2-20-1560/17 - Pankrotiõigus - Hagi nõude tunnustamiseks - Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja - lahend.ee

esitamisel ei taotleta selle lahendamist istungil. Hageja nõue ja põhjendused Hageja esitas Tartu Maakohtule hagi, milles palus tunnustada Volvo Estonia OÜ nõuet summas 32 202,74 eurot eurot TIKS GRUPP OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses PankrS § 153 lg 1 p-s 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõudena. Hagiavalduse ja lisade kohaselt kuulutati Tartu Maakohtu 16.09.2019 määrusega asjas nr 219-7687 välja TIKS GRUPP OÜ (pankrotis) pankroti. Hageja esitas 02.10.2019 nõudeavalduse põhivõlana 30 000 euro ja sellelt pankrotiotsuseni arvestatud viivise 2 202.74 euro saamiseks. Võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul 30.12.2019 esitas kostja hageja nõudeavaldusele vastuväite põhjendusel, justkui nõudeavalduse aluseks olev tehing oleks olnud rendileping, mille alusel sai hageja võlgnikult enda kasutusse veoki ja pidi selle eest tasuma. Kostja vastuväite tõttu jäi hageja nõue tunnustamata. Kostja vastuväide on ebaõige ja tõendamata. Hageja leidis, et kostja käitumine pankrotimenetluses on pahatahtlik ja võlausaldajate huve kahjustav. Esiteks on just hageja tasunud pankrotimenetluse deposiidi, et menetlus üldse toimuks. Teiseks on kostja vastuväite eesmärk vältida pankrotivara suurendamist kostja vara arvel. Nimelt on kostja võlgniku osanik, võlgniku likvideerija ja samas ka võlgniku võlausaldaja, kes varasemalt oli võlgniku juhatuse liige ja esindas enne seda võlgniku volikirja alusel, tehes võlgniku nimel võlausaldajaid kahjustavaid tehinguid. Kostja vara arvel on alust suurendada pankrotivara. Kostja on ilmselt rikkunud oma kohustusi juhatuse liikmena ja likvideerijana, sest võlgniku raamatupidamine on korraldamata ja raamatupidamise andmed ei kajasta halduri hinnangul võlgniku tehingute tegelikku sisu. Pankrotimenetluses esitatud nõuet põhjendas hageja järgmiselt. Hageja tasus müügilepingu alusel võlgniku poolt 19.04.2017 väljastatud arve nr 170419013 alusel 20.04.2017 võlgnikule 30 000 eurot vastusooritust saamata. Müügilepingu kohaselt kohustus võlgnik hagejale üle andma kasutatud veoauto MAN TGX, riikliku registreerimismärgiga xxxxxx, omandi. Nimetatud sõiduk kuulus müügilepingu sõlmimise ajal omandiõiguse alusel UniCredit Leasing SIA Eesti filiaalile. Võlgnik andis eelviidatud veoauto valduse üle hagejale ja hageja asus kokkuleppel võlgnikuga kasutatud veoautot müüma. 18.12.2017.a võttis UniCredit Leasing SIA Eesti filiaali esindaja veoauto valduse hagejalt üle. Seega ei saanud hageja müügilepingu esemeks olnud veoauto omanikuks ja võlgnik ei saanud lepingut täita, sest võlgnik ei saanud müügilepingu esemeks olnud kasutatud veoauto omanikus ja seega ei saanud võlgnik müügilepingu esemeks olnud veoautot käsutada, rikkudes sellega müügilepingut oluliselt. Eeltoodud asjaoludel taganes hageja võlgnikuga sõlmitud müügilepingust taganemisavalduse/nõudekirja esitamisega 20.09.2018, mis toimetati kostjale kui võlgniku likvideerijale kätte kohtutäituri vahendusel 17.10.2018. Taganemisavalduses/nõudekirjas esitas võlausaldaja võlgnikule tagasitäitmise nõude summas 30 000 eurot ja viivise tasumise nõude tagasitäitmise nõude sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni seaduses sätestatud määras. Võlgnik ei ole nõuet täitnud, mistõttu esitas hageja oma nõude pankrotimenetluses. Sellele esitas kostja alusetu ja võlausaldajate huve kahjustava vastuväite. Hageja hinnangul ei ole kostja vastuväide, et võlgniku ja hageja vahel oli sõlmitud rendileping, millegagi tõendatud. Asjaolu, et sõlmitud oli müügileping, nähtub ainuüksi müügiarvest. Kui võlgniku ja hageja vahel oleks olnud teenuse osutamise leping, siis kajastunuks see ka arvel. Rendilepingu alusel tehakse makseid perioodiliselt enne lepingu tähtaja möödumist. Kui tasu ei arvestata igakuiselt, tuleb see maksta lepingu lõppedes, vastavalt VÕS § 294 ja § 341. Kuivõrd arve alusel tasus hageja kauba eest ja arve väljastamisel, mitte pärast kostja väidetud perioodi lõppemisel, on ebausutav, et pooled oleksid saanud sõlmida müügilepingu asemel muu lepingu. Samuti puudus rendilepingu korral vajadus veoautot müüa, kuigi auto oli tegelikkuses müügis.

