Eesistuja Liis Arrak, liikmed Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Otsuse tegemise aeg ja koht
7. oktoober 2020. a, Tallinn
Kohtuasja number
2-16-15532
Kohtuasi
AS-i Fort Aero hagi Kenilworth Overseas Limited, Karver Investments Limited ja Dalajet Investments Limited vastu solidaarselt 24 429 euro 46 sendi ja viivise saamiseks AS-i Fort Aero hagi Karver Investments Limited ja Dalajet Investments Limited vastu solidaarselt 9623 euro 79 sendi ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. jaanuari 2019. a otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
Karver Investments Limited, Kenilworth Overseas Limited ja Dalajet Investments Limited apellatsioonkaebus, hind 31 909 eurot 17 senti AS Fort Aero vastuapellatsioonkaebus, hind 7290 eurot 70 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad apellatsioonimenetluses
Hageja AS Fort Aero (registrikood 11396722), lepingulised esindajad vandeadvokaat Urmas Kiik ja vandeadvokaadi abi Kristel Tael-Same Kostjad Kenilworth Overseas Limited (asukoht Road Town, Tortola, Briti Neitsisaared), Karver Investments Limited (asukoht Ritter House Wickhams Cay II, Tortola, Briti Neitsisaared) ning Dalajet Investments Limited (asukoht Ritter House Wickhams Cay II, Tortola, Briti Neitsisaared), ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Aleksei Vassiljev
Tühistada Harju Maakohtu 28. jaanuari 2019. a otsus osas, millega maakohus rahuldas hagi Karver Investments Limited ja Dalajet Investments Limited vastu 3114 euro 24 sendi ja viivise saamiseks, samuti osas, millega maakohus rahuldas hagi Dalajet Investments Limited vastu 24 429 euro 46 senti ja viivise saamiseks. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi nimetatud osas rahuldamata. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2.1.Rahuldada hagi Kenilworth Overseas Limited vastu täielikult ja Karver Investments Limited vastu osaliselt. Jätta hagi Dalajet Investments Limited vastu rahuldamata.
2.2.Mõista Kenilworth Overseas Limited ́ilt ja Karver Investments Limited ́ilt AS Fort Aero kasuks solidaarselt välja põhivõlg 24 429 eurot 46 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 1060 eurot 17 senti ja alates 14. oktoobrist 2016 tasumata põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni viivis 12% aastas.
2.3.Jätta AS Fort Aero menetluskulud, mis puudutavad nõude maksmapanekut Kenilworth Overseas Limited vastu, Kenilworth Overseas Limited kanda.
2.4.Jätta AS Fort Aero menetluskulud, mis puudutavad nõude maksmapanekut Karver Investments Limited vastu, 72% ulatuses Karver Investments Limited kanda ning Karver Investments Limited menetluskulud 28% ulatuses AS Fort Aero kanda.
2.5.Jätta Dalajet Investments Limited menetluskulud AS Fort Aero kanda.
6.Jätta AS Fort Aero vastuapellatsioonkaebus rahuldamata. Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
2-16-15532
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Fort Aero (hageja) esitas 14. oktoobril 2016 Harju Maakohtule Kenilworth Overseas Limited (kostja I), Karver Investments Limited (kostja II) ja Dalajet Investments Limited (kostja III) vastu hagi (muudetud 15. jaanuaril 2018), milles palus mõista kostjatelt I–III solidaarselt välja põhivõla 24 429 eurot 46 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1060 eurot 17 senti ja edasiulatuva viivis põhivõlalt 12% aastas ning kostjatelt II ja III solidaarselt põhivõla 9623 eurot 79 senti ning edasiulatuva viivise põhivõlalt 12% aastas.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 2. detsembril 2013 õhusõiduki Nextant 400XTi (õhusõiduk) käitamislepingu (käitamisleping I). Lepingu kohaselt pidi hageja tegema kostja I esitatud tellimuslende (nn omanikulende). Hageja kohustus kostja I nimel ja kulul korraldama õhusõiduki käitamiseks vajaliku dokumentatsiooni, sh õhusõiduki käitamislubade ja õhukõlblikkuse sertifikaadi, korrashoiu ja asjakohasuse, õhusõiduki hoolduse, meeskonna olemasolu ja muu. Kostja I kohustus hagejale maksma tasu ja hüvitama kulud hageja esitatud arvete alusel 15 päeva jooksul pärast arve e-postiga saatmist. Hagejal oli lepingu järgi ka õigus teha tellimuslende ajal, kui kostja I õhusõidukit ei kasutanud. Hageja nimel tehtud tellimuslendudelt saadava tulu, millest on maha arvestatud käitamise kulud ja hageja komisjonitasu, kohustus hageja andma üle kostjale I. Kostja I majandustegevust juhtis ja korraldas HH. Kostja I esitas 8. novembril 2015 hagejale käitamislepingu lõpetamise teate seoses õhusõiduki võõrandamisega kostjale II. Perioodil 8. november 2015 kuni 11. märts 2016 seisis õhusõiduk kasutuseta Tallinna Lennujaamas. Käitamislepingu I p 13 kohaselt võis lepingu üles öelda kuu lõpus neljakuulise ülesütlemistähtajaga. Seda arvestades lõppes leping 31. märtsil 2016. Hagejal oli lepingu p 13 kohaselt õigus esitada arveid kuue kuu jooksul pärast lepingu lõppemist. Kostja I jättis esitatud arvete alusel hagejale maksmata 24 429 eurot 46 senti (arved 428 ja 247, FA-201500337, FA-201500338, FA-201500445, FA-201500446, FA-201500447 ja FA-201500448). Arvetel märgitud kulud ja teenustasud on kantud õhusõiduki opereerimisega erinevate omanikulendude tegemiseks. Arvetel märgitud lennud on tellitud ja tehtud. Arvetel märgitud summad muutusid sissenõutavaks 3. juunil 2016. Hagejal on õigus nõuda ka viivist seisuga 13. oktoober 2016. a kokku 1060 eurot 17 senti. Kostja I võlgneb hagejale kokku 25 489 eurot 63 senti (24 429 eurot 46 senti + 1060 eurot 17 senti). Kostja I on hageja esitatud arved kätte saanud. Hageja saatis 18. mail 2016 HH assistendile YY e-postile XXX meeldetuletuse tasumata arvete kohta. Kostjal I oli arvete tasumiseks hageja nimele avatud lisakonto, mida jälgis kostja I volitatud esindaja QQ, kes arvete kontrollimisega tegeles. Kostja I võõrandas õhusõiduki kostjale II.
3.Hageja ja kostja II sõlmisid 11. märtsil 2016 õhusõiduki käitamislepingu (käitamisleping II). Lepingu kohaselt pidi hageja tegema kostja II esitatud tellimuslende (nn omanikulende). Hageja kohustus kostja II nimel ja kulul korraldama õhusõiduki käitamiseks vajaliku dokumentatsiooni, sh õhusõiduki käitamislubade ja õhukõlblikkuse sertifikaadi, korrashoiu ja
2-16-15532 asjakohasuse, õhusõiduki hoolduse, meeskonna olemasolu ja muu. Kostja II kohustus hagejale maksma tasu ja hüvitama kulud hageja esitatud arvete alusel 15 päeva jooksul pärast arve e-postiga saatmist. Hagejal oli lepingu järgi ka õigus teha tellimuslende kostja II nõusolekul, millelt saadava tulu kohustus hageja üle andma kostjale II. Hagejal oli õigus saada komisjonitasu. Kostja II esitas 22. juulil 2016 hagejale käitamislepingu lõpetamise teate ning leping lõppes
31.augustil 2016. Kostja II jättis esitatud arvete alusel maksmata 9623 eurot 79 senti (arved FAAS-201500723; FAAS-201500598; FAAS-201500853). Arvetest FAAS-201500723 ja FAAS-201500598 tulenevad nõuded muutusid sissenõutavaks 17. oktoobril 2016 ning arvest FAAS-201500853 tulenev nõue 29. detsembril 2016. Hagejal on lisaks põhinõudele õigus nõuda viivist alates nõuete sissenõutavaks muutumisest. Kostja II kinnitas arvete kättesaamist 30. novembri 2017. a kohtuistungil. Arvetel märgitud kulud olid seotud õhusõiduki käitamisega. Kostjal II ei ole hageja vastu tasaarvestatavat nõuet. Kostja II ei saa tasaarvestada deposiiti makstud summat 10 000 eurot. Hageja on juba selle arvelt katnud kulusid, mille kostja II pidi hagejale hüvitama. Käitamislepingu II p 2 kohaselt oli deposiiti kantud raha käibekapital, millega kaeti lennuettevõtja esialgseid kulusid, mis on tehtud omaniku nimel. Hageja arvestas oma võlanõudest maha deposiidi jäägi 3490 eurot 45 senti. Kostjal II ei ole hageja vastu kahju hüvitamise nõuet. Hageja ei vastuta kostjale II tekkinud kahju eest. Hagejal oli õigus keelduda lepingust tulenevate kohustuste täitmisest, sest kostja II ei täitnud enda tasu maksmise kohustust. Kostja II ei ole tõendanud kahju (saamata jäänud tulu) tekkimist. Isegi kui hagejal ei olnud õigust kohustuste täitmisest keelduda, ei vastuta hageja kostjale II tekkinud saamata jäänud tulu eest käitamislepingu II p 8 lg 2 järgi. Viidatud sätte kohaselt ei vastuta lennuettevõtja mistahes vormis kaudsete või tuletuslike kahjude, sh ent mitte ainult, kaotatud käibe, kaotatud kasumi, kaotatud andmete, kaotatud kulude kokkuhoiu või kolmandate isikute nõuete eest kliendi vastu.
4.Kostja I võõrandas õhusõiduki kostjale II, kes võõrandas selle omakorda kostjale III. Õhusõiduki võõrandamisega toimus ettevõtte üleminek võlaõigusseaduse (VÕS) § 180 tähenduses. Ettevõtte ülemineku tõttu vastutavad kostja solidaarselt võla eest. Kostja I ja II on samatüübilised ettevõtted. Mõlemad on Briti Neitsisaartel asuvad offshore piiratud vastutusega äriühingud. Õhusõiduki võõrandamisega kostjalt I kostjale II läks üle kostja I materiaalne põhivara. Nii kostja I kui ka kostja II ei käitanud õhusõidukit ise, vaid tellisid vastavat teenust hagejalt ning teenisid seeläbi tulu. Õhusõiduk oli seega ettevõtteks ehk majandusüksuseks, mille kaudu kostjad I ja II tegutsesid. Kostjate I ja II majandustegevust juhtis ja korraldas HH. Kostjate II ja III registreeritud aadressid kattuvad. Mõlema kostja ainsaks majandustegevuseks on hagejale teadaolevalt õhusõiduki omamine ning sellega seonduv. DIAMOND SKY OÜ oli õhusõiduki käitaja nii ajal, kui see kuulus kostjale II, kui ka ajal, kui see kuulus kostjale III. Kostja III tegelik kasusaaja ja otsustaja on samuti HH. Kostjate vastuväited
5.Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
2-16-15532
6.Kostja I esitas tema vastu esitatud tasunõudele järgmised vastuväited.
6.1.Hageja nõuab arvete (FA-201500337, FA-201500338, FA-201500445, FA-201500446, FA-201500447, FA-201500448) alusel lennujaamateenuste kulude hüvitamist. Hageja esitas nõuete tõendamiseks Fortaero BBAA Osaühingu arved hageja vastu. Nende arvete alusel ei teki aga kostjal I kohustust ning arvetest tekkinud nõudeid ei ole kostja I suhtes sissenõutavaks muutunud. Kui hageja maksis lennujaamades osutatud teenuste eest ning on õigustatud nõudma tasu kostjatelt, siis peab hageja need asjaolud välja tooma ja tõendama teenuste osutamise lennujaamade pädevate asutuste dokumentidega ja viitama, millisel alusel on hagejal õigus tasu nõuda. Poolte vahel sõlmitud käitamislepingust ei tulene, et kostja I peab hüvitama hagejale kulu, mis hagejal tekkis lennujaamateenuste maksmisega. Lisaks eelnevale ei olnud arvete esitajal (Fortaero BBAA Osaühing) õigust lennujaamades teenust osutada, mistõttu on arved asjakohatud.
6.2.Kostjal I ei ole kohustust arveid maksta. Arvetel FA-201500337, FA-201500338, FA201500445 ja FA-201500447 nähtuvad lennud on tšarterlennud, mille kulusid ei pea kostja I poolte vahel sõlmitud lepingu p 7 kohaselt kandma. Arvetel FA-201500446 ja FA-201500448 märgitud kulud ei ole põhjendatud. Õhusõiduk oli Ostafyevo lennujaamas vastavalt kaheksa ja kuus päeva. Ostafyevo lennujaam ei ole õhusõiduki baaslennujaam. Hageja ei ole kostjalt I küsinud nõusolekut õhusõiduki sedavõrd pikaajaliseks viibimiseks võõras lennujaamas.
