Universal Industries Osaühingu hagi Sakri Logistics OÜ ja ERGO Versicherung AG vastu vara arestist vabastamiseks ja Universal Industries Osaühingule tagasikandmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. augusti 2020. a määrus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Universal Industries Osaühingu määruskaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Määruskaebuse esitaja (hageja): Universal Industries Osaühing (registrikood 10104002), esindaja vandeadvokaat Veikko Puolakainen
esindajad
Vastustajad (kostjad):
1.Sakri Logistics OÜ (registrikood 12585098), volitatud esindaja Renee Mahl
2.ERGO Versicherung AG (registrikood HRB35978), esindaja vandeadvokaat Marko Aavik
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 14. augusti 2020. a määrus muutmata.
3.Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Universal Industries Osaühingu kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud makaohus. Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.Universal Industries Osaühing (hageja) esitas 25. märtsil 2020 hagi Sakri Logistics OÜ (kostja I) ja ERGO Versicherung AG (kostja II) vastu vara arestist vabastamiseks ja hagejale tagastamiseks. Kostja I võttis 28. aprilli 2020. a vastuses hagiavaldusele hagi õigeks. Tartu Maakohus keeldus 2. juuni 2020. a määrusega hagi õigeksvõtmise vastuvõtmisest. Tartu Maakohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega hagi rahuldamata. Samuti jättis maakohus rahuldamata hageja taotluse hagi muutmiseks või osaliselt hagist loobumiseks kostja II suhtes. Hageja esitas 23. juulil 2020 kohtule kinnitamiseks hageja ja kostja I vahel 17. juulil 2020 sõlmitud kompromissi. Kompromissi kohaselt lepivad pooled mh kokku, et kostja I kohustub tagastama hagejale 13 188 eurot kolme tööpäeva jooksul kompromissi kinnitava kohtumääruse jõustumisest arvates. Kostja I annab tingimusteta ja tagasivõtmatu nõusoleku (mh Swedbank AS-ile) 13 188 euro tagasikandmiseks kostja I kontolt nr EE102200221059203336 hageja kontole.
MAAKOHTU SEISUKOHT
2.Tartu Maakohus jättis 14. augusti 2020. a määrusega hageja ja kostja I 17. juuli 2020. a kompromissi tsiviilasjas nr 2-20-4679 kinnitamata. Kompromiss on vastuolus seadusega ning seda ei ole võimalik täita. Tsiviilasjas on menetlusosaliseks ka kostja II, kes ei ole kompromissile alla kirjutanud. Kostja I arvelduskontod, sh arvelduskonto EE102200221059203336, kuhu hageja tegi 17. detsembril 2019 ülekande summas 13 188 eurot ning millelt kompromissi kohaselt kohustub kostja I sama summa hagejale tagastama, on kehtivalt arestitud tsiviilasjas nr 2-19-11346 kostja II nõude tagamiseks. Kui kostja I pangakonto on arestitud teises pooleliolevas tsiviilasjas kostja II nõude tagamiseks, ei saa vaidlust lahendada ilma kostja II osaluseta. Vaidluse kompromissiga lõpetamisel tuleb kaasata kompromissi ka kostja II.
Käesolevas tsiviilasjas puudub õiguslik alus sekkuda tsiviilasjas nr 2-19-11346 kohaldatud hagi tagamise abinõudesse ning vähendada selles menetluses kostja II nõude tagamiseks seaduslikult kohaldatud tagatist. Kohus ei pea võimalikuks seda teha ka poolte vahel kinnitatud kompromissiga, milles ei osale isik, kelle nõude tagamiseks kohaldatud tagatist kompromissiga vähendataks.
