AS Baltic Agro hagi Läänekeskus OÜ vastu 21 250 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26.04.2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Läänekeskus OÜ apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind
37 697,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja): AS Baltic Agro 10344249), lepinguline esindaja Mario Rink
(registrikood
Kostja (apellant): Läänekeskus OÜ (registrikood 11414526), lepinguline esindaja vandeadvokaat Timo Kullerkupp Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Täiendada Harju Maakohtu 26.04.2019 otsust otsustusega, et Harju Maakohtu 26.10.2018 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõud jäävad kehtima otsuse täitmise tagamiseks.
2.Ülejäänud osas jätta Harju Maakohtu 26.04.2019 otsus muutmata.
Apellatsiooniastme menetluskulud jätta Läänekeskus OÜ kanda.
1(12)
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.AS Baltic Agro (hageja) esitas 25.10.2018 Harju Maakohtule hagi Läänekeskus OÜ (kostja) vastu 21 250 euro ja viivise saamiseks.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 18.04.2018 maheteravilja müügilepingu nr VT-18-16910 (müügileping, leping), mille alusel kostja kohustus hagejale müüma 250 tonni teravilja (mahe toidukaer). Samal kuupäeval sõlmisid pooled müügilepingu lisa 1 müügilepingu tingimuste kohta ja müügilepingu lisa 3 teravilja baashinna ja koguse fikseerimise kokkuleppe kohta, millega lepiti kokku 250 tonni mahe toidukaera fikseeritud baashinnas 260 eurot/tonn, millele lisandub käibemaks.
3.14.09.2018 esitas hageja kostjale nõude anda kooskõlas lepingu p-ga 4 üle teravili, mille baashind on fikseeritud. 15.09.2018 esitas kostja hagejale lepingust taganemise avalduse. Hageja andis kostjale 19.09.2018 kirjaga täiendava tähtaja vilja üleandmiseks ja esitas lepingust taganemise hoiatuse ning vastas kostja lepingust taganemise avaldusele. Hageja ei nõustunud kostja 15.09.2018 lepingust taganemise avaldusega ning leidis, et see on tühine ja esitatud otsitud põhjustel. Kostja hageja kirjale ei reageerinud. 26.09.2018 esitas hageja kostjale kompromissiettepaneku, mille kostja tagasi lükkas ning esitas omapoolse kompromissiettepaneku. 28.09.2018 vastas hageja kostja kompromissiettepanekule ning jäi enda 26.09.2018 kompromissiettepaneku juurde, mis kehtis kuni 03.10.2018. Kuivõrd kostja hageja 19.09.2018 vastusele ei reageerinud, olemasolevat teravilja hagejale üle ei andnud ning lükkas hageja 26.09.2018 kompromissettepaneku tagasi, lõppes leping hagejapoolse lepingust taganemise avalduse alusel alates 28.09.2018.
4.Hageja nõuab kostjalt lepingu lisa 1 p 6.6 alusel kahju hüvitamist ja 21 250 euro tasumist. Lepingu lisa 1 p 6.6 sätestab, et juhul, kui kostja fikseerib teravilja baashinna ja koguse, aga tegelikult üleandmise tähtajaks hagejale üle antud teravilja kogus on kokkulepitust väiksem, kohustub kostja hüvitama hagejale kõik eelnimetatud rikkumisega hagejale tekitatud kahjud, sealhulgas fikseeritud baashinna ja turuhinna vahe, samuti kulutused, mida hageja teeb nimetatud rikkumisega seoses transpordile ja muud kulud. Turuhinnaks loevad pooled lepingu lisa 1 p 6.7 toodud põhimõtte järgi kujunevat hinda. Teravilja turuhind oli seisuga 17.09.2018 345 eurot/tonn. Kostja pidi hagejale müüma 250 tonni mahe toidukaera fikseeritud baashinnaga 260 eurot/tonn. Seega tuleb kostjal hagejale kompenseerida 21 250 eurot (85 eurot/tonn x 250 tonni).
2(12)
Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise 935 eurot ja tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise määraga 0,2 % päevas tasumata põhinõudelt. Kostja vastuväited
5.Kostja hagi ei tunnista.
6.Kostja sõlmis hagejaga müügilepingu 250 tonni mahe toidukaera müügiks. Lepingu alusel kohustus kostja teatud perioodi jooksul andma hagejale üle teravilja vastavalt esitatud tellimustele ning hageja kohustus tasuma üleantud vilja eest. Lepingu alusel oli vilja lõplik üleandmise tähtaeg 28.06.2019. Vilja üleandmiseks oli seega aega 2019 suveni. Kostja omanikule ja juhatuse liikmele KK-le kuulub veel teine põllumajandusettevõte Idakeskus OÜ, mis sõlmis samuti sarnastel tingimustel hagejaga teravilja müügilepingu. Müügilepingu sõlmimisel lepingu tingimuste üle eraldi läbirääkimisi ei peetud.
