2-18-1624/89 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

1.A.A. (hageja) esitas 31. jaanuaril 2018 Tartu Maakohtule hagi Eesti Vabariigi (Tartu Vangla kaudu; kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja mittevaralise kahju õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Hagiavalduse kohaselt on kostja rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut. Hageja hinnangul on ravivead järgmised. Hagejale ei manustatud piisavalt tõhusat ravimit, st Xi (alates 25. jaanuarist 2012) ja Xi (alates 19. augustist 2016). Hagejal on selja-, põlve-, ja säärevalu, mille tõttu vajab ta valuvaigisteid. Hagejale manustatavate ravimite hulk ulatub 18-20 tabletini päevas. Hagejale piisas ühest Xi tabletist päevas. Hageja on ravimeid ise korduvalt küsinud. Ravimite määramata/andmata jätmisega võeti talt võimalus saada valule tõhusat leevendust. Nende asjaolude tõttu oli hagejal takistatud mitmel korral minek meditsiiniosakonda või ta pidi sealt lahkuma. Lisaks ei saanud hageja mõnel korral minna riigikeele kursustele. Seoses tablettide võtmisega suurtes kogustes valutab hagejal magu. Tõhusamad ravimid oleksid koormanud hageja magu vähem. Hagejale ei määratud alates 3. märtsist 2015 Xi. Hagejal on diagnoositud X. X on seente- ja põletikuvastane ravim. Hagejale on varem sama diagnoosiga Xi antud. 28. jaanuari 2020 kohtuistungil loobus hageja selle ravivea käsitlemisest. Hagejale ei ole näidustatud seljavöö kandmist (13. juuli 2016, 20. juuli 2016 ja 4. oktoobri 2016 kirjad). Hagejal on diagnoositud X, mis takistab liikumist. 20. jaanuaril 2012 oli hagejale näidustatud fikseeriv nimmevöö. Hilisemalt on leitud, et seljavöö ei ole hagejale vajalik. See on vastuolus eelneva otsustusega. Ka meditsiiniosakond on ise olnud seisukohal, et näidustus seljavöö kandmiseks on olemas. Hagejale ei ole näidustatud veepudeli kaasas kandmist (21. septembri 2016 otsus). Hageja on korduvalt pöördunud arstide poole seoses suukuivuse ja suure januga. Jalutuskäike on ette nähtud üks tund päeval, kuid kuna hagejal tekib janu, on ta sunnitud neid enneaegselt katkestama. Samuti ei tohi ta väljuda eesti keele tundidest, millest tulenevalt peab ta mitu tundi kannatama janu käes.

See on ebainimlik kohtlemine. 20. novembri 2014 raviloost nähtub, et talle lubati võtta jalutuskäikudele vesi kaasa. Hagejale ei ole näidustatud sagedasemat pesemist (21. septembri 2016 otsus). TÜ Kliinikumi epikriisis on märgitud, et hagejal on nahahoolduseks vajalik dušš kolm korda nädalas. Lisaks TÜ Kliinikumis diagnoositule (X, täpsustamata põhjusega X, X ja X ehk X) on hagejal diagnoositud täiendavalt muul ajal X e X, X, X, X ehk X, X ja X ehk X. Tavaalustel ei ole hagejal võimalik pesta ennast vanglas kolm korda nädalas. See tingib naha sügeluse ja ärrituse. Hagejal ei ole näidustatud särkide tihedamat vahetamist (21. septembri 2016 otsus). Hagejal on erinevaid nahahaigusi, mis tingivad selle, et ta peab riideid tihedamini vahetama või kandma ühekordset riietust. Otsust tehes ei arvestanud arstid hagejale pandud diagnoosidega. Hagejale ei ole näidustatud topeltmadratsit (3. septembri 2015 otsus). 