OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar hagi XX (pankrotis) endise pankrotihalduri Urmas Trossi vastu kahju 845 euro hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25. jaanuari 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX endise pankrotihalduri Urmas Trossi apellatsioonkaebus Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
845 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (registrikood 12387599), esindaja Allan Viirma Kostja (apellant) XX (pankrotis) endine pankrotihaldur Urmas Tross (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Liina Karlson
Menetluse liik
RESOLUTSIOON
Kirjalik menetlus
1.Jätta Harju Maakohtu 25. jaanuari 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt muuta otsuse põhjendusi.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta Urmas Trossi kanda.
Tsiviilasi nr 2-17-18919 Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (hageja) esitas Harju Maakohtule XX endise pankrotihalduri Urmas Trossi (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 845 eurot. Hagiavalduse kohaselt kuulutati Harju Maakohtu 16. detsembri 2015 määrusega välja YY pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Oliver Ennok. Hageja esitas 4. jaanuaril 2016 YY (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles taotles oma nõude summas 20 592.02 euro tunnustamist PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hageja oli omandanud nõude XX-lt. Hagejaga samadel alustel (XX laen YY-le) esitas YY pankrotimenetluses nõude ka XX pankrotihaldur Urmas Tross. 1. aprillil 2016 toimus YY pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas vastuväite hageja nõudele osaliselt, s.o 15 360 euro ulatuses. Kostja nõudele summas 15 360 eurot esitas täies ulatuses vastuväite YY pankrotihaldur Oliver Ennok. Hageja esitas Harju Maakohtusse hagiavalduse YY pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks kõigi nõudele vastuväite esitanud isikute, sh. kostja vastu. Kohus võttis hageja nõude tunnustamise hagiavalduse 4. mai 2016 kohtumäärusega menetlusse (tsiviilasi nr 2-16-6862). Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-16-6862 XX pankrotihaldurina hageja suhtes vastuhagi ning nõudis hageja ja XX vahel
16.juunil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamist. Kostja ei esitanud hagi enda poolt esitatud nõude tunnustamiseks YY pankrotimenetluses ja kostja nõue jäi seetõttu YY pankrotimenetluses tunnustamata. 13. jaanuari 2017 kohtuotsusega tsiviilasjas 2-16-6862 rahuldas kohus hageja hagi täies ulatuses, tunnustades hageja nõude YY pankrotimenetluses ning jättis kostja esitatud vastuhagi rahuldamata. Kohus jättis põhihagiga seonduvad menetluskulud kostjate kanda ning vastuhagiga seonduvad kohtukulud antud menetluses kostja 2 ehk XX kanda. 6. märtsi 2017 kohtumäärusega määras kohus kindlaks kohtukulud tsiviilasjas nr 2-16-6862 resolutsiooni punktide 4 ja 5 kohaselt alljärgnevalt: Määrata kindlaks vastuhagiga seonduvate menetluskulude rahaline suurus ning mõista vastuhagejalt XX (pankrotis, Soome Vabariigi isikukood XXXXXXXX) vastukostja OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar (registrikood 12387599) kasuks menetluskulud summas 845 eurot. Kohustada vastuhagejat XX (pankrotis, Soome Vabariigi isikukood XXXXXXXXXX) tasuma punktis 4 väljamõistetud menetluskuludelt 2(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva kohtumääruse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. XX on leidnud, et pankrotihaldur Urmas Trossi tegevus tsiviilasjas nr 2-16-6862 on temale kaasa toonud kohustuse tasuda hagejale 845 eurot ning selline kohustus tuleneb kostjapoolsest pankrotihalduri kohustuste rikkumisest. Kostja on põhjustanud XX-le kahju põhjendamatu rahalise kohustuse tekkimise näol. XX on loovutanud kahju hüvitamise nõude kostja vastu täies ulatuses hagejale. Tsiviilasja nr 2-16-6862 menetluses on kohus kindlaks teinud, et hageja nõue YY vastu on kehtiv. Kostja poolt esitatud vastuhagi XX ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise nõudes jäeti täies ulatuses rahuldamata. Vastuhagi tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitas pankrotivõlgnik XX esindajana pankrotihaldur, kelleks oli kostja. Kuna kostja poolt XX nimel esitatud hagi jäeti rahuldamata, mõisteti XX-lt hageja kasuks välja 