J Ki pankrotihaldur Peep Lillemäe hagi L T vastu kinkelepingu tagasivõitmiseks ning kinnistusraamatu kande tegemiseks tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamiseks. Hagi hind 74 000 eurot.
1.Jätta rahuldamata J Ki pankrotihaldur Peep Lillemäe hagi L T vastu 07.09.2015. a kinkelepingu tagasivõitmiseks ning kinnistusraamatu kande tegemiseks tahteavalduse andmise kohustuse tuvastamiseks.
2.Tühistada 07.11.2019 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, millega kohus määras hagi tagamise korras arestida L T’ile (isikukood xxx) kuuluv Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr xxx kantud kinnisasi (korteriomand asukohaga xxx) ning kanda nimetatud registriosa III jakku esimesele vabale järjekohale käsutamise keelumärge J Ki pankrotihaldur Peep Lillemäe (isikukood xxx) kasuks. Menetluskulude jaotus
1.Menetluskulud jätta täies ulatuses J Ki pankrotihaldur Peep Lillemäe kanda.
2.Välja mõista J Ki pankrotihaldurilt Peep Lillemäe’lt menetluskulud summas 1 260 eurot L T’i kasuks. Kohtuotsus saata pärast jõustumist Tartu Maakohtu kinnistusosakonda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja hageja nõue
1.Kohtule 05.11.2019. a esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid 07.09.2015 J K ning kostja korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega võlgnik kinkis kostjale korteriomandi aadressiga xxx. Kostja on võlgniku ema. 14.02.2019 nimetas kohus tsiviilasjas 2-19-1800 võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks hageja. 11.03.2019 kuulutas Harju Maakohus välja võlgniku pankroti ning määras võlgniku pankrotihalduriks hageja. Võlgnikul on teadaolevalt 8 võlausaldajat, kellel on võlgniku vastu nõudeid kogusummas 47 549 eurot. Võlgnikul puudub vara.
2.PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS § 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti varem kui ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist ning viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu.
3.Hageja hinnangul on käesoleval juhul täidetud 07.09.2015 kinkelepingu PankrS § 109 lg 1 ning § 111 lg 1 alusel tagasivõitmise eeldused. Esiteks kahjustati kinkelepingu sõlmimisega võlausaldajate huve. Kuivõrd võlgnikul puudub vara, siis ei ole võlgniku võlausaldajate nõudeid võimalik pankrotimenetluses rahuldada. Olukorras, kus võlgnikule kuuluks tagasivõidetav korteriomand, oleks korteriomandi müügitulemi arvelt võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Ehk, olukorras, kus võlgnik ei oleks sõlminud kinkelepingut, saaksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses. Võlausaldajate huvide kahjustamise eeldus on täidetud.
4.Teiseks sõlmiti kinkeleping PankrS § 111 lg 1 p 2 nimetatud ajavahemikul. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 14.02.2019 ning kinkeleping sõlmiti 07.09.2015. Kolmandaks on kostja võlgniku lähikondne. PankrS § 117 lg 1 p 3 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks mh tema üleneja sugulane. Kostja on võlgniku ema. Neljandaks ei olnud võlgnik kinkimise ajal maksejõuline.
5.Hageja palub TsÜS § 68 lg 5 alusel kohtul asendada kostja nõusolek kinnistusraamatu kande muutmiseks kohtuotsusega, millega kustutatakse kostja omandiõigust märkiv staatus korterile ning millega kantakse kinnistusraamatusse korteri omanikuks võlgnik.