9. augusti 2015 raviloos on asutud seisukohale, et arvestades rohkeid kaasuvaid Xe, siis võiks võimalusel hagejale topeltmadratsit lubada. Puudub alus arvata, et perioodil 9. augustist 2015 kuni 3. septembrini 2015 oleks hageja terviseseisund sedavõrd paranenud, et näidustus oleks muutunud. Hageja terviseprobleemid on olnud pikaajalised. Hagejale ei ole näidustatud ninatrimmerit (3. septembri 2015 otsus). Hagejal on X, samuti vasakus ninapooles ninaesikus valulik ninalõhe. Hagejal kasvavad karvad ninaesikus ning need sügelevad. Temale ei väljastata ninatrimmerit ning ta ei saa neid eemaldada nõuetekohaselt. Hageja eemaldab neid küünetangidega, millest tekivad suured haavad, mis valutavad. 17. detsembri 2015 raviloos on selgitatud, et tegemist pole meditsiinilise küsimusega ja selle lahendab üksus. Samas on üksusest hagejale öeldud, et ta saab ninatrimmerit kasutada üksnes juhul, kui meditsiiniosakond kinnitab vajadust. Hagejale ei ole näidustatud ilma särgita jalutamist (30. septembri 2015 otsus). Hagejal on diagnoositud X, täpsustamata põhjusega X, X ja X. TÜ Kliinikumi epikriisis on viidatud, et võimalusel tuleb hagejal lubada looduslikku UV kiirgust saada (sellel on nahaärritust ja sügelust vähendav toime). Teised arstid on olnud vastupidisel seisukohal (4. mai 2016 ja 19. mai 2016 ravilugu). Hageja terviseseisund ei olnud 30. septembril 2015 erinev hilisematest aegadest. Ravivea tõttu tekkis hagejal X, mis põhjustas valu. Hagejale ei ole näidustatud X tablette (27. juuni 2016 kiri). Hagejal on X ja X ning ta saab mitu korda päevas erinevaid rohtusid, mis koormavad maksa. Samuti tarbib ta muid ravimeid igapäevaselt. Seeläbi peab ta saama ka maksatablette. Temale kinnitas seda TÜ Kliinikumi arst Terje Kukk. Hagejale ei ole võimaldatud perioodil 17. maist 2016 kuni 13. juulini 2017 raviks 5% Xi. See X oli hagejale määratud 17. mail 2016. Sellest hoolimata hageja kuni 13. juulini 2017 Xi ei saanud. Sellega süvenes hageja labajalal ja jalataldadel probleem.

3.Tartu Maakohus jättis 19. märtsi 2020 otsusega hagi rahuldamata. Maakohus jättis kostja menetluskulud hageja kanda ja määras, et kostjal hüvitatavaid menetluskulusid ei ole. Maakohtu põhjenduste kohaselt võiks hageja nõue kuuluda rahuldamisele VÕS § 135 lg 1 alusel. Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise korral võib hageja nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, kui on täidetud eelkõige järgmised eeldused: 1) tervishoiuteenuse osutaja on lepingut rikkunud (VÕS § 100, § 770 lg 1); 2) lepingut on rikutud süüliselt (VÕS § 770 lg 1); 3) patsiendil on tekkinud mittevaraline kahju (VÕS § 134); 4) rikkumise ja tekkinud mittevaralise kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4); 5) mittevaraline kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2, VÕS § 134 lg 1); 6) mittevaraline kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena tervishoiuteenuse osutajale ettenähtav (VÕS § 134 lg 1). Maakohus viitas ka vangistusseaduse (VangS) § 49 lg-le 1, § 52 lg-tele 1 ja 2 ning tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 1 lg-le 21 ja § 2 lg-le 1. Xi ja Xi mittevõimaldamise