Volvo Estonia OÜ hagi Dmitri Jeršovi vastu nõude tunnustamiseks Tiks Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses
Tsiviilasja hind
3500 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 1. juuni 2020. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Dmitri Jeršovi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant (kostja): Dmitri Jeršov (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen Vastustaja (hageja): Volvo Estonia OÜ (registrikood 10918874), esindaja vandeadvokaat Rando Maisvee
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 1. juuni 2020. a otsus muutmata.
2.Jätta Dmitri Jeršovi apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta Volvo Estonia OÜ e-kiri Tiks Grupp OÜ-le asja materjalide juurde võtmata.
4.Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Dmitri Jeršovi kanda.
5.Määrata Volvo Estonia OÜ menetluskulude suuruseks ringkonnakohtus 520 eurot (käibemaksuta). Mõista Dmitri Jeršovilt Volvo Estonia OÜ kasuks välja menetluskulud ringkonnakohtus
eurot (käibemaksuta). Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Volvo Estonia OÜ (hageja) esitas 29. jaanuaril 2020. a hagi Dmitri Jeršovi (kostja) vastu Tiks Grupp OÜ (pankrotis) (võlgnik) pankrotimenetluses nõude 32 202 eurot 74 senti tunnustamiseks pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tartu Maakohtu 16. septembri 2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-7687 välja võlgniku pankrot. Hageja esitas 2. oktoobril 2019. a nõude põhivõla 30 000 euro ja sellelt pankrotiotsuseni arvestatud viivise 2202 euro 74 sendi saamiseks. Kostja esitas võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 30. detsembril 2019. a hageja nõudele vastuväite. Vastuväite kohaselt on nõude aluseks olev tehing rendileping, millega hageja sai enda kasutusse veoki ja pidi selle eest tasuma. Kostja vastuväite tõttu jäi hageja nõue tunnustamata. Kostja vastuväide on ebaõige ja tõendamata, selle eesmärk on vältida pankrotivara suurendamist kostja vara arvel. Kostja on võlgniku osanik, likvideerija ja ka võlausaldaja. Varasemalt oli kostja võlgniku juhatuse liige ja enne seda esindas võlgnikku volikirja alusel, tehes võlgniku nimel võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid. Kostja on rikkunud oma kohustusi juhatuse liikmena ja likvideerijana, võlgniku raamatupidamine on korraldamata. Pankrotimenetluses esitatud nõude põhjenduse kohaselt tasus hageja 20. aprillil 2017. a võlgnikule müügilepingu alusel võlgniku 19. aprilli 2017. a arve nr 170419013 alusel 30 000 eurot. Müügilepingu kohaselt kohustus võlgnik hagejale üle andma kasutatud veoauto MAN TGX riikliku registreerimismärgiga X omandi. Nimetatud sõiduk kuulus müügilepingu sõlmimise ajal UniCredit Leasing SIA Eesti filiaalile. Võlgnik andis veoauto valduse üle hagejale ja hageja asus kokkuleppel võlgnikuga kasutatud veoautot müüma. 18. detsembril 2017. a võttis UniCredit Leasing SIA Eesti filiaali esindaja veoauto valduse hagejalt üle. Seega
ei saanud hageja müügilepingu esemeks olnud veoauto omanikuks ja võlgnik ei saanud lepingut täita. Hageja taganes võlgnikuga sõlmitud müügilepingust 20. septembril 2018. a taganemisavaldusega, mis toimetati kostjale 17. oktoobril 2018. a kätte. Võlgnik ei ole nõuet täitnud, mistõttu esitas hageja oma nõude pankrotimenetluses. Kostja esitas nõudele alusetu vastuväite. Kostja vastuväide, et võlgniku ja hageja vahel oli sõlmitud rendileping, ei ole tõendatud. Asjaolu, et sõlmitud oli müügileping, nähtub ainuüksi müügiarvest. Kuivõrd arve alusel tasus hageja kauba