845 eurot, millele lisandub viivis alates kohtumääruse jõustumisest. Hageja möönab, et pankrotihalduril on õigus esitada vajalikke tagasivõitmise hagisid ning kohtumenetluste kulu kannab üldjuhul pankrotivõlgnik. Antud juhul aga oli kostja poolt hageja nõudele tehtud vastuväite ainus eesmärk üksnes hageja, kui YY võlausaldaja nõude pankrotimenetluses maksmapaneku takistamine ning hageja koormamine sisuliselt perspektiivitu vastuhagi menetlemisega seotud menetluskuludega. Hageja on eelnevalt selgitanud, et YY pankrotimenetluses esitas kostja XX pankrotihaldurina nõude täpselt samadel alustel kui hageja, keeldudes nõude loovutustehingut tunnistamast. YY pankrotihaldur Oliver Ennok pöördus kahe samadel alustel nõude saamise järgselt hageja poole ning palus tõendada nõude loovutust. Hageja esitas vajalikud tõendid, misjärel pankrotihaldur Oliver Ennok esitas vastuväite kostja poolt esitatud XX nõudele. Kui kostja oleks olnud veendunud, et XX pankrotihalduri ehk kostja poolt esitatud nõue kuulub just nimelt XX-le, oleks kostja pidanud esitama peale vastuväite saamist nõude tunnustamise hagi YY pankrotihalduri Oliver Ennoki vastu. Kostja nõude tunnustamise hagi XX pankrotihaldurina ei esitanud, küll aga vaidles hagejale koos YY sugulastega vastu hageja nõude tunnustamise menetluses ning lisaks esitas ka ilmselgelt alusetu vastuhagi, millega hagejale kaasnesid menetluskulud. Seega kostja olukorras, kus tema poolt YY pankrotimenetluses esitatud nõue oli nõuete kaitsmise koosolekul saanud vastuväite, ei teinud mitte midagi selleks, et nõue saaks tunnustatud (s.o ei esitanud enda poolt esitatud väidetava nõude tunnustamiseks hagiavaldust kohtusse). Kostja tegevus oli suunatud üksnes ja ainult hagejale menetluskulude kaasatoomisele ning hageja põhjendatud nõude maksmapaneku takistamisele. Kostja initsieeritud selgelt perspektiivitu vastuhagi kohtumenetluse ainus perspektiiv pankrotivõlgnik XX-le oli algusest peale ainult XX-le menetluskulude hüvitamise kohustuse tekkimine. Mitte ühtegi tegevust, mis oleks olnud suunatud XX nõude tunnustamisele peale pankrotihaldur Oliver Ennoki vastuväite saamist kostja ei teinud. Seega, isegi olukorras, kui kostja oleks saavutanud oma vastuhagi rahuldamise ning XX ja hageja vahel sõlmitud nõude loovutamise leping oleks tunnistatud kehtetuks, ei oleks sellisel tegevusel olnud mitte mingisugust tagajärge XX pankrotipesale (varade suurenemine vms), kuna kostja nõue oleks olnud YY pankrotimenetluses ikkagi tunnustamata. Hageja märgib, et kostja tegevuse tulemusena rahalise kohustuse tekkimine XX-le ja kostja tegevuse igasuguse potentsiaalse positiivse mõju puudumine XX pankrotivarale oli või vähemalt pidi olema kostjale kui pankrotihaldurile selgelt ettenähtav.
3(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 Vastus hagiavaldusele
2.Kostja vaidleb hagile vastu ja palub hagi jätta rahuldamata. Tsiviilasjas nr 2-13-33794 oli kostja ja XX õiguslik suhe kui halduri ja pankrotivõlgniku vaheline suhe. Kostja tegutses PankrS aluse ja oma tegevuses lähtus PankrS §-ist 55. Kostja esitas XX pankrotimenetluse ajal YY vastu korduvalt päringuid XX-lt saadud raha tagastamiseks. Kuna YY teavitas enda pankroti väljakuulutamisest, esitas kostja ka nõudeavalduse YY pankrotimenetluses. Kuigi 28. märtsil 2016 tunnustas YY oma kohustust XX ees, 1. aprilli 2016 YY nõuete kaitsmise koosolekul esitas XX nõudele vastuväite haldur. YY ja teised võlausaldajad esitasid vastuväite hageja nõudele. Hageja esitas hagi nõude tunnustamiseks tsiviilasjas nr 2-16-6862, sh XX vastu. Kuna YY menetluses oli selgunud asjaolud, et XX oli nõude loovutanud vahetult enne tema pankrotimenetlust hagejale, oli PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel alus nõude loovutamise kehtetuks tunnistamiseks. Antud juhul oli mõistlik lahendada küsimus vastuhagina tsiviilasjas nr 2-16-6862, kuna vastuhagi põhidokumendid kattuvad nõude tunnustamise vaidlusega ja rahuldamine oleks välistanud täielikult hageja nõude tunnustamise. Kuna vastuhagi jäi rahuldamata, mõisteti hageja kasuks välja 845 eurot PankrS § 541 lg 1 alusel, kus halduri tegevuse tulemina tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on pankrotivõlgnik. Kostja esitas vastuväite hageja kohtukuludele tsiviilasjas nr 2-16-6862, mida kohus ka osaliselt rahuldas.