7.2018 kevad ja suvi olid Eestis erakordselt soojad ja kuivad ning sellistes tingimustes oli vilja kasvatamine raskendatud. Arvestades erakorralisi ilmastikuolusid, andis kostja (ja Idakeskus OÜ) juhatuse liige KK jooksvalt juba suvel hagejale teada, et on tõenäoline, et tal kogu lepingus kokkulepitud koguses teravilja üle anda ei ole. Idakeskus OÜ esitas hagejale üleantud vilja eest arved 08.08.2018 ja 12.08.2018, mille tasumisega hageja viivitas, olles samaaegselt täiesti teadlik põllumeeste rasketest oludest. Hageja ei andnud ka pärast meeldetuletuse saamist teada, kas ja millal on tal plaanis esitatud arved tasuda, vaid esitas 14.09.2018 nii Idakeskus OÜ-le kui ka kostjale nõude kogu vilja üleandmiseks hiljemalt 17.09.2018. Kuna hageja oli jätnud kostja sõsarettevõttele Idakeskus OÜ-le üleantud vilja eest tasumata, oli kostjal põhjust arvata, et hageja ei kavatse ka tema ees oma lepingulisi kohustusi täita. Seetõttu esitas kostja 15.09.2018 hagejale teate lepingu ülesütlemisest.
8.Kostja ütles müügilepingu kehtivalt üles enne kohustuste sissenõutavaks muutumist, mistõttu ei olnud hagejal õigust nõuda lepingu täitmist ega täitmata jätmise tõttu leppetrahvi. Alternatiivselt oli kostjal õigus enda kohustuste täitmisest keelduda. Hagejal ei olnud õigust nõuda lepingu täitmist ning sellest tulenevalt leppetrahvi, sest nõue põhines tühisel tüüptingimusel (müügilepingu p 4) ja samuti oli nõude esitamine vastuolus hea usu põhimõttega. Hagejal ei olnud õigust nõuda leppetrahvi, kuna leppetrahvi kokkulepe on tühine (müügilepingu lisa 1 p 6.6) ja samuti takistas vilja üleandmist vääramatu jõud. Leppetrahvi suurus ei ole tõendatud ja olukorras, kus kohus leiab, et hagejal on kostja vastu tõendatud leppetrahvi nõue, palub kostja kohtul leppetrahvi vähendada võlaõigusseaduse (VÕS) § 162 alusel.
9.Hageja kahjunõude eeldused ei ole täidetud, kuivõrd kostja ei ole lepingut rikkunud, kostja ei vastuta rikkumise eest, hagejale ei ole tekkinud kahju ning igal juhul ei ole hagejale tekkinud kahju ja kostja rikkumise vahel põhjuslikku seost. Kahju ei olnud kostjale ettenähtav ja kahju ei olnud hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga. Maakohtu otsus
10.Maakohus rahuldas 26.04.2019 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhinõude 21 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 25.10.2018 seisuga 935 eurot ja viivise 0,2% päevas iga põhivõlgnevuse (21 250 eurot) tasumisega viivitatud päeva 3(12)
eest alates 26.10.2018 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.
11.Maakohus ei nõustunud kostjaga, et poolte vahel sõlmitud leping oli kestvusleping. See, et müügilepinguga olid pooled kokku leppinud, et pärast baashinna kokkuleppimist tuleb teravili ostjale üle anda hiljemalt 28.06.2019, ei muuda müügilepingut veel kestvuslepinguks, ka baashinda oli müüjal õigus fikseerida kuni 30.06.2019. Teravilja müügilepingu lisast 3 selgub, et müüja pidi müüdava teraviljakoguse andma üle ühekordse tegevusena 5 tööpäeva jooksul pärast ostja sellekohast teadet, mingit korduvat perioodilist teravilja üleandmise kohustust lepingust ei nähtu.
12.Maakohus tuvastas, et vaidlust ei ole selles, et hageja sai kostja müügilepingust taganemise avalduse kätte ja ka vastas sellele. Seega oli täidetud lepingust taganemise formaalne eeldus.
13.Kohus asus seisukohale, et kostja lepingust taganemine põhjusel, et hageja rikkus oma lepingulisi kohustusi OÜ Idakeskus ees, ei olnud õiguspärane ega kooskõlas seadusega. Kostja ja OÜ Idakeskus on kaks erinevat juriidilist isikut, kes on kumbki sõlminud hagejaga eraldi müügilepingu. VÕS § 116 lg-st 1 ei tulene, et lepingupoolel on õigus vastaspoole mõne teise lepingu rikkumise tõttu oma lepingust taganeda. Hageja ei olnud 15.09.2018 seisuga müügilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud. Kuigi kostja rõhutas, et hageja nõudis temalt 14.09.2018 teravilja üleandmist mitte 5 tööpäeva jooksul vaid järgmiseks tööpäevaks (17.09.2018), ei olnud see selline oluline lepingurikkumine, mille alusel oleks kostja saanud müügilepingust taganeda. Kostja ei tuginenud viidatud rikkumisele lepingust taganemise avalduses.
14.Isegi kui leida, et kostjal oli õigus hageja käitumise tõttu OÜ-ga Idakeskus müügilepingust nr VT-18-16910 taganeda, ei saa asuda seisukohale, et kostja taganes lepingust õiguspäraselt. Mitte igasugune vastaspoole lepingurikkumine ei õigusta lepingust taganemist, tegemist peab olema olulise lepingurikkumisega. Käesoleval juhul taganes kostja lepingust põhjusel, et hageja rikkus Idakeskus OÜ arvete õigeaegselt tasumise kohustust. Hageja ei eita, et arved olid 15.09.2018 seisuga tasumata. Kohus ei nõustunud kostjaga selles, et teise äriühingu arve tasumisega 5-17 päeva viivitamine on selliseks oluliseks lepingurikkumiseks ja usalduse kaotamise aluseks, mis andis kostjale aluse lepingust taganemiseks. Arve tasumisega viivitamisel peaks kahjustatud pool andma kohustust rikkunud poolele selgelt ja üheselt mõistetava täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. Kostja ei toonud esile, et OÜ Idakeskus andis hagejale mõistliku pikkusega täiendava tähtaja võlgnevuste tasumiseks ja hageja selle jooksul arveid ei tasunud.
