Pankrotiõigus › Füüsilise isiku võlgadest vabastamise menetlus

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik

Võlgnik ei ole oma kohustusi süüliselt rikkunud, sest ta ei ole varjanud oma sissetulekuid eesmärgiga jätta võlausaldajate nõuded maksmata määras, milleks ta oleks seaduse järgi kohustatud. Võlgadest vabastamise menetluse ajal on võlgnik kasvatanud üksinda kahte last, laste isa on toetanud võimaluste piires. Võlgnik on selgitanud, et tema töötasud on olnud seetõttu miinimummääras, kuna Rapla maakonnas on raske leida töökohta arvestatava töötasuga. Tallinnas ei ole võlgnikul võimalik tööl käia, kuna ta peab tagama lapse üle järelevalve. Ka viimasel aastal, kui tal oli paar kuud võimalus töötada välismaal, oli tema tegelik sissetulekuks 650 eurot, millest jagub söögi ja muude vajalike kulude jaoks raha 200 eurot kuus, s.o 50 eurot nädalas. Kogu teenitav ja saadav sissetulek on kulunud igapäevasteks kuludeks. Tihti on juhtunud, et raha ei jätkugi kõikide hädavajalike kulutuste tegemiseks ning seetõttu on ta raha laenanud YY-lt, kuid on alati maksnud laenu tagasi. Võlgnik on suutnud oma lastele ja endale tagada miinimumvajaduste rahuldamise. Võlgnik on käinud viie aasta jooksul koos sõpradega meelelahutuskohas ning eluliselt on usutav, et kulud jaotatakse võrdselt. Kohus tuvastas, et kohustustest vabastamise menetluse jooksul on võlgnik koos alaealiste lastega elanud nii kasinalt, et ainult on võimalik olnud rahuldada pere miinimumvajadused. Saadud lisasissetulekud, mis ei ole olnud märkimisväärsed summad, on kulunud kulutustele, mille rahuldamiseks tavasissetulekust ei piisa. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et võlgnik on pidanud pidevalt võtma sõbralt laenu, et pere vajadusi rahuldada. Võlgnik on tegelenud võlgadest vabastamise menetluse jooksul tulutoova tegevusega. Võlgnik on selgitanud kohtule veenvalt, miks ta ei ole saanud käia tööl arvestatava töötasu eest. Võlgniku ülalpidamisel oli kaks alaealise last ning võlgniku alaealine tütar sai emaks. Seega kohustus võlgnik pühenduma noorema lapse kasvatamisele ja tema eest hoolitsemisele, vanema lapse ja viimase lapse aitamisele. Võlgniku peres jätkub söögirahaks nädalas 50 eurot ja muudeks hädavajalikeks väljaminekuteks (riided jm) on võlgnik pidanud kasutama tuttavalt laenatud raha. Võlgniku selgitused rahade liikumiste kohta tema kontol on eluliselt usutavad. Võlgnik on kasutanud kõik oma rahalised vahendid põhjendatult enda, laste ja lapselapse ülalpidamiseks. Võlgnik ei ole kulutanud raha mittetarvilikele asjadele, välisreisidele. Kohus ei tuvastanud, et võlgnik kuritarvitaks alkoholi ja narkootikume. Kohus ei pea ka meelelahutuskohas käimist suureks paheks. Kohus leiab, et võlgniku ja tema laste elu ei ole olnud kerge ega külluslik, võlgnik on võidelnud parema tuleviku eest. Kohus leiab, et kuivõrd võlgniku pankroti põhjustas sisuliselt tema poolt eluaseme soetamiseks ja renoveerimiseks võetud eluasemelaen ning võlgnik jäi ilma pankrotimenetluse käigus müüdud eluasemest, mis ei vähendanud selleaegse väga madala kinnisvarahinna tõttu oluliselt laenuvõlgnevust, tundub kohtule äärmiselt ebaõiglane jätta võlgnik kohustustest vabastamata pelgalt seetõttu, et võlgnevus on suures mahus tagasi maksmata. Kohtu hinnangul on võlgnik siiski enda võimete/võimaluste piires täitnud seadusest tulenevaid kohustusi. Seega ei nõustu kohus võlausaldajate seisukohaga, et võlgnik on oma seadusest tulenevaid kohustusi süüliselt rikkunud. Kohus leiab, et võlgniku tegevus/tegevusetus ei ole süülise iseloomuga. Võlgnik ei ole tahtlikult jätnud täitmata pankrotiseaduses määratud kohustusi. Kohus leiab, et asjaolu, et võlgnik ei ole võlausaldajatele väljamakseid määratud ulatuses teinud, ei ole kohtu hinnangul aluseks võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on viie aasta jooksul täitnud PankrS § 173 lg-dest 1 ja 2 tulenevaid kohustusi. Ta on tegelenud tulutoova tegevusega, ei ole varjanud saadud tulusid ega vara, on andnud teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus on veendunud, et võlgnik ei tasunud kogu kohustustest vabastamise perioodi jooksul võlausaldajatele võlgnevust, kuna selleks puudusid võimalused. Määruskaebus