MÄÄRUSKAEBUS
3.Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse ning kinnitada hageja ja kostja I kompromiss. Maakohus on erinevate menetluslike minetuste tõttu põhjustanud asjas märkimisväärse menetlusliku segaduse. Hageja esitas hagiavalduses kaks erinevat nõuet. Hageja esitas kostja I ja kostja II vastu vara arestist vabastamise hagi, milles mh tugines alusetu rikastumise sätetele. Kostja I võttis 7. aprilli 2020. a vastusega hagi õigeks. Kostja I kinnitas, et ta ei olnud õigustatud saama ekslikult tema arveldusarvele kantud summat 13 188 eurot ning on kohustatud alusetult saadud 13 188 eurot tagastama. Hageja esitas 10. juuni 2020. a menetlusdokumendis hagist loobumise avalduse kostja II suhtes. Hageja lähtus nii kostja II enda käsitlusest kui ka 2. juuni 2020. a kohtumäärusest nähtuvatest seisukohtadest, et sisuliselt on kostja II vale kostja. 30. juuni 2020. a otsusega jättis maakohus hageja hagi vara arestist vabastamiseks rahuldamata. Kohus leidis, et hageja vara arestist vabastamise hagi täitemenetluse seadustiku (TMS) § 222 järgi ei ole kohane hagi hageja õiguste kaitseks. Hagejal saaks olla alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja I vastu, kuid sellist hagi ei ole kohtu arvates esitatud. Kompromissi kehtivus ei sõltu kostja II nõusolekust. Kompromissiga võetavad kostja I kohustused ei puuduta kostjat II. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 207 lg 2 kohaselt osaleb iga kostja menetluses teise poole suhtes iseseisvalt. Kostja I ja kostja II ei ole ka vältimatud kaaskostjad TsMS § 207 lg 3 tähenduses. Maakohus ei ole eelmenetluse raames piisavalt täitnud oma selgitamiskohustust, kas ja millise nõudega oleks hagejal võimalik oma õigusi kõige efektiivsemalt kaitsta. Samuti on kohtute seisukohad olnud vastuolulised eeskätt selles osas, milline nõue oleks kohane olukorras, kus hageja on teinud ekslikult rahalise ülekande valele isikule ning see isik seda ise ka tunnistab. Maakohus viitas menetluse käigus, et kostja II puhul on tegemist vale kostjaga, kuid samas jättis hagist loobumise kostja II suhtes vastu võtmata. Maakohus käsitles hageja nõuet äärmiselt formalistlikult, jättes tahaplaanile hageja tegeliku kohtusse pöördumise eesmärgi, milleks on raha tagastamine isikult, kellele see ülekanne ekslikult tehti. Hageja esitas hagiavalduses kaks erinevat nõuet, millest üks oli alusetust rikastumisest tulenev raha tagastamise nõue. Hageja ise oli hagis oma nõude õigusliku kvalifikatsiooni osas tuginenud võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 1027 ning märkis hagis selgelt, et tegemist on alusetust rikastumisega saadu tagastamise nõudega. Kui kohtu jaoks oli hageja nõuete käsitlus ebaselge, pidanuks kohus andma hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks TsMS § 3401 alusel, ühtlasi selgitades, milles puudused seisnevad. Seda ei ole maakohus teinud. Maakohus võttis aluseks (ebaõige) lähtekoha, et esitatud on üksnes vara arestist vabastamise nõue ning jättis alusetu rikastumise teema käsitlemata. Kohus saanuks kompromissi kinnitada hageja ja kostja I suhtes, seda eriti olukorras, kus kohus on leidnud, et kostja II ei ole asjas kohaseks kostjaks. Kohus on tuginenud TsMS § 430 lg-le 3, millest tulenevalt on kohtul õigus jätta kompromiss kinnitamata, kui see on vastuolus seadusega, kuid kohus ei ole põhjendanud, milles seisneb vastuolu seadusega. Otsuse täitmine hagi rahuldamise korral ei eeldaks kostja I ja II ühist sooritust. Kostja II ainus puutumus hageja nõudega kostja I vastu seisneb selles, et tema hagi alusel kostja I vastu on
kostja I pangakonto teises tsiviilasjas arestitud. Pelgalt see asjaolu ei muuda hageja ja kostja I vahelist rahalise kohustuse täitmisele suunatud kompromissi ebaseaduslikuks. Kostja II saaks hagi tagamise kontekstis arvestada vaid selle varaga, mis kuulus hagi tagamise hetkel ja kuuluks ka praegu kostjale I, kuid ekslikult kostja I pangakontole kantud rahasumma ei muuda kostjat I selle raha omanikuks, mida kostja II saaks oma nõude katteks tema hagi rahuldamise korral realiseerida. Kostja I pangakonto arestimine ei takista kompromissi täitmist. Kostja II ei ole saanud kostja I pangakontol oleva raha omanikuks. Seda tuvastas praeguses menetluses ka maakohus 2. juuni 2020. a määruses. Hagi tagamine saaks puudutada vaid kostjale I kuuluvat vara, mitte kolmandatele isikutele kuuluvat vara (TsMS § 378 lg 1 p 2). Tsiviilasjas nr 2-19-11346 rakendatud konto arest hagi tagamise abinõuna saaks hõlmata vaid selliseid summasid, mis kuuluksid pangakonto omanikule. Hageja leidis, et tal on õigus esitada nii apellatsioonkaebus 30. juuni 2020. a otsuse peale, kui ka määruskaebus 14. augusti 2020. a määruse peale. Hageja ja kostja I on leppinud kokku apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamises TsMS § 632 lg 4 järgi ning pikendasid apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kuni 30. novembrini 2020. Hageja leidis, et apellatsioonkaebuse esitamine ei ole vajalik juhul, kui kohus rahuldab hageja määruskaebuse ning kinnitab kompromissi kostjaga I.
