Kohus Kohtukoosseis Määruse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised
Tartu Ringkonnakohus Tanel Saar, Madis Ernits, Tiina Pappel 03.07.2018, Tartu 3-18-267 Juri Kolesnikovi kaebus Tartu Vangla vastu Tartu Halduskohtu 08.06.2018. a määrus Juri Kolesnikovi määruskaebus Kirjalik menetlus Kaebaja/määruskaebuse esitaja Juri Kolesnikov Vastustaja Tartu Vangla
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada Juri Kolesnikovi määruskaebus osaliselt.
2.Tühistada Tartu Halduskohtu 08.06.2018. a määruse resolutsiooni p 2 kaebuse tagastamiseks osas, milles Juri Kolesnikov nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses meditsiiniosakonda minemisel ratastooli andmata jätmisega. Jätta ülejäänud osas halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 muutmata.
3.Jätta Tartu Halduskohtu 08.06.2018. a määruse resolutsiooni p-d 1 ja 3 muutmata.
EDASIKAEBAMISE KORD
Määruse resolutsiooni punkti 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasi kaevatav.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.J. Kolesnikov esitas 08.06.2017 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus lubada kasutada ratastooli, et väljas värskes õhus viibida.
2.Tartu Vangla teatas 13.06.2017. a vastuses nr 6-24/4631-2, et J. Kolesnikovil puudub meditsiiniline näidustus ratastooli kasutamiseks, mistõttu seda ei väljastata.
3.J. Kolesnikov esitas 16.10.2017 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus lubada tal kasutada kambris tooli, mis on pesuruumis või duširuumis kasutatav tool, kuna need toolid on seljatoega ja on mugavamad, kuna tal on muidu raske kirjutada ja süüa.
4.J. Kolesnikov esitas 16.10.2017 Tartu Vanglale taotluse, milles ta palus tuua endale
4.korruselt ratastool, kui ta soovib jalutama minna, kui selg või jalg valutab tugevalt.
5.Tartu Vangla jättis 16.11.2017. a vastusega nr 6-24/8462-2 J. Kolesnikovi poolt soovitud toimingud (ratastooli kasutamise võimaldamine jalutuskäigu ajal ja seljatoega tooli kambrisse väljastamine) sooritamata. Vangla märkis, et meditsiiniosakonna juhataja P. Kooli 16.10.2017. a, 17.10.2017. a ja 15.11.2017. a seisukohtadele tuginevalt tervislikel põhjustel J. Kolesnikov antud abivahendeid ei vaja.
6.J. Kolesnikov esitas 14.12.2017 vaide Tartu Vangla vastuse nr 6-24/8462-2 peale.
7.Tartu Vangla jättis 11.01.2018. a vaideotsusega nr 1-11/665-2 rahuldamata J. Kolesnikovi vaide vangla vastuse nr 6-24/8462-2 peale.
8.J. Kolesnikov esitas 06.11.2017 Tartu Vanglale taotluse, et ta paigutataks kambrisse, kus voodi ja laud on seinte ääres. J. Kolesnikovi väitel on ta praegu kambris, kus voodi asub keset kambrit, mis tekitab probleeme akna juurde liikumisel, sest voodi, tool ja laud takistavad teda ja ta kardab kukkuda. Veel palus J. Kolesnikov, et kambris ei oleks videovalvet, sest käskkirjas nr 6-1/1076 ei ole märgitud, et ta on endale ohtlik.
9.Inspektor-kontaktisik S. Külm märkis 05.12.2017 J. Kolesnikovi 06.11.2017. a taotlusele, et see on lahendatud ja J. Kolesnikov ei soovi kirjalikku vastust, mida viimane ka kinnitas endapoolse allkirjaga.
