Otsuse tegemise aeg ja koht 21. veebruar 2020 Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number
2-19-11784
Tsiviilasi
PlusPlus Capital AS hagi J. M. vastu võla nõudes
hagi hind 12 846,22 eurot Menetlusosalised ja nende Hageja: PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806, Tartu mnt 83-601, Tallinn 10115); esindajad Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (PlusPlus Legal OÜ, epost: [email protected]); Kostja: J. M. (isikukood xxx, xxx); Kostja lepinguline esindaja: Vladimir Kolga (Eesti Õigusbüroo, Endla 15, Tallinn, e-post: [email protected]). Tsiviilasja hind
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada.
2.Mõista kostjalt J. M.lt (isikukood xxx) hageja PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806) kasuks välja 11 485,07 (üksteist tuhat nelisada kaheksakümmend viis eurot ja 07 senti) eurot, millest põhinõue on 6 215,28 eurot, võla sissenõudmise kulu on 35 eurot, enne 11.01.2018 sissenõutavaks muutunud viivis on 3 903,48 eurot ja alates 16.08.2018 kuni 07.08.2019 sissenõutavaks muutunud viivis on 1 331,31 eurot.
3.Mõista kostjalt J. M.lt (isikukood xxx) hageja PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806) kasuks välja alates 08.08.2019 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude summalt 6 215,28 eurolt määraga 0,06% päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
4.Jätta rahuldamata kostja 16.11.2018 taotlus tühistada 11.01.2018 kompromissleping ning 14.11.2019 taotlus tuvastada 11.01.2018 kompromisslepingu tühisus. Menetluskulude jaotus
1.Jätta menetluskulud kostja J. M. kanda.
2.Mõista kostjalt J. M.lt (isikukood xxx) hageja PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806) kasuks menetluskuludena välja 1070 (üks tuhat seitsekümmend) eurot, millest 650 eurot on hagi esitamisel tasutud riigilõiv ja 420 eurot on hageja õigusabikulud.
3.Mõista kostjalt J. M.lt (isikukood xxx) hageja PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806) kasuks välja viivis menetluskulude summalt 1070 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses
sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna ringkonnakohtule asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Apellatsioonkaebuse võib kohus lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta kohtuistungi pidamist. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGEJA NÕUE
1.Hageja palus kostjalt välja mõista võlgnevuse 6215,28 eurot, sissenõudmise kulu 35 eurot ja viivise 5234,79 eurot. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 11.01.2018 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr xxx. Hagejal oli kostja vastu nõue tulenevalt 11.03.2016 sõlmitud Auto24 laenulepingust nr XXX. Kostja võlgnes hagejale põhivõlgnevusena 6 515,28 eurot ja viivisena 4 228,76 eurot. Kuna kostja kogu võlgnevust tasuda ei suutnud, sõlmisid pooled kompromisslepingu, millega hageja loobus osaliselt viivise nõudest summas 325,28 eurot ning võimaldas kostjal tasuda võlgnevust osamaksetega kogu summas 10 418,76 eurot.
2.Kompromisslepingule alla kirjutades kinnitas kostja, et ta on sellega tutvunud ja nõustunud. Pooled lugesid lõppenuks lepingu punktis 1.1. kirjeldatud kostja kohustused võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekkis kostjal uus iseseisev kohustus tasuda kompromissisumma. Pooled on lepingu punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissi seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Kostja rikkus kompromissilepingut ega tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses.
3.Kostja on tasunud makseid kokku summas 320 eurot, millest 20 eurot on arvestatud lepingu sõlmimise tasuks vastavalt lepingu punktile 2.1 ja 300 eurot on arvestatud põhivõlgnevuse katteks. Seega võlgneb kostja hagejale põhisummana 6 215,28 eurot (6515,28 eurot – 300 eurot). Kostjat hoiatati, et kui ta hilineb vähemalt kahe graafikujärgse maksega, on võlausaldajal õigus nõuda kohest kogu kompromissisumma jäägi tasumist. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 15.08.2018 osamakse tähtaja möödumisest alates.
4.Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja tasuma maksekohustuse rikkumisel võlausaldajale viivist 0,06% päevas viivituses olevalt maksmata summalt. Viivist hakati arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kokkuleppele allkirjastamisel kinnitas kostja, et viivise määr oli temaga läbi räägitud ning ta sai aru selgitustest. Lisaks on hagejal õigus nõuda ja kostjal kohustus tasuda mitteõigeaegsest tasumisest tuleneid võla sissenõudmise kulusid. Hageja viitas VÕS § 1132 lõike 2 punktile 3. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 12 846,22 eurot. Hageja on volitas PlusPlus Baltic OÜ sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic
OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud kostjale teenusena kolm võlateatist aadressile xxx. Hagejal on õigus nõuda võla sissenõudmise kulusid summas 35 eurot.