Võlausaldaja ei nõustu maakohtuga selles, et on äärmiselt ebaõiglane jätta võlgnik kohustustest vabastamata pelgalt seetõttu, et võlgnevus võlausaldajale on suures ulatuses tasumata ning võlgniku eluase müüdi väga madala hinnaga. Võlgnik on seadusest tulenevaid kohustusi rikkunud ja kahjustanud võlausaldajate huve. Võlgnik ei ole tegelenud tulutoova tegevusega. Ta on üle kümne aasta töötanud samal töökohal ning teeninud oluliselt madalamat töötasu Eesti Vabariigi keskmisest töötasust. Kohtupraktika järgi ei saa sellist käitumist pidada tulutoova tegevusega tegelemiseks. Võlgniku selgitused töö otsimise osas väljaspool Raplat on paljasõnalised ja vastuolulised. Võlgnik on pidanud üleval kahte last ning lapselast, kuna võlgniku tütar sai 17 aastaselt lapse. Poolteist aastat sai võlgniku tütar vanemahüvitist ning käis õhtukoolis. Võlgniku tütrele on laekunud vanemahüvitis, samuti peetakse igakuiselt võlgniku tütre sissetulekutelt kinni pensioni teise samba maksed. Kuivõrd võlgniku tütrel on ilmselgelt olemas igakuine sissetulek, ei vaja ta täielikult ülalpidamist võlgnikult ning võlgnik oleks pidanud vähendama võlgnevusi võlausaldajate ees. Võlgnik on tasunud üksnes marginaalse summa oma võlgnevuste katteks. Kohus on hinnanud võlgniku käitumist vaid tahtluse osas. Süülisus ei hõlma ainult tahtlust. Võlgnik on olnud raskelt hooletu oma kohustusi rikkudes. Nõuetekohaselt käitudes oleks võlausaldaja nõue rahuldatud suuremas ulatuses. Menetluse edasine käik

lõpetab kohus PankrS § 175 lg 8 järgi võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise menetluse. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras (võlgadest vabastamise menetluse eesmärk) ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus ning seadus (PankrS § 175 lg-d 2 ja 4) sätestab absoluutsed keeldumisalused, mille puhul on võlgniku kohustustest vabastamine välistatud (vt Riigikohtu 20.06.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-49-16, p 15). PankrS § 175 lg 2 p 2 järgi keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamisest keeldumiseks tuleb kohtul võlgniku kohustustest vabastamise menetluse lõpetamiseks tuvastada, et võlgnik on PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi rikkunud, võlgnik on oma eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt ning võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve. Kohustustest vabastamisest keeldumise aluseks saavad olla üksnes need rikkumised, mis võlgnik paneb toime võlgniku rollis, mitte iseenda usaldusisiku rollis. Käesolevalt ei leia kinnitamist väide, et võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud. Võlgniku kohustuste rikkumiseks võib pidada seda, kui võlgnik oma sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik pole sissetulekuid vähendanud ega vara varjanud. Kui võlgnikul ka on igakuiseid kohustusi rohkem kui sissetulekuid, ei tähenda see veel, et ta kahjustab tahtlikult võlausaldajaid. Maakohus tuvastas, et peale maksude maha arvamist jääb perele kuus 200 eurot söögi jaoks ja muudeks vajalikeks kulutusteks (riided jalatsid jm). Lisasissetulekud, mis ei ole olnud märkimisväärsed, on kulunud ära nendele kulutustele, mille rahuldamiseks tavasissetulekust ei piisaks. Lisaks on pere ülalpidamiseks võetud sõbralt laenu. Võlausaldaja ei ole maakohtu määrust selles osas vaidlustanud. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et sellise sissetulekuga perel on võimalik rahuldada ainult oma miinimumvajadused. Võlgnik on täitnud TsMS § 173 tulenevaid kohustusi oma võimaluste ja võimete piires. Määruskaebuses esitatud väited, et võlgnik oleks saanud tasuda võlausaldajale suuremas ulatuses, ei ole põhjendatud ega tõendatud. Maakohus on pidanud võlgniku selgitusi töötamise ja töö otsimise osas põhjendatuks ning ringkonnakohus nõustub nendega. Kohus nõustub maakohtu tuvastatuga ka selles osas, et võlgnikule ei saa heita ette töö mitteotsimist Tallinnas, kuna võlgnikul on vaja tagada alaealiste laste järelevalve. Asjaolu, et võlgnikul on tekkis võimalus paar kuud välismaal töötamiseks ei eelda, et võlgnik peaks püsivalt välisaale tööle asuma. Välismaal töötamine on seotud ka riskide ja täiendavate kuludega. Võlgnik kasvatab ka alaealist last ja lapselast. Seega ei ole tegemist reaalse lahendusega. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke eesmärke (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19). Võlgnik on vastuses määruskaebusele mh ka avaldanud, et kui tal oleks võimalik leida tasuvamat tööd selleks, et ei peaks perega elama vaesuse piiril, siis vahetaks ta töökohta. Võlaõigusseaduse § 104 lg 2 kohaselt hõlmab süü hooletust, rasket hooletust ja tahtlust. VÕS § 104 lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. VÕS § 104 lg 4 mõttes tuvastatakse raske hooletus objektiivsete kriteeriumite alusel. Raske hooletus tähendab hoolsuse tavalise määra märgatavat puudumist, mistõttu peaks raskelt hooletu käitumine olema rikkujaga sarnases olukorras olevale isikule mõistlikult vastuvõetamatu. Seetõttu tuleb raske hooletuse tuvastamiseks võlgadest vabastamise menetluse kontekstis esitada küsimus, kuidas ja millise hoolsusega pidanuks täitma PankrS § 173 lg 1 sätestatud kohustusi hoolas võlgnik (vt nt Tartu Ringkonnakohtu 01.06.2018 määrus tsiviilasjas