kohta märkis maakohus järgmist. Hageja raviskeemi muutmine ei tähenda hageja ravita jätmist ega ravivea olemasolu. Hageja haiguslugudest nähtub, et hagejale on määratud X, mis on sama ravitulemusega kui X. Hageja valuravi skeemile on täiendavalt lisatud ka X ja X. X leevendab valu ning põhjustab vähemal määral maoärritust kui teised ravimid. Viidatud perioodi haiguslugudest nähtub, et hagejale on alati valude korral ravimeid antud, kas siis X, X, X jne. Maakohus asus seisukohale, et Xi ja Xi mittemääramine ei ole raviveana käsitletav. Raviskeemi muutmine on meditsiinitöötaja pädevuses ning kinnipeetavale ei tulene subjektiivset õigust ravi teostamiseks tema soovide kohaselt. Seljavöö kandmise mittenäidustamise ja vajaduse mittetunnustamise kohta märkis maakohus järgmist. Hagis käsitletud väidetava rikkumise osas on halduskohus juba otsuse teinud ning tuvastanud, et vangla ei ole seljavöö hagejale väljastamata jätmisega oma kohustusi rikkunud (haldusasi nr 3-16-1337). Maakohtu hinnangul ei ole raviks vajaliku meditsiinilise abivahendi patsiendile andmine vähemalt ambulatoorse ravi puhul üldjuhul osa tervishoiuteenuse osutamisest. Tervishoiuteenuse osutamine piirdub eelkõige sellega, et tervishoiuteenuse osutaja selgitab välja abivahendi kasutamise vajaduse, selgitab seda patsiendile, nõustab patsienti selle kasutamise osas ja koostab vajadusel patsiendile selle soetamiseks vajalikud dokumendid. Kuna meditsiinilise abivahendi vajalikkuse osas hinnangu andmist ei saa käsitleda ravina, ei ole seljavöö kandmise mittenäidustamine ja vajaduse mittetunnustamine käsitletav raviveana. Abivahendi väljastamise otsustamine vanglas on haldusotsus, mitte meditsiiniline otsus (vt Riigikohtu erikogu 8. detsembri 2016 määrus nr 3-2-4-1-16). Veepudeli kaasaskandmise mittenäidustamise kohta märkis maakohus järgmist. Kuna veepudeli näidustamise määramine ei ole ravi, ei ole tegemist raviveaga. Sagedasema pesemise kui teistel kinnipeetavatel mittenäidustamise kohta märkis maakohus järgmist. Raviloost nr 424 ei tulene, et hagejale oleks määratud sagedasem pesemisvõimalus. Raviloost nr 427 nähtub, et konsiilium on otsustanud, et hagejale pesemise määramine tavaalustel suuremas ulatuses ei ole põhjendatud. Maakohus viitas ka ekspertiisiaktile ning leidis, et ei ole tõendatud, et hagejal täiendava pesemise mittenäidustamine oleks raviviga. Särkide tihedama vahetuse kohta märkis maakohus järgmist. Hageja esitatud tõenditest ei nähtu, et arstid oleksid pidanud hagejale määrama sel perioodil tihedama särkide vahetuse kui tavaalustel. Kostja kohtuistungil antud selgitusest nähtub, et kinnipeetavate kantavad T-särgid on puuvillased ning nahaärritust ei põhjusta. Seega ei ole tõendatud, et tegemist oleks raviveaga. Topeltmadratsi mittenäidustuse kohta märkis maakohus järgmist. Sõnastus „võimalusel lubada“ ei tähenda, et arsti hinnangul oleks topeltmadrats hagejale tingimata vajalik. Lisaks ei ole madratsi lubamine/mittelubamine seotud hageja raviga. Kuna madratsi puhul ei ole tegemist meditsiinilise abivahendiga, siis pole madratsit võimalik määrata või näidustada isiku diagnoosist lähtudes.