5.Kogumis nõudis hageja kostjalt põhivõlgnevusena 6215,28 eurot, kompromissisumma viivisena 3 903,48 eurot, viivisena 1 331,31 eurot lepingu punktis 3.2. toodud määras. Hageja on arvutanud viivist alates kostja lepingu lõpetamise päevast kuni hagiavalduse esitamiseni. Hageja nõudis ka edaspidi sissenõutavaks muutuvat viivist määraga 0,06% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Kokku palus hageja kostjalt välja mõista 11 485,07 eurot, millest 6215,28 eurot on põhinõue, 35 eurot on võla sissenõudmise kulud, 3903,48 eurot on enne 11.01.2018 sissenõutavaks muutunud viivis ning 1 331,31 eurot on põhinõude summalt 6 215,28 eurolt alates 16.08.2018 kuni 07.08.2019 sissenõutavaks muutunud viivis. Lisaks palus hageja kostjalt välja mõista hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise põhinõudelt 6 215,28 eurolt lepingu punktis 3.2. toodud määras 0,06% päevas alates 08.08.2019 kuni põhinõude tasumiseni.
6.Kostja vastuväidetega hageja ei nõustunud. Kompromissilepingu punktis 2.3 kinnitasid pooled, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad nad oma varasematest nõuetest ehk lõpetavad Auto24 lepingutes toodud võlasuhte ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused. Kompromissilepingu punkti 2.4 järgi lugesid pooled kompromissilepingu sõlmimisega lõppenuks Auto24 lepingutes toodud kostja kohustused. Kostjal tekkis uus iseseisev kohustus tasuda hagejale 10 418,76 eurot. Kostja tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 kohaselt. Auto24 lepingud ei ole asjasse puutuvad ega mõjuta poolte suhteid. Kostja peab täitma kompromisslepingust tulenevaid kohustusi. Teabelehe ja teiste Auto24 laenulepingu dokumentidega oli kostjal võimalus tutvuda lepingu sõlmimise ajal.
7.Hageja ei nõustunud kostja väitega, et kompromisslepingu viivise määr on tühine. Kuna kostja ei ole teinud ühtegi tasumist, saab hageja arvestada viivist kompromissisummas sisalduvalt põhinõudelt. Hageja ongi arvestanud sissenõutavaks muutunud viivist kuni hagi esitamiseni. Hageja ei nõua viiviselt viivist. Viivise kokkulepe on seaduslik.
8.Hageja viitas VÕS § 11 lõikele 4. Kostja ja hageja on kompromissilepingu allkirjastanud. Seega loetakse leping sõlmituks. Leping oli kostja valduses enam kui kolm tundi, seega oli tal piisavalt aega kasutada professionaalset abi lepinguga tutvumiseks. Hageja edastas e-kirjaga lepingu kostjale tutvumiseks 11.01.2018 kell 10:42. Kostja allkirjastas lepingu samal päeval kell 14:04 ja tagastas e-kirjaga samal päeval kell 14:06. Asjakohatu on kostja viide vorminõuete rikkumisele, sest kompromissleping ei pea olema sõlmitud notariaalses vormis. Tehingu tühistamisel tuleb arvestada TsÜS §-s 99 toodud tähtaegu ja TsÜS §-s 98 toodud aluseid, mida kostja arvestanud ei ole. Kostja väited lepingu tühistamise kohta tuleb jätta tähelepanuta.
9.Hageja teatas, et ta on kompromissina nõus vähendama poole võrra oma menetluskulusid. Kompromissina peaks kostja tasuma põhinõude 6215,28 eurot, sissenõudmise kulu 35 eurot, viivise 5234,79 eurot, poole riigilõivu 325 eurot ja poole õigusabikulust 210 eurot ehk kokku 12 020,07 eurot.