eest arve väljastamisel, on ebausutav, et pooled oleksid sõlminud müügilepingu asemel muu lepingu. Samuti puudus rendilepingu korral vajadus veoautot müüa, kuigi auto oli müügis. Hageja tegeleb veokite hoolduse ja müügiga ja puudus vajadus sõidukit rentida. Veokite hoolduse ja müügi teenust osutas hageja ka võlgnikule. Hageja, saades teada veoki kuulumisest liisinguandjale, tegi korduvalt võlgnikule päringuid selle omandi ümbervormistamiseks hagejale. Pärast omaniku poolt valduse taastamist sõiduki üle toimus hageja ja võlgniku esindaja A.A. vahel kokkusaamine, kus arutati, kuidas lahendada veoki müügitehingust ja hooldusarvetest tulenevat võlgnevust. Võlgnik lubas tagastada hagejale tasutud summa maksegraafiku alusel igakuiste maksetena. Kohtumise järel valmistati ette kirjalik leping, mille võlgniku esindaja lubas korduvalt allkirjastada, kuid ei teinud seda. Viimane kokkusaamine võlgniku esindajaga toimus mais 2018. a. Hageja on lepingust taganenud mõistliku aja jooksul. Juhul, kui müügilepingust taganeti ebamõistlikult hilja, palus hageja lugeda müügileping taganemise tõttu lõppenuks hageja ja võlgniku 29. detsembri 2017. a kohtumisel.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata. Vastuse kohaselt ei ole hageja ja võlgniku vahel sõlmitud mitte müügi-, vaid rendileping. Rendilepingust tulenevad kohustused hageja ees on võlgnik nõuetekohaselt täitnud. Lepingu sisuks oli võlgniku poolt liisitud veoki hageja kasutusse andmine kuueks kuuks kindlaksmääratud rendihinna eest, milleks oli poolte kokkuleppel 30 000 eurot (s.h käibemaks 20%), mille hageja tasus täies ulatuses ettemaksuna. Kuna vaidlusalune veok oli hageja valduses kauem kui kuus kuud, ei saa hagejal olla rendilepingust tulenevalt pretensioone võlgniku vastu. Võlgniku poolt väljastatud müügiarve sisuks oli asja kasutamisõiguse (kasutamisest saadava hüve) müük, mitte asja müük. Võlgniku poolt esitatud arvest nr 17041901 ei nähtu, et arve on esitatud sõiduki müügi eest. Võlgnik ei hoidnud teavet sõiduki omaniku kohta hageja eest saladuses. Ei ole eluliselt usutav, et hageja sõlmis võlgnikuga müügilepingu veoki ostmiseks, olles teadlik, et võlgnik ei ole vaidlusaluse veoki omanik ning ei saa sellest tulenevalt olla veoki võõrandajaks ega hagejaga müügitehingut sõlmida. Peale vaidlusaluse veoki valduse saamist aprillis 2017. a ei esitanud hageja kordagi võlgnikule nõuet omandiõiguse ümbervormistamiseks ning veoki registreerimiseks hageja nimele registris. Hageja soov pärast veoki valduse saamist veokit müüa ei tõenda müügilepingu olemasolu. Kostja ei olnud teadlik, et hageja püüdis sõidukit rendilepingu kehtivuse ajal müüa. Hageja on esitanud lepingust tagamine avalduse hilinenult ja on seetõttu kaotanud õiguse müügilepingust taganeda.
29.detsembri 2018. a kokkusaamisel arutas võlgniku esindaja hagejaga olemasolevaid võlgnevusi. Võlgnikul oli kahe uue veoki liisimisega seotud võlgnevus VGFS Financial Services Estonia OÜ ees. Nimetatud kohustus kajastub pankrotimenetluses. Kostja on võlgniku juhatuse liige alates 23. augustist 2017. a ning sellest tulenevalt 29. detsembri 2018. a kohtumisel tehtud kokkulepped võlgniku põhivara võõrandamiseks on tühised, kuna kostja juhatuse liikmena ei ole tehingut heaks kiitnud.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 1. juuni 2020. a otsusega hagi ning tunnustas hageja nõuet summas 32 202 eurot 74 senti Tiks Grupp OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 2900 eurot ning väljamõistetud menetluskuludelt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Hageja esitas nõude müügilepingust tuleneva kohustuse tagasitäitmiseks. Kohtutäituri vahendusel on hageja müügilepingust taganemise avaldus ja tagasitäitmise nõue kostja esindajale 17. oktoobril 2018. a kätte toimetatud. Hageja soovib, et võlgnik tagastaks talle 30 000 eurot, mis ta on tasunud võlgnikule 19. aprilli 2017. a arve nr 17041901 alusel
