Kaija Piirmets (eesistuja), Iris Kangur-Gontšarov ja Vallo Kariler
Määruse tegemise aeg ja koht 22.08.2025, Tallinn Kohtuasja number
2-21-1209
Kohtuasi
Läänekeskus OÜ hagi AS-i Baltic Agro vastu alusetult saadud 935 euro ja sellelt arvestatud viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 31.03.2025 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Läänekeskus OÜ 30.04.2025 apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja Läänekeskus OÜ (registrikood 11414526), lepinguline esindaja vandeadvokaat Henri Torop Kostja AS Baltic Agro (registrikood lepinguline esindaja Mario Rink
Menetluse liik
10344249),
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus Pärnu Maakohtu 31.03.2025 otsuse peale Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Läänekeskus OÜ kanda. AS-il Baltic Agro ei ole apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid menetluskulusid. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Läänekeskus OÜ (hageja) esitas 25.01.2021 Pärnu Maakohtule AS-i Baltic Agro (kostja) vastu hagi, milles palus hagi tagada ja peatada menetlus täiteasjas nr 175/2020/2543 kuni käesolevas tsiviilasjas tehtava kohtuotsuse jõustumiseni ning rahuldada hagi ja tunnistada täiteasjas nr 175/2020/2543 sundtäitmine lubamatuks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hageja muutis 24.11.2022 oma nõuet, kuivõrd täitemenetlus lõpetati nõude sundtäitmise tõttu. Hageja esitas 24.11.2022 maakohtule järgmised nõuded: tuvastada täiteasjas nr 175/2020/2543 sundtäitmise lubamatus, mõista kostjalt hageja kasuks välja 30 059,06 eurot, viivis põhivõlgnevuselt summas 21 250 eurot alates nõude kohtule esitamisest (05.08.2021) kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ning viivis põhivõlgnevuselt summas 8809,06 eurot kohtuotsuse tegemise ajal kindla summana (nõude kohtule esitamise, st 05.08.2021 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis on 5479,24 eurot) ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni määras 0,2% tasumata summalt päevas. Maakohus otsustas 16.08.2023 määrusega menetleda hagi 24.11.2022 nõuete sõnastuses, jättis läbi vaatamata hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamise tuvastamiseks, kahju hüvitamiseks summas 8809,06 eurot ja alusetu rikastumise nõude summas 20 315 eurot. Maakohus keeldus menetlusse võtmast viivisenõuet kahju hüvitamise nõudelt. Maakohus otsustas menetleda alusetu rikastumise nõuet summas 935 eurot ja sellega seotud viivisenõuet. Kohtumäärus on jõustunud 21.10.2024 Riigikohtu määrusega, millega otsustati hageja määruskaebust Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2024 määruse peale mitte menetlusse võtta.
3.Hagiavalduse kohaselt toimus hageja suhtes täitemenetlus täiteasjas nr 175/2020/2543. Täitedokumendiks oli Harju Maakohtu 26.04.2019 otsus tsiviilasjas nr 2-18-16070, mis jõustus 14.09.2020. Harju Maakohtu 26.04.2019 otsusega mõisteti hagejalt kostja kasuks välja põhinõudena 21 250 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 25.10.2018 seisuga summas 935 eurot ja viivis 0,2% päevas iga põhivõlgnevuse tasumisega viivitatud päeva eest alates 26.10.2018 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kostja esitas täitmisele kohtuotsuse alusel väljamõistetud viivisenõude perioodi 26.10.2018–15.09.2020 eest summas 21 250 eurot. Täitemenetlus lõpetati, kuna nõue rahuldati sundtäitmise kaudu veebruaris 2021.
