2.Jätta Aktsiaseltsi Narva Bussiveod (pankrotis) pankrotihalduri Ly Müürsoo apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse kulud Aktsiaseltsi Narva Bussiveod (pankrotis) kanda.
2-17-17849 Kohtu selgitused: Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hüvitatavate menetluskulude suuruse määrab kohtuasja lahendanud maakohus kindlaks mõistliku aja jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Aktsiaselts Narva Bussiveod (pankrotis; võlgnik) pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) esitas 30. novembril 2017 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi Iv Pluss (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja teadis, et võlgnik kahjustas 29. jaanuaril 2016 kostjale 34 416 eurot 4 senti tasudes võlgniku võlausaldajate huve, tunnistada kostjale 29. jaanuaril 2016 rahaliste kohustuste täitmine kehtetuks ning kohustada kostjat tagastama võlgniku pankrotivarasse 34 416 eurot 4 senti.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Ida-Viru Maavalitsus (maavalitsus) ja võlgnik
21.veebruaril 2012 Ida Virumaa II liinigrupi bussiliiniveo teenindamiseks avaliku teenindamise lepingu nr 3-3/92 (avaliku teenindamise leping) tähtajaga 31. jaanuar 2020. Eesti Vabariik (Maanteeameti kaudu) ja võlgnik sõlmisid 7. märtsil 2012 riigivara kasutusse andmise lepingu nr 14-00124/076 (riigivara kasutusse andmise leping), mille alusel sai võlgnik enda kasutusse tasuta 12 riigile kuuluvat Iveco Irisbus Crossway bussi (vara, bussid). Maanteeamet kontrollis 3. juunil 2015 võlgniku kasutusse antud busse ning tuvastas, et bussidel on puudused ja vigastused. Maanteeamet kontrollis 12. novembril 2015 uuesti busse ning tuvastas, et võlgnik ei olnud kõrvaldanud 3. juuni 2015. a kontrollaktis nimetatud puudusi. Ida-Viru maavanem lõpetas võlgniku rikkumiste tõttu 25. novembril 2015 avaliku teenindamise lepingu alates 1. veebruarist 2016. Maanteeamet kohustas võlgnikku vara tagastama ning puudused 29. jaanuariks 2016 kõrvaldama. Võlgnik pidi vara hooldus- ja remonditööd tegema Iveco Czech Republik a.s esinduses, milleks Eestis on kostja. Kostja esitas võlgnikule hooldus- ja remonditööde eest arved 21. jaanuaril 2016, 26. jaanuaril 2016 ning 28. jaanuaril 2016. Võlgnik tasus arvete alusel kostjale 29. jaanuaril 2016 kokku 34 416 eurot 4 senti. Samal päeval pidi võlgnik vara Maanteeametile tagastama. Võlgnik esitas 5. veebruaril 2016 Viru Maakohtule pankrotiavalduse. Maakohus võttis 8. veebruaril 2016 avalduse menetlusse ning nimetas ajutise pankrotihalduri. Viru Maakohus kuulutas
26.veebruari 2016. a määrusega välja võlgniku pankroti.
2-17-17849
1.2.Võlgniku 29. jaanuaril 2016. a maksed tuleb tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks. Võlgnik tasus kostjale arvete alusel 34 416 eurot 4 senti viis tööpäeva enne pankrotiavalduse esitamist ja kuus tööpäeva enne ajutise halduri nimetamist. Sellega rahuldas võlgnik kostja nõude täies ulatuses, eelistades kostjat teistele võlausaldajatele. Kostja oli teadlik, et võlgniku majandustegevus on tehingu tegemise ajal (29. jaanuaril 2016) lõppenud ja et võlgnik on maksejõuetu. Mh nähtub see sellest, et tavaliselt tasub võlgnik kostja arved oluliselt hiljem. Võlgniku igapäevases majandustegevuses ei olnud tavapärane, et võlgnikule esitatakse arved maksetähtajaga 0 päeva ning et arved tasutakse samal päeval. maksetähtaja välistamine ning ettemaks, mis ei olnud võlgniku ja kostja vaheliseks tavaks, ongi võlausaldaja eelistamine teiste võlausaldajate ees. Samale päevale maksetähtaja määramisega lõi kostja teadvalt olukorra, kus võlgnik pidi eelistama kostjat teistele võlausaldajatele. Kostjale arvete tasumine ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Võlgnik tegi kostjale alusetu erandi olukorras, kus võlgniku majandustegevus oli praktiliselt lõppenud. Arvestades riigivara seisukorra hindamise akti koostamise aega (3. juuni 2015), selle allkirjastamise aega (7. august 2015. a ja 7. september 2015. a) ning võlgnikule lepingust tulenevat kohustust taastada vara võimalikult lühikese aja jooksul, ei ole eluliselt usutav, et võlgnik ootas vara taastamiseks hinnapakkumise küsimisega kolm kuud. Hinnapakkumise küsimisega vahetult enne pankrotiavalduse esitamist sooviti põhistada ja sisustada kostja arvete esitamist. Võlgnikul ei olnud kavatsust vara enne tagastamist remontida. Võlgnik kavatses vara Maanteeametile puudustega tagastada. Kostja ei tõendanud, et ta tegi võlgnikule arvete alusel tööd. Võlgnik ei saanud kostjalt vastusooritust. Võlgnik maksis võõra vara remontimise eest. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
2.1.Kostja tegi kokkulepitud mahus ja nõutava kvaliteediga kõik arvete aluseks olevad remonditööd. Ebaõige on hageja väide, et võlgnik ei saanud maksete tegemise eest vastusooritust. Arvete aluseks olevad remonditööd tehti pärast riigivara tagastamise akti allkirjastamist 29. jaanuaril 2016.
