Võlaõigus › Võõrandamislepingud

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue Hagiavalduse kohaselt sõlmisid X OÜ ja A. Z. 14.07.2018 laenulepingu nr xxx. Laenulepingu punktide 2.2, 2.4 ja 2.5 kohaselt andis laenuandja laenusaajale laenu summas 4 030 eurot T.OÜ-lt sõiduki Mercedes-Benz E220 ostmiseks. Laenu intressimääraks lepiti lepingu punktis 2.9 kokku 38,25% aastas ning laenusaaja kohustus tagastama laenu ja intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Kostja kokkulepitud maksegraafikut ei järginud ning lähtudes asjaolust, et kostja oli jätnud nõuetekohaselt tasumata 3 järjestikust osamakset kogusummas 491,36 eurot, tegi laenuandja laenusaajale 19.02.2019 laenulepingu ülesütlemiseavalduse, mille saatis laenusaaja poolt lepingu sõlmimisel teatatud e-postiaadressil ning mis toimetati ka märgitud aadressile kohale. Ülesütlemiseavaldusega andis laenuandja laenusaajale veel täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, märkides, et juhul, kui kostja nimetatud täiendava tähtaja jooksul võlgnevust täies ulatuses ei tasu, loeb laenuandja laenulepingu lõppenuks võla tasumiseks määratud tähtpäevale järgnevast päevast (täiendava tähtaja edutul möödumisel). Laenusaaja antud täiendavat võimalust ei kasutanud, mistõttu luges laenuandja laenulepingu lõppenuks lähtuvalt ülesütlemiseavaldusest 06.03.2019, millisest kuupäevast muutus ka kogu laenulepingu järgne kohustus sissnõutavaks. Laenuandja loovutas laenulepingust tuleneva nõude kostja vastu 18.03.2019 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga hagejale. Nõude loovutamisest hagejale ehk võlausaldaja vahetusest on teavitatud ka kostjat. Hageja palub mõista A. Z.lt Tamme Inkasso OÜ kasuks välja põhivõlg 3 860,94 eurot, intress kuni 06.03.2019 summas 365,39 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis seisuga 18.06.2019 summas 428,73 eurot ja viivis põhinõudelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud määras (s.o 0,105% päevas) alates 19.06.2019 kuni kohustuse kohase täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja vastuse kohaselt rikkus laenuandja laenulepingu sõlmimisel rikkus vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Laenuandja ei kogunud kostja krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikke andmeid, ei koostanud nende põhjal analüüsi, ei hinnanud laenu sobivust kostjale ega laenu vastavust tema huvidele. Kui laenuandja oleks täitnud laenuandja kohustusi nõuetekohaselt, ei oleks ta kostjaga laenulepingut sõlminud ja kostja ei oleks laenu saanud. Kostjal puudusid laenuvõtmise ajal piisavad vahendid, mille arvelt ta saaks laenukohustusi täita. Kostja jaoks on ebaselge on krediidi kulukuse määra 49,435 % arvestuskäik ning laenulepingus kokkulepitud viivisemäär on tühine. Laenuandja ei ole laenulepingut nõuetekohaselt üles öelnud, sest kostja ei ole ülesütlemiseavaldust kätte saanud, mistõttu ei ole lepingust tulenev võlg täies ulatuses sissenõutavaks muutunud. Kostja on seisukohal, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisega tekitati kostjale kahju, mille hüvitamist kostja taotleb kostja kahjunõude tasaarvestamise teel hageja esitatud nõuetega. Kostja peab kahjuks kõike seda, mida ta on kohustatud tasuma lisaks saadud laenusummale. Sellist nõuet ei oleks tekkinud kui laenuandja ei oleks vastutustundetult kostjale laenu väljastanud. Kostja tasaarveldab kõik oma laenuga ja kohtumenetlusega kaasnenud kohustused hageja nõudega kostja vastu. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Pooled ei vaidle, et X OÜ ja kostja sõlmisid 14.07.2018 laenulepingu nr 221807140001, millega X OÜ andis kostjale laenu summas 4 030 eurot T.OÜ-lt sõiduki Mercedes-Benz E220 ostmiseks ning kostja kohustus laenuandjale tagastama laenu ja intressi vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule (dtl 25-30). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja pole laenulepingus kokkulepitud maksegraafikut järginud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. VÕS § 402 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohus leiab, et X OÜ ja kostja vahel 14.07.2018 sõlmitud laenuleping vastab tarbijakrediidilepingu tunnustele. Pooled ei vaidle, et hagejale on loovutatud X OÜ ja kostja vahel 14.07.2018 sõlmitud laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu (dtl 33). VÕS § 164 lg 1 ja lg 2 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine) ning nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele. VÕS § 170 sätestab, et kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Kostja väidete