20.aprillil 2017. ja viivist tagasitäitmisega viivitamise eest perioodi 17. oktoobrist 2018. a –
16.septembrini 2019. a eest 2202 eurot 74 senti. Võlgnik on hagejale nimetatud arve esitanud ja hageja on selle tasunud. Pooltel on vaidlus selle üle, millist kohustust nimetatud arve ja selle tasumine puudutab, millist liiki lepinguline suhe hagejal ja võlgnikul oli. Veoauto MAN TGX registreerimisnumbriga X omanikuks oli SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal (tl 34). Võlgnik oli sõiduki vastutav kasutaja. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt tegi hageja üsna tihti tehinguid, kus osteti liisingule kuuluv sõiduk. Tunnistaja kirjeldatud olukordades pidi müüja tasuma liisingumaksed, mille järel liisinguleping lõppes, liisinguvõtja sai ise liisingueseme omanikuks ja andis oma omandi koheselt üle hagejale või tema näidatud ostjale. Seega oli sellisel kujul müügilepingu sõlmimine hageja jaoks tavapärane praktika. Pooled võivad kokku leppida omandi hilisemas üleandmises, sest VÕS § 208 lg 1 kohaselt peab müüja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) §-le 92 on vallasasjade omandi tekkimise eelduseks see, et asi on üle antud omandajale ja on olemas vastav omandiõiguse üleandmise kokkulepe. Sõidukid on vallasasjad, mistõttu ei näita kanded Maateeameti peetavas registris ega sõiduki registreerimistunnistusel sõiduki omandiõigust. Pooled ei vaidle selle üle, et veoki omanik SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal võttis 2. oktoobril 2017. a veoki otsese valduse tagasi (tl 35–36). Arve nr 17041901 kohaselt on tehingu kirjeldusse märgitud „20% kaup MAN TGX, X“. Pooled tõlgendavad nimetatud kirjeldust erinevalt: hageja, et tegemist on müüdava sõiduki andmetega, kostja, et tegemist on renditava sõiduki andmetega. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähistab termin “kaup“ ostu-müügi objekti või kokkulepet ostu-müügi, vahetuse, teenistuse, töö teatud ülesande vms kohta, kauplemine. Tavapärane kasutaja tõlgendab sõna „kaup“ arvel nimetava sõnana ja seega on tegemist müügi objektiga. Kostja arvamus, et sõna „kaup“ võiks tähendada ka õigust või teenust, ei ole sõna sisuga kooskõlas ja eeldaks enda ees või järel selgitavat laiendit. Tunnistaja A.A. ei osanud selgitada, miks ta arvel sellist sõna kasutas. Maakohtu hinnangul vastab tehingu kohta ainus kirjalik dokument, s.o arve, pigem tavapärasele ostu-müügiarvele, sest sellelt puuduvad igasugused viited rendiperioodile, mis tavapäraselt renditasu arvetel on. Kostja väitel oli tegemist 6-kuulise rendiperioodiga ja kokku lepiti ühekordses makses, nö ettemaksuna. Kostja ei ole oma väidet mitte millegagi tõendanud. Kostja tunnistaja A.A. andis rendi tingimuste kohta, s.o mis oli rendi periood, tasu, millises tasumises kokku lepiti, ebaselgeid ja küsitluse käigus muutuvaid vastuseid. Tunnistaja B.B. ütlused hageja ja võlgniku vaheliste erinevate tehingute (kahe Volvo ost, seejärel veel ühe Volvo ost, vaidlusaluse tehingu asjaolud ja täiendavalt veel 2018. a alguses pakutud teise MAN müügiteenus) kirjeldamisel on oluliselt täpsemad kui tunnistaja A.A.l. Samuti olid tunnistaja B.B. ütlused läbivalt selged, ühetaolised ja konkreetsed.
