Määruse tegemise aeg ja koht 23.10.2020, Tallinn Kohtuasja number
2-20-3991
Kohtuasi
AS Windoor avaldus väljakuulutamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 18.08.2020 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
AS Windoor määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (võlausaldaja) AS Windoor (registrikood 10506628), esindaja vandeadvokaat Sandra-Kristin Kärner Puudutatud isik (võlgnik) TYCOON OÜ (registrikood 12605197), esindajad vandeadvokaat Jana Reitsakas ja vandeadvokaadi abi Hannes Olli
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
TYCOON
OÜ
pankroti
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses menetlusosaliste esitatud tõendid.
2.Jätta Harju Maakohtu 18.08.2020 määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemise kulud AS Windoor kanda.
4.Mõista AS-lt Windoor välja TYCOON OÜ kasuks määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulude hüvitamiseks 975 eurot. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus resolutsiooni p 3 ja 4 osas Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Muus osas ei ole määrus kaevatav.
1.AS Windoor (avaldaja/võlausaldaja) esitas 12.03.2020 Harju Maakohtule avalduse OÜ TYCOON (puudutatud isik/võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks. Avalduse kohaselt sõlmisid avaldaja ja puudutatud isik ehituse alltöövõtulepingu nr 30/2019, mille kohaselt võlausaldaja (töövõtja) pidi ehitama ja paigaldama klaasist rõdupiirded võlgniku (tellija) kinnistul Võistluse 6 asuvatele hoonetele, kokku oli lepingu summa 420 000 eurot. Võlgnik tasus ettemaksu ja võlausaldaja asus lepinguga võetud kohustusi täitma. Jaanuar 2020 seisuga olid kõik võetud kohustused täidetud, välja arvatud 8 lodža paigalduse osas, mis viibis võlgniku tõttu ja mille eest tasu polnud nõutud. Võlgnik jättis alusetult võlausaldajale tasumata jaanuaris ja veebruaris esitatud arved nr M00016 ja M00018. Võlausaldaja põhinõue oli 97 202,76 eurot, millele lisandusid viivised. Võlausaldaja esitas võlgnikule lepingu ülesütlemise teatise ja pankrotihoiatuse. Võlgnikul oli täitmata kohustusi ka teiste võlausaldajate ees. Puudutatud isiku seisukoht
2.Võlgnik vaidles pankrotiavaldusele vastu. Võlgnik esitas 08.03.2020 võlausaldaja vastu hagi, milles vaidlustas võlgnevuste puudumisele tuginedes lepingu ülesütlemisavalduse kehtivuse (tsiviilasi nr 2-20-3689). Võlgnik väitis, et tal puudusid võlgnevused võlausaldaja ees. Võlausaldaja töös olid puudused. Tööde ebaseadusliku katkestamise tõttu pidi võlgnik laskma kolmandatel isikutel tööd lõpetada, milleks tehtud kulutused pidi võlausaldaja võlgnikule hüvitama. Poolte vahel oli vaidlus ehitustöövõtulepingu täitmise üle ja see vaidlus tuli lahendada hagimenetluses. Võlgnik polnud maksejõuetu. Maakohtu määrus
3.Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata ja mõistis võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud 1 440 eurot ja kohustas võlausaldajat tasuma menetluskuludelt viivist.
4.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt puudus vaidlus, et pankrotiavalduse aluseks olev nõue oli sama, mille alusel võlausaldaja tegi võlgnikule pankrotihoiatuse ja lepingu ülesütlemise avalduse. Lepingu ülesütlemise avalduse kehtivuse vaidlustas võlgnik võlausaldaja vastu esitatud hagis (menetlus pooleli tsiviilasjas nr 2-20-3689).