10.J. Kolesnikov esitas 06.11.2017 Tartu Vanglale taotluse kahju hüvitamiseks. J. Kolesnikov märkis, et 02.11.2017 pandi tal käerauad selja taha, misjärel kästi liikuda akna juurde, mille käigus ta kukkus ja sai tõsised kehavigastused. Ka olid käerauad liiga kõvasti pandud. Veel märkis J. Kolesnikov, et ta viibis 2008. aastal kinnises kambris 45 ööpäeva mitte millegi eest. J. Kolesnikovi väitel 01.11.2017 soovis ta minna jalutama ratastooliga ning näitas valvuritele arstilt saadud paberit, et talle on vajalik ratastool, kui on valud seljas. J. Kolesnikov pidi minema osakonnajuhataja T. Vaapi juurde, kelle kabinet asus koridori lõpus, seejuures kasutas ta liikumisel küünarkarku. T. Vaap suunas ta arsti juurde. J. Kolesnikovi väitel palus ta kutsuda meediku S-majja või lubada tal ratastooliga minna E-majja, kuid sellest keelduti ja ta pidi minema meditsiiniosakonda jalgsi, millega teda solvati ja alandati. Teel meditsiiniosakonda tekkinud füüsiliste valude tõttu pidi ta murule pikali heitma ja ta viidi lõpuks kohale ratastoolis. Kõik toimunu tekitas tal suure närvipinge. Kui J. Kolesnikov toodi tagasi sektorisse, ei olnud enam jalutama võimalik minna. Ka õhtul ei lastud teda jalutama. J. Kolesnikov taotles kahju hüvitamist selle eest, et ta 2008. aastal oli 45 päeva kinnises kambris mitte millegi eest; käeraudade kasutamise ning ratastooli mitteandmise ja värskes õhus viibimise mittevõimaldamise eest. Veel palus J. Kolesnikov kambris suurt tuld põlema mitte panna; võimaldada tal vaadata televiisorit südaööni iga päev; lahendada probleem keedetud veega või tema veekeedukannuga; kambri vahetamist, sest praeguses kambris on tema tervis ohus. J. Kolesnikov märkis, et kui talle ei vastata nädala jooksul, siis tuleb lugeda taotlus kahju hüvitamise nõudeks summas kokku 1000 eurot, sest 45 päeva osas on nõue aegunud.
11.Tartu Vangla jättis 05.01.2018. a otsusega nr 1-13/232-2 J. Kolesnikovi taotluse rahuldamata. Vangla märkis 01.11.2017 jalutuskäigu mittevõimaldamise osas, et meditsiiniosakonnas J. Kolesnikovile jalutuskäigul ratastooli kasutamist ei määratud ning S6 osakonnas, kus J. Kolesnikov viibis, võimaldati kinnipeetavatele, kes mõjuval põhjusel ei saa osakonna jalutusajal jalutama minna (nt on arsti juures) jalutamine õhtul kella 18 ajal, kuid selleks J. Kolesnikov soovi ei avaldanud. Kinnipeetavale on jalutamine vabatahtlik ja vangla ei saa kinnipeetavat selleks sundida. Vangla märkis 02.11.2017 käeraudade kasutamisest põhjustatud kukkumise osas, et 02.11.2017. a käskkirjaga nr 6-2/1076 kohaldati J. Kolesnikovi suhtes täiendava julgeolekuabinõuna muuhulgas kambrisse sisenemisel ohjeldusmeetmena
käeraudade kasutamist, mis oli ajendatud J. Kolesnikovi poolt 02.11.2017 kell 2.27 tema kambris meediku ründamisest. Seega toimus käeraudade paigaldamine kehtiva haldusakti alusel ning J. Kolesnikov ei väida, et andis ametnikele koheselt teada, et käerauad on liiga tugevasti, aga tema kurtmisele ei reageeritud. Õigusvastaseks ei saa pidada valu ja kannatusi, mis on omased käeraudade tavapärasele kasutamisele või mis kaasnevad käeraudade kasutamisega juhuslikult, milleks J. Kolesnikovi 02.11.2017 kukkumisel saadud vigastusi saab pidada.
12.J. Kolesnikov esitas 04.02.2018 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla tegevused, et talle ei antud meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli (01.11.2017); meedik ei tulnud ise kaebajat sektorisse üle vaatama (01.11.2017); ei antud võimalust olla värskes õhus ratastooliga (01.11.2017); kaebajale pandi käerauad selja tagant, kontrollimata kaebaja öeldut, et talle ei tohi käeraudu panna (02.11.2017); kaebaja hoidmine ebastandardse mööbli paigutusega kambris, millega raskendati kambris liikumist; videojälgimisega kambris hoidmine ilma sellekohase käskkirjata; vangla 05.01.2018. a otsus nr 1-13/232-2. Kaebaja palus anda talle advokaat ja vabastada ta riigilõivust.