6.Võlgnik esitas kohtule enda pankrotiavalduse 14.02.2019. 20.09.2018 kinkis võlgnik kostjale enda ainsa vara – korteriomandi xxx alevikus. Koos kinkelepinguga seati korteriomandile isiklik kasutusõigus L Ka kasuks (hagejale teadaolevalt on L Ka võlgniku vanaema). 31.01.2019 võõrandas kostja korteriomandi I ja A Oile. Korteriomandile seatud isiklik kasutusõigus L Ka kasuks jäi seejuures kehtima. Kinnistu
müügihinnaks oli 4 500 eurot ning ostja kinnitas, et on saanud summa enne müügitehingu sõlmimist müüjalt sularahas. Kokkuvõtvalt võõrandas võlgnik oma ema (kostja) kaudu enda ainsaks varaks olnud korteriomandi kolmandale isikule selliselt, et korteriomandile on seatud isiklik kasutusõigus võlgniku vanaema kasuks ning maksmine korteriomandi eest toimus sularahas. Hageja hinnangul on xxx korteri kinke- ja müügitehingute tegelikuks eesmärgiks võlgniku varatuks muutmine, eesmärgiga takistada võlausaldajate nõuete maksmapanekut võlgniku vara arvelt eesseisvas võlgniku pankrotimenetluses. Kostja vastus
7.Kohtule 15.01.2020. a vastuses vaidleb kostja hagile vastu. Kostja on seisukohal, et kinkelepingu tagasivõtmise nõude eeldused ei ole täidetud ning sellest tulenevalt tuleb nõue jätta rahuldamata. J K oli 07.09.2015 kinkelepingu sõlmimise ajal maksejõuline ning J K ei muutunud maksejõuetuks ka peale 07.09.2015 kinkelepingu sõlmimist. 2015. aasta septembris, s.o tagasivõidetava tehingu tegemise ajal ei olnud võlausaldajatel J K ́i vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid, mis oleks ületanud võlgniku sissetulekuid. J K ́l oli 2015. aastal olemas püsiv sissetulek. J K töötas xxx teenides ligikaudu 1400 eurot kuus brutotöötasuna ja ligikaudu 1200 eurot (14476,54/12) netotöötasuna. Nimetatud summade arvelt oli võimalik täita kõiki võlgniku kohustusi. Võlgnik ei muutunud maksejõuetuks ka korteri võõrandamise järgselt. Vastupidi, tema sissetulekud suurenesid. J K töötas ka 2016. aastal xxx, oli mõnda aega vanemapuhkusel ja sai selle aja eest vanemahüvitist ning samuti lisatulusid ettevõtlusest. 2016. aastal oli Võlgniku netosissetulek kokku 23 885,41 ehk ligikaudu 1990,45 eurot (23885,41/12) kuus. Nimetatud summade arvelt oli võimalik jätkuvalt täita kõiki võlgniku kohustusi.
8.Kostja juhib tähelepanu asjaolule, et hagiavalduses toodud võlausaldajate nõuded muutusid sissenõutavaks J K ́i kui xxx kohustuste käendaja vastu alles pärast seda, kui xxx makseraskuste tõttu jäid xxx ́l kohustused täitamata ehk alles 2018 aasta lõpus. Kostja rõhutab, et võlausaldajad on võlgnikust käendajaga sõlminud vastavad lepingud alles 10.02.2017 ja 03.07.2018, s.o aastaid peale vaidlusaluse kinkelepingu sõlmimist. Kohustused muutusid J K ́i suhtes sissenõutavaks alles 2018. aasta lõpus xxx makseraskuste tõttu. Kostja ei muutunud maksejõuetuks kinkelepingu sõlmimise tõttu.
9.07.09.2015 kinkelepingu sõlmimisega ei ole kahjustatud võlausaldajate huve. Käesoleval juhul ei ole Hageja esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et võlausaldajate huve oleks 07.09.2015 kinkelepingu sõlmimisega kahjustatud. Kinkelepingu sõlmimise ajal oli J K soodsas majanduslikus olukorras, tal puudusid sissenõutavad kohustused, mida ta poleks suutnud täita igakuiste sissetulekute arvelt ning ta ei saanud olla teadlik tulevikus sõlmitavatest lepingutest ega oma maksejõuetuse saabumisest. Kuna J K ́i makseraskused tekkisid alles 2017 ja 2018. a käenduslepingutega tagatud kohustuste sissenõutavaks muutumise tulemusel, siis ei saanud J K 2015. aasta kinkelepingu sõlmimise eesmärgiks olla nimetatud võlausaldajate huvide kahjustamine ning kuna tehingu tegemise hetkel võlgnikul puudusid sissenõutavaks muutunud kohustused ja ta oli maksejõuline, siis ei saanud võlgnik sõlmitud kinkelepinguga ka kuidagi nende võlausaldajate huve kahjustada. Käesoleval juhul ei saanud J K ́le olla kuidagi äratuntav, et kinkelepingu sõlmimisega olukorras, kus tal puudusid täitmata kohustused ja tal oli piisavalt vara kõikide kohustuste täitmiseks, võidakse kahjustada võlausaldajate huve. Tulenevalt sellest, et hageja kinkelepingu tagasivõtmise nõude eeldused ei ole täidetud ning hageja nõue on alusetu, tuleb jätta rahuldamata ka nõue kinnistusraamatu kannete tegemiseks ning tühistada kohaldatud hagi tagamise abinõud.