29.märtsil 2017 esitas kostja XX pankrotihaldurina XX pankrotimenetluses lõpparuande, milles oli märgitud ka hageja kasuks pankrotivarale tekkinud masskohustus summas 845 eurot. PankrS § 163 lg-te 3 ja 6 alusel saavad võlausaldajad ja võlgnik esitada vastuväited lõpparuandele ja kohus jätab lõpparuande kinnitamata, kui kostja haldurina oleks kahju tekitades rikkunud XX ja tema võlausaldajate õigusi. Kohus kinnitas lõpparuande, kinnitades määrusega pankrotivara arvelt täidetavaid kohustusi summas 857 834.24 eurot, sh ka pankrotivarast täidetavas kohustuses hageja ees summas 845 eurot. Vastavalt PankrS §-ile 168 täidetakse nõuded 10 aasta jooksul XX olemasoleva ja tulevikus tekkiva vara arvelt. PankrS § 166 lg 1 kohaselt kui pärast pankrotimenetluse lõppu ja halduri vabastamist laekub vara, tuleb kohtul omal algatusel või võlausaldaja algatusel teha järeljagamine jaotusettepaneku alusel. Seega kui XX-le laekuks vara, tuleks tasuda ajutise halduri tasu ja kulud, hageja menetluskulud ja ülejäänud jagada võlausaldajate vahel. Hagis nimetatud “võimalik XX nõue“ on seotud XX isikuga ja pankrotivõlgnikuna ta oma vara, sh 845 eurost nõuet, hagejale loovutada ei saa. Kui XX-l on nõue, tuleb see esitada ja selgeks vaielda tema enda poolt, pärast rahuldamist kohtu poolt ning sissenõudmist välja maksta nii ajutisele haldurile, hagejale menetluskuludeks kui ka võlausaldajatele jaotusettepaneku alusel. VÕS § 166 lg 1 kohaselt ei saa nõuet loovutada, kui nõudele vastavat kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui algsele võlausaldajale, sellise nõude loovutamine on tühine. Analoogia alusel ei saa ka pankrotivõlgnikule kuulvat varalist nõuet täita kellelegi teisele, kui haldurile menetluse ajal, või siis ainult pankrotivõlgnikule pärast menetluse lõppemist, kuna tegemist on pankrotivaraga, mis kuulub jaotamisele menetluskuludeks ja võlausaldajate vahel (PankrS §-id 37, 167, 168). Seega nii hageja enda poolt 16. juunil 2013 nõude omandamise lepingu alusel makstav summa tuleb maksta XX-le, kui ka XX teoreetiline nõue halduri vastu tuleks täita XX-le, kuna rahalised vahendid kuuluvad väljamaksmisele tema võlausaldajatele.
4(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 XX-l puudub tunnustatud nõue kostja vastu ja kostjal ei ole automaatselt tekkinud kohustust XX ees. Isegi kui hageja omandas XX kohustuse tema enda ees summas 845 eurot, siis selle alusel ei saa esitada nõuet kostja vastu. Kostjal puudub kohustus XX ees, hageja ise ei ole täitnud oma kohustust XX ees. PankrS § 167 lg 3 kohaselt võivad võlausaldajad esitada võlgniku vastu ka masskohustusest tekkinud nõudeid, mis ei ole pankrotimenetluses rahuldatud. Pole teada, kuidas hageja ja XX lahendasid 16. juunil 2013 nõude loovutamisest tekkinud kohustuse, kuid XX-l oleks vähemalt võimalus teha tasaarvestus hagejaga, ülejäänu peaks hageja maksma XX-le. Seega kui XX ei ole tasunud tsiviilasja nr 2-16-6862 kohtumääruse alusel 845 eurot või ei ole teostanud tasaarvestust, ei ole XX pankrotivara vähenenud ja võimalik kahju tekkida saanud. Kostja ei nõustu, et tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitatud vastuhagiga ei kaitsnud ta XX õigusi, ja neid oleks saanud kaitsta ainult YY pankrotimenetluses nõude tunnustamise hagi esitamisega. Kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 216-6862 esitatud vastuhagi pidi lahendama küsimuse, kas 16. juuni 2013 nõudeloovutus hageja ja XX vahel on tühine ja võltsitud või mitte. Juhul, kui kohus oleks tühistanud 16. juuni 2013 nõudeloovutuse hagejale YY vastu, oleks tekkinud PankrS 106 lg 2 alusel võimalus XX nõude uuesti läbivaatamiseks nõuete kaitsmise koosolekul. Seega on kostja täitnud PankrS § 55 tulenevaid kohustusi, käitunud XX kui võlgniku ja tema võlausaldajate huve kaitsvalt, seda võlausaldajate teadmisel ja heakskiidul. Tsiviilasja nr 2-13-33794 30. aprilli 2014 kui ka 12. mai 2017 kohtumäärustega on kinnitatud kostja õigus saada XX vara arvelt ajutise halduri tasu ja kulud summas 2 147.95 eurot. 12. mai 2017 määruse alusel hüvitati XX võlausaldaja poolt makstud kohtudeposiidi arvelt summas 639 eurot ajutise halduri tasu ja kulusid. Seega on XX kohustus tema vara osas kostja ees veel summas 1 508.95 eurot. Juhul kui halduril teoreetiliselt tekiks kohustus XX ees summas 845 eurot, saab selle tasaarvestada XX kohustusega kostja ees täies ulatuses. Maakohtu otsus
3.Harju Maakohus rahuldas 25. jaanuari 2018 otsusega hagi ja mõistis XX endiselt pankrotihaldurilt Urmas Trossilt OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar kasuks välja kahjuhüvitise 845 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda.
