töölepingu seaduse (TLS) § 88 lg 1 p 5 alusel (dtl 140), töötaja sai töölepingu ülesütlemise teate kätte 16.01.2020; (v) ühe kuu keskmine töötasu suurus on 1214,08 eurot.
18.Pooled vaidlevad selles osas, kas töölepingu ülesütlemine oli tühine ja kas hagejale on enne töölepingu ülesütlemist tehtud hoiatusi ning mis konkreetselt on olnud töötaja rikkumine, mille tõttu leping on üles öeldud.
19.Hageja on seisukohal, et töölepingu ülesütlemine on tühine, kuna tööleping on üles öeldud mõjuva põhjuseta. Hageja ei ole pannud toime tegusid, mis võiks tuua kaasa usalduse kaotuse ja õigustaks töölepingu ülesütlemist.
20.TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. TLS § 95 lg 1 kohaselt võib töölepingu üles öelda kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ülesütlemisavaldusega. TLS § 88 lg 1 p 5 sätestab, et tööandja võib töölepingu erakorraliselt üles öelda töötajast tuleneval mõjuval põhjusel, mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse enda vastu. Tõenditest nähtub, et töölepingu erakorraline ülesütlemisavaldus on koostatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ja ei ole tingimuslik (TLS § 95 lg 1) (dtl 33). Ülesütlemisavaldusest nähtub tööandja tahe vabastada töötaja töölt usalduse kaotuse tõttu, seoses ettevõtte vara väärkasutamisega. Pooled ei vaidle, et hageja sai
6/9
2-20-8147 töölepingu ülesütlemisavalduse kätte 16.01.2020. Seega on kostja töölepingut erakorraliselt üles öeldes järginud TLS § 95 lg 1 formaalseid tingimusi.
21.TLS § 95 lg 2 kohaselt on tööandja kohustatud ülesütlemist põhjendama kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Põhjenduste puudumine ei too kaasa ülesütlmisavalduse tühisust, kuid teine pool võib nõuda ülesütlemise põhjenduse puudumise tõttu tekkinud kahju hüvitamist (TLS § 95 lg 3). Avaldusest nähtub tööandja soov öelda leping üles seoses ettevõtte vara väärkasutamisega, kuid puudub töötaja teo kirjeldus ning põhjendused ülesütlemiseks. Töötaja ei ole esitanud töölepingu põhjenduste puudumisest tuleneva kahju hüvitamise nõuet. Kostja on selgitanud, et tööleping on öeldud üles tulenevalt sellest, et hageja kasutas kostja vara omavoliliselt. Lisaks sellele on kostja viidanud varasematele hoiatustele ning ka asjaolule, et hageja lahkus omavoliliselt töölt.
22.Esmajoones annab kohus hinnangu kostja poolt esitatud varasemate hoiatuste osas. Kostja on esitanud ettekirjutuse tööl alkoholi joobes viibimise kohta (dtl 155, 205), akti joobeseisundi fikseerimise kohta (24.10.2018) (dtl 156, 206), ettekirjutuse tööle mitteilmumise kohta (25.10.2018) (dtl 157, 207) ja hoiatuse tööl joobes viibimise kohta (23.10.2019) (dtl 165, 2015). Ühegi dokumendi kättesaamist ei ole hageja kinnitanud, vastupidiselt, hageja eitab talle hoiatust tegemist (dtl 126, dtl 190 jj, dtl 201, dtl 212). Olenemata kohtu ettepanekust antud asjaolu tõendada (dtl 192) ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis tõendaks, et hageja on hoiatused kätte saanud. Kohus tsiteerib siinjuures Riigikohtu selgitust, et: hoiatuses kui tööandja tahteavalduses peab selgelt avalduma tahe tuua kaasa õiguslik tagajärg, s.o öelda tööleping üles, kui töötaja ei paranda oma käitumist. Seega saab hoiatus olla väljendatud üksnes otsese tahteavaldusena (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-d 1 ja 2). (16.03.2016 otsust nr 3-2-1-187-15, p 13). Seega leiab kohus, et tuvastamata on, et kostja oleks hagejat enne töölepingu ülesütlemist hoiatanud.