A.A. ei pruugi anda erapooletuid ütlusi ka seetõttu, et tal on vaidluse tulemuse suhtes isiklik huvi. Võlgniku registrikaardilt nähtub, et A.A. oli võlgniku osanik 50% ulatuses koos kostjaga. Seega on tunnistaja kostjaga isiklikult seotud. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt on A.A. vastutav mitmete võlgniku kohustuste eest käenduse alusel solidaarselt koos kostjaga ja neil mõlemal on pankrotimenetluses nõuded võlgniku vastu. Kui kohus hagi rahuldamata jätab, suureneb tunnistaja võimalus oma nõude täitmiseks pankrotimenetluses. Samuti on Maksu- ja Tolliamet viinud kostja ja tunnistaja A.A. suhtes läbi menetluse, mille tulemusel on algatatud kriminaalasi nr X, kus kostjal ja tunnistajal on solidaarkohustus (tl 61, 63–78). Seega on tunnistajal selge huvi, et kohus jätaks hagi rahuldamata, mistõttu ei ole tema ütlused usaldusväärsed. Lepingu sõlmimisel lepingupooli esindanud tunnistajate ütlused on omavahel vastuolus. Maakohtu hinnangul on usaldusväärsemad tunnistaja B.B. ütlused, mille kohaselt oli pooltel tahe sõlmida veoki osas ostu-müügi leping. Selle kinnituseks on poolte käitumine ja muud omavahelised tehingud ja tahteavaldused, eelkõige võlgniku soov vahetada oma vanad veokid välja uute Volvo veokite vastu, mis osaliselt pidi saama rahastuse vanade MAN veokite müügi kaudu (tl 96–97, 99). A.A. käis 29. detsembril 2017. a hageja juures arutamas võlgniku kohustustesse puutuvat. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt soovis A.A. alustatud tehinguga ise lõpuni minna, kuigi ise enam juhatuses ei olnud. Kokkusaamisel lubas A.A., et arve makstakse osadena hagejale tagasi. Koostati ka kirjalik kokkulepe, kuid võlgniku juhatuse liige, kes on kostja, sellele alla ei kirjutanud. Asjaolu, et kostja esindaja ei allkirjastanud kokkulepet kohustuse täitmise kohta (tl 101) ei muuda kohustuste olemasolu. Lepingu tõlgendamisel saab juhinduda ka poolte tegevusaladest. Asjaolu, et hageja müüb sõidukeid ja tegeleb nende hoolduse ja remondiga, on üldteada. Puuduvad tõendid, et hageja tegeleks ka sõidukite rendile andmisega. Tunnistaja B.B. ütluste kohaselt oli hageja tegevuseks raskeveokite müük ja lahenduste pakkumine transpordiettevõtetele; sõidukite rendile võtmisega hageja ei tegelenud, rendile anti veokeid haruharva ja siis ka vaid neid veokeid, mis olid hageja enda nimel. Tunnistaja A.A. ütluste kohaselt oli võlgniku tegevuseks Euroopa autotransport. Nimetatu tuleneb ka ajutise halduri aruandes antud võlgniku üldiseloomustusest. Veokite rendile andmist haldur ei maini ja tunnistaja ei nimetanud seda võlgniku tegevusalana. Seega ei tegelenud kumbki lepingu pooltest veokite rendile andmise-võtmisega. Poolte õigused ja kohustused tulenevad müügilepingu regulatsioonist ning pooltel oli õigus kasutada müügilepinguga seotud õiguskaitsevahendid. Kuna veoki omanik võttis 2. oktoobril 2017. a veoki otsese valduse tagasi, ei olnud hagejal enam võimalik saada veoki omandiõigust. Omandiõiguse ülemineku mittevõimaldamisega oli võlgnik jätnud täitmata oma peamise lepingust tuleneva kohustuse, mistõttu oli hagejal õigus ka lepingust taganeda ja nõuda enda poolt üle antud tagasitäitmist (VÕS §-d 188–189). Hageja ei ole liialt viivitanud lepingust taganemisega. Tunnistajate ütluste kohaselt püüti 2017. a sügis-talvel saada kokkulepet kõigi võlgniku kohustuste täitmise osas, toimus ka kohtumine 29. detsembril 2017. a. Hageja väitel võlgniku esindajad, sh juhatuse liige, enam hageja pöördumistele ei vastanud. Nimetatud asjaolu kinnitab vajadus toimetada juhatuse liikmele dokumendid kätte kohtutäituri vahendusel. Sellele, et võlgniku esindaja hoidus ametlike dokumentide vastu võtmisest, viitab ka asjaolu, et kohtutäitur on olnud sunnitud võlgnikule täitmisteateid kätte toimetama avaldamisega Ametlikes Teadannetes (tl 20–22). Kui võlgnik ise hoiab kõrvale kohustuse täitmise osas kokkuleppe sõlmimisest või tahteavalduste vastu võtmisest, siis ei saa tahteavalduse tegijale ette heita selle tegemisega viivitamist. Võlgnik ei ole ostu-müügi hinda hagejale tagastanud, mistõttu on põhjendatud hageja põhinõue 30 000 eurot. Kuna võlgnik põhinõuet ei täitnud, oli hagejal õigus esitada viivise nõue. Viivis põhivõlalt on arvestatud õigesti. Nõue on esitatud tähtaegselt.