4.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - 9. oktoobri 2013 määrusega algatas Harju Maakohus võlgniku XX pankrotimenetluse ja nimetas Urmas Trossi ajutiseks halduriks. - 13. detsembri 2013 määrusega kuulutas Harju Maakohus esimest korda välja võlgniku maksejõuetuse ja nimetas halduriks Urmas Trossi. - 30. detsembril 2013 esitas võlgnik määruskaebuse 13. detsembri 2013 määrusele. - 7. jaanuaril 2014 toimus esimest korda esimene võlausaldajate üldkoosolek, kus kinnitati halduriks kostja. - 6. veebruari 2014 määrusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 13. detsembri 2013 määruse ja saatis tsiviilasja uueks läbivaatamiseks maakohtule. - 30. aprilli 2014 määrusega kuulutas Harju Maakohus teist korda välja võlgniku maksejõuetuse ja nimetas kostja halduriks. 5(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 Harju Maakohtu 16. detsembri 2015 määrusega kuulutati välja YY pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Oliver Ennok. - Hageja esitas YY (pankrotis) pankrotimenetluses nõudeavalduse, milles taotles oma nõude summas 20 592.02 euro tunnustamist PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgus. Hageja nõue tulenes Harju Maakohtu 22. oktoobri 2014 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-14-54304 summas 2 408.32 eurot ja 16. augustil 2013 sõlmitud nõuete loovutamise lepingus (hageja oli omandanud nõude XX-lt). - 1. aprillil 2016 toimus YY pankrotimenetluses nõuete kaitsmise koosolek, kus kostja esitas vastuväite hageja nõude osaliselt, s.o suuruses 15 360 eurot. XX (pankrotis) esitas YY pankrotimenetluses nõude summas 15 360 eurot. XX (pankrotis) nõudele esitas täies ulatuses vastuväite pankrotihaldur Oliver Ennok. - Hageja esitas Harju Maakohtusse hagiavalduse YY pankrotimenetluses nõude tunnustamiseks kõigi nõudele vastuväite esitanud isikute, sh kostja vastu. Hagiavalduse kohaselt hageja nõue YY vastu summas 20 592.02 eurot koosneb järgmistest summadest: kohtuotsusega välja mõistetud summas 2 408.32 eurot, võlgniku pangakontole kandmisega antud laenud summas 14 683.70 eurot ja Western Union rahasiirdega võlgnikule kantud laen summas 2 500 eurot. Hagiavalduse kohaselt hageja omandas 18 183.70 eurot suuruse nõude loovutamise teel XX-lt (pankrotis). Nimetatud nõude aluseks on XX (pankrotis) ja YY (pankrotis) vahel sõlmitud suulised laenulepingud (tl 176-178). Kohus võttis hageja nõude tunnustamise hagiavalduse 4. mai 2016 määrusega menetlusse (tsiviilasi nr 2-16-6862). - Kostja esitas tsiviilasjas nr 2-16-6862 XX pankrotihaldurina hageja suhtes vastuhagi ning nõudis hageja ja XX vahel 16. juunil 2013 sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamist, kuna XX teadis, et kahjustab tehinguga oma võlausaldajate huve. - 13. jaanuari 2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-6862 rahuldas kohus hageja hagi täies ulatuses, tunnustades hageja nõude YY pankrotimenetluses, ning jättis kostja esitatud vastuhagi rahuldamata. Kohus jättis põhihagiga seonduvad menetluskulud kostjate kanda ning vastuhagiga seonduvad kohtukulud antud menetluses kostja 2 ehk XX kanda. - 6. märtsi 2017 määrusega määras kohus kindlaks kohtukulud tsiviilasjas nr 2166862 resolutsiooni punktide 4 ja 5 kohaselt alljärgnevalt: Määrata kindlaks vastuhagiga seonduvate menetluskulude rahaline suurus ning mõista vastuhagejalt XX (pankrotis, Soome Vabariigi isikukood XXXXXXXXXX) vastukostja OÜ Õigusbüroo Viirmaa & Saar kasuks menetluskulud 845 eurot. - 6. septembril 2017 on XX allkirjastanud nõude loovutamise teate/kinnituse, mille kohaselt on loovutanud XX pankrotihalduri tegevuse tulemusena tekkinud kahju hüvitamise nõude koos kõrvalnõuetega OÜ-le Õigusbüroo Viirma & Saar (tl 30). Maakohus leidis, et tuvastatud asjaoludel, mille kohaselt tsiviilasjas nr 2-16-6862 jäeti XX pankrotihaldur Urmas Trossi vastuhagi rahuldamata ja menetluskulud summas 845 eurot XX kanda, on leidnud tõendamist, XX-le on tekkinud kahju summas 845 eurot. Maakohus leidis, et kuna vaidlust ei ole, et kostja XX (pankrotis) pankrotihaldurina PankrS § 106 lg 1 alusel kohtule hagi nõude tunnustamiseks YY (pankrotis) pankrotimenetluses ei esitanud, kaotas kostja võimaluse oma nõude tunnustamiseks. Kohus ei nõustunud kostja -
6(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 käsitlusega, et tsiviilasjas nr 2-16-6862 vastuhagi rahuldamisega oleks saavutatud nõude uuesti läbivaatamine nõuete kaitsmise koosolekul. Käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud ühtegi asjaolu, mis oleks andnud PankrS § 106 lg 2 sätestatud alusel uue nõuete kaitsmise koosoleku läbiviimiseks selleks, et oleks saanud YY (pankrotis) pankrotimenetluses XX (pankrotis) nõuet uuesti läbi vaadata. Isegi kui tsiviilasjas nr 2-1333794 oleks kuulunud kostja poolt esitatud tagasivõitmise hagi rahuldamisele, siis ei nähtu kohtule esile toodud asjaoludest, et oleks esinenud alus XX poolt YY (pankrotis) pankrotimenetluses esitatud nõude osas uue nõuete kaitsmise koosoleku läbiviimiseks. Kostja poolt tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitatud vastuhagi kohaselt on kostja palunud 16. juuni 2013 nõue loovutamise tehingu kehtetuks tunnistamise PankrS § 110 lg 1 p 2 ja lg 2 alusel seoses võlausaldajate huvide kahjustamisega. Kohtule esitatud vastuhagis ei ole kostja tuginenud asjaolule, et 16. juuni 2013 nõude loovutamise teade on võltsitud. Seega käesoleval juhul esitas kostja vastuhagi selges teadmises, et mitte mingisugust varalist positiivset tulemust sellel XX pankrotivara koosseisule ei ole ega saa kunagi olema. Küll aga pidi kostja ette nägema, et kohtuvaidluse kaotamisega kaasneb reaalne kohustus menetluskulud hüvitada ja menetluskulude kandmise kohustus tekib antud juhul pankrotivõlgnik XX-le. Eeltoodust tulenevalt nõustus kohus hagejaga, et kostja poolt tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitatud vastuhagi näol oli tegemist sisuliselt perspektiivitu hagiga.