2.2.Maksete tegemine kostjale ei kahjustanud võlgniku teiste võlausaldajate huve. Võlgnik ei eelistanud kostjat lubamatult teistele võlausaldajatele. Võlausaldajate huvide kahjustamist ei saa järeldada sellest, et arvetele märgiti maksetähtpäevaks arvete väljastamise päev. Arved väljastati võlgnikule aktsepteeritud hinnapakkumiste põhjal ning arvete tasumine oli remonditööde tegemise eelduseks. Sedavõrd mahukate remonditööde puhul on arvete eelnev tasumine elementaarne ning kostja tavapärane praktika. Lisaks ei tasunud võlgnik kõiki kostja arveid selle väljastamise päeval. Arved nr 10352 ja nr 10354 tasus võlgnik kaheksandal ja kolmandal päeval arve väljastamisest. Kiire tegutsemine oli tingitud ka sellest, et võlgnik pidi vara riigile tagastama juba
29.jaanuaril 2016.
2-17-17849 Võlgnik tasus ka 2013. a kostjale arveid samal päeval ja järgmisel päeval pärast arvete esitamist. Võlgnikul on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt õigus ka vahetult enne pankrotiavalduse esitamist teha tehinguid ning täita rahalisi kohustusi. Ühele võlausaldajale rahalise kohustuse täitmine ei kahjusta automaatselt teiste võlausaldajate huve ja seda ka juhul, kui täidetav kohustus on tekkinud hiljem kui täitmata kohustused. Bussidel fikseeriti puudused juba 3. juunil 2015. Võlgnikul tekkis kohustus täita busside remondiga seotud nõuded enne kui teiste võlausaldajate nõuded. Hageja ei hinnanud, milline oleks olukord, kui võlgnik ei oleks arveid tasunud. Kui võlgnik ei oleks arveid tasunud, ei oleks kostja remonditöid teinud. Sel juhul oleks Maanteeamet saanud võlgnikult nõuda pankrotimenetluses vähemalt 75 456 eurot 4 senti: busside remondikulu 34 416 eurot 4 senti; leppetrahvi (riigivara lepingust) 1% busside maksumusest 41 040 eurot. Seega oleks võlgniku olukord halvem, kui võlgnik ei oleks kostja nõuet täitnud. Järelikult ei kahjustanud kostja nõude täitmine pankrotivõlausaldajate huve.
2.3.Kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et võlgnik on maksejõuetu. Kostjal ei olnud alust järeldada, et võlgnik on maksejõuetu. Võlgnik tasus remonditööde tegemise eest 29. jaanuaril 2016 ettemaksu. Võlgnik tasus kostjale kõik arved. Ajasurve põhjuseks oli see, et võlgnik pidi bussid Maanteeametile 29. jaanuaril 2016 tagastama. Kostja ei pidanud enne arvete esitamist hindama kostja majanduslikku seisundit.
2.4.Tagasivõitmise välistaks ka PankrS §119 lg 4, mille alusel kui kohus tunnistab rahalise kohustuse täitmise kehtetuks, tuleb võlausaldajale tagastada tehingu alusel üleantu või hüvitada üleantu väärtus rahas vastavalt PankrS § 146 lg 1 p-le 1. Kostja tegi remonditööd ning võlgnik andis bussid üle riigile. Kuna võlgnikul ei ole võimalik tagastada kostjale remonditööd, tuleb võlgnikul juhul, kui kohus tunnistab rahalise kohustuse täitmise kehtetuks, hüvitada kostjale remonditööde väärtus. Arvestades, et kostja tegi võlgnikule hinnaalanduse 10%, oli kostja tehtud tööde väärtus suurem võlgniku tehtud maksete summast 3441 eurot 60 sendi võrra. Esimese astme kohtu otsus
3.Harju Maakohus jättis 27. juuni 2019. a otsusega hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavate menetluskulude suurust maakohus kindlaks ei määranud.
