Xi kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise nõudes seonduvalt paksema madratsi mitteväljastamisega perioodil 2015-2019
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 10.02.2020. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Xi ja Tartu Vangla apellatsioonkaebused
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja – X Vastustaja – Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Xi apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Tartu Halduskohtu 10.02.2020. a otsuse resolutsiooni punkti neli ning mõista Tartu Vanglalt Xi kasuks välja hüvitis 1000 eurot. Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 10.02.2020. a otsus muutmata.
2.Jätta Tartu Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Asendada avaldatavas kohtuotsuses Xi nimi tähemärgiga.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 14.01.2021, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.
1.X esitas 07.08.2019 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seonduvalt paksema madratsi mitteväljastamisega alates 2015. aastast. Taotleja soovis, et vangla heastaks tema kannatused või maksaks hüvitist. Taotluse kohaselt kirjutas kirurg juba 2015. a ja 2017. a taotleja tervisekaardile, et ta vajab paksemat madratsit. Taotlejal on haige selg, reis, põlv ja säär ning tal on väga valus magada õhukese madratsi peal. Vangla väljastas paksema madratsi alles 28.03.2019.
2.Tartu Vangla jättis 07.10.2019. a otsusega nr 1-13/162-2 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata, kuna taotlejal ei olnud tema tervislikust seisundist tulenevalt paksemat madratsit vaja, seega ei käitunud vangla paksema madratsi väljastamata jätmisel õigusvastaselt.
3.X esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, mille nõudeks pärast kaebuse täpsustamist jäi nõue mõista Tartu Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu äranägemisel. Kaebaja väitel on tal haige selg, säär, põlv ja reis ning reieluu sisse on paigaldatud metalltoru. Tal on kroonilised valud, ka öösiti. Kaebajal on õhukesel poroloonist madratsil väga ebamugav ja valus lamada ning raske valude tõttu magada. Vangla arst kirjutas juba 22.05.2009, et kaebajal on meditsiiniline näidustus lisamadratsiks olemas, misjärel väljastati talle paks madrats. 2014. a taas vanglasse sattudes soovis kaebaja samuti paksemat madratsit. Kirurg tegi 09.08.2015 tervisekaardile sissekande, et kaebajale võib lubada paksemat madratsit. 22.09.2016 tegi neuroloog tervisekaardile sissekande, mis kinnitas kõiki kaebaja terviseprobleeme, mis puudutavad paksema madratsi (ja seljakorseti) saamist. Kirurg kirjutas 12.03.2017 tervisekaardile uuesti, et kaebajale lubada topeltmadrats. Vangla perearst kirjutas 22.03.2019 samuti kaebaja tervisekaardile, et paksem madrats on näidustatud. Alles seejärel toodi kaebajale soovitud madrats. Kaebaja väitel tekitas vangla selline tegevus talle füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi, kuna ta pidi kuni 2019. a märtsini magama õhukesel madratsil, kuigi tervisliku seisundi tõttu vajanuks ta koheselt paksemat madratsit.