15.Hageja ei olnud enne 15.09.2018 kostjale teatanud, et ta kavatseb vilja eest tasumata jätta, vaid tugines sellele, et hagejal (või temaga seotud kolmandal isikul) oli nõue OÜ Idakeskus vastu ja hageja kavatses teostada tasaarvestuse OÜ-le Idakeskus esitatud arvetega. Kohus selgitas, et tasaarvestuse teostamine või selle teostamise kavatsusest teatamine ei ole samastatav kohustuse täitmisest keeldumisega. Tasaarvestuse teostamine on võlaõiguses tavapärane õiguskaitsevahend ning selle kohaldamine ei ole samastatav kohustuse rikkumisega või kohustuse täitmisest põhjuseta keeldumisena. Kui kostja oli seisukohal, et tasaarvestus ei olnud lubatav, tulnuks tal oma õiguste kaitseks pöörduda kohtu poole. Eeltoodust tulenevalt ei olnud kostjal alust 4(12)
müügilepingust taganeda.
16.Seega ei lõppenud pooltevaheline müügileping 15.09.2018 taganemiseavaldusega kostja poolt ning järelikult oli kostjal jätkuvalt kohustus täita oma müügilepingust tulenevat kohustust teravili ostjale üle anda. Müügilepingu p 4 kohaselt kohustus müüja ostjale üle andma teravilja, mille baashind on fikseeritud, 5 tööpäeva jooksul peale sellekohast ostjapoolset teadet, kuid mitte hiljem kui 28.06.2019. Ostja võis edastada müüjale teate teravilja üleandmise kohta telefoni, e-kirja või SMS-i teel. Hageja esitas 14.09.2018 kostjale nõude teravilja üle andmiseks 17.09.2018. Hageja andis kostjale 19.09.2018 avalduses täiendava tähtaja teravilja üleandmiseks 27.09.2018 ja hoiatas, et vilja üleandamata jätmisel loeb ta ennast lepingust taganenuks. Kostja avaldas, et 26.09.2018 seisuga oli tal 320 tonni kaera sorteeritud ja valmis müügiks. Vaidlust ei ole selles, et teravilja kostja hagejale üle ei andnud. Kohtu ette ei toodud asjaolusid, millest nähtuks, et kostja oli teinud mahekaera hagejale üleandmiseks vajalikud toimingud ja kauba üleandmine oli takistatud hageja tegevusest tulenevalt. Kauba ostjale üleandmine müügilepingu alusel on müüja põhikohustus. Müügilepingu alusel kauba ostjale üle andmata jätmine on oluline lepingurikkumine. Seega oli hagejal õigus lepingust taganeda. Asja materjalidest nähtuvalt sai kostja lepingust taganemise hoiatuse kätte. Lepingust taganemise hoiatuses oli selgelt välja toodud tagajärg juhuks, kui kostja ei anna hagejale teravilja üle. Seega oli hageja poolt täidetud lepingust taganemise formaalsed ja materiaalsed eeldused.
17.Kostja hinnangul rikkus hageja müügilepingu p 4 sätestatud tingimust, kui nõudis 14.09.2018 teravilja üleandmist järgmisel tööpäeval, s.o 17.09.2018. Hageja möönis, et rikkus lepingus sätestatud 5 tööpäeva pikkust tähtaega. Samas tõi hageja esile, et talle teadaolevalt oli kokku ca 320 tonni kostjale ja/või OÜ-le Idakeskus kuuluvat mahekaera üleandmiseks valmis Alavar MÜ Tulundusühistu valduses ning lisaks heastas hageja rikkumise täiendava tähtaja andmisega. Kostja avaldas hagejale, et 26.09.2018 seisuga oli 320 tonni kaera sorteeritud ja valmis müügiks. 19.09.2018 avaldusega andis hageja kostjale tähtaja kohustuse täitmiseks ja vilja üleandmiseks 7 kalendripäeva arvates avalduse kätte saamisest. 26.09.2018 kompromissiettepanekus andis hageja kostjale teravilja üleandmises täiendava tähtaja, s.o 03.10.2018. Kohus nõustus hagejaga selles, et täiendava tähtaja andmisega heastas hageja oma varasema rikkumise, kuid vaatamata sellele ei andnud kostja temal olemasolevat ja üleandmiseks kõlbulikku teravilja üle.
18.Seoses kostja hinnanguga, et müügilepingu p 4 ja müügilepingu lisa 1 p 6.6 on tühised tüüptingimused, selgitas maakohus järgmist. Hageja ei toonud esile, et pooled oleksid vaidlustatud lepingu punktid eraldi läbi rääkinud. Seega oli vaidlustatud punktide näol tegemist tüüptingimustega, kuid kohus leidis, et selliste tingimuste kasutamine oli tavapärane ning müügilepingu lisa 1 p 6.6 ei ole ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Kohus juhtis lisaks tähelepanu, et lepingu lisa 1 p 6.6 ei ole leppetrahvi nõue, nagu tõlgendab seda kostja, vaid kahjunõue. Hagejal oleks õigus teravilja üleandmata jätmisest tekkinud kahju hüvitamisele ka ilma vaidlusaluse lepingupunktita.