6.3.Hagejal ei ole kostja I vastu lepingust tulenevaid nõudeid, sest kostja I maksis lepingu lõppemisel lõpparve. Käitamislepingu p 5 kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja esitab lepingu lõppemisel kostjale I lõpparve ning hageja esitas kostjale 11. märtsil 2016 arve nr FAAS-201500413 summaga 71 440 eurot 14 senti. Hageja märkis selgitusse: „lõpparvestusega seoses käitamislepingu lõpetamisega Kenilworth Overseas Limited ja AS Fort Aero vahel.“ Kostja I maksis arve. Hageja kinnitas nõuete puudumist kostja I vastu 13. detsembri 2016. a e-kirjaga, milles esitas kostjale I saldokinnituse 31. detsembri 2015. a seisuga. Selle järgi oli kostja I ettemaksu saldo 498 eurot 60 senti.
6.4.Kostjal I on hageja vastu alusetu rikastumise nõue 40 816 eurot 24 senti (26 000 eurot + 14 816 eurot 24 senti) ning tšarterlendude korraldamisest tulenev võlg, mille kostja I tasaarvestab hageja nõudega kostja I vastu. Kostja I lõpetas mõjuval põhjusel (omaniku vahetus) erakorraliselt käitamislepingu I ja see lõppes 8. novembril 2015. Hageja esitas kostjale II lõpparve ning kostja II maksis selle täielikult. Arvestades lepingu lõppemise aega, ei olnud hageja lõpparves märgitud kulud „Crew and Operation support” (4×6500 eurot) detsembrist 2015 kuni märtsini 2016 põhjendatud. Seega maksis kostja I hagejale alusetult 26 000 eurot. Lisaks maksis kostja I hagejale alusetult 14 816 eurot 24 senti kolmandate isikute tellimuslendude eest. Osad lõpparvel märgitud lennud ei olnud kostja I tellitud ega käitamislepingu I esemeks oleva õhusõidukiga tehtud. Hageja ei ole tõendanud, et pooled on käitamislepingu I eset muutnud. Kostjal I on hageja vastu 2015. a tehtud tšarterlendude (FRX118, FRX125, FRX126, FRX127, FRX128, FRX131, FRX136, FRX141, FRX142, FRX146, FRX147, FRX149, FRX150, FRX151, FRX155, FRX156, FRX157, FRX158, FRX159, FRX160, FRX161, FRX171, FRX172, FRX173, FRX174, FRX175, FRX176, FRX177, FRX178, FRX179, FRX180) eest käitamislepingu I p 7 järgi võlanõue 468 004 eurot 30 senti. Hageja teenis viidatud
2-16-15532 tšarterlendude tegemisel kasumit 468 004 eurot 30 senti. Hageja väitis, et kandis kostja I allkontole veebruarist kuni novembrini 2015 tšarterlendude müügist saadud kasumi 313 325 eurot, millest hageja täitis õhusõiduki opereerimisega seotud kostja I kohustused. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et allkontolt täideti kostja I kohustused. Allkonto on hageja enda pangakonto AS-is SEB Pank. Hageja ei ole tõendanud, et kostjal I oli allkonto jälgimisja käsutusõigus. Ka hageja väidete õigsust eeldades tuleks hagejal maksta kostjale I tšarterlendude eest 154 678 eurot 30 senti (468 004 eurot 30 senti – 313 325 eurot).
7.Kostja II esitas tema vastu esitatud tasunõudele järgmised vastuväited.
7.1.Kostja tasus arve FAAS-201500633 enne hagi esitamist ning hageja võttis 25. jaanuari 2017. a menetlusdokumendis omaks, et kostja II on arve FAAS-201500633 tasunud, ning hageja ei nõudnud enam selle arve alusel kohustuse täitmist.
7.2.Hageja ja kostja II vahel sõlmitud käitamisleping II ei näe ette arves FAAS-201500723 märgitud osade kuluartiklite tasumise kohustust (kogusummaga 1110 eurot 14 senti) ning osade artiklite põhjendamiseks ei ole hageja edastanud kostjale II kuludokumente.
7.3.Arvel FAAS-201500598 märgitud kuluartiklid ei ole poolte vahel sõlmitud käitamislepinguga II hõlmatud.
7.4.Arvel FAAS-201500853 märgitud kuluartiklid ei ole poolte vahel sõlmitud käitamislepinguga hõlmatud. Kostja II teatas hagejale käitamislepingu lõpetamisest 22. juulil 2016 ning leping kaotas kehtivuse 31. augustil 2016. Lepingu lõppemise päeval pidi hageja andma õhusõiduki ja kogu tehnilise, ärilise ja muu dokumentatsiooni ning õhusõidukiga seotud esemed kostja II käsutusse või kostja II määratud isikule. Seega ei olnud hageja ja kostja II vahel pärast 1. septembrit 2016. a lepingulisi suhteid, mistõttu ei ole hagejal alust nõuda tasu pärast seda kuupäeva osutatud teenuste eest.
7.5.Hageja rikkus kokkulepitud kohtueelse vaidluste lahendamise korda. Pooled leppisid käitamislepingu II p-s 12 kokku kohtueelses vaidluste lahendamise korras. Kokkuleppe kohaselt tuleb vaidlused püüda lahendada läbirääkimiste teel. Kui projektijuhid ei saavuta omavahelist kokkulepet, võib pool nõuda, et vaidlus püütakse lahendada läbirääkimiste teel tippjuhtkondade tasandil. Pool ei saa algatada kohtuasja kuni on möödunud 30 päeva taotluse esitamisest tippjuhtkonna poolseteks läbirääkimisteks ja need läbirääkimised on toimunud või on otsustatud, et selliseid läbirääkimisi ei ole võimalik pidada. Lepingus sätestatud vaidluste lahendamise korra rikkumise tagajärjeks peab olema vähemalt kohtukulude tasumise kohustuse hagejale jätmine.
7.6.Hageja ja kostja II leppisid käitamislepingu II p-s 8 kokku, et kostja II vastutus piirdub temale esitatud arvetel olevate summadega. Kostja II ei vastuta muudest õigussuhetest tulenevate nõuete eest. Kostja II ei vastuta ka kostja I kohustuste eest üheaegselt nii ettevõtte omandajana kui ka sama ettevõtte üleandjana.
7.7.Kostjal II on hageja vastu nõuded, mille kostja II tasaarvestab hageja nõudega kostja II vastu. Kostja II kandis hagejale üle deposiidi summaga 10 000 eurot. Deposiidi tasumise eesmärk oli käitamislepingust II tulenevate kohustuste täitmise tagamine. Hageja saab enda nõudeid täita deposiidis oleva raha arvel. Hageja nõuete täitmine deposiidirahast on olemuselt poolte
2-16-15532 vastastike nõuete tasaarvestamine. Hageja ei ole esitanud mistahes andmeid deposiidi kasutamise kohta ega selle kasutamist kinnitavaid tõendeid. Viited 5. oktoobri 2016. a e-kirjale ei ole asjakohased. Kostja II informeerimine deposiidi jäägist ei tõenda deposiidi sihipärast kasutamist. Kostjal II on hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Kostja II ei saanud hageja tegevusest tulenevalt õhusõidukit perioodil 1. september 2016. a kuni 20. oktoober 2016. a kasutada, mistõttu tekkis kostjal II kahju 31 199 eurot 81 senti (saamata jäänud tulu). Käitamisleping II lõppes 31. augustil 2016. Lepingu lõppemisel pidi hageja andma õhusõiduki koos kogu tehnilise, ärilise ja muu dokumentatsiooniga kostja II käsutusse või kostja II määratud isikule. Hageja ei teinud seda. Hageja andis õhusõiduki üle uuele käitajale (DIAMOND SKY OÜ), kuid ei andnud üle õhusõiduki võtmeid ega õhusõiduki tehnilist, ärilist ja muud dokumentatsiooni. Õhusõiduki dokumentide üleandmist uuele käitajale nõudis hagejalt ka Lennuamet 5. oktoobri 2016. a kirjaga, sest üleandmisele kuuluvate dokumentide hulgas oli muuhulgas õhusõiduki jätkuva lennukõlblikkuse kirjed, käitaja tehniline päevik ja muu dokumentatsioon, mille üleandmise kohustus käitamislepingu (opereerimislepingu) lõppemisel tuleneb Euroopa Komisjoni (EL) määrusest 1321/2014. Hageja ei reageerinud Lennuameti nõudmistele. Kostja II andis 20. oktoobril 2016 õhusõiduki omandi kostjale III. Hageja tegevuse tõttu ei saanud kostja II õhusõidukit kasutada alates käitamislepingu lõppemisest kuni õhusõiduki omandi üleandmiseni kostjale III. Kostjal II jäi saamata vähemalt 39 199 eurot 81 senti. Kostjale II kuulunud õhusõiduk oli ettenähtud ärilendudeks. Sellist tüüpi õhusõidukite ärilendude hind on vähemalt 2500 eurot/h. Kostja II ei pea hetkel mõistlikuks taotleda kahju suuruse tõendamiseks ekspertiisi, mis tooks kaasa täiendavad menetluskulud. Olukorras, kus kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpse suuruse kindlaks tegemine on raskendatud, võib kohus otsustada kahju hüvitamise suuruse oma diskretsiooni kohaselt.
8.Kostjad II–III vaidlesid vastu sellele, et ettevõtte ülemineku tõttu vastutavad nad solidaarselt käitamislepingu poole lepingust tuleneva tasunõude eest. Õhusõiduki müügilepingu alusel ei läinud kostja I ettevõte (majandusüksus) üle kostjale II. Müügilepinguga võõrandati üksnes õhusõiduk kui vallasasi, mitte õhusõiduk kui majandusüksus. Õhusõidukit kasutati kui vallasasja. Ettevõtte üleandmise tehing eeldab poolte vastavat tahet ja tahteavaldusi. Poolte tahe oli müügilepingu sõlmimisel võõrandada õhusõiduk kui vallasasi. See väljendub selgelt müügilepingus. Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda lepingupoolte tahtest. Riigikohtu praktikas viidatud nn varjatud ettevõtte ülemineku kriteeriumid ei ole praegusel juhul täidetud. Asjaolust, et nii kostja I kui ka kostja II on Briti Neitsisaartel registreeritud äriühingud, ei järeldu, et tegemist on sama tüüpi ettevõttega. Kostjate I ja II juhtorganid ei kattu ning nende vahel ei ole seost. Kostja I ei andnud kostjale II üle käibevara ega töölepinguid. Kostja I kliendi- ja hankijasuhted ei läinud üle kostjale II. Õhusõiduki võõrandamisega ei kaasnenud kostja I immateriaalse vara ja organisatsiooni ülevõtmist. Ainuüksi vara müügist ei saa järeldada ettevõtte üleminekut. Alates käitamislepingu I lõpetamisest 8. novembril 2015 kuni käitamislepingu II sõlmimiseni 11. märtsil 2016 seisis õhusõiduk kasutuseta. Vara, mida pikemat aega ei kasutata, ei saa käsitada ettevõttena. Kostjatel II ja III olid erinevad õhusõiduki omandamise eesmärgid. Kostja II kasutas õhusõidukit ärilendude tegemiseks, milleks oli sõlmitud käitamisleping hagejaga, kes omab lennuettevõtja sertifikaati äriliseks lennutranspordiks. Kostja III ostis õhusõiduki ettevõttesiseseks kasutamiseks. Seda tõendab ka asjaolu, et õhusõiduki uus käitaja DIAMOND SKY OÜ ei oma äriliseks lennutranspordiks
2-16-15532 lennuettevõtja sertifikaati. Põhjendamata ja tõendamata on hageja väited kostjate tegeliku kasusaaja ja otsustaja kohta. Hageja ei ole tõendanud, et HH kasutab Briti Neitsisaartel registreeritud äriühinguid nn eriotstarbeliste varakogumitena (special purpose vehicle) ehk justnimelt õhusõidukiga seonduvaks majandustegevuseks. Asjakohatu on hageja väide, et DIAMOND SKY OÜ oli õhusõiduki käitaja nii ajal, kui see kuulus kostjale II, kui ka ajal, kui see kuulus kostjale III. Eestis on lennuettevõtjate arv, kes pakuvad opereerimisteenuseid seda tüüpi õhusõidukile, väga piiratud. Käitamislepingu sõlmimine kummalgi juhul DIAMOND SKY OÜ-ga ei kinnita ettevõtte üleminekut. Esimese astme kohtu otsus
9.Harju Maakohus rahuldas 28. jaanuari 2019. a otsusega hagi. Maakohus mõistis kostjatelt II ja III hageja kasuks solidaarselt välja põhivõla 3114 eurot 24 senti ja alates 14. oktoobrist 2016 kuni põhivõla tasumiseni viivise 12% aastas. Lisaks mõistis maakohus kostjatelt I–III välja põhivõla 24 429 eurot 46 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 1060 eurot 17 senti ja alates
14.oktoobrist 2016 kuni põhivõla tasumiseni viivise 12% aastas.