4.Kostja I leidis, et määruskaebus on põhjendatud.
5.Kostja II vaidles määruskaebusele vastu. Määruskaebuse rahuldamine võiks tulla teatud mööndustega kaalumisele, kui hageja oleks esitanud menetluses ka alusetust rikastumisest tingitud rahalise nõude. Maakohus on otsusega kvalifitseerinud hageja nõude õigesti spetsiifiliste rahaliste vahendite aresti alt vabastamise nõudena. Arest on seatud hagi tagamise abinõuna kostja II kasuks, mistõttu pidigi selline hagi jääma rahuldamata. Maakohus on kompromissi kinnitamata jättes õigesti leidnud, et sellise hagi esemega vaidlust ei saa ka kompromissiga lõpetada ilma kostja II nõusolekuta.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus muutmata (TsMS § 659, § 657 lg 1 p 1). Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.
7.TMS § 222 lg 1 järgi võib kolmas isik, kellel on sundtäitmise eseme suhtes selle sundtäitmist takistav õigus, eriti omandiõigus või piiratud asjaõigus, esitada hagi vara arestist vabastamiseks. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt esitatakse hagi sissenõudja ja võlgniku vastu. Kuigi 25. märtsi 2020. a hagiavalduses viitab hageja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg-le 1, s.o alusetu rikastumise regulatsioonile, taotleb hageja hagiavalduses vara aresti alt vabastamist ning endale tagasikandmist (tl 3). Ka teistes hageja poolt esitatud dokumentides on hageja peamiseks sooviks, et kostja II kasuks arestitud kostja I arvelduskontole kantud raha vabastataks aresti alt ja tagastataks hagejale. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul maakohus õigesti kvalifitseerinud hageja nõuet vara aresti alt vabastamise nõudena TMS § 222 tähenduses. Juhul, kui kostja I arvelduskontod on hagi tagamise korras arestitud kostja II kasuks, on kostja I võlgnikuks ning kostja II sissenõudjaks TMS § 222 mõttes. TMS § 222 järgse hagi kostjateks on nii kostja I, kui ka kostja II. Seega on maakohus põhjendatult leidnud, et antud tsiviilasja menetluse raames ei saa menetlust lõpetada ilma kostja II osavõtuta, s.t hageja ja kostja I ei saa
sõlmida kompromissi ilma kostja II osaluse ja nõusolekuta. Vastupidised määruskaebuse väited on põhjendamatud.
8.Hageja hagi TMS § 222 alusel esitades tugines sellele, et vaidlusalune rahasumma on kostjale I ekslikult üle kantud ning kuulub hagejale, mistõttu puudub alus selle kostja II kasuks arestimiseks. Seega tuli TMS § 222 järgi esitatud aresti alt vabastamise nõude lahendamisel teha kindlaks, kas hagejal on vaidlusalusele rahale nõudeõigus või mitte. Hageja poolt esitatud vara aresti alt vabastamise nõude rahuldamise eelduseks ongi vaja tuvastada, et kostja I on hagejalt midagi alusetult saanud. Sarnasele seisukohale jõudis ka maakohus 2. juuni 2020. a määruse p 3 teises lõigus, märkides, et hageja TMS § 222 järgse nõude rahuldamiseks tuleb kohtul tuvastada, kas on arestitud hageja vara ning kas kostjad on selle tagajärjel alusetult rikastunud. Kuigi iseenesest oleks hageja küll saanud esitada eraldi kostja I vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude, ei saavutaks hageja sellise nõude rahuldamisega soovitud tulemust, s.o raha aresti alt vabastamist. Alusetu rikastumise nõude rahuldamise korral kostja I suhtes, tulnuks hagejal samuti esitada vara aresti alt vabastamiseks hagi kostja II vastu.