3.1.Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud: - Maavalitsus ja võlgnik sõlmisid 21. veebruaril 2012 Ida Virumaa II liinigrupi bussiliiniveo teenindamiseks avaliku teenindamise lepingu tähtajaga 31. jaanuar 2020; - Maanteeamet ja võlgnik sõlmisid 7. märtsil 2012 riigivara kasutusse andmise lepingu, mille alusel sai võlgnik tasuta kasutusse 12 riigile kuuluvat Iveco Irisbus Crossway bussi; lepingu p 3.3 ja 3.4 järgi pidi võlgnik hoidma vara korras ja tegema vara tehnilise seisukorra säilitamiseks või tehniliste rikete kõrvaldamiseks remontöid kostja juures, samuti tasuma vara valduse, kasutuse ja säilitamisega seotud kulud; - Maanteeamet kontrollis 3. juunil 2015 võlgniku valduses olnud busse ning koostas selle kohta kontrollakti, mille allkirjastasid nii Maanteeamet kui ka võlgnik; - Maanteeamet kontrollis 12. novembril 2015 vara seisukorda ja tuvastas, et võlgnik ei olnud 3. juuni 2015. a kontrollaktis nimetatud puudusi kõrvaldanud;
2-17-17849 -
-
-
Ida-Viru maavanem lõpetas lepingu rikkumise tõttu alates 1. veebruarist 2016 avaliku teenindamise lepingu; Maanteeamet kohustas 2. detsembri 2015. a kirjaga võlgnikku likvideerima hiljemalt
29.jaanuariks 2016 kõik 3. juuni 2015. a kontrollaktis nimetatud puudused ja tagastama vara selleks kuupäevaks; Kostja edastas võlgnikule 2., 21., 26. ja 28. detsembril 2015 remonditööde hinnapakkumised; kostja esitas võlgnikule arved 21. jaanuaril 2016 (summas 17 136 eurot 37 senti),
26.jaanuaril 2016 (summas 12 976 eurot 7 senti), 28. jaanuaril 2016 (summas 1261 eurot 44 senti) ja 28. jaanuaril 2016 (summas 3042 eurot 16 senti). Arved olid maksetähtajaga 0 päeva; võlgnik tasus kostjale arved 29. jaanuaril 2016; võlgnik tagastas Maanteeametile vara 29. jaanuaril 2016; võlgnik esitas 5. veebruaril 2016 Viru Maakohtule pankrotiavalduse; Viru Maakohus võttis 8. veebruari 2016. a määrusega pankrotiavalduse menetlusse ja nimetas ajutise pankrotihalduri; Viru Maakohus kuulutas 26. veebruari 2016. a kohtumäärusega välja võlgniku pankroti ja nimetas pankrotihalduri; võlgniku pankrotimenetluses on tunnustatud nõudeid kokku 650 481 eurot 80 senti.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võiks hagi kuuluda rahuldamisele PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 ning § 119 alusel, kuid kohtu hinnangul ei ole nende sätete eeldused täidetud.
3.3.Riigikohus on korduvalt selgitanud, et tulenevalt PankrS § 109 lg‐st 1 on ka PankrS § 113 puhul rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine, kusjuures igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-50-17, p 10, lahend kohtuasjas 3‐2‐1‐21‐09, p 15; lahend kohtuasjas 3‐2‐1‐63‐09, p 11). Tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena tuleks tõendada vähemalt seda, et pankrotivõlausaldajate nõuded saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja täitmisena saadud raha antakse tagasi pankrotivarasse (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-50-17, p 10). PankrS § 113 lg 1 p-st 2 on PankrS § 109 lg-s 1 silmas peetud pankrotimenetluse võlausaldajaid, kelle huvid peavad kohustuse täitmise tõttu olema kahjustatud tagasivõitmise hagi esitamise ajal. Seda saab muu hulgas järeldada sellest, et pankrotivara moodustamiseks tehakse toiminguid eesmärgiga rahuldada võlgniku vara arvel võlausaldajate nõuded (PankrS § 2 esimene lause) (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas 3-2-1-50-17, p 10).