5.Võlausaldaja väitis, et tema poolt lõpetatud tööd olid puudusteta ning et need tuli lugeda võlgniku poolt vastuvõetuks. Võlausaldaja tugines 27.02.2020 aktile (I lk 22-24) ja aktiga seoses võlgniku juhatuse liikme poolt 01.03.2020 saadetud e-kirjale (I lk 207 – 212). Nimetatud aktis olid kirjeldatud tööde mittevastavust ehitusprojektile ja kehtivatele normidele ning nende lahendamiseks vajalikke tegevusi. Muuhulgas tuli aktis esitatu kohaselt lisada seina komposiitplaadile lisaelement, mille kohta arhitekt pidi vormistama joonise hiljemalt 02.03.2020 (I lk 22 ja 24 ning 210 ja 212). Võlausaldaja teatas 28.02.2020 lepingu ülesütlemisest ja rohkem aktis kajastatud puudustega ei tegelenud (II lk 124p). Võlausaldaja arvates oli puudus tingitud teiste töövõtjate eksimustest, mida tema muuta ei saanud. Võlgnik vaidles sellele vastu põhjendusega, et võlausaldaja lepinguliste kohustuste hulgas oli ka projekteerimine ning et seinad oleks pidanud enne tööde tegemise juurde asumist olema üle mõõdetud. Töövõtulepingu p 2.1 kohaselt oli võlausaldaja ülesandeks „rõdude- ja lodžapiirete, kõigi vajalike elementide tervikkomplekti ning sinna juurde kuuluvate asjakohaste kinnitusning kandekonstruktsioonide projekteerimine, tarne ja paigaldus“ (I lk 5 p). Lodžapiirete ja hoone seina vahele jäänud avauste lubamatut suurust olid pooled oma suhtluses käsitlenud (II
lk 19) ja need olid lahendamist vajava probleemina märgitud üles ka võlgniku tööde ülevaatamise 27.02.2020 aktis. Kohtu hinnangul polnud loogiline arvata, et puudusi oleks võlausaldaja osalemisel kirjeldatud juhul, kui pooled oleksid üksmeelselt leidnud, et nende puuduste eest võlausaldaja ei vastuta. Akti kohaselt võlausaldaja kaasatud arhitekt võttis endale ülesandeks teha arutatud ehitustehnilise lahenduse kohta joonis hiljemalt 02.03.2020. Pole loogiline tõlgendada võlgniku juhatuse liikme 01.03.2020 e-kirja viisil, et sellega loobuti 27.02.2020 fikseeritud puudustele tuginemisest. Eriti olukorras, kus joonise koostamiseks kokkulepitud tähtaeg polnud veel saabunud. Võlausaldaja kinnitas kohtule, et pankrotiavalduse menetluses ei ole esitatud dokumente, millest nähtuks võlausaldajale ehitise kohta esitatud andmete mittevastavus tegelikkusele (II lk 125). Võlausaldaja töödes väidetavalt esinenud puuduste rahaliste tagajärgede kohta kohtule andmeid ei esitatud. Kohtul ei olnud võimalik pankrotiavalduse läbivaatamise raames seda vaidlust (kas ja millises ulatuses kuuluvad pankrotiavalduse aluseks olevad võlausaldaja arved võlgniku poolt tasumisele) lahendada ja küsimus tuli vaielda selgeks käimasolevas tsiviilasjas nr 2-20-3689. Pankrotiavalduse aluseks olev nõue ei olnud selge ja esines pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p-s 1 sätestatud alus ajutise halduri nimetamata jätmiseks, kuna võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja kohus leidis, et vaidlus nõude üle tuli lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nimetatud olukorra esinemine oli ilmne PankrS § 16 lg 1 tähenduses.
6.Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude ebaselgusest tulenevalt ei võtnud kohus seisukohta võlgniku maksevõime suhtes. Kohus märkis aga, et esitatud andmetest järelduvalt polnud võlgniku maksevõimes tõenäoliselt põhjust kahelda. Võlgnik esitas tõendid selle kohta, et temale kuulus 113 müügisolevat korterit, mille turuväärtus oli kokku 22 600 000 eurot (II lk 5p). Võlgnikul oli maksude ettemaksukontol üle kahe miljoni euro (II lk 6). Seisuga 30.06.2020 oli võlgniku käibevarade suurus üle 26 miljoni euro ja lühiajaliste kohustuste summa ca 14,6 miljonit eurot (II lk 113). Avaldaja kahtlused võlgniku maksevõimes olid oletuslikud. PankrS § 15 lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Määruskaebus
7.Võlausaldaja esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega kuulutada välja võlgniku pankrot või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtusse uueks arutamiseks. Võlausaldaja taotles menetluskulude jätmist võlgniku kanda. Võlausaldaja leidis, et tema nõue oli selge ja võlgnik oli maksejõuetu, seega puudus alus ajutise halduri määramata jätmiseks. Ajutise halduri nimetamine ei tähenda automaatselt võlgniku pankroti. Puudutatud isiku seisukoht ja menetluse edasine käik
8.Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis võlgnikule tähtaja sellele vastamiseks. Võlgnik avaldas, et ta vaidles määruskaebusele vastu. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9.Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.