7.Kohus leidis, et pankrotihalduril on õigus esitada vajalikke tagasivõitmise hagisid ja kohtumenetluse kulud kannab üldjuhul pankrotivõlgnik. Käesoleval juhul on aga kostja esitanud vastuhagi, millel ei olnud mingit positiivset tagajärge XX pankrotipesale (varade suurenemine vms) ja kostja tegevusel puudus igasugune potentsiaalne positiivne mõju XX pankrotivarale. Kuna kostja tegutseb pankrothaldurina oma ametitegevuse raamas, siis pidi see kostjale kui professionaalsele pankrotihaldurile olema selgelt ettenähtav.
8.Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et kostja tegevus ei olnud kooskõlas korraliku ja ausa halduri hoolsuskohustusega ning kostja ei kaitsnud tsiviilasjas nr 2166862 vastuhagi esitamisega ei XX võlausaldajate ega võlgniku huve. Samuti ei teeninud kostja tegevus kiire ja majanduslikult otstarbeka pankrotimenetluse eesmärki. Sellega on kostja rikkunud PankrS § 55 tulenevaid kohustusi.
9.Kohus leidis, et kostja tegevuse ja XX-le kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos, sest kui kostja ei oleks tsiviilasjas nr 2-16-6862 vastuhagi esitanud, siis ei oleks tekkinud XX-le seoses vastuhagi rahuldamata jätmisega kohustust tasuda vastaspoole menetluskulud summas 845 eurot.
10.Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole XX-le kahju tekitamises süüdi. Kostja on väitnud, et tema tegevuse on heaks kiitnud võlausaldajad. Kohtule esitatud XX võlausaldajate üldkoosolek protokolli kohaselt on kostja 28. juuni 2015 üldkoosolekul andnud ülevaate pankrotimenetluse käigu kohta ning on selleks märkinud, et tsiviilasjas nr 2-16-8662 toimub XX nõude tunnustamise vaidlus YY menetluses, kuid rahaliste vahendite laekumist prognoosida ei ole võimalik. Nimetatud võlausaldajate koosoleku protokollist ei nähtud, et XX võlausaldajad oleks heaks kiitnud tsiviilasjas nr 2-16-8662 kostja poolt tehingu tagasivõitmise vastuhagi esitamise. Kohtu hinnangul on kostja nimetatud üldkoosolekul võlausaldajaid eksitanud, kuna protokollist jääb mulje nagu tegeleks kostja XX pankrotihaldurina hagimenetluse korras XX nõude tunnustamisega YY pankrotimenetluses. Tegelikult vaadati tsiviilasjas nr 2-16-6862 läbi hageja nõude 7(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 tunnustamiseks esitatud hagi ning nagu kohus on eelnevalt tuvastanud, siis kostja ei ole XX väidetava nõude tunnustamiseks YY pankrotimenetluses üldse hagi esitanud. Kohus märkis, et isegi kui võlausaldajad oleksid heaks kiitnud kostja tegevuse vastuhagi esitamisel, siis ei vabasta see kostjat vastutusest pankrotivõlgnikule tekkinud kahju eest, mis on tekkinud seoses kostja poolt perspektiivistu vastuhagi esitamisega. Pankrotihaldur lähtub oma tegevuses seadusest.
11.Kuna PankrS § 163 lg 2 alusel on võlausaldajatel võimalik esitada vastuväited lõpparuandele, kuid PankrS § 163 ei näe võlgnikule ette sama võimalust, siis kohtu hinnangul ei välista kohtu poolt lõpparuande kinnitamine võlgniku poolt pankrotihalduri vastu kahju hüvitamise nõude esitamist.
12.Vaidlust ei ole, et Harju Maakohus lõpetas 12. mai 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-13 33794 XX pankrotimenetluse raugemise tõttu ja vabastas kostja pankrotihalduri kohustustest XX pankrotimenetluses. Seega on XX pankrotimenetlus lõppenud ning alates pankrotimenetluse lõppemise määruse jõustumisest ei ole XX enam pankrotivõlgnik PankrS mõistes ning kostjal kui XX endisel pankrotihalduril ei ole enam XX vara valitsemise ega käsutamise õigust. XX on loovutanud kostja vastu kahju hüvitamise nõude
6.septembril 2017 hagejale. Kuna selleks ajaks oli XX pankrotimenetlus lõppenud, siis oli XX-l õigus oma vara vabalt käsutada. Kahju hüvitamise nõue ei kuulu VÕS § 166 lg 1 kohaldamise alla.
