Osaühing Elan Kinnisvara hagi Eleventor OÜ, V. S. vastu võla ja viivise nõudes
Hagihind
1 828,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Osaühing Elan Kinnisvara (registrikood 11067591), asukoht Pae tn 21, 11415 Tallinn Hageja seaduslik esindaja: E. C., e-post: xxxx Kostja I: Eleventor OÜ (registrikood 12503870), asukoht Peterburi tee 46-207, 11415 Tallinn, e-post: [email protected]; juhatuse liige V. S. (isikukood xxxx) Kostja II: V. S. (isikukood xxxx), registrijärgne elukoht xxxx, e-post: xxxx
1.Rahuldada Osaühing Elan Kinnisvara hagi Eleventor OÜ ja V. S. vastu võla ja viivise nõudes.
2.Välja mõista solidaarselt Eleventor OÜ-lt ja V. S.lt Osaühing Elan Kinnisvara kasuks põhinõudena 775,33 eurot.
3.Välja mõista solidaarselt Eleventor OÜ-lt ja V. S.lt Osaühing Elan Kinnisvara kasuks hagi kohtusse esitamise ajaks (01.03.2019) sissenõutavaks muutunud viivised 355,68 eurot.
Välja mõista solidaarselt Eleventor OÜ-lt ja V. S.lt Osaühing Elan Kinnisvara kasuks viivis põhinõudelt (775,33 eurot) määras 0,25%päevas alates 01.03.2019 kuni kohustuse täitmiseni.
5.Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate Eleventor OÜ ja V. S. kanda.
6.Välja mõista solidaarselt Eleventor OÜ-lt ja V. S.lt Osaühing Elan Kinnisvara kasuks menetluskulud 225 eurot.
7.Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Eleventor OÜ-l ja V. S.l solidaarselt tasuda Osaühing Elan Kinnisvara kasuks hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (225 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Edasikaebamise kord Harju Maakohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10). Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada 30 päeva jooksul alates kirjeldava ja põhjendava osaga täiendatud kohtuotsuse kättetoimetamisest.
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Hageja palus kostjatelt välja mõista põhinõudena 755,33 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivised 355,68 eurot ja edasiulatuvalt alates hagi esitamisest viivise 0,25% päevas põhinõudelt kuni nõude täitmiseni.
2.Hagi kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 28.09.2017 äriruumi üürilepingu nr xxxx, mille objektiks olid xxxx hoones asuvad äriruumid. Üürilepingu kohaselt pidi kostja I tasuma hagejale üüri 147 eurot kuus ning lisaks sellele kandma kõrvalkulusid.
3.Kostjal I tekkis hageja ees võlgnevus summas 755,33 eurot. Täiendavalt on kostja I kohustatud tasuma viiviseid. Kostja vastus
Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.
Kostjad ei vaielnud vastu järgnevatele asjaoludele:
Hageja ja kostja I sõlmisid äriruumi üürilepingu nr xxxx, mille objektiks olid xxxx hoones asuvad äriruumid.
Vastavalt üürilepingule oli kostja I kohustatud maksma ruumide kasutamise eest tasu 147 eurot kuus, mis ei sisalda käibemaksu. Lisaks kohustus kostja I tasuma ka kommunaal- ja muude teenuste eest.
Pooled on kokku leppinud viivises 0,25 % päevas tähtajaks tasumata makselt.
6.Kostjad esitasid vastuväite, et üürilepingu p 16.1. kohaselt maksis kostja I lepingu sõlmimisel tagatisraha kolme kuu üüri suuruses, s.o 466,00 eurot. Üürilepingu lõppemisel ei ole hageja tagatisraha kostjale I tagastanud, mistõttu see tuleb võlgnevusest maha arvestada.
7.Samuti märkisid kostjad, et eelnev üürnik tegi ruumides remonti, jättes ruumidesse uue laminaatpõranda ning seinadekoratsioonid (kamina mulaaž). Kostja I ostis selle 300 euro eest.
Lepingu lõpetamisel jäi kostja I vara hageja ruumidesse. Hageja ei ole vara väärtust kostjale hüvitanud ega vara kostjale tagastanud. Kohtu põhjendused
8.Kohus, analüüsinud hagiavaldust ja kostjate vastuväiteid ning poolte poolt esitatud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle järgneva üle:
9.
Hageja ja kostja I sõlmisid äriruumi üürilepingu nr xxxx, mille objektiks olid xxxx hoones asuvad äriruumid.
Vastavalt üürilepingule oli kostja I kohustatud maksma ruumide kasutamise eest tasu 147 eurot kuus, mis ei sisalda käibemaksu. Lisaks kohustus kostja I tasuma ka kommunaal- ja muude teenuste eest.
Pooled on kokku leppinud viivises 0,25 % päevas tähtajaks tasumata makselt.
10.Pooled on sõlminud üürilepingu. VÕS § 271 kohaselt kohustub üürilepinguga üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri). Sama kohustus tuleneb ka poolte vahelisest lepingust (p 6.1) (tlk 7). Pooled ei vaidle selle üle, et lisaks üürile pidi kostja tasuma ka kommunaalteenuste (kõrvalkulud) eest.
