Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

on arestinud võlgniku pangakontod. Nõude katteks aga laekumisi toimunud ei ole. Kohtutäitur on selgitanud võlausaldajale saadetud teates, et täitemenetluse käigus ei ole olnud võimalik nõuet täita, kuna võlgnikul puudub vara. Võlausaldaja on seisukohal, et võlgnik on püsivalt maksejõuetu ning palub kohtul kuulutada välja võlgniku pankrot. Kohus võttis 22.04.2020 määrusega pankrotiavalduse menetlusse, kohustas võlausaldajat 15 päeva jooksul tasuma kohtu deposiiti ajutise halduri tasu ja kulude katteks 200 eurot. Võlgnik ei ole kohtule pankrotiavalduse osas oma kirjalikke seisukohti esitanud. Võlausaldaja ei ole kohtu poolt määratud tähtaja jooksul ajutise halduri tasu ja kulude katteks deposiiti tasunud ja on nõustunud asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohtumääruse põhjendused Pankrotiseaduse (PankrS) § 11 alusel võib kohus määrusega kohustada pankrotiavalduse esitanud võlausaldajat tasuma ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiidina selleks ettenähtud kontole kohtu määratud rahasumma, kui on alust eeldada, et pankrotivara selleks ei jätku. PankrS § 15 lg 3 p 5 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise halduri nimetamata, kui võlausaldaja on jätnud tasumata käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma, kui kohus on nõudnud selle tasumist enne ajutise halduri nimetamist. PankrS § 11 lg 41 näeb ette, et kui töötaja on esitanud tööõigussuhtest tuleneva nõude alusel tööandja vastu pankrotiavalduse ning kohus on nõudnud töötajalt käesoleva seaduse §-s 11 nimetatud rahasumma tasumist ja ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks on muu hulgas käesoleva paragrahvi lõike 3 punkt 5, teeb kohus, kui töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ajutise halduri nimetamata jätmise kohta määruse, milles hindab, kas töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, ning toob välja asjaolud, millest nähtub, et pankrotivara ei jätku pankrotimenetluse kulude katteks. Kohus võttis 22.04.2020 määrusega pankrotiavalduse menetlusse ja kohustas töötajat tasuma PankrS § 11 alusel ajutise halduri tasu ja kulutuste katteks deposiiti. Töötaja deposiiti ei tasunud. Kohus peab seega hindama, kas avalduse esitanud töötaja on pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõuete olemasolu tõendanud. Seejärel peab kohus välja tooma asjaolud, millest nähtub, et võlgnikul ei jätku pankrotivara pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 10 lg 4 kohaselt peab pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja esitama tõendid oma nõude suuruse, aluse ja täitmise tähtaja kohta. Sama paragrahvi lõige 5 sätestab, et kui nõude kohta on jõustunud kohtulahend või vahekohtu otsus, ei pea võlausaldaja nõude kohta muid tõendeid esitama. Võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks on asjaolu, et vastavalt Töövaidluskomisjoni 19.12.2018.a otsuse nr. 4-1/2228/18 resolutsiooni punktile 2 on võlgnikult välja mõistetud töötasu summas 1978,85 eurot. Vastavalt resolutsiooni punktile 3 on võlgnikult välja mõistetud koondamishüvitis summas 2435,92 eurot. Vastavalt resolutsiooni punktile 4 on võlgnikult välja mõistetud hüvitis töölepingu ülesütlemisest vähem etteteatatud aja eest summas 4639,85 eurot. Kokku mõistis Töövaidluskomisjon võlgnikult avaldaja kasuks välja võlgnevuse summas 9054,62 eurot. Töövaidluskomisjoni otsus on jõustunud. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on töötaja pankrotiavaldust piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud, kuivõrd avaldaja nõude osas on olemas jõustunud Töövaidluskomisjoni otsus. Järgnevalt hindab kohus, kas võlgnikul jätkub vara pankrotimenetluse kulude katteks. Võlgnik ei ole pankrotiavalduste aluseks olevat töövaidluskomisjoni otsust täitnud. Võlausaldaja on pöördunud Töövaidluskomisjoni otsusega väljamõistetud summade sissenõudmiseks Tallinna kohtutäitur x poole, kes on 18.02.2019.a täiteasja nr. 031/2019/391 algatanud, kuid täitemenetlus ei ole toonud oodatud resultaati. Täitur on arestinud võlgniku pangakontod.

Täitur on selgitanud rahalise nõude täitmise võimatuse 13.04.2020 teates, et täitemenetluse käigus ei ole olnud võimalik nõuet täita, kuna võlgnikul puudub vara. Viidatud asjaoludele tuginedes on kohus seisukohal, et võlgnikul ei jätku pankrotivara pankrotimenetluse kulude katteks. Eeltoodust tulenevalt esineb alus PankrS § 11 lg 41 kohaselt ajutise halduri nimetamata jätmiseks. Kohus on tuvastanud, et töötaja on pankrotiavaldusi piisavalt põhistanud ja oma nõude olemasolu tõendanud ning tööandjal puudub vara pankrotimenetluse kulude katteks. PankrS § 15 lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus lõpetab seega pankrotiavalduse menetluse. Tulenevalt töötuskindlustuse seaduse § 21 lg 1 p-st 4 võib töötaja esitada hüvitise taotlemise avalduse töötukassale, kui tööandja on maksejõuetuks tunnistatud käesoleva seaduse § 19 punkti 3 alusel. Sama seaduse § 19 p 3 ütleb, et tööandja on maksejõuetu, kui kohus on teinud pankrotiseaduse § 15 lõikes 41 nimetatud ajutise halduri nimetamata jätmise määruse või pankrotiseaduse § 27 lõikes 41 nimetatud pankrotiavalduse läbi vaatamata jätmise määruse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on TsMS § 138 lg 2 kohaselt muuhulgas riigilõiv ning asja läbivaatamise kulud. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Eeltoodust lähtuvalt jätab kohus menetluskulud võlausaldajate kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.