3.1.Hageja oli seisukohal, et kostja on hagejalt alusetult saanud 935 eurot. Tsiviilasjas nr 218-16070 kandis PRIA 26.10.2018 hagi tagamise määruse täitmiseks hagejale väljamakstavad toetused summas 22 185 eurot kohtu tagatiste kontole. Raha laekumist kinnitas kohus 03.05.2019. Nimetatud summa vastas kostja nõude põhisummale ja hagi esitamiseks sissenõutavaks muutunud viivise summale, s.o 935 eurot seisuga 25.10.2018. Nimetatud summa, s.o 22 185 eurot maksti kostjale välja tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud 30.09.2020 kohtumääruse alusel. Seega oli hageja kostjale nii põhivõlgnevuse kui ka viivisevõlgnevuse tasunud. Eelnevale vaatamata esitas kostja hagejale 15.09.2020 arve nr I-022464, milles oli viiviseid arvestatud põhivõlgnevuse ulatuses ehk 21 250 eurot, võtmata arvesse, et kostjale oli viiviste eest juba 935 eurot tasutud.
3.2.Kostjal ei olnud alust põhivõlga ületava viivisenõude esitamiseks. Kostja viivisenõue ei saanud olla suurem kui 20 315 eurot (21 250-935=20 315 eurot). Põhivõlgnevust ületav 2
2-21-1209 viivisenõue on ebaproportsionaalne. Põhivõlast suuremat viivisenõuet (põhivõlgnevuse summat ületava kahju tekkimist) tuleb põhjendada ja tõendada võlausaldajal. Igal juhul on kostja poolt täiturile topelt esitatud viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega ja õiguste kuritarvitamise keeluga. Hageja tugines VÕS § 113 lg-le 8 ja VÕS § 162 lg-le 1. Kostja vähendas esialgu arvestatud 29 367,50 euro suurust viivisenõuet 21 250 euroni, kuid seejuures jättis teadlikult või ekslikult arvesse võtmata, et 935 euro ulatuses oli kostja juba viivisenõude kätte saanud ning esitas täitmisavalduse täies põhinõude ulatuses, st 935 euro osas teistkordselt. Kuna nimetatud nõue (935 eurot) on kostja kasuks täitemenetluses rahuldatud, on hagejal kostja vastu alusetu rikastumise nõue. Kostja vastuväited
4.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
5.Kostja oli seisukohal, et Harju Maakohtu 26.04.2019 otsusega ei ole otsustatud, et viivisenõue ei tohi ületada põhinõude suurust. Harju Maakohus mõistis hagejalt 26.04.2019 otsusega välja viivise summas 935 eurot, s.o viivise seisuga 25.10.2018. Täitemenetluses oli täitmisel viivis perioodi 26.10.2018–15.09.2020 eest. Seega ei ole kostja nõudnud viivist 935 euro ulatuses topelt. Kostja vähendas oma viivisenõuet niigi 29 3667,50 eurolt 21 250 euroni, mis nähtub kostja viivisearvest I-022464. Maakohtu otsus ja põhjendused
6.Pärnu Maakohus jättis 31.03.2025 otsusega hagi 935 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude suuruse kindlaks summas 2417,50 eurot ning mõistis nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja koos menetluskulude hüvitiselt seadusjärgse viivise tasumise kohustusega alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni.