09.04.2020 täiendavas seisukohas jäi hageja varem esitatud seisukohtade juurde ja oli seisukohal, et kostja väited rendilepingu kohta on ebaõiged. Vastuseks kostja vastuväidetele teatas hageja, et tegeleb veokite hoolduse ja müügiga ja puudus vajadus sõiduki rendile võtmiseks. Veokite hoolduse ja müügi teenust osutas hageja ka võlgnikule. Hageja, saades teada veoki kuulumisest liisinguandjale, tegi korduvalt võlgnikule päringuid selle omandi ümbervormistamiseks hagejale. Hageja ja võlgniku esindaja Uxxxx Lxxx vahel toimus pärast seda, kui omanik sõiduki üle valduse taastas, kokkusaamine, kus arutati, kuidas lahendada eelviidatud veoki müügitehingust tuleneva võla ja hooldusarvetest tuleneva võlgnevuse küsimused. Võlgnik lubas tagastada hagejale tasutud summa maksegraafiku alusel igakuiste maksetena. Kohtumise järel valmistati ette vastav kirjalik leping, mille võlgniku esindaja lubas korduvalt allkirjastada, kuid ei teinud seda. Viimane kokkusaamine võlgniku esindajaga toimus 2018.mais, kuid pärast seda jäi võlgniku esindaja hagejale kättesaamatuks. Hageja oli seisukohal, et on lepingust taganenud mõistliku aja jooksul. Hageja palus juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale, et müügilepingust taganeti ebamõistlikult hilja, millega hageja ei nõustu, lugeda müügileping taganemise tõttu lõppenuks hageja ja võlgniku 29.12.2017 kohtumisel hageja küsimustega müügilepingu alusel tasutu tagastamise kui võla tasumise kohta. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Kostja jäi varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et hageja ja Tiks Grupp OÜ (pankrotis) vahel ei ole sõlmitud müügilepingut vaid rendileping. Rendilepingust tulenevad kohustused hageja ees on Tiks Grupp OÜ (pankrotis) täitnud nõuetekohaselt. Lepingu sisuks oli Tiks Grupp OÜ (pankrotis) poolt liisitud veoki andmine hageja kasutusse kuueks kuuks kindlaksmääratud rendihinna eest, milleks oli poolte kokkuleppel 30 000 eurot rendiperioodi eest (s.h käibemaks 20%), mille hageja tasus täies ulatuses ettemaksuna. Kuna vaidlusalune veok oli hageja valduses kauem kui kuus kuud, ei saa hagejal olla pretensioone Tiks Grupp OÜ (pankrotis) vastu rendilepingust tulenevalt. Kostja leidis, et Tiks Grupp OÜ (pankrotis) poolt väljastatud müügiarve sisuks oli asja kasutamisõiguse (kasutamisest saadava hüve) müük, mitte asja müük. Tiks Grupp OÜ (pankrotis) poolt esitatud arvest nr 17041901 ei nähtu, et arve on esitatud sõiduki müügi eest. Kostja on seisukohal, et arvel kajastub poolte vahel kokkulepitu: veoki rentimine üheks kuuekuuliseks perioodiks kokkulepitud hinnaga, mille tasumine toimus ühekordse maksena ning vastavalt poolte kokkuleppele, täielikult ettemaksuna. Seetõttu oli ka Tiks Grupp OÜ (pankrotis) jaoks tegemist riskivaba tehinguga ning kirjalik leping jäi sõlmimata. Tehing oli kasulik mõlemale poolele. Kostja hinnangul ei ole eluliselt usutav, et hageja sõlmis Tiks Grupp OÜ-ga (pankrotis) müügilepingu veoki ostmiseks, olles ise täielikult teadlik, et Tiks Grupp OÜ (pankrotis) ei ole vaidlusaluse veoki omanik ning ei saa sellest tulenevalt olla veoki võõrandajaks ning hagejaga müügitehingut sõlmida. Hageja ei saanud eeldada, et Tiks Grupp OÜ (pankrotis) müüs või üldse sai müüa talle vaidlusaluse veoki. Peale vaidlusaluse veoki valduse saamist aprillis 2017.a ei esitanud hageja kordagi Tiks Grupp OÜ-le (pankrotis) nõuet omandiõiguse ümbervormistamiseks ning veoki registreerimiseks hageja nimele riiklikus registris. Samuti ei tõenda kostja hinnangul müügilepingu olemasolu see, et hageja soovis pärast veoki valduse saamist veokit müüa ning see asjaolu on seetõttu asjassepuutumatu. Kostja hinnangul on hagejal tekkinud mõte kvaliftseerida leping müügilepinguks takkajärgi. Kostja oli seisukohal, et hageja on esitanud lepingust tagamine avalduse hilinenult ja on seetõttu kaostanud ka õiguse müügilepingust taganeda. Täiendavas vastuväites 04.05.2020.a jäi kostja seni esitatud vastuväidete juurde. Seoses hageja väidete ja vastuväidetega teatas kostja järgmist. Kostja jäi selle juurde, et hageja ja

