Hageja EE (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja advokaat Arvo Kivar Kostja AA (isikukood xxxxxxxxxx), lepinguline esindaja vandeadvokaat Pirkka-Marja Põldvere
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 20.09.2019. a otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude põhivõla kuni 76 936,61 eurot ja samas ulatuses viivise väljamõistmiseks. Muuta menetluskulude jaotust. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
5.Välja mõista AAilt põhivõlgnevus 76 936,61 eurot ja viivis 76 936,61 eurot EEu kasuks.
1(13)
6.Poolte maakohtu menetluskulud jätta 82,77% ulatuses EEu ja 17,23% osas AAi kanda, poolte apellatsioonimenetluse kulud jätta 32,11% ulatuses EEu ja 67,89% ulatuses AAi kanda.
7.Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja möödumisel pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
1.EE (hageja) esitas 20.04.2017 Harju Maakohtule hagi AAi (kostja) vastu. Hageja palus lõpliku nõudena kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 134 299,55 eurot, intressi 30 000 eurot, viivise 20.04.2017 seisuga 30 351,70 eurot ja alates 21.07.2017 viivise määraga 0,2% päevas põhivõlgnevuselt kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 134 299,55 eurot, menetluskulud jätta kostja kanda. Hageja tugines järgmistele asjaoludele: - pooled sõlmisid 29.05.2007 võlaõigusliku kinnistu mõttelise osa müügilepingu (edaspidi leping); - asjaõiguslepingut lepingus kokkulepitud ajal ei sõlmitud; - kostja pöördus müügilepingu täitmise nõudega kohtusse ja kohtulahenditega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja põhivõlg 61 355,18 eurot, viivis 19 493,76 eurot, edasiulatuv viivis alates 31.12.2010 0,026% päevas kuni põhinõude täitmiseni ja leppetrahv 5000 eurot; - kohtuotsuste täitmiseks algatas kostja täitemenetluse, mille tulemusena laekus kosjale 85,09 eurot; - 02.12.2016 taganes kostja lepingust, taganemine jõustus 12.12.2016; - hageja esitas 15.12.2016 kostjale nõude müügilepingu alusel saadud 134 214,46 euro tagastamiseks. Kostja on kohustatud tagastama hagejale müügilepingu alusel saadud 134 299,55 eurot. Pooled on lepingus kokku leppinud viivise määras 0,2% päevas. See määr kohaldub ka intressile. Hageja tasaarvestas leppetrahvi nõude 5000 eurot. Seoses kostja tasaarvestuse nõuetega leidis hageja, et nõuded on mõistlikkuse ja hea usu põhimõttega vastuolus, aga lisaks sellele: - varasemas kohtuasjas (2-10-67349) peeti leppetrahvinõuet 38 346,99 eurot hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ning rahuldati see 5000 euro ulatuses; - kostja ei saa samal alusel lepptrahvi nõuda; - kostja ei ole leppetrahvi nõudest teatanud mõistliku tähtaja jooksul; - leppetrahvi nõue on aegunud; 2(13)
- alternatiivselt tuleb leppetrahvi nõuet vähendada; - kahju hüvitamise nõue on põhjendamata ja tõendamata.
KOSTJA VASTUVÄITED
2.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja sai hagejalt 130 464,85 eurot. Hageja intressi ja viivise nõude osas märkis kostja järgmist: - pooled ei leppinud lepingus kokku intressi määraga 0,2% päevas tasumises, arvestuse aluseks tuleks võtta seaduses kokkulepitud intressimäär; - intressimäär 0,2% ei ole kokku lepitud juhuks, kui lepingust taganeb müüja; - hageja intressi ja viivise arvestused on ebaõiged ja tal puudub kostja vastu nõue, mida tasaarvestada; - kostja esitas 02.12.2016 lepingust taganemise avalduses hagejale tasaarvestusavalduse 180 133,82 euro ulatuses, mistõttu lõppesid hageja nõuded kostja vastu kattuvas ulatuses alates kostja tasaarvestuse jõustumisest 12.12.2016; - viiviseid tuleks arvestada alates taganemise avalduse jõustumisest 12.12.2016; - kostja keeldus õigustatult oma kohustuste täitmisest hageja vastuvõtuviivituse tõttu, st hageja ei tasunud müügihinda ega ilmunud asjaõiguslepingu sõlmimisele alates 31.07.2007. Kostja tasaarvestuse aluseks olev nõue tuleneb varasemas tsiviilasjas väljamõistetud summadest (hagi esitamise seisuga): - põhivõlgnevus 61 355,18 eurot - leppetrahv 5000 eurot; - alates kohtulahendi tegemisest välja mõistetud viivis 0,026%; - viivis 38 886,79 eurot; Kokku 105 241,97 eurot. Kostjal on täiendav leppetrahvi nõue hageja vastu 85 404,74 euro ulatuses. Müügilepingu p 7.4 teise lause kohaselt on hageja kohustatud tasuma kostjale leppetrahvi 38,35 eurot (600 Eesti krooni) iga päeva eest alates ajast, mil pooled pidid sõlmima asjaõiguslepingu. Kohtuotsusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx on hagejalt välja mõistetud leppetrahv 5000 eurot 1222 päeva eest perioodil 30.07.2007 - 03.12.2010. Ülejäänud perioodi eest leppetrahvi hagejalt välja mõistetud ei ole. 04.12.2010 - 02.03.2017 (viimane on hagi esitamise aeg) on hageja viivitanud 2227 päeva ning leppetrahvi suurus on seega 85 404,74 eurot (38,35x2227). Kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue 57 809 eurot. Kokku võlgneb hageja kostjale 182 100,68 eurot ning tasaarvestuse järgselt 49 311,40 eurot.