7.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt mõisteti Harju Maakohtu 26.04.2019 otsusega hagejalt kostja kasuks välja viivis 0,2% päevas iga põhivõlgnevuse (21 250 eurot) tasumisega viivitatud päeva eest alates 26.10.2018 kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Eeltoodust nähtub, et täitedokumendis ei piiratud viivise arvestamist summaliselt, vaid viivise arvestamine pidi lõppema põhivõla tasumisel. Põhivõlg ja viivis 935 eurot, s.o kokku 22 185 eurot maksti kostjale välja hagi tagamise korras PRIA poolt kohtu tagatiste kontole kantud kostjale kuuluva toetuse summas 22 185 euro arvelt. Kohtu tagatiste kontole kantud summa kostjale väljamaksmine otsustati tsiviilasjas nr 2-18-16070 tehtud 30.09.2020 kohtumäärusega. Seega oli kostjal võimalik viivist arvestada alates 26.10.2018 kuni maksimaalselt selle päevani, kui raha kostjale välja kanti, st vähemalt kuni 30.09.2020, kui otsustati toetuse väljamaksmine kohtu tagatiste kontolt. Kostja 15.09.2020 arvelt nr I-022464 nähtub, et tegemist on viivisarvega, viivist on arvestatud 26.10.2018–15.09.2020 eest. Nimetatud ajavahemikus on 691 päeva. Viivise arvestuse aluseks on põhivõlg summas 21 250 eurot ja viivise määr on 0,2% päevas. Viivise summa ühes päevas oli seega 21 250*0,2/100=42,50 eurot päevas ning 691 päeva eest 691*42,50=29 367,50 eurot. Seega vähendas kostja viivise nimetatud perioodi eest põhivõla suuruseni, s.o 21 250 eurot. Seaduse ega kohtupraktikaga ei ole keelatud oma rahalise nõude vähendamine.
8.Maakohus leidis, et kohtu tuvastatud asjaoludel ei ole kostja arvestanud viivist üheski osas topelt, s.o täitemenetluses täitmisele esitatud viivise periood 26.10.2018–15.09.2020 ei hõlma
3
2-21-1209 kuni tsiviilasjas nr 2-18-16070 esitatud hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise perioodi (03.10.2018–25.10.2018).
9.Maakohus nõustus põhimõtteliselt hageja õigusliku käsitlusega sellest, et VÕS § 113 lg 8 ja VÕS § 162 lg 1 koostoimes võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist mõistliku suuruseni, kui viivis on ebamõistlikult suur, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust kohustatud isiku poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus oli siiski seisukohal, et taotlus viivise arvestamise piiramiseks põhinõude summaga oleks tulnud esitada tsiviilasja nr 2-18-16070 menetlemise raames ja seda ei saa nõuda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi raames alles siis, kui nõude arvestuse aluseks oleva kohtulahendi tegemisest on möödunud aeg, mil viivis hakkab põhivõlga ületama. Sellist seisukohta toetab ka kehtiv kohtupraktika (RKTKo 21.06.2017, 32-1-64-17, p 10). Hagejal ei ole seega õigust nõuda kostjalt viivise vähendamise eest pärast kohtulahendi jõustumist, sest täitedokumendiks oleva kohtulahendi järgi on viivise suurus välja arvutatav (protsent võlgnetavast summast kuni võlgnetava summa tasumiseni). Arvestades eeltoodut oli maakohus seisukohal, et kostjal oli põhimõtteliselt õigus arvestada viivist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses, kuni põhivõla täieliku tasumiseni olenemata asjaolust, kas viivise suurus ületab põhinõuet või mitte, kuna kohtuotsuses ei ole viivise suurust piiratud ja hageja seisukoht, et kostjal ei olnud õigust arvestada viivist rohkem kui põhivõlgnevuse suurus. Maakohus viitas ka käesolevas tsiviilasjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2024 määrusele.
10.Maakohtu hinnangul ei olnud kostja käitumine käesolevas asjas viivise nõudmisel vastuolus hea usu põhimõttega, kui hagejal on võimalik oma õigusi kaitsta ja hageja nõude ulatust piirata, kuid ta ei tee seda õigeaegselt. Sellisele järeldusele ei ole ka Riigikohus jõudnud oma eelviidatud otsuses nr 3-2-1-64-17, milles on käesoleva asjaga analoogset olukorda analüüsitud. Kuna sundtäitmine täiteasjas nr 175/2020/2543 ei olnud 935 euro osas põhjendamatu ega alusetu, ei ole hagejal õigust nimetatud summa tagastamiseks alusetu rikastumise sätete alusel. Kuna hageja põhinõue on põhjendamatu ega kuulu rahuldamisele, siis ei kuulu rahuldamisele ka selle nõudega seotud viivisenõue.