13.Tartu Halduskohus jättis 27.03.2018. a määrusega J. Kolesnikovi kaebuse ja riigi õigusabi taotluse käiguta. Kohus selgitas, et kuna tuvastamisnõue on väheefektiivne õiguskaitsevahend, on selle esitamise õigus seadusega piiratud ja sellisele kaebusele on esitatud lisatingimusi. Kohus osundas erinevatele võimalustele, kuidas kaebaja saab enda õigusi paremini kaitsta. Kaebajal tuli teatada, millise(d) nõude(d) ta kohtule esitab, mis on kaebuse eesmärk ning tuvastamiskaebuse juurde jäämisel tuli põhjendada, miks on see vajalik tema õiguste kaitseks. Kaebajal tuli ka kohtule esitada täidetud riigi õigusabi taotluse vorm ja andmed oma majandusliku seisundi kohta.
14.J. Kolesnikov esitas 02.04.2018 pöördumise, milles ta palus anda talle advokaat. J. Kolesnikov selgitas, et tema eesmärgiks on saavutada vangla süü tõendamine, et siis meedia poole pöörduda ning kompensatsioon ei ole peamine, kuid kui teisiti ei saa, siis nõuab 3500 eurot, kuid ta on nõus ka suurema summaga kohtu äranägemisel väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise eest.
15.Tartu Halduskohus jättis 11.04.2018. a määrusega kaebaja kaebuse käiguta. Kaebajal tuli teatada, kas kohus saab õigesti aru kaebaja tahtest, et tuvastamiskaebuse asemel soovib kaebaja esitada kahju hüvitamise nõude kokku summas 3500 eurot. Lisaks tuli kaebajal selgitada, kuidas tema tervist kahjustati ning esitada tõendid tekkinud tervisekahju kohta.
16.J. Kolesnikov teatas 15.04.2018. a pöördumises, et talle ei jäetud valikuvõimalust ja nõustus hüvitisega summas 3500 eurot. J. Kolesnikov osundas haldusasjale nr 3-18-318. J. Kolesnikov selgitas, et talle ei antud ratastooli, ei lastud värskes õhus olla ja mõnitati. J Kolesnikov osundas ka haldusasjale nr 3-17-1011, milles väidetavalt leidis kohtus tõendamist mitu episoodi. Kohtu küsimustele vastuseks teatas J. Kolesnikov, et 01.11.2017 ei antud talle ratastooli ja sunniti minema kaugele meditsiiniosakonda, mida tehes kannatas kaebaja solvumist, alandust, füüsilist ja hingelist valu, mis tõendavad kanded ravilugudes nr 526, 528, 538, 544, 516 ja 547.
17.Tartu Halduskohus jättis 28.05.2018. a määrusega kaebaja kaebuse käiguta. Kaebajal tuli kohtule teatada, kas ta nõuab mittevaralise kahju eest hüvitist 3500 eurot selle eest, et kaebajale ei antud meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli; meedik ei tulnud ise kaebajat sektorisse üle vaatama; kaebajale ei antud võimalust olla värskes õhus ratastooliga; kaebajale pandi käerauad selja tagant, kontrollimata, et kaebajale ei tohi käeraudu panna; kaebajat hoiti ebastandardse
mööbli paigutusega kambris, millega raskendati kambris liikumist; kaebajat hoiti videojälgimisega kambris ilma sellekohase käskkirjata. Kohus märkis, et kui kohus on kaebaja tahtest valesti aru saanud, tuleb kaebajal selgitada, mis on tema tegelik tahe. Ka tuli kaebajal märkida, millisel riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud alusel kaebaja mittevaralise kahju hüvitamist nõuab ning teatada, kas eelmärgitud nõuete osas on kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud.
18.J. Kolesnikov esitas 30.05.2018 pöördumise, milles ta märkis, et ta ei suuda oma õigusi kaitsta, seega palus võimaldada endale advokaat kohtule kaebuse koostamiseks. Kaebaja märkis, et jättes ametnike süü tuvastamata, jäeti tema kahju hüvitamise taotlus rahuldamata. Kaebaja pöördus kohtusse toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks, et tema õigused oleksid tulevikus kaitstud. Kuna vangla keeldus tunnistamast kaebaja õigust ja ametnike süüd, siis on ta sunnitud paluma kompensatsiooni. Kaebaja märkis, et ta on vanglale esitanud taotluse kahju hüvitamiseks nr 1-13/232. Kaebaja väitel tegi ta kõik endast oleneva, et kohus võtaks menetlusse tema kaebuse õigusvastasuse tuvastamiseks ja kohustavaks kompenseerimiseks.