4.Tartu Halduskohus rahuldas 10.02.2020. a otsusega kaebuse (resolutsiooni p 3); mõistis Tartu Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 100 eurot (resolutsiooni p 4); jättis riigilõivu 250 eurot riigi kanda ja ülejäänud osas jättis menetluskulud menetlusosaliste enda kanda (resolutsiooni p 5). Halduskohus märkis, et kinnipeetavale väljastatav lisa-, topelt- või paksem madrats ei kujuta endast meditsiinilist abivahendit vangistusseaduse (VangS) § 491 ja Vabariigi Valitsuse 19.12.2003. a määruse nr 330 „Vangistusseaduse alusel osutatavate tervishoiuteenuste ning nende osutamiseks vajalike ravimite ja meditsiiniliste abivahendite soetamise riigieelarvest rahastamise maht, tingimused ja kord“ § 3 lg 2 mõistes, mis oleks vanglas lubatud vaid arsti selgel ettekirjutusel. Kaebaja tervisekaardi sissekanded, mis puudutavad paksema madratsi vajadust, on vastuolulised, kuid tema terviseseisundi kirjeldused annavad alust uskuda, et kaebajal võivad esineda kõvemal/õhemal madratsil magades valud. Paksema madratsi väljastamisel on tegemist vangla poolt võimaldatava leevendusmeetmega isiku terviseseisundist tulenevate vaevuste vähendamiseks. Selleks ei pea olema konkreetset meditsiinilist näidustust. Tervisekaardi sissekandeid kogumis hinnates nähtub, et meditsiinitöötajad on mitme aasta jooksul tunnistanud kaebaja vajadust paksema madratsi järele. Määravat tähendust ei ole sellel, kuidas mõistab või tõlgendab meditsiiniosakonna juhataja kaebaja tervisekaardile teiste arstide
poolt märgitut (tl 46) ega sellel, et 23.09.2019. a ekspertiisiakti kohaselt kaebajal meditsiinilist näidustust paksema madratsi kasutamiseks ei ole. Halduskohus ei pidanud määravaks tsiviilasjas nr 2-18-1624 tehtud ekspertiisiakti p 19 (tl 50p), vaid hindas seda ühe tõendina tõendite kogumist. Materjalidest ei nähtu, et 28.03.2019 kaebajale paksema madratsi väljastamisele eelnevalt oleks tema terviseseisundis toimunud olulisi muutusi. Vaidlust ei ole ka selle üle, et eelmisel Tartu Vanglas viibimise perioodil anti kaebajale tulenevalt tema terviseseisundist kambrisse paksem madrats. Vastustaja tegevus kaebajale paksema madratsi mittevõimaldamisel läheb vastuollu VangS § 41 lg-tega 1 ja 2 ning on õigusvastane. Halduskohtu hinnangul alandas vastustaja kaebaja inimväärikust sellega, et ei võimaldanud talle mitme aasta (2015-2019) jooksul paksemat madratsit, kuigi selline vajadus oli kaebajal olemas. Kaebaja pidi pikaajaliselt magama talle sobimatul madratsil, mis tekitas valu ja kannatusi. Väärikuse alandamise läbi kahju tekkimist saab sellises olukorras eeldada ning vastustaja tegevuse ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. Vastustaja tegevus oli süüline. Tõendatud ei ole vastustaja ametnike tahtlus kaebajale kannatuste põhjustamisel ja kahju tekitamisel. Kahju tekkimiseni viis hooletu suhtumine kaebaja taotluste ja pöördumiste lahendamisse, sisuliselt tähele panemata jäetud arstide hinnangud ja liigselt formaalne lähenemine, s.h madratsi andmisest keeldumisel sõnade „näidustus“ ja „näidustatud“ ületähtsustamine. Oluline on ka õigusvastase olukorra pikaajalisus – 2015. a augustis arsti poolt lubatud madratsi sai kaebaja alles 2019. a märtsis. Seejuures ei ilmne, et kaebaja terviseprobleemid oleksid varasemaga võrreldes vähenenud. Halduskohus pidas põhjendatuks mõista mittevaralise kahju hüvitisena kaebaja kasuks välja 100 eurot.
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
5.Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 10.02.2020. a otsuse peale väljamõistetud hüvitise summa vaidlustamiseks. Kaebaja palub mõista vanglalt välja hüvitisena 2 eurot iga päeva eest alates 2015. a. Kaebaja väitel on väljamõistetud hüvitise summa liiga väike võrreldes kohtupraktikas näiteks kambripinnaga seotud asjades väljamõistetud hüvitise summadega. Kaebaja kannatas lisaks ebamugavusele iga päev ka füüsilist valu ja emotsionaalselt väga suurt pinget, kuna pidi korduvalt tegema pöördumisi paksema madratsi saamiseks, kuid asjata. Kaebaja väitel kannatas ta füüsilist valu ja tundis hingelisi kannatusi aastatel 2015-2019.