MAAKOHTU OTSUSE PÕHJENDUSED
3.Maakohus jättis seoses hageja poolt nõuete tagasivõtmisega läbi vaatamata hageja hagi kostja vastu intressinõude 698 347,81 euro osas ning viivisenõude osas, mis ületab põhivõlgnevust 134 299,55 eurot. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 71 936,61 eurot. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud: - 29.05.2007 sõlmisid pooled lepingu, millega kostja kohustus müüma hagejale 302/382 mõttelist osa kinnisasjast hinnaga 3 000 000 Eesti krooni (191 734,95 eurot);
3(13)
- kohtulahenditega varasemas tsiviilasjas mõisteti hagejalt välja põhivõlg 61 355,18 eurot, leppetrahv 5000 eurot, viivis 19 493,76 eurot ja viivis alates 31.12.2010 põhinõudelt määraga 0,026% päevas kuni põhinõude täitmiseni; - 02.12.2016 taganes kostja lepingust ja tegi ühtlasi avalduse vastastikkuste nõuete tasaarvestamiseks, mille tulemusena nõudis hagejalt 49 668,97 euro tasumist; - lepingust taganemine jõustus lepingu kohaselt 12.12.2016. Maakohus tuvastas dokumentaalsete tõendite (lepingu ja varasemas asjas tehtud kohtulahendite) alusel, et hageja on kostjale tasunud lepingu alusel 130 464,85 eurot (3 000 000 – 960 000 = 2 040 000 Eesti krooni ehk 130 379,76 eurot + 85,09 eurot). Selle raha peaks kostja laenulepingust taganemise korral hagejale tagastama. Tuleb tuvastada, millised nõuded eksisteerisid pooltel pärast kostja poolt lepingust taganemist ja tasaarvestusavalduse esitamist. Tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud. Lepingust taganemine ei lõpeta kohustusi tagasiulatuvalt, vaid lepingust juba tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Üleantu tagastamine toimub juba tagastusvõlasuhte raames VÕS §-de 189-191 järgi. Taganemisega ei kao lepingurikkumised, mis olid taganemise ajaks toimunud. Kui ostja oli hilinenud tasumisega, ei vabasta taganemine vastutusest selle eest. Lõpeb küll täitmisnõue, kuid muud lepingu rikkumisest tulenevad nõuded, esmajoones kahju hüvitamise ja leppetrahvi või viivise nõuded (mida juba võis nõuda) säilivad. Perioodilist leppetrahvi võib jätkuva rikkumise eest nõuda kuni lepingust taganemiseni. VÕS § 189 lg 1 teise lause järgi peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse VÕS §-s 111 sätestatut. Sama lõike kolmanda lause järgi tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates. Eeltoodust tulenevalt peab kostja tagastama hageja makstud ostuhinna koos sellelt arvestatud intressiga VÕS §-s 94 sätestatud määras. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumisest asendub intressinõue VÕS §-s 113 ettenähtud viivisega. Kuna lepingust taganemisel tekkiva müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab müüja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist (RKTKo nr 3-2-1-33-09, p-le 10 ja nr 3-2-1-80-10, p-le 15). Kostjalt intressi nõudmine ei ole hea usu põhimõtte vastane. Kuigi hageja ei ilmunud asjaõiguslepingu sõlmimiseks notarisse 10 aasta jooksul, oli kostjal õigus lepingust taganeda. Kostja tegi seda alles 02.12.2016 avaldusega. Kostja on hagejalt saadud raha kasutanud alates raha saamisest, seega on hageja õigustatud nõudma intressi alates 27.10.2009 ning seda kuni tagastamiskohustuse sissenõutavaks muutumiseni. Lepingu p 7.6 kohaselt pidi kostja taganemisel hagejale tagastamisele kuuluva raha deponeerima lepingu tõestanud notari deposiitarvel 15 päeva jooksul arvates taganemise avalduse jõustumisest. Kuna taganemisavaldus jõustus 12.12.2016, pidi kostja selle kohustuse täitma hiljemalt 27.12.2016 ehk tagastamisnõue muutus sissenõutavaks alates 28.12.2016. Seega oli hagejal õigus nõuda intressi perioodi 27.10.2009-27.12.2016 eest ning viivist alates 28.12.2016.