võlgnik ei ole sõlminud müügilepingut ja nimetatud asjaolu on tõendamata. Rendilepingu sõlmimisel jäi kostjale mulje, et hageja soovib OÜ-lt Tiks Grupp (pankrotis) veokit rentida edasirentimise eesmärgiga ning veokite rentimine on hageja kodulehe andmetel ka üks hageja pakutavatest teenustest. 2017.a aprillis tellis OÜ Tiks Grupp (pankrotis) OÜ Volvo Estonia-lt kaks uut veokit, mille kasutamiseks sõlmis kostja liisinglepingu OÜ-ga VGFS Financial Services Estonia. Kostja tõi välja, et uute veokite eest on tasutud sissemaksed rahas, mistõttu ei pea paika hageja väide, mille kohaselt poolte vaheline praktika oli selline, et vana veok müüdi hagejale uue veoki sissemakseks ning hageja ise on esitanud tõendid, mis tõendavad vastupidist. Asjaolu, et OÜ Tiks Grupp (pankrotis) on hagejalt veokeid tellinud, liisinud ning kasutanud veokite hooldusteenust ei võimalda anda hinnanguid selle kohta, kas vaidlusaluse veoki MAN registreerimismärgiga xxxxxx OÜ Tiks Grupp (pankrotis) müüs või rentis hagejale. Kostja teatas, et võlgnik ei hoidnud teavet sõiduki omaniku kohta hageja ees saladuses ja nimetatud asjaolu nähtud hagejale sõiduki registreerimistunnistuselt hiljemalt kohe pärast otsese valduse saamist. Kostja väitel ei olnud ta teadlik sellest, et hageja püüdis sõidukit rendilepingu kehtivuse ajal müüa. Kostja hinnangul nähtub hageja esitatud tõenditest, et hageja pöördus kostja esindaja poole alles 29.12.2018.a, ehk 12 kuud peale seda, kui vaidlusaluse veoki valduse oli omanik (liisinguandja) hagejalt üle võtnud. Seega kui hageja leiab, et OÜ Tiks Grupp (pankrotis) ja hageja vahel oli tegemist müügilepinguga, ei ole hageja isegi astunud samme, et müügilepingust mõistliku aja jooksul taganeda. 29.12.2018.a kokkusaamisel arutas võlgniku esindaja hagejaga olemasolevaid võlgnevusi: võlgnikul oli pikaajalise kohustusena VGFS Financial Services Estonia OÜ ees võlgnevus 212 646,26 eurot, milline oli seotud eelpoolmainitud kahe uue veoki liisimisega OÜ Tiks Grupp (pankrotis). Nimetatud kohustus kajastab ka pankrotimenetluses. Kostja märkis ka, et ta on OÜ Tiks Grupp (pankrotis) juhatuse liige alates 23.08.2017.a ning sellest tulenevalt kui ka 29.12.2017.a kohtumisel tehti kokkuleppeid OÜ Tiks Grupp (pankrotis) põhivara võõrandamiseks on sellised kokkulepped tühised, kuna kostja juhatuse liikmena ei ole tehingut heaks kiitnud. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled oma seisukohtade juurde. Hageja leidis, kostja tugineb ebaõigele väitele, et esitatud arve on esitatud sõiduki rendi eest. Veoki müük oli osa hageja ja võlgniku tehingutest, millistega võlgnik soovis saada hagejalt uusi veokeid. Kirjalikult müügilepingut ei sõlmitud. Hageja oli seisukohal, et tunnistaja Uxxxx Lxxx ütlused ei ole tehingut puudutavates ütlustes usaldusväärsed. Kostja selgitused, et 29.12.2017 kohtumisel arutati vaid võlgniku kohustusi liisingfirma ees, on tõenditega haakumatud. Hageja märkis ka, et kui hagi jääb rahuldamata, siis pankrotimenetlus raugeb ja see on kasulik kostjale. Kostja esindaja lisas varem esitatule, et ei nõustu, et Uxxxx Lxxx ütlused on vastuolus kirjalike tõenditega. Hageja on esitanud hulga tõendeid muude tehingute kohta, kuid mitte nimetatud väidetava müügilepingu kohta. Ei ole ühtegi dokumentaalset tõendit poolte tahte kohta sõlmida müügileping. Ligikaudu aasta pärast valduse taastamist esitatud lepingust taganemise avaldus on esitatud hilinemisega. Kostja on võlgniku juhatuse liige alates augustist 2017. tema poole pole pöördutud väidetavast müügilepingust tuleneva võlgnevuse nõudega või nõude täitmise küsimuses. Kohtu põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ja uurinud asjas kogutud tõendeid, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Puudub vaidlus, et Tartu Maakohtu 16.09.2019.a kohtumäärusega kuulutati välja Tiks Grupp OÜ (edaspidi nimetatud võlgnik) pankrott (t lk 10-13). Hageja esitas nimetatud