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsus, teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ning mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni nõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohtu otsus olulises osas põhjendamata ning põhineb õigusnormi rikkumisel. Maakohus on analüüsinud asjas kogutud tõendeid valikuliselt, jätnud kostja positsiooni toetavad tõendid analüüsimata ning vastuväited arvesse võtmata. Kui mõlemad pooled on andnud vande all seletusi ja kohus asub neid tõendeid otsuses hindama, siis ei saa kohus rajada otsust üksnes ühe poole seletustele, ilma et kohus käsitleks otsuses ka teise poole seletusi (Riigikohtu 8. juuni 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-42-16, p 15). Maakohus on lugenud usaldusväärseks tõendiks tunnistaja ütluse, et hageja esitas võlgnikule korduvalt nõudeid vaidlusaluse veoki omanikukande muutmiseks registris. Maakohus on selle ütluse alusel lugenud vastava nõude esitamist hageja poolt tõendatuks. Hageja ei ole lisaks tunnistaja väitele esitanud mitte ühtegi muud tõendit, kuigi selle väite tõendamiseks peaks esmaseks olema just dokumentaalne tõend. Eluliselt ei ole usutav, et suur ettevõte jätaks ajavahemikus 19. aprillist 2017. a (veoki hagejale üleandmine) kuni 2. oktoobrini 2017. a (omaniku poolt veoki otsese valduse ülevõtmine) esitamata nõude kohustatud isikule kasvõi e-kirja teel, kui vastavasisuline nõue eksisteeriks. Tunnistaja A.A. ütlused ei muutunud, vaid olid sisult järjepidevalt ühesugused. Kohtu põhjendused menetluses ülekuulatud tunnistajate erapooletuse kohta on ühepoolsed. Maakohus ei ole arvestanud, et hageja tunnistaja B.B., kes sõlmis hageja nimel võlgnikuga rendilepingu, mis osutus ilmselt hiljem hageja jaoks majanduslikult mittetasuvaks, vastutab isiklikult hageja ees kahjulikust tehingust tulenevate tagajärgede eest. Maakohus on ebaõigesti jätnud tähelepanuta VÕS § 211 lg-s 1 sätestatud müüja kohustuse asja müügi korral ostjale vajalikud dokumendid üle anda. Kohus ei saa määrata, kuidas sisustab kostja väljastatud arved. Ka teenuse müügi korral väljastatakse müügiarve „kauba“ kohta. Maakohus on ajanud segamini selle, mis võis tema hinnangul olla arvel märgitud “kaup” sisuks, sellega, kas sama tähendus oli ka arve väljastanud isiku jaoks. Maakohus on jätnud arvesse võtma kostja selgitused konteksti kohta. Võlgnik oli väike ettevõte, kelle kasutusel olnud raamatupidamisprogrammi baasversioonis valikus oligi ainult kaks müügiartiklit, ehk “kaup 20%” Eesti sisese tehingu puhul ja “kaup 0%” ekspordi puhul. Veoki edasirentimine ei olnud võlgniku põhitegevus, vaid ühekordne tehing, mistõttu ei olnud võlgnikul selleks otstarbeks erilist arve vormi välja töötatud. Maakohus on eksinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg-s 1 sätestatu osas, mille kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Võlgnikul puudus vajadus veokit müüa ning asjaolu, et tunnistaja kinnitas, et võlgnik ostis kaks uut veokit ning hiljem soovis veel ühte osta, ei tõenda, et vaidlusalune veok hagejale müüdi. Tõendamiskoormis müügilepingu sõlmimise osas ning lepingust taganemisest tulenevate nõuete osas lasub nõude esitajal, ehk hagejal. Maakohus on rahuldanud hageja nõude, kuna kostja ei ole suutnud vastupidist tõendada. Maakohus on selliselt vääralt pannud tõendamiskoormise kostjale. Kostja poolt esitatud tõendist, s.o väljavõte hageja kodulehelt, nähtub, et hageja tegeleb veokite rendile andmisega. Nimetatud asjaolu oli võimalik ka kohtul endal kontrollida tutvudes hageja kodulehega internetis. Samuti on maakohus jätnud kõrvale hageja tunnistaja sellekohased ütlused. Hageja tunnistaja on oma ütlustega kinnitanud, et hageja annab veokeid rendile nii