4(13)
Hageja ei saa nõuda intressi 29.05.2007 müügilepingu punktis 7.6 kokku lepitud viivisemääras. Vastavalt 29.05.2007 müügilepingu punktile 7.6 taganemisel tasumisele kuuluva summa on müüja kohustatud deponeerima lepingu tõestanud notari deposiitarvel 15 päeva jooksul arvates taganemise avalduse jõustumisest ning nimetatud kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma ostjale viivist 0,2% müügihinnast iga viivitatud päeva eest. Pooled ei ole lepingus kokku leppinud intressimääras ja hagejal õigus arvestada intressi VÕS § 94 sätestatud määras. Lepingu p-s 7.6 kokku lepitud viivisemäär 0,2% müügihinnast iga viivitatud päeva eest on kokku lepitud juhuks, kui müüja ei tagasta taganemisel tasumisele kuuluvaid summasid. Kokkuvõttes on hagejal kostja vastu intressinõue perioodi 27.10.2009-28.12.2016 eest 5486,40 eurot ning hageja on kostjalt õigustatud nõudma 135 951,25 eurot (põhivõlgnevus 130 464,85 eurot + seadusjärgne intress 5486,40 eurot). Kostjal on pärast lepingust taganemist hageja vastu varasemate kohtuotsustega väljamõistetud viivisenõue 19 493,76 eurot, leppetrahvi nõue 5000 eurot, edasiulatuva viivise nõue alates 31.12.2010 määraga 0,026% päevas seisuga 02.12.2016 34 520,88 eurot (61 355,18x0,026%x2164), kokku 59 014,64 eurot. Otsustega hagejalt kostja kasuks välja mõistetud põhivõla (lepingust tuleneva tasu) nõuet 61 355,18 eurot seoses lepingust taganemisega kostjal enam ei ole. Samal põhjusel ei saa kostja nõuda ka viivist põhivõlalt peale lepingust taganemist. Kostja täiendava leppetrahviga seoses tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - kostja õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tuleneb lepingu p 7.4 I lausest ja 7.4. II lausest; - lepingu p 7.4 I lause kohaselt lepingust taganemisel ostjast tingitud asjaolude tõttu on ostja kohustatud müüjale tasuma leppetrahvina 600 000 Eesti krooni, millest arvestatakse maha ostja poolt müüjale käesoleva lepingu alusel juba tasutud summad; - lepingu p 7.4 II lause kohaselt, kui lepingu punktis 5 nimetatud asjaõigusleping sõlmitakse ostjast tingitud asjaolude tõttu peale ühe kuu möödumist käesoleva lepingu sõlmimise päevast arvates, kohustub ostja tasuma müüjale iga päeva eest, mis ületab 1 kuud, täiendavalt 600 Eesti krooni; - asjaõiguslepingut ei ole sõlmitud hageja (ostja) tõttu; - varasemas kohtuasjas esitas kostja lepingu p 7.4 II (maakohtu lahendis ekslikult I lause) lause alusel päevaleppetrahvi nõude 38 346,99 eurot ja kohtuotsusega rahuldati see 5000 euro ulatuses; - päevaleppetrahvi nõue rahuldati varasemas kohtuasjas perioodi 30.07.2007-03.12.2010 osas. Kuna kostja saanuks päevaleppetrahvi nõuda käesolevas asjas nõutud perioodi eest alates 31.12.2010 ka enne võlaõiguslikust lepingust taganemist 02.12.2016, ei ole kostja esitanud leppetrahvi nõuet 2011, 2012 ega 2013 osas mõistliku aja jooksul (VÕS § 159 lg 2). Seega ei saa kostja nimetatud aastate osas tekkinud leppetrahvi nõuet kasutada tasaarvestuseks. 2014, 2015 ja 2016 - 02.12.2016 esitatud leppetrahvi nõue on esitatud mõistliku aja jooksul ja kostja saab hageja nõudega tasaarvestamiseks kasutada 01.01.2014-02.12.2016 perioodi eest esitatud leppetrahvi nõuet 40 881,10 eurot. Asjaolusid kaaludes leidis maakohus, et hageja taotlus leppetrahvi vähendamiseks on põhjendatud ning vähendas seda perioodi 01.01.2014 02.12.2016 osas 5000 euroni. Kostja ei ole õigustatud nõudma leppetrahvi lepingu p 7.4 II lause alusel pärast lepingust taganemist.
5(13)
Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja vastu tasaarvestatav nõue kokku summas 64 014,64 eurot (59 014,64 + 5000). Võttes arvesse, et hagejal on tulenevalt kostja poolt lepingust taganemisest hageja vastu nõue summas 135 951,25 eurot ning kostjal hageja vastu nõue summas 64 014,64 eurot, siis kostja poolt lepingust taganemise tulemusel 02.12.2016 tasaarvestusid poolte vastastikused nõuded kattuvas osas ning hagejal jäi kostja vastu juhindudes VÕS § 88 lg 8 põhinõue summas 71 936,61 eurot. Hageja viivisenõudega seoses tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - pärast kostja poolt lepingust taganemist ja tasaarvestust jäi hagejal kostja vastu põhinõue 71 936,61 eurot; - hagejal on õigus nõuda viivist alates 28.12.2016 lepingu p 7.6 alusel; - asjaõigusleping jäi sõlmimata hageja tõttu. Kui hageja oleks enda kohustusi täitnud, siis ei oleks kostja pidanud lepingust taganema ega hagejale lepingujärgi saadut tagastama. Kuna rikkumine tulenes hagejast endast, siis ei ole hagejal õigust tugineda kostjapoolsele kohustuse rikkumisele ega rakendada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid, mh nõuda viivise maksmist (VÕS § 101 lg 3). Lisaks ei ole kostja keeldunud oma kohustuse täitmisest, vaid on leidnud, et vastastikkused nõuded on rahuldatud tasaarvestuste teel. Seega tuleb hageja viivisenõue jätta rahuldamata. Maakohus hindas kostja menetlusliku tasaarvestusnõude kahju 57 809 euro osas ja asus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et kostjal puudub kahjunõue, mida tasaarvestada hageja nõudega. Eeltoodust tulenevalt kuulus hageja nõue kostja vastu rahuldamisele 71 936,61 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda TsMS § 163 lg 1 ja § 168 lg 4 alusel.