pankrotimenetluses nõude võlgniku vastu, millele 30.12.2019.a toimunud nõuete kaitsmise koosolekul esitas vastuväite kostja (t lk 41-42, 50- 54). Vastuväite kohaselt ei olnud võlgniku ja võlausaldaja vahel müügilepingut vaid oli rendileping. Pankrotiseaduse § 106 lg 1 sätestab: Kui nõuete kaitsmise koosolekul nõuet, selle rahuldamisjärku või nõuet tagavat pandiõigust ei tunnustatud, otsustab nõude või pandiõiguse tunnustamise võlausaldaja hagi alusel kohus. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud haldur, on kostjaks haldur, kellel on kõik võlgniku kui kostja õigused ja kohustused. Kui nõude või pandiõiguse vastu on vaielnud võlausaldaja, on kostjaks võlausaldaja, kes nõudele, selle rahuldamisjärgule või pandiõigusele vastu vaidles. Hagi võib esitada ühe kuu jooksul, arvates päevast, mil koosolek jättis nõude või pandiõiguse tunnustamata. PankrS § 107 sätestab: Nõude tunnustamist kohtus võib võlausaldaja taotleda üksnes samal alusel ja mitte suuremas ulatuses kui nõude puhul, mille ta oli esitanud kaitsmiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Käesolevalt on hageja esitanud nõude tähtaegselt ja õige kostja vastu. Nõude alus ja ulatus on sama, mis esitatud pankrotimenetluses. Hageja esitas nõude müügilepingust tuleneva kohustuse tagasitäitmiseks. Kohtutäituri vahendusel on kostja esindajale 17.10.2018.a kätte toimetatud hageja esitatud müügilepingust taganemise avaldus ja tagasitäitmise nõue (t lk 14-19). VÕS § 188 lg 2 kohaselt juhul, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Vastavalt VÕS § 189 lg 1 võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Käesolevalt soovib hageja, et võlgnik tagastaks talle 30 000 eurot, mis ta on tasunud võlgnikule 19.04.2017.a arve 17041901 alusel 20.04.2017.a (t lk 31-32). Asjaolu üle, et võlgnik on hagejale nimetatud arve esitanud ja hageja on selle tasunud, pooltel vaidlust ei ole. Samuti soovib hageja, et võlgnik tasuks talle kohustuse tagasitäitmisega viivitamiselt viivist 2202.74 eurot, mis on arvestatud perioodi 17.10.2018-16.09.2019 eest. Pooltel on vaidlus selle üle, millist kohustust nimetatud arve ja selle tasumine puudutabmillist liiki lepinguline suhe hagejal ja võlgnikul oli. Lepingulise suhte liigist oleneb aga, kas hageja sai lepingust taganeda ja esitada võlgnikule tagasitäitmise nõude. Hageja oli seisukohal, et poolte vahel oli 2017.a aprillis sõlmitud veoauto MAN TGX, reg numbriga xxxxxx, ostu-müügileping. VÕS § 208 lg 1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kostja oli seisukohal, et hageja ja võlgnik sõlmisid nimetatud veoauto suhtes rendilepingu. VÕS § 339 kohaselt kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Seega on käesolevalt vaidluse all, millises lepingus hageja ja võlgnik kokku leppisid. Poolte vahel ei ole vaidlust, et võlgnik andis hagejale 2017.a aprillis üle, MAN TGX , reg numbriga

xxxxxx otsese valduse ning, et hageja on võlgnikule tasunud arve summas 30000 eurot. Kirjalikku lepingut pooled ei sõlminud. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et veoauto MAN TGX, reg numbriga xxxxxx, omanikuks oli sõidki registreerimistunnistuse kohaselt SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal (t lk 34). Võlgnik oli sõiduki vastutav kasutaja. Hageja ei ole eitanud, et ta oli teadlik asjaolust, et võlgnik ei ole sõiduki omanik, et omanikuks on liisingfirma. Tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütluste kohaselt tegi hageja üsna tihti tehinguid, kus osteti liisingule kuuluv sõiduk: vastutav kasutaja, kes auto müüb, kannab saadud summa liisingufirmale, liising lõpetatakse aktiga ja müüdud sõiduk registreeritaks uue omaniku nimele, kes võib olla nii uus ostja kui Volvo Estonia AS. Seega oli sellisel kujul ostu-müügilepingu sõlmimine hagejale tavapärane praktika. Kohus leiab, et pooled võivad kokku leppida omandi hilisemas üleandmises, sest VÕS § 208 lg 1 kohaselt peab müüja tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale. Tunnistaja kirjeldatud olukordades pidi müüja tasuma liisingumaksed, mille järel liisingleping lõppes, liisinguvõtja sai ise liisingueseme omanikuks ja andis oma omandi koheselt üle hagejale või tema näidatud ostjale. Vastavalt AÕS § 92 on