10.11.12.2019 ei nõustunud hageja kostja väitega, et kompromisslepingu on tarbijakrediidileping ning sellisena tühine. Kompromisslepinguga andis kostja konstitutiivse võlatunnistuse lepingu punkti 2.4. kohaselt. Kokkuleppe eesmärgiks oli anda kostjale võimalus täita kohustus ositi, sest kostjal puudusid võimalused tasuda võlgnevus korraga. Kokkulepe eesmärgiks ei olnud kostjat koormata lisakulutuste ega märkimisväärsete haldustasudega, vaid selle sisuks oli kohustuse korrapärane täitmine. Kui kostja oleks kokkulepet täitnud, ei oleks kogunenud viiviseid. Leping ei olnud tarbijakrediidileping. Asjakohane ei ole kostja viide laenu
väljamaksmisele. Kostjale anti võimalus tasuda varasem võlgnevus maksegraafiku alusel. Osamaksete sisse ei ole arvestatud haldustasu, vaid pooled leppisid lepingu punktis 5.1. kokku ühekordses lepingu sõlmimise tasus.
KOSTJA VASTUVÄITED
11.Kostja vaidles hagile vastu ja esitas kohtule taotluse tühistada 11.01.2018 kompromissleping TsÜS § 90 lg 1 ja § 92 lg 1, lg 3 ja lg 3 punktide 1 ja 2 alusel. Kostja nõustus, et ta sõlmis hagejaga 11.01.2018 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr 2435458. Kostja ei nõustunud, et võlatunnistuse alusel tekkis tal uus iseseisev kohustus tasuda hagejale 10 418,76 eurot.
12.Kostja allkirjastas kokkuleppe ja tunnistas selles, et võlgneb hagejale 10 418,79 eurot. Hageja ei ole koos hagiga esitanud kohtule Auto24 laenulepingut nr XXX puudutavaid dokumente. Esitamata on jäänud laenulepingu tagasimakse tingimused, kus oleksid ära näidatud laenulepingu kulukuse määr, intressi määr ja viivise määr ning Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht. Need tõendid tuleb hagejalt välja nõuda.
13.11.01.2018 on hageja ja kostja sõlminud maksegraafiku lepingu. Kostja viitas VÕS §-le 29. Kostja tahteks oli sõlmida võlgnevuse tagasimakse maksegraafik. Hageja väitis, et poolte vahel sõlmiti konstitutiivne võlatunnistus, kuid kohtule esitatud dokumendi pealkirjaks on kompromissleping/võlatunnistus. Lepingu sõlmimise ajal mõistis kostja, et ta on sõlminud võlgnevuse tagasimaksmise maksegraafiku.
14.Hageja ei ole lahti kirjutanud põhisummat ja viiviseid. Summad liideti kokku ja kostjale ei ole arusaadav, milliselt summalt arvestatakse viivist 0,06% päevas. Kostja viitas VÕS § 113 lõikele 6. Lepingu punkt 3.2, mille kohaselt pidi kostja maksma viivist kompromissi summalt, on tühine. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata selle tühisuse tõttu. Hageja ei ole tõendanud poolte tahet luua iseseisev ja sõltumatu kohustus VÕS § 30 lg 1 alusel konstitutiivse võlatunnistusega. Kohtule esitatud lepingust see ei tulene, sest kostja on vaid kinnitanud olemasolevat võlgnevust. Maksegraafik võis olla deklaratiivne võlatunnistus.
15.Kostja leidis, et deklaratiivse võlatunnistuse tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine, mis tõttu tuleb välja selgitada, millised võlasuhted poolte vahel olid. Kostja sõlmis võlatunnistuse, kuid kostjal oli ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest. Kostja palus tühistada eksimuse tõttu tehtud tehingu TsÜS § 90 lg 1 ja § 92 lg 1, lg 2, lg 3 p 1 ja p 2 alusel. Eksimus seisnes selles, et kostja arvas, et ta sõlmib maksegraafiku lepingu ning nüüd on talle selgunud, et see oli võlatunnistus uue iseseisva kohustuse loomiseks. Kostja ei pea hagejale midagi maksma, sest hageja viis ta teadvalt eksitusse. Kuna kostja tühistab tehingu, ei pea ta seda edasi täitma.
16.14.11.2019 seisukohtades palus kostja tuvastada 11.01.2018 kompromisslepingu tühisust VÕS § 408 lg 1 alusel. Kostja leidis jätkuvalt, et kompromissleping on tühine, mistõttu pole kostjal kohustust lepingut täita. Hagis esile toodud asjaoludel sõlmitud leping on tarbijakrediidileping VÕS § 402 mõistes. Kostja ei sõlminud lepingut oma majandus- või kutsetegevuses. Kuna hageja krediteeris kostja varasema võlgnevuse tasumist ning kostja pidi selle eest maksma täiendavat tasu, on hageja ja kostja vahel sõlmitud maksegraafikud VÕS § 401 lg 2 ja § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguteks. Poolte vahel oli kokkulepe võlgnevuste ositi tasumiseks. Edasilükkamise tasulisusele viitab asjaolu, mille kohaselt on osamaksete sisse arvestatud märkimisväärne haldustasu.