Vastustaja esitas apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 10.02.2020. a otsuse peale.
Vastustaja väitel kõrvaldab vastuolud kaebaja tervisekaardi sissekannetes tsiviilasjas koostatud ekspertiisiakt (p 19), millega on tõendatud kaebajal lisamadratsi vajaduse puudumine perioodil 2012-2018. Sel juhul on lisamadratsi näol tegemist täiendava mugavusega. Mugavuse saamata jäämist ei ole põhjust pidada kannatuseks. Kuni 22.03.2019 ei esinenud kaebajal lisamadratsi vajadust. Seega ei olnud vangla tegevus õigusvastane. Hüvitise väljamõistmiseks tuleb tuvastada kahju tekkimine. Lisamadratsi väljastamata jätmisega ei tekkinud kahju, mida peaks rahaliselt hüvitama, sest kaebajale saabunud tagajärjed seda ei õigusta. Tegemist on ebamugavusega, mitte väärikust alandava kohtlemisega. Kohtuotsusest ei nähtu, milline kahju tekkis kaebajal täiendava madratsi puudumise tõttu või millest kohus järeldas, et kaebajal olnud madrats põhjustas talle valu ja kannatusi.
7.Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastustaja leiab, et kaebaja on saavutanud kaebusega taotletud eesmärgi, kuna
soovis kaebuses mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel ja kohus mõistis hüvitiseks 100 eurot. Kaebaja viidatud kohtulahendites toodud asjaolud erinevad käesoleva vaidluse asjaoludest.
8.Kaebaja märgib vastuses Tartu Vangla apellatsioonkaebusele, et andmeid tema haige selja, reie ja sääre kohta võib vaadata haldusasjast nr 3-18-877.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
9.Ringkonnakohus leiab, et kaebaja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastustaja esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub muus osas halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg-le 4 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.
10.Tartu Vangla apellatsioonkaebuses toodud põhjendused ei anna alust tühistada halduskohtu 10.02.2020. a otsust, millega hüvitamiskaebus rahuldati. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et vangla tegevus perioodil 2015-2019 seoses kaebajale paksema madratsi andmata jätmisega oli õigusvastane, kuna alandas raskete terviseprobleemidega kinnipeetava inimväärikust ja tekitas sellega kaebajale mittevaralise kahju, mis tuleb hüvitada rahas. Asja materjalidest nähtuvalt olid Xi tervisekaardi sissekanded madratsit puudutavas osas järgmised: 09.08.2015. a arsti sissekanne (tl 35), mille kohaselt, arvestades kaebaja rohkeid kaasuvaid luuhaigusi, võiks topeltmadratsit võimalusel lubada; 03.09.2015. a sissekanne (tl 77 ), mille kohaselt topeltmadratsiks näidustust ei ole; 12.03.2017. a sissekanne (tl 38), mille kohaselt lubatakse topeltmadrats ja viidatakse sellele, et analoogne luba on juba sama arsti poolt antud 2015. a ning kaebaja tervislikus seisundis midagi oluliselt paremaks muutunud ei ole; 11.10.2018. a sissekanne (tl 39), mille kohaselt on madratsid olmeteema ja meditsiiniosakond ei saa neid määrata; 22.03.2019. a sissekanne (tl 40), mille kohaselt, arvestades patsiendi selja- ja jalaprobleeme, on paksem madrats näidustatud meditsiiniosakonna poolt viitega sellele, et paksem madrats oli patsiendile lubatud juba 2015. a kirurgi poolt. Lisaks eelnevale ilmneb, et kaebaja eelmise vangistuse ajal on tema tervisekaardile tehtud 22.05.2009. a sissekanne (tl 34) selle kohta, et tal on meditsiiniline näidustus lisamadratsiks olemas. Eelmise vangistuse ajal sai kaebaja sellist madratsit Tartu Vanglas ka kasutada.