nagu on võimalik aru saada hageja kodulehelt ning ühtlasi on tunnistaja kinnitanud ka seda, et hageja rentis edasi vaidlusalust veokit, mille kohta saadeti vastavasisuline e-kiri A.A.le. Kostja lisab apellatsioonkaebusele hageja poolt kostjale edastatud e-kirja seonduvalt muude võlgniku nõuetega hageja ees. Nimetatud tõendit ei ole esitatud maakohtus, kuna vajadus sellise tõendi esitamiseks ilmnes alles maakohtu otsusest. Hageja on VÕS § 118 lg 1 p 1 alusel kaotanud õiguse müügilepingust taganeda, kuna ei ole teinud seda mõistliku aja jooksul. Hageja kaotas vaidlusaluse veoki otsese valduse 2. oktoobril 2017. a ning pidi hiljemalt siis mõistma, et müügilepingu täitmine võlgniku poolt ei ole võimalik. Hageja on esitanud võlgnikule lepingust taganemise avalduse alles 17. oktoobril 2018. a, s.o aasta hiljem. Maakohus ei ole selgitanud ega põhjendanud, kuidas hageja võimalikud kohtumised A.A.ga, kes ei olnud kõnealusel ajavahemikul võlgniku juhatuse liige, võiksid õiguslikult mõjutada võlgniku ja hageja lepingulisi suhteid. Hageja ei ole esitanud poolte vahel sõlmitud kokkulepet ega muid tõendeid kokkulepete sõlmimise kohta. Hageja ei ole võlgniku seadusliku esindaja poole, kes oleks saanud võlgniku nimel kokkuleppeid sõlmida, kordagi vaidlusaluse veoki asjus enne 17. oktoobrit 2018. a pöördunud. Kohtuotsusest jääb selgusetuks, miks peab kohus mõistlikuks müügilepingust taganemise teate kättetoimetamist kohustatud isikule kohtutäituri vahendusel alles 17. oktoobril 2018. a.
5.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja palus jätta apellatsioonkaebusega esitatud lisa tsiviilasja materjalide juurde vastu võtmata. Vastuse kohaselt on apellatsioonkaebuses esitatud uue asjaoluna väide, justkui tulenenuks arve sõnastus raamatupidamisprogrammist. Apellatsioonkaebuses jäeti selgitamata, millise raamatupidamisprogrammiga oli tegemist, kuidas selline programm takistas teistsuguse arve väljastamist ja miks esitati selline väide alles apellatsioonimenetluses. Põhjendamatu ja ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, justkui tunnistajal B.B.l esinenuks isiklik huvi hageja kasuks ütluste andmiseks, sest tegemist on hageja endise töötajaga, kes peaks kartma kahjulikust tehingust isiklikku vastutust. Tunnistaja A.A. ütlused olid põiklevad ning mitmetele küsimustele vastates ei mäletanud tunnistaja vaidlusaluseid asjaolusid. A.A. üritas oma ütlustega toetada kostja positsiooni. Dokumentaalsed tõendid kostja väidete tõendamiseks on esitamata. Tunnistaja A.A. oli võlgniku osanik ja juhatuse liige. A.A.le on võlgniku majandustegevusega seotud kriminaalmenetluses esitatud kahtlustus usalduse kuritarvitamises.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et Volvo Estonia OÜ e-kiri Tiks Grupp OÜ-le (pankrotis) tuleb jätta TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja juurde võtmata. Kostja põhjenduste kohaselt ilmnes tõendi esitamise vajadus alles maakohtu otsusest. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi asjaolu, et maakohus hageja nõude rahuldas, ei ole aluseks kostja esitatud tõendi vastuvõtmisele. Kostja ei põhjendanud, miks ta ei saanud esitada tõendit maakohtu menetluses. Volvo Estonia OÜ e-kiri on seega esitatud ringkonnakohtule hilinenult.
7.Hageja soovib tunnustada tema 32 202 euro 74 sendi nõuet võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on hageja nõude põhjendatult rahuldanud.