11.Maakohus jättis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel menetluskulud hageja kanda, määras kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud summas 2417,50 eurot. Apellatsioonkaebus
12.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 935 eurot, viivis põhivõlgnevuselt summas 935 eurot alates nõude kohtule esitamisest (05.08.2021) kuni kohtuotsuse tegemiseni kindla summana ning alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
13.Apellatsioonkaebuse kohaselt on hageja seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg-te 1 ja 2, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 ja VÕS § 6 lg 2 näol TsMS § 631 lg 2 mõttes. Materiaalõiguse ebaõige kohaldamine on viinud ebaõige kohtulahendi tegemiseni.
13.1.Hageja leiab, et kostja esitas hageja vastu alusetu täitmisavalduse, milles nõudis 935 euro ulatuses alusetult põhivõlgnevust ületava viivise tasumist ning täitur täitis vastava nõude 4
2-21-1209 õigusvastaselt hageja vara arvel, mistõttu on kostja hageja arvel 935 euro ulatuses alusetult rikastunud. Riigikohtu praktikas on leitud, et põhivõlgnevust ületav viivisenõue on ebaproportsionaalne ning et sellises olukorras on võimalik nõuda viivise vähendamist kuni põhivõlani (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 18; RKTKo 26.10.2010, 3-2-1-87-10, p 12). Kostja ei toonud kordagi välja, et talle on tekkinud kahju, mis õigustaks põhivõlgnevuse summat ületava viivise nõudmist. Vastav tõendamiskoormis lasub kostjal. Seega kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust TMS § 221 lg-te 1 ja 2 näol asudes seisukohale, et eelnimetatud viisil sundtäitmine oli õiguspärane. Sundtäitmine ei olnud õiguspärane, kuna kostja rikastus hageja arvel alusetult. Kostja on saanud hagejalt alusetult 935 eurot, millises ulatuses oleks kohtutäitur pidanud jätma täitmisavalduse täitmata.
13.2.Hageja hinnangul on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust TMS § 221 lg 2 kohaselt, sest materiaalõigust õigesti kohaldades oleks maakohus pidanud asuma seisukohale, et asjaolud, millele hageja tugineb, on tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-18-16070 kohtulahendi jõustumist. Käesoleval juhul põhineb hageja vastuväide täitemenetluse läbiviimisele selles, et kostja esitas hageja vastu täitmiseks põhinõuet ületava viivisenõude. Nimetatud asjaolu tekkis pärast tsiviilasjas nr 2-18-16070 kohtulahendi jõustumist, kuna tsiviilasja nr 2-18-16070 jooksul ning enne viidatud lahendi jõustumist ei esitanud kostja põhivõlgnevust ületavat viivisenõuet. Hageja ei teadnud, et kostja kavatseb sellise viivisenõude esitada. Tsiviilasjas nr 2-18-16070 jõustus otsus 14.09.2021. Sellel hetkel ei olnud kostja põhivõlgnevust ületavat viivisenõuet esitanud. Kostja esitas vastava nõude 15.09.2021, st järgmisel päeval pärast otsuse jõustumist. Kuna hageja ei olnud nõudest ega selle kostja poolt esitamise kavatsusest, sh selle nõude täpsemast sisust ja ulatusest, teadlik, siis oli hagejal õigus esitada nõudele vastuväiteid TMS § 221 lg 2 kohaselt. Kui hüpoteetiliselt nõustuda kohtu käsitlusega (millega hageja ei nõustu), siis võiks väita, et iga kord, kui õiguste kuritarvitamise võimalus tõusetub, kuid seda kohtumenetluse vältel ei realiseerita, siis ei ole võimalik teisel poolel oma õigusi TMS § 221 lg 2 kohaselt kaitsta, kuna vastav võimalus õiguste kuritarvitamiseks tekkis kohtumenetluse ajal, mitte pärast kohtulahendi jõustumist. Kahjustatud poolelt ei saa oodata, et ta etteulatuvalt esitaks vastuväiteid nõuetele või toimingutele, millest ta veel isegi teadlik ei ole. Lisaks peab sundtäitmise vaidlustamisel olema võlgnikul õigus esitada kõiki vastuväiteid, mis seonduvad sissenõudja poolt täitemenetluses sissenõudja õiguste kuritarvitamisega ja täituri poolt vastava menetluse läbiviimisega. Isegi, kui vastuväidete esitamise õigus oleks vaieldav TMS § 221 lg 2 mõttes (millise olukorraga hageja arvates tegemist ei ole, st vastuväidete õigus on hagejal olemas), tuleks vastav olukord tõlgendada võlgniku kasuks, st vastuväiteid peaks saama esitada ning neid peaks saama sisuliselt lahendada.