11.Vastustaja leidis, et kuna Tartu Vangla arst S. Popazova on näidustanud kaebajale paksema madratsi alles 22.03.2019 ning varasemalt tal paksema madratsi kasutamise vajadus puudus, kuna kirurg ei ole 2015. a ja 2017. a selgelt näidustanud kaebajale paksema madratsi kasutamist, siis oli vanglapoolne keeldumine kaebajale paksema madratsi andmisest õige. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab, et halduskohus viitas vaidlusaluses otsuses igati põhjendatult RKHK 11.09.2019. a määrusele asjas nr 3-18-1331 (p 10), milles leiti, et kambri ja selle sisustuse kohandamine vastavalt kinnipeetava terviseseisundile ei eelda iga kord otsust meditsiinilise abivahendi vajalikkuse kohta, sest näiteks ei tähenda see, et isikule on terviseseisundist tulenevalt tarvis lisamadratsit või -patja, et need esemed muutuksid meditsiiniliseks abivahendiks. Hinnangu kambri sisustuse kohandamise võimalikkuse kohta
annab vangla, arvestades seejuures meditsiinitöötaja selgitusi kinnipeetava terviseseisundi kohta, vangla julgeolekukaalutlusi ja muid olulisi asjaolusid. Sisuliselt sedasama kordas RKHK ka 14.10.2020. a määruses asjas nr 3-19-882 (p 21.2), märkides, et: „Siiski võivad kaebaja väited ebasobivate ja tervisele ohtlike magamistingimuste kohta tähtsust omada ka eespool käsitletud kohustamisnõude ja tühistamisnõude lahendamisel, mille osas kolleegium jaatas kaebeõigust (vt p-d 19 ja 20). See, kas ja millist erikohtlemist kaebaja vajab (s.o paksemat madratsit või lisamadratsit) võrreldes vangla praktikas tavapäraste magamistingimustega, sõltub mh ka sellest, kas tavapärased magamistingimused on kohased ja tagavad kinnipeetava õiguse tervise kaitsele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 28 lg 1).“ Mis puudutab veel 22.03.2019. a vangla arsti sissekannet kaebaja tervisekaardil, siis selle täpne sõnastus on järgmine: „Kui med. osakond ametniku sõnul endiselt tegeleb madratsi jagamisega!!!!! Arvestades pt. selja ja jala probleemid, paksem madrats on näidustatud med. osakonna poolt. Minu poolt madratsi teema nüüd suletud!!!! (Pt. pöördus madratsi küsimusega üksusejuhi poole, vastus 04.03.19. Selle alusel tegin üleval olev otsus). Paksem madrats oli pt.-le lubatud juba aasta 2015 kirurgi poolt.“ Eeltoodust nähtub, et ka vangla arsti hinnangul oli paksem madrats kaebajale vajalik ja lubatud kirurgi poolt juba 2015. a alates ja selle oleks pidanud patsiendile väljastama vangla, mitte aga suunama teda selleks uuesti ja korduvalt meditsiiniosakonda. Nimetatud seisukoht on kooskõlas ka viidatud 14.10.2020. a määruses tooduga, et see, kas ja millist erikohtlemist kinnipeetav vajab (s.o paksemat madratsit või lisamadratsit) võrreldes vangla praktikas tavapäraste magamistingimustega, sõltub eelkõige sellest, kas tavapärased magamistingimused on kohased ja tagavad kinnipeetava õiguse tervise kaitsele või mitte. Kaebaja tervisekaardi väljavõtetelt nähtuvad terviseseisundi kirjeldused seoses nn. luuliste kaebustega (sagedased valud seljas, sääre, reie