vallasasjade omandi tekkimise eelduseks see, et asi on üle antud omandajale ja on olemas vastav omandiõiguse üle andmise kokkulepe. Sõidukid on vallasasjad, mistõttu ei näita kanded Maateeameti peetavas registris ega sõiduki registreerimistunnistusel selle sõiduki omandiõigust. Nimetatud kanded on küll õigusaktidega (Liiklusseadus) ette nähtud, kuid need kanded ei ole omandiõigust tõendavaks aluseks. Eeltoodust tulenevalt ei muuda müügikokkuleppe sõlmimist hageja ja võlgniku vahel õigustühiseks ainuüksi asjaolu, et veoki registreerimistunnistusele oli omanikuna kantud liisingfirma. Tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütluste kohaselt omaniku kande muudatust võlgnikult ka korduvalt küsiti, kuid see jäi reageeringuta. Pooled ei vaidle selle üle, et veoki omanik, SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal, võttis 02.10.2017.a veoki otsese valduse tagasi (t lk 35-36). Nimetatud arve kohaselt on tehingu kirjeldusse märgitud „20% kaup MAN TGX, xxxxxx“. Poole tõlgendavad nimetatud kirjeldust erinevalt: hageja, et tegemist on müüdava sõidki andmetega, kostja, et tegemist on renditava sõiduki andmetega. Eesti keele seletava sõnaraamatu kohaselt tähistab termin “kaup“ ostu-müügi objekti või ka kokkulepet ostumüügi, vahetuse, teenistuse, töö teatud ülesande vms kohta, kauplemine. Tavapärane kasutaja tõlgendab sõna kaup arvel nimetava sõnana ja seega on tegemist ostu-müügi objektiga. Kostja arvamus, et sõna kaupa väiks tähendada ka õigust või teenust ei ole selle sõna sisuga kooskõlas ja eeldaks enda ees või järel selgitavat laiendit. Tunnistaja Uxxxx Lxxx ei osanud selgitada, miks ta arvel sellist sõna kasutas. Kohus märgib, et arve, mis on tehingu kohta ainus kirjalik dokument, vastab pigem tavapärasele ostu-müügiarvele, sest sellelt puuduvad igasugused viited rendiperioodile, mis tavapäraselt renditasu arvetel on. Kostja väitel oli tegemist 6-kuulise rendiperioodiga ja kokku lepiti ühekordses makses, nö ettemaksuna. Kostja ei ole oma väidet mitte millegagi tõendnaud. Kostja tunnistaja xxxxxLxxx ütlused oli selles küsimuses põiklevad: „...nemad kasutavad seda teatud aja, kui meil vaja ei ole“, veidi hiljem „andsime selle neile kasutada pooleks aastaks või rohkem, ... ma võin eksida“; „mingi arve saatsin ka neile“ ja veelgi hiljem „Ma tean sisu, et auto läks nende kasutusse ja nad tahtsid seda kasutada. Ma eeldan, et saatsin arve...“. Ja veel hiljem „Olen kindel, et andsin MAN kasutada, mitte ei müünud seda.“ Tasu puudutavtele täpsustavatele küsimusteel vastas tunnistaja: rendihinda ei mäleta peast, kes rendihinna välja käis, ei mäleta, renditakse teatud tähtajaks. Seega andis tunnistaja rendi tingimuste kohta: mis oli rendi periood, tasu, millises tasumises kokku lepiti- ebaselgeid ja küsitluse käigus muutuvaid vastuseid.

Tunnistaja U. Lxxx väitel sõlmis ta võlgniku nimelt rendilepingu hageja esindaja Exxx Vxxxxxxxx, kes andi aga hoopis teistsuguseid ütlusi. Tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütlustest ei nähtu kuidagi, et hageja oleks soovinud veoautot MAN rendile võtta. Tunnistaja kirjeldas tehinguid, mis hageja ja võlgniku vahel olid, järgmiselt: võlgnik ostis hageja juurest liisinguga kaks uut Volvo veokit ja soovis veel ühte osta, kuid selleks soovis ta MAN-i ära müüa, üks Volvo osteti hiljem. Tunnistaja: „Volvo ostab MAN-i nende käest ja müüb vastu uue Volvo“. Tunnistaja Uxxxx Lxxx kinnitas kahe uue Volvo ostmist hageja käest 2017.a kevadel ja paar kuud hiljem veel ühe ostmist. Nimetaud ütlustega on muuhulgas ümber lükatud ka kostja enda väide, et MAN müümiseks hagejale puudus vajadus, sest ostetud Volvode eest sai nagunii tasutud- viide arvele 00754907 ja selle alusel tasumisele (t lk 96-98). Mõlema tunnistaja ütlustest tuleneb, et võlgnik soovis osta veel kolmanda Volvo veoki ja tasumised olid kahe esimese veoki eest. Tunnistaja Exxx Vxxxxxx kinnitas, et 2017.a kevadel sõlmiti MAN osas suuline ostu-müügi leping. Sõiduk vaadati eelnevalt hageja poolt üle ja määrati hind, autoga koos toodi arve 25 000€+ käibemaks, tehniline pass oli