nr 2-08-63521, p 14). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11; 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1121-11, p 12). Seega ei piisa pelgalt hooletust käitumisest ja võlgniku kohustuste rikkumine peab olema toimunud vähemalt raskelt hooletult. Maakohus on võlgniku kohustustest vabastamisel leidnud, et võlgnik ei ole süüliselt rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi. Sellega on maakohus andnud hinnangu kõikidele süü vormidele. Maakohus võis hinnata erinevaid süüvorme koos neid eristamata. Käesoleval juhul maakohus võlgniku süüd ei tuvastanud ja menetlusosaliste vahel puudus erinevate süü vormide üle ka vaidlus, siis puudus süü vormide eristamiseks ka otsene vajadus. Asjaoludest nähtub ka seda, et enne kohustustest vabastamise otsustamist kuulas kohus ära võlgniku võlausaldajad. Võlausaldajad avaldasid kohtule, et võlgnik on rikkunud oma kohustusi tahtlikult. Seetõttu on ka mõistetav maakohtu poolt tahtluse eraldi väljatoomine - maakohus vastas võlausaldajate väidetele. Asjaolu, et kohus on andnud eraldi hinnangu tahtluse osas, ei tähenda, et kohus on muus osas süü vorme jätnud hindamata. Toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole võlgniku käitumises raskelt süülise käitumise tunnuseid. Maakohus on andnud süü puudumisele õige hinnangu. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võlgnik käitunud pahatahtlikult, vaid oma võimaluste ja teadmiste piires parimal võimalikul viisil. Ringkonnakohus ei nõustu kaebuse esitajaga, et maakohus vabastas võlgniku pelgalt see tõttu, et võlgnikul on suures ulatuses võlg tasumata, kuna ta eluase müüdi maha väga madala hinnaga. Maakohus on analüüsinud nõuetekohaselt kõiki kohustustest vabastamise eeldusi ja õigesti leidnud, et võlgnik tuleb vabastada täitmata jäänud kohustustest. Maakohtu ja võlausaldaja hinnangud kinnisvara müügist saadud rahale (kas tegemist on väga madala hinnaga või mitte) ei oma käesoleval juhul asja lahendamisel määravat tähtsust. PankrS § 175 lg 1 alusel võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus võib sekkuda siis, kui on ületatud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus diskretsioonipiire rikkunud. Riigikohus on selgitanud, et PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks (vt 04.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-16, p 14 ja 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 32-1-49-16, p 15). Kui võlgniku käitumises ei ole PankrS § 175 lg 2 p-des 1 ja 2 ning lg-s 4 silmas peetud võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud raskelt süülise käitumise tunnuseid, ei ole kohtul alust füüsilisest isikust võlgnikku kohustustest vabastamise menetluse võimalusest ilma jätta (vt nt Riigikohtu 17.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-13, p 11 ja 14.11.2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-121-11, p 12). Käesoleval juhul ei esine võlgniku käitumises võlgadest vabastamise keeldumise absoluutseid aluseid. Asja materjalide pinnalt ei ole võimalik jõuda järeldusele, et võlgniku käitumine on olnud suunatud võlausaldajate huvide süülisele kahjustamisele, mistõttu oleks tema kohustustest vabastamine välistatud. Samuti ei saavutaks võlausaldaja võlgniku kohustustest vabastamata jätmisega tõenäoliselt oma eesmärki saada oma nõue rahuldatud.

Võlgniku menetluskulud seoses tema taotlusega kohustustest vabastamiseks ning võlausaldaja määruskaebusega jäävad TsMS § 172 lg 1 esimese lause alusel võlgniku enda kanda. Kuivõrd võlgniku taotlus kohustustest vabastamiseks kuulub rahuldamisele ja võlausaldajate vastuväited ei ole edukad, jäävad võlausaldajate menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda. Menetluskulude sellise jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.