23.Kostja on oma seisukohtades viidanud, et töölepingu ülesütlemise juures omas kaalu ka hageja omavoliline lahkumine peale seda, kui hagejale tehti ettepanek töölepingu muutmiseks. Kostja on esitanud tootmisjuhi seletuse, et 14.10.2020 tehti hagejale ettepanek teisele tööle üleviimise kohta. Hageja keeldus sellest ja oli nõus töölepingu lõpetamisega alates 16.01.2020. Lisatud on, et töötaja lahkus omavoliliselt töölt 15.01.2020 (dtl 153). Hageja on selgitanud, et tal oli lahkumiseks vastavasisuline nõusolek olemas, kuid ei ole selles osas esitanud tõendeid. Hageja on toonud välja, et antud asjaolu ei saa arvestada töölepingu ülesütlemise juures, kuna selleks hetkeks oli juba otsustatud hagejaga tööleping üles öelda. Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud veenvalt tõendada, et töötaja lahkumine töölt oli aluseks töölepingu ülesütlemiseks. Ainuke kirjalik dokument, mis töötaja lahkumise fakti kinnitab ei tõenda samas kostja väidet, et hageja lahkumine oli töölepingu ülesütlemise põhjuseks, kuna seletuskirjas on selgelt kirjas, et otsus lepingu lõpetamiseks oli juba tehtud enne kui hageja töölt lahkus. Muid tõendeid antud asjaolu kinnituseks ei ole esitatud ning samuti ei ole nimetatud asjaolule kuidagi ka ülesütlemise avalduses viidatud, mis sätestab selgesõnaliselt, et ülesütlemise põhjuseks on ettevõtte vara väärkasutamine (dtl 140). Seega ei pea kohus vajalikuks väidetavat omavolilist lahkumist rohkem analüüsida, kuna ei ole töölepingu ülesütlemise seisukohalt oluline. 7/9
2-20-8147
24.TLS § 88 lg 3 võib tööandja töölepingu töötaja kohustuse rikkumise või tema töövõime vähenemise tõttu üles öelda, kui ülesütlemisele on eelnenud tööandja hoiatus. Eelnevat hoiatamist ei ole ülesütlemise eeldusena vaja, kui töötaja ei saa kohustuse rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Riigikohus on selgitanud, et: „Eelnevat hoiatamist ei ole TLS § 88 lg 3 teise lause kohaselt vaja, kui töötaja ei saa rikkumise erilise raskuse tõttu või muul põhjusel seda hea usu põhimõtte järgi tööandjalt oodata. Sellise rikkumisega on eelkõige hõlmatud võlaõigusseaduse (VÕS) § 116 lg 2 p-des 2-4 sätestatud asjaolud (VÕS § 196 lg 2). (16.03.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-187-15, p 13). Arvestades, et kostja ei ole hagejat eelnevalt hoiatanud, siis analüüsib kohus, kas kostjal oli õigus tööleping üles öelda ilma eelnevat hoiatust tegemata. Kohus on esitatud tõendite pinnalt tuvastanud, et tööandja etteheide hagejale seisneb 13.01.2020 kostja sõiduki omavolilises kasutamises (dtl 192). Kostja on palunud ka muude sõitude osas hageja selgitusi (dtl 132 – 138, dtl 158 – 164, dtl 208 - 214), kuid samas ei ole nendele edasise menetluse käigus tuginenud ning menetluses ei ole esitatud tõendeid, et tegemist oleks hageja erasõitudega. Vastuseks kohtu küsimusele, et mis on olnud konkreetne tegu, mis on tinginud usalduse kaotuse, on kostja esindaja selgitanud, et auto kasutamine on olnud üks põhjuseid usalduse kaotuseks ja tegemist oli viimase punktiga, mis viis lepingu muutmise otsuseni (dtl 192). Kuid kostja ei ole kohtule välja toonud, et hageja oleks rohkematel kordadel kui 13.01.2020 kostja autot omavoliliselt kasutanud. Seega ei pea kohus vajalikuks GPS raportit (dtl 132 – 138, dtl 158 – 164, dtl 208 - 214) täiendavalt analüüsida. Olenemata asjaolust, et omavoliline tööandja vara kasutamine on taunitav, siis kohus nõustub hagejaga, et töölepingu ülesütlemise näol on tegemist ebaproportsionaalse karistusega, arvestades, et kostja ei ole varasemalt hagejat hoiatanud. Lühikeseks perioodiks kostja auto kasutamine ei saa kaasa tuua kõige raskemat karistust – töölepingu ülesütlemist.