19.Hageja tugines muuhulgas sellele, et pooled on sõlminud ka varasematel aastatel analoogsetel tingimustel teravilja müügilepinguid. Kostja väide, et varem ei ole vaja olnud vaidlustatud punkte kasutada, ei ole asjakohane. Et kostja ei ole varasemate lepingutega tutvunud ega neile lepingupunktidele piisavalt tähelepanu pööranud, ei 5(12)
tähenda, et vaidlusalused lepingupunktid oleksid seetõttu tühised tüüptingimused. Samas viitab see varasem vaidluste puudumine sellele, et tegelikkuses ei olnud müügilepingu p 4 kostjat ebamõistlikult koormav või ahistav ning 5 tööpäeva pikkune tähtaeg oli tegelikkuses täiesti piisav teravilja üleandmiseks ning hageja ei nõudnud kostjalt veel kasvatamata või koristamata saagi üleandmist. Seega ei saanud kogu teravilja üleandmise nõue olla ka hea usu põhimõtte vastane.
20.Müügileping ja selle lisad võimaldasid kostjal fikseerida teravilja baashinda ja müüdavat kogust kuni 30.06.2019. Seega oleks kostja ilmastikutingimustest tuleneva äririski maandamiseks saanud fikseerida müüdava teravilja koguse ja hinna ka hiljem, siis, kui on selgunud kasvatatud teravilja koguhulk ja teravilja müügi tegelikud turutingimused. Kui kostja on otsustanud hinna fikseerida kevadel 2018 ning see oli tema enda äririsk, mitte ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse mõju. Seega ei ole viidatud lepingupunktid kostjat ebamõistlikult kahjustavad.
21.Järgnevalt hindas kohus seda, kas hagejale oli tekkinud või võis tekkida kahju. Esitatud tõendite kohaselt oli üle andmata vilja turuhind 17.09.2018 seisuga 345 eurot/tonn. Kostja pidi hagejale müüma 250 tonni mahe toidukaera fikseeritud baashinnaga 260 eurot/tonn. Hageja ostis pärast kostjapoolset 15.09.2018 250 tonni teravilja üleandmisest keeldumist mahekaera kokku 261,88 tonni, hinnaga vähemalt 345 eurot/tonn, millele lisandus käibemaks.
22.Kostja tõi esile, et ta ei vastuta rikkumise eest ja rikkumine on vabandatav, kuivõrd kostjal tekkis vilja koguseline puudujääk tingituna põuast. Kohus ei nõustunud kostja tuginemisega vääramatule jõule. Kuigi 2018 suvi oli põuane ja kuiv ning selle tagajärjel oli viljasaak väiksem kui tavapäraselt, ei ole ilmastikutingimused selleks vääramatuks jõuks, mis vabandaks kohustuse rikkumist. Kohus märkis, et kostjal ei ikaldunud kogu teraviljasaak. Kostja tõi ise esile, et tal oli kokku koos OÜ-ga Idakeskus vähemalt 320 tonni vilja, kuid hagejale ta sellest midagi üle ei andnud. Kostja viidatud 320 tonni teravilja üleandmist põud ei takistanud. Lisaks tegutseb kostja tegevusalal, mis on seotud põllumajandusliku tootmisega ja seega igati sõltuv ilmastikutingimustest. Ilmastikutingimused on kostja äririsk, mida ta saab maandada kindlustuse kasutamisega.
23.Kõige eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et on täidetud kõik kahju hüvitamise nõude eeldused. Kostja on lepingut rikkunud ja kostja vastutab lepingu rikkumise eest, s.t rikkumine ei ole VÕS § 103 lg 1 järgi vabandatav, ning hagejale on tekkinud kahju seoses sellega, et hageja pidi kokku ostma kokkulepitust kõrgema hinnaga mahekaera. Kui kostja oleks lubatud teravilja üle andnud, ei oleks hageja pidanud seda asenduskaubana juurde ostma. Kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga, kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, kuivõrd pooled oli kahju hüvitamise põhimõtte juba müügilepingu lisas sätestanud. Apellatsioonkaebus
24.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 6(12)
25.Maakohus kohaldas kahjunõude rahuldamisel ebaõigesti VÕS § 115, § 127 jj ja § 135 lg
1.Samuti hindas maakohus valesti tõendeid. Kahjunõude eeldused ei ole käesoleval juhul täidetud. Maakohus hindas üksnes kahju hüvitamise nõude esimest kahte eeldust, ülejäänud nõude eeldusi maakohus otsuses ei käsitlenud. Maakohus viitas üksnes VÕS § 135 lg-le 1 ja tegi napisõnalise järelduse, et täidetud on kõik kahju hüvitamise eeldused. Seda olukorras, kus hageja VÕS § 135 lg-le 1 ei tuginenud ning VÕS § 135 ei ole iseseisev nõude alus, vaid kahjuhüvitise arvutamist lihtsustav säte. Kahju hüvitamise nõude olemasolu tuvastamiseks oleks maakohus pidanud hindama kõigi kahju hüvitamise nõude eelduste täidetust. Kohus seda ei teinud, kuigi kostja esitas enda seisukohad kahjunõude eelduste osas 09.04.2019 menetlusdokumendis, s.o kostja ei rikkunud lepingut, kostja ei vastuta rikkumise eest, hagejale ei ole tekkinud kahju ning hagejale väidetavalt tekkinud kahju ning kostja väidetava rikkumise vahel puudub põhjuslik seos, väidetav kahju ei olnud kostjale ettenähtav ega hõlmatud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga.