17.Kostja leidis, et kehtiv võlatunnistus peaks vastama tarbijakrediidi kohustuslikele nõuetele.
VÕS § 408 lg 1 järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või §-s 405 sätestatud andmetest. Võlatunnistuses ei ole kõik andmed märgitud. Märgitud ei ole krediidi kulukuse määra. Rikutud on VÕS § 113 lg 6, mis keelab viivise nõudmise viiviselt. Kuna kohus jättis kostja tõendite kogumise taotluse rahuldamata, ei ole kostjal võimalik tuvastada algse laenulepingu järgset põhivõlgnevust.
18.Kostja leidis, et võlatunnistus on tühine ka VÕS § 408 lg 2 alusel, sest kostja ei ole võlatunnistuse alusel hagejalt raha saanud. Hagi tuleb jätta rahuldamata.
KOHTU PÕHJENDUSED
19.Arvestades hageja nõudeid ja kostja vastuväiteid ning hinnates kogumis kõiki tõendeid, leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele.
20.Pooled ei vaidle käesolevas asjas järgmiste asjaolude üle: 1) kostja oli sõlminud 11.03.2016 Auto24 laenulepingu nr XXX; 2) hageja ja kostja sõlmisid 11.01.2018 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr xxx, mille alusel pidi kostja tasuma hagejale igakuiste osamaksetega kokku 10 438,76 eurot ning kostja võlgnevus tulenes 11.03.2016 laenulepingust; 3) kostja tasus kompromisslepingu alusel 320 eurot ja jättis ülejäänud osas kompromisslepingust/võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmata.
21.Pooled vaidlevad käesolevas asjas selle üle, kas hagejal on õigus nõuda kostjalt kompromisslepingu alusel põhivõlgnevuse ja viivise tasumist ning samuti võla sissenõudmise kulu tasumist seaduses sätestatud määras.
22.Hageja leidis, et kompromisslepingu sõlmimisel loobus hageja Auto24 laenulepingu alusel osaliselt viivisenõudest ja võimaldas kostjal tasuda võlgnevuse maksegraafiku alusel. Kompromisslepinguga loodi konstitutiivne võlatunnistus, sest pooled lugesid kostja varasemad laenulepingust tulenevad kohustused lõppenuks. Kompromissleping ei ole tarbijakrediidileping ja selles sisalduv viivise määr ei ole tühine, sest hageja ei ole arvestanud viivist viivistelt, vaid ainult põhinõudelt.
23.Kostja leidis, et lepingule lisatud maksegraafik kujutas endast deklaratiivset võlatunnistust. Lepingus sisalduv viivise määr on tühine VÕS § 113 lg 6 alusel. Võlatunnistuse sõlmimisel oli kostjal ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest, millest tulenevalt palus kostja kohtul võlatunnistus tühistada. Täiendavalt palus kostja kohtul tuvastada kompromisslepingu tühisus VÕS § 408 lg 1 alusel. Kompromissleping oli tarbijakrediidileping, kuid selles ei olnud märgitud kõiki VÕS §-s 404 ja 405 sätestatud andmeid ning kostja selle alusel raha ei saanud.
24.Esmalt leiab kohus, et kostja taotlusi ei ole võimalik rahuldada. TsMS § 438 lg 1 sätestab, et otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. TsMS § 439 näeb ette, et kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud vastuhagi, sealhulgas vastuhagiga ühtegi tuvastuslikku nõuet.
25.Kohus selgitas kostjale 14.10.2019 pöördumises, et tehingu tühistamise õigus on tehingu teinud isiku kujundusõigus, mistõttu ei saa kohus tehingu poolte eest tehinguid tühistada ja sellist nõuet ei saa ka vastuhagi korras esitada. Kohus selgitas kostjale TsÜS § 92, § 98 ja § 99. Kuna
kohtul puudub pädevus kostja eest tehinguid tühistada, tuleb jätta rahuldamata kostja 16.11.2018 taotlus tühistada 11.01.2018 kompromissleping/võlatunnistus. Kostja ei ole pärast kohtu selgituste saamist täiendavalt põhistanud, miks oli tehing tema hinnangul tühine TsÜS § 92 alusel ning kostja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks esitanud hagejale tehingu tühistamise avalduse. Seetõttu on asjakohatud kostja viited tehingu sõlmimisele eksimuse tulemusena.
