2-19-11755/6 - Võlaõigus - Sideteenuste osutamise lepingud - Viru Maakohus Rakvere kohtumaja - lahend.ee

Edasikaebamise kord Kohtuotsusele on hagejal õigus esitada apellatsioonkaebus kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6 § 633 lg 7). Kostjal on õigus esitada 30 päeva jooksul tagaseljaotsuse kättesaamisest või avaliku kättetoimetamise korral tagaseljaotsusest või selle täitmiseks algatatud täitemenetlusest teadasaamisest TsMS § 416 nõuetele vastav kaja menetluse taastamiseks. Kajale tuleb lisada kõik vajalikud dokumendid asja ettevalmistamise lõpuleviimiseks (TsMS § 394 ja TsMS § 416). Kaja esitamisel tuleb kostjal tasuda kautsjonina summa, mis vastab riigilõivule poolelt hagihinnalt, kuid mitte vähem kui 100 eurot ja mitte rohkem kui 1500 eurot, mis tuleb kanda Rahandusministeeriumi arvelduskontole nr EE571010220229377229 AS-is SEB Pank või arvelduskontole nr EE062200221059223099 AS-is Swedbank, märkides selgitusse tsiviilasja numbri. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõuded 06.08.2019 esitas hageja PlusPlus Capital AS Viru Maakohtule hagi G K vastu võlgnevuse nõudes. Esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid G K ja Xxxx AS (edaspidi ka teenuse osutaja) liitumislepingu kliendinumbriga xxxx, mille alusel kohustus teenuse osutaja pakkuma kostjale mobiilsidealaseid teenuseid ning kostja oli kohustunud saadud kaupade (mobiiltelefoni)/teenuste eest õigeaegselt ja regulaarselt tasuma vastavalt esitatud arvetele. Kostja asus teenuse osutaja teenuseid kasutama ning teenuse osutaja esitas kostjale perioodi 1. aprill kuni 30. aprill 2016 teenuste kasutamise eest 01.05.2016 arve nr: 2015203058 summas 27,59 eurot, mille eest kohustus kostja tasuma 18.05.2016. Lepingu sõlmimisel kinnitasid pooled, et kohustuvad täitma lepingu(te) lahutamatuks lisaks oleva mobiiltelefonisideteenuste kasutamise tingimusi (edaspidi nimetatud Üldtingimused). Vastavalt Xxxx üldtimgimuste punktile 7.10 on Xxxxl õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest ning kostja kohustus tasuma arved vastavalt arvetel osundatud maksetähtpäevaks (p.5.2.2). Viivis 0,07% päevas, on kolmekordne, kahele koma kohale ümardatud, seaduslik viivisemäär. Kostja on vastavalt lepingule arvetel märgitud ulatuses teenuseid

kasutanud, kuid teenuste eest tasumata jätmisega on ta rikkunud oma lepingulisi kohustusi. Oma allkirjaga lepingu sõlmimisel on kostja kinnitanud, et kohustub täitma lepingu lisaks oleva mobiilside kasutamise eeskirju. Kostja ei ole reageerinud võla tasumiseks kirjalikult väljastatud meeldetuletustele. 01.02.2018 loovutas Xxxx AS oma nõuded kostja vastu PlusPlus Capital AS-ile. Kostjat teavitati nõude loovutamisest, kuid käesoleva ajani kostja võlga tasuma ei ole asunud. Sissenõudjal on õigus nõuda ja kostjal lasub lepingu üldtingimuste punkti 5.2.3. ja 6.1.7 kohaselt kohustus hüvitada mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 1132 lg 2 ja lg 3 seovad sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 25 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu on hagihinnaga 79,71 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväine esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist (s.o 15.03.2018, 15.04.2018 ja 15.05.2018) hagejale teadaolevale kostja aadressile. Seetõttu juhindudes VÕS § 1132 lg 2 p 1 on hagejal õigus nõuda 15.03.2018 võlateatise eest 15 eurot ning 15.04.2018 ja 15.05.2018 kummagi võlateatise eest 5 eurot s.t. kokku 25 eurot. Kostja võlgneb hagejale lepingust tulenevalt põhivõlgnevuse 27,59 eurot ja viivised 22,69 eurot. Hageja on arvutanud lepingujärgset viivist 0,07% põhisummalt 27,59 eurolt alates 19.05.2016 kuni hagiavalduse esitamiseni 06.08.2019 ning nõuab ka tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist 0,07% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning menetluskuludelt palub hageja välja mõista viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja vastuväited Kostjale on hagimaterjalid kätte toimetatud isiklikult 02.12.2019. Kostjat on kohustatud hagile vastama 14 päeva jooksul alates kohtumääruse kättesaamisest ning hoiatatud TsMS § 407 tagajärgede eest. Kostja kirjaliku vastust hagiavaldusele ei esitanud. Kohtu kohaldatud seadused, tuvastatud asjaolud, järeldused, tõendid Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 kohaselt kohus võib hageja nõusolekul hagi tagaseljaotsusega rahuldada hagiavalduses märgitud ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud ulatuses, kui kostja, kellele kohus on määranud vastamise tähtaja, ei ole tähtaegselt vastanud, isegi kui hagi toimetati kostjale kätte välisriigis või kui see toimetati kätte avalikult. Sel juhul loetakse hageja esitatud faktilised väited kostja poolt omaksvõetuks. TsMS § 394 lg 5 kohaselt hagile vastuse esitamise tähtaeg peab olema vähemalt 14 päeva hagi kättetoimetamisest alates. Seda tähtaega on järgitud. Kohus edastas kostjale kohtumääruse hagiavaldusele kirjaliku vastuse esitamiseks 14 päeva jooksul hagimaterjalide kättetoimetamisest. Hagimaterjalid on kostjale kättetoimetatud 02.12.2019, seega oli kohtu poolt määratud vastuse esitamise viimaseks tähtpäevaks 16.12.2019. Kostja kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole. TsMS § 407 lg 3 kohaselt võib tagaseljaotsuse TsMS § 407 lg 1 nimetatud juhul teha kohtuistungit pidamata.

