Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

KOHTU PÕHJENDUSED

Tartu Maakohtu menetluses on Mareksi Ettevõtmised Osaühing hagi M. K. i vastu põhivõla, intressi ja viivise väljamõistmiseks. Hageja on taotlenud välja mõista kostjalt 20.01.2020. a sõlmitud laenulepingu alusel põhivõlg 35 000 eurot, intress 4000 eurot, hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 1015 eurot, samuti tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis 0,1% põhivõlalt päevas kuni põhivõla tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt on laenu tagastamise tähtpäev lepingu järgi 13.02.2020 möödunud, kuid kostja ei ole laenusumma tagastamise kohustust täitnud. Kostjale on hagimaterjalid, hagi menetlusse võtmise määrus ja kirjaliku vastuse nõue isiklikult kätte toimetatud 17.04.2020. a kostja elukohas. Kostja ei ole kohtu määratud tähtaja jooksul nõuetekohast vastust hagile esitanud. 28.juulil 2020.a. on hageja kohtule edastatud e-kirjas vaid teatanud, et on hetkel maksejõuetu, kuid on nõus koostama maksegraafiku.

TsMS § 407 lõigetest 1-3 võib kohus hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt hagile vastanud. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. Kohtu hinnangul saab kostja omaksvõttu järeldada ka tema 28.juuli 2020.a. e-kirjast. Hageja nõusolekut tagaseljaotsuse tegemiseks eeldatakse, kui hageja ei ole kohtule teatanud, et ta ei soovi tagaseljaotsuse tegemist. Tagaseljaotsuse võib teha kohtuistungit pidamata. Käesolevas asjas on hageja hagiavalduses soovinud tagaseljaotsuse tegemist, kui kostja hagiavaldusele määratud tähtajaks ei vasta. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud ja hagi saab tagaseljaotsusega rahuldada. Hagi rahuldamise õiguslikeks alusteks on võlaõigusseaduse (VÕS) §-d 76 lg 1, mis sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele, VÕS § 82 lg 2, milles on öeldud, et kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja. VÕS § 396 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 järgi tuleb laenulepingu korral maksta intressi, kui see on kokku lepitud. Tulenevalt VÕS §-st 113 lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui lepinguga on kokku lepitud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga kokkulepitud intressimäär. TsMS § 367 alusel võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on taotlenud viivise väljamõistmist lepingus kokkulepitud määras, 0,1% päevas, tähtajaks tasumata summalt iga maksmisega viivitatud päeva eest ning arvestanud sissenõutavaks muutunud viiviseid kuni hagi esitamiseni summas 1015 eurot. Kohus on arvestanud välja viivise põhinõudelt (35 000 eurot) alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni summas 4935 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt kokku hageja kasuks välja mõista 44 950 eurot (põhivõlg 35 000 + intress 4000 + otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 5950 eurot); samuti viivis alates 31.07.2020. a. 0,1% põhivõlalt (35 000 eurot) päevas kuni põhivõla tasumiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine Menetluskulud jäävad TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus TsMS § 175 lg 1 esimese lause alusel kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 1100 eurot ja õigusabikulud 420 eurot. Riigilõivu suuruse sätestab seadus, mistõttu on tasutud riigilõivu suurus põhjendatud. Hageja õigusabikulud koosnevad hageja esindaja 3,5 töötunnist, mis on lepingulisel esindajal kulunud asja materjalide läbitöötamisele ja hagiavalduse koostamisele. Kohus leiab, et hageja esindaja ajakulu on olnud põhjendatud ja vajalik. Hageja esindaja on hagejale osutanud õigusabi hinnaga 120 eurot/tund. Tulenevalt kohtupraktikast saab ka hageja esindaja tunnitasumäära pidada mõistlikuks, mistõttu leiab kohus, et hageja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks summas 1520 eurot on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista hageja menetluskulude katteks 1520 eurot. Vastavalt hageja taotlusele ja TsMS § 177 lõikele 4 tuleb otsuses märkida, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. TsMS § 468 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus tagaseljaotsuse omal algatusel tagatiseta viivitamata täidetavaks. Kohus selgitab, et kostjal on võimalik hagejaga võla osade kaupa tasumises (maksgraafikus) kokku leppida ka kohtuotsuse täitmise käigus. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.