19.Tartu Halduskohus jättis 08.06.2018. a määrusega J. Kolesnikovi riigi õigusabi taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 1); tagastas J. Kolesnikovi kaebuse osas, milles ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses meditsiiniosakonda minemisel ratastooli andmata jätmisega ning seoses sellega, et meedik ei tulnud kaebajat ise üle vaatama (resolutsiooni p 2); jättis J. Kolesnikovi taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel rahuldamata (resolutsiooni p 3); jättis kaebuse käiguta ning määras, et kaebajal tuleb riigilõiv 105 eurot tasuda 5 päeva jooksul pärast seda, kui jõustub määruse resolutsiooni p 3 (resolutsiooni p 4). Määruse põhjendused: 1) Taotleja on ise võimeline oma õigusi kaitsma. J. Kolesnikov on kaebuses kirjeldanud asjaolusid, mille alusel ta mittevaralise kahju hüvitamist taotleb. Kohtule on arusaadav kaebuse nõue ja nõude aluseks olevad asjaolud. Kas kaebuses väidetud vangla tegevus rikub taotleja õigusi või mitte, on õigusliku hinnangu küsimus, mida lahendab kohus. Reeglina mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks riigi õigusabi ei anta, v.a kui asja suhtes esineb tungiv avalik huvi (riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 6). Kohtule esitatud dokumentidest sellist avalikku huvi ei nähtu. Taotlejale on tagatud piisavad võimalused vaidlustamaks vangla tegevust ka ilma riigi määratud advokaadita. Ühtlasi kinnitab kohtupraktika, et üksnes asjaolu, et taotleja on kinnipeetav, ei ole riigi õigusabi taotluse rahuldamiseks piisav. Riigi õigusabi taotlus tuleb jätta RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel rahuldamata. 2) Kaebaja ei ole kohtueelses menetluses Tartu Vanglalt nõudnud kahju hüvitamist põhjendusel, et talle ei antud meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli ning et meedik ei tulnud ise kaebajat sektorisse üle vaatama (tl 18p-21). Seega ei ole kaebajal viimatimärgitud sündmuste osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud ning selles osas ei ole kaebajal õigust kohtusse pöörduda (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 47 lg 1, § 121 lg 1 p 4, vangistusseaduse (VangS) § 11 lg 8). 3) Kuna kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju eest hüvitist 3500 eurot, siis on tal kohustus tasuda riigilõivu 105 eurot (HKMS § 104 lg 1, riigilõivuseadus (RLS) § 60 lg 2). Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõttest (04.10.2017-03.02.2018) nähtub, et kaebaja sissetulek ei ole lõivu tasumiseks piisav (40 eurot). Menetlusabi andmise eelduseks on ka see, et kaebus omaks piisavaid eduväljavaated (HKMS § 111 lg-d 1 ja 3; RKHKm 3-3-1-40-15, p 20). Kohtule esitatud dokumentide põhjal ei ole väidetava mittevaralise kahju tekkimise eest 3500 euro väljamõistmine tõenäoline HKMS § 111 lg 1 mõttes. Kaebaja menetlusabi taotlus tuleb jätta rahuldamata.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
20.J. Kolesnikov esitas 20.06.2018 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 08.06.2018. a määrus, anda talle advokaat ja vabastada riigilõivust halduskohtus. Määruskaebuse põhjendused: 1) Kaebaja ei saa kaebuse esitamisega hakkama. Kaebaja pöördus kohtusse, et kohus tunnistaks vangla tegevuse õigusvastaseks, kuid teda sunniti kirjutama kahju hüvitamisest, kuigi algne eesmärk on vangla süüd tõendada. Õigusvastase tegevuse tuvastamine on kaebaja jaoks preventiivse tähendusega. See annab rohkem garantiisid, et tulevikus sarnaseid juhtumeid ei esine. Ka on kohtu poolt tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseta kasutu pöörduda Justiitsministeeriumisse ja prokuratuuri. Kahju hüvitamise nõude esitamine toimuks hiljem. Kohus ei saanud aru kaebuse nõuete sisust ja ilma advokaadita kaebaja hakkama ei saa. Kaebaja ei usu, et kahju hüvitamise nõude puhul ei anta advokaati, kuna maakohtus talle anti advokaat (nr 2-18-1624). Kaebaja ei tea, mida tähendab avalik huvi ja seda saaks talle selgitada advokaat, misjärel saab ta selgeks, kas avalik huvi on olemas või tekib. 