10.Esmalt lahendab ringkonnakohus menetluslikud küsimused. Võlausaldaja ja võlgnik esitasid määruskaebemenetluses täiendavaid tõendeid. Määruskaebuse põhjendamiseks ja sellele vastuvaidlemiseks saab esitada uusi väiteid ja tõendeid, mistõttu tuleb nendega arvestada (TsMS § 662 lg 3 ja § 238 lg 1). Ringkonnakohus võtab menetlusosaliste poolt määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed tõendid vastu võtnud.
11.Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud osas maakohtu määruse põhjendustega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid.
12.Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Kui võlausaldaja on kohtule esitanud pankrotiavalduse, keeldub kohus PankrS § 14 alusel selle menetlusse võtmisest, kui võlausaldaja pankrotiavaldusest ei selgu, et avalduse esitajal on nõue võlgniku vastu (lg 1 p 1), võlausaldaja pankrotiavalduses ei ole põhistatud võlgniku maksejõuetust (lg 1 p 2), esinevad muud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud alused (lg 1 p 3), võlausaldaja pankrotiavaldus põhineb nõudel, mille suhtes kehtib saneerimiskava või võlgade ümberkujundamise kava (lg 1 p 4). Seega hindab kohus pankrotiavalduse menetlusse võtmisel avalduse potentsiaali peamiselt võlausaldaja esitatud andmete ja tõendite alusel. Kui pankrotiavaldus on menetlusse võetud, otsustab kohus kümne päeva jooksul ajutise halduri nimetamise, tehes selle kohta määruse. Kui ajutise halduri nimetamine tuleb otsustada eelistungil, otsustab kohus kümne päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest istungi toimumise aja ja edastab kutsed. Sellisel juhul otsustab kohus ajutise halduri nimetamise 20 päeva jooksul pankrotiavalduse saamisest (PankrS § 15 lg 1). Kusjuures kohus, kellele võlausaldaja on esitanud pankrotiavalduse, korraldab pankrotiavalduse kättetoimetamise võlgnikule (PankrS § 12 lg 1) ja võlgnik võib võlausaldaja pankrotiavalduse kohta kuni eelistungini esitada vastuväite (PankrS § 12 lg 2). Seega on ajutise halduri nimetamise ajaks kohtul rohkem informatsiooni nii võlausaldaja nõude kui võlgniku võimaliku maksejõuetuse kohta ning kohus võib selles etapis leida, et hoolimata avalduse esialgsest perspektiivikusest, on ilmnenud, et esinevad PankrS § 15 lg-s 3 nimetatud alused ajutise halduri nimetamata jätmiseks näiteks põhjusel, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (PankrS § 15 lg 3 p 1).
13.Määruskaebuses vaieldakse selle üle, kas pankrotiavalduse aluseks olev nõue on PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes piisavalt selge. PankrS § 31 lg 1 järgi kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Sama lõike teise lause järgi ei kuuluta kohus võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lg-s 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kohus jätab PankrS § 15 lg 2 p 1 järgi pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 16.07.2020 täpsustatud pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldajal võlgniku vastu ehituse alltöövõtulepingust tulenev nõue arvete nr M00016 ja M00018 kokku 97 202,76 eurot ning viivise nõue 9 720,27 eurot. Lepingu kohaselt pidi võlausaldaja (töövõtja) ehitama ja paigaldama klaasist rõdupiirded võlgniku (tellija) kinnistul Võistluse 6 asuvatele hoonetele. Võlgnik tasus ettemaksu ja võlausaldaja asus lepinguga võetud kohustusi täitma ja 2020 jaanuari seisuga on kõik võetud kohutused täidetud, välja arvatud 8 lodža paigalduse osas.