26.Kostja taganes lepingust kehtivalt. Kostja seisukoht on läbivalt olnud, et poolte vahel oli tegemist kestvuslepinguga, kuivõrd vilja tuli lepingu alusel üle anda osade kaupa. Maakohus leidis, et tegemist oli müügilepinguga, millele kohaldub taganemise regulatsioon. Käesoleval juhul ei oma tähendust, kas kohaldada taganemise või ülesütlemise regulatsiooni. Mõlemal juhul lõppes kostja lepingu lõpetamise avalduse kehtivuse korral pooltevaheline leping enne kostja väidetava rikkumise toimepanemist, millisel juhul ei ole hagejal kostja vastu lepingu rikkumisest tulenevat nõuet. Kostja lõpetas erakorraliselt ja mõjuval põhjusel lepingu kehtivalt 15.09.2018. Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 116 ja § 195 ja hindas ebaõigesti kostja 25.03.2019 menetlusdokumendi lisaks 1 olevat 13.09.2018 e-kirja, kui asus seisukohale, et kostjal ei olnud 15.09.2018 õigust teravilja müügilepingust taganeda. Kostja rõhutab, et lepingu rikkumise olulisus on asjaolude ja tõlgendamise küsimus.
27.Kostja hinnangul on hageja nõude aluseks olev müügilepingu lisa 1 p 6.6 tühine tüüptingimus. Seda olenemata sellest, kas käsitleda hageja nõuet kahjunõudena või leppetrahvi nõudena. Maakohus jättis ebaõigesti kohaldamata VÕS § 42 lg 1. Müügilepingu lisa 1 p 6.6 kohaselt tekib kostjal tasukohustus ka juhul, kui vilja koguseline puudujääk on põhjustatud ettenägematutest ilmastikuoludest ehk olukorras, kui rikkumine ei ole põhjustatud tahtlikult ega isegi hooletusest. Kostja selgitab, et erakordse põua esinemisel on põllupidaja teinud üldjuhul tavapärases määras kulutusi põldude hooldamisele ning lisaks täiendavaid kulutusi põldude niisutamisele. Sätte eesmärgiks ei ole mitte hagejal reaalselt tekkinud otsese varalise kahju hüvitamine, vaid müügilepingu lisa 1 p-ga 6.6 on hageja enda igasuguse äririski kostja arvelt täielikult välistanud. Säte võimaldab hagejal saada teraviljamüügist plaanitud kasu ka juhul, kui teravilja koguseline puudujääk tekib erakordse ilmastikuolu tõttu, kusjuures kasu saamine toimub sellisel juhul põllupidaja arvelt. Tegemist on kostjat oluliselt kahjustava tingimusega, mida tuleb lugeda tühiseks VÕS § 42 lg 1 alusel. Kuna müügilepingu lisa 1 p 6.6. on tühine, ei ole hagejal õigust nõuda kostjalt leppetrahvi. Kostja hinnangul järeldas maakohus ebaõigesti, et juhul, kui sarnaseid tüüptingimusi kasutavad ka teised samas valdkonnas tegutsevad ettevõtjad, ei saa tüüptingimusi lugeda ebamõistlikult kahjustavaks. Sellist järeldust ei saa teha Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-151-11 alusel. 7(12)
Seega oleks maakohus pidanud hindama müügilepingu lisa 1 p-s 6.6 sätestatud tingimust sisuliselt ning analüüsima, kas see kahjustab kostjat ebamõistlikult. Vastustaja seisukoht
28.Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
29.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamise kohta tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Maakohtu otsust tuleb täiendada otsustusega hagi tagamise abinõude kehtima jäämise kohta.
30.Poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle, mille saab ringkonnakohus maakohtu lahendi kontrollimisel aluseks võtta: 18.04.2018 sõlmisid hageja (ostja) ja kostja (müüja) müügilepingu, mille järgi kohustus kostja müüma hagejale 250 tonni mahedat toidukaera 2018 saagist (I kd, tl 14) ja lepingu lisas nr 3 leppisid pooled kokku, et müüdava teravilja tonni hind on 260 eurot (kd, tl 9). Leping oli sõlmitud lisas nr 1 toodud tüüptingimustel (I kd, tl 17-19). 14.09.2018 e-kirjaga palus hageja kostjat üle anda 17.09.2018 toidukaer (I kd, tl 21). 15.09.2018 saatis kostja hagejale lepingust taganemise avalduse (I kd, tl 22). 19.09.2018 vastuses kostja lepingust taganemise avaldusele andis hageja täiendava tähtaja lepingu täitmiseks 7 päeva vastuse kättesaamisest ja teatas, et kui hiljemalt 27.09.2018 ei ole kostja poolt kohustust täidetud, taganeb hageja lepingust 27.09.2018.
31.Kolleegium nõustub maakohtuga, et poolevaheline leping ei olnud kestvusleping. See, et lepingu esemeks olevat vilja võis üle anda kuni 28.06.2019, ei tähenda, et tegemist oleks olnud kestvuslepinguga. Müügilepingus ei olnud kokku lepitud kestvuslepingule omaseid püsivaid või korduvaid perioodilisi kohustusi, nagu näiteks üürilepingus. Apellandi väide, et lepingus oli kokku lepitud vilja üleandmises osade kaupa, on eksitav. Lepingus selline kokkulepe puudub. Vili tuli üle anda 5 päeva jooksul pärast kostja poolt vastava teate esitamist (lepingu p 4).