25.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud hoiatuste tegemist ega ka seda, et väidetav omavoliline töölt lahkumine oleks olnud töölepingu ülesütlemise aluseks. Seega ei ole hageja töölepingu ülesütlemine seaduse nõuetele vastav ning on tühine, kuna ühekordne tööandja sõiduki omavolilise kasutamise karistusena on töölepingu ülesütlemine ebaproportsionaalselt karm karistus, sest tegemist ei ole niivõrd olulise rikkumisega.
26.TLS § 107 lg 1 kohaselt, kui kohus tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Eelnimetatud juhul lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral (TLS § 107 lg 2) Hageja on palunud lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel alates 16.01.2020. Kohus lõpetab hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingu alates 16.01.2020 TLS § 107 lg 2 alusel.
27.TLS § 109 lg 1 kohaselt kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu käesoleva seaduse § 107 lõikes 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve (TLS § 109 lg 2). Hageja palub kostjalt välja mõista kolme kuu keskmise töötasu 8/9
2-20-8147 ulatuses hüvitis s.t lisaks töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvitisele palub hageja kohtul hüvitist suurendada ja mõista välja täiendavalt ühe kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Kohus ei ole seotud töövaidluskomisjoni poolt otsusega väljamõistetud hüvitise suurusega ning saab rakendada iseseisvalt diskretsiooni, komisjoni otsusest sõltumatult. Varasema töövaidluskomisjoni poolt välja mõistetud hüvitise suurusega arvestamine piiraks kohtu jaoks põhjendamatult diskretsiooni rakendamist ja ei oleks kooskõlas seaduse mõttega. Kohus on vastavalt asjaoludele vaba rakendama kaalutlusõigust vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kohus selgitab, et TLS § 109 lg 1 teise lause alusel arvestab kohus hüvitise suuruse muutmisel mh nii töötatud aja kui ka poolte käitumisega. Seega tuleb hüvitise määramisel arvestada töölepingu ülesütlemise asjaolusid, osapoolte käitumist töösuhte ajal ja selle lõpetamisel, töötamise aega ja osapoolte huve.
28.Võttes arvesse kõike eeltoodut leiab kohus, et põhjendatud on siiski hageja kahe kuu keskmise töötasu suuruse hüvitise välja mõistmine. Hageja on küll töötanud kostja juures pikka aega, kuid samas on ikkagi oluline asjaolu, et hageja ise on ka tunnistanud tööl joobes viibimist ning samuti ka tööandja vara omavolilist kasutamist, puudu oli vaid kostja poolt nõuetekohane hoiatuste tegemine. Seega on kohus seisukohal, et hagejale tuleb kostjalt välja mõista 2428,16 euro (bruto) suurune hüvitis.
29.Seega leiab kohus, et hagi tuleb osaliselt rahuldada. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
30.Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 2 alusel maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
31.TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jätab kohus menetluskulud kostja kanda.
32.TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1) kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist. /allkirjastatud digitaalselt/ Liina Naaber-Kivisoo kohtunik
9/9
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.