26.14.11.2019 esitas kostja kohtule taotluse tuvastada 11.01.2018 kompromisslepingu tühisus. Kostja ei esitanud vastuhagi koos tuvastusliku nõudega ega tasunud vastuhagi esitamisel vajalikku riigilõivu. Seetõttu leiab kohus, et kostja taotlust tuleb käsitleda menetlusliku taotlusena ning kostja soovis väita, et tema hinnangul on 11.01.2018 kompromissleping tühine. Kohus leiab, et ka kostja 14.11.2018 taotlus ei kuulu rahuldamisele. Taotluse rahuldamiseks puudub õiguslik alus. Kohus ei nõustu kostja väidetega, et hageja nõude aluseks olev kompromissleping on tühine.
27.VÕS § 30 lg 1 sätestab, et leping millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Lisaks tuleneb VÕS § 29 lõikest 1, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 4 näeb ette, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. VÕS § 29 lg 5 kohaselt tuleb lepingu tõlgendamisel eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, lepingu olemust ja eesmärki ning poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist.
28.VÕS § 578 lg 1 näeb ette, et kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes. VÕS § 578 lg 2 sätestab eelduse, mille kohaselt loobuvad kompromissilepingu tagajärjel lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.
29.Asjas kogutud tõenditest nähtub, et hageja ja kostja sõlmisid 11.01.2018 kompromisslepingu/võlatunnistuse (toimiku lk 4-6). Lepingu punktis 1.1. on märgitud, et lepingu sõlmimis seisuga omab hageja kui võlausaldaja kostja vastu nõuet, mille ta on omandanud nõude loovutamisega Inbank AS-lt ning see nõue koosnes põhiosanõudest summas 6 515,28 eurot ja viivisintressi nõudest summas 4228,76 eurot. Nõue tulenes lepingus märgitu kohaselt Auto24 laenulepingust, mis oli sõlmitud 11.03.2016.
30.Lepingu punktis 2.1. oli märgitud, et pooled sõlmivad kompromisslepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses ning selle eesmärgiks on võimalike vaidluste vältimine nõude osas ja vastastikuste järeleandmiste tegemine selleks, et kostja suudaks oma kohustusi täita. Hageja loobus lepingus toodud tingimustel edasisest viivisenõudest. Kostja aga tunnistas selgelt ja vastuvaidlematult võlasuhet ning võttis endale kohustuse tasuda võlg vastavalt lepingule. Lepingu punktis 2.2 oli märgitud, et võlgnik tunnistas tema vastu esitatud nõuet ning tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega. Leping punkti 2.4. alusel tekkis kostjal iseseisev kohustus tasuda hagejale kompromissi summana 10 418,76 eurot. Kostja pidi antud summa tasuma perioodiliste maksetega lepingu lisas toodud maksegraafiku alusel.
31.Lepingu punkt 3.1. nägi ette, et kui võlgnik ei tasu kompromissisummat tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kogu kompromissi seni tasumata osa koheselt sissenõutavaks. Lepingu punkt 3.2. nägi ette, et maksekohustuse rikkumisel tuleb kostjal tasuda hagejale viivist 0,06%
päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Samas punktis kinnitas kostja, et viivisemäär on temaga läbi räägitud, ta on selgitusest aru saanud ning tema arvates on see mõistlikus suuruses. Lepingu punkti 5.1. kohaselt oli lepingu sõlmimise tasu 20 eurot ja lepingu muutmise tasu 10 eurot. Lepingutasu tuli kostjal tasuda koos kompromissisumma esimese maksega. Lepingule oli lisatud maksegraafik koos igakuiste osamaksete suurusega. Maksegraafikust nähtub, et kostja pidi tasuma koos lepingutasu 20 euroga hagejale kokku 10 438,76 eurot. Igakuiseid intresse või muid teenusetasusid kostjal maksta ei tulnud.