APELLATSIOONKAEBUS
4.Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles jäeti hagi rahuldamata ja teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja täiendavalt põhivõlg 62 362,94 eurot, intress kuni 30 000 eurot ning viivised kuni 134 299,55 eurot. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et kostja leppetrahvi ja viivisenõue on õiguspärased, tasaarvestada need hageja intressi ja viivisenõuetega ning seejärel põhivõlaga. Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas ja jätta menetluskulud kostja kanda. Maakohus on vääralt tõlgendanud lepingutingimusi, valikuliselt hinnanud vaidluse asjaolusid ja tõendeid ning kohaldanud ebajärjepidevalt hea usu põhimõtet. Maakohus on jõudnud valele seisukohale, et kostja on hagejalt saanud 130 379,76 (lisaks täitemenetluses saadud 85,09 eurole). Kostja ise on kinnitanud hagejalt 134 214,46 euro saamist. Kinnisasja müügihind oli 3 000 000 Eesti krooni. Kostja on ise kohtule kinnitanud, et on sellest summast saanud 134 214,46 eurot (2 100 000 Eesti krooni). Maakohus on ebaõigesti hinnanud kostja poolt saadud summa tagastamise tähtaega. Maakohus on leidnud, et VÕS § 82 lg-st 3 ja 7 tulenevalt pidi kostja kohustuse täitma mõistliku aja jooksul. Samas leiab maakohus, et vastavalt lepingu p 7.6 on müüja taganemisel tasumisele kuuluva summa kohustatud deponeerima lepingu tõestanud notari deposiitarvel 15 päeva jooksul arvates
6(13)
taganemise avalduse jõustumisest. Seega oli poolte vahel täpne kohustuse täitmise tähtaeg kokku lepitud ning analüüs mõistlikust tähtajast on asjakohatu. Maakohus on eksinud, et raha tagastamise intressimäär ei saa olla müügilepingu punktist 7.6 tulenev 0,2%. Samas on maakohus nõustunud kostja seisukohaga, et hageja intressinõue asendus viivisenõudega. Maakohus nõustus, et rahalise kohustuse mittetähtaegsel täitmisel tuleb tasuda kokkulepitud protsendi määras kõrvalnõudeid – üks kõrvalnõue (intressinõue) võib asenduda ja muutuda teiseks (viivisenõudeks). Seetõttu tuleb ka hageja intressinõude puhul lähtuda lepingu p 7.6 kokkulepitud määrast 0,2%. Kostja (apellatsioonkaebuses ekslikult hageja) intressinõude osas perioodi eest 27.10.200928.12.2016 ei ole maakohus arvutuskäiku välja toonud, mistõttu ei ole maakohtu märgitud summat võimalik kontrollida. Samuti ei nähtu otsuse resolutsioonist, et maakohus oleks kostja intressinõude rahuldanud. Maakohus ei ole kohelnud pooli võrdselt ja samadel alusetel ning ei ole hea usu põhimõtet kohaldanud mõlema poole nõuete suhtes. Maakohus tunnustas kostja viivisenõuet, kuid jättis hageja viivisenõude rahuldamata põhjusel, et kostja poolne summa tagastamise viivitus tulenes hagejast. Hageja viivisenõue tulenes müügilepingu punktist 7.6, mis näeb ette lepingust taganemise korral müügihinna tagastamisega viivitamisel maksmisele kuuluva summa. Kostja suhtes viivisenõude tekkimist ei põhjustanud hageja. Kostja viivisenõude arvestamine on väär ja ebaõiglane. Hageja ei pea kostjale tasuma müügihinda, mis tuleneb varasemas kohtuasjas tehtud otsustest. Hagejal ei ole küll kohustus tasuda müügihinda, kuid ta peab kohtu hinnangul tasuma viivist olematu müügihinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Kostja viivitas lepingust taganemisega kuus aastat ja kasvatas oma viivisenõuet, kuigi taganemise õigus, alus ja võimalus oli talle teada kogu aeg. Maakohus on hagejat teistkordselt karistanud leppetrahviga asjaolude eest (asjaõiguslepingu sõlmimata jätmine), mis said kostjale teatavaks juba ligi kümme aastat tagasi ning mille eest kohtud on juba kostja kasuks leppetrahvi välja mõistnud. Selline maakohtu seisukoht on hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja kordab leppetrahvi osas maakohtus esitatud seisukohti mõistliku aja aegumise kohta. Alternatiivselt, kui kohtu hinnangul on kostjal õigus nõuda hagejalt teistkordselt leppetrahvi 5000 euro tasumist, siis palub hageja kostja leppetrahvi ja viivisenõuded tasaarvestada hageja intressi ja viivisenõuetega. Ebaõige on menetluskulude tervikuna hageja kanda jätmine, kui hagi osaliselt rahuldati.
VASTUS APELLATSIOONKAEBUSELE
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu tühistada osas, millega maakohus jättis rahuldamata hageja nõude põhivõla kuni 76 936,61 euro ja samas ulatuses viivise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus saab teha ise uue otsuse, millega
7(13)
rahuldab hageja nõuded nimetatud ulatuses (TsMS § 657 lg 1 p 2). Seoses sellega tuleb muuta menetluskulude jaotust. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus kuulub osalisele rahuldamisele. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kuivõrd kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsuse järeldust, et kostja oli pärast lepingust taganemist õigustatud hagejalt nõudma seoses varasema kohtulahendiga väljamõistetud viivist 19 493,76 eurot, 31.12.2010-02.12.2016 edasiulatuvat viivist 34 520,88 eurot ja leppetrahvi 5000 eurot, samuti et kostjal ei ole hageja vastu tasaarvestatavaid nõudeid leppetrahvi 38 346,99 euro ja kahju hüvitise 57 809 euro osas, ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas. I
7.Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et maakohus on määranud ebaõigesti hageja lepingust tuleneva põhinõude suuruse 130 379,76 eurot (lisaks täitemenetluses saadud 85,09 eurole).
7.1.Pooltel oli põhinõude suuruse üle vaidlus (kostja 02.10.2017 menetlusdokument p 1.13.1. ja 2.1.1., I kd, tl 125 pöördel). Maakohus pidi tõendite alusel tuvastama, millise osa müügilepingus sätestatud kinnistu osa hinnast oli hageja tasunud. Asjaolu, et varasemas menetluses oli müüja avaldanud hagis, et on ostjalt saanud 2 100 000 krooni ja tasumata on 960 000 krooni, kohtud kajastasid seda otsuste kirjeldavates ja põhjendavates osades, ei võtnud müüjalt õigust tugineda käesolevas menetluses tõenditele, mis kajastasid võlga müüja poolt toodud arvestuse kohaselt.