11.Hageja väitel on kostja I jätnud üüri ja kõrvalkulud tasumata 10.06.2018 – 20.10.2018 esitatud arvetel märgitud perioodi eest, kokku 775,33 eurot.
12.Kostjad on küll esitanud vastuväite, mille kohaselt arved ei tõenda kohustuse olemasolu. Samas on kostjad omaks võtnud väite, et kostja I pidi tasuma üüri 147 eurot kuus ning täiendavalt ka kõrvalkulusid. Samuti on kostja esitanud omapoolse arvutuskäigu (tlk 46 pöördel), millest nähtuvalt ta ei vaidle hageja poolt esitatud nõude arvutuskäigule vastu.
13.Kostjad vaidlevad hageja nõudele vastu, leides, et võlgnevusest tuleb maha arvestada lepingu sõlmimisel hagejale tasutud tagatisraha 466 eurot. Üürilepingu p 16.1 kohaselt pidi kostja I lepingu sõlmimisel tasuma hagejale tagatisraha, kuid selle tasumine on tõendamata. Kostjate esitatud tõendid (pangakonto väljavõtted – tlk 51-53) selle tasumist ei tõenda (sellist summat sealt ei nähtu). Eeltoodust tulenevalt ei arvesta kohus seda võlgnevusest maha. Kohus märgib, et kohtule esitatud 10.02.2017 maksekorraldus ja V. S pangakonto väljavõte (tlk 51, 52) ei saa üldse tõendada vaidlusaluse üürilepingu alusel tasutut, kuivõrd nendes kajastatud maksed on tehtud enne üürilepingu sõlmimist (viimane makse 17.07.2017, üürileping aga sõlmiti alles 28.09.2017.).
14.Kostjate esitatud tõenditest (pangakonto väljavõtted – tlk 51-53) ei nähtu ka, et kostja I oleks tasunud arved, millel märgitud üüri ja kõrvalkulusid hageja käesolevas menetluses nõuab. Vastupidi – pangakonto väljavõttest (tlk 53) nähtub, et kostja I on teinud pisteliselt makseid ka vaidlusalusel perioodil (juuni kuni september 2018), kuid jätnud osad arved (need, mille tasumist hageja nõuab) tasumata. Seega kinnitab kostjate esitatud pangakonto väljavõte (tlk 53) hoopis hageja väiteid). Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et oleks tasunud makseid muul moel kui pangakontol kajastuvate ülekannetega. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus hageja nõude põhinõude osas tõendatuks 775,33 euro ulatuses.
15.Hageja on esitanud kostjate vastu ka viivisenõude. Hageja vastava nõude õiguslik alus on VÕS § 113, mille kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni
kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled ei vaidle selle üle, et nad on üürilepingus kokku leppinud viivise määras 0,25% päevas. Pooled ei ole leppinud kokku, millal tuleb igakuine üür ja kõrvalkulud tasuda. Samas nähtub nii hagist kui kostja vastuses esitatud arvutustest (tlk 43 pöördel), et mõlemad pooled on arvestanud viivist vastava arve esitamisest. Eeltoodust tulenevalt lähtub sellest ka kohus. Kohus mõistab kostjalt I välja viivise hagi esitamiseni (kuni 01.03.2019) järgnevalt:
16.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest (nt Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-87-10, p 12; 3-2-1-69-08, p 29). Hageja palub viivise välja mõista kuni põhinõude täitmiseni 0,25% suuruses määras kogu põhinõudelt (775,33 eurot). Otsuse tegemisele järgneva aja eest tuleb kostjal viivist tasuda määras 0,25% kuni põhinõude täitmiseni.
17.Kostjad on selgitanud, et hageja on kostjale I tekitanud kahju ruumidesse jäänud ja tagastamata vara väärtuse ulatuses (300 eurot). Kostjad ei ole toimiku materjalidest nähtuvalt seda nõuet selgesõnaliselt hageja nõudega tasaarvestanud. Samuti on nõue, sh selle suurus, tõendamata. Kohus ei arvesta seda summat hageja nõudest maha.
18.Üürilepingu p-s 12.6 on pooled kokku leppinud, et kostja II käendab kostja I üürilepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt kostjaga I. Eeltoodust tulenevalt mõistab kohus põhinõude ja kõrvalnõuded solidaarselt välja kostjalt I ja kostjalt II. Menetluskulud
19.TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus rahuldab hagi, jätab kohus menetluskulud kostjate kanda.
20.TsMS § 174 lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Tulenevalt TsMS § 174 lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse
tegemist. Kohus andis pooltele tähtaja enda menetluskulude nimekirjade esitamiseks (kohtunõue, tlk 75), kuid kumbki pool menetluskulude nimekirjakohtule ei esitanud. Ainus kohtuasja toimikust nähtuv menetluskulu on asjas tasutud riigilõiv 225 eurot (tlk 22). Kohus leiab, et tegu on põhjendatud kuluga ja mõistab selle kostjatelt hageja kasuks välja.
21.TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (225 eurot) viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
22.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/digitaalselt allkirjastatud/ Merit Helm kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.