Samuti on ekspertiisiaktis märgitud, et esitatud ravidokumentidest ei nähtu ühtegi meditsiinilist näidustust topeltmadratsi kasutamiseks. Eelneva tõttu ei ole tegemist raviveaga. Ninatrimmeri mittenäidustuse kohta märkis maakohus järgmist. Eksperdid on selgitanud, et lähtudes 3. septembri 2015 raviloost ei olnud hageja soov saada ninatrimmerit seotud ühegi temal esineva haiguse raviga ning selle mittenäidustamist ei saa lugeda raviveaks. Kuna puuduvad muud tõendid, millest nähtuks, et tegemist oli raviks vajaliku vahendiga, asus maakohus seisukohale, et tegemist ei ole raviveaga. Ilma särgita jalutamise näidustuse puudumise kohta märkis maakohus järgmist. Hageja ei ole tõendanud, et see on raviviga. Hagejale on määratud X, seega ei ole arstid ega vangla eiranud hageja probleemi X. Samuti ei tähenda arsti otsus, et päikese käes olemine on näidustatud, koheselt vangla kohustust seda võimaldada. Eelneva tõttu ei pidanud kohus särgita jalutamas käimise mittelubamist raviveaks. X tablettide raviks mittemääramise kohta märkis maakohus järgmist. Ekspertiisiakti kohaselt on X tabletid (käsimüügiravim) taimne preparaat maksahaiguste toetavaks raviks ja subjektiivse enesetunde parandamiseks. Võttes arvesse, et perioodil 27. juunist 2015 kuni 21. juulini 2016 kontrolliti hageja maksafunktsiooni näitajaid ja analüüside vastused olid normi piires, siis ei saa X tablettide mittevõimaldamist lugeda raviveaks. Perioodil 17. maist 2016 kuni 13. juulini 2017 hagejale raviks 5% Xi mittevõimaldamise kohta märkis maakohus järgmist. Hageja ei ole tõendanud, et talle osutatud ravi osas on tehtud raviviga. Raviskeemi muutmist ei saa pidada raviveaks, kui see vastab ravijuhistele. X määrati hagejale 6. aprillil 2017 ning väljastati hagejale 13. aprillil 2017. Mõnepäevast viivitust Xi väljastamisel ei saa samuti pidada raviveaks. Maakohtu hinnangul ei ole tuvastatud, et kostja on tervishoiuteenuse osutamise lepingut rikkunud ning sellest tulenevalt ei tule edasi hinnata teisi mittevaralise kahju hüvitamise eeldusi.

augusti 2016 raviloost nähtub, et perearst kirjutas välja X tabletid, mis samuti olid tõhusad. Hiljem keelduti ka nende hagejale väljastamisest. Kui hagejale oleks Xi või Xi antud algusest peale, siis ei oleks tema terviseseisund niivõrd problemaatiline ja valu oleks kergem leevendada. Samuti märgib hageja, et ei ole tõendatud, et valu allus mittesteroidsete põletiku- ja valuvastaste ravimite (nt X või X) toimele ning asjaolule, et muud ravimid ei ole piisavalt tõhusad, on hageja tuginenud järjepidevalt. Maakohus on käsitlenud ravimite X ja X mittevõimaldamisega seonduvat vaidlustatud otsuse pdes 22-26, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Hageja on tuginedes ekspertiisiakti p-dele 6 ja 8 leidnud, et kostja on rikkunud tervishoiuteenuse osutamise lepingut sellega, et pärast 19. augustit 2016 kuni 17. septembrini 2018 ei ole hagejale Xi määranud. Ringkonnakohus ei nõustu hageja eeltoodud väitega. Ekspertiisiakti (II kd tl 155-163) p 6 kohaselt on hageja raviks X näidustatud ning p 8 järgi toimub X ravi tavaliselt kuurina või pidevalt. Hageja on jätnud aga tähelepanuta ekspertiisiakti p 7, mille kohaselt võib Xi kasutada pikaajalise ravina, kuid see võib tekitada füüsilist sõltuvust ja seetõttu on vaja ravi lõpetamisel X annuste järkjärguline alandamine. Asja materjalidest nähtub, et X ja X kuuluvad narkootiliste ja psühhotroopsete ravimite hulka ning neid ordineeritakse arstide poolt vaid äärmisel vajadusel ja lühiajalise kuurina sõltuvuse vältimiseks. Kuivõrd Xi ja Xi on võimalik asendada samaväärse, kuid oluliselt ohutumate, preparaatidega, siis ei ole nende määramist hagejale meditsiiniliselt õigeks peetud (hagejal on oht füüsilise sõltuvuse tekkimiseks). Ringkonnakohus märgib, et hageja soov saada teatud kindlaid ravimeid (X ja X), ei kinnita nende ravimite tegeliku vajadust. Raviskeemi koostamine (või muutmine) on meditsiinitöötaja pädevuses, kes lähtub isiku terviseseisundist. Kinnipeetavale ei tulene subjektiivset õigust nõuda ravi teostamist vastavalt oma soovidele. Raviskeemis sobivuse üle isikule otsustab siiski arst.