kohaselt ei ole kostjale arusaadav, kuidas laenuandja on arvestanud krediidi kulukuse määra. VÕS § 408 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui järgimata on jäetud käesolevas seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 21 järgi käesoleva seaduse § 4031 lõike 1 punktides 7 ja 9 nimetatud krediidi kulukuse määr ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma arvutatakse tarbijakrediidilepingu sõlmimise aja seisuga ning lepingusse märgitakse kõik krediidi kulukuse määra arvutamiseks kasutatavad andmed ja eeldused. VÕS § 4062 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Pooled ei vaidle, et laenulepingus märgitud krediidi kulukuse määr 49,435 % aastas ei ületanud krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Tuvastatud on, et

kostjale on krediidi kulukuse määra komponendid ja arvutamise tingimused avaldatud vastavalt seadusele Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehel ning kostja on kinnitanud, et on teabega tutvunud (dtl 66, 119-120). Hageja on veenvalt põhistanud, et kostja kinnitus lepingu sõlmimisel lubab arvata, et kostja on olnud teadlik Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe, lepingudokumendi ning laenulepingu üldtingimuste tingimustega. Veenev on hageja väide, et krediidi kulukuse määr on arvestatud vastavalt rahandusministri 13.10.2010 määruse nr 51 lisaks olevale tarbijakrediidi kulukuse määra arvutamise korrale (dtl. 121-123). Kostja ei ole tõendanud, et temale ei olnud krediidilepingu sõlmimisel teada krediidikulukuse määr või selle arvestamise aluseks olevad andmed. Kohtu arvates ei ole kostja kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, mis lubaksid arvata, et poolte vahel X OÜ ja kostja vahel 14.07.2018 sõlmitud laenuleping oleks tühine. Asjaolu, et kostja arvates on lepingus märgitud krediidikulukuse määr suvaline number, sest kostja ei saa aru, kuidas hageja on arvutanud krediidikulukusemäära (dtl 107-109), mistõttu on kostjal kahtlused kas laenuandja on arvestanud krediidikulukuse määra õigesti, ei luba kohtul arvata, nagu poleks laenulepingus märgitud krediidikulukuse määra või oleks see liiga suur, mistõttu poolte vahel sõlmitud laenuleping võiks olla tühine. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenuandja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 1 järgi on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: 1) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja 2) hindama tarbija krediidivõimelisust. VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju, määrates vajalike hindamistoimingute ulatuse vastavalt tarbijakrediidilepingu tingimustele, tarbija kohta olemasolevatele andmetele ja võetava rahalise kohustuse suurusele. Eelmises lauses sätestatud kohustuse täitmisel peab krediidiandja lähtuma ka krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 1 punktides 1–7, lõike 2 punktides 1–3, lõike 3 punktides 1–3 ja lõikes 7 sätestatust. VÕS § 4034 lg järgi krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe omandamiseks küsib krediidiandja vajaduse korral tarbijalt teavet ja kasutab asjakohaseid andmekogusid. Tarbija peab esitama krediidiandjale õige ja täieliku teabe, mis on vajalik tema krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 4 kohaselt teavitab tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks krediidiandja tarbijat, missuguse käesoleva paragrahvi lõikes 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lõigetele 3 ja 4. VÕS § 4034 lg 5 järgi ei või krediidiandja soodustada ega julgustada tarbijat tema krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet esitamata jätma. Krediidiandja hoiatab tarbijat, et kui tarbija ei esita krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet või tõendeid ja seetõttu ei saa krediidiandja tarbija krediidivõimelisust hinnata, siis ei saa tarbijaga tarbijakrediidilepingut sõlmida. VÕS § 4034 lg 6 kohaselt võib krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 7 kohaselt kui krediidiandja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt

käesoleva paragrahvi lõigetele 3 ja 4 või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. VÕS § 4034 lg 8 alusel on lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule tarbijal õigus kasutada muid asjakohaseid õiguskaitsevahendeid, välja arvatud kahju hüvitamist osas, mis on kaetud intressimäära alanemisega. VÕS § 4034 lg 13 järgi vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendab vaidluse korral krediidiandja. VÕS § 4035 lg 1 kohaselt on krediidiandja või krediidivahendaja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud andma tarbijale piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema vajadustele ja finantsolukorrale. VÕS § 4035 lg 2 kohaselt kui võib eeldada, et tarbija vajab või soovib täiendavaid selgitusi käesoleva seaduse § 4031 kohaselt antava lepingueelse teabe, tarbijale pakutud lepingute põhiomaduste või mõju kohta, mida need võivad tarbijale avaldada, sealhulgas tarbija maksetega viivitamisest tulenevate tagajärgede kohta, siis on krediidiandja või krediidivahendaja kohustatud andma tarbijale täiendavaid selgitusi ja hoiatama teda võimalikest ohtudest tarbijakrediidi võtmisel. Hageja on tõendanud, et kostja on esitanud laenuandjale info oma sissetulekute ning kohustuste kohta, kinnitades esitatud andmete õigsust ning täielikkust (dtl 66). Tuvastatud on, laenu taotlemisel on kostja kinnitanud, et tema netosissetulek on 1 900 eurot ja tal puuduvad laenu taotlemise hetkel muud kohustused peale SEB 70-eurose kuumaksega kodulaenu. Hageja on tõendanud, et laenuandja kontrollis täiendavalt, et taotlejal puudusid seisuga 14.07.2018 kehtivad maksehäired (dtl 67-69). Veenvalt on põhistatud, kui laenuandja oli tuvastanud, et kostja varasemad maksehäired on lõpetatud ja laenu taotlemise hetkel ei olnud laenutaotlejal maksehäireid, siis oli põhjendatud, et laenuandja sai teha kostja maksevõime kalkulatsiooni nendele andmetele tuginedes, millised kostja oli talle esitanud ja mida oli võimalik kontrollida. Kohus ei nõustu kostjaga, et kunagise maksehäire olemasolu peaks ilmtingimata välistama igasuguse laenu andmise laenuandja poolt. Hageja on veenvalt põhistanud, et seesmise hindamise arvestusel võib laenusaaja maksimaalne finantskohustuste summa olla 45 % netotasust ning kui kostja poolt kinnitatud andmete põhjal oli põhjust arvata, et kostja igakuiseid finantskohustused on summas 70 eurot, mille lahutamisel 45%-st netotasust kujuneb nn vaba limiit kuus, mistõttu laenuandja poolt antud järelmaksu summa kuus oli umbes 165 eurot oleks peale lepingu sõlmimist olnud laenusaaja igakuine finantskohustuste summa kokku 235 eurot, mis ei olnud ligilähedalgi finantskohustuste piirsummale 45 %. Kostja väide nagu oleks hageja soodustanud ja julgustanud kostjat laenulepingut sõlmima ei ole tõendatud. Kohtu arvates ei saa seda kuidagi mõistliku kõrvalseisjana ka järeldada, et hageja oleks pidanud ilmtingimata küsima veel mingeid andmeid, kui kostja ise pöördus hageja poole laenu saamiseks. Kostja väited ei veena, et hageja oleks saanud kostja pangaandmetest või täiendavate küsimustega välja selgitada laenulepingu sõlmimise ajal, et kostjal võiksid tekkida makseraskused laenu tagasi maksmisega, seda enam kui kostja ise oli oma laenutaotluses kinnitanud, et tema sissetulekust 1 900 eurot piisab lisaks olemasolevale laenukohustusele 70 eurot võtta täiendav laenukohustus 165 eurot, milliste esitatud andmete õigsuse üle pooled käesolevas menetluses ka ei vaidle. Kohtu arvates on mõistlik arvata, et 1 900 eurost piisab 235 eurose laenu teenindamiseks. Seega on hageja tõendanud, et laenuandja ei olnud rikkunud laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pooled vaidlevad selle üle, kas laenuandja on laenulepingu üles öelnud. VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu

üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Pooled ei vaidle, et enne 19.02.2019 laenulepingu ülesütlemiseavalduse saatmist olid kostjal tasumata 10.12.2018 tähtpäevaks tasumisele kuuluvast summast 162,37 eurot (sh põhiosa 39,27 eurot ja intress 124,41 eurot), 10.01.2019 tasumisele kuuluv summa 164,48 eurot (sh põhiosa 42,67 ja intress 121,81 eurot), 10.02.2019 tasumisele kuuluv summa 164,48 eurot (sh põhiosa 44,04 ja intress 120,45 eurot). Mõistlik on arvata, et kui isik ei tee makseid, siis pidi kostja olema teadlik kui suur on tema võlgnevus laenuandja ees. Hageja on veenvalt põhistanud, et igakuisest võlgnevusest oli kostjat teavitatud ka enne laenulepingu ülesütlemiseavalduse saatmist (dtl 74-76). Seega on tuvastatud, et laenusaaja oli makseviivituses kolme järjestikuse tagasimaksega ja laenuandjal oli õigus laenuleping üles öelda, kui laenuandja on laenusaajale andnud vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Kohus tuvastas, et laenuandja on kostjale saatnud 19.02.2019 laenulepingu ülesütlemiseavalduse, milles andis kahenädalase täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks, märkides, et juhul, kui kostja nimetatud täiendava tähtaja jooksul võlgnevust täies ulatuses ei tasu, loeb laenuandja laenulepingu lõppenuks võla