13.Kohus märkis, et asjaolu, et TsÜS § 157 lg 3 kohaselt on sätestatud pankrotimenetluses tunnustatud nõude aegumistähtajaks 10 aastat pankrotimenetluse lõppemisest, ei tähenda seda, et võlgnik ei tohi 10 aasta jooksul pärast pankrotimenetluse lõppemist oma vara käsutada.
14.Kohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei saa kostja tasaarvestuse vastuväidet pidada tasaarvestuse avalduseks. Kostja on oma vastuses hagile küll märkinud, et juhul kui halduril tekiks kohustus XX ees summas 845 eurot, saab selle tasaarvestada XX kohustusega kostja ees täies ulatuses. Kohus leiab, et tasaarvestuse avaldus tuleb esitada selgelt ja konkreetselt, milles peab nähtuma tasaarvestada sooviva poole tahe tema nõude tasaarvestamiseks. Käesoleval juhul ei ole kostja vastuses väljendanud oma tahet tasaarvestuse teostamiseks, vaid on lihtsalt möönnud, et kostja kohustuse XX ees saab tasaarvestada XX kohustusega kostja ees. Ka 31. oktoobri 2018 toimunud kohtuistungil on kostja kinnitanud, et ei ole tasaarvestust teinud (tl 214 pöördel-215). Seega käesoleval juhul ei ole täidetud kostja nõude tasaarvestuse eeldused. Apellatsioonkaebus
15.Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada ja jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks lahendamiseks või teostada tasaarvestus kostja ja hageja nõuete vahel vähemalt summas 845 eurot, mille tulemusena pooltel teineteise vastu nõuded puuduvad. Kostja tugineb apellatsioonkaebuses eelkõige samadele väidetele, mis maakohtus, leides, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning vääralt leidnud, et kostja on oma kohustusi pankrotihaldurina süüliselt rikkunud. Kohus on ebaõigesti jaotanud ka tõendamiskoormise, kui leidis, et kostja ei ole tõendanud, et ei ole kahju tekitamises süüdi.
8(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 Tõendamata on deliktilise vastutuse koosseis. Kohus on ebaõigesti jätnud arvestamata kostja tasaarvestusavaldusega. Vastus apellatsioonkaebusele
16.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, puudub alus selle tühistamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
17.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, kuid TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb osaliselt muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
18.Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, kas kostja on pankrotivõlgniku XX pankrotihaldurina tsiviilasjas nr 2-16-6862 vastuhagi esitamisega rikkunud oma kohustusi, mis on kaasa toonud hagiavalduses märgitud kahju. PankrS § 63 lg 1 sätestab, et haldur, kes on oma kohustuse rikkumisega tekitanud süüliselt kahju võlgnikule või võlausaldajale või isikule, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, peab selle hüvitama. Kolleegium leiab, et PankrS § 63 lg 1 on nn nõudenorm, mille alusel saavad võlgnik, võlausaldaja või isik, kes võib nõuda massikohustuse täitmist, nõuda pankrotihaldurilt süüliselt tekitatud kahju hüvitamist. Kolleegiumi arvates pidi hageja praegusel juhul tõendama, et pankrotihaldur on rikkunud halduri kohustusi (PankrS § 55), võlgnikule on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128) ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Vastavalt PankrS § 55 lg-le 2 peab haldur oma kohustusi täitma korralikule ja ausale haldurile omase hoolega ning arvestama kõigi võlausaldajate ja võlgniku huve. Haldur täidab oma kohustusi isiklikult. Tulenevalt PankrS § 55 2. lõikes sätestatust on halduri kohustus seega tõendada, et täitis oma kohustused korralikule ja ausale haldurile omase hoolega arvestades võlausaldajate ja võlgniku huve. Eelnevast tulenevalt puudus vajadus pankrotihalduri vastu esitatud nõuet lahendada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 7 alusel, mistõttu muudab ringkonnakohus selles osas maakohtu otsuse põhjendusi. Asjaolu, et maakohus on kohaldanud ka deliktiõiguse norme ei oma aga määravat tähtsust, sest maakohus on õigesti tuvastanud PankrS § 63 lg 1 järgse kahju hüvitamise nõude esmase eeldusena, et pankrotihaldur on rikkunud oma kohustusi, võlgnikule on tekkinud varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128), mida haldur pidi ette nägema ning rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Samuti leidis maakohus sisuliselt õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et ta ei ole XX-le kahju tekitamises süüdi, sest maakohus ei ole eksinud selles, et kostja tegevus ei olnud kooskõlas korraliku ja ausa halduri hoolsuskohustusega ning ta ei kaitsnud tsiviilasjas nr 2-16-6862 tehingu tagasivõitmiseks esitatud vastuhagiga ei XX ega võlausaldajate ega võlgniku huve. Seega ei ole maakohus eksinud tõendamiskohustuse jaotamisel, nagu leiab kostja. Kolleegium järgib maakohtu vastavaid põhjendusi neid kordamata (TsMS § 654 lg 6).