9.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: -
hageja ja kostja I sõlmisid 2. detsembril 2013 õhusõiduki käitamislepingu I; kostja I esitas 8. novembril 2015 hagejale käitamislepingu I lõpetamise teate, kuna kostja I võõrandas õhusõiduki kostjale II; hageja esitas kostjale I arved summaga 24 429 eurot 46 senti, mida kostja I ei ole tasunud; hageja ja kostja II sõlmisid 11. märtsil 2016 õhusõiduki käitamislepingu II; kostja II maksis hagejale deposiiti 10 000 eurot; kostja II esitas 22. juulil 2016 hagejale käitamislepingu II lõpetamise teate, mille kohaselt lõppes leping 31. augustist 2016; hageja esitas kostjale II arved summaga, millest kostja II on jätnud 9623 eurot 79 senti tasumata; kostja II võõrandas 1. septembril 2016 õhusõiduki kostjale III.
9.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuleb VÕS § 76 lg 1 kohaselt kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Vastavalt VÕS § 108 lg 1 kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Hageja ja kostja I ning hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepingud on käsunduslepingud VÕS § 619 tähenduses. VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma talle selle eest tasu, kui selles on kokku lepitud. Praegusel juhul kohustus hageja osutama kostjatele I ja II käitamislepingu alusel teenuseid ning kostjad I ja II kohustusid tasuma hagejale selle eest tasu vastavalt lepingus toodule.
10.Kuigi kostja I esitas hagejale 8. novembril 2015 käitamislepingu I lõpetamise teate, ei lõppenud leping samal päeval, vaid käitamislepingu I p 13 järgi alles 31. märtsil 2016. VÕS § 631 võib kumbki lepingupool nii tähtajalise kui tähtajatu käsunduslepingu üles öelda VÕS §-s 630 sätestatut järgimata, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks
2-16-15532 käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni. Erakorraline ülesütlemine on lubatud, kui on mingi selline põhjus, mis välistab käsundi edasise täitmise. Kui olemas on niisugune oluline põhjus, võib kumbki pool üles öelda tähtajalise käsunduslepingu, sealjuures ei pea käsundisaaja arvestama VÕS § 630 lg-s 3 sätestatut. Käitamislepingu I p 13 kohaselt võib lepingu lõpetada kuu lõpus neljakuulise etteteatamise perioodiga. Iseenesest võib õhusõiduki müümine olla selline põhjus, mis välistab käsundi edasise täitmise ja võib olla alus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks, kuid praegusel juhul olid pooled leppinud kokku neljakuulises etteteatamistähtajas. Seda on kostja I ka ise möönnud oma ülesütlemise teates. Kuna õhusõiduki müümine ei toimu ühe päevaga, siis oli kostjale I teada, et ta asub õhusõidukit müüma ning sellest tulenevalt oli tal ka aega leping etteteatamistähtaega järgides üles öelda.
11.Hagejal on VÕS § 628 lg-te 1 ja 2 ning käitamislepingu p-de 3 ja 5 järgi õigus nõuda kostjalt I käitamislepingu I alusel arvetel 428 ja 247, FA-201500337, FA-201500338, FA-201500445, FA-201500446, FA-201500447 ja FA-201500448 märgitud teenuste eest 24 429 eurot 46 senti. Kuna kostja I ei ole põhivõlga tähtaegselt tasunud, peab kostja I VÕS § 113 lg 1 alusel maksma 13. oktooberi 2016. a seisuga viivist 1060 eurot 17 senti ja TsMS § 367 järgi tuleb alates 14. oktoobrist 2016 välja mõista ka edasiulatuv viivis 12% aastas.
11.1.Käitamislepingu I järgi sõlmiti leping õhusõiduki opereerimiseks. Hageja pidi tagama, et õhusõidukil oleks kindlustus ning kehtiv ja asjakohane lennuettevõtja sertifikaat (AOC); vastutama kõikide nõutavate lennulubade omandamise, lennu planeerimise, meteobriifingu, vajaliku kütusehulga korraldamise ja/või mistahes muude õhusõiduki või kostjaga I seotud nõuete järgimise eest opereerimisel; teostama õhusõiduki hooldust kõige madalamate hindadega ja selliselt, et see häiriks võimalikult vähe tšarterlende ja hooldusega seotud ülelende; tagama, et kogu opereerimisalast dokumentatsiooni, mida nõutakse EASA eeskirjades ning samuti õhusõiduki ohutuks opereerimiseks, hoitakse ajakohastatuna ja hallatuna kostja I nimel; kavandama kõik hooldus- ja kontrolltööd või tellima vastavad tööd; tagama, et kõik nõutud lennukõlblikkuse sertifikaadid ja käsiraamatud oleks nõuetekohaselt heaks kiidetud ja ajakohased enne õhusõiduki opereerimist; tagama õhusõiduki registreerimise, õhusõiduki lennukõlblikkuse sertifikaatide asjakohasena hoidmise ning tagama, et kõigi lendude kontrollimine ja juhtimine toimub hageja opereerimise osakonna kaudu; tagama, et nõutud hooldusbülletäänid ja lennukõlblikkuse direktiivid on nõuetekohaselt täidetud ja ajakohastatud; tagama, et hooldusosakond hoiaks kõiki nõutud käsiraamatuid ja õhusõidukiga seotud dokumentatsiooni ajakohaste ja korrektsetena; teavitama kavandatud ja kavandamata hooldustöödest; tagama, et insenerid, kas hageja enda või lepingulised, on nõuetekohaselt kvalifitseeritud töötamiseks õhusõidukil ja EASA poolt volitatud sertifikaati või hooldustõendit allkirjastama; tagama, et õhusõiduk on kosmeetiliselt vastuvõetav poleerimise, värvikindlustuse, pesemise ja muu taolise osas; pakkuma sellist arvu heakskiidetud piloote, mis vastab kostja I ootusele; tagama, et lennumeeskonnal on kehtivad litsentsid, pädevus ja load, et lennumeeskond on nõuetekohaselt koolitatud ja täielikult kvalifitseeritud. Käitamislepingu I p 3 kohaselt pidi kostja I maksma kinni kahe piloodi, kahe teise piloodi ja ühe inseneri koolitused ja kõik asjaomased kulud (nt meditsiini- ja reisikulud, sertifitseerimised). Käitamislepingu I p 5 järgi pidi kostja I andma kõik kulud, mis tekivad seoses õhusõiduki opereerimisega. Hageja pidi esitama kostjale I iga kuu arve lepinguga hõlmatud tegevuste eest. Kostja I pidi vastutama teenustasude ja kulude eest, mis on mõistlikult tõendatud. Kui hagejal tekkis kulusid, siis pidi kostja I kulud hagejale hüvitama. Kostja pidi maksma ka muutuvat tasu, mida arvestati kui 33% hageja administratiivkuludest
2-16-15532 (personalikulud). Summa tuli välja arvutada iga kuu. Seega leppisid pooled kokku perioodilises tasu maksmises ja hagejal on õigus nõuda käsundi täitmise eest tasu.
11.2.Hageja on edastanud kostjale I nõude aluseks olevad arved. Kohtule esitatud 18. mai 2016. a e-kirjaga on tõendatud, et hageja edastas arved e-kirjaga. E-posti aadress XXX kuulub HH isiklikule assistendile YY. HH ja tema sõber ZZ tellisid omanikulende. E-kirjaga tekib majandus- ja kutsetegevuses tegutseval isikul üldjuhul mõistlik võimalus sellega tutvuda hiljemalt järgmisel päeval pärast e-kirja saabumist saaja või tema valitud teenusepakkuja serverisse. Kohtul ei ole alust kahelda arvete kättesaamises. Seega muutusid hageja nõuded käitamislepingu I p 5 järgi sissenõutavaks alates 4. juunist 2016.
11.3.Kostja I ei ole tõendanud enda väidet, et hageja ja kostja I leppisid lepingu lõpetamisel kokku, et hageja esitab kostjale I lõpparve ning et 26. veebruari 2016. a arve FAAS-201500413 summaga 71 440 eurot 14 senti oli lõpparve, mille tasumise järel ei olnud hagejal enam kostja I vastu nõudeid. Käitamislepingu I p 13 kohaselt oli hageja lepingu lõpetamisel teadlik ja nõustus sellega, et kulude kohta võidakse esitada arveid kuni kuus kuud pärast lõpetamise kuupäeva. Kuna käitamisleping I lõppes 31. märtsil 2016, võis hageja esitada sellest lepingust tulenevaid arveid kuni 31. augustini 2016. Kohtule ei nähtu asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja loobus nõuetest kostja I vastu, sh ei saa seda järeldada hageja 13. detsembri 2016. a e-kirjast. Selles kirjas küsiti andmeid üksnes ettemaksu kohta. Kuna hageja edastas kostjale II arved
18.mail 2016, on need tähtaegsed.
11.4.Hageja on tõendanud, et arvetel 247 ja 428 märgitud ülelennu tasu on seotud omanikulennuga, seega peab kostja I selle tasuma. Õiged ei ole kostja I väited selle kohta, et arvete FA-201500337, FA-201500338, FA-201500445, FA-201500446, FA-201500447 ja FA-201500448 märgitud tšarterlendude opereerimiskulud pidi käitamislepingu I p 7 lg 5 järgi kandma hageja. Hageja võis lepingu kohaselt kasutada õhusõidukit sihtotstarbelisteks (ad hoc) lendudeks. Kõik sihtotstarbeliste (ad hoc) tšarterlendude opereerimiskulud, nt kütus, marsruudi- ja lennujaamatasud, puhastus, toitlustus, konverteerimise ja meeskonnaga seotud lisakulud, makstakse hageja poolt ja antakse üle kostjale I. Käitamislepingu I p 5 lg 4 alusel pidi hageja andma kogu tšarterlendudest saadud tulu kostjale I ja see arvestatakse tuluna ühe lennu kohta pärast opereerimiskulude ja komisjonitasu mahaarvamist. Käitamislepingu I p 5 lg-te 4 ja 5 tõlgendamisel VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 järgi saab järeldada, et kostja I pidi kandma tšarterlendude opereerimisega seonduvad kulud. Hageja on tšarterlendude nimekirjaga tõendanud, et arvetel märgitud lennud on omanikulennud. Hageja on tõendanud, et Ostafyevo lennuväljale toimunud lennud on tühilennud tulenevalt omaniku nõudest. Tunnistaja BB ütlustega on tõendatud, et HH kasutas põhiliselt Ostafyevo lennuvälja, kuna ta elas Vene Föderatsioonis ning lennuki seismine Ostafyevo lennuväljal oli temaga kooskõlastatud. Nimetatut kinnitavad ka arved, millelt nähtub, et kõik omanikulennud algavad Ostafyevo lennuväljalt. Samuti on tunnistaja ütlustega tõendatud, et Augsburgis toimusid õhusõiduki hooldustööd. Kohus ei nõustu kostjaga I, et ta ei pea tasuma arveid, mille Fortaero BBAA Osaühingu on esitanud hagejale. Arvetest nähtub, et arved on seotud õhusõiduki opereerimiskuludega. Hagejal tuli esitada kostjale I teenuste aluseks olevad arved. Tunnistaja BB ütlustega on tõendatud, et Fortaero BBAA Osaühing tegeles maapealse teenindusega. Tulenevalt käitamislepingust oli hageja kohustuseks kanda kõik õhusõiduki opereerimisega seotud kulud.
2-16-15532 Hagejal oli õigus tellida teenuseid kolmandatelt isikutelt ning kostja I on kohustatud arved tasuma. Tunnistaja BB ütlustega on tõendatud, et arvetel toodud teenused on kõik seotud õhusõiduki opereerimisega ning seoses asjaoluga, et pooled olid avanud allkonto, ei olnud vaja arveid ümber vormistada. Hageja on esitanud ka arvetega seotud kuludokumendid.
12.Kuigi kostja I on esitanud tingimusliku tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja tasunõue kostja I vastu on põhjendatud, ei ole kostjal I hageja vastu VÕS § 197 lg 1 tähenduses tasaarvestatavat nõuet.