autos, muid pabereid ei liikunud. Kohus leiab, et tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütlused hageja ja võlgniku vaheliste erinevate tehingute (kahe Volvo ost, seejärel veel ühe Volvo ost, samuti vaidlusaluse tehingu asjaolud, ja täiendavalt veel 2018.a alguses pakutud teise MAN müügiteenus) kirjeldamisel on oluliselt täpsemad kui tunnistaja UxxxxxLxxxx. Samuti olid tunnistaja Exxx xxxxxxx ütlused läbivalt selged, ühetaolised ja konkreetsed. Seevastu tunnistaja Uxxxx Lxxx kasutas oma ütlustes palju väljendeid „ma eeldan“, „ma arvan“, „ei mäleta“, oli oluliselt ebakonkreetsem, ja tema ütlused ka muutusid küsitlemise käigus nagu kohus eelpool juba välja tõi. Ainus, mis oli läbivalt ühesugune, oli väide, et MAN olid manuaalkäigukastiga ja seetõttu olevat mingid metsamehed seda soovinud rendile võtta. Samas ei rääkinud teine tunnistaja midagi nimetatud veoki manuaalkäigukastist ega erilisest sobivusest just metsatöödeks. Olukorras, kus peetakse sõiduki rendile võtmise üle läbirääkimisi, oleks pidanud rendile võtmise tausta osas olema tunnistajate ütlused ühetaolised. Kohus leiab, et Uxxxx Lxxx ei pruugi anda erapooletuid ütlusi ka seetõttu, et tal on vaidluse tulemuse suhtes isiklik huvi. Tiks Grupp OÜ (pankrotis) registrikaardilt (t lk 25-27) nähtub, et Uxxxx Lxxx oli jätkuvalt võlgniku osanik 50% ulatuses koos Dxxxxi Jxxxxxxxx (kostjaga). Seega on tunnistaja kostjaga isiklikult seotud. Ajutise pankrotihalduri aruandes on aga kirjeldatud asjaolusid, mille kohaselt on Uxxxx Lxxx vastutav mitmete võlgniku kohustuste eest käenduse alusel solidaarselt koos kostjaga ja neil mõlemal on pankrotimenetluses nõuded võlgniku vastu (aruande lk 2 p 6, lk 11 p 3- t lk 56p, 61). Seega kui kohus käesoleva hagi rahuldamata jätab, suureneb tunnistaja võimalus oma nõude täitmiseks pankrotimenetluses. Samuti on MTA viinud kostja ja tunnistaja Uxxxx Lxxx suhtes läbi menetluse, mille tulemusel on algatatud kriminaalasi 18930000286, kus kostjal ja tunnistajal on solidaarkohustus (halduri aruanne lk 11 p 10- t lk 61, MTA kontrollakt t lk 6378). Seega on tunnistajal selge huvi, et kohus jätaks hagi rahuldamata, mistõttu ei ole tema ütlused usaldusväärsed. VÕS § 29 lg 1 sätestab: Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada: 1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi; 2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud; 3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist; 4) lepingu olemust ja eesmärki;

5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust; 6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat. Käesolevalt on tunnistajate, kes lepingu sõlmimisel vahetult lepingupooli esindasid, ütlused omavahel selges vastuolus, kuigi kohtu hinnangul on usaldusväärsemad tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütlused, mille kohaselt oli pooltel tahe sõlmida veoki osas ostu-müügi leping. Kohus leiab, et lähtudes VÕS § 29 lg 5 antud lepingu tõlgendamise juhistest, on täiendavad alused asuda seisukohale, et lepingupooled sõlmisid 2017.a aprillis siiski ostu-müügi lepingu. Selle kinnituseks on poolte käitumine ja muud omavahelised tehingud ja tahteavaldused, eelkõige võlgniku soov vahetada oma vanad veokid välja uute Volvo veokite vastu, mis osaliselt pidi saama rahastuse vanade MAN veokite müügi kaudu (mõlema tunnistaja ütlused, tõendid t lk 96-97, 99). Samuti on selle kinnituseks asjaolu, et Uxxxx Lxxx käis 29.12.2017 hageja juures arutamas võlgniku kohustustesse puutuvat. Tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütluste kohaselt soovis Uxxxx Lxxx varem alustatud tehinguga ise lõpuni minna, väidetavalt tundis ta võlgniku tegevuse osas vastutust, kuigi ise enam juhatuses ei olnud. Kokkusaamisel lubas Uxxxx Lxxx, et osadena masktakse see arve tagasi hagejale. Koostati ka kirjalik kokkulepe, kuid võlgniku juhatuse liige, kes on käesolevalt kostja, sellele alla ei kirjutanud. Tunnistaja Uxxxx Lxxx ütluste kohaselt oli tegemist kiire kokkusaamisega, millele tema erilist tähtsust ei osutanud- „hops, hüppan läbi“. Tunnistaja