9.Kui hageja hinnangu on maakohus põhjendamatult jätnud hagi rahuldamata ning hageja alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja I vastu käsitlemata, s.t kui maakohus on hageja hinnangul rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme, siis asjakohaseks menetlustoiminguks oleks apellatsioonkaebuse esitamine maakohtu otsuse peale. Vaidlust ei ole, et maakohus tegi otsuse antud asjas 30. juunil 2020. Hageja määruskaebuse kohaselt on hageja ja kostja I apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja kooskõlas TsMS § 632 lg-ga 4 pikendanud kuni 30. novembrini 2020 (tl 81). Ringkonnakohus tuvastas eespool, et antud tsiviilasja ei saa lõpetada poolte kokkuleppega ilma kostja II osavõtuta. Ringkonnakohtu hinnangul puudutab see ka võimalikku kokkulepet apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamise kohta, s.t hageja ja kostja I ei saa kahepoolse kokkuleppega pikendada apellatsioonkaebuse esitamise tähtaega ilma kostja II nõusolekuta. Praeguses asjas puudub teave, et kostja II oleks nõustunud apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamisega. Seega võib eeldada, et maakohtu otsus on jõustunud.
10.Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada järgmist. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et hagi vara aresti alt vabastamiseks esitades käitus hageja kooskõlas Tartu Maakohtu poolt 6. jaanuaril 2020 antud juhistega (tl 52). Kuigi hageja tugines
25.märtsi 2020. a hagiavalduses alusetu rikastumise sätetele, kvalifitseeris maakohus õigesti hageja nõude TMS § 222 lg 1 järgse nõudena. TMS § 222 lg 3 kohaselt esitatakse nõue vara aresti alt vabastamiseks täitemenetluse sissenõudja ja võlgniku vastu. Sellele vaatamata leidis maakohus 2. juuni 2020. a määruse p-s 8 vastuoluliselt, et kohtule ei ole selge, miks kostja II on antud menetluses kostjaks. Kuivõrd maakohus seadis kostja II kui menetlusosalise staatuse kahtluse alla, esitas hageja taotluse kostja II suhtes hagist loobumiseks (tl 47–51), mille maakohus jättis 30. juuni 2020. a otsusega rahuldamata, jättes otsuse p-s 14 taotluse rahuldamata jätmist põhjendamata. Maakohus möönis 2. juuni 2020. a määruses ning leidis 30. juuni 2020. a otsuses, et hagejal saab olla alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja I vastu, kuid kohtu hinnangul ei ole hageja sellist nõuet esitanud. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu. Esiteks tuvastas ringkonnakohus eespool, et TMS § 222 lg 1 järgse vara aresti alt vabastamise nõude lahendamisel tulnuks kohtul tuvastada, kas kostja I on hagejalt midagi alusetult saanud. Teiseks, on hageja nii 25. märtsi 2020. a hagiavalduses, kui ka edaspidistes dokumentides, seega peale maakohtu 2. juuni 2020. a määruse kättesaamist, rõhutanud, et tal on alternatiivne alusetust
rikastumisest tulenev nõue kostja I vastu (vt hagiavaldus, 10. juuni 2020. a menetlusdokumendi p-d 13–14, 17, 27 tl 47–51). Ringkonnakohus selgitas eespool, et ilma kostja II osavõtuta ei saa aga menetlusosalised sõlmida kokkulepet apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja pikendamiseks ning maakohtu 30. juuni 2020. a otsus võib olla jõustunud. Olukorras, kus ringkonnakohtu hinnangul on hageja esitanud taotlusi ning seisukohti, sh osaliselt põhjendamatuid, ning valinud ebaõige menetlustoimingu oma õiguste kaitseks osaliselt ka maakohtu poolt antud segastest ja vastuolulistest juhistest tulenevalt, võiks esineda alus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks juhul, kui hageja peaks soovima apellatsioonkaebust esitada.
11.TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioon-, kassatsioon- või määruskaebuse või teistmisavalduse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse või teistmisavalduse esitaja, kui kaebus või teistmisavaldus jääb rahuldamata. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud hageja kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.