32.Samuti on õige maakohtu järeldus, et kostja poolt 15.09.2018 lepingust taganemisel ei olnud õiguslikke tagajärgi, kuna taganemise materiaalsed eeldused olid täitmata. Kuna ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega, siis TsMS § 654 lg 6 järgi kolleegium maakohtu otsuse põhjendusi ei korda. VÕS § 116 lg 1 järgi lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt OÜ-le Idakeskus tasumisega viivitamine ja hageja ja OÜ Idakeskus vaheliste nõuete osas tasaarvestuse tegemine ei andnud kostjale alust taganeda hagejaga sõlmitud lepingust. Ebaõige on kostja käsitlus, et OÜ-le Idakeskus, mille juhatuse liige ja omanik on sama isik kui kostjal (KK), vilja eest tasumata jätmine andis kostjale aluse temaga sõlmitud lepingust taganeda. Ka hageja 13.09.2018 e-kirjast ei saa kostja poolt soovitud järeldusi teha. E-kirjas (I kd, tl 176) on hageja töötaja VV selgitanud, millised kohustused on kostjal ja OÜ-l Idakeskus hageja ees. E-kirja lõpus 8(12)
olevast lausest, et hageja käsitleb kostjat ja OÜ-d Idakeskus ühe kliendina ja kavatseb teostada tasaarvestused, ei saa järeldada, et hageja plaanib OÜ Idakeskus kohustused tasaarvestada kostjale tasumisele kuuluvaga või vastupidi. Ka apellant on ise kaebuses esile toonud, et OÜ Idakeskus ja hageja vastastikuste nõuete osas on hageja tasaarvestuse teinud, kuid esile ei ole toodud, et hageja oleks nõude kostja vastu tasaarvestanud OÜ Idakeskus nõudega hageja vastu või plaaniks seda teha.
33.Hageja nõude aluseks oli asjaolu, et kostja rikkus müügilepingut, jättes hagejale üle andmata müügilepingus kokku lepitud 250 tonni mahedat toidukaera. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevahelisest lepingust tulenes kostjale kohustus vili hagejale üle anda.
34.Müügilepingu p-s 4 leppisid pooled kokku, et kostja kohustub teravilja, mille baashind oli fikseeritud lepingu lisas nr 3, hagejale üle andma 5 tööpäeva jooksul pärast sellekohast hageja teadet, kuid mitte hiljem kui 28.06.2019. Kolleegium ei nõustu apellandiga, et lepingu p 4 on tühine tüüptingimus. Apellandi arvates on 5 päeva liiga lühike etteteatamistähtaeg, arvestades põllumajandusliku tootmise tsüklit ja seda, et vili tuleb kuivatada, sorteerida ja üle anda. Kolleegiumi arvates on apellandi sellekohased väited jäänud ebamääraseks. Pooltevaheline leping oli 18.04.2018 sõlmitud 2018. aasta saagi üleandmise kohta ja lepingu p 4 tuleb tõlgendada viisil, et hagejal tekkis õigus nõuda vilja üleandmist pärast saagi koristamist. Tavapäraselt pärast saagi koristamist see koheselt kuivatatakse, kuna muidu vili ei säili, ja sorteeritakse ning kuivatatud ja sorteeritud vilja üleandmiseks ostjale ei saa pidada viit päeva liiga lühikeseks ajaks. Kolleegium märgib, et kostjal ei olnud vilja üleandmine takistatud mitte selle tõttu, et etteteatamise tähtaeg oleks olnud liiga lühike, vaid kostja, vaatamata sellele, et tal vähemalt osaliselt oli vili olemas, keeldus seda hagejale üle andmast. Kostja ei ole esile toonud, et ta oleks soovinud vilja üle anda mingil muul ajal. Seega ei olnud müügilepingu p 4 kehtivus käesoleva vaidluse lahendamisel määrava tähtsusega.
35.Kuna kostja ei andnud hagejale ka täiendava tähtaja jooksul mahekaera üle, siis oli kostja lepingut oluliselt rikkunud.
36.VÕS § 103 lg järgi võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav. VÕS § 103 lg 2 järgi kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Ebaõige on apellandi väide, et lepingu p 6.2 tuleb tõlgendada viisil, et hagejal ei olnud õigust nõuda kogu vilja üleandmist enne 01.11.2018. Tõenäoliselt on apellant silmas pidanud lepingu lisas 1 toodud tüüptingimuste p 6.2., milles on sätestatud reeglid, kuidas peavad pooled käituma juhul, kui vääramatu jõu tõttu ei ole võimalik oma kohustusi täita. Maakohus tuvastas, et 2018 suvi oli küll kuum ja põuane, kuid tegemist ei olnud erandliku olukorraga, mida saaks käsitleda vääramatu jõuna. Kolleegium nõustub maakohtuga. Eesti ilmale on omane, et põuasemad suved vahelduvad vihmastega ja tootmise planeerimisel peab põllumees sellega arvestama.