13.3.Hageja on seisukohal, et kostja poolt viivisenõude esitamine põhivõlga ületavas ulatuses on vastuolus hea usu põhimõttega TsÜS § 138 lg-te 1 ja 2, VÕS § 6 lg 2 kohaselt.
13.3.1.Esiteks on Riigikohus leidnud, et nõude täitmisele esitamine hea usu põhimõtte vastaselt on sundtäitmise vaidlustamise õiguslikuks aluseks (RKTKm 15.06.2022, 2-20-9975, p 14.2). Kostja hea usu põhimõtte vastane käitumine seisneb selles, et olukorras, kus tsiviilasjas 2-18-16070 sai kohtu tagatiskontole kantud raha eest juba täidetud kostja viivisenõue 935 euro ulatuses, esitas kostja hagejale arve nr I-022464, milles oli viiviseid jätkuvalt arvestatud kogu põhivõlgnevuse ulatuses ehk summas 21 250 eurot. Asjakohane ei ole kostja vastuväide, et viivis ei olnud põhivõlgnevusega piiratud.
13.3.2.Teiseks, kohtu poolt viidatud asjaolu, et kostja tsiviilasja nr 2-18-16070 jooksul oma viivisenõuet ise ei piiranud, ei muuda viivisenõuet hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks. 5
2-21-1209 Kohtul on õigus ja kohustus hinnata menetlusosalise poolt õiguste realiseerimise kooskõla hea usu põhimõttega ja õiguste kuritarvitamise keeluga, olenemata sellest, kas vastaspool õiguste kuritarvitamisele tugineb. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Seega, kui vastavad asjaolud on kohtu ette toodud, tuleb kohtul arvestada hea usu põhimõttega ka siis, kui vastaspool sellele ei tugine.
13.3.3.Kolmandaks kinnitab järeldust, et kostja poolt viivisenõude realiseerimine oli vastuolus hea usu põhimõttega, kohtuotsuse p-s 20 tehtud kohtu järeldus, mille kohaselt oli kostjal põhimõtteliselt õigus arvestada viivist kohtuotsusega väljamõistetud suuruses kuni põhivõla tasumiseni ükskõik, mis summas. Eelnev järeldus ei ole kooskõlas viivisenõude eesmärgiga, milleks on hüvitada võlausaldajale kohustuse täitmise viivitamisega tekkiv kahju. Olukord, kus võimaldatakse viivist nõuda piiramatult (st üle põhinõude) ja puudub võimalus eelnevalt vaidlustada, ei ole ilmselgelt olnud seadusandja eesmärk viiviseregulatsiooni loomisel.