tasumiseks määratud tähtpäevale järgnevast päevast (täiendava tähtaja edutul möödumisel) (dtl 31-33, dt.l. 117-118). Tuvastatud on, et laenuandja saatis 19.02.2019 ülesütlemiseavalduse kostja poolt lepingu sõlmimisel teatatud e-postiaadressile (dtl 31-33, 117118). Kuna vaidlust ei ole, et laenulepingu pooled kasutasid omavahel suhtlemiseks kostja epostiaadressi, millele oli saadetud ülesütlemiseavaldus, kostja peale temalse saadetud ülesütlemiseavaldust ühtegi makset ei teostanud ja kostja on laenuandja ülesütlemise avaldusele ka vastanud, siis on hageja veenvalt põhistanud, et kostja on laenuandja poolt saadetud ülesütlemiseavalduse kätte saanud (dtl 72). Kuna vaidlust ei ole, et kostja talle antud täiendava tähtaja jooksul võlgnevust ei tasunud, siis on tõendatud, et hagejal oli õigus lugeda leping lõppenuks lähtuvalt ülesütlemiseavalduses märgitust 06.03.2019. Seoses lepingu lõppemisega pidi kostja tagastama laenuandjale kogu tagastamata laenusumma. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 alusel on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kuna kohus eelneval tuvastanud, et laenuleping lõppes 06.03.2019, siis on tõendatud, et sellest kuupäevast on muutunud sissenõutavaks kogu laenulepingujärgne kohustus. Pooled ei vaidle, et vastavalt 14.07.2018 laenulepingu p-le 2.5 sai kostja hagejalt laenu 4 030 eurot, mida kostja kohustus tagastama vastavalt lepingu lisas 1 kokkulepitud maksegraafikule igakuiselt alates 10.08.2018, kus igakuise makse suuruseks oli 164,48 eurot, välja arvatud viimane osamakse, mille suurus on 164,39 eurot. Vaidlust ei ole, et kostja tasus 10.08.2018 tähtpäevaks tasumisele kuuluva osamakse 13.08.2018 summas 165 eurot, 10.09.2018 tasumisele kuuluva osamakse 12.09.2018 summas 165 eurot, 10.10.2018 tasumisele kuuluva osamakse 12.10.2018 summas 165 eurot ning 10.11.2018 tasumisele kuuluva makse kahes osas vastavalt 13.12.2018 summas 50 eurot ja 21.12.2018 115 eurot (dtl 70-71). Asjaolu, et kostja käesolevas menetluses ei nõustu nagu tema 13.12. ja 21.12.2018 makseid ei oleks tohtinudki laenuandja arvestada novembrikuus tasumisele kuuluva osamakse, s.o. põhivõlgnevuse ja intressi katteks, vaid juba detsembrikuu sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuse katteks ei luba arvata, et pooled poleks võinud teisiti kokku leppida, kus kostja ise on laenuandjale teatanud, et maksab võlgnevuse hiljem (dtl 74). Igal juhul ei ole kostja põhistanud, kuidas selline kostja poolt teostatud makse arvestamine novembrikuu graafikujärgsete maksete katteks oleks kostjat kui tarbijat kahjustav. Pooled ei vaidle, et vastavalt maksegraafikule katsid laekumised 490,94 eurot intressi ja 166,98 eurot

põhiosa. Vaidlust ei ole, et 10.12.2018 tähtpäevaks tasumisele kuuluva summa katteks kostja enam makset ei teinud ning väike ettemaks 2,08 eurot, mis tekkis kostja poolt maksetest nende täissummani ümardamisel (165 eurot nõutava 164,48 euro asemel), millise summa laenuandja arvestaski järgnevate maksete puudumisel 2,08 euro ulatuses põhisumma katteks. Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud peale laenulepingu lõppemist 06.03.2019 laenulepingu järgi tasumata krediidisumma 3 860,94 eurot, mistõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 3 860,94 eurot (4030-166,98-2,08). Tulenevalt VÕS § 401 lg 3 kohaldatakse krediidilepingule laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. VÕS § 416 lg 3 sätestab, et kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete tasumata kogusummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Vaidlust ei ole, et laenulepingu kohaselt pidi kostja maksma intressi krediidisummalt 38,25 % aastas. Hageja on tõendanud, et enne lepingu ülesütlemist pidi kostja tasuma graafikujärgselt kolme kuu, detsember 2018 kuni veebruar 2019, intressi on summas 365,39 eurot (123,13+121,81+120,45) (dtl 26, 31). Kostja ei ole tõendanud, et ta oleks hagejale tasunud laenulepingu järgi talle antud krediidisummalt perioodil kolm kuud enne laenulepingu ülesütlemist (s.o. 10.12.2018 kuni 10.02.2019 eest) s.o. kuni laenulepingu ülesütlemiseni intressi 365,39 eurot. Seega tuleb kostjalt välja mõista hageja kasuks intressi 365,39 eurot. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt rahaliste kohustuste täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled vaidlevad kas laenulepingu punktis 2.13. kokku lepitud viivisemäär 0,105 % päevas kahjustab kostjat ebamõistlikult. VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 2 sätestab, et tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.

VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohtu arvates, ei ole kostja toonud välja selliseid asjaolusid, mis lubaksid arvata, et poolte vahel kokku lepitud viivise määr kahjustaks kostjat ebamõistlikult. Asjaolu, et viivisemäära on suurem kui kolmekordne seaduses sätestatud viivise määr, ei luba iseenesest arvata, et poolte vaheline kokkulepe viivise määra osas ei vastaks seadusele. Tarbijakrediidilepingus viivise kokkulepet reguleerib VÕS § 415, mille lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kuna poolte vahel kokku lepitud viivise määr ei ületa VÕS § 113 lg-s 1 kolmandas lauses reguleeritud viivise määra, siis ei ole kostja väide põhistatud, et kokkulepitud viivisemäär võiks olla tühine. Tuvastatud on, et laenulepingu punktis 2.13. leppisid pooled kokku viivisemäära 0,105 % päevas tasumata laenusummalt, milline viivisemäär vastab lepinguga ettenähtud intressimäärale. Vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale lausele saab viivist nõuda lepinguga ettenähtud intressimääras, mis käesoleval juhul oli 38,25 % aastas ja milline % arvestatuna päevades ongi 0,105 %. Kuna laenulepingu punktis 2.13. kokkulepitud määras lepitud viivis tuleb tasuda tähtaegselt tasumata makselt, siis on hageja viiviste nõue põhistatud (dtl 34, 113), sest kostja on olnud viivituses kuni 06.03.2019 10.12.2018 laenumakse summas 39,27 eurot tasumisega 86 päeva, millest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda viiviseid 3,55 eurot; 10.01.2019 laenumakse summas 42,67 eurot tasumisega 55 päeva, millest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda viiviseid 2,46 eurot; 10.02.2019 laenumakse summas 44,03 eurot tasumisega 24 päeva, millest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda viiviseid 1,11 eurot. Alates laenulepingu ülesütlemise päevast, so. 06.03.2019 kuni hagiavalduse esitamiseni 18.06.2019 on kostja olnud 3 860,94 eurot tasumisega viivituses 104 päeva, millest tulenevalt on kostjal kohustus tasuda viiviseid 421,61 eurot. Lähtudes eeltoodust tuleb hageja viiviste nõue rahuldada ja välja mõista kostjalt hageja kasuks viiviste katteks 428,73 eurot (3,55+2,46+1,11+421,61). Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Seega on põhjendatud kostjalt välja mõista hageja kasuks ka viivis põhinõudelt (3 860,94 eurolt) 0,105 % päevas hagiavalduse esitamisest 18.06.2019, s.o. alates järgmisest päevast nagu nõuab hageja 19.06.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Pooled vaidlevad, kas kostjal on nõudeid hageja vastu, mida tasaarvestada hageja nõudega. VÕS § 171 lg 3 järgi võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui: 1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud; 2) võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi. VÕS § 115 lg 1 alusel kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik

kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et laenuandja ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis ei ole tõendatud kostja väide, et talle on tekkinud kahju seoses vastutustundliku laenamisepõhimõtte rikkumisega kahju, mille kostja soovis tasaarvestada hageja nõuetega kostja vastu. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (dtl 64-65, 73, 134-142), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus rahuldab hagi, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda. TsMS § 173 lg 1 sätestab, asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. Asja järgmisena menetleva kohtu lahendis esitatakse kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Vajaduse korral tuleb märkida ära menetluskulude kandmise erisused kohtuastmete kaupa, samuti kohtueelses menetluses. TsMS § 174 lg 4 järgi kui maakohus kohtuotsuses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesolevas asjas on mõistlik hageja menetluskulud kindlaks määrata mõistliku aja jooksul pärast lahendi jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.