Pooled ei vaidlusta ringkonnakohtus maakohtu poolt tuvastatut, et võlgniku pankrot kuulutati välja Tartu Maakohtu 16. septembri 2019. a määrusega ning hageja esitas võlgniku pankrotimenetluses müügilepingust tuleneva nõude. 30. detsembril 2019. a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas kostja hageja nõudele vastuväite. Vastuväite kohaselt ei sõlminud võlgnik ja võlausaldaja mitte müügilepingut, vaid nende vahel oli rendileping. Maakohus tuvastas, et hageja on esitanud nõude tähtaegselt ja õige kostja vastu, nõude alus ja ulatus on sama, mis olid esitatud pankrotimenetluses (PankrS § 106 lg 1, § 107).
8.Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigesti leidnud, et võlgniku ja kostja vahel oli sõlmitud 2017. a aprillis veoauto MAN TGX registreerimisnumbriga X müügileping VÕS § 208 lg 1 järgi. Maakohus ei ole menetluses tõendamiskoormist valesti jaganud. TsMS § 230 lg 1 kohaselt tuleb menetlusosalisel tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui hageja on menetluses seisukohal, et tal on võlgniku vastu müügilepingu rikkumisest tulenev nõue, tuleb tal tõendada selle nõude eeldusi, eelkõige lepingu sõlmimist ja selle rikkumist võlgniku poolt. Hageja ja võlgnik ei sõlminud kirjalikku lepingut nimetatud veoauto osas. Kostja ei ole vaielnud vastu sellele, et hageja on tasunud võlgnikule 20. aprillil 2017. a 30 000 eurot ja hageja sai võlgnikult veoauto valduse. Hageja on esitanud müügilepingu kohta tõendina A.A. e-kirja hagejale arve saatmise kohta (tl 28); arve nr 170419013 ja maksekorralduse (tl 32 jj), automüügiportaali Auto24 väljatrüki, milles hageja soovis müüa talle võlgniku poolt üleantud veoautot MAN TGX. Seega on ekslik apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole oma nõude kohta menetluses tõendeid esitanud. Kostja ei ole menetluses vastu vaielnud sellele, et võlgniku ja hageja vahel oli võlasuhe. Kostja ei ole vaidlustanud ka seda hageja väidet, et võlgnik on nimetatud võlasuhte alusel hagejalt raha saanud. Hageja on menetluses seisukohal, et hageja ja võlgnik olid sõlminud müügilepingu, kostja väitel oli poolte vahel rendileping. Maakohus leidis õigesti, et kostjal tuleb rendilepingu sõlmimist tõendada. Maakohus on menetluses esitatud tõendeid õigesti hinnanud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et arvel olev tähistus „20% kaup MAN TGX, X“ viitab eelkõige müügilepingule. Maakohus on andnud kohtuistungil ka võimaluse arve koostanud kostja tunnistajale A.A.le sõna „kaup“ tähenduse selgitamiseks. Tunnistaja väitel „mingit paremat sõna ei tulnud pähe“. Apellatsioonkaebuses on kostja erinevalt eelnevast menetlusest tuginenud sellele, et arves kasutatud mõiste „kaup“ tuleneb võlgniku raamatupidamisprogrammi piiratud võimalustest. Ringkonnakohus on seisukohal, et eluliselt ei ole usutav, et arve koostajal oleks see asjaolu olnud maakohtu menetluse ajaks täielikult ununenud.
9.Hageja ei ole eitanud, et ta oli teadlik sellest, et võlgnik ei ole talle üleantud sõiduki omanik ning omanikuks on liisingfirma. Hageja tunnistaja B.B. ütluste kohaselt: „..Meil on päris tavaline, et sissevõetav auto kuulub liisingfirmale. Meie maksame kliendile auto väärtuse ja tema maksab liisingule ja tuleb liisingu lõpetamise akt meile ja vormistame auto ümber.“ Asjaolu, et hageja ei ole esitanud dokumentaalseid tõendeid menetluses selle kohta, et hageja oleks võlgnikult nõudnud omanikukande muutust autoregistris aja jooksul, mil hagejal oli veoauto valdus, ei mõjuta tunnistaja ütluste, kui menetluses esitatud tõendi, tähendust. Tunnistaja B.B. väitel küsis ta A.A. käest kuu pärast lepingu sõlmimist liisingulepingu lõpetamise akti kohta (tl 122). Vaidlust ei ole poolte vahel selles (kostja tunnistaja väitel sai võlgnik hagejalt veokeid), et hageja ja võlgniku vahel kehtisid mitmed erinevad võlasuhted, seega suhtlesid pooled omavahel eelduslikult ka vaidlusaluse lepingu kehtivuse ajal. Seega ei
ole apellatsioonkaebuse viide VÕS § 211 lg-s 1 sätestatud müüja kohustusele asja müügi korral ostjale vajalikud dokumendid üle anda, asjakohane. Iseenesest ei tõenda kahe varasema veoauto müügilepingu sõlmimine võlgniku ja hageja vahel seda, et vaidlusalune leping oleks samuti olnud müügileping, kuid ekslik on kostja väide, et hageja tõendab oma nõuet üksnes tunnistaja ütlustega.