19.Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et nõustub apellatsioonkaebuse seisukohaga, et pankrotihalduril on õigus esitada vajalikke tagasivõitmise hagisid ja põhjendamatult (vastu)hagi esitamata jätmisel võib haldur olla PankrS § 63 lg 1 järgi kohustatud võlgnikule või teistele võlausaldajatele hüvitama sellest tingitud kahju. Samuti on õige, et halduri tegevuse tulemusena tekkivate õiguste ja kohustuste kandjaks on PankrS § 541 lg 1 teise lause järgi võlgnik, mis aga ei välista PankrS § 63 lg 1 järgset kahju 9(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 hüvitamise nõuet. Samas on pankrotihalduri kohustus hinnata õiguskaitsevahendite valimisel võimaliku hagi perspektiivikust.
20.Kolleegiumi hinnangul on õige maakohtu järeldus, et kui pankrotihaldur oli veendunud, et XX-l on nõue YY vastu (pankrotis) vastu, oleks pidanud nõuete kaitsmise koosolekul väidetava nõude tunnustamata jäämisel esitama nõude tunnustamise hagi PankrS § 106 lg 1 alusel. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul piisanuks tagasivõitmise korras nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamise hagist juhul, kui haldur leidis, et nõue on küll loovutamise tagajärjel hagejale üle läinud, kuid loovutamine on tagasivõidetav. Juhul aga, kui nõude loovutamist ei toimunud või oli loovutamise tehing tühine, pidi pankrotihaldur taotlema nõude tunnustamist. Käesoleval juhul nähtub tsiviilasjas nr 2-16-6862 kostja esitatud 6. juuni 2016 dateeringuga vastusest hagile (vastuhagiga ühes menetlusdokumendis [tl 20-22, I kd]), et XX pankrotihaldurile teadaolevalt mingit nõuet ei ole loovutatud ning kuna XX väitel ta 2013. aastal üldse Eestis ei olnud, ei saanud ka parimal juhul juunis 2013 nõuet loovutada. Leping ja teated on eesti keelsed, samas on teada, et XX eesti keelt ei valda. Samuti märgib kostja nimetatud menetlusdokumendis, et saab XX pankrotihaldurina kinnitada, et XX oma nõuet loovutanud ei ole, ei enne ega ka pankrotimenetluse ajal, mistõttu esitas XX hageja nõudele YY pankrotimenetluses summas 15 320 eurot ka vastuväite (tl 20 pöördel, I kd). Lisaks leiab kostja käesolevas asjas esitatud
14.märtsi 2018 vastuväites, et kohtuvaidluses tsiviilasjas nr 2-16-6862 esitatud vastuhagi pidi lahendama küsimuse, kas 16. juuni 2013 nõudeloovutus hageja ja XX vahel on tühine ja võltsitud või mitte (tl 40, I kd). Eelnevast nähtub, et pankrotihalduri hinnangul XX ja YY (pankrotis) vahelisest laenulepingu(te)st tuleneva nõude kehtivat loovutamist toimunud ei olnud ja nõue kuulub endiselt XX-le. Seega oleks pidanud haldur taotlema nõude tunnustamist PankrS § 106 lg 1 alusel, nagu leidis õigesti maakohus. Eelnevast tulenevalt on õige maakohtu järeldus, et olukorras, kus halduri arvates kuulus nõue endiselt pankrotivõlgnikule, valis kostja ebaõige õiguskaitsevahendi ning esitas tsiviilasjas nr 2-166862 sisuliselt perspektiivitu vastuhagi tehingu tagasivõitmiseks.
21.Kostja hinnangul ei saanud maakohus teha järeldust, et haldur oleks tsiviilasjas nr 2166862 esitanud vastuhagi teadlikult ja süüliselt. Nagu märgitud, pidi kostja vastutusest vabanemiseks tõendama, et täitis oma kohustused korralikule ja ausale haldurile omase hoolega arvestades võlausaldajate ja võlgniku huve. Kolleegiumi hinnangul tuleb pankrotihalduril enne kohtusse pöördumist piisavalt hinnata, millest konkreetse asja lahendamine sõltub, kas hagejal on piisav selgus kõikide hagi rahuldamise eelduseks olevate asjaolude osas ja kas hageja suudab kõiki hagi rahuldamise eelduseks olevaid asjaolusid tõendada. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja näidanud ja tõendanud, et täitis praegusel juhul pankrotihalduri kohustuse täitmisel vajalikku hoolsuskohustust, kui otsustas asjaoludel, mis eeldavad nõude tunnustamise hagi esitamist, esitada hagi tehingu tagasivõitmiseks. Maakohus on õigesti järeldanud, et selle tulemusena, et kostja koostas ja esitas kohtusse sisuliselt perspektiivitu vastuhagi, tekkis pankrotivõlgnikule kahju, mis seisneb selles, et temalt mõisteti välja kohtumenetluse vastaspoole menetluskulud summas 845 eurot.