7.2.Tallinna Ringkonnakohtu otsusest tsiviilasjas nr x-xx-xxxxx nähtuvalt on hagejalt välja mõistetud kostja kasuks põhivõlg 61 355,18 eurot (960 000 krooni). Müügilepingu kohaselt oli lepingu eseme hind 3 milj krooni ehk 191 734,94 eurot. Järelikult jäi ostjal tasuda 3 000 000 – 960 000 = 2 040 000 krooni, mis võrdub 130 379,76 euroga (2 040 000 : 15,6466 = 130 379,76). Eurodes võib arvestuse tuua välja viisil 191 734,94 -61 355,18 = 130 379,76 eurot. Täitemenetluse kaudu sai müüja ostjalt 85,09 eurot. Seega on maakohtu järeldus, et ostja tasus müüjale 130 379,76 + 85,09 = 130 464,85 eurot, lõppjärelduses õige.
7.3.Kui hageja leidis, et ta tasus kostjale rohkem, tuli nimetatud asjaolu põhistada ja tõendada. Hageja on väitnud, et ostja sai 134 299,55 eurot (02.10.2017 menetlusdokument p 3, I kd, tl 121), ilma näitamata, millal ja mil viisil need summa on ostjale tasutud ega esitamata selle kohta tõendeid. Kui hageja oleks nimetatu esile toonud, oleks varasemas kohtuasjas tehtud ringkonnakohtu otsus ostjalt 61 355,18 euro väljamõistmise kohta vaid üks tõend teiste hulgas ja maakohus saanuks tõendeid hinnata. Nimetatut ei ole aga hageja menetluse jooksul teinud. Kostja ei ole nimetatud asjaolu ka käesolevas menetluses omaks võtnud. II
8.Maakohus leidis põhjendatult, et taganemisavaldus jõustus 12.12.2016 ja tulenevalt lepingu p-st 7.6 tuli taganemisel tasumisele kuuluv võlasumma müüjal deponeerida lepingu tõestanud notari deposiitarvele 15 päeva jooksul arvates taganemisavalduse jõustumisest, seega hiljemalt 27.12.2016. Õige on seega maakohtu järeldus, et tagastamisnõue muutus sissenõutavaks alates 28.12.2016 ning hagejal oli õigus nõuda intressi perioodi 27.10.2009-27.12.2016 eest ning viivist 28.12.2016 alates. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et poolte vahel lepiti kokku kohustuse täitmise tähtaeg taganemise puhuks. Maakohtu arutlus seaduses reguleeritud mõistlikust ajast on ebavajalik, kuid ei muuda maakohtu otsust lõppjärelduses ebaõigeks.
8(13)
III
9.Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus oleks pidanud mõistma kostjalt välja intressi 0,2% täitmata kohustuselt 29.05.2007 lepingu p 7.6 alusel.
9.1.Nimetatud lepingupunktis on pooled kokku leppinud järgnevas: “Taganemisel tasumisele kuuluva summa on müüja kohustatud deponeerima lepingu tõestanud notari deposiitarvele 15 päeva jooksul arvates taganemise avalduse jõustumisest ning nimetatud kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma ostjale viivist 0,2% müügihinnast iga viivitatud päeva eest.“
9.2.Lepingust kehtival taganemisel lõpevad poolte lepingulised suhted, v.a taganemisest tekkivad võlasuhted (VÕS § 188 lg 2 ja § 189 lg 1). Seaduse kohaselt tuleb tagastatavalt rahalt tasuda intressi raha saamisest alates (VÕS § 189 lg 1 III lause). Muude kokkulepete puudumisel on selleks VÕS § 94 lg 1 järgne intressimäär või, kui rahalt teeniti tegelikkuses kõrgemat intressi, saab nõuda seadusjärgset intressi ületava intressiosa välja lg 1 esimese lause järgi. Viimatinimetatud asjaolusid ei ole hageja esile toonud.
9.3.Tsiviilõiguses kehtivast privaatautonoomia põhimõttest tulenevalt on pooled õigustatud mitteimperatiivsete normide korral seadusest erinevalt kokku leppima. Intressi tasumise nõue VÕS § 189 lg 1 kolmanda lause mõttes on seadusest tulenev nõue. VÕS § 189 on dispositiivne norm ja pooled võivad taganemise õiguslikud tagajärjed seadusest erinevalt kokku leppida.
9.4.Üks võimalus on tõlgendada poolte kokkulepet viisil, et pooled leppisid kokku, et müüja taganemisel ei maksa müüja ostjale intressi alates ostja poolt raha tasumisest müüjale, vaid maksab viivist alates p-s 7.6 sätestatud deponeerimiskohustuse täitmata jätmisest. Sellist tõlgendust ei toeta siiski poolte menetluses esitatud seisukohad. Nimelt ei ole kostja tuginenud sellele, et nimetatud kokkuleppega soovisid pooled välistada hageja seadusest tuleneva õiguse nõuda intressi raha kasutamise eest alates raha saamisest.
9.5.Kolleegium saab maakohtu otsuse p-s 55 toodud lepingu p 7.6 tõlgendusest aru viisil, et pooled ei ole leppinud kokku intressi tasumises kindlas määras, kuid ei ole ka leppinud kokku selles, et seadusest tulenev intressinõue oleks välistatud. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et sellisel juhul ei ole lepingu pooled kokku leppinud kõrgemas kui seadusest tulenevas intressimääras. Pooled on kokku leppinud, et tasuda tuleb viivist ja seda mitte alates raha saamisest, vaid lepingu p-s 7.6 nimetatud kohustuse sissenõutavaks muutumisest.