10.Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal tuleb tõendada oma väiteid selle kohta, et võlgnik ja hageja on sõlminud rendilepingu. Maakohus ei ole jätnud kostja tõendeid tähelepanuta ega neid hindamata. Kostja on menetluses taotlenud tunnistaja A.A. ärakuulamist. Maakohus on seda ka teinud. Maakohus on põhjalikult kohtuotsuses tunnistaja ütlusi hinnanud. See, et kostja ei ole nõus maakohtu seisukohaga, ei tähenda, et kohus oleks tõendite hindamisel menetlusnormi rikkunud. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et A.A. ütlused on vastuolulised. Tunnistaja ei mäletanud lepingu sõlmimisega seotud olulisi asjaolusid. Kostja poolt esitatud kuvatõmmis hageja kodulehelt tõendab küll seda, et hageja pakub Volvo veokirendi teenust, kuid ei tõenda konkreetse rendilepingu sõlmimist. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit rendilepingu kokkulepitud kestvuse kohta, mis üldjuhul on selle lepinguliigi puhul tavapärane. Tunnistaja ütlused on ebaselged („teatud tähtajaks“). Kui rentnik maksab sõiduki renditasu ettemaksuna, siis ei ole usutav, et ei lepita selle sõiduki kasutamise ajas kokku. Ka kostja esitatud arvel puuduvad viited rendiperioodile.
11.Maakohus on õigesti tuvastanud, et võlgnik on müügilepingust tulenevat kohustust anda lepinguese üle rikkunud ning hagejal oli õigus lepingust taganeda. VÕS § 188 lg 1 järgi taganeb lepingupool lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid sellele, et lepingupoolte vahel toimusid 2017. a detsembris läbirääkimised, seda on kinnitanud ka kostja tunnistaja A.A. (tl 123 pöördel). Hageja tunnistaja väitel suheldi võlgniku esindajaga pärast seda telefoni teel (tl 122), kohtul puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes. Taganemisavaldus on tehtud hageja poolt
20.septembril 2018. a, võlgnik on avalduse kätte saanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole avaldus esitatud võlgnikule hilinenult. Maakohus on põhjendatult hageja nõude rahuldanud ja tunnustanud hageja nõudeid summas 32 202 eurot 74 senti võlgniku pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena.
12.Kuna ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsust, puudub vajadus muuta menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole diskretsiooniõiguse piire ületanud ning maakohtu poolt määratud menetluskulude suurus on põhjendatud ja vajalik. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtu menetluses on lepingulise esindaja kulu 520 eurot (ilma käibemaksuta). Ringkonnakohus loeb hageja esindaja tunnitasu 130 eurot ilma käibemaksuta mõistlikuks ja põhjendatuks. Tunnitasu vastab keskmisele tunnitasule sarnaste teenuste osutamisel. Ringkonnakohus leiab, et hageja esindaja ajakulu hagejale teenuse osutamisel apellatsiooniastmes on põhjendatud. Hageja esindaja ajakulu 4 tundi hõlmab nii apellatsioonkaebusega tutvumise, selle analüüsimise, kui ka vastuse koostamise ajakulu. Arvestades menetlusdokumentide mahukust on tegemist põhjendatud ajakuluga.
13.Ringkonnakohus rahuldab hageja taotluse apellatsiooniastme menetlusekuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja
apellatsiooniastme menetluskuludelt 520 eurolt (käibemaksuta) kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest
Üllar Roostoja
Triin Uusen-Nacke
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.