13.3.4.Neljandaks on hea usu põhimõtte eesmärk olla tasakaaluks olukorras, kus õigus võimaldab ebamoraalset käitumist, st õiguste realiseerimisega teisele isikule kahju tekitamist (RKTKo 14.06.2005, 3-2-1-66-05, p 14). Maakohus ei ole arvesse võtnud hea usu põhimõttest tulenevaid seaduslikke piiranguid kostjale oma nõuete realiseerimisel, st isegi, kui kostjal oli õigus nõuda viivist üle põhinõude (millega hageja ei nõustu), siis see ei tähenda, et vastava nõude realiseerimist ei piiraks hea usu põhimõte.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
14.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetlusökonoomia kaalutlustel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 21 alusel koosmõjus TsMS § 405 lg-ga 1 menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
15.Kolleegium märgib, et kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 3500 eurole ja koos kõrvalnõuetega 7000 eurole, menetleb kohus hagi TsMS § 405 lg 1 esimese lause järgi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid (lihtmenetlus).
16.Kuigi tsiviilasja päises on märgitud selle nimetusena sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, menetles maakohus hageja alusetu rikastumise nõuet summas 935 eurot ja sellega seotud viivisenõuet (vaidlustatud otsuse p 3). Hageja rahaline nõue ei ületa põhinõudelt 3500 eurot ning koos kõrvalnõuetega 7000 eurot. Ringkonnakohus märgib, et ka hagiavalduse esitamise ajal (25.01.2021) oli tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 mõttes, kuivõrd hageja rahaline nõue ei ületanud põhinõudelt 2000 eurot ning koos kõrvalnõuetega 4000 eurot. Järelikult on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1, mida maakohus võis lahendada lihtsustatud korras.
17.Sellises kohtuasjas võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi 6
2-21-1209 menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus ei ole otsuses TsMS § 442 lg 10 kohaselt märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks. Asjaolu, et maakohus lisas otsusele TsMS § 442 lg 6 järgi lahendi peale edasikaebamise korda ja tähtaega puudutava selgituse, ei ole edasikaebamiseks loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses, nagu on korduvalt leidnud ka Riigikohus. Seega ei ole maakohus andnud asjas edasikaebamiseks luba.
18.Arvestades tsiviilasja materjale, maakohtu otsuse põhjendusi ja apellatsioonkaebuse väiteid, ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul otsust tehes ka selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi viisil, mis võinuks tuua kaasa ebaõige otsuse.
18.1.Maakohus leidis õigesti, et hageja ei saa kostjalt nõuda sundtäitmise kaudu täidetud 935 euro tagastamist ega sellelt arvestatud viivist.
18.2.Vaidlustatud ei ole maakohtu tuvastatud asjaolusid, et kostja nõudis täiteasjas nr 175/2020/2543 tema avalduse ja Harju Maakohtu 26.04.2019 otsuse tsiviilasjas nr 2-18-16070 alusel perioodil 26.10.2018–15.09.2020 sissenõutavaks muutunud viivise 21 250 euro sundtäitmist; et põhivõlg ja viivis 935 eurot, s.o kokku 22 185 eurot maksti kostjale välja hagi tagamise korras PRIA poolt kohtu tagatiste kontole kantud kostjale kuuluva toetuse summas 22 185 euro arvelt ega ka maakohtu viivise summa arvestust, mida täitedokumendiga väljamõistetu alusel võinuks sisse nõuda (maakohtu otsuse p 16). Seega järeldas maakohus õigesti, et vaidlusalusest täitedokumendist tuleneks kostjale õigus nõuda viivist perioodi 26.10.2018–15.09.2020 eest 29 367,50 euro ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et seaduse ega kohtupraktikaga ei ole keelatud oma rahalise nõude vähendamine. Maakohus on õigesti tuvastanud, et viivist ei ole arvestatud topelt, s.o täitemenetluses täitmisele esitatud viivise periood 26.10.2018–15.09.2020 ei hõlma kuni tsiviilasjas nr 2-18-16070 esitatud hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivise perioodi (03.10.2018–25.10.2018).