3.4.Praegusel juhul on välja kuulutatud võlgniku pankrot ja võlgnik tegi maksed kolme kuu jooksul enne pankroti väljakuulutamist. Samuti olid võlgnikul nii soorituse tegemise kui ka hagi esitamise ajal olemas võlausaldajad, kelle huvid võisid saada soorituse tõttu kahjustatud. Siiski ei ole kehtetuks tunnistamise eeldused täidetud. Kostjale sooritust tehes ei eelistanud võlgnik üht võlausaldajat teistele, vaid tegi soorituse võlausaldajate huvides. Avaliku teeninduse lepingu ülesütlemise tõttu pidi võlgnik tagastama bussid hiljemalt
29.jaanuaril 2016. Kuna võlgnik ei olnud täitnud lepinguga endale võetud kohustusi hoida bussid korras ega kõrvaldanud kontrollaktis märgitud puudusi, tuli võlgnikul ka need kohustused täita hiljemalt 29. jaanuaril 2016 ning remonttööde tegemiseks oli ta kohustatud pöörduma kostja poole. Kostja edastas võlgnikule 2., 21., 26. ja 28. detsembril 2015 hinnapakkumised. Kuigi võlgnik pidanuks 3. juuni 2015. a aktis märgitud puudused kohe
2-17-17849 kõrvaldama ja küsima kohe hinnapakkumised, ei tähenda see seda, et hiljem küsiti pakkumisi üksnes arvete esitamiseks. Kuna võlgnikule anti 2. detsembril 2015 tähtaeg vara tagastamiseks, on usutav ja mõistlik, et võlgnik asus tegutsema alles pärast seda. Võlgniku, Maanteeameti ja kostja e-kirjavahetus tõendavad, et busside remonttöödega oli kiire, kuna bussid tuli tagastada hiljemalt 29. jaanuaril 2016, ning võlgnik palus edastada koondarved. Asjaolu, et arved esitati 0-päevase maksetähtajaga ja võlgnik tasus arved ühe kuni kaheksa päeva jooksul, ei tähenda, et sellega eelistati ühte võlausaldajat teisele. Võlgnikul on lepinguvabaduse põhimõttest tulenevalt õigus ka vahetult enne pankrotiavalduse esitamist teha tehinguid ning täita rahalisi kohustusi, samuti valida, kellega ta tehinguid teeb. Hageja esitas kohtule ka tõendid, millest nähtub, et võlgnik tasus ka 2013. a kostjale arveid samal päeval pärast arve esitamist ja üks päev pärast arve esitamist. Seega on poolte vahel ka varem olnud tavaks tasuda arveid kohe. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selle kohta, millise maksetähtajaga on kostja varem võlgnikule arveid esitanud, kuid on usutav, et kostja soovis enne töödega alustamist ettemaksu, sest tegemist oli suuremahuliste ja kiirete töödega ning võlgnik ei olnud täitnud endale võetud kohustusi ja rikkus riigivara lepingut. Kostja tõendas, et kostja praktikas on ka varem ette tulnud, et küsitakse ettemaksu ja maksetähtaeg on 0 päeva. Seega on tegemist tavapärase olukorraga kostja majandustegevuses. Kuna võlgnik oli lepingut rikkunud ja puudused tuli kõrvaldada lühikese aja jooksul, tuli ka arved tasuda lühikese aja jooksul. Juhul kui võlgnik oleks jätnud kostjale arved tasumata ning kostja oleks jätnud tööd tegemata, oleks Maanteeametil olnud riigivara lepingu ja lepingu ülesütlemise ajal kehtinud riigivaraseaduse (RVS) järgi kohustus nõuda võlgnikult leppetrahvi ja kahju hüvitamist. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt oleks Maanteeameti nõue võlgniku vastu olnud vähemalt 75 456 eurot 4 senti (remondikulu 34 416 eurot 4 senti ja leppetrahv 41 040 eurot (1% busside eeldatavast maksumusest 171 000 eurost). Maanteeamet kinnitas 11. aprilli 2018. a kirjaga, et ta oleks neid sanktsioone rakendanud, kui võlgnik ei oleks oma kohustusi täitnud. Kostjale arvete tasumine ning remonttööde tegemine välistas seega Maanteeameti poolt võlgniku vastu rahaliste nõuete esitamise võlgniku pankrotimenetluses.
3.5.Asjakohatud on hageja väited selle kohta, et Maanteeamet ei ole esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõudeid, sh tingimuslikke nõudeid. Olukorras, kus Maanteeametil ei olnud nõudeid, ei pidanud ta neid ka pankrotimenetluses esitama. Asjakohatud on ka hageja väited seoses liisingulepinguga. Need väiteid võiksid olla suunatud Maanteeameti kui busside omaniku, mitte kostja kui remonditööde tegija vastu.