10.Võlgnik täitis korteriomandi tagasi kinkimisega oma ema ees moraalse kohustuse. Kostja peab vajalikuks selgitada, et 2015. a kinkelepinguga täitis võlgnik oma moraalse kohustuse kostja ehk võlgniku ema ees. Kostja selgitab, et võlgnik ei ole kunagi panustanud oma vahenditega vaidlusaluse korteriomandi soetamisse. xxx korteri omandasid võlgniku ema ja isa 1997. a paiku vallasasjana ning korteri erastamisega seoses vormistati see xxx omandisse, võlgniku vanemad said tehingu eest teatud rahasumma ning võlgniku ema ja isa kasutasid korterit edasi liisingulepingu alusel, tasudes liisingumakseid. Liisinguvõtjaks oli vormistatud võlgniku isa, kelle kasuks oli kinnistusregistrisse kantud ka isiklik kasutusõigus, kuid liisingulepingu järgseid kohustusi liisinguandja ees täitis peamiselt võlgniku ema. Liisingulepingu kohaselt jäi korteri omanikuks liisinguandja kuni liisinguvõtja poolt lepingujärgsete kohustuste täitmiseni. Võlgniku panus liisingumaksete näol puudus.
11.2012. a võlgniku vanemad lahutasid ja üles kerkis ühisvara jagamise küsimus. Ühiselt otsustati korterit mitte müüa, vaid anda ühise lapse ehk võlgniku omandisse. Korteris elas edasi kostja ning ka edasisi liisingumakseid tasus kostja. Algselt küll kaaluti, et võlgnik kolib korterisse ja hakkab ise liisingumakseid tasuma, kuid kuna võlgnik oli 2012. a alles 18-19 aastane ja ei omanud piisavat sissetulekut, jäid edasised rahalised kohustused kostja kanda.
12.Kostja lisab asja materjalide juurde 21.05.2012. a kinkelepingu, millega korter võlgniku omandisse anti. Lepingu punktist 3.3 ja 4.4 nähtub, et liisingulepingu jääk oli sel hetkel 74 392,77 eurot, mis vastas korteri selle hetke turuväärtusele. 2012. a tehingutega vormistati liisingulepingu jääk ringi laenuks ja korteriomand koormati hüpoteegiga summas 97 500 eurot erinevatest rahalistest lepingutest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks hüpoteegipidaja kasuks, kelleks tol hetkel oli xxx (xxx ja xxx õigusjärglane). 2015. a septembris oli teada, et võlgnikul sünnib 2016. a alguses laps ning 3-liikmelise perena nad ei oleks xxx korterisse koos kostjaga elama mahtunud. Samuti oli selge, et võlgnikul pole mõistlik tasuda oma pere üürikorteri eest ja hakata maksma lisaks kostja elukohaks oleva korteri laenumakseid ja muid kulusid. Seega, kuna kostja oli aastaid tasunud xxx korteriga seotud makseid, korter oli jätkuvalt kostja elukohaks ja 2015.a septembris oli selge, et võlgnik ei hakka ka edaspidi xxx korteris ise elama ega selle eest ise tasuma, siis lepiti ema ja poja vahel kokku, et poeg kingib korteri emale tagasi (nii mõistsid pooled ise tehingut), täites sellega ühtlasi oma moraalse kohustuse ema ees, kes oli juba aastaid korterisse üksi rahaliselt panustanud ja kelle elukohaks korter oli pikka aega olnud. Asjaolu, et võlgniku arvelt pole toimunud vaidlusaluse korteriga seotud makseid on hästi teada ka hagejale, kellel on täielik juurdepääs võlgniku arvelduskontodele. Kostja rõhutab, et võlgnik ei kaotanud 2015. a tehinguga rahaliselt, kuna korter oli nagunii koormatud hüpoteegiga panga kasuks ning korteriomandil puudus hüpoteegiga tagatud laenujäägist tulenevalt tegelik turuväärtus. Ka eeltoodud põhjustel ei saa kuidagi väita, et 07.09.2015.a tehingutega oleks muutunud võlgnik maksejõuetuks või et tema varaline olukord oleks tegelikult halvenenud ega ka seda, et tehing oleks kahjustanud võlgniku võlausaldajate huve. Kohtu põhjendused
13.Kohus, tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et hagiavaldus ei kuulu rahuldamisele.