22.Kolleegium nõustub ka maakohtu seisukohaga, et PankrS § 163 ei näe võlgnikule võimalust esitada vastuväiteid lõpparuandele ning leiab, et ka võlgniku poolt kaebeõiguse pankrotimenetluse lõpetamise määruse peale realiseerimata jätmine, ei välista PankrS § 63 lg 1 järgset kahju hüvitamise nõuet. 10(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919
23.Kostja väidab apellatsioonkaebuses, et pankrotivõlgnik ei võtnud pankrotimenetlusest osa, nagu võlgnikule kohane. Vastupidisel korral oleks ka vaidlus tsiviilasjas 2-16-6862 toimunud teistmoodi ning eelduslikult ei oleks menetluskulu tekkinudki. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja näidanud, milline konkreetne pankrotivõlgnikust tulenev asjaolu, mille eest ta vastutab, kahju tekitas või seda soodustas. Samuti ei ole kolleegiumi arvates asjakohane apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole kontrollinud kahju hüvitamise nõude eeldusena Salva Kindlustuse AS-i kui kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandja poolt kindlustushüvitise väljamaksmise kohustuse eelduste esinemist. Vastavalt PankrS § 54 lg-le 1 peab haldur oma kutsetegevuses tekitatud kahju hüvitamise tagamiseks sõlmima kutsekindlustuslepingu kindlustusandjaga. VÕS § 510 kohaselt peab vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Kolleegium leiab, et pankrotiseaduses ei ole sätestatud, et kohustusliku vastutuskindlustuse olemasolul, oleks halduri vastu esitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamise eelduseks, et kindlustusandjal on kohustus täita kindlustusvõtja asemel kahju.
24.Apellatsioonkaebuses heidab kostja maakohtule ette, et maakohus ei arvestanud tema tasaarvestuse vastuväidet. Iseenesest on õige kostja arusaam, et nõuet saab tasaarvestada ka kohtumenetluses ning panna selle kaudu oma nõue maksma vastuväitena vastuhagi esitamata. Tasaarvestuse teostamiseks on lisaks vastava subjektiivse õiguse tekkimisele (mille eelduseks on tasaarvestuse olukorra tekkimine) ka õigustatud isiku poolt vastavasisulise tahteavalduse tahteavalduse tegemine teisele poolele. Seega ei toimu tasaaarvestus automaatselt, vaid nõuab tasaarvestada sooviva isiku toimingut (tasaarvestuse avaldust). Maakohus on õigesti leidnud, et kostja selget tahet nõude tasaarvestamiseks ei avaldanud, vaid on möönnud, et kui halduril teoreetiliselt tekiks kohustus pankrotivõlgniku ees, saab selle tasaarvestada XX kohustusega kostja ees. Praegusel juhul ei ole alust maakohtule ette heita ka selgitamiskohustuse rikkumist, sest tasaarvestuse küsimust on arutatud maakohtu
31.oktoobri 2018 kohtuistungil, kus kostja kinnitas, et ei ole tasaarvestust teinud (tl 214 pöördel, 215, I kd).
25.Kostja taotleb apellatsioonkaebuses alternatiivselt hagi rahuldamisel tasaarvestuse teostamist Urmas Trossi ja OÜ Õigusbüroo Viirma & Saar nõuete vahel vähemalt summas 845 eurot. Sellest saab järeldada, et kostja on apellatsioonimenetluses esitanud tasaarvestusavalduse, millega tasaarvestab 12. mai 2017 kohtulahendist tuleneva nõude 1624.87 eurot XX vastu, viimase kahju hüvitamise nõudega summas 845 eurot.
26.Kolleegiumi hinnangul ei ole praegusel juhul apellatsioonimenetluses alust kostja tasaarvestuse vastuväidet arvestada. Kuigi protsessuaalseks tasaarvestuseks esitamiseks ei pea vastuhagi esitama, ei tähenda, et tasaarvestusavalduse võib esitada kohtumenetluses igal ajal. Kolleegium selgitab, et menetluses uusi väiteid, tõendeid ja vastuväiteid saab esitada üksnes juhul, kui seadus seda võimaldab. Kõik hagi aluseks olevad asjaolud ja vastuväited ning tõendid tuleb reeglina esitada maakohtu menetluses, selleks ettenähtud menetlusetappides. Kostja hinnangul saab ta oma pankrotivara puudumise tõttu hüvitamata 11(12)
Tsiviilasi nr 2-17-18919 jäänud pankrotihalduri tasunõude tasaarvestada kahju hüvitamise nõudega. Seega pidi tasaarvestusolukord VÕS § 197 lg 1 mõttes olemas maakohtu menetluse ajal, mistõttu tuli tasaarvestusavaldus esitada maakohtu menetluses (TsMS § 329 lg 1). Apellatsioonimenetluses saab uusi tõendeid ja asjaolusid esitada üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel (TsMS § 652). Ka siis tuleb vastava taotluse apellatsioonimenetluses esitamist põhjendada, st kohtule tuleb esitada asjaolud, mis apellatsioonimenetluses konkreetse vastuväite esitamist võimaldavad. Selliseid asjaolusid ei ole kostja kohtu ette toonud. Sel põhjendusel jätab ringkonnakohus kostja tasaarvestuse vastuväite arvestamata.
27.Eelnevat arvestades rahuldas maakohus põhjendatult hagi ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust muuta.
28.Kuna kolleegium jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda. Lähtudes Riigikohtu 20. aprilli 2016. a otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2 määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.
(allkirjastatud digitaalselt) Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu
12(12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.