9.6.Seaduse kohaselt saab intressinõue asenduda viivisenõudega, kuid mitte vastupidi. Maakohus leidis seega õigesti, et nimetatud lepingupunkti alusel ei saa kostjalt välja mõista intressi määraga 0,2% tagastamata summalt alates ostja poolt raha tasumisest, kuna pooled ei ole kokku leppinud intressi tasumises nimetatud määras, kuid alates 28.12.2016 saab nõuda viivist lepingu p-s 7.6 kokkulepitud määras.
10.Maakohus leidis põhjendatult, et hagejal on õigus nõuda intressi perioodi eest 27.10.200927.12.2016 seaduses sätestatud (VÕS § 94) määras. Maakohus leidis, et intressinõude suurus on 5486,40 eurot (maakohtu otsuse p 57). Maakohus ei ole esitanud intressinõude arvestuskäiku. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu intressiarvestust intressikalkulaatoriga (kättesaadav internetis aadressil https://www.viivisekalkulaator.ee) ja see on korrektne. Ringkonnakohus võttis seejuures arvesse põhinõude suuruse 130 464,85 ja perioodi 27.10.2009-28.12.2016. Seega on maakohtu otsus õige ka nimetatud osas.
9(13)
11.Apellant heidab maakohtule ette, et kohtuotsuse resolutsioonis ei ole maakohus intressinõuet rahuldanud. Nimetatu on seletatav sellega, et tasaarvestuse tegemine on erinev sõltuvast sellest, kas kostja on esitanud vastuhagi või tasaarvestuse vastuväite. Kui kostja esitanuks vastuhagi, tulnuks mõlema poole nõuete rahuldamine ja vastav tasaarvestus kajastada kohtuotsuse resolutsioonis (TsMS § 457 lg 2). Kostja tugines varasemale tasaarvestusele ja esitas ka menetlusliku tasaarvestuse vastuväite, kuid ei esitanud vastuhagi. Maakohus on hagi osalise rahuldamata jätmisega tuvastanud asjaolu, et hagejal ja kostjal olid tasaarvestatavad nõuded, mis kattuvas ulatuses on lõppenud. Nimetatu nähtub maakohtu otsuse p-st 70. Sellisel juhul ei ole vaja resolutsioonis tasaarvestust märkida ja otsuse õigusjõu tekkimiseks piisab, kui tasaarvestus nähtub kohtuotsuse põhjendustest nagu see on juhul. Seega ei ole maakohus rikkunud nimetatud osas menetlusõiguse norme. IV
12.Järgnevalt vastab kolleegium hageja väidetele seoses maakohtu poolt rahuldamata jäetud viivisenõudega.
12.1.Maakohus jaatas hageja põhimõttelist õigust nõuda pärast nõuete tasaarvestamist allesjäänud põhinõudelt 71 936,61 eurot viivist alates 28.12.2016 lepingu p 7.6 ja VÕS § 113 lg 1 alusel, kuid leidis ka, et selle õiguse välistab VÕS § 101 lg-st 3 tulenev keeld.
12.2.VÕS § 101 lg 3 kohaselt ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab. Seega tuleb igal konkreetsel juhul hinnata, millises osas on rikkumise põhjustanud võlgnik (kostja) ja millises võlausaldaja (hageja), ning selle võrra tuleb piirata õiguskaitsevahendi kohaldamise ulatust. Maakohtu otsusest selline poolte vastastikkusest lepingust tulenevate kohustuste selge eristamine ei nähtu. Maakohus on tuginenud viivise väljamõistmata jätmisel üksnes asjaolule, et hageja tõttu jäi asjaõigusleping sõlmimata. Nimetatu ei ole aga piisav tuvastamaks, millised kohustused olid hageja ja kostjal üksteise suhtes ja kas kostja sai täielikult keelduda viivise maksmisest või võis seda teha mingis ulatuses. Tegemist on põhjendamiskohustuse rikkumisega, mille ringkonnakohus saab kõrvaldada.
12.3.Hageja nõudis viivist lepingu p 7.6 alusel põhjusel, et kostja ei deponeerinud lepingus kokkulepitu kohaselt summat, mille hageja müügilepingu alusel juba tasunud oli ja mis taganemise korral tagastada tuli.
12.4.Kostja arvates (kostja 21.06.2017 ja 02.10.2017 seisukohad) tuleb hagi tema vastu jätta rahuldamata, kuna tal on õigus keelduda lepingust taganemisest tulenevate kohustuste täitmisest järgmistel põhjustel: - kostja ei saanud oma lepingulist kohustust täita seetõttu, et hageja hoidus kinnisasja asjaõiguslepingu sõlmimisest ja ostuhinna tasumisest, millega sattus vastuvõtuviivitusse VÕS § 113 lg 4 tähenduses; - kostja ei pea tasuma viiviseid, kuna kostja müügilepingust tuleneva kohustuse täitmine ei olnud võimalik hageja müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu VÕS § 101 lg 3 järgi (hageja müügihinna tasumata jätmine ja asjaõiguslepingu sõlmimata jätmine); - kuni müügilepingust taganemiseni puudusid hagejal mistahes nõuded kostja vastu ja peale müügilepingust taganemist on hageja nõuded kostja taganemisavalduses tehtud tasaarvestusega lõppenud.
10(13)
13.Kaks esimest põhjendust võlgnevuse mittetasumiseks ei ole õiguslikult põhjendatud. Kostja taganemisega müügilepingust vabanes hageja kohustusest sõlmida asjaõigusleping ja tasuda kinnisasja ostuhind. Samas tekkis kostjal kohustus tagastada hagejale seni tasutud ostuhind.