2) Määrus kaebuse tagastamise osas on ebaõige. Kõigepealt peab kindlaks tegema õigusvastasuse ja siis saab rääkida kahju hüvitamisest. Kaebaja on kahju hüvitamise taotluses vanglale märkinud, et talle ei antud ratastooli ja meedik ise ei tulnud teda üle vaatama. 3) Raviloos nr 516 on märgitud, et kaebaja võib kasutada ratastooli valude korral. 15.05.2018. a P. Kool vastuses nr 2-3/1339-2 märkis, et kui arst on määranud abivahendi, siis patsient peab selle saama. Tunnistajatena tuleks üle kuulata A. Nebel ja M. Aaren. Kaebaja ei saanud 1 tund päevas õues käia, kuigi tal on astma ja värske õhk on talle vajalik. Käed pandi raudu jõuga selja taha, kuigi varem lubati, et seda enam ei tehta. Kaebaja paigutati ebastandardse mööbli paigutusega kambrisse, seades tema tervise ohtu ja võttes võimaluse normaalselt liikuda. Tegelikkusele ei vasta, et kaebaja ründas meedikut ja sellepärast pandi tema käed raudu. Tartu Ringkonnakohus asjas nr 3-16-1924 rahuldas tema kaebuse kõikides episoodides, mis olid sarnased käesolevas kaebuses kirjeldatuga. Riigilõivu 105 euro nõudmine ei ole õige, sest kaebaja esialgne eesmärk on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine. Kompensatsiooni summa saab määrata kohtu äranägemisel. Füüsilise ja vaimse valu ja kannatuste tekitamise eest ei nõuta riigilõivu. Kaebaja on maksejõuetu. Maakohus tegi asjas nr 2-17-12150 ettepaneku maksta kuus 7 eurot, kuid kaebaja ei suutnud ka seda summat maksta.
21.Tartu Ringkonnakohus palus 26.06.2018. a kohtunõudes Tartu Vanglal teatada, kas vangla on lahendanud J. Kolesnikovi taotluse seoses meditsiiniosakonda minemisel ratastooli andmata jätmisega ning et meedik ei tulnud kaebajat ise üle vaatamata (01.11.2017) ning kas vangla arvates on J. Kolesnikovil selles osas kohtueelne menetlus hüvitamisnõudes läbitud.
22.Tartu Vangla märkis 28.06.2018 vastuses kohtunõudele, et vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses toodud kirjelduse (ei antud meditsiiniosakonda minekuks ratastooli ja meedik ei tulnud kohapeale teda üle vaatama) näol ei ole tegemist nõude aluseks oleva asjaoluga, vaid J. Kolesnikovi põhjendusega ratastooli vajalikkuse kohta ja rõhutamaks jalutuskäigule ratastooli andmata jätmise õigusvastasust, mistõttu ei ole vangla selliste asjaolude pinnalt taotlust lahendanud ning ühtegi muud kahju hüvitamise taotlust seonduvalt 01.11.2017. a sündmustega ei ole J. Kolesnikov esitanud. Seega ei ole eeltoodud osas J. Kolesnikovil läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
23.Ringkonnakohus leiab, et J. Kolesnikovi määruskaebus tuleb rahuldada osaliselt.
24.Ringkonnakohus analüüsib esmalt kaebaja määruskaebust riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise peale (I), seejärel kaebuse tagastamise peale vaidlustatud kohtumääruses toodud osas (II) ning viimaks riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise peale (III). I
25.Tartu Halduskohus jättis 08.06.2018. a määruse resolutsiooni p-i 1 kohaselt kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 alusel. Ringkonnakohus nõustub kaebajale riigi õigusabi andmata jätmise osas halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses ei ole esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis tingiks eelnimetatud osas määruskaebuse rahuldamise ja halduskohtu määruse tühistamise. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
26.Kaebaja väitel ei saa ta kaebuse esitamisega hakkama. RÕS § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline kaitsma oma õigusi. Kohtute infosüsteemi (KIS) andmetel on J. Kolesnikov esitanud kohtutele väga suurel hulgal erinevaid kaebusi ja muid taotlusi ning on korduvalt kasutanud ka edasikaebeõigust. Ka käesolevas asjas on J. Kolesnikov esitanud mitmeleheküljelise kaebuse, mitu täiendavat seisukohta ja ka määruskaebuse. Ringkonnakohtu hinnangul on arvukates kohtumenetlustes osalemistega, erinevate kaebuste ja taotluste esitamisega ning edasikaebeõiguse kasutamisega tõendatud, et kaebaja on võimeline ise oma õigusi kaitsma.