32.Kohus leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on kompromissleping VÕS § 578 lg 1 mõistes ning samaaegselt võlatunnistus VÕS § 30 lg 1 mõistes. Kuigi lepingu tekstis endas on korraga viiteid nii deklaratiivsele võlatunnistusele kui ka konstitutiivsele võlatunnistusele, leiab kohus lepingu olemust ja eesmärki arvestades ning poolte käitumist arvestades, et sisuliselt loodi sellega siiski deklaratiivne võlatunnistus. Nimelt nähtub asjas kogutud tõenditest, et hageja saatis kostjale 30.11.2018 ja 13.06.2019 võlanõudeid (toimiku lk 7-8), milles ta ei viidanud kompromisslepingule, vaid varasemale laenulepingule. 08.07.2019 saatis hageja kostjale hagihoiatuse (toimiku lk 9), milles oli samuti viidatud varasemale laenulepingule. Hageja käitumisest nähtub vastupidiselt menetluses esitatud seisukohtadele, et kompromisslepinguga loodi deklaratiivne võlatunnistus.
33.Seega võib lepingu sõlmimise asjaolusid, samuti poolte käitumist arvestades järeldada, et tegemist oli deklaratiivse võlatunnistusega, milles hageja loobus osaliselt varamast viivisenõudest ning võimaldas kostjal tasuda võlgnevuse osamaksetega, kuid kostja omakorda tunnistas võlgnevuse olemasolu.
34.Riigikohus on selgitanud, et võlatunnistus võib olla konstitutiivne, kui sellega soovitakse luua algsest kohustusest sõltumatu kohustus (RK TKo 3-2-1-21-06, p 13, 3-2-1-149-11, p 20) või ka deklaratiivne, kui sellega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (RK TKo 2-14-50307, p 19.1). Deklaratiivse võlatunnistusega on tegemist juhul, kui see on kvalifitseeritav laenukohustust tõendava dokumendiga. Seda, millise võlatunnistusega tegemist on, tuleb tuvastada võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel (RK TKo 3-2-1-103-16, p 16, 2-14-50307, p 19.1). Hagejal tuleb tõendada poolte ühist tahet luua konstitutiivne võlatunnistus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (RK TKo 2-13-34922, p 12.2, 3-2-1-124-14, p 24). Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud poolte ühist tahet luua just ja ainult konstitutiivne võlatunnistus. Võlatunnistuse tekst ja hageja enda käitumine, samuti lepingu eesmärk ja olemus viitavad poolte ühisele tahtele luua deklaratiivne võlatunnistus.
35.Deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks on tõendamiskoormuse ümberpööramine, mis tähendab, et võlgnik peab kohustusest vabanemiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistuses tunnistatud võlga (RK TKo 2-13-34922, p 13.1). Kohus leiab, et võlatunnistuse sõlmimisega pöördus ümber tõendamiskoormus ning kostjal tuli tõendada, et tal ei ole võlatunnistusest tulenevat kohustust. Seda ei ole kostja põhistanud ega tõendanud. Kostja on vaid paljasõnaliselt väitnud, et ta ei ole raha saanud, kuid väite tõendamiseks kostja tõendeid ei esitanud.
36.Iseenesest nõustub kohus kostja väidetega, et poolte vahel sõlmitud võlatunnistus pidi vastama tarbijakrediidilepingutele esitatavatele nõuetele. Kohus aga ei nõustu kostja väidetega, et kuna leping nendele nõuetele ei vastanud, on tegemist tühise tehinguga, mida kostja täitma ei pea. VÕS § 401 lg 1 sätestab, et krediidileping on leping millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
VÕS § 402 lg 2 järgi võib krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel. VÕS § 402 lg 1 järgi loetakse tarbijakrediidilepinguks krediidilepingut, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Käesolevas asjas võimaldas hageja eraisikust tarbijale ehk kostjale tasu eest võlgnevuse kogusumma tasumise edasilükkamist, millest tulenevalt on iseenesest tegu tarbijakrediidilepinguga.
37.VÕS § 408 lg 1 näeb ette, et tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud VÕS § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni VÕS §-s 404 või 405 sätestatud andmetest. VÕS § 404 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Kohus leiab, et antud juhul vastas leping seaduses sätestatud vorminõuetele. Leping oli sõlmitud kirjalikus vormis ja mõlema poole poolt digitaalselt allkirjastatuna. Asjas kogutud tõenditest (toimiku lk 33-39) nähtub, et hageja saatis kostjale kompromisskokkuleppe teksti allkirjastamiseks 11.01.2018 kell
10.42.Kostja allkirjastas lepingu samal päeval kell 14.04. Seega ei ole leping tühine vorminõuete järgimata jätmise tõttu.