14.Kui kostjal olid hageja lepingust taganemise jõustumise seisuga (12.12.2016) hageja vastu kehtivad nõuded ja ta tasaarvestas need oma taganemisavalduses, on hageja nõuded kostja vastu kattuvas ulatuses tasaarvestusega lõppenud. Tasaarvestuse kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, millised nõuded olid pooltel.
14.1.Kostjapoolse taganemisega lepingust tekkis kostjal kohustus tasuda hagejale seni tasutud ostuhind, mis maakohtu tuvastatu kohaselt oli 130 464,85 eurot ja intressi 5486,40 eurot, seega kokku 135 951,25 eurot.
14.2.Kostja on oma tasaarvestusega seonduvad väited esitanud erinevates menetlusdokumentides. 21.06.2017 vastuses (I kd, tl 87-88) on kostja leidnud, et hageja nõue on lõppenud taganemisavalduses tehtud tasaarvestusega. Kostja viitab taganemisavalduse p-s 12 toodud summale 49 668,97 eurot. 02.10.2017 ja 16.10.2017 menetlusdokumentides (vastavalt I kd, tl 123-131 ja 189-191) viitab kostja taganemisavalduse punktidele 6-9 ja esitab lisaks sellele menetlusliku tasaarvestuse nõude.
14.3.Kostja on selgitanud, et tema menetlusliku tasaarvestuse nõude suuruseks on 182 100,68 eurot, mis koosneb järgmistest komponentidest: - kahju hüvitamise nõue 57 809 eurot; - varasemas tsiviilasjas alates kohtulahendist väljamõistetud viivisintressist 38 886,79 eurot; - täiendav leppetrahvi nõue 85 404,74 (alates 04.12.2010, mis hagiavalduse esitamise seisuga oli 85 404 eurot (2227 päeva eest). Kokku 182 100,53 eurot.
14.4.Taganemisavaluse p-des 6-8 toodu kohaselt on kostja tasaarvestatav nõue avalduse tegemise seisuga (02.12.2016) 180 133,82 eurot ja moodustab järgmistest nõude komponentidest: - leppetrahv lepingu p 7.4 I lause alusel 38 346,99 eurot; - varasema kohtuotsuse alusel väljamõistetud võlgnevus (põhivõlg 61 355,18, viivis 19 493,76 eurot, leppetrahv 5000 eurot ja edasiulatuv viivis perioodi eest 31.12.2010-02.12.2016 34 457,07 eurot) 120 306,01 eurot; - leppetrahv lepingu p 7.4 II lause alusel 82 836 eurot. Kostja kasutab tasaarvestuseks avalduse kohaselt viivise ja leppetrahvi nõudeid 180 133,82 euro ulatuses.
14.5.Arvestades, et taganemine omandas mõju alates 12.12.2016 ja ostuhinna tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks alates 28.12.2016, sai hageja tasaarvestada oma nõuded nimetatud kuupäevast.
14.6.Maakohus tuvastas, et kostja oli pärast lepingust taganemist õigustatud hagejalt nõudma varasema kohtuotsusega väljamõistetud viivise 34 520,88 eurot ja päevaleppetrahvi 5000 eurot.
14.7.Kostja ei ole pärast lepingust taganemist õigustatud hagejalt nõudma varasema kohtuotsusega väljamõistetud põhivõlga 61 355,18 eurot ega viivist põhivõlalt.
11(13)
15.Seoses kostja lepingu p 7.4 II lause alusel esitatud leppetrahvi nõudega 82 836 eurot tuvastas maakohus järgmised asjaolud: - pooled olid kokku leppinud, et kui lepingu punktis 5 nimetatud asjaõigusleping sõlmitakse ostjast tingitud asjaolude tõttu peale ühe kuu möödumist käesoleva lepingu sõlmimise päevast arvates, kohustub ostja tasuma müüjale iga päeva eest, mis ületab 1 kuud, täiendavalt 600 Eesti krooni. - kostja nõudis nimetatud lepingu punkti järgi nõuda leppetrahvi 38,35 eurot päevas 2160 päeva eest perioodil 31.12.2010-02.12.2016 perioodi eest; - asjaõigusleping jäi sõlmimata hageja tõttu; - varasemas kohtuasjas rahuldati osaliselt (5000 euro ulatuses) kostja leppetrahvi nõue hageja vastu perioodi eest 30.07.2007-03.12.2010; - kostja nõudis täiendavat leppetrahvi esmakordselt 02.12.2016 taganemisavalduses; - leppetrahvi nõue aastate 2011-2013 eest ei ole esitatud mõistliku aja jooksul; - kostja sai kasutada tasaarvestamiseks leppetrahvi nõuet perioodi eest 01.01.2014-02.12.2016 40 881,10 euro ulatuses.
16.Hageja taotluse alusel leppetrahvi vähendamiseks vähendas maakohus vastava perioodi päevaleppetrahvi 5000 euroni ja leidis, et kostjal on õigus nõuda hagejalt 5000 euro ulatuses leppetrahvi. Maakohus leidis (otsuse p 60), et kostjal ei ole täiendavalt lisaks 5000 eurole võimalik kasutada tasaarvestuseks leppetrahvi nõuet 38 346,99 eurot, mis tulenes lepingu p 7.4 esimesest lausest. Nimetatud osas ei ole pooled maakohtu otsust vaidlustanud. Hageja on vaidlustanud lepingu p 7.4 II lause alusel väljamõistetud leppetrahvi väljamõistmist ka vähendatud osas.
