Flagito OÜ hagi Air Baltic Corporation AS-i vastu hüvitise 250 euro, viivise ja sissenõudmiskulude 40 euro väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 3. septembri 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Air Baltic Corporation AS-i apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende Hageja Flagito OÜ (registrikood 14275048), lepinguline esindaja advokaat Kristjan Tuul esindajad ringkonnakohtus Kostja Air Baltic Corporation AS (Läti Vabariigi registrikood 40003245752), lepinguline esindaja vandeadvokaat Timo Kullerkupp Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Keelduda Harju Maakohtu 3. septembri 2020. a otsuse peale esitatud Air Baltic Corporation AS-i apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest.
2.Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Air Baltic Corporation AS-i kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Flagito OÜ esitas 9. veebruaril 2020 Harju Maakohtule Euroopa maksekäsu avalduse Air Baltic Corporation AS-i (kostja) vastu. Seoses kostja vastuväitega jätkas maakohus nõude menetlemist hagimenetluses.
2.Hageja esitas 8. aprillil 2020 kostja vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja hüvitise 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 6,02 eurot, viivise põhinõudelt alates
11.veebruarist 2020 kuni otsuse tegemiseni kindla summana ja edasi kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Hagiavalduse kohaselt oli XX-l (reisija) broneering VK42TW kostja korraldatavale
15.oktoobri 2019 lennule BT622 (Amsterdam-Tallinn, lennumarsruut 1476 km), mis pidi saabuma Tallinna kell 13.20. Lend BT622 tühistati, kuid sellest reisijat ei teavitatud. Reisija jõudis Tallinnasse 2 tundi 35 minutit hiljem. Reisija loovutas oma nõude hagejale. Hageja esitas kostjale 23. oktoobril 2019 nõudekirja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 261/2004, 11. veebruar 2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91EMPs kohaldatav tekst (edaspidi määrus nr 261/2004) alusel reisijale hüvitise 250 euro saamiseks. Kostja keeldus
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata. Kahju hüvitamine on välistatud, kuna lennu hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud. Lennukil avastati enne väljumist tehniline rike, parempoolse mootori madalsurvekompressoril oli pragu või defekt. Nimetatud defekt oli tootmisdefekt, mis esines ka teistel sama mudeli lennukitel. Tootja on saatnud juhised rikkega edasiseks tegelemiseks. Maakohtu otsus ja põhjendused
4.Harju Maakohus rahuldas 3. septembri 2020. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 17,22 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot, samuti viivise põhinõudelt alates 3. septembrist 2020 kuni kohustuse kohase täitmiseni seadusjärgses määras. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 75 eurot (s.o riigilõiv) koos seadusjärgse viivisega. Hüvitise nõude õiguslikuks aluseks on määruse nr 261/2004 art 5 lg 1 p c kolmas alternatiiv. Kuni 1500 kilomeetri pikkuste lendude puhul on õigus saada hüvitist kuni 250 eurot (määruse 261/2004 art 7 lg 1 p a). Vaidluse põhisisu on selles, kas kostja nimetatud tehniline rike saab olla erakorraliseks asjaoluks, mis välistab hüvitise maksmata jätmist määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 tähenduses. Maakohus tuvastas, et reisijal oli kinnitatud broneering VK42TW kostja 15. oktoobri 2019 lennule BT622 (Amsterdam – Tallinn), milline pidi Tallinna saabuma kell 13.20. Lend BT622 tühistati, mistõttu jõudis reisija asenduslennuga sihtkohta rohkem kui 2 tundi planeeritust hiljem. Kostja ei teavitanud reisijat lennu tühistamisest. Maakohus viitas Euroopa Kohtu praktikale, mille kohaselt lennuki osade enneaegset või ootamatut riket ei saa pidada erakorraliseks asjaoluks, kui rike toimub seoses lennuki osaga, mis on mõeldud mingi perioodi järel või mingite tingimuste saabumisel väljavahetamiseks (12. märtsi 2020. a otsus kohtuasjas C-832/18, A e.a. vs. Finnair Oy, p-d 40-42). Erandiks võivad olla juhud, kus lennukite tootja või muu pädev asutus tuvastab, et lennukid on varjatud tootmisdefektiga, mis mõjutab lennuohutust (22. detsembri 2008. a otsus kohtuasjas C‐549/07 Friederike Wallentin-Hermann vs. Alitalia - Linee Aeree Italiane SpA, p 26). Erandit võib tõendada see, kui sama probleem esineb mitmel õhusõidukil või lennukite tootja või pädev ametiasutus on teatanud, et ka teised lennukid on varjatud tootmisdefektiga (17. septembri 2015. a otsus kohtuasjas C-257/14 C. van der Lans vs. Koninklijke Luchtvaart Maatschappij NV, p 40). Samas tuleb hinnata ka seda, kas rikke ennetamine või kõrvaldamine või defektse osa asendamine kuulus lennuettevõtja tegeliku kontrolli alla või mitte (eelpool viidatud otsus 2 (5)