38.VÕS §-d 404 ja 405 loetlevad andmed, millised peavad olema tarbijale krediidilepingu sõlmimisel esitatud. Muuhulgas peab tarbijale olema teada krediidi ülempiir ja kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ja krediidi kogukulu kandmiseks tehtavate maksete kogusumma. Lisaks peab olema tarbijale teatavaks tehtud krediidi kulukuse määr aasta kohta. Kostja heitis ette, et lepingus ei ole toodud kõiki seaduses sätestatud andmeid, kuid ei põhistanud, millised andmed täpselt tema hinnangul puudusid. Kohus ei pea kostja eest ise kujundama viimase vastuväiteid ega otsima tõenditest asjaolusid. Selgelt viitas kostja üksnes krediidi kulukuse määra puudumisele.
39.VÕS § 406 lg 1 sätestab, et krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel. VÕS § 406 lõikest 2 nähtub, et krediidi kulukuse määra arvutamisel kindlaks määratav krediidi kogukulu tarbijale ei sisalda kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja ostmisega või teenuse kasutamisega. Krediidi kulukuse määra arvutamisel võetakse arvesse asja hind või tasu teenuse kasutamise eest sõltumata sellest, kas asja või teenuse osutamise eest tasutakse krediiti kasutades või mitte.
40.Poolte vahel sõlmitud lepingust (toimiku lk 4-6) nähtub, et kostjal ei tulnud tasuda lisaks kokku lepitud igakuistele maksetele intressi või muid igakuiseid tasusid. Lepingus ei ole seetõttu märgitud aastase protsendimäärana krediidi kulukuse määra. Lepingus on samas märgitud, milline on maksimaalne summa, mis kostjal tasuda tuli.
41.Kuigi VÕS § 408 lg 1 sätestab üldnormina, et kui mõned VÕS §-des 404 ja 405 toodud andmetest lepingust puuduvad, on leping tühine, näevad VÕS § 405 lõiked 2 ja 3 ette sellest reeglist erandid. Nimelt tuleneb VÕS § 408 lõikest 2, et VÕS § 404 lõikes 2 või 2 3 märgitud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama. Samuti näeb VÕS § 408 lg 3 ette, et VÕS §-s 405 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus.
42.Kohus on käesolevas asjas tuvastanud, et 11.01.2018 kokkulepe oli deklaratiivne võlatunnistus, milles kostja tunnistas varasemast laenulepingust tulenevat võlgnevust ning pidi selle tasuma kokkuleppes toodud osamaksetega. Kohus tuvastas, et deklaratiivse võlatunnistusega pöördus tõendamiskoormus ümber, sest kostja tunnistas kokkuleppes selget ja vaieldamatult kohustust võlgnevus tasuda. Seega lasus kostjal kohustus tõendada VÕS § 408 lõikes 2 toodud eelduste puudumiste ehk seda, et ta 11.03.2016 laenulepingu alusel laenu ei saanud. Kostja viited sellele, et ta 11.01.2018 kokkuleppe alusel midagi ei saanud, on asjakohatud, sest antud kokkuleppega osutati kostjale muuhulgas teenust – vähendati tema viivise kohustuse suurust ning võimaldati tal tasuda võlgnevus osamaksetega. Vaidlus puudub selle üle, et kostja asus algselt ka kokkulepet täitma ning tasus selle alusel hagejale 320 eurot. Järelikult osutati kostjale VÕS § 408 lõike 3 mõistes teenust. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et krediidi kulukuse määra märkimata jätmine kompromisslepingusse ei muutnud lepingut tühiseks. Ka mistahes muude võlaõigusseaduses toodud andmete märkimata jätmine ei muutnud lepingut tühiseks. Kostja oli varasemalt laenu saanud ning ta sai teenusena võimaluse tasuda võlgnevus osamaksetega senisest väiksemas summas.
43.Kuna 11.01.2018 kompromisskokkulepe on kehtiv, tuleb kostjal täita lepingust tulenevad kohustused. Kohus jätab seetõttu rahuldamata kostja 14.11.2018 taotluse tuvastada kompromisslepingu tühisust. Kuna kostjal tuleb lepingut täita, kuulub hageja nõue tema suhtes rahuldamisele. Kohus ei nõustu ka kostja väidetega, et leping on tühine, sest selles märgitud viivis on vastuolus VÕS § 113 lõikega 6.