16.1.Kostja soovis käesolevas menetluses maksma panna leppetrahvi nõuet uue perioodi eest, kusjuures varasema perioodi eest on hagejalt varasema kohtuotsusega perioodiline leppetrahv juba välja mõistetud. Riigikohtu praktikas on analoogset vaidlusküsimust käsitletud nt lahendis nr 2-16-11056 p-s 23.1. ja leitud, et esitatud viivise vähendamise taotluse korral teeb kohus (kui on alust viivist vähendada) viivise suuruse kohta lõpliku otsuse, seda ka tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise kohta. /.../ Eesmärk on vältida samade poolte vahel samadest faktilistest ja õiguslikest suhetest tuleneva viivise suuruse üle vaidlemist mitu korda, mitmes kohtuasjas. Viivise suurust määrates peab kohus seega arvestama mõistlikus ulatuses ka sellega, et viivitus võib edasi kesta ka pärast viivise vähendamise kohta otsuse tegemist.
16.2.Kuigi Riigikohtu lahend on tehtud viivise kohta, on samad seisukohad kolleegiumi hinnangul kohaldatavad ka leppetrahvi osas. Seega on põhjendatud apellandi seisukoht, et kostjal ei ole tema vastu tasaarvestatavat nõuet 5000 euro osas.
16.3.Kokkuvõttes oli kostjal hageja vastu taganemise aja seisuga nõue 59 014,64 eurot. Nimetatust tulenevalt on ebaõige ka maakohtu otsuse p-des 70 ja 72 väljendatud seisukoht, et lepingust taganemise tulemusel 02.12.2016 tasaarvestusid poolte vastastikused nõuded kattuvas osas ning hagejal jäi kostja vastu põhinõue 71 936, 61 eurot. Arvestades ringkonnakohtu seisukohti, oli hagejal kostja vastu 135 951,25 – 59 014,64 = 76 936,61 euro suurune nõue. V
17.Maakohus leidis vääralt, et kostja ei pea hagejale viivist tasuma, kuna kohustuse rikkumise on põhjustanud hageja ise (ei ilmunud asjaõiguslepingut sõlmima ja ei tasunud ostuhinda). Hageja tõttu jäi küll asjaõigusleping sõlmimata, kuid kostja taganemisega müügilepingust vabanes hageja nendest kohustusest. Seega ei saa neid varasemaid kohustuste rikkumisi vaadelda kostja viivise maksmise kohustusest vabanemise alusena VÕS 101 lg 3 mõttes.
12(13)
Maakohus on nimetatud materiaalõigusnormi vääralt tõlgendanud. Samuti puudus kostjal õigus jätta tagastamata rahasummalt viivis tasumata, kuna tema tasaarvestusavaldus oli põhjendatud vaid osaliselt (59 014,64 euro ulatuses).
18.Maakohus leidis, et kostja menetlusliku tasaarvestuse aluseks olev kahjunõue (57 809 eurot) ei ole põhjendatud. Otsust ei ole nimetatud osas vaidlustatud.
19.Maakohus tuvastas õigesti otsuse p-s 54, et tagastamisele kuuluvatelt summadelt oli hageja õigustatud nõudma viivist alates 28.12.2016. Kostja ei ole tuginenud asjaolule, et viivise määr on liiga suur ega esitanud taotlust viivise vähendamiseks (VÕS § 113 lg 8 ja § 162). Kostja on leidnud sisuliselt, et hagejal ei ole õigust viivist nõuda müügilepingust tulenevate kohustuste rikkumise tõttu (VÕS § 103 lg 3) (kostja 02.10.2017 menetlusdokumendi p 2.2.5, I kd, tl 12); lepingu p-s 7.6 sätestatud viivise määr ei kohaldu müüja lepingust taganemisele (kostja 02.10.2017 menetlusdokumendi p 2.2.3, I kd, tl 126) ja kostja on kõik hageja nõuded tasaarvestanud.
20.Arvestades taganemislepingus avaldatud tasaarvestuse järgset hageja põhjendatud põhivõla suurust 76 936,61 eurot, ja lepingu p-s 7.6 kokkulepitud viivise määra 0,2%, viivitatud päevade arvu 1220 perioodil 28.12.2016-30.04.2020, on hagejal õigus kostjalt nõuda viivist kohtuotsuse tegemise aja seisuga (30.04.2020) 187 725,33 eurot (https://www.viivisekalkulaator.ee). Hageja on viivisenõude piiranud põhinõude suurusega (vt 14.08.2019 protokoll lk 5, III kd, tl 150). Seetõttu kuulub hageja nõue viivise osas rahuldamisele 76 936,61 euro ulatuses.
21.Kokku on hageja nõue kostja vastu põhjendatud 2 x 76 936,61 = 153 873,22 euro ulatuses ja kuulub nimetatud ulatuses kostjalt väljamõistmisele. VI
22.Seoses maakohtu otsuse muutmisega tuleb muuta kohtuotsust ka menetluskulude jaotuse osas, arvestades asjaoluga, et osaliselt jäid hageja nõuded ka läbi vaatamata. Hageja esialgse nõude suurus enne haginõuete osalist tagasivõtmist oli 892 998,36 eurot, millest rahuldamisele kuulub 153 873,22 eurot. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud maakohtus 82,77% ulatuses hageja ja 17,23% ulatuses kostja kanda (TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 2 ja 4 alusel). Apellatsioonkaebuse nõudest 226 662,49 eurot kuulub rahuldamisele 67,89%, mistõttu jäävad poolte menetluskulud ringkonnakohtus 32,11% ulatuses hageja ja 67,89% ulatuses kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).
23.Kuna maakohus ei ole vaidlustatud otsuses hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 teisest lausest lähtudes apellatsioonkaebuse lahendamisel ka ringkonnakohus. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.
24.TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Margo Klaar, Ele Liiv, Peeter Pällin /allkirjastatud digitaalselt/
13(13)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.