kohtuasjas C-257/14, p 43). Lennuettevõtja peab tõendama, et ta oli kogu tema käsutuses olevat personali, seadmeid ja rahalisi vahendeid kasutades võtnud sobivad meetmed, vältimaks seda, et asjaolud viiksid asjaomase lennu tühistamise või pikaajalise hilinemiseni, nõudmata temalt siiski seda, et ta nõustuks oma ettevõtte suutlikkusele asjakohasel hetkel vastuvõetamatute ohverdustega (4. aprilli 2019. a otsus kohtuasjas C-501/17 Germanwings GmbH vs. Wolfgang Pauels, p 31). Maakohus leidis, et kostja ei ole vaatamata selgitustele tõendanud, et lennu hilinemise põhjustas tootmisdefekt ja tootmisdefekti tõttu oli lennukiga lendamine välistatud ohutuse eesmärgil. Samuti on tõendamata, et kostja käsutuses olnud personali, seadmeid, töötajaid ja rahalisi vahendeid kasutades võttis ta sobivad meetmed vältimaks lennu tühistamist. 13. mai 2020. a menetlusdokumendiga esitatud tõendid ega tõlgitud kokkuvõte nimetatut ei tõenda. Kostja tõendatud tehniline rike, s.o pragu või defekt ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt käsitatav erakorralise asjaoluna. Seega kuulub reisijale hüvitamisele 250 eurot. Seadusjärgne viivisenõue ja sissenõudmiskulude hüvitamise nõue kuuluvad VÕS § 113 lg 1, § 1131 lg 1 ja TsMS § 367 järgi rahuldamisele. Apellatsioonkaebus
5.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Koos apellatsioonkaebusega esitas kostja uued tõendid (SWISS uudise väljavõte ja USA Föderaalse Lennuameti määruse täistõlge). Apellatsioonkaebuse kohaselt hindas maakohus selgelt ebaõigesti tõendeid, mistõttu tuleb kostja apellatsioonkaebus TsMS § 637 lg 21 alusel menetlusse võtta. Pooltevahelise vaidluse põhisisu maakohtus seisnes selles, kas kostja viidatud tehniline rike kvalifitseerub määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 mõistes erakorraliseks asjaoluks. Maakohtu menetluses on piisavalt tõendatud, et kostja käsutuses olnud personali, seadmeid, töötajaid ja rahalisi vahendeid kasutades võttis kostja sobivad meetmed vältimaks lennu tühistamist. Maakohus leidis valesti, et kostja ei ole tõendanud, et lennu hilinemise põhjustas tootmisdefekt ja tootmisdefekti tõttu oli lennukiga lendamine välistatud ohutuse eesmärgil. Kostja esitas tootmisdefekti tõendamiseks lendu BT622 teostama pidanud lennuki mootori tootja Pratt&Whitney teavituse ja selgitas, et selle edastamist loetakse tootja poolt tüüpveast teavitamiseks. Samuti esitas kostja mootori madalsurvekompressorite defekti käsitleva USA Föderaalse Lennuameti määruse, millega viimane kinnitab, et Pratt&Whitney mootoritel on avastatud praod, mis on põhjustanud ka lennu ajal olulisi rikkeid. USA Föderaalse Lennuameti määrus viitab mootorimudeli ohtlikkusele ja nõuab mootori madalsurvekompressori võimalikku asendamist. Nii Pratt&Whitney kui ka USA Föderaalne Lennuamet kinnitavad oma dokumentides, et rike on esinenud ka teistel sama mootoriga õhusõidukitel. Eelnevat arvestades ei pidanud kostja nende asjaolude täiendavat tõendamist maakohtus vajalikuks. Maakohtu üllatuslike järelduste tõttu ja asja õige lahendamise tagamiseks peab kostja vajalikuks esitada tootmisdefekt tõendamiseks täiendava tõendi, mille kohaselt on lennuettevõtja SWISS tulenevalt Airbus A220 mootori rikkest kõrvaldanud 2019. a oktoobris teenistusest kõik lendu BT622 teostama pidanud lennukiga sama mudeli lennukid. Kuna USA Föderaalne Lennuamet on ainuüksi määruse esimesel leheküljel selgelt väljendanud, et mootoririke on ohtlik, pidas kostja vajalikuks ja mõistlikuks esitada maakohtu menetluses üksnes määruse esimese lehekülje tõlke. Seejuures ei kohustanud kohus kostjat ka tõendi täistõlget esitama ning ei keeldunud tõendi vastuvõtmisest. Inglisekeelse tõendi vastuvõtmise vastu ei vaielnud ka hageja. Kostja esitab ringkonnakohtule kogu USA Föderaalse Lennuameti määruse tõlke, et üheselt tõendada, et esinenud defekt välistas lennukiga lendamisest tulenevalt mõjust lennuohutusele. Eeltooduga on tõendanud, et esinenud tehniline rike oli tootja defekt ja selle tõttu oli lennukiga lendamine välistatud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3 (5)
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 keelduda. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
7.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis arvestatuna põhinõudelt vastab 2000 eurole ja koos kõrvalnõuetega 4000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-is sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus). Praeguses asjas palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 6,02 eurot ja edasiulatuva seadusjärgses määras viivise 250 eurolt (millelt aastane viivisesumma on 20 eurot) ning sissenõudmiskulud 40 eurot. Seega ei ületa hageja põhinõue 2000 eurot ega põhinõue koos viivisega 4000 eurot, mistõttu on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes.