14.PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel ajutise halduri nimetamata jätmine sõltub sellest, mis asjaoludele ja tõenditele võlgnik nõudele vastuvaidlemisel tugineb. Ringkonnakohus selgitas 30.06.2020 määruses, et maakohtul tuli võlgniku poolt PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel esitatud vastuväidet kontrollides hinnata, kas võlgnik tõi kohtu ette asjaolud ja esitanud tõendid, mille alusel sai kohus jõuda veendumusele, et võlgniku poolt nõude suhtes esitatud vastuväited olid piisavalt põhjendatud PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses. Ringkonnakohus leiab käesolevalt, et maakohus
tuvastas nõuetekohaselt, et võlgniku vastuväited võlausaldaja nõudele olid põhjendatud ja sellest tulenevalt ei olnud võlausaldaja nõue PankrS 15 lg 3 p 1 mõistes selge. Võlausaldaja leidis, et tema tehtud tööd olid nõuetekohased ja need tööd tuli lugeda vastuvõetuks. Maakohus tuvastas, et 27.02.2020 tööde ülevaatuse aktis olid märgitud puudused ning pooled vaidlevad selle üle, kas puuduste eest vastutab võlausaldaja või mitte. Võlgnik leiab, et arvestades pooltevahelist lepingut ja Riigikohtu praktikat, vastutab tööde puuduste eest võlausaldaja. Eeltoodu aga eeldab, et kohus tuvastab mh, kas tööd on vastuvõetud, kas tööd olid nõuetekohaselt tehtud ja kes vastutab väidetavate teostamata jäänud tööde eest. Seega, arvestades võlgniku vastuväidete sisu ja mahtu, väljub võlausaldaja nõude hindamine pankrotimenetluse piiridest ning võlausaldaja nõue tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Riigikohtu praktika kohaselt ei saa lugeda pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses, kui nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (Riigikohtu 06.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 8). Võlausaldaja kordab määruskaebuses oma varasemas menetluses antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. See ei anna aga alust võlausaldaja nõude lugemiseks selgeks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlausaldaja nõue ei ole piisavalt selge PankrS § 15 lg 3 p 1 mõttes ja selline nõue tuleb selgeks vaielda hagimenetluses. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu seisukohad kooskõlas kohtupraktikaga (Riigikohtu 06.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10). Ringkonnakohus ei pea vajalikuks maakohtu kaalutlusotsustusse sekkuda, sest maakohus ei ole asjaolude hindamisel kaalumispiire ületanud.
15.Pankrotiavalduse aluseks oleva nõude ebaselgusest tulenevalt ei võtnud maakohus seisukohta võlgniku maksevõime suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ja ei pea vajalikuks võlgniku maksevõimet hinnata.
16.Maakohtu määruse muutmata jätmise tõttu puudub vajadus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Maakohus on õigesti jätnud avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud võlausaldaja kanda (PankrS § 15 lg 6).
17.Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja kanda. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg 1 ja lg 3 ning TsMS § 175 lg 1 järgi kindlaks võlgniku hüvitavate määruskaebemenetluse kulude rahalise suuruse ja mõistab need võlausaldajalt võlgniku kasuks välja.
18.Võlgniku ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on lepingulise esindaja ajakulu määruskaebusele vastuse koostamise eest 9,5 tundi tunnihinnaga 150 eurot käibemaksuta, so 1 425 eurot ilma käibemaksuta. Võlausaldaja teatas, et võlgniku määruskaebemenetluse kulude põhjendatuse otsustamise jätab võlausaldaja ringkonnakohtule, ent palub arvestada sellega, et võttes arvesse määruskaebuse vastuse sisu, kvaliteeti ja argumentide hulka, võiks vastuse koostamise põhjendatud kulu olla maksimaalselt 6,5 tundi.
19.Ringkonnakohus vaatas läbi võlgniku menetluskulude nimekirja ning võlgniku ja võlausaldaja poolt esitatud dokumendid ja leiab, et võlgniku menetluskulud ei ole kajastatud osas vajalikud ja põhjendatud. Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ning asja keerukust, tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista 975 eurot (6,5 tundi x 150 eurot). Menetlusdokumentides on menetlusosalised korranud juba varasemaid seisukohti, mistõttu ei ole võlgniku lepingulise esindaja ajakulu täies ulatuses põhjendatud. Tunnihind vastab keskmisele sarnase õigusteenuse eest makstavale tasule. Võlgniku taotlus jääb rahuldamata 450 euro ulatuses (1 425-975).
20.Käesolev määrus on vaidlustatav osaliselt. Kuivõrd PankrS § 5 lg 2 järgi võib ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta esitada kaebuse üksnes siis, kui see on PankrS-is ette nähtud ja PankrS § 15 lg 5 kohaselt võib määruskaebuse esitada üksnes ajutise halduri nimetamata jätmise määruse peale, ei saa ringkonnakohtu määruse resolutsiooni p-de 1-2 peale Riigikohtule kaebust esitada. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati ja hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (resolutsiooni p-d 3 ja 4).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.