ja puusapiirkonnas) annavad alust arvata, et kaebajal esinesid ilmselt metallpõhjaga voodis 1,5 cm paksusel kõvemal madratsil magades valud. Kui kaebajal ei oleks tegelikult olnud paksema madratsi vajadust, ei oleks kirurg juba 09.08.2015 sellist sissekannet kaebaja tervisekaardile teinud ega seda 2017. a korranud. Kaebaja terviseprobleemide (sh seljavalud) tõsidust kinnitavad ka vastustaja enda tegevused, mis nähtuvad haldusasjades nr 3-16-1337 ja nr 3-18-877 tehtud lahenditest. Nende kohaselt on kaebaja suhtes 2017. a otsustatud tema majast välja saatmisel liikumine liftiga ning võimaldatud terviseprobleemide tõttu talle dušitool ja varrega põrandahari. Samuti väljastati 2017. a Xile Tartu Vangla poolt seljavöö ning kohtumenetluses on küsimus olnud ka selles, et kaebajale ei olnud ajavahemikus 28.09.2017–13.04.2018 tagatud tõhusalt võimalust kasutada ratastooli vastavalt arsti 28.09.2017. a otsustusele. Seega on ringkonnakohtul alust arvata, et kaebaja tavapärased magamistingimused Tartu Vanglas perioodil 2015-2019 ei olnud kohased ja ei taganud talle ka õigust tervise kaitsele ning kaebajale erinevatel ettekäänetel paksema madratsi väljastamata jätmine nimetatud perioodil oli õigusvastane. Seda arvamust ei lükka ümber ka vastustaja poolt viidatud ja tsiviilasjas nr 2-18-1624 maakohtule esitatud ekspertiisiakt, kuna käesoleva vaidluse ja nimetatud tsiviilasja sisu on olnud erinev. Kõnealuses tsiviilasjas palus X Eesti Vabariigilt (Tartu Vangla kaudu) tema kasuks välja mõista mittevaralise kahju hüvitis selle eest, et kostja rikkus tervishoiuteenuse lepingut, s.o tegi mitmeid ravivigu. Madratsiga seonduvalt seisnes hagiavalduse kohaselt raviviga selles, et 03.09.2015 leiti, et topeltmadratsiks hagejal näidustust ei ole. Tartu Maakohtu 19.03.2020. a otsusega jäeti Xi hagi rahuldamata, kuna 23.09.2019. a ekspertiisiakt tõendas, et
kostja ei ole rikkunud hagejale tervishoiuteenuse osutamisel tervishoiuteenuse osutamise lepingut, sest ühtegi etteheidetud raviviga ekspertiis ei tuvastanud. Muuhulgas märkis maakohus oma otsuses ka seda, et madratsi lubamine/mittelubamine ei ole seotud hageja raviga. Kuna madratsi puhul ei ole tegemist meditsiinilise abivahendiga, siis pole madratsit võimalik määrata või näidustada isiku diagnoosist lähtudes. Maakohtu hinnangul oli paksema madratsi väljastamisel tegemist pigem vangla poolt võimaldatava leevendusmeetmega isiku terviseseisundist tulenevate vaevuste vähendamiseks, mistõttu ei olnud 03.09.2015 topeltmadratsi mittelubamisel tegemist raviveaga. Asjaolu, et 03.09.2015 kaebaja tervisekaardile vangla arsti poolt tehtud kannet selle kohta, et topeltmadratsiks näidustust ei ole, ei loetud raviveaks, ei tähenda seda, et kaebajale ligi nelja aasta jooksul paksema madratsi andmata jätmine ei või olla VangS § 41 lg 1 nõuete rikkumine (kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega) ning vanglapoolne õigusvastane tegu, mille raskus ja kestus õigustavad tekkinud mittevaralise kahju rahas hüvitamist.