12.1.Kostja I ei ole teinud arve FAAS-201500413 alusel hagejale alusetuid makseid VÕS § 1028 tähenduses. Hageja esitas kostjale I 26. veebruaril 2016 arve FAAS-201500413 summaga 71 440 eurot 14 senti, mis sisaldab mh tasu 26 000 eurot perioodil 2015. a detsember kuni 2016. a märts õhusõiduki meeskonna ja käitamise („Crew and Operation support“) eest ning tasu 14 816 eurot 24 senti õhusõidukiga ES-NXT tehtud lendude eest (2. mai 2014. a Ostafyevo-Krakow-NiceAugsburg; 19. juuni 2014. a Beziers-Larnaca-Vnukov; 23. juuli 2014. a Vnukovo-RiiaMünchen; 12. august 2014. a Pula-Tivat-Varna). Kostja I on arve tasunud. Kuna käitamisleping I lõppes 31. märtsil 2016, oli hagejal õigus nõuda kostjalt I kuni lepingu lõppemiseni õhusõiduki meeskonna ja opereerimistasu (26 000 eurot). Pooled ei vaidle selle üle, et kasutati õhusõidukit ES-NXT ning seda opereeris hageja. Kostja I ei ole tõendanud, et tegemist ei olnud omanikulendudega. Tunnistaja DD ütlustega on tõendatud, et kui õhusõiduk oli remondis, siis kasutati asenduslennukit, mis on usutav. Arvestades poolte käitumist, oli asenduslennuki kasutamiseks hageja ja kostja I vahel välja kujunenud praktika. Asenduslennuki kasutamiseks ei olnud vaja käitamislepingut II muuta, see võis toimuda igakordsete kõrvalkokkulepete alusel. Kuigi Kenilworthi käitamislepingu p-s 14 oli ette nähtud, et lepingut muudetakse üksnes kirjalikult, ei saa kostja I tugineda sellele lepingutingimusele, sest kostja I käitumisest võis hageja VÕS § 13 lg 3 tähenduses aru saada, et ta oli nõus lepingu muutmisega teistsuguses vormis. Asjaolu, et lendudeks kasutati asenduslennukit, ei tähenda, et kostjal I ei tule lendude eest tasuda. Seega ei ole põhjendatud kostja I nõue alusetult makstud 14 816 euro 24 sendi tagastamiseks.
12.2.Kostjal I ei ole käitamiselepingu p 7 lg 4 alusel hageja vastu 154 678 euro 30 sendi saamiseks. Käitamislepingu I p 7 lg 4 järgi kohustus hageja kogu tšarterlendude müügist saadud tulu pärast opereerimiskulude ja komisjonitasu maha arvamist kandma üle kostjale I. Pooled pidasid läbirääkimisi lepingu muutmiseks, milleks koostati lepingu lisad 1 ja 2. Lisades sisaldus mh kokkulepe selle kohta, et tulu üleandmise asemel maksab hageja edaspidi iga õhusõidukiga lennatud tunni kohta tasu, mis kantakse hageja allkontole. Lisaks langetasid pooled tasusid. Kuigi lepingu lisad 1 ja 2 on allkirjastamata, võib poolte käitumisest aru saada, et nad saavutasid muudatustes kokkulepe. HH 10. septembri 2015. a e-kirjast nähtub, et kostja I on olnud nõus tasu kandmisega allkontole, kuid ta soovis üle vaadata tariifid. 29. oktoobri 2015. a ekirjavahetusest HHga nähtub selgelt, et pooled lähtuvad muudatustest, mis on toodud allkirjastamata lepingute muudatustel. Vaidlus on üksnes lennutundide osas. Hageja on enda konto juurde avanud allkonto kostja II jaoks, kuhu on kantud tasud lennutundide eest. 4.-12. veebruari 2014. a ja 18. septembri 2015. a e-kirjavahetus, milledelt nähtub, et HH ei väida, et ta ei ole teadlik allkontost, vaid märgib üksnes, et Y-l ei ole kontole ligipääsu, kinnitavad
2-16-15532 allkonto olemasolu ning seda, et HH oli teadlik allkonto kasutamisest. Tunnistaja BB ütlustega on tõendatud, et hageja ja kostja I praktika oli selline, et hageja avas kostja I jaoks eraldi allkonto. HH enda soov oli, et tal oleks pidev juurdepääs ja ülevaade, kuidas rahad liiguvad. HH-l oli kontole juurdepääs. Seda kinnitab ka e-kirjavahetus. Seega, kuigi pooled ei ole muudatusi allkirjastanud, on tõendatud, et pooled lähtusid lisades 1 ja 2 kokku lepitud muudatustest. Usutavad ei ole kostja I seisukohad, et kokkulepe saavutati üksnes tasude osas. Nimetatu ei ole ka usutav, kuna kostja I ei ole enne kohtumenetlust esitanud hagejale nõuet tulu üleandmiseks, mis näitab selgelt, et pooled lähtusid allkirjastamata muudatustest.
13.Hagejal on õigus nõuda kostjalt II arvetel FAAS-201500723, FAAS-201500598 ja FAAS-201500853 märgitud teenuste eest tasu 9623 eurot 79 senti.
13.1.Hageja ja kostja II sõlmisid 11. märtsil 2016 tähtajalise käitamislepingu II tähtajaga kuni 31. jaanuar 2018. Kostja II esitas 22. juulil 2016 hagejale teate lepingu lõpetamisest alates
31.augustist 2016, kuna ta võõrandas õhusõiduki kostjale III. Käitamislepingu II p 5 lg 1 järgi kohustus kostja II tasuma kõik dokumenteeritud kulud, mis on tekkinud seoses õhusõiduki opereerimisega omaniku lendudeks (sh, ent mitte ainult, õhusõiduki hooldus, lennuki hoidmine, kindlustused, kütus, aeronavigatsiooni kulud, maapealne teenindus, jne), välja arvatud hageja personaliga seotud kulud ja sarnased kulud, mis loetakse igakuiste tasude ja muude maksetega hõlmatuks. Hageja kohustus käitamislepingu II p 7 lg 10 järgi esitama iga kuu arved koos pardapäevikute ja kolmandate isikute arvetega ja kostja II kohustus käitamislepingu II p 7 lg 12 järgi tasuma arved 15 päeva jooksul alates e-posti teel arve saamisest. Kostja II kinnitas lepingu p 13 lg-s 4, et ta on teadlik ja nõustub sellega, et kulude kohta võidakse esitada arveid kuni 18 kuud pärast lepingu lõpetamise kuupäeva. Seega leppisid pooled kokku perioodilises tasu maksmises. Hageja esitas kostjale II hagi aluseks olevad arved 31. juulil, 31. augustil ja 31. detsembril 2016. Kostja II on arved kätte saanud.
13.2.Hageja 6296 euro 89 sendi suurune nõue arvel FAAS-201500723 märgitud teenuste eest on põhjendatud ja tõendatud. Õige ei ole kostja II väide, et osad kulutused (kogusummaga 1110 eurot 14 senti) ei ole hõlmatud käitamislepingu II p 5 lg-ga 1. Käitamislepingu II p 5 lg 1 annab lahtise loetelu lennuki opereerimisega seotud kuludest. Lepingu p 5 lg 1 kohaselt ei pea kostja I tasuma üksnes hageja personaliga seotud kulusid ja sarnaseid kulusid, mis loetakse igakuiste tasude ja muude maksetega hõlmatuks. Tunnistaja BB ütlustega on tõendatud, et kostja II vaidlustatud arvel märgitud kulud on seotud õhusõiduki opereerimisega, mitte personaliga. Hageja on kulude tekkimist kuludokumentidega tõendanud. Õige ei ole ka kostja II väide, et osade arvel märgitud artiklite (kogusummaga 5186 eurot 74 senti) tõendamiseks ei ole hageja esitanud kuludokumente. Hageja on esitanud kohtule kulude kandmist kinnitavad tõendid. Kolmandate isikute esitatud arved on piisavad kulutuste tõendamiseks. Hageja on tõendanud, et esitas kostjale II kulude kohta täiendavaid selgitusi nii arvete kui ka kuludokumentide kohta ja täiendavaid kuludokumente juba 14. septembri 2016. a e-kirjas ja 29. detsembri 2016. a vastuses kostja II 23. detsembri 2016. a e-kirjale.
13.3.Hageja nõue korrigeeritud arvel FAAS-201500598 märgitud teenuste eest summaga 732 eurot 10 senti ja arvel FAAS-201500853 summaga 2594 eurot 80 senti on põhjendatud ja tõendatud.
2-16-15532
Õige ei ole kostja II väide, et ka nendel arvetel nimetatud artiklite eest ei pea kostja II käitamislepingu p 5 lg 1 järgi tasuma. Tunnistaja BB ütlustega on tõendatud, et kulud on seotud lennuki opereerimisega. Karveri käitamislepingu p 5 lg 1 hõlmab arvel FAAS-201500853 märgitud „pilot flight charges“ ja „air navigation“ kulusid. Tõendatud on, et „Executive Controller Print Advertising 4092397 / September“ kulu puudutab õhusõiduki kohta tellitud reklaami ning see oli õhusõiduki omanikule teada. Hagejale tuleb hüvitada ka arvel FAAS201500853 märgitud kokpiti helisalvestaja (CVR – „Cockpit voice recorder“) oktoobri- ja novembrikuu rent. Kuna õhusõiduki enda CVR oli remondis, jättis hageja õhusõiduki omaniku palvel renditava CVR-i Karveri käitamislepingu lõppemise järgselt õhusõiduki pardale. Kostja II leiab ekslikult, et kuna leping lõppes 31. augustil 2016, siis ei ole ta kohustatud tasuma arveid, mis on esitatud pärast nimetatud kuupäeva. Käitamislepingu II p 13 lg 4 kohaselt on kostja II kohustatud tasuma kõik arved, mis on esitatud 18 kuu jooksul pärast lepingu lõppemist. Kostja II kinnitas, et on teadlik ja nõustub sellega, et kulude kohta võidakse esitada arveid kuni 18 kuud pärast lõpetamise kuupäeva. Hageja esitas arved tähtaegselt.
14.Kostja II on esitanud tasaarvestusavalduse juhuks, kui kohus peaks hageja nõude tema vastu rahuldama. Kostja II väitel on ta tasunud hagejale 10 000 eurot täitmise tagamiseks deposiiti ning kostjal II on hageja vastu käitamislepingu II rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, sest hageja ei tagastanud tähtaegselt õhusõidukit, sellega seotud esemeid ja dokumente.
14.1.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II maksis käitamislepingu II p 5 lg 2 kohaselt deposiiti 10 000 eurot. Käitamislepingu II p 5 lg 2 järgi nõustus kostja II tasuma kontole püsiettemakse suurusega 10 000 eurot ning seda peetakse käibekapitaliks, millega kaetakse hageja esialgsed kulud, mis on kantud kostja II nimel. Deposiidi kasutamiseks ei pidanud hageja tegema tasaarvestusavaldust, kuid hageja pidi tõendama, et deposiidist on kantud kostja II esialgseid kulusid. Hageja ei ole esitanud tõendeid deposiidi kasutamise kohta. Üksnes hageja e-kiri kostjale II ei tõenda, et hageja kandis deposiidist kostja II esialgseid kulusid. Kuna hageja ei ole tõendanud deposiidi kasutamist, tuleb eeldada, et deposiidis on jätkuvalt 10 000 eurot, mille hageja saab kostja vastu II esitatud nõudega tasaarvestada. Hageja väitis, et ta on tasaarvestanud hageja võlgnevuse kostja II vastu 3490 euro 45 sendi ulatuses. Kostja II ei ole sellele vastuväiteid esitanud. Seega on deposiidis veel 6509 eurot 55 senti, mille hageja saab tasaarvestada oma nõudega kostja II vastu. Seetõttu tuleb kostjal II tasuda hagejale 3114 eurot 24 senti (9623 eurot 79 senti – 6509 eurot 55 senti). Kostjalt II tuleb hageja kasuks VÕS § 113 lg 1 alusel välja mõista põhivõlg koos viivisega alates hagi esitamisest 12% aastas.
14.2.Kostjal II ei ole hageja vastu tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet. Kostja II saab nõuda hagejalt kahju hüvitamist VÕS § 115 lg 1 alusel, kui on täidetud VÕS §-s 127 sätestatud kahju hüvitamise nõude eeldused. Hageja rikkus käitamislepingu II p 13. Hagejal tuli viidatud sätte järgi anda õhusõiduk koos dokumentatsiooniga kostjale II või tema määratud isikule üle. Kostja II esitas 22. juulil 2016 hagejale lepingu lõpetamise teate alates 31. augustist 2016. Kostja II edastas hagejale korduvaid nõudeid õhusõiduki ja dokumentatsiooni üleandmiseks. Hageja andis üle õhusõiduki selle uuele käitajale (DIAMOND SKY OÜ), kuid ei andnud üle võtmeid ega õhusõiduki tehnilist, ärilist ja muud dokumentatsiooni. Dokumentatsiooni üleandmist nõudis ka Lennuamet oma 5. oktoobri 2016. a e-kirjas. Hageja ei vastuta siiski lepingu rikkumise eest. Hagejal oli õigus keelduda
2-16-15532 õhusõiduki ja selle dokumentatsiooni üle andmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Pooltevahelisest kirjavahetusest nähtub selgelt, et hageja juhtis korduvalt kostja II tähelepanu sellele, et kostjal II on täitmata kohustusi, mistõttu keeldub hageja õhusõiduki ja dokumentatsiooni välja andmisest. Hageja oli samas valmis õhusõidukit ja dokumente üle andma. Kostja II ei ole tõendanud kahju tekkimist. Kostja II üksnes väitis, et kuna perioodil 1. september kuni 20. oktoober 2016 ei saanud kostja II õhusõidukit kasutada, siis on kostjale II tekkinud kahju (saamata jäänud tulu). Kostja II ei esitanud ühtegi tõendit enda väidete tõendamiseks. Lisaks nähtub uus õhusõiduki käitaja õhusõiduki 4. oktoobri 2016. a registreerimissertifikaadilt, mistõttu on kahju tekkimine nimetatud perioodil ebatõenäoline.