9(12)
37.Hageja nõudis lepingu rikkumise hüvitamiseks kostjalt poolte poolt 18.04.2018 lepingu lisas nr 3 fikseeritud vilja baashinna ja tegeliku turuhinna, millega hageja pidi oma lepingute täitmiseks vilja teistelt müüjatelt ostma, vahe hüvitamist. Hageja leidis, et tema nõue tuleb lahendada kahju hüvitamist reguleerivate normide järgi, kuid kostja väitis, et tegemist on leppetrahvi nõudega. Maakohus lahendas vaidlustatud otsuses hageja nõude kahju hüvitamise sätete järgi. Ringkonnakohus märgib, et kohus kohaldab seadust ise, kuid seaduse kohaldamine ei saa tulla pooltele üllatusena. Kuna praeguses menetluses on kostja esitanud hageja nõudele vastuväited mõlemal õiguslikul alusel, siis on kolleegiumil võimalik anda hinnang, kas maakohus on vaidluse lahendamisel kohaldanud materiaalõigust õigesti.
38.Hageja tugines kostjale nõude esitamisel lisas nr 1 toodud tüüptingimuste p-le 6.6., mille järgi juhul, kui müüja fikseerib teravilja baashinna ja koguse, aga tegelikult üleandmise tähtajaks ostjale üleantud teravilja kogus on kokkulepitust väiksem, kohustub müüja hüvitama ostjale kõik eelnimetatud rikkumisega ostjale tekkinud kahjud, sealhulgas fikseeritud baashinna ja turuhinna vahe (kohaldatakse VÕS leppetrahvi kohta sätestatut), samuti kulutused, mida ostja teeb nimetatud rikkumisega seoses transpordile ja muud kulud. Turuhinnaks loevad pooled tüüptingimuste p-s 6.7. toodud põhimõtete järgi kujunenud hinda. Tüüptingimuste p 6.7. sätestas, et turuhinnaks punktide 6.6. ja 6.7. tähenduses on ühe tonni hind kokkuleppelisel päeval, milleks loevad pooled sellele päevale, millal müüja ostjale kirjalikult teatas, et ta vilja üle ei anna, järgnevat tööpäeva. Turuhinnaks loevad pooled hinda, millega ostja kokkuleppelisel päeval või sellele järgneval lähimal päeval saab vabalt osta teraviljaturult teravilja, et asendada müüja poolt fikseeritud, kuid üle andmata jäänud teraviljakoguseid.
39.Pooled vaidlesid tüüptingimuste p 6.6. kehtivuse üle. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega tüüptingimuse kehtivuse kohta. Maakohus on hinnanud sarnasel tegevusalal tegutseva Scandagra AS teravilja müügitingimusi ja leidis, et hageja tüüptingimused on teravilja müügilepingute puhul tavapärased. Tingimus ei ole müüjat ülemääraselt kahjustav selle majanduslikust sisust tulenevalt. Hageja on esile toonud, et ta on kostjalt ja teistelt viljakasvatajatelt ostetava vilja edasimüügiks sõlminud müügilepingud, arvestades müüjatega kokkulepitud hindasid. Kostjal oli müügilepingu p 5 järgi võimalik müüdava teravilja baashinda fikseerida kuni 30.06.2019. Seega andis tüüptingimus kostjale võimaluse võtta hinna kujunemise risk enda kanda. Baashinna fikseerimisel lepingu sõlmimisel ja mitte siis, kui tegelik turuhind vastavalt ilmastikuoludele, saagikusele, nõudlusele ja muudele turgu mõjutavatele faktoritele oleks olnud selge, andis kostjale võimaluse kas saada suuremat tulu või juhul, kui turuhind kujuneb kõrgemaks, siis tulus kaotada. Müügilepingu p 4.1. andis müüjale võimaluse müüa ka fikseerimata hinnaga teravilja, mille hinna saab ta hiljem lepingu järgi fikseerida. Seega on ebaõige apellandi väide, et tüüptingimuste p 6.6. paneb igasuguse põllumajandustootmisega kaasneva riski nii hinna kujunemisel kui ka müüdava vilja koguse osas müüjale.
40.VÕS § 158 lg 1 järgi leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma ja lg 3 kohaselt VÕS 8. ptk 3. jaos sätestatut kohaldatakse vastavalt juhtudel, kui 10(12)
lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool. Seega on leppetrahvi kohta sätestatut laiendatud igasugustele kokkulepetele hüvitatava kahju summa kohta. Vastavalt õiguskirjandusele ei kuulu leppetrahvi sätted kohaldamisele täies mahus, vaid arvesse tuleb võtta kahju hüvitamise põhimõtteid. Lepingu tüüptingimuste p-s 6.6. ei määrata kindlaks rahasummat, mis kuulub lepingu rikkumisel hüvitamisele, vaid selle, kuidas hüvitatav summa kindlaks määratakse. Õiguskirjanduse kohaselt sellist kokkulepet ei peeta kokkuleppeks hüvitatava kahju summa kohta ehk leppetrahviks (VÕS Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, lk 817 p 4.9). Seega on maakohus õigesti lahendanud vaidluse lepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise sätete järgi.
41.Kolleegium ei nõustu, et maakohus ei ole kontrollinud kahju hüvitamise eeldusi. Poolte vahel olid sõlmitud müügileping ja VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule. Kostja ei täitnud müügilepingust tulenevat kohustust ja vilja hagejale üle ei andnud. Seega on kostja VÕS § 100 tähenduses müügilepingut rikkunud ja ta vastutab rikkumise eest. VÕS § 101 lg 1 p 3 järgi võlgniku poolt kohustuse rikkumisel võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist.