ei mäletanud, et MAN-i arve osas oleks võlga olnud. Ka ei mäletanud ta, kas ta juhatuse liiget- kostjatkokkusaamisest teavitas. Pooltel puudub vaidlus, et Uxxxx Lxxx ei olnud võlgniku juhatuse liige alates 23.08.2017.a. Siiski ei pidanud ta vajalikuks kokkusaamisele saata juhatuse liiget ja eelistas ise jätkata hageja esindajaga suhtlust tehingute teemal: tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütluste kohaselt suheldi nii enne 29.12.2017 kui pärast seda telefoni teel ja hiljem veel oli ka kokkusaamine lennujaamas. Uxxxx Lxxx kokkusaamist ei mäletanud. Kohus märgib, et asjaolu, et kostja esindaja ei allkirjastanud kirjalikku kokkulepet kohuste täitmise kohta (t lk 101) ei muuda kohustuste olemasolu iseenesest. Lepingu tõlgendamisel saab kohus muuhulgas juhinduda ka poolete tegevusaladest. Kohus leiab, et kostja väited hageja poolt veoki rendile võtmise kohta on vastuolus hageja tegevusvaldkonnaga. Asjaolu, et Volvo Eesti müüb sõidukeid ja tegeleb nende hoolduse ja remondiga on üldteada asjaolu. Puuduvad tõendid, et hageja tegeleks ka sõidukite rendile andmisega nagi väidab kostja. Tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütluste kohaselt oli Volvo tegevuseks raskeveokite müük ja lahenduste pakkumine transpordiettevõtetele; sõidukite rendile võtmisega hageja ei tegelenud, rendile anti veokeid haruharva ja siis ka vaid neid veokeid, mis olid hageja enda nimel. Tunnistaja Uxxxx Lxxx ütluste kohaselt oli võlgniku tegevuseks Euroopa autotransport. Nimetatu tuleneb ka ajutise halduri aruandes antud võlgniku üldiseloomustusest (lk 3 p III). Haldur märgib ka, et teenust osutati liisingusse võetud veokitega, mis tegevuse lõppemisel tagastati liisinguandjale. Veokite rendile andmist haldur ei maini ja ka tunnistaja ei nimetanud seda kostja tegevusalana. Seega ei tegelenud kumbki lepingu pooltest veokite rendile andmise-võtmisega. Kõiki eelpool toodud tehingut tõlgendamise käsitlusi ja tõendite analüüsi arvesse võttes asub kohus seisukohale, et hageja ja võlgniku Tiks Grupp OÜ vahel oli siiski sõlmitud ostumüügileping, mitte rendileping. Seega tulenevad poolte õigused ja kohustused müügilepingu regulatsioonist ning pooltel oli õigus kasutada müügilepinguga seotud õiguskaitsevahendid. Kuna veoki omanik, SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal, võttis 02.10.2017.a veoki otsese valduse tagasi ning võlgnik ise ei teinud midagi, et täita oma kohustust omandiõiguse üle andmiseks, ei olnud hagejal enam võimalik saada veoki omandiõigust. Omandiõiguse ülemineku mittevõimaldamisega oli võlgnik jätnud täitmata oma peamise lepingust tuleneva

kohustuse, mistõttu oli hagejal õigus ka lepingust taganeda ja nõuda enda poolt üle antud tagasitäitmist (VÕS § 188,189). Kostja leidis, et hageja on lepingust tagamisega liialt viivitanud ja kaotanud sellega üldse õiguse taganeda. Kohus leiab, et hageja ei ole liialt viivitanud. Tunnistajate ütluste kohaselt püüti 2017.a sügis-talvel saada kokkulepet kõigi võlgniku hageja ja temaga seotud äriühingute kohustuste täitmise osas: võlgnik selgitas enda keerukat olukorda (arved olid arestitud) ja hageja tuli talle vastu; toimus kokkusaamine 29.12.2017.a kus sõlmiti põhimõttelised kokkulepped, kuidas kohustusi täita (sh ka veel ühe sõiduki müümine hageja kaudu, et saada lisaraha), samas kirjalikule kokkuleppele võlgniku juhatuse liiga allkirja ei andnud. Tunnistaja Exxx Vxxxxxx ütluste kohaselt suhtles ta võlgniku esindaja Uxxxx Lxxxxx veel mitmel korral telefoni teel ning kohus ka lennujaamas. Uxxxx Lxxx kohtumist ei mäletanud. Hageja väitel võlgniku esindajad, sh juhatuse liige enam nende pöördumistele ei vastanud. Kohtu hinnangul on nimetatud asjaolu kinnituseks vajadus toimetada juhatuse liikmele dokumendid kätte kohtutäituri vahendusel. Sellele, et võlgniku esindaja hoidus ametlike dokumentide vastu võtmisest viitab ka asjaolu, et kohtutäitur Ivi Kalmet on olnud sunnitud võlgnikule täitmisteateid kätte toimetama avaldamisega Ametlikes Teadannetes (t lk 20-22). Kui võlgnik ise hoiab kõrvele kohustuse täitmise osas