15.Õhusõiduki võõrandamisega toimus ettevõtte üleminek ning kostjad I-III vastutavad käitamislepingust I tuleneva võla eest ning kostjad II ja III käitamislepingust II tuleneva võla eest VÕS § 183 lg 1 järgi solidaarselt. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 661 kohaselt on ettevõte majandusüksus, mille kaudu isik tegutseb. VÕS § 180 lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud. Ettevõtte üleminekut reguleerivad VÕS §-d 180–185, kuid nimetatud paragrahvid ei anna ettevõtte ülemineku ammendavaid kriteeriume. Riigikohus on selgitanud, et ettevõtte ülemineku hindamisel tuleb analüüsida konkreetsete tehingute asjaolusid ja nii tehingutele eelnevat kui ka järgnevat äriühingute käitumist. Ettevõtte ülemineku hindamisel on kriteeriumiteks mh: 1) ettevõtte tüüp; 2) kinnisasja, tootmisvahendite ja muude materiaalsete vahendite üleminek; 3) immateriaalsete vahendite ja organisatsiooni ülevõtmine; 4) kliendi- ja hankijasuhete jätkuvus; 5) üleminekule eelneva ja sellele järgneva tegevuse sarnasus; 6) majandustegevuse jätkuvus, ja kui tegevus oli vahepeal katkenud, siis katkestuse aeg; 7) nn väheste vahenditega ettevõtete puhul on eriti oluline personali säilitamine; 8) ettevõtja omandaja varasem tegevus; 9) üleandja ja omandaja tegevuskoht, 10) juhtorganite liikmete kattuvus. Nimetatud kriteeriumitel on erinevate ettevõtete puhul ka erinev kaal ning nende kriteeriumite rakendamisel tuleb arvestada konkreetsest asjast tulenevaid eripärasid (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 1. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-20-11, p 11). Riigikohtu halduskolleegiumi 16. aprilli 2012. a otsuse asjas nr 3-3-1-6-12 p-s 12 märkis, et oluline on (ja seda rõhutab ka Euroopa Kohtu praktika), et ettevõtte ülemineku kriteeriumid on üksikfaktorid, mida tuleb hinnata nende koosmõjus. Ettevõtte regulatsioon on loodud selleks, et kaitsta võlausaldajaid olukorra eest, kus ettevõtja soovib kohustustest vabaneda ettevõtte uude juriidilisse isikusse tõstmisega, jätkates tegevust uue juriidilise isiku kaudu ilma varasemast tegevusest tekkinud kohustusi täitmata. Kehtib põhimõte, et võlg peab käima kaasas varaga, millega seoses võlg tekkis. Ettevõtte ülemineku tuvastamisest sõltub see, kas ettevõtte omandajale lähevad üle ettevõttega seotud kohustused (VÕS § 182 lg 2) ning, kas ta vastutab nende eest solidaarselt ettevõtte üleandjaga (VÕS § 183 lg 1). Ettevõtte majandustegevusega seotud põhivara üleminekut on Riigikohus võrreldes teiste kriteeriumidega lugenud prioriteetseks, andes mõista, et just põhivaras võib üldjuhul peituda ettevõtte tuum. Riigikohtu praktikat kokku võttes võib öelda, et määrav ei ole kogu ettevõtte põhivara üleminek (ettevõtte üleminekuks võib piisata ka üksiku kinnisasja või ehitise võõrandamisest), vaid see, et üleminev põhivara moodustaks ettevõtte tuuma ning oleks muutunud majandusüksuseks. Lennundussektoris tuleb ettevõtte ülemineku otsustamisel võtta põhitegurina arvesse just materiaalse vara üleminekut. Nii pidas Euroopa Kohus ettevõtte üleminekule viitavaks teguriks lennukite liisingulepingute ülevõtmist. Euroopa Kohtu
2-16-15532 praktikast tuleneb, et ettevõtte üleminekuks on vaja, et läheks üle selline vara, mis võimaldab jätkata iseseisvat majandustegevust. Ettevõte on üle läinud, sest esinevad põhilised ettevõtte üleminekut iseloomustavad tunnused. Õhusõiduki võõrandamisega läks üle ettevõtte materiaalne põhivara, millega kostjad teenisid/teenivad oma majandustegevusega tulu. Kostja I võõrandas õhusõiduki kostjale II ja kostja II omakorda kostjale III. Kõik nimetatud ettevõtted on registreeritud Briti Neitsisaartel ja on samatüübilised ettevõtted – offshore piiratud vastutusega ettevõtted. Kõik kostjad on registreeritud samale aadressile (Ritter House Wickhams Cay II, 5. korrus, postkast 3175, Tortola, Briti Neitsisaared). Ükski kostjatest ei käitanud õhusõidukeid ise, vaid ostis teenust sisse. Kostjad I ja II ostsid teenust hagejalt ning kostja II (pärast hagejaga lepingu lõpetamist) ja kostja III DIAMOND SKY OÜ-lt. Kostjad teenisid seeläbi tulu. Õhusõiduk on iseseisev majandusüksus, mille kaudu kostjad tegutsesid ja tegutsevad. Õhusõiduk oli ettevõtte tuumaks, sest üksnes sellega seondus kostjate majandustegevus. Kostjad ei ole vastupidist tõendanud. Hageja ülesandeks oli kostjatele I ja II õhusõiduki käitamine ja muu sellega seonduv, sh ka õhusõiduki meeskonna (pilootide, inseneride) olemasolu tagamine, mistõttu ei olnud kostjatel I ja II vaja ise tööjõudu palgata ega muid lepinguid sõlmida. Kostjale III osutab vastavat teenust DIAMOND SKY OÜ. Seega ei ole praegusel juhul vaja hinnata ettevõtte üleminekul tööjõu ja muude lepingute üleminekut. Oluline on, et kõik kostjad jätkasid teenuse sisseostmist. Tähtsust ei oma see, et lepingud sõlmiti eraldi, oluline on, et jätkus samasisuline teenuse ostmine. Kuigi kostjate juhtorganite liikmed ei kattu, on siiski tõendatud, et tegelikult juhtis kostjate majandustegevust HH. Kostja I omandas õhusõiduki Nextant Aerospace LLC’lt ning õhusõiduki omandamisel esindas kostjat I HH. Tema juhiste järgi võttis hageja õhusõiduki vastu. HH oli omanikulendude tellijaks nii ajal, kui see kuulus kostjale I, kui ka ajal, kui see kuulus kostjale II. Seda kinnitavad tunnistajate DD ja BB ütlused. Tunnistaja BB ütlustega on tõendatud, et HH väitel oli tema õhusõiduki omanik. HH isiklik assistent YY oli kostja II esindaja. Samuti on arved õhusõiduki käitamise eest edastatud HH isiklikule assistendile ning e-kirjavahetust arvete maksmise osas ja lendude tellimise osas on peetud HH-ga. Õhusõiduki müügiga kostjale III tegeles HH töötaja ZZ, kes märkis, et alustas õhusõiduki müümist HH palvel.
16.Eelnevat arvestades tuleb hagi osaliselt rahuldada ja mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlg 24 429 eurot 46 senti, sissenõutavaks muutunud viivis 1060 eurot 17 senti ning edasiulatuva viivis põhivõlalt 12% aastas, ning kostjatelt I ja III solidaarselt hageja kasuks põhivõla 3114 eurot 24 senti ja edasiulatuva viivise põhivõlalt 12% aastas.
17.Menetluskulud jäävad TsMS § 163 lg 2 ja § 165 lg 3 alusel 81% ulatuses solidaarselt kostjate kanda ja 19% ulatuses hageja kanda. Apellatsioonkaebus
18.Kostjad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus hagi rahuldas ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostjad palusid menetluskulud jätta hageja kanda.
19.Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus menetlusõiguse norme.
2-16-15532 Maakohtu otsuse resolutsioon ei vasta TsMS § 442 lg-s 5 sätestatud nõuetele. Maakohus märkis resolutsioonis ekslikult, et rahuldab hagi, kuigi kohtuotsuse põhjenduste ning resolutsiooni teiste punktide järgi rahuldas maakohus hagi osaliselt. Maakohus jättis arvestamata, et hageja nõudis esialgses hagis kostjale I esitatud arvete alusel 25 666 eurot 46 senti ning maakohus rahuldas hagi 24 429 eurot 46 senti. Maakohus jättis hagi 1237 euro ulatuses lahendamata. Maakohus jättis arvestamata, et hageja nõudis esialgses hagis kostjale II esitatud arve FAAS201500633 alusel 2729 eurot 79 senti. Kuna kostja II oli arve enne hagi esitamist tasunud, loobus hageja sellest ja esitas teiste arvete alusel nõude. Seetõttu pidi maakohus menetluse selle nõude osas loobumise tõttu lõpetama ning menetluskulud hageja kanda jätma. Kohtuotsus on põhjendamata, osaliselt vastuoluline ja osad tõendid on jäänud hindamata.
20.Maakohus leidis vääralt, et hagejal on käitamislepingu I alusel kostja I vastu 24 429 euro 46 sendi suurune nõue ning isegi kui hagejal on selline nõue, on kostjal I õigus see tasaarvestada alusetult saadud 40 816 euro 24 sendi suuruse nõudega ning käitamislepingust I tuleneva 154 678 euro 30 sendi suuruse tulu väljaandmise nõudega.
20.1.Maakohus leidis vääralt, et hageja edastas kostjale I 18. mai 2016 e-kirjaga arved, mistõttu muutusid arved 4.06.2016 sissenõutavaks. Kuna hageja edastas kostjale I kolmanda isiku poolt hagejale esitatud arved, mitte hageja arved kostjale I, ei ole nendel arvetel märgitud tasu muutunud sissenõutavaks. Hageja on kaotanud nõudeõiguse, sest ei ole esitanud nõudeid kuue kuu jooksul alates lepingu lõppemisest.
20.2.Maakohus tõlgendas vääralt käitamislepingu I p 7.4 ja 7.5 ning leidis vääralt, et kostja I pidi kandma hageja korraldatud tšarterlendude kulud. Hageja pidi kandma kulud ja andma tulujäägi üle kostjale I. Hageja nõuab kostjalt lennujaamatasusid lendude eest, mis olid seotud hageja enda tšarterlendudega ja selliste lendude lennujaamatasud pidi kandma hageja ise.
20.3.Maakohus leidis vääralt, et kostjal I ei ole hageja vastu tasaarvestatavaid nõudeid. Maakohus tuvastas vääralt, et käitamisleping I lõppes 31. märtsil 2016, kuigi kostjal I oli tegelikult õigus öelda leping erakorraliselt alates 8. novembrist 2015 üles, millest tulenevalt ei olnud kostjal I kohustust tasuda lõppearvel märgitud tasusid järgnevate kuude eest. Kostjal I on õigus nõuda hagejalt 154 678 eurot 30 senti, sest hageja ei andnud 2015. a tehtud tšarterlendudest kostjale I aru ega andnud lepingu p 7 järgi saadud tulu kostjale I üle. Maakohus tuvastas vääralt, et pooled muutsid lepingut ja selle kohaselt on hageja oma kohustused kostja I ees täitnud, kuigi tegelikult ei olnud pooled veel 29. oktoobril 2015 kokkulepet saavutanud. Kuna hageja ei andnud kostjale I aru tehtud tšarterlendude kohta, siis ei saanud kostja I ka varem hageja vastu nõuet esitada.
20.4.Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 113 lg-t 1. Kuna hagejal ei ole kostja II vastu põhinõuet, siis ei ole hagejal ka viivisenõuet. Lisaks ei ole hageja esitanud arveid kostja II nimele, mistõttu ei ole tema nõuded muutunud sissenõutavaks ja tal ei ole õigust nõuda viivist.