12.Nõustuda ei saa vastustaja arvamusega, et halduskohus ei selgitanud välja, milline kahju tekkis kaebajal täiendava madratsi puudumise tõttu või millest kohus järeldas, et kaebajal olnud õhem madrats põhjustas talle valu ja kannatusi. Halduskohus viitas õigesti sellele, et Riigikohus on oma varasemas praktikas korduvalt märkinud, et mittevaralise kahju suurust ei saa tõendada, kuna valu ja kannatusi ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada ja üldjuhul on piisav tõendada asjaolusid, millega seadus seob mittevaralise kahju hüvitamise nõude tekkimise. Mittevaralise kahju tekkimist ja selle suurust hindab kohus diskretsiooni alusel (RKHK 30.01. 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15) ning muu hulgas on mittevaralise kahju hüvitamine RVastS § 9 lg-s 1 ette nähtud väärikuse alandamise korral. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et praeguses vaidluses tuvastatud asjaoludest saab kaebajal mittevaralise kahju tekkimist eeldada ja usutav on, et viidatud ajavahemikul põhjustas magamine tema jaoks sobimatul madratsil kaebajale füüsilist valu ja kannatusi, mis on käsitatavad väärikuse alandamisena. Ringkonnakohus märgib veel, et 20.12.2013 asjas nr 3-11-700 tehtud ja jõustunud otsuses pidas ka ringkonnakohus võimalikuks ning usutavaks, et eelsoodumuse korral võib magamine konarlikul voodil, millel on vaid 1,5 cm paksusega matt/madrats, põhjustada isikule olulist füüsilist ebamugavust, alaselja kangust ja valu, tuvastades muuhulgas seetõttu Võru arestimaja magamistingimuste õigusvastasuse, kuna need tingimused koosmõjus ületasid isikule kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada inimväärikust alandavaks. RVastS § 9 lg-te 1 ja 2 järgi võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral ning kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab ning tegemist pole väikese intensiivsusega rikkumisega või rikkumisega, mis on suunatud isiku jaoks väheolulise õiguse vastu.
Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajale ligi nelja aasta jooksul sobiva madratsi andmata jätmist, millega talle tema terviseseisundist tulenevalt põhjustati magamisel olulist füüsilist ebamugavust ja valu, pidada väikese intensiivsusega rikkumiseks või rikkumiseks, mis on suunatud kaebaja jaoks väheolulise õiguse vastu. Seega rahuldas halduskohus Xi hüvitamiskaebuse igati õiguspäraselt, mõistes kaebajale välja rahalise hüvitise.
13.Riigikohus asus haldusasjas nr 3-3-1-38-13 10.10.2013. a tehtud otsuse p-s 21 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (RKHK 05.03.2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.2). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja kaalutlusõiguse alusel (RKHK 30.01.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-78-11, p 15). EIK on oma lahendites märkinud, et puudub standard, mille järgi oleks võimalik hinnata rahaliselt valu, füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning ängistust. Nagu juba märgitud, nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuses tooduga, et perioodil 09.08.2015-28.03.2019 kaebajale tekitatud mittevaraline kahju tuleb hüvitada rahas ja ka sellega, milliseid asjaolusid halduskohus kaebajale hüvitise määramisel arvestas, kuid leiab, et rikkumise iseloomust ja kestusest tingituna on mõistlikuks ja piisavaks hüvitise suuruseks kaebajale 1000 eurot. Ringkonnakohus rahuldab kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt ja muudab vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetava hüvitise suurust ning mõistab Tartu Vanglalt Xi kasuks 100 euro asemel välja 1000 eurot.
14.Ringkonnakohus rahuldab seega kaebaja apellatsioonkaebuse osaliselt, suurendades tema kasuks väljamõistetava hüvitise suurust ja jätab Tartu Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata ning halduskohtu vaidlusaluse otsuse muus osas muutmata.
15.Kuna ringkonnakohus vabastas kaebaja 31.03.2020. a määrusega riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel ja vastustajal ei tulnud HKMS § 104 lg 10 alusel riigilõivu tasuda ning menetlusosalistel pole apellatsioonimenetluses olnud ka muid menetluskulusid, siis puudub vajadus lahendada käesoleva otsusega apellatsioonimenetluse kulude jaotamise küsimust.
16.HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas kohtuotsuses kaebaja nimi tähemärgiga, nagu on seda teinud ka halduskohus vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p-s 7. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.