42.Maakohus tuvastas hagejale tekkinud kahju ja selle suuruse (VÕS § 127 lg 1). Tüüptingimuste p-s 6.6. said pooled kokku leppida viisi, kuidas kahju hüvitis kindlaks määratakse ja kuna nimetatud tüüptingimus on kehtiv, siis sai kahju suuruse tuvastamisel sellest lähtuda. Hageja on tõendanud, millise turuhinnaga ostis ta vilja teistelt müüjatelt koguses, mille kostja jättis üle andmata, esitades selle kohta tõendid (müüjate arved ja kirjavahetus). Kostja ei ole tõendanud, et turuhind oleks olnud madalam, kui 345 eurot tonn. Kolleegium märgib, et kui hageja on oma väiteid tõendanud, siis ei ole piisav kostja poolt ainult väita, et hageja tõendid ei ole piisavad või neist ei saa teha hageja soovitud järeldust, vaid kostjal tuleb oma vastuväiteid tõendada. Käesolevas menetluses ei ole kostja esile toonud, milline oli tema arvates lepingu esemeks oleva mahekaera turuhind müügilepingu täitmise ajal. Ebaõige on apellandi etteheide maakohtule, et maakohus ei arutanud menetlusosalistega VÕS § 135 lg-te 1 ja 2 kohaldamist. Hageja on kahju suuruse määratlemisel tuginenud sellele, milline oli lepingujärgse hinna ja turuhinna vahe, millises hüvitamise viisis oli tüüptingimuste p-s 6.6. kokku leppinud. Menetlus käigus on hageja esile toonud ka asendustehingute hinna, mis on võrreldav turuhinnaga ja isegi sellest kõrgem. Eeltoodu tõttu ei saanud kostjale tulla üllatusena maakohtu poolt VÕS § 135 lg-tele 1 ja 2 viitamine. Samuti ei muuda maakohtu poolt tuvastatud kahju suurust ebaõigeks see, et juba 13.09.2018 kirjas, s.o enne vilja üleandmiseks määratud tähtaega, tõi hageja esile, et kostjal tuleb kahju hüvitada. Sama päeva e-kirjavahetusest nähtub, et kostja avaldas, et 200 tonni mahekaera jääb üle andmata (I kd, tl 176-178). Seega oli hagejale teada, et kostja ei kavatse lepingut täita ja ta sai turuhinda arvestades selgitada kostjale, millises summas tuleb eeldatavalt kahju hüvitada. Ebaõige on kostja apellatsioonkaebuse väide, et hagejale tekkinud kahju ja kostja poolt müügilepingu täitmata jätmise vahel puudub põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ostis kolmandatelt isikutelt hinnaga 345 eurot tonn mahekaera pärast seda, kui kostjale antud tähtaeg vilja üleandmiseks oli möödunud. See, et samal ajal püüdsid pooled saavutada kompromissi või et üleandmise ajast oli möödunud vähe aega, ei välista põhjuslikku 11(12)
seost. Arvestades lepingus kokkulepitut, sh vilja kogus ja hind ning üleandmise tingimused, oli tekkida võiv kahju kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Kostja pidi ette nägema, et juhul kui tema ei täida lepingut, peab hageja ostma vilja teistelt isikutelt ja see võib toimuda kõrgema hinnaga. Samuti on õige maakohtu järeldus, et hagejale tekkinud kahju ärahoidmine oli müügilepingu eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. See järeldub müügilepingu tingimustest, kus lepiti kokku müüdava teravilja hinnas ja täpsetes tingimustes, millal tuleb vili üle anda. Kostja poolt lepingu rikkumisel ei saanud hageja oma kohustusi täita.
43.VÕS § 140 lg 1 esimene lause annab kohtule õiguse kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu (vt Riigikohtu 27.10.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-14, p 15). Maakohtu menetluses esitas kostja taotluse hüvitise vähendamiseks, kuid kolleegiumi arvates ei ole kostja esile toonud asjaolusid, mis annaksid aluse VÕS § 140 lg 1 järgi hüvitatavat kahju vähendada. Kuna ringkonnakohus saab maakohtu otsust kontrollides arvestada ainult apellatsioonkaebuses toodud väidetega ja apellant sellekohaseid väiteid esitanud ei ole, siis ringkonnakohus kahjuhüvitise vähendamist ei käsitle.
44.Maakohtu poolt perioodi eest alates 03.10.2018 kuni 25.10.2018 viivise 935 eurot ja seisuga 26.10.2018 viivise 0,2% päevas väljamõistmist ei ole kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud. Samuti ei esitanud ta viivise suurusele ja arvestusele vastuväiteid maakohtus. Õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel viivist tulenes lisa nr 1 tüüptingimusete p-st 6.5.
45.Maakohus rahuldas 26.10.2018 määrusega hageja taotluse hagi tagamiseks ja keelas PRIA-l toetuse summas 22 185 eurot maksmise kostjale ja kohustas selle üle kandma kohtu tagatiste kontole. TsMS § 442 lg 5 järgi otsuse resolutsiooniga lahendab kohus mh rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kohtuotsuses ei ole maakohus hagi tagamise abinõu kohaldamisega seonduvat käsitlenud. TsMS § 445 lg 2 järgi tuleb jätta kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kuna seda saab pidada lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalikuks ja hageja, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Eeltoodu tõttu täiendab ringkonnakohus kohtuotsuse resolutsiooni vastava otsustusega.
46.Seoses hagi rahuldamisega on maakohus õigesti TsMS § 162 lg 1 järgi jätnud menetluskulud kostja kanda. TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 177 lg 2 järgi määrab hüvitatavate menetluskulude suuruse kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast menetlust lõpetava otsuse või määruse jõustumist.