2-16-15532
21.Maakohus tuvastas vääralt, et hagejal on õigus nõuda käitamislepingu II alusel kostjalt II 9623 eurot 79 senti ning juhul, kui hagejal peaks selline nõue olema, jättis maakohus vääralt hageja nõude kostja deposiidiga ja kahju hüvitamise nõudega tasaarvestamata.
21.1.Maakohus jättis tõenditele kohase hinnangu andmata, osad hageja esitatud tõendid hindamata ja otsuse põhjendamata. Maakohtu viidatud tõendid ei kinnita kulude kandmist, kulud ei ole hõlmatud käitamislepingu II p 5 lg-ga 1 ning arvel FAAS 201500853 märgitud kulud on tehtud pärast käitamislepingu II lõppemist ning õhusõiduki võõrandamist kostjale III.
21.2.Maakohus mõistis vääralt käitamislepingust II tulenevalt põhivõlalt välja viivise, kuigi põhivõlga ei ole ning kui see peaks olema, siis ei muutunud nõude aluseks olevatel arvetel märgitud summad sissenõutavaks 14. oktoobril 2016. Kuna hageja esitas osad arvete aluseks olevad kuludokumendid alles 3. aprillil 2018, ei saanud kuludokumentidega kinnitamata nõuded muutuda sissenõutavaks enne 3. aprilli 2018. Kuna osad kuludokumendid on siiani esitamata, ei ole hageja nõue selles osas sissenõutavaks muutunudki.
21.3.Maakohus tuvastas vääralt ja vastuoluliselt, et hageja on tasaarvestanud deposiidisummast 3490 eurot 45 senti, mistõttu on deposiidis veel 6509 eurot 55 senti. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei ole tõendanud deposiidi kasutamist, mistõttu tuleb eeldada, et deposiidis on 10 000 eurot ning kostja II sai selle hageja nõudega tasaarvestada (10 000 eurot – 9623 eurot 79 senti).
21.4.Maakohus leidis vääralt, et kostjal II ei ole kahjunõuet hageja vastu. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 111 lg-t 1 ning jättis põhjendamatult kohaldamata TsMS § 233 lg 1 ja VÕS § 127 lg 6. Kostjal II ei olnud käitamislepingu II lõppemise aja, s.o
31.augusti 2016. a seisuga täitmata kohustusi, sest kostjale II etteheidetavad tasumata arved muutusid sissenõutavaks hiljem. Seetõttu ei olnud hagejal alust keelduda oma kohustuste täitmisest. Kahju tõendamist puudutavalt jättis maakohus arvestamata kostja II väite selle kohta, et seoses kahju suuruse tõendamise raskusega võib kohus diskretsiooni kohaldades otsustada, et perioodil 1. september 2016. a kuni 20. oktoober 2016. a tekkis kostjale I õhusõiduki seismisega kahju vähemalt 39 199 eurot 81 senti.
22.Maakohus leidis ebaõigesti, et õhusõiduki võõrandamisega toimus ettevõtte üleminek, sh ei eristanud maakohus kostjaid. Maakohus jättis arvestamata kostjate vastuväited, sh selle, et võõrandati üksnes õhusõiduk kui vallasasi, mitte ettevõte koos käibevara ja lepingutega, immateriaalsete vahendite ning organisatsiooniga. Vallasasja omamine ei ole majandustegevus. Äriühingu identiteet ei ole üle läinud. Majandustegevus ei jätkunud, kuna õhusõiduk seisis võõrandamise järel. Õhusõidukit võõrandades ei ole pooled avaldanud tahet ettevõte üle anda, sh on hageja nõustunud sellega, et käitamisleping lõpetatakse ning esitas lõpparve. Absurdne ja majanduslikult ebaotstarbekas on võõrandada 4 000 000 USA dollarit maksev õhusõiduk ca 25 000 euro suuruse võla vältimiseks. Maakohus tegi hagejale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid, kuid hageja ei esitanud neid, mistõttu järeldas maakohus vääralt, et ettevõtte üleminek on tõendatud ning kostjad ei ole kohtule vastupidiseid tõendeid esitanud. Mh ei nähtu maakohtu otsusest, milliste tõendite alusel
2-16-15532 maakohus tuvastas, et kostjad teenisid õhusõiduki kasutamisega tulu. Kostja III omandas õhusõiduki ettevõttesiseseks kasutamiseks, mitte majandustegevuses tulu teenimiseks. Maakohtu otsusest ei nähtu, milliste tõendite alusel leidis maakohus, et õhusõiduki tegelik omanik ning kasusaaja oli HH. Asjaolu, et viimane esindas kostjat I ja kostjat II tehingute tegemisel (tellis lende), ei tähenda seda, et ta juhtis kostjat I ja II. Asjas ei ole esitatud tõendeid, et tal oleks olnud seoseid kostjaga III.
23.Maakohus ei andnud hinnangut kohtualluvusele, kuigi pidi iga kostja puhul eraldi analüüsima kohtualluvust. Praegusel juhul allub vaidlus Briti Neitsisaarte kohtutele, sest kostjate tegevuskoht on seal. Kostja III ei ole hagejaga lepingulistes suhetes.
24.Maakohus jättis käsitlemata kostja II väite selle kohta, et hageja rikkus lepingus kokkulepitud kohtueelse vaidluste lahendamise korda. Vastustaja seisukoht
25.Hageja jäi varem esitatud seisukohtade juurde, vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt kostjate kanda.
25.1.Maakohtu otsus on selge ja üheselt arusaadava resolutsiooniga, kostjate vastupidised väited on formaalsed ja otsitud. Hageja muutis menetluse kestel nõudeid ning tekitas seeläbi nõude summade osas teatavat segadust. Sellele vaatamata tuvastas maakohus otsuses õigesti ja lõplikult kõik nõuded ning rahuldas need õigete kostjate suhtes.
25.2.Hageja nõustub kostjate etteheidetega maakohtu otsusele osas, mis puudutab deposiidisumma 10 000 euro kasutamist. Maakohus ei mõistnud täielikult deposiidi tekke ja kasutamise aluseid ega praktikat. Seetõttu nõustus maakohus osaliselt kostja I tasaarvestuse vastuväitega ning jättis hagi vastavas osas rahuldamata. Hageja esitab selles osas vastuapellatsioonkaebuse.
25.3.Maakohus täitis põhjendamiskohustust, hindas tõendeid piisava põhjalikkusega ja tegi jälgitavalt tõendite alusel järeldusi. Kostjad püüavad apellatsioonkaebuses taas tekitada segadust pisiasjade kallal norimisega. Kostjad jätkavad kohtu eksitamist, püüdes jätta muljet, et hageja esitas arved kostjatelt raha väljapetmise eesmärgil. Ebamõistlik oleks praeguses vaidluses nõuda hagejalt iga viimase kui algse kuluartikli (nt veepudeli, telefonikõne, taksoarve vms) tõendamist ja kohtult omakorda iga sellise tõendi põhjalikku uurimist ja kohtulahendis hindamist. Selliselt muutuks kohtupidamine ülimalt kohmakaks, aeglaseks ja kulukaks. Hageja suutis lisatõendite esitamisega maakohut piisavalt veenda, et ühtki valearvet ta kostjatele esitanud ei olnud. Hageja käitumine oli võlgnike suhtes kogu aeg aus ja heauskne. Kostjad seevastu ei tõendanud, et hageja arved ei vastanud tegelikele teenustele.
25.4.Maakohus leidis õigesti, et õhusõiduki võõrandamisega toimus ettevõtte üleminek. Kostjad püüvad selles taas segadust tekitada. Täiendavad tõendid (tunnistajate ütlused) olid asjas esitatud ja kohus hindas neid otsuses. Kuigi õhusõiduki käitamisest sai tulu ka hageja, siis ei olnud ta mõistagi ainus ega peamine tulusaaja. Hageja tegutses käitamislepingute alusel eelkõige selleks, et teenida tulu kostjatele I ja II. Kostjad ei ole usutavalt põhistanud, et HH ei olnud isikuks, kes õhusõiduki üle tegelikult otsustas. Eelkõige läbi HH isiku ongi selge, et kõik kostjad olid tema tegevuse kattevarjuks ehk n-ö juriidilisteks kehadeks. Sisuliselt kuulus õhusõiduk HH-le, mis tähendab, et õhusõiduki seosed kõikide kostjatega on formaalsed ja neist tuleb läbi vaadata. Kasvõi vaadeldud tellimuslennud näitavad, et hageja suhtles HH-ga kui õhusõiduki tegeliku omanikuga.
2-16-15532
25.5.Kohus kohaldas õigesti materiaalõigust. Ka viivisearvestus on maakohtul õige.
25.6.Kohtualluvuse küsimus lahendati hagi menetlusse võtmise staadiumis. Maakohus ei pidanud seda otsuses uuesti käsitlema. Praegune vaidlus allub Eesti kohtutele.
25.7.Hageja ei rikkunud kohtueelse vaidluste lahendamise korda. Pooled ei suutnud kohtueelselt vaidlust lahendada, mis tähendab, et hagejal jäigi üle vaid kohtusse pöörduda. Vastuapellatsioonkaebus
26.Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. Maakohus leidis õigesti, et deposiidi kasutamiseks ei pidanud hageja tegema tasaarvestusavaldust, kuid järeldas vääralt, et eelduslikult on deposiidis jätkuvalt 10 000 eurot, sest hageja ei ole esitanud tõendeid deposiidi kasutamise kohta. Käitamislepingu II p 5 lg 2 ei näinud mõnevõrra ekslikust sõnastuses hoolimata ette 10 000 euro hoiustamist ehk selle püsimist muutumatus suuruses. Tegemist oli ettemaksega, mille arvel kanti esialgseid kulusid (sh nt õhusõiduki registreerimise ja lennukõlblikkuse sertifikaadi väljastamise riigilõivud) ning vastavalt vähenesid kostja II kohustused hageja ees. Vastasel juhul oleks hageja nõue kostja II vastu suurem. Hageja tõendas, et deposiidi jääk oli 3490 eurot 45 senti ning selle summa arvas hageja enne hagi esitamist kostja II vastu esitatud nõudest maha. Enne kohtumenetlust ei olnud kostjal I ettemakse kasutamise osas hagejale vastuväiteid. Kostja II ei ole tõendanud, et hageja ei ole ettemaksu sihtotstarbeliselt kasutanud. Kostjate seisukoht vastuapellatsioonkaebusele
27.Kostjad palusid jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, vaidlustatud osas maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda. Hoolimata sellest, et kostjad on läbivalt väitnud, et hageja ei ole tõendanud deposiidi kasutamist, ei ole hageja selle kohta tõendeid esitanud. Üksnes e-kirjaga ei saa tõendada, et hageja kandis kostja II nimel deposiidist kostja II esialgseid kulusid. Hageja väidab vastuapellatsioonkaebuses esmakordselt, et deposiidi arvel kanti õhusõiduki registreerimise ja lennukõlblikkuse sertifikaadi väljastamise riigilõivud. Hageja ei ole oma uute väidete tõendamiseks tõendeid esitanud ega uute asjaolude esitamise lubatavust põhjendanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
28.Kolleegium leiab, et kostja I apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel rahuldamata ja maakohtu otsus kostjat I puudutavas osas muutmata. Kostja II apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt rahuldada ja maakohtu otsus hagi rahuldavas osas osaliselt tühistada. Kolleegium saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab hagi kostja II vastu maakohtust suuremas ulatuses rahuldamata. Kostja III apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel rahuldada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja III vastu. Kolleegium saab teha tühistatud osas ise uue otsuse, millega jätab hagi kostja III vastu rahuldamata. Hageja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata osas, millega
2-16-15532 maakohus jättis hagi rahuldamata. Maakohtu otsuse muutmise tõttu tuleb muuta ka menetluskulude jaotust. I
29.Esmalt nõustub kolleegium kostjate etteheitega, et maakohtu otsuse resolutsiooni p 1 on kohtuotsuse põhjenduste ja resolutsiooni p-ga 2 vastuolus. Maakohtu otsuse põhjenduste ja resolutsiooni p 2 järgi rahuldas maakohus hageja 9623 euro 79 sendi suuruse nõude kostjate II ja III vastu osaliselt, s.o 3114 euro 24 sendi ulatuses. Seega rahuldas maakohus hagi osaliselt, mitte täielikult, nagu nähtub kohtuotsuse resolutsiooni p-st 1. Ringkonnakohus saab maakohtu eksimuse parandada.
