2-20-5502/13 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval - lahend.ee

6.Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja § 174 lg 2 tuleb menetluskulud üldjuhul menetlust lõpetavas määruses jaotada ja ka summaliselt kindlaks määrata. Pankrotimenetluse kulud tuleb PankrS § 150 lg 2 kohaselt tasuda pankrotivarast. Antud juhul on pankrotimenetluse kuludeks ajutise pankrotihalduri tasu ja tehtud kulu. Kuna haldur on oma tasu taotluse esitanud, ei ole käesoleval juhul tema tasu kindlaksmääramiseks takistusi. Taotluse kohaselt on ta töötanud x tundi, mille eest x-eurose tunnitasu (maksimummäär x eurot) puhul on tasuks x eurot (ei lisandu ega sisalda käibemaksu). Kuna võlgnikul pankrotimenetluse kulude katteks ilmselt raha ei jätku, palub haldur oma tasust x eurot välja mõista riigi vahenditest PankrS § 23 lg 3 kohaselt ning ülejäänud summa pankrotivarast OÜ-le Autente B2C arveldusarvele, mille kaudu haldur tegutseb. Kohus leiab, et ajutise halduri esitatud taotlus on põhjendatud. Vastavalt PankrS § 150 lg 4 otsustab kohus pankrotimenetluse raugemise korral pankrotimenetluse kulude jagamise asjaolude kohaselt. PankrS § 23 lg 4 kohaselt võib kohus määrata ajutise halduri tasu ja vajalike kulutuste hüvitamise summas x eurot riigi vahenditest juhul, kui pankrotimenetlus lõpetatakse raugemise tõttu pankrotti välja kuulutamata. Kuigi antud juhul pankrotimenetlus ei rauge, on olemas eeldused nimetatud sätete kohaldamiseks summa ja hüvitamise osas, sest raugemist takistab üksnes PankrS § 171 lg 11 – võlgnik on esitanud taotluse kohustustest vabastamise menetluse algatamiseks ning just seetõttu on kohus pankroti välja kuulutanud. Vara pankrotimenetluse katteks on tõenäoliselt äärmiselt vähene. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 4 kohaselt kohaldatakse õigussuhet reguleeriva sätte puudumisel sätet, mis reguleerib reguleerimata õigussuhtele lähedast õigussuhet, kui õigussuhte reguleerimata jätmine ei vasta seaduse mõttele ega eesmärgile. Kindlasti ei ole seadusandja mõtteks PankrS § 171 lg 11 sätestatud olukorra puhul ajutise halduri tasust ilmajätmine. Seega leiab kohus, et antud juhul tuleb tasu määramisel lähtuda samaaegselt nii PankrS § 23 lg 4, § 150 lg 2 kui lg 4 sätetest, s.t Eesti Vabariik hüvitab ajutise halduri tasust x eurot (ei sisaldu ega lisandu käibemaksu) ning ülejäänud summa tuleb välja mõista pankrotivarast. Muude menetluskulude osas märgib kohus, et avaldaja enda menetluskulude (sh riigilõiv) tuleb TsMS § 172 lg 1 kohaselt jätta tema kanda.