27.RÕS § 7 lg 1 p 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui seda taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Kaebaja väitel ei tea ta, mida tähendab avalik huvi. Ringkonnakohus selgitab, et avaliku huvi mõiste ei ole ühegi seadusega üheselt defineeritud ning see kuulub määratlemata õigusmõistete hulka. Vikipeedias1 on avaliku huvi mõistet selgitatud järgmiselt: Avalik huvi on ühiskonna kui terviku huvi, mis põhjendab otsustustes eelistusi, millega tagatakse üldised hüved või välditakse nendele tekkida võivat kahju ning avaliku huvi seisukohast on olulised ühishüvised ehk sellised hüved, mida ei kasutata eratarbimiseks, vaid mis on kõigile kättesaadavad, nagu loodus, turvalisus, kultuur jne. Kaebaja ei vaidlusta määruskaebuses seda halduskohtu arusaama, et kaebaja on esitanud kohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes. Ka ringkonnakohtule ei nähtu esitatud tõenditest ja väidetest, et asjas esineks tungiv avalik huvi.
28.Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes RÕS-is selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Ringkonnakohus täiendab, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat vajadusel suunata ja abistada, mistõttu ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal oleksid õigusalased teadmised. Kaebaja on ka käesolevas asjas kohtu abil kõrvaldanud kaebuses esinenud puudused. Ringkonnakohtu hinnangul puudub alus arvata, et kaebaja ei suuda edaspidi menetlusdokumente koostada ja menetluses osaleda. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab kohus enda initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ja võimaliku kohtupraktika.
https://et.wikipedia.org/wiki/Avalik_huvi
29.Kaebaja viitab talle maakohtu poolt riigi õigusabi korras advokaadi andmisele tsiviilasjas nr 2-18-1624. Kuigi teises kohtuasjas riigi õigusabi andmine ei oma käesoleva haldusasja seisukohalt mingit tähtsust, peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et KIS-i andmetel kaebaja viidatud tsiviilasjas andis Tartu Maakohus J. Kolesnikovile menetlusabi 18.05.2018. a määrusega, kuid Eesti Advokatuur on maakohtu määruse vaidlustanud, millest J. Kolesnikov on ka teadlik, kuna määruskaebuse edastuskirja sai ta kätte 20.06.2018. Seega tegelikkuses puudub jõustunud kohtulahend J. Kolesnikovile riigi õigusabi korras advokaadi andmise kohta eelmärgitud tsiviilasjas.
30.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata J. Kolesnikovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 08.06.2018. a määruse resolutsiooni p-i 1 peale ja halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 1 osas muutmata. II
31.Tartu Halduskohus tagastas 08.06.2018. a määruse resolutsiooni p-i 2 kohaselt J. Kolesnikovi kaebuse osas, milles ta nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses meditsiiniosakonda minemisel ratastooli andmata jätmisega ning seoses sellega, et meedik ei tulnud kaebajat ise üle vaatamata, viidates HKMS § 47 lg-le 1 ja § 121 lg 1 p-le 4 ning VangS § 11 lg-le 8. Kaebaja ei nõustu halduskohtu määrusega kaebuse tagastamise osas. Seega on määruskaebemenetluses vaidlus selle üle, kas halduskohtu poolt kaebuse tagastamine eelmärgitud osas on põhjendatud.
32.HKMS § 47 lg 1 sätestab, et seadus võib mõnda liiki nõude lahendamiseks ette näha kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. HKMS § 121 lg 1 p 4 näeb ühe imperatiivse kaebuse tagastamise alusena ette olukorra, kus kaebaja ei ole kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS, mille § 11 lg 8 kohaselt on vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega tuleneb VangS-st kinnipeetavale vangla tekitatud kahju hüvitamise nõude korral kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohustus, mille järgimata jätmisel ei ole kaebuse lubatavuse eeldused täidetud ning kohtul on alus kaebus HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel tagastada. Kuna halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse, tuleb kontrollida, kas vaidemenetluses ja kohtumenetluses esitatud nõue või nõuded on kattuvad. Kui esitatud nõuded on sisult erinevad, siis ei ole kohtutel võimalik kaebust sisuliselt läbi vaadata (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 12.11.2009. a määrus nr 3-3-1-70-09, p-d 13-14; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12).