30.Iseenesest on õige ka kostjate apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud hageja nõuete suuruse muutmise järel käsitama hageja nõuete muutmist nõuete osalise tagasivõtmisena või nõuetest osalise loobumisena ning võtma vähendatud osas seisukoha hagi läbi vaatamata või menetluse lõpetamise kohta. See ei anna aga kolleegiumile alust maakohtu otsust osaliselt muuta. Hageja muutis 25. jaanuari 2017. a menetlusdokumendis oma nõuete suurust, vähendas kostjate I, II ja III vastu esitatud käitamislepingust I tulenevat nõuet ja suurendas kostjate II ja III vastu esitatud käitamiselepingust II tulenevat nõuet, muutes viimase osas ka hagi alust. Maakohus võttis 11. mai 2017. a määrusega hageja täiendava nõude kostjate II ja III vastu menetlusse ning luges hageja lõplikuks nõudeks kostjate II ja III vastu solidaarse põhinõude 9623 eurot 79 senti ja viivisenõude ning kostjate I, II ja III vastu solidaarse põhinõude 24 429 eurot 46 senti ja viivisenõude. Seega lahendas maakohus hageja lõplikku nõuet. Samas ei ole maakohus võtnud seisukohta algselt esitatud nõuete vähendamise kohta, sh selle kohta, et hageja sisuliselt loobus kostjate II ja III vastu algselt esitatud nõude alusest ning tugines nõuet suurendades teistele asjaoludele, st algselt nõude alusena esile toodud arvel märgitud teenuste eest tasu asemel soovis hageja saada teistel arvetel märgitud teenuste eest tasu. Seega on maakohus otsustanud menetleda hageja muudetud nõudeid, kuid ei ole võtnud selgelt seisukohta nõuete menetlemise osalise lõpetamise või läbi vaatamata jätmise kohta. Samas on maakohus nõuete suuruse muutmist arvestanud ning juhindunud muudetud suurusega lõplikest nõuetest. Seega saab ka ringkonnakohus lähtuda hageja maakohtule esitatud lõplikest nõuetest (vt ka Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 20 ja 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 18, kus Riigikohus ei ole hoolimata maakohtule tehtud etteheidetest jätnud hagi osaliselt läbi vaatamata ega menetlust osaliselt lõpetanud). II
31.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus põhjendatut seisukohale, et hagejal on õigus nõuda käitamislepingu I p-de 3 ja 5 alusel kostjalt I 24 429 eurot 46 senti. Selles osas nõustub ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 järgi maakohtu põhjendustega, neid kordamata. Maakohus on selles osas otsust piisavalt põhjendanud ega ole eksinud tõendite hindamise reeglite vastu. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
32.Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et hageja on kostjale I nõude aluseks olevad arved edastanud ning arvetel märgitud teenuste eest nõutav tasu on muutunud sissenõutavaks.
2-16-15532 Pooled leppisid käitamiselepingu I p-s 5 kokku, mille eest peab kostja I hagejale maksma, sh mõistlikult tõendatud teenustasude ja kulude eest, ning p 5 lg 7 järgi oli maksetähtaeg 15 päeva alates arve saamisest e-posti teel. Asjaolu, et hageja edastas kostjale I 18. mail 2016 teenuseid osutanud kolmanda isiku arved, kuid ei koostanud nende alusel ise enda nimel kostjale tasumiseks arvet, ei tähenda seda, et hageja nõue kostja vastu ei oleks lepingu p 3 lg 7 kohaselt sissenõutavaks muutunud. Kuna kostja pidi käitamiselepingu I p 3 järgi kandma õhusõiduki opereerimise kulud ja hüvitama hagejale muud mõistlikult tõendatud kulud ning teenustasud, siis piisas kulude sissenõutavaks muutumisest sellest, et hageja edastas kostjale I teenuse osutajate arved. Seetõttu ei ole õige kostjate väide, et hageja ei ole esitanud arveid lepingus sätestatud tähtaja jooksul ning on seetõttu minetanud tänaseks õiguse nõuda nende kulude hüvitamist. Arvestades seda, et hageja ei ole tõendanud, millal ta arved kostjale I algselt edastas, kuid tõendas, et ta saatis kostjale I 18. mail 2016 meeldetuletuse tasumata arvete kohta, asus maakohus põhjendatult seisukohale, et nõuded muutusid käitamislepingu I p 5 järgi sissenõutavaks 4. juunil 2016. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka kostjate viivisenõudele esitatud vastuväited.
33.Iseenesest on õige kostjate arusaam, et käitamislepingu I p 7 järgi ei olnud hagejal õigust nõuda kostjatelt tšarterlendude kulude hüvitamist. Viidatud lepingupunkti saab mõista selliselt, et hagejal oli õigus korraldada tšarterlende oma nimel, kuid kostja arvel, sh oli hagejal õigus saada tšarterlendude eest komisjonitasu. Käitamislepingu I p 7 lg 4 järgi tuli iga tšarterlennu tulu pärast opereerimiskulude ja komisjonitasu maha arvamist kostjale I üle kanda ning p 7 lg 5 järgi tuli hagejal esitada kostjale kogu teave tšarterlendude kohta, tuues välja kliendile esitatud arvel oleva summa, tegelikud tasutud või tasumata lennukulud, komisjonitasu ja teenitud kasum. Seega ei olnud hagejal õigust nõuda kostjalt tšarterlendude puhul tehtud kulutuste hüvitamist, kuid hagejal oli õigus arvata tšarterlennu korraldamisel saadud tulust tehtud kulud ja oma komisjonitasu maha. Selles osas muudab kolleegium kohtuotsuse põhjendusi. Eeltoodu ei anna siiski alust järeldada, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt I arvetel FA-201500337, FA-201500338, FA-201500445 ja FA-201500447 märgitud teenuste eest tasumist. Maakohus tuvastas, et nimetatud lennud olid omanikulennud või tühilennud, mis olid vajalikud omanikulennu tegemiseks, mitte tšarterlennud. Seega ei välista käitamislepingu I p 7 nende lendudega seotud kulude, sh lennujaamatasude kandmist. Selliste lendude puhul pidi kostja I käitamislepingu I p 5 järgi hüvitama hagejale kõik kulud.
34.Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostjal I ei ole hageja vastu tasaarvestatavaid nõudeid. Asjaolu, et kostjad ei nõustu maakohtu põhjendustega, ei tähenda seda, et maakohus oleks vaidlust lahendades eksinud. Vastuseks kostjate apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kostja I ei ole tasunud hagejale arve FAAS-201500413 alusel alusetult 40 816 eurot 24 senti, sest maakohus leidis põhjendatult, et käitamisleping I lõppes 31. märtsil 2016, mitte 8. novembril 2015. Kuigi kostja I soovis lõpetada käitamislepingu I päevapealt 8. novembril 2015 esitatud ülesütlemisavaldusega, tuvastas maakohus õigesti, et praegusel juhul ei olnud kostjal selliseks ülesütlemiseks mõjuvat põhjust. Kostjal I oli võimalik kavandada õhusõiduki müük selliselt, et ta saab järgida käitamislepingu I ülesütlemiseks lepingus sätestatud tähtaega. Kostja I ei ole toonud esile asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja I oli sunnitud päevapealt õhusõiduki võõrandama ja seetõttu ei saanud temalt mõistlikult eeldada, et ta jätkab hagejaga sõlmitud lepingu täitmist.
2-16-15532
Õige ei ole ka kostjate väide, et kostjal I on õigus nõuda hagejalt tšarterlendude tuluna välja vähemalt 154 578 eurot 30 senti. Maakohus asus tõendeid kohaselt hinnates seisukohale, et kuigi hageja ja kostja I ei allkirjastanud lepingu lisades 1 ja 2 kirja pandud muudatusi, juhindusid nad praktikas lisades nimetatud tšarterlendude eest tasumise muudatustest. Kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest VÕS § 13 lg 3 järgi aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis. Praegusel juhul kinnitavad tunnistaja ütlused ja hageja e-kirjavahetus HHga seda, et tšarterlendude tulu ülekandmiseks avas hageja SEB Pangas enda nimele allkonto, millele oli HHl tema enda soovil juurdepääs. Seega rakendasid pooled käitamislepingu I p 7 muudatused ellu ning kostjal ei ole õigust nõuda hagejalt varem kehtinud käitamislepingu I p-s 7 sätestatud alustel tulu tšarterlendude eest.
35.Eelnevat arvestades ei anna kostjate apellatsioonkaebuse väited alust tühistada maakohtu otsust osas, millega maakohus luges põhjendatuks hageja nõude 24 429 euro 46 sendi ja sellelt viivise saamiseks. III
36.Kolleegiumi hinnangul on aga maakohus ekslikult leidnud, et hagejal on õigus nõuda käitamislepingu II p 5 alusel kostjalt II 9623 eurot 79 senti. Samuti on maakohus jätnud vaidlust lahendades põhjendamatult hageja nõude tasaarvestamata kostja II tasutud deposiidiga. Sellest tulenevalt mõistis maakohus vääralt kostjatelt II ja III hageja kasuks välja põhivõla 3114 eurot 24 senti ja sellelt viivise.
37.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega TsMS § 654 lg 6 järgi osas, millega maakohus tuvastas, et kõik selle nõude aluseks olevatel arvetel märgitud kulud on käsitatavad käitamislepingu II p 5 tähenduses kuludena, mille kostja II pidi hagejale hüvitama. Maakohus on otsust piisavalt põhjendanud ega ole eksinud tõendite hindamise reeglite vastu. Õige ei ole aga maakohtu järeldus selle kohta, et kostja II pidi hüvitama ka pärast lepingu lõppemist esitatud arvel FAAS-201500853 märgitud kõigi teenuste eest. Kuna käitamisleping II lõppes 31. augustil 2016, siis sai hageja nõuda kostjalt II käitamislepingu II p 5 alusel üksnes selliste kulutuste hüvitamist, mis olid tekkinud lepingu kehtimise ajal, s.o enne 31. augustit 2016. Arvelt nähtub aga, et osad kulud on tekkinud pärast lepingu lõppemist, sh Executive Controller Print Advertising 4092397/September – 802 eurot 19 senti, Work performed from / CVR rent / October – 750 eurot ja Work performed from / CVR rent / November – 750 eurot. Arvestades seda, et Executive Controller Print Advertising 4092397/September hõlmas õhusõiduki müügireklaami ülespanemise tasu Executive Controller portaali (IV kd, tl 163) ning kostja II võõrandas õhusõiduki kostjale III 1. septembri 2016. a müügilepingu alusel, on nimetatud kulud tekkinud enne käitamislepingu II lõppemist. HHi korraldusel müüki korraldanud ZZi 2. septembri 2016. a e-kirjast (III kd, tl 27 pöördel) nähtub aga, et ta asus alles siis müüki korraldama. Seega võis müügikuulutuse kulu olla kantud pärast lepingu lõppemist. Samas ei ole selline kulu hõlmatud käitamislepingu II p-s 5 nimetatud hüvitatavate kuludega, st tegemist ei ole õhusõiduki opereerimiseks vajaliku kuluga. Kui pooled leppisid kokku, et hageja korraldab lennuki müügi ja kostja kohustub tekkinud kulutused hüvitama, siis pidi hageja tõendama, et pooltel oli vastav kokkulepe. Hageja ei ole seda aga teinud.
2-16-15532
Lisaks on arvel märgitud kuluna Work performed from / CVR rent oktoobri ja novembri eest. Kuna nimetatud kulu tekkis õhusõiduki „musta kasti“ ajutise rentimisega (IV kd, tl 163), siis ilmselt oleks tegemist õhusõiduki opereerimiseks vajaliku kuluga, kuid nimetatud kulu on tekkinud pärast käitamislepingu II lõppemist. Seega pidanuks hageja tõendama ka seda, et tal oli kostjaga II kokkulepe „musta kasti“ rentimise ja kulutuste hüvitamise kohta pärast käitamislepingu II lõppemist. Arvestades seda, et kostja II võõrandas õhusõiduki 1. septembri 2016. a müügilepingu alusel kostjale III, ei saa hagejal olla kostja II vastu õhusõidukile selle omaniku asemel kulutuste hüvitamise nõuet ka muul õiguslikul alusel. Eelnevat arvestades ei ole hageja tõendanud, et tal on kostja II vastu käitamislepingust II tulenev nõue suuremas ulatuses kui 7321 eurot 60 senti (9623,79-802,19-750-750).