14.Kohus on tuvastanud, et Harju Maakohtu 14.02.2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-191800 nimetati J Ki ajutine haldur ning 11.03.2019. a määrusega kuulutati välja J Ki pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Peep Lillemäe.
15.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 07.09.2015 J K ning kostja korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, millega võlgnik kinkis kostjale korteriomandi aadressiga xxx. Kostja on võlgniku ema. Hageja hinnangul ei olnud J K kinkimise ajal maksejõuline, samuti kahjustati kinkelepingu sõlmimisega võlausaldajate huve.
16.Kostja ei eita 07.09.2015. a tehingu tegemist, kuid kostja vastuväite kohaselt vaidlusaluse tehinguga ei ole võlausaldajate huve kahjustatud, kuna tehingu tegemise ajal oli J Kil piisav igakuine sissetulek oma kohustuste täitmiseks ning ta ei muutunud maksejõuetuks pärast 07.09.2015. a kinkelepingu sõlmimist. J Kil ei olnud sissenõutavaks muutunud kohustusi, samuti ei soovinud J K tekitada võimalikele võlausaldajatele kahju, kuivõrd makseraskused tekkisid alles 2017. a ja 2018. a käenduslepingutega tagatud kohustuste sissenõutavaks muutumise tulemusel (tl 48).
17.Kohus nõustub kostja vastuväidetega. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise hagi korral tuleb nõude aluste tuvastamisel lähtuda tehingu tegemise ajal kehtinud pankrotiseaduse redaktsioonist (vt ka Riigikohtu 3.11.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 10; 22.02.2012. otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 38; 21.05.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-62-12, p 9). Vaidlusaluste tehingute tegemise ajal kehtinud PankrS § 109 lõige 1 sätestas, et tagasivõitmisel tunnistab kohus käesoleva seaduse §-des 110–114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lõige 1 punkt 4 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, mis oli tehtutud viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi teadma. PankrS § 111 lg 1 p 2 kohaselt kohus tunnistab kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Harju Maakohtu 14.02.2019. a määrusega tsiviilasjas nr 2-19-1800 nimetati J Ki ajutine haldur ning 11.03.2019. a määrusega kuulutati välja J Ki pankrot, vaidlusalune tehing on tehtud 2015. a septembris, seega vähem kui viis aastat enne J Ki ajutise halduri nimetamist. Kohtu hinnangul on PankrS § 110 lg 1 p-st 4 ja PankrS § 111 lg 1 p 2 tulenev ajaline eeldus tehingu kehtetuks tunnistamiseks täidetud.
18.PankrS § 117 lg 1 p 5 kohaselt on füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed võlgniku abikaasa ülenejad ja alanejad sugulased, abikaasa õde ja vend. PankrS § 117 lg 3 järgi kohus võib lugeda võlgniku lähikondseks ka käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Puudub vaidlus, et kostja on J Ki lähikondne. Kostja on J Ki ema.
19.PankrS § 110 lg 3 tulenevalt võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja hinnangul võlausaldajate huve vaidlusaluse tehinguga ei kahjustatud, korteriomand on ka koormatud hüpoteegiga. Kostjale teadaolevalt oli võlgnikul piisav sissetulek oma kohustuste täitmiseks.
20.Riigikohus on selgitanud, et kehtetuks tunnistatav tehing peab kahjustama võlausaldajate tegelikke varalisi huve, mida tehinguga rikuti. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks tuleb hagejal tõendada, et tehingu tegemata jätmisel oleksid võlausaldajate nõuded tõenäoliselt rahuldatud suuremas ulatuses (Riigikohtu 03.05.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-17, p 13). Kusjuures võlausaldajate huvide kahjustamisega on
tegemist ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, mis toob hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise (Riigikohtu 03.11.2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-08, p 12).