44.VÕS § 113 lg 6 sätestab, et viivist ei ole lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Samas on Riigikohus leidnud, et VÕS § 113 lg 6 ei välista poolte kokkuleppel kogu seniselt võlgnevuselt, sealhulgas sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi nõudmist, sest seadus ei keela arvestada sissenõutavaks muutunud intressilt ja viiviselt intressi. VÕS § 113 lg 6 kohaldamine võib olla välistatud, kui poolte uus kokkulepe on käsitletav VÕS § 578 lg 1 nõuetele vastava kompromisslepinguna (RK TKo 3-2-1-175-14, p 16, p 17). Seega on kompromisslepingute puhul iseenesest võimalik kokku leppida, et võlgnikul tuleb sissenõutavaks muutunud viiviselt ja intressilt tasuda omakorda intressi ning selline kokkulepe ei ole tühine vastuolu tõttu seadusega.
45.Poolte vahel sõlmitud kompromisslepingu (toimiku lk 4-6) punkt 3.2. nägi ette, et kostjal tuli tasuda viivist 0,06% päevas kogu viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Kompromissisumma oli sama lepingu punkti 2.4 järgi 10 418,76 eurot ning see sisaldas varasemast lepingust tulenevat põhinõuet ja vähendatud ulatuses viivist. Kohus leiab, et kuna 11.01.2018 kokkuleppe näol oli tegemist VÕS § 578 lõikele 1 vastava kompromisskokkuleppega, ei ole selles sisalduv punkt 3.2. tühine, sest seadus ei keela intressi arvestamist sissenõutavaks muutunud viiviselt.
46.Kostja on aga vastuväidete esitamisel jätnud tähelepanuta, et hagiavalduses ei ole hageja palunud mõista kostjalt välja viivist viiviselt. Nimelt on hageja palunud mõista kostjalt välja põhinõudena 6 215,28 eurot ning enne 11.01.2018 ehk enne kompromisskokkuleppe sõlmimist sissenõutavaks muutunud viivisena 3903,48 eurot. Seega on hageja nende nõuete esitamisel lähtunud kostja sissenõutavaks muutunud võlgnevusest kompromisskokkuleppe sõlmimise ajal, arvestades seejuures kostja poolt pärast kokkuleppe sõlmimist tasutud summasid. Alates 16.08.2018 kuni 07.08.2019 ehk hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisena palus hageja kostjalt välja mõista viivise 1331,31 eurot lepingus märgitud määras põhisummalt 6 215,28 eurot. Seega ei ole hageja palunud kostjalt välja mõista viivist viiviselt.
47.Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et hageja nõue kuulub tervikuna rahuldamisele. Kohus selgitas kostjale 14.10.2019 vajadust põhistada ja tõendada vastuväiteid hageja nõudele (toimiku lk 40-41). Kostja vastuväiteid hageja nõudele täiendavalt ei põhistanud ega tõendanud. VÕS § 76 lg 1 sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Seega tuleb kostjal täita 11.01.2018 kokkuleppest tulenev kohustus.
48.VÕS § 113 lg 1 näeb ette, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega tuleb kostjal tasuda viivist kohustuse täitmisega viivitamise eest.
49.VÕS § 1132 lg 2 p 3 näeb ette, et pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot. Seega tuleb kostjal tasuda hagejale tasu võla sissenõudmise kulude eest hageja nõutud 35 euro ulatuses.
50.Kogumis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 11 485,07 eurot, millest põhinõue on 6 215,28 eurot, võla sissenõudmise kulu on 35 eurot, enne 11.01.2018 sissenõutavaks muutunud viivis on 3 903,48 eurot ja alates 16.08.2018 kuni 07.08.2019 sissenõutavaks muutunud viivis on 1 331,31 eurot. Alates 08.08.2019 ehk alates hagi esitamisele järgnevast päevast tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista sissenõutavaks muutuv viivis põhinõude summalt 6 215,28 eurolt määraga 0,06% päevas kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
51.TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus tegi otsuse kostja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmäärine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
52.Hageja palus kostjalt menetluskuludena välja mõista hagiavalduse esitamisel tasutud riigilõivu 650 eurot ja õigusabikulu summas 420 eurot. Õigusabi oli vajalik hagiavalduse koostamiseks ning hageja kohtus esindamiseks. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud on põhjendatud, arvestades nõutud summa suurust ja vaidluse keerukust. Kostjalt tuleb hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 1070 eurot, millest 650 eurot on hagi esitamisel tasutud riigilõiv ja 420 eurot on hageja õigusabikulud.
53.Kooskõlas TsMS § 177 lõikega 4 tuleb hageja taotluse alusel kostjalt välja mõista viivis menetluskulude summalt 1070 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. /allkirjastatud digitaalselt/
Anu Uritam kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.