18.3.Hageja märgib viidetega kohtupraktikale õigesti, et põhivõlgnevust ületava viivisenõude puhul saab nõuda viivise vähendamist põhivõla suuruseni, kuid hageja ei ole tsiviilasja nr 218-16070 menetlemise raames sellekohast taotlust esitanud. Maakohus leidis õigesti, et hageja pidi taotlema viivise vähendamist täitedokumendi saamisele eelnenud kohtumenetluses ning viivise lõplik suurus on lahendist tulenevalt välja arvutatav (0,2% päevas iga põhivõlgnevuse (21 250 eurot) tasumisega viivitatud päeva eest alates 26.10.2018 kuni võlgnetava summa tasumiseni). Arvestades, et sundtäitmisele esitatud nõue tuleneb täitedokumendist ja vaidlust ei ole, et selle kohaselt on viivis välja mõistetud kuni põhivõla täitmiseni, ei saa seda lugeda asjaoluks, mis on tekkinud pärast tsiviilasjas nr 2-18-16070 kohtulahendi jõustumist (vt ka RKTKo 21.06.2017, 3-2-1-64-17, p 10). Seejuures ei ole hageja välja toonud, miks ei olnud tal objektiivselt võimalik esitada viivise vähendamise taotlust tsiviilasja nr 2-18-16070 raames, et kohus oleks selle kohta saanud seisukoha võtta kohtulahendis (RKTKo 15.11.2023, 2-22-9401, p 14.2). Kuivõrd hageja ei ole viivise vähendamise taotlust tsiviilasjas nr 2-1816070 esitanud, siis ei ole asjakohane ka hageja viidatud kohtupraktika, s.o kostja ei pidanud põhjendama põhivõlast suuremat viivisenõuet ega tõendama kahju olemasolu suuremas ulatuses. Kostja menetluses avaldatust ei ole mh järeldatav, et kostja nõustuks hageja käsitlusega viivisenõude piirnemisest põhinõude summaga. Seega ei ole maakohus kolleegiumi hinnangul kohaldanud ebaõigesti TMS § 221 lg-des 1 ega 2 sätestatut. 7
2-21-1209
18.4.Hageja on kaebuses välja toonud, et kostja on nõudes hagejalt viivist põhivõlga ületavas ulatuses käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ning õiguste kuritarvitamise keeluga, mis piirab kostja nõude realiseerimist. Kostja hea usu põhimõtte vastane käitumine seisneb selles, et tsiviilasjas nr 2-18-16070 sai kohtu tagatiskontole kantud raha eest juba täidetud kostja viivisenõue 935 euro ulatuses, kuid kostja esitas hagejale arve nr I-022464, milles oli viivist arvestatud jätkuvalt kogu põhivõlgnevuse ulatuses. Riigikohus on oma kujundatud praktikas leidnud, et hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käitumiseks saab pidada näiteks seda, kui sissenõudja on oma õigusi kuritarvitades ning vastuoluliselt käitudes mõjutanud võlgnikku käituma varasemas kohtumenetluses selliselt, et viimane jätab oma olulised menetluslikud õigused kasutamata (nt kaja või apellatsioonkaebuse esitamine) (RKTKo 15.11.2023, 2-229401, p 14.3 ja seal viidatud kohtupraktika). Hageja ei ole sellekohaseid asjaolusid kohtu ette toonud. Kolleegiumi hinnangul ei saa hea usu põhimõtte vastaseks või ebamoraalseks pidada kostjale hageja vastu kuuluvate nõuete realiseerimist pärast kohtulahendi jõustumist täitemenetluses. Sealhulgas on kostja oma viivisenõuet hoopis heas usus vähendanud. Kolleegium märgib, et edasiulatuva viivise nõue on piiratud kohustuse täitmise ajaga, s.o ei ole võimaldatud kohtulahendiga viivist nõuda piiramatult.
19.Eelnevat arvestades jätab kolleegium apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 2 1 alusel menetlusse võtmata, sest apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse resolutsiooni.
20.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna kostjal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule hagejal kostjale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada.
21.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi hagejale kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
22.Hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 280 euro tagastamist.
(allkirjastatud digitaalselt)
8
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.