33.Kaebaja väitel on ta vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses märkinud, et talle ei antud ratastooli ja meedik ise ei tulnud teda üle vaatama. Asja materjalidest nähtuvalt taotles J. Kolesnikov vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (tl 17-21) kahju hüvitamist summas 1000 eurot käeraudade kasutamise (02.11.2017), ratastooli mitteandmise (01.11.2017) ja värskes õhus viibimise mittevõimaldamise eest (01.11.2017). Kaebaja on vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses kirjeldanud 01.11.2017 ja 02.11.2017 sündmusi ning lõpuks esitanud taotluse muuhulgas saada kahjuhüvitist ratastooli mitteandmise eest. Ringkonnakohtu hinnangul ratastooli andmise taotlusega seondub nii kaebaja jalutuskäigule minemise soov kui
ka meditsiiniosakonda minemise soov. Seega on kaebaja vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses pidanud silmas mõlemat sündmust, mille mõlema puhul talle ratastooli 01.11.2017 ei antud. Eeltoodule tuginedes asub ringkonnakohus seisukohal, et käesolevas asjas on kaebaja siiski esitanud vanglale kahju hüvitamise taotluse meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli mitteandmise eest.
34.Asjas puudub samas vaidlus selle üle, et vangla ei ole kaebaja sellekohast kahju hüvitamise taotlust lahendanud. Nimelt vangla kinnitusel (28.06.2018. a vastus kohtunõudele) ei ole ta asjaolu, et kaebajale ei antud meditsiiniosakonda minemiseks ratastooli, alusel kahju hüvitamise taotlust lahendanud. VangS § 11 lg-st 8 tuleneb, et kinnipeetaval on õigus pöörduda kahju hüvitamise kaebusega halduskohtusse ka siis, kui vangla on taotluse tagastanud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kui vangla ei ole kahju hüvitamise taotlust selleks ettenähtud tähtaja jooksul sisuliselt lahendanud, on kohtul pädevus hinnata taotluse nõuetekohasust ja anda seeläbi hinnang kohustusliku kohtueelse menetluse sisulise läbimise kohta (RKHK 27.04.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-68-15, p 10). Kuna vangla on jätnud eelmärgitud osas kaebaja kahju hüvitamise taotluse tähtaegselt lahendamata, siis on eeltoodud osas halduskohus vaidlustatud määruses ebaõigesti otsustanud kaebuse tagastamise kohustusliku kohtueelse menetluse mitteläbimise tõttu. J. Kolesnikov on eelmärgitud osas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohtu hinnangul kaebajal lubatud esitada kohtule hüvitamiskaebus seoses meditsiiniosakonda minemisel ratastooli andmata jätmisega.
35.Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja vanglalt taotlenud kahju hüvitamist selle eest, et meedik ei tulnud teda ise üle vaatamata (01.11.2017). Üksnes vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse põhjenduses sellekohase kirjelduse märkimine ei tähenda ka vastavas osas kahju hüvitamise taotlemist. Kuna kaebaja ei ole vanglalt kahju hüvitamise taotlemisel tuginenud asjaolule, et meedik ei tulnud teda ise üle vaatama, nagu halduskohus vaidlustatud määruse p-s 12 õigesti märgib, siis selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus põhjendatult leidnud, et eelmärgitud osas ei ole kaebajal kohustuslik kohtueelne menetluse läbitud ning selles osas ei ole kaebajal õigust kohtusse pöörduda. Määruskaebuses esitatud väited ei lükka halduskohtu järeldust ümber. Kohtusse saab kaebaja pöörduda pärast seda, kui kaebaja kahju hüvitamise taotlus on õigusvastaselt tagastatud, jäetud rahuldamata või tähtaegselt lahendamata.