3.6.Hageja ei tõendanud, et kostja oli teadlik, et võlgnik on majandustegevuse lõpetanud ja on maksejõuetu. Asjaolu, et Maanteeamet sai juba 25. november 2015. a teada ATL-i lõpetamisest ja nõudis ikka busside remonti, ei tõenda, et kostja oli teadlik, et võlgnik on maksejõuetu. Samuti ei näita seda arvete maksetähtaeg 0 päeva. Asjaolu, et võlgnik tegi maksed kohe, näitas hoopis seda, et võlgnikul on vahendeid oma kohustuste täitmiseks. Lisaks nähtub maavanema 25. novembri 2015. a kirjast, et võlgnik soovis ise avaliku teeninduse lepingu erakorraliselt lõpetada 21. veebruaril 2012, sest lõpetab alates
2-17-17849
1.veebruarist 2016 tegevuse avalike liinivedude valdkonnas. Võlgnik ei märkinud, et lõpetab üleüldse majandustegevuse ja on maksejõuetu. Võlgnik kasutas oma majandustegevuses ka liisitud busse, st võlgnikul oli võimalik majandustegevust jätkata. Kostja ei pidanud enne arvete esitamist hindama kostja majanduslikku seisundit.
3.7.Tagasivõitmise välistaks ka PankrS § 119 lg-d 1 ja 4. Kuna kostja alandas hinnapakkumises remonttööde hinda 10%, siis tuleks rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise korral võlgnikul hüvitada kostjale 10% suurem summa. Riigikohus on märkinud, et juhul kui töö väärtus vastab täidetud rahalise kohustuse suurusele, kaotab täitmise tagasivõitmine oma mõtte. Kostja tõendas kohtule, et ta tegi tööd. Isegi kui esineks alus rahalise kohustuse kehtetuks tunnistamiseks, kaotaks tagasivõitmine oma mõtte, sest võlgnikul tuleks kostjale hüvitada suurem summa, kui kostjal võlgnikule.
3.8.Menetluskulud jäävad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Menetluskulud määrab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kindlaks mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Apellatsioonkaebus
4.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda koos kohustusega tasuda menetluskulude hüvitisest viivist.
4.1.Maakohus märkis otsuse põhjendavas osas ekslikult vaidlusaluste arvete kuupäevas 2015, kuigi arved esitati 2016.
4.2.Maakohus kohaldas vääralt PankrS § 113 lg 2 p 1 ja jättis hageja väited analüüsimata.
4.3.Maakohus oleks pidanud hindama kostjale täidetud rahalise kohustuse mõju võlgniku majandustegevusele (vt ka Riigikohtu 8. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-2-1-21-09). Maakohus ei andnud hinnangut sellele, kas kostjale maksete tegemine 29. jaanuaril 2016 oli võlgniku majandustegevuse jätkumise seisukohalt vajalik. Samuti jättis maakohus analüüsimata hageja väited, mille kohaselt oli tegemist nende võlausaldajate huvide kahjustamisega, kelle nõuete rahuldamine olnuks võlgniku igapäevase majandustegevuse seisukohalt möödapääsmatult vajalik (nt võlausaldajate Keil M.A. OÜ, Swedbank Liising AS, Neste Oil AS, AS Eesti Gaas ja SIA UniCredit Leasing Eesti filiaali nõuded). Kuna võlgniku majandustegevus oli maksete tegemise ajaks lõppenud, ei olnud see vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks ning ilmne on võlausaldajate huvide rikkumine ja ühe eelistamine teistele.
4.4.Maakohus järeldas vääralt, et kostja ei teadnud ega pidanud teadma, et võlgnik on maksejõuetu. Tõenditest nähtuvalt oli kostjale Maanteeameti vahendusel teatavaks saanud võlgniku tegevuse lõppemine alates 1. veebruarist 2016, mistõttu oli talle teada võlgniku maksejõuetus ja võlgniku majandustegevuse lõppemine. Samuti jättis maakohus ebaõigesti kohaldamata PankrS § 119 lg 5.
4.4.Võlgnik eelistas kostjat teistele võlausaldajatele ning see kahjustas teiste võlausaldajate huve. Võlgnikul oli võimalus kostja arved tasumata jätta. Võlgnik tasus arved enda maksejõuetuse tingimustes, mis tõendab kostja eelistamist teistele võlgniku võlausaldajatele.
