Kohtu nimetus
Harju Maakohus
Kohtunik
Hannes Olev
Kohtujurist
Ingrid Puurvee
Määruse tegemise aeg ja koht
14. august 2020, Tallinna kohtumaja
Tsiviilasja number
2-20-9275 T. S. avaldus A. Ž.i pankroti väljakuulutamiseks
Tsiviilasi Menetlustoiming Menetlusosalised ja nende esindajad
Ajutise halduri nimetamata jätmine, pankrotiavalduse menetluse lõpetamine Võlausaldaja T. S., isikukood xxxx, elukoht xxxx; Võlausaldaja lepinguline esindaja Anton Sigal, vandeadvokaat, Ellex Raidla Advokaadibüroo, e-post [email protected]; Võlgnik A. Ž., isikukood xxxx, elukoht xxxx, e-post xxxx; Võlgniku lepingulised esindajad Sofja Pevzner-Belošitski ja Jelena Karžetskaja, SPB ESTONIA Õigusbüroo OÜ.
andis võlgnikule laenu 100 000 eurot. Võlgnik on laenu saamist kinnitanud 28.10.2014 võlakirjaga ning võtnud kohustuse tagastada laen rublades, Vene Föderatsiooni keskpanga kursiga tagastamise päeval. Laenuleping on sõlmitud tähtajatult ja intressivabalt. 20.11.2019 ütles avaldaja laenulepingu VÕS § 398 lg 1 järgi üles kahe kuulise etteteatamise tähtajaga, so kuupäevast 20.01.2020. Ülesütlemisavaldus saadeti võlgnikule e-posti ja tähitud kirjaga 21.11.2019 ning toimetati võlgnikule täituri vahendusel hoiustamisega kätte 17.12.2019. Kooskõlas TMS § 10 ja TsMS § 327 loetakse ülesütlemisavaldus kätte toimetatuks kolm päeva pärast hoiustamist, so hiljemalt 21.12.2019. Laenuleping lõppes seega hiljemalt 21.02.2020, mille järel võlg muutus sissenõutavaks. Võlgnik ei ole laenulepingu ülesütlemisele reageerinud ega laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud. 30.03.2020 esitas avaldaja võlgnikule pankrotihoiatuse. Võlgnik ei ole laenulepingust tulenevat võlgnevust tasunud käesoleva ajani. A. Ž. esitas vastuväite pankrotiavaldusele ja kinnitab, et ei ole kunagi saanud T. S.ilt raha summas 100 000 eurot. 13.08.2020 toimunud istungil selgitas võlgnik, et „Kirjavahetuses on kirjas, et olen juba 92 000 eurot saanud ja see summa oli antud enne võlakirja tegemist I. R. poolt. Raha andis mulle I. R., mitte T. S.. Mulle öeldi, et 100 000 eurot antakse veel, kui kirjutan võlakirja.“ Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Võlausaldaja leiab, et tal on võlgniku vastu nõue tulenevalt sõlmitud laenulepingust, mille alusel avaldaja andis võlgnikule laenu 100 000 eurot. Võlgnik on laenu saamist kinnitanud 28.10.2014 võlakirjaga, kuid on pärast laenu tagasimaksetähtaja saabumist hakanud laenu saamist eitama. Võlgnik vaidleb nõudele vastu leides, et ei ole T. S.i käest laenu saanud ja seega ei ole võlgniku väitel võlausaldajal tema vastu väidetud nõuet. Kohus leiab, et võlgniku vastuväidetest lähtuvalt tuleb vaidlus nõude olemasolu ja õigusliku aluse üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (RKTKm 3-2-1-17-02, p 10). PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks asjaolude eelnevat tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. Kohus on seisukohal, et antud juhul on võlgniku vastuväited piisavad selleks, et kahelda võlausaldaja nõude selguses. Käesoleval juhul on poolte vahel vaidlus selles, kas võlausaldajal on nõue võlgniku vastu. Kohus leiab, et pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole ajutise halduri nimetamise otsustamisel hagimenetlusega sarnaste vaidluste lahendamine võlausaldaja ja võlgniku vahel. Esitatud
väidete alusel nõude olemasolu ja suuruse tuvastamine eeldab mitme tunnistaja ärakuulamist ning tõendite kogumist nõude olemasolu ja võimaliku suuruse kohta. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-17-11742 11.12.2017 määruse punktis 9 asunud seisukohale, et juhul, kui kohus tuvastab ühe aluse PankrS § 15 lg-st 3, puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud. Eeltoodust tulenevalt on vaidlus nõude olemasolu üle. Kohus leiab, et nende asjaolude kindlakstegemine eeldab tõendite hindamist, asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest. Seega peab kohus põhjendatuks jätta asjas ajutine haldur PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. PankrS § 15 lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus lõpetab PankrS § 15 lg 7 alusel pankrotiavalduse menetluse. Menetluskulude jaotus PankrS § 3 lg 2 lause 3 sätestab, et ajutise halduri nimetamine, pankroti väljakuulutamine ja muud pankrotimenetlusega seotud asjad lahendatakse hagita menetluses, kui seadusest ei tulene, et need lahendatakse hagimenetluses. TsMS § 477 lg 1 sätestab, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi vaatamata või asja menetlus lõpetatakse. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras.
Kohus leiab, et menetluskulude suurust on menetlusökonoomikast tulenevalt mõistlik kindlaks määrata alles peale lõpplahendi jõustumist. Seega ei määra kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks kohtuotsuses vaid määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.
/allkirjastatud digitaalselt/ Hannes Olev Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.