kokkuleppe sõlmimisest või tahteavalduste vastu võtmisest, siis ei saa tahteavalduse tegijale ette heita selle tegemisega viivitamist. TsÜS § 138 lg 2 keelab oma õiguste teostamise viisil, et see tekitab kahju teisele isikule. Tahtevalduste vastuvõtmisest hoidumise korral puudub tahtevalduse saajal õigus viivitada vastaspoole viivitusele tahteavalduse tegemisel. Kohus leiab, et hageja ei ole põhjendamatult viivitanud taganemisavalduse tesssgemisega. Võlgnik ei ole ostu-müügi hinda hagejale tagastanud, mistõttu on põhjendatud hageja põhinõue summas 30 000 eurot. Hageja soovib pankrotimenetluses esitada ka viivise nõude summas 2202.74 eurot. Viivis on arvestatud perioodi 17.10.2018-16.09.2019 eest seadusjärgses viivise määras (t lk 37). VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kuna võlgnik põhinõuet ei täitnud, oli hagejal õigus esitada viivise nõue. Kohtu hinnangul on viivis põhivõlalt arvestatud õigesti. Kohus leiab, et hageja nõuded Tiks Grupp (pankrotis) pankrotimenetluses tuleb tunnustada summas 32 202.74 eurot. Tegemist ei ole pandiga tagatud nõudega. Nõue on esitatud tähtaegselt. Seetõttu tuleb nõuet tunnustada PankrS § 153 lg 1 p 2 rahuldamisjärgu nõudena.

Pooled esitasid menetluskulude nimekirjad kohtule. Hageja nimekirja kohaselt on temal seoses menetlusega kulusid kokku 3279.17 eurot. Nimetatud kulud koosnevad tasutud riigilõivust 300 eurot ja kuludest õigusabile 2979.17 eurot (ilma käibemaksuta). Kostja esitatud nimekirja kohaselt on kostjal seoses menetlusega kulusid kokku 1860.72 eurot, mis tuleneb osutatud õigusabist. Kostja vaidles vastaspoole kuludele osaliselt vastu leides, et hageja õigusabikulud on osaliselt ebavajalikud: eelkõige toimingute tegemine E-toimikus ja tegevused seoses tunnistajaga (tegevused seoses tunnistaja kohtusse kutsumisega, tema intervjueerimine, küsimuste ette valmistamine). Samuti on ülemäära suur hageja tegevuste ajakulu kostja vastusega tutvumisel ja sellele vastamisel, sh korduvalt tegevused seoses tõendite kogumise, valiku, analüüsi ja tõenditega seotud nõupidamistega. Kuna kohus jätab menetluskulud kostja kanda, siis kohus ei anna sisulist hinnangut kostja enda poolt tehtud menetluskuludele. Kohus leiab, et hageja kuludest on põhjendatud riigilõiv 300 eurot vastavalt TsMS § 147 lg 1. Hageja õigusabikulu on kohtuvälised kulud vastavalt TsMS § 144 p 1 ja p 2 – esindajate kulud ja nende sõidukulud. TsMS § 175 lg 1 sätestab: Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus peab seega hindama tehtud õigusabikulude vajalikkust ja põhjendatust konkreetse menetluse kontekstis. Hageja esindaja on osutanud teenust tunnihinnaga 130 eurot (lisaks käibemaks), mis on kohtu hinnangul kohalikke olusid arvestades asjakohane ja mõistlik. Kohus leiab, et osaliselt on hageja esindaja poolt taotluses märgitud tegevused ebavajalikud või üle paistatud (ka korduvad). Kokku on ajakulu 22 tundi 35 minutit. Esindaja on märkinud 30.04.2020.a tegevusteks 45 minuti vältelt toiminguid tunnistaja kohtusse kutsumisega. Samas pole kohtule sel ajal esitatud ühtegi taotlust vms. Kohtu hinnangul katavad 04.05.2020 tehtud toimingud seoses tunnistaja kutsumisega ka eelnevad tegevused. Seoses kostja vastusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ning tõendite kogumisega on hageja esindajal kokku kulunud 8 tundi 50 minutit. Kohtu hinnangul on nimetatud ajakulu liialt suur ja ei ole vastavuses kostja esitatud menetlusdokumendi mahu, sisu ja keerukusega. Kohtu hinnangul on kohaseks ajakuluks 7 tundi. Muus osas on kulud kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud. Kohus märgib, et toimingud e-toimikus ei ole küll õigusnõustamine, kuid seadusandja on kohustanud advokaatidest esindajaid esitama kohtule menetlusdokumente etoimiku kaudu, siis tuleb sellele kulunud aeg lugeda põhjendatuks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja esindaja põhjendatud ajakuluks tuleb lugeda 20 tundi. Kokku on põhjendatud kulu õigusabile seega 2600 eurot (ilma käibemaksuta). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kokku 2900 eurot.