8.Lihtmenetluse asjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Kohtupraktikas on leitud, et eeltoodust hoolimata peab ringkonnakohus võtma apellatsioonkaebuse menetlusse, kui menetlusosaline vaidlustab apellatsioonkaebuses ka menetluskulude jaotust ja täidetud on TsMS § 178 lg-s 2 sätestatud eeldus ehk vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a määrus tsiviilasjas nr 2-17-13363, p-d 17 ja 18). Maakohus ei ole vaidlustatud otsuses andnud luba otsuse edasikaebamiseks. Vaidlustatud määrusega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitis 75 eurot, mistõttu vaidlustatud menetluskulude summa ei ületa 200 eurot.
9.Arvestades asja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse. Sh ei ole maakohus selgelt ebaõigesti hinnanud tõendeid.
9.1.Maakohus tuvastas asjas menetlusõiguse norme järgides, et kostja ei ole tõendanud, et lennu BT622 hilinemise põhjustas tootmisdefekt ja tootmisdefekti tõttu oli lennukiga lendamine välistatud ohutuse eesmärgil. Sh hindas maakohus ka USA Föderaalse Lennuameti määrust. Arvestades määruse nr 261/2004 eesmärki, milleks on vajadus tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et lennuki tehnokaardist, Pratt&Whitney teavitusest ja USA Föderaalse Lennuameti määrusest nende asjaolude tõendamiseks praegusel juhul ei piisanud (tl 50–64). Kostja 13. mai 2020. a menetlusdokumendis ei ole kostja ka veenvalt selgitanud, miks peaks nimetatud tõendeid hinnates jõudma järeldusele, et lennu BT622 hilinemise põhjustanud tehniline rike oli tootja defekt ja selle tõttu oli lennukiga lendamine välistatud. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab ning kohus ise asjaolusid tõenditest ei otsi.
9.2.Maakohus tugines asjakohasele Euroopa Kohtu praktikale ja leidis põhjendatult, et kostja esile toodud tehniline rike, s.o pragu või defekt, ei ole Euroopa Kohtu praktika kohaselt käsitletav erakorralise asjaoluna. Samuti leidis maakohus põhjendatult, et kostja ei ole tõendanud, et tema käsutuses olnud personali, seadmeid, töötajaid ja rahalisi vahendeid kasutades võttis ta sobivad meetmed vältimaks lennu tühistamist. Euroopa Kohtu praktikast tuleneb, et teatavate lennukiosade enneaegne rivist väljalangemine ei ole erakorraline asjaolu, 4 (5)
kuna niisugune rike on lahutamatult seotud lennuki töötamissüsteemiga. See ootamatu sündmus ei ole lennuettevõtja tegeliku kontrolli alt väljas, sest lennuettevõtja ülesanne on tagada oma majandustegevuses kasutatavate lennukite hooldus ja tõrgeteta funktsioneerimine (eelpool viidatud otsus kohtuasjas C-257/14, p-d 41 ja 43).
9.3.Kolleegium märgib, et hagimenetlus on põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2, § 7, § 230 lg 1). Kohus peab eelmenetluses otsustama, kas esitatud tõendid on asjakohased ja lubatavad (TsMS § 238 lg-d 1-4). Alles otsuse tegemisel saab kohus hinnata tõendeid ja otsustada, mis asjaolud on tuvastatud (TsMS § 438 lg 1). Maakohus selgitas poolte tõendamiskoormist ja kohaldatavat õigust 6. juuli 2020. a määrusega (tl 70-71). Vastavalt määruse nr 261/2004 art 5 lg-le 3 pidi kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et hilinemise põhjustasid erakorralised asjaolud, mida ei oleks suudetud vältida isegi siis, kui tarvitusele oleks võetud kõik vajalikud meetmed. Kuna vaidlust ei olnud õigussuhte kvalifitseerimise ega asjakohase kohtupraktika üle, ei pidanud maakohus kostjale eelmenetluses selgitama, et tema esitatud tõenditest ei piisa tema vastu esitatud nõude rahuldamata jätmiseks (vt Riigikohtu 29. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 19). Lisaks esindas kostjat menetluses professionaalne õigusnõustaja (vandeadvokaat). Kostja kohustuseks oli tagada, et ta esitab vajalikud asjaolud ja piisavad tõendid erakorralise asjaolu kohta määruse nr 261/2004 art 5 lg 3 mõttes, mis välistaks hageja hüvitise nõude art 5 lg 1 p c kolmanda alternatiivi alusel.
10.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu tuleb apellatsiooniastme menetluskulud jätta TsMS § 168 lg 1 järgi kostja kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.
11.Kolleegium selgitab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on apellandil õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
12.Kohus ei toimeta apellatsioonkaebust hagejale kätte (TsMS § 638 lg 4). Kuna kostja esitas apellatsioonkaebuse ja uued tõendid elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.