TsMS § 407 lg 1 mõtte kohaselt saab kohus lugeda kostja poolt omaksvõetuks küll hageja esitatud faktilised väited, kuid hageja nõude õigusliku põhjendatuse hindamisel tuleb siiski kontrollida ka hageja nõude arvestuse ning sellega seotud õiguslike väidete vastavust lepingule. Kohus leiab, et hagi on õiguslikult põhjendatud osaliselt, mistõttu saab hagi tagaseljaotsusega rahuldada üksnes osaliselt. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi TsMS § 407 lg 6 alusel rahuldamata. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82 kohaselt kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval. Kostja ei ole oma lepingulisi kohustusi, mis tulenevad kostja ja Xxxx AS vahel kliendinumbrile xxxx 29.10.2013 sõlmitud liitumislepingust nr. xxxx, 26.10.2014 sõlmitud liitumislepingust nr. xxxx ja 16.06.2015 sõlmitud liitumislepingust nr. xxxx, põhjendamatult nõuetekohaselt täitnud ega esitanud vastuväiteid hagile, mistõttu asub kohus seisukohale, et kostjal ei ole vaidlust hagi üle. Seega kuulub kostjalt väljamõistmisele tasumata põhivõlgnevus summas 27,59 eurot. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja viitab hagile lisatud Xxxx üldtingimuste punktile 7.10 ning palub kostjalt välja mõista sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt alates arve nr. 2015203058 maksetähtajast 19.05.2016 kuni 06.08.2019, viivisemääraga 0,07% päevas summas 22,69 eurot. Samuti palub hageja välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis 0,07% põhinõudelt päevas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Riigikohus on leidnud, et tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb õiguse kohaldamisena kontrollida põhimõtteliselt iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel (vt 14. juuni 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2216, p 18; 5. detsembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-05, p 12). Samuti peab kohus ise omal algatusel hindama ka tüüptingimuse kehtivust, sest tegemist on õiguse kohaldamisega TsMS § 438 lg 1 järgi (3. oktoobri 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-16-13477, p 13 teine lõik; 30. oktoobri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-13, p 24). Kohus on seisukohal, et hagile lisatud 29.11.2016 Xxxx AS tegevdirektori korraldusega nr. 69 kehtestatud üldtingimused käesoleval juhul ei kohaldu, kuivõrd nii vaidlusalune arve (01.05.2016) kui ka liitumislepingud (sõlmitud 29.10.2013, 26.10.2014, 16.06.2015) on esitatud/sõlmitud enne lisatud üldtingimuste kehtestamist. Puuduvad tõendid, et kostja oleks nimetatud üldtingimustega tutvunud ning kinnitanud nendega nõustumist. Hageja ei tugine võimalikule lepingus sätestatud viivisekokkuleppele. Samuti ei nõustu kohus hageja seisukohaga, et viivisemäär 0,07% on kolmekordne seaduslik viivisemäär. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul

kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Seaduse kohaselt (VÕS § 113 lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8,05% aastas (0,022 % päevas) - 8% aastas (0,0219 % päevas). Kolmekordne seadusjärgne viivisemäär oleks seega 0,066% - 0,0657% päevas. Kuivõrd käesoleval juhul hageja viivise nõude aluseks olevad üldtingimused ei kohaldu, on hageja kohtu hinnangul õigustatud nõudma kostjalt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Arvestades eeltoodut kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 27,59 eurolt seadusjärgses määras alates 19.05.2016 kuni hagi esitamiseni 06.08.2019 1175 päeva eest summas 7,10 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Seega jätab kohus rahuldamata hageja viivise nõude summas 15,59 eurot (22,69 – 7,10). Kuivõrd TsMS § 367 teisest lausest tulenevalt tuleb kohtul välja mõista viivis kindla summana kuni otsuse tegemiseni, arvestab kohus sissenõutavaks muutunud viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni, s.o. perioodil 07.08.2019 – 28.01.2020 (k.a) 175 päeva eest, mis moodustab 1,06 eurot (vt www.viivisekalkulaator.ee). Lähtudes eeltoodust kuulub kostjalt väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis 28.01.2020 seisuga kokku summas 8,16 eurot (7,10 + 1,06). Hageja on taotlenud ka edasiulatuva viivise väljamõistmist, mistõttu juhindudes TsMS §-st 367 kuulub kostjalt väljamõistmisele alates 29.01.2020 edasiulatuv seadusjärgne viivis VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude 27,59 euro tasumiseni. Lähtudes kohtupraktikast ei tohi edaspidine viivisenõue koos sissenõutavaks muutunud viivisega ületada põhivõlgnevuse suurust. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudmisega seotud kulud VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel summas 25 eurot. Kohus leiab, et hageja nõue ei kuulu rahuldamisele. Nimelt ei nähtu hagi asjaoludest, et G K ja Xxxx AS vahel sõlmitud liitumisleping(ud) kliendinumbrile xxxx oleks lõpetatud. VÕS § 1132 lg 2 alusel saab nõuda tarbijalt sissenõudmiskulude hüvitamist üksnes pärast lepingu lõppemist. TsMS § 468 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus omal algatusel tagaseljaotsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 2 kohaselt maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Hageja on esitanud kostja vastu rahaliselt kindlaksmääratud nõudeid kokku summas 75,28 eurot. Kohus jätab otsusega rahuldamata hageja nõuded kokku summas 40,59 eurot ehk ligikaudu 54% ulatuses. Eeltoodut arvestades peab kohus TsMS § 163 lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 46% ulatuses kostja ja 54% ulatuses hageja kanda.

Hageja palub kostjalt välja mõista riigilõiv summas 75 eurot. Hageja on tasunud nõudelt riigilõivu seaduses ettenähtud määras lähtudes hagihinnast. Kohus on seisukohal, et tasutud riigilõivu näol on tegemist põhjendatud ja vajaliku kulutusega, mis tuleb hagejale kostja poolt hüvitada (vastavalt menetluskulude jaotusele). Kuivõrd hageja on hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu kokku 125 eurot, kuulub vastavalt hageja taotlusele hagejale tagastamisele enammakstud riigilõiv summas 50 eurot. Hageja palub kostjalt välja mõista ka õigusabikulud summas 420 eurot (käibemaksuga) ning viivise menetluskuludelt. Kohus on kontrollinud, et hageja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta kuludelt käibemaksu tagasi arvestada ja seega on põhjendatud õigusabikulude väljamõistmine koos käibemaksuga. Hagejale on osutatud õigusabi 3 tunni ja 30 minuti ulatuses tunnihinnaga 100 eurot (käibemaksuta), mis sisaldab dokumentide komplekteerimist ja analüüsi, hagiavalduse koostamist ja esitamist. Kohus leiab, et õigusabikulude nõue kuulub rahuldamisele osaliselt. Riigikohtu otsuse nr. 3-2-1-43-10 kohaselt menetlusosalist esindava lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. TsMS § 175 lg 1 annab kohtule võimaluse hinnata esindaja töö mahtu selle kaudu, millise sisuga on esindaja koostatud menetlusdokumendid. Menetluskulud peavad vastama asja keerukusele. Väljakujunenud kohtupraktika alusel saab hageja õigusabikulu arvetel teenuse tunnihinnaks märgitud 100 eurot/tund (käibemaksuta) ehk 120 eurot/tund (käibemaksuga) pidada mõistlikus suuruses olevaks. Vaatamata eeltoodule peab kohus põhjendatuks juhinduda lepingulise esindaja kulude väljamõistmisel ka Riigikohtu lahendi 3-2-1-4-15 punktis 14 kajastatud seisukohast, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Kolleegiumi hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Kohus leiab, et käesoleva hagi puhul on ilmselgelt ja üldteadaolevalt tegemist nn. masshageja poolt koostatud trafaretse hagi tekstiga, milles erinevate kostjate puhul tuleb sisuliselt muuta vaid andmeid lepingu sõlmimise kuupäeva osas ning muuta lepingust tulenevate summade suurusi, seega on tegemist tavapärase õigusvaidlusega, mis õigusharidusega esindajalt eelduslikult ülemäärast aega ei nõua. Antud asjas ei ole esindaja pidanud osalema istungitel, ei ole pidanud tutvuma vastaspoole vastuväidetega. Seega pole tegemist keeruka ja mahuka tsiviilasjaga. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et hageja põhjendatud menetluskuludeks õigusabile tuleb hinnata 83 eurot. Kokkuvõttes moodustavad hageja põhjendatud menetluskulud 158 eurot (75 + 83), millest kostja kanda jääb 46% ehk 72,68 eurot. Kostja ei ole kohtule vastanud ning muid menetlustoiminguid teinud, mistõttu võib eeldada, et kostjal menetluskulud puuduvad. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on nõudnud menetluskuludelt viivise väljamõistmist ja kohus rahuldab hageja taotluse.