36.Kõike eeltoodut arvestades ringkonnakohus rahuldab J. Kolesnikovi määruskaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 08.06.2018. a määruse resolutsiooni punkti 2 kaebuse tagastamiseks osas, milles J. Kolesnikov nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses meditsiiniosakonda minemisel ratastooli andmata jätmisega. Ülejäänud osas jääb halduskohtu määruse resolutsiooni p 2 muutmata. III
37.Tartu Halduskohus jättis 08.06.2018. a määruse resolutsiooni p-ga 3 rahuldamata kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel, kuna kohtule esitatud dokumentide põhjal ei ole väidetava mittevaralise kahju tekkimise eest 3500 euro väljamõistmine tõenäoline HKMS § 111 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus nõustub riigilõivu tasumisest vabastamiseks esitatud kaebaja taotluse rahuldamata jätmise osas halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses ei ole esitatud ühtegi sellist väidet, mis tingiks eelnimetatud osas
määruskaebuse rahuldamise ja halduskohtu määruse tühistamise. Vastuseks määruskaebuses väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.
38.Asja materjalidele tuginedes leidis halduskohus, et 01.11.2017 eluosakonda tagasi saabudes oli osakonna jalutuskäik lõppenud, ning J. Kolesnikov ei avaldanud soovi sama päeva õhtul jalutama minna. Eelmärgitu õigsust ei ole J. Kolesnikov määruskaebuses sisuliselt kahtluse alla seadnud. J. Kolesnikovi väitel ei vasta tegelikkusele, et ta ründas meedikut ja sellepärast pandi tema käed raudu. Siiski nõustub ringkonnakohus halduskohtu märgituga, et kohtule esitatud materjalidest (vangla 05.01.2018. a otsus, tl 6-6p) nähtub, et kaebajale paigaldati käerauad, kuna ta ründas 02.11.2017 kell 2.27 kambris talle terviseteenust osutama tulnud meedikut, lüües viimast mitmel korral rusikatega pea piirkonda ja sõimates teda. Seega ei lükka J. Kolesnikovi paljasõnaline väide halduskohtu märgitut ümber. Ringkonnakohus nõustub seetõttu halduskohtu seisukohaga selles, et kohtule esitatud dokumentide põhjal ei ole väidetava mittevaralise kahju tekkimise eest 350 euro väljamõistmine tõenäoline.
39.Kaebaja viide haldusasjale nr 3-16-1924 ei ole asjakohane, kuna eelnimetatud asjas esitas kaebaja kaebuse Tartu Vangla toimingute (kartserisse paigutamine ja sinna sooja vee ning koristusvahendite andmisest keeldumine) õigusvastasuse kindlakstegemiseks, mis ei seondu käesolevas haldusasjas esitatud kaebuses märgituga.
40.Kaebaja ei ole määruskaebuses sisuliselt vaidlustanud halduskohtu seisukohta 08.06.2018. a määruse põhjenduste p-s 11, et kaebaja taotleb Tartu Vanglalt inimväärikuse alandamisega tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitist 3500 eurot. Kaebaja üksnes märgib määruskaebuses, et riigilõivu nõudmine ei ole õige, sest tema esialgne eesmärk on vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamine ning valu ja kannatuste tekitamise eest ei nõuta riigilõivu. HKMS § 104 lg 1 ls 2 kohaselt kaebuses mitme nõude, sealhulgas alternatiivsete nõuete esitamisel tasutakse riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv. Kuna kahjuhüvitise nõude puhul summas 3500 eurot kuulub RLS § 60 lg 2 järgi tasumisele riigilõiv 105 eurot ning õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul kuuluks tasumisele RLS § 60 lg 1 järgi 15 eurot, siis on hüvitamisnõude esitamisel käesoleval juhul ette nähtud riigilõiv suurim. Halduskohus ei ole eelmärgitud osas eksinud. Veel märgib kaebaja, et hüvitise summa saab määrata kohtu äranägemisel. Ringkonnakohus selgitab, et kui kaebaja peaks soovima õiglase hüvitise määramist kohtu äranägemisel, siis RLS § 60 lg 3 kohaselt tuleb sel juhul tasuda riigilõivu veelgi rohkem, s.o summas 250 eurot. Kaebaja viide tsiviilasjale nr 217-12150 ei ole käesoleva haldusasja seisukohalt asjassepuutuv.
41.Kõike eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus rahuldamata J. Kolesnikovi määruskaebuse Tartu Halduskohtu 08.06.2018. a määruse resolutsiooni p-i 3 peale ja halduskohtu määruse resolutsiooni p-i 3 osas muutmata.
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.