38.Lisaks ei ole hageja tõendanud ka seda, millised varem tehtud kulutused on ta kostja II tasutud deposiidi arvel kandnud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II tasus deposiiti 10 000 eurot. Käitamislepingu II p 5 lg 2 järgi nõustus omanik (kostja II) tasuma püsiettemakse suurusega 10 000 eurot, mida peetakse käibekapitaliks, millega kaetakse lennuettevõtja (hageja) esialgsed kulud, mis on kantud omaniku nimel käitamislepingu alusel. Olukorras, kus kostja II oli tasunud deposiiti 10 000 eurot ja esitanud kohtumenetluses hageja nõude kohta tasaarvestusavalduse, millega soovis deposiiti tasutud summa tasaarvestada hageja nõudega, ning väitis, et hageja ei ole kulusid varem tasaarvestanud, leidis maakohus õigesti, et hageja pidi tõendama, millised esialgsed kulud on hageja lugenud täidetuks deposiidi arvel. Samuti asus maakohus põhjendatult seisukohale, et ainuüksi hageja e-kirjast kostjale II, milles oli märgitud, et deposiidi jääk on 3490 eurot 45 senti, ei saa järeldada, et hageja on deposiidi arvel kandnud ülejäänud ulatuses kostja II kulusid. Seega ei ole hageja tõendanud, milliste esialgsete kulutuste hüvitamist ta kostjalt ei nõudnud ja luges need deposiidi arvel täidetuks. Sellest tulenevalt järeldas maakohus õigesti, et deposiidis on eelduslikult endiselt 10 000 eurot. Mõneti arusaamatult on aga maakohus lugenud tõendatuks hageja väite selle kohta, et ta arvas deposiidi jäägi 3490 eurot 45 senti kostjale II 31. augustil 2016 esitatud arvel FAAS-201500633 (I kd, tl 42) tehtud kulutuste katteks. Seda järeldades jättis maakohus tähelepanuta, et selle arve on kostja II tasunud (II kd, tl 74–76), mistõttu ei saa lugeda sel arvel märgitud kulusid kaetuks deposiidi arvel. Seega ei ole hageja tõendanud, et ta on kasutanud deposiiti makstud 10 000 eurot kostja II varasemate kulutuste katteks. Sellest tulenevalt tuleb lugeda, et hageja käsutuses on endiselt kostja II deposiiti makstud 10 000 eurot ning kostjal on VÕS § 197 lg 1 järgi õigus tasaarvestada deposiiti makstud summa tagastamise nõue hageja käitamislepingust II tuleneva nõudega enda vastu. Nõuete tasaarvestamise tulemusel ei ole hagejal käitamislepingu II p 5 alusel õigust nõuda kostjalt II tasu nõude aluseks olevatel arvetel märgitud teenuste eest, sest hageja nõue on tasaarvestusega VÕS § 197 lg 2 järgi lõppenud. Kuna hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud, et võta kolleegium seisukohta kostjate apellatsioonkaebuse nende väidete kohta, mis puudutavad kostja II tasaarvestatavat kahju hüvitamise nõuet ning viiviste ebaõiget arvutust.
39.Neil põhjendustel tuleb kostjate apellatsioonkaebuse väiteid arvestades tühistada maakohtu otsus osas, millega maakohus rahuldas osaliselt hagi kostjate II ja III vastu, ja teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta hageja käitamislepingu II alusel esitatud nõue täielikult rahuldamata. Samadel kaalutlustel tuleb hageja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
2-16-15532
IV
40.Kolleegiumi hinnangul asus maakohus asjas esitatud väiteid, vastuväiteid ja tõendeid hinnates põhjendatult seisukohale, et õhusõiduki võõrandamisega läks kostjalt I kostjale II üle ettevõte, mitte üksnes õhusõiduk kui vallasasi. Selles osas nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, neid TsMS § 654 lg 6 järgi kordamata. Maakohtu otsus on selles osas piisavalt põhjendatud ning sisuliselt on maakohus vastanud ka kostjate apellatsioonkaebuses esitatud väidetele. Asjaolu, et kostjad ei nõustu maakohtu järeldustega, ei anna alust maakohtu otsust selles osas muuta.
41.Maakohus leidis aga ekslikult, et ka kostjale III õhusõiduki võõrandamisega läks ühes õhusõiduki kui vallasasjaga kostjalt II kostjale III üle ka ettevõte kui majandusüksus, arvestamata seejuures, et hageja ei olnud toonud kostja III puhul esile ega tõendanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust järeldada, et õhusõiduki võõrandamisega kostjale III toimus tegelikult ettevõtte varjatud üleminek. Kostjad juhtisid apellatsioonkaebuses õigesti tähelepanu sellele, et maakohus pidi kostja II ja kostja III puhul eraldi tuvastama asjaolud, mis annavad alust järeldada, et õhusõiduki võõrandamisel läks varjatult kummalegi kostjale üle ka ettevõte. Kuigi kostja III on samuti Briti Neitsisaartel registreeritud äriühing ning tema asukoht kattub kostjate I ja II asukohaga, ei ole hageja erinevalt kostjatest I ja II väitnud ega tõendanud, et ka kostja III tegelik kasusaaja oli HH. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja III jätkas õhusõiduki omandamise järel sama ärimudelit nagu eelnevalt kostjad I ja II, st kasutas õhusõidukit tulu teenimise eesmärgil, andes selle käitamise üle kolmandale isikule. Asjaolu, et kostja I on varem kasutanud sama lennuki käitajat (Diamond Sky OÜ) nagu kasutab kostja III, ei anna alust järeldada, et sama majandustegevus jätkub kostja III nime all. Seega, erinevalt kostjate I ja II vahel toimunud õhusõiduki võõrandamise asjaoludest, ei ole hageja suutnud tõendada selliseid asjaolusid, mis kinnitaksid, et ka kostjale III õhusõiduki võõrandamisega läks varjatult üle HH kontrolli all olev ettevõte. Seetõttu tuleb kostjat III puudutavas osas apellatsioonkaebus rahuldada ning jätta hagi kostja III vastu rahuldamata. V
42.Vastuseks kostjate viimastele apellatsioonkaebuse väidetele kohtualluvuse kohta märgib kolleegium järgmist.
43.Maakohus ei pidanud võtma kohtuotsuses seisukohta kohtualluvuse kohta, sest lahendas kohtualluvuse küsimuse juba siis, kui võttis hageja nõuded menetlusse. Harju Maakohus keeldus 17. oktoobri 2016. a määrusega TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel algselt kostjate I ja II vastu esitatud hagi menetlusse võtmast, leides et hagi ei allu Eesti kohtutele, kuna kostjate asukoht on Briti Neitsisaartel. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 15. novembri 2016. a määrusega maakohtu määruse ja saatis asja maakohtule hagi menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Ringkonnakohus selgitas mh, et hoolimata sellest, et kostjate asukoht ei ole Eestis, võib Eesti kohtute alluvus tuleneda TsMS § 86 lg 2 järgi vara asukohast või TsMS § 89 järgi kohustuse täitmise kohast. 17. Juhul kui hagi ei allu Eesti kohtule muude sätete järgi, tuleks maakohtul vastata ka hageja väitele, mille kohaselt asi on Eestiga tihedalt seotud ja õiguste kaitsmist välisriigis ei saa hagejalt oodata (ekslik viide TsMS § 72 lg 2 p-le 2). Hageja
2-16-15532 täpsustas 21. novembri 2016. a menetlusdokumendis, et hagi allub Eesti kohtule eelkõige seetõttu, et kohustus tuli täita Eestis, sh oli õhusõiduk registreeritud Eestis, hageja täitis oma lepingulisi kohustusi peamiselt Eestis ning käitamislepingu II järgi tuli tagatiskonto avada Eestis. Harju Maakohus võttis 22. novembri 2016. a määrusega hagi menetlusse. Hageja palus 25. jaanuari 2017. a menetlusdokumendis kaasata kostjana menetlusse ka kostja III. Harju Maakohus kaasas 1. veebruari 2017. a määrusega kostja III menetlusse. Kostja III palus 1. märtsi 2017. a menetlusdokumendis jätta hagi tema vastu läbi vaatamata, sest see ei allu Eesti kohtule. Harju Maakohus jättis 11. mai 2017. a määrusega taotluse rahuldamata, leides, et kostja III vastu esitatud hagi allub TsMS § 72 lg 1 p 3 alusel Harju Maakohtule, kuna asi on tihedalt seotud Eesti Vabariigiga ja arvestades, et Harju Maakohtu menetluses on juba nõuded kostjate I ja II vastu, mis on seotud kostja III vastu esitatud nõudega, ei saa hagejalt oodata õiguste kaitsmist välisriigis, kuivõrd see teeks hagejale tema õiguste maksmapaneku ebamõistlikult koormavaks ega oleks menetluslikult otstarbekas. Kolleegiumi hinnangul võttis maakohus õigesti hageja nõuded kõigi kostjate vastu TsMS § 72 lg 1 p 3 alusel menetlusse, sest vaidlus on tihedalt Eestiga seotud ja hagejalt ei saa oodata oma õiguste kaitsmist Briti Neitsisaartel. Hageja on Eestis registreeritud äriühing, kes tegutseb Eestis ning kes osutas käitamislepingute alusel kostjale I ja kostjale II teenuseid Eestis. Ka teine õhusõiduki käitaja oli Eesti äriühing (Diamond Sky OÜ). Samuti oli õhusõiduk, mille käitamise tegid kostja I ja kostja II hagejale ülesandeks, registreeritud kõigi kostjate puhul Eestis. Käitamislepingu II p 5 lg 3 järgi tuli avada deponeerimiskonto juriidilise isiku (õigusteenust pakkuva ettevõtte) juures Eestis. Nii käitamislepingu I p-s 12 kui ka käitamislepingu II p-s 12 leppisid pooled kokku, et lepingule kohaldatakse Eesti õigust. Seega on kõik käitamislepingud seotud väga tihedalt Eestiga. Asjas ei ole ühtki viidet sellele, et käitamislepingud oleksid olnud kuidagigi seotud Briti Neitsisaartega. Kostjad on üksnes registreeritud Briti Neitsisaartel ja nende ametlik asukoht on seal, kuid nende tegevus ei ole kohtule teadaolevalt kuidagi selle kohaga seotud. See, et Briti Neitsisaarte jurisdiktsiooni kasutatakse äriühingute registreerimisel sageli selleks, et optimeerida riiklike maksude maksmist ning saada eeliseid paindlikust äriõiguse regulatsioonist, omamata tegelikku tegevuskohta Briti Neitsisaartel, on üldteada asjaolu.
44.Maakohtu otsust ei muuda ebaõigeks ka see, et hageja ei pöördunud enne kohtule hagi esitamist kostja II poole käitamislepingu II p-s 12 sätestatud korras. Kuigi viidatud käitamislepingu punkti järgi ei saanud pool algata kohtuasja enne, kui on möödunud 30 päeva taotluse esitamises tippjuhtkonna poolseteks läbirääkimisteks ja läbirääkimised on toimunud või on otsustatud, et läbirääkimisi ei ole võimalik pidada, ei saa poolte vastavat kokkulepet pidada kohustuslikuks seadusjärgseks kohtueelseks menetluseks, mida läbimata oleks maakohus pidanud TsMS § 371 lg 1 p 3 alusel keelduma hagi menetlusse võtmast. Lisaks on kohtumenetluses kostjate esitatud vastuväiteid arvestades selge, et pooled ei oleks suutnud vaidlust kokkuleppel lahendada. IV
45.Eelnevat arvestades tühistab ringkonnakohus osaliselt maakohtu otsuse ja rahuldab hagi maakohtust erinevas ulatuses. Seetõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 I lause järgi muuta ka menetluskulude jaotust.
2-16-15532
46.Ülaltoodud põhjendustel jätab kolleegium kostja I apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja I vastu ja mõistis kostjalt I hageja kasuks välja põhivõla 24 429 eurot 46 senti ja viivise. Arvestades seda, et hageja vähendas kostja I vastu esitatud nõuet üksnes marginaalselt ning hagi tuleb kostja I vastu rahuldada, jäävad hageja menetluskulud, mis puudutavad nõude maksmapanekut kostja I vastu, TsMS § 162 lg 1 järgi kostja I kanda.
47.Kolleegium rahuldab kostja II apellatsioonkaebuse osaliselt ja tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus mõistis kostjalt II välja põhivõla 3114 eurot 24 senti ja viivise. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi kostja II vastu selles osas rahuldamata. Muus osas jääb kostjat II puudutavalt maakohtu otsus muutmata. Seega rahuldab ringkonnakohus hageja nõude kostja II vastu põhivõla suurust arvestades ca 72% ulatuses. Sellest tulenevalt jäävad TsMS § 163 lg 1 järgi hageja menetluskulud, mis puudutavad nõude maksmapanekut kostja II vastu 72% ulatuses kostja II kanda ning kostja II menetluskulud 28% ulatuses hageja kanda.
48.Kostja III apellatsioonkaebuse rahuldab kolleegium täielikult ning tühistab maakohtu otsuse osas, millega maakohus rahuldas hagi kostja III vastu ja mõistis kostjalt III välja põhivõla 3114 eurot 24 senti ja viivise. Kolleegium teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hagi kostja III vastu rahuldamata. Arvestades seda, et kostja III vastu esitatud nõuded jäävad rahuldamata, jäävad kostja III menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
49.Hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata jätmine ei mõjuta ülaltoodud menetluskulude jaotust.
(allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak, Kaija Kaijanen ja Vahur-Peeter Liin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.