2-17-17849 Maakohus leidis ekslikult, et kostja ja võlgniku vahel oli ka varem tavaks tasuda arved kohe ning kostja on ka küsinud ettemaksu, mille maksetähtaeg on 0 päeva. Kohtu poolt osundatud Aktsiaseltsi Iv Pluss ettemaksuarved ei ole esitatud võlgnikule, arvetel ei ole märgitud saajat ning need on koostatud oluliselt hiljem kui kostja esitatud vaidlusalused arved võlgnikule. Seega tugines maakohus asjasse puutumatutele tõenditele. Samuti tugines maakohus ebaõigesti kostja arvetele, mille kostja tegi teistele tehingupartneritele. Otsusest ei selgu, miks ei tõenda kostja eelistamist võlgniku teised arved, mille maksetähtaeg oli 30 päeva. Maakohus hindas vääralt tõendit, mille kohaselt tasus võlgnik kostja arveid 2013. a samal päeval pärast arve tegemist ja üks päev pärast arve tegemist. Maakohus tugines ebaõigesti sellele, et võlausaldajate kahjustamist ei esine seetõttu, et võlgnik täitis Maanteeameti nõude, mille Maanteeamet oleks muidu pankrotimenetluses esitanud. Maanteeamet ei ole pankrotimenetluses võlausaldaja. Võlgnik ei saanud 29. jaanuari 2016. a tehtud ettemakse eest vastusooritust, sest võlgnik tagastas Maanteametile vara ettemaksearve tasumisega samal päeval ning võlgniku majandustegevus lõppes ATL-i lõppemisega 1. veebruaril 2016. Võlgniku tasutud ettemakse arvel remontis kostja kolmandate isikute kasutusse läinud vara.
4.6.Maakohus kohaldas ebaõigesti PankrS § 119 lg-id 1 ja 4. PankrS § 119 reguleerib vara tagasivõitmise tagajärgi, s.t poolte toiminguid, kui kohus on tagasivõitmise korras tehingu või muu toimingu kehtetuks tunnistanud (ja vastav otsus on jõustunud). Tagasivõitmise alused tulenevad PankrS §-dest 110–114. PankrS §-s 113 sätestatud eelduste tuvastamisel tuleb kohtul rahalise kohustuse täitmine tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Tagasivõitmise eelduste esinemisel ei saa rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist välistada tagasivõitmise tagajärgede kaudu. Seda ei saa ka järeldada kohtu viidatud Riigikohtu praktikast. PankrS § 119 lg 1 ja lg 4 ei välista tagasivõitmist. Vastustaja seisukoht
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kostja palus jätta kostja menetluskulud hageja kanda ning hageja menetluskulud tema enda kanda.
5.1.Maksete tegemine ei kahjustanud võlausaldajate huve ega halvendanud võlgniku varalist seisundit. Maakohus tugines ka õigesti sellele, et kostja nõude täitmise tõttu paranes võlgniku maksevõime, sest Maanteeamet ei esitanud enda nõuet võlgniku pankrotimenetluses. Maanteeameti nõuded ei olnud spekulatiivsed. Seega oli kostjale maksmine ka teiste võlausaldajate huvides.
5.2.Maakohus hindas piisavalt teiste pankrotivõlausaldajate nõudeid.
5.3.Võlgnik sai kostjale tehtud maksete alusel vastusoorituse. Kostja tegi esitatud arvete alusel tööd. Tänu sellele õnnestus võlgnikul täita enda kohustused Maanteeameti ees ja vältida riigivara lepingust tulenevaid sanktsioone.
5.4.Kostja ei teadnud ega pidanud teadma võlgniku maksejõuetusest. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, mis kinnitaks, et kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest. Muud asjaolud viitavad sellele, et kostja ei teadnud ega pidanud teadma võlgniku maksejõuetusest. Võlgnik palus ise, et kostja esitaks hinnapakkumised ning nende
2-17-17849 alusel tehtud arved võimalikult kiiresti. Kostja arvete nr 10352, nr 10354, nr 10355 ja nr 10356 maksetähtaeg oli 0 päeva, sest tegemist oli ettemaksuarvetega. Kostja praktikas on nii ettemaksu küsimine kui maksetähtaeg 0 päeva tavaline. Võlgnik soovis arved viivitamatult tasuda, et ta saaks anda Maanteeametile vara tagastamisel kinnituse, et on omalt poolt busside korrashoiukohustuse täitmiseks vajaliku teinud. 29. jaanuari 2016. a riigivara tagastamise aktis ei ole viidet võlgniku maksejõuetusele ja majandustegevuse lõpetamisele. Kostja ei pidanud riigivara lepingu lõppemisest järeldama, et võlgnik on maksejõuetu ning tema majandustegevus on lõppenud. Kostja ei pidanud enne arvete esitamist hindama kostja majanduslikku seisundit.