21.Kohtu hinnangul ei muutunud J Ki 07.09.2015. a tehingu tulemusel maksejõuetuks, samuti ei kahjustanud 07.09.2015. a kinkelepingu sõlmimine J Ki võlausaldajate huve. Kohus on seisukohal, et kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et tehing võiks kahjustada J Ki võlausaldajate huve. Kohtule on esitatud ajutise halduri aruanne, mille kohaselt muutus J K maksejõuetuks seetõttu, et käendas eraisikuna mitmeid xx (registrikood xxx) kohustusi. Seoses äriühingu pankrotimenetluse raugemisega jäid kohustused täitmata ja võlausaldajad esitasid nõuded käendaja vastu (tl 15). Kohtu hinnangul ei saanud kostja käesoleval juhul arvestada võimalusega, et kinketehing võiks kahjustada J Ki tulevasi võlausaldajaid, kuivõrd J Kile kuuluv äriühing xxx tegutses kuni 2017. aasta keskpaigani kasumlikult ning J Kil oli piisav igakuine sissetulek oma kohustuste täitmiseks. J Kil puudusid täitmata, sissenõutavaks muutunud kohustused (tl 48, 138-139). Kohtu hinnangul ei pidanud kostja ette nägema, et käenduslepingute sõlmimisega kaasnev risk realiseerub aastaid hiljem. Käesoleval juhul ei saa kinkeleping võlausaldajate huve kahjustada ka seetõttu, et vaidlusalusel korteriomandil lasub alates 2012. a hüpoteek panga kasuks, millega tagatud nõude jääk oli tehingu tegemise ajal 74 392,77 eurot (tl 42, 125). Hageja väited selle kohta, et vaidlusaluse korteriomandi pankrotimenetluses realiseerimisel saaksid rahuldatud J Ki võlausaldajate nõuded, on kohtu hinnangul vastuolus kohtule esitatud tõenditega. J Ki pankrotimenetluses on tunnustatud üksnes PankrS § 153 lg 1 p 2 sätestatud rahuldamisjärgu nõuded (tl 95). Hüpoteek korteriomandil tagab kostja kohustust panga ees. Esmajoones peaks käesoleval juhul pandieseme müügi tulemist tasuma seega hüpoteegipidaja nõude kooskõlas PankrS § 139 sätestatuga. Eeltoodust tulenevalt oleks käesoleval juhul korteriomandi pankrotivarasse tagasivõitmine kasulik üksnes pankrotihaldurile, kes saaks sel viisil suurendada pankrotihalduri tasunõuet.
22.Riigikohus on 21. mai 2012. a lahendis 3-2-1-62-12 p 10 leidnud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Seejuures ei ole oluline, et võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks. Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset tagajärge soovis, mis tehinguga saabus.
23.Käesolevas menetluses kogutud tõenditest nähtub kohtu hinnangul, et pankrotimenetluse võlausaldajate jaoks ei oleks korteriomandi pankrotivarasse tagasivõitmisel tegelikku majanduslikku sisu, mistõttu ei saa kohtu hinnangul 07.09.2015. a kinkelepingu sõlmimine ka J Ki võlausaldajate huve negatiivselt mõjutada. Eeltoodust tulenevalt ei ole hagi õiguslikult põhjendatud ning see ei kuulu rahuldamisele. Menetluskulud
24.TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud täies ulatuses hageja kanda.
25.Kostja palub hagejalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1 260 eurot (sh käibemaks). Menetluskulude nimekirja kohaselt kasutas kostja esindaja teenust hagiavaldusele vastuse koostamiseks, dokumentide ja hageja seisukohaga tutvumiseks, sellele 16.04.2020. a vastuse koostamiseks, kokku 7 tunni ulatuses (tl 153-154).
26.Kostja esindaja toimingud on kohtu hinnangul põhjendatud ja vajalikud ning tsiviilasja keerukusega kooskõlas. Menetluskulude nimekiri on esitatud kohtu poolt määratud tähtajal.
27.Riigikohus on 13.11.2013.a määruses kohtuasjas nr 3-2-1-115-13 asunud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohus on seisukohal, et tasu õigusteenuse eest summas 150 eurot (lisandub käibemaks) tunnis ei ületa õigusabituru keskmist ning kohtute poolt mõistlikuks peetud tunnihinda. Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud menetluskulu kokku summas 1 260 eurot, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
/allkirjastatud digitaalselt/ Karin Sonntak Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.