5.5.Hagi rahuldamine oleks vastuolus tagasivõitmise eesmärgiga. Kohus peab tagasivõitmise hagi lahendamisel arvestama ka tagasivõitmise tagajärgedega ja tagasivõitmise regulatsiooni eesmärgiga. Pankrotivõlausaldajad oleksid tagasivõitmise hagi rahuldamise korral kehvemas olukorras. Võlgnikult tuleks pankrotivara arvel kostjale hüvitada 37 857 eurot 64 senti, mis on rohkem, kui võlgnik saaks hagi rahuldamise korral.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi.
7.Ringkonnakohtu hinnangul asus maakohus õigesti seisukohale, et praegusel juhul ei saa võlgniku 29. jaanuari 2016. a makseid kui kohustuse täitmist tunnistada PankrS § 109 lg 1 ja § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks, sest kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamise eeldused ei ole täidetud.
8.Maakohus juhtis õigesti, kooskõlas Riigikohtu praktikaga tähelepanu sellele, et PankrS § 113 lg 1 alusel võlgniku täitmise kehtetuks tunnistamise esmaseks eelduseks on see, et täitmine kahjustas võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et lisaks PankrS § 113 kui tagasivõitmise erialuse eeldustele peavad tagasivõitmise hagi rahuldamiseks olema täidetud ka PankrS § 109 lg‐s 1 sätestatud üldised tagasivõitmise eeldused, sh on rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise eelduseks võlausaldajate huvide kahjustamine ning igasugust ühe võlausaldaja eelistamist teisele ei saa veel pidada teiste võlausaldajate huvide kahjustamiseks. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamiseks ei piisa tõdemusest, et vaidlusaluste makseteta oleksid võlausaldajate nõuded pankrotimenetluses rahuldatud suuremas ulatuses. Tagasivõitmise regulatsiooni eesmärk ei ole võlausaldajate ebavõrdse kohtlemise välistamine enne pankrotimenetlust. Võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõte kehtib pankrotimenetluses ega laiene pankrotimenetluse alustamise eelsele ajale, mil võlgnik saab tulenevalt lepinguvabaduse põhimõttest ise valida, kellega ta tehinguid teeb ja mis järjekorras ta oma kohustusi täidab. Üksnes juhul, kui võlgniku tehingutel või toimingutel on ka pärast pankrotimenetluse alustamist võlausaldajate huvidele negatiivne mõju, saab need tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistada. Selle üle otsustamine, kas pankrotivõlausaldajate nõudeid oleks juhul, kui võlgnik ei oleks makseid teinud, saanud rahuldada suuremas ulatuses või mitte, eeldab tagasivõitmise aja olukorra võrdlemist hüpoteetilise olukorraga, kus võlgnik ei oleks vaidlusaluseid makseid teinud. Oluline on hinnata seda, kas kostjale maksete tegemine oli nende tegemise ajal majanduslikult otstarbekas ja seega võlausaldajate huvides või mitte. Kuna võlausaldajate esmane huvi on pankrotimenetluses esitatud nõuete rahuldamine võimalikult suures ulatuses, tuleks
2-17-17849 tagasivõitmise hagi rahuldamise eeldusena tõendada vähemalt seda, et pankrotivõlausaldajate nõuded saaksid rahuldatud suuremas ulatuses, kui kohustuse täitmist ei oleks toimunud ja täitmisena saadud raha antakse tagasi pankrotivarasse (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi Riigikohtu 13. novembri 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18957, p 12, 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953/50, p-d 13.3 ja 13.4; 24. mai 2017. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-50-17, p-d 10 ja 11). Samuti on Riigikohus juhtinud tähelepanu sellele, et isegi kui kohus tunnistab rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korras kehtetuks, ei pruugi võlausaldajad sellest tegelikult kasu saada, kui soorituse saajal tekib PankrS § 119 lg-te 1 ja 4 järgi võlgniku vastu võlgnikule üleantu väärtusele vastav nõue, mille rahuldamist ta saab pankrotimenetluses nõuda. Sellises olukorras hagi esitamine ei pruugi olla majanduslikult otstarbekas (vt Riigikohtu 10. aprilli 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-16-18953, p 14). Ühtlasi ei saaks sellises olukorras pidada võlgniku maksete tegemist võlausaldajate huve kahjustavaks.
9.Eelnevat arvestades tuli hagejal esmalt tõendada, et võlgnik kahjustas vaidlusaluste maksete tegemisega oma võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 tähenduses. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et võlgnikul oli nii maksete tegemise kui ka tagasivõtmise hagi esitamise ajal ka teisi võlausaldajaid. Maakohtu tuvastatu kohaselt oli neil võlgniku vastu pankrotimenetluses tunnustatud nõudeid kokku 650 481 eurot 80 senti. Pooled ei ole toonud esile, et lisaks neile oleks võlgnikul olnud muid võlausaldajaid. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et võlgnik tasus kostjale vaidlusaluste maksetega kokku 34 416 eurot 4 senti ning maksete tegemise ajal oli ka teistel võlausaldajatel võlgniku vastu sissenõutavaks muutunud nõudeid. Sellest tulenevalt võis küll võlgnik kostjale makseid tehes eelistada kostjat teistele võlausaldajatele, kuid hageja esile toodud ja tõendatud asjaoludest ei saa järeldada, et maksete tegemise kahjustas teiste võlausaldajate huve. Arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohti, võis võlgnik enne pankrotiavalduse esitamist valida, millise võlausaldaja nõuded ta täidab, ning ainuüksi see, et võlgniku valiku tõttu saavad ühe võlausaldaja nõuded täidetud ja teiste omad mitte, ei anna alust järeldada, et sellega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Oluline on selgitada, kas maksete tegemise tõttu vähenes võlgniku vara, ning võrrelda kujunenud olukorda hüpoteetiliselt olukorraga, kui võlgnik ei oleks kostjale makseid teinud. Praegusel juhul oleks maksete tegemata jätmise korral jäänud võlgniku ja kostja töövõtulepingust tulenevad nõuded täitmata ning kostjal oleks olnud hageja vastu vähemalt sama suur nõue, mille ta oleks esitanud võlgniku pankrotimenetluses. Kui aga võlgnik ei oleks tellinud kostjalt enne pankrotiavalduse esitamist remonditöid, oleks Maanteeametil olnud kostja vastu vara kasutusse andmise lepingu rikkumisest tulenevad nõuded, mis olnuks remonditööde maksumusest vähemalt leppetrahvi võrra suuremad. Seetõttu ei saa järeldada, et võlgniku vara vähenes tehtud maksete tõttu, ega seda, et võlgnik kahjustas enne pankrotiavalduse esitamist remonditöid tellides ja nende eest makstes teiste võlausaldajate huve.
10.Eeltoodud järeldust ei muuda ka hageja väited selle kohta, et maksete tegemine ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Arvestades Riigikohtu viimatisi seisukohti, on võlausaldajate huvide kahjustamist hinnates oluline arvestada seda, kas maksed ja soorituse väärtus on vastavuses ning olukorras, kus need on vastavuses, ei ole maksete tagasivõitmise hagi esitamise majanduslikult otstarbekas.
2-17-17849 Samuti ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust hageda väited selle kohta, et võlgnik ei ole saanud vastusooritust, kuna bussid, mida kostja remontis, kuulusid Eesti Vabariigile ning võlgnik tagastas need enne remonditööde tegemist Maanteeametile. Maakohus järeldas õigesti, et juhul kui võlgnik oleks jätnud kostjale arved tasumata ning kostja oleks jätnud tööd tegemata, oleks Maanteeametil olnud riigivara lepingu ja lepingu ülesütlemise ajal kehtinud riigivaraseaduse järgi kohustus nõuda võlgnikult leppetrahvi ja kahju hüvitamist. Seega olnuks kohustuse täitmata jätmine võlgnikule majanduslikult kahjulik, kuna Maanteeameti nõuded kostja vastu oleks olnud suuremad kui kostjale täidetud kohustus.
11.Neil põhjendustel leiab kolleegium, et kostjale tehtud maksed ei kahjustanud võlausaldajate huve PankrS § 109 lg 1 tähenduses, mistõttu ei ole alust tunnistada kostjale täidetud rahalisi kohustusi tagasivõitmise korras PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel kehtetuks. Kuna maksed ei kahjustanud võlausaldajate huve, ei ole asjas tähtsust sellel, kas maksed tehti kostjat eelistades või kas kostja teadis või pidi teadma võlgniku maksejõuetusest PankrS § 113 lg 1 p 2 tähenduses. Seetõttu jätab kolleegium maakohtu otsusest need põhjendused välja ega vasta menetlusökonoomia kaalutlustel neid puudutavatele apellatsioonkaebuse väidetele. Arvestades hageja apellatsioonkaebuse väiteid maakohtu eksimuse kohta kohtuotsuse põhjendavas osas arvete aastaarvu märkimisel, parandab ringkonnakohus selle ebatäpsuse oma otsuse kirjeldavas osas.
12.Eelnevat arvestades jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ning maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, muutes osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Menetluskulud
13.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak
/allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen
/allkirjastatud digitaalselt/ Peeter Pällin
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.