Rocstano City OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Indrek Lepsoo hagi XX vastu 15 704 euro nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 21. juuni 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
XX apellatsioonkaebus
Menetlusosalised esindajad
ja
nende Hageja Rocstano City OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo, volitatud esindaja vandeadvokaat KarlMorten Jõgi Kostja XX (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta XX 5. septembri 2019. a apellatsioonkaebus menetlusse võtmata.
2.Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud kulud XX kanda. Rocstano City OÜ (pankrotis) pankrotihalduril Indrek Lepsoo ei ole veel apellatsioonimenetluses tekkinud hüvitatavaid kulusid. Kohtu selgitused Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest alates Riigikohtule määruskaebuse. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid Juhul, kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb ülalmärgitud tähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud
2-19-2752 menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Rocstano City OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Indrek Lepsoo esitas 20. veebruaril 2019 Harju Maakohtule XX (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista 15 704 eurot. Alternatiivselt palus hageja tunnistada kehtetuks järgmised rahaliste kohustuste täitmised (vaidlusalused väljamaksed): - 29. augustil 2017 hageja pangakontolt kostjale tehtud ülekanne 2000 eurot; - 10. oktoobril 2017 hageja pangakontolt kostjale tehtud ülekanne 1000 eurot; - 11. oktoobril 2017 hageja pangakontolt kostjale tehtud ülekanne 400 eurot; - 23. oktoobril 2017 hageja pangakontolt kostjale tehtud ülekanne 5000 eurot; - 15. detsembril 2017 hageja pangakontolt kostjale tehtud ülekanne 4770 eurot; - 3. jaanuaril 2018 hageja pangakontolt kostjale tehtud ülekanne 2460 eurot; - 8. jaanuaril 2018 hageja pangakontolt kostjale tehtud ülekanne 74 eurot. Hagiavalduse kohaselt kuulutas Harju Maakohus 25. oktoobri 2018. a määrusega tsiviilasjas nr 2-18-12792 välja Rocstano City OÜ (pankrotis)(võlgnik) pankroti. 23. novembrist 2015 kuni
18.jaanuarini 2018 oli võlgniku juhatuse liige YY. Kostja oli YY abikaasa. Võlgnik eksportis Eesti looduskosmeetika tooteid Hongkongi klientidele. 2017 sõlmis võlgnik Gustaffson Invest OÜ-ga (võlausaldaja) laenulepingu, mille alusel andis võlausaldaja võlgnikule laenu 61 120 eurot. Laenulepingu kohaselt oli laenu eesmärgiks Eesti looduskosmeetika toodete (muda- ja turbatooted) eksport Hongkongi klientidele. Võlgnik ei tagastanud laenusummat. Pankrotimenetluses kogutud andmetest nähtub, et võlgnik võttis saadud raha sularahas välja ning kandis üle kolmandatele isikutele, sh kostjale. Võlgnik tegi kostjale õigusliku aluseta väljamaiseid ja kostja peab võlaõigusseaduse (VÕS) alusetu rikastumise sätete järgi tagastama alusetult saadud 15 704 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et makseid tehti õiguslikul alusel. Juhul, kui võlgnik tegi vaidlusalused väljamaksed kostjale õiguslikul alusel, tuleb maksete aluseks olevad tehingud tunnistada kehtetuks. Kostja vastuväited
Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.
Kostja vastuväidete kohaselt tegi võlgnik kostjale väljamakseid 31. juulil 2017 sõlmitud töölepingu (tööleping) alusel. Igakuisele palgale lisandusid kuluhüvitised (sh isikliku sõiduauto kasutamise ja kütuse hüvitis, telefoniarvete hüvitis, internetikulude hüvitis, tööriiete hüvitis, välislähetuse sõidu- ja majutuskulude hüvitis) ning välislähetuste päevaraha. Hageja nõue ei ole selge. Esimese astme kohtu otsus
2(5)
2-19-2752
3.Harju Maakohus rahuldas 21. juuni 2019. a otsusega hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 15 704 eurot. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda.
3.1.Maakohus tuvastas järgmised olulised asjaolud: ˗ Harju Maakohus kuulutas 25. oktoobri 2018. a kohtumäärusega välja Rocstano City OÜ (pankrotis) pankroti; ˗ YY oli 23. novembrist 2015 kuni 18. oktoobrini 2018 võlgniku juhatuse liige; ˗ XX on YY abikaasa; ˗ 2017. aastal sõlmis võlgnik Gustaffson Invest OÜ-ga laenulepingu, mille alusel sai võlgnik laenu 61 120 eurot; ˗ võlgnik pidi 26. oktoobriks 2018 laenusumma koos intressidega tagasi maksma, kuid ei teinud seda; ˗ võlgnik ja kostja sõlmisid 31. juulil 2017 töölepingu; ˗ võlgnik tegi 29. augustist 2017 kuni 8. jaanuarini 2018 kostja pangakontole ülekandeid summas 15 704 eurot.
3.2.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei olnud võlgnikul kostjale 15 704 euro ülekandmise kohustust. Seega puudus raha ülekandmiseks õigusliku alus ning hagejal on õigus nõuda kostjalt ülekantud raha VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel tagasi. Kostja ei ole veenvalt põhjendanud ega tõendanud, et laekunud maksed olid töötasu maksed. Kostja väited ei ole usutavad. Vaidlusalused väljamaksed ei vasta töölepingus kokkulepitud töötasu suurusele ning väljamakseid ei ole tehtud töölepingus kokkulepitud ajal. Ainuüksi asjaolust, et ühe maksekorralduse selgitustes on märgitud „palk“, ei saa järeldada, et väljamakse (4700 eurot) tehti töölepingu alusel. Maksudeklaratsioonist nähtub, et kostja töötasuna deklareeriti 600 eurot kuus. Kuna võlgniku pangakontolt ei nähtu, et kostjale oleks iga kuu deklareeritud maksudele vastavat palka makstud, on tõenäoline, et tegelikult kostjale palka ei makstud ning kostja oli vormistatud enda abikaasa ettevõttesse tööle eesmärgiga saada töötukassalt 50% palgakulu toetust, mida kinnitab ka haldusleping palgatoetuse maksmiseks. Kostja ei põhjendanud ega tõendanud, et vaidlusalused väljamaksed olid kostja kuluhüvitised. Kostja esitatud lennupiletite broneeringud ning väljavõtted portaalist booking.com ei tõenda, et kostja kandis transpordi- ja ööbimiskulusid. Kostja ei esitanud ühtegi dokumenti kulude kandmise kohta. Isegi kui eeldada, et osa vaidlusalustest väljamaksetest olid kuluhüvitised, ületavad väljamaksete suurused oluliselt kostja väidetud kulude suurust. Kostja esitas kohtule vastuolulisi väiteid. Kostja väitis, et tasus enda hotelli arve ise, kuid võlgniku pangakonto väljavõttest nähtub, et selle eest tasuti hoopis võlgniku pangakaardiga. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei saa hageja väidete alusel hagi rahuldada. Kostja ja võlgniku vahel oli väljamaksete perioodil kehtiv tööleping. Maakohtu otsuse punktis 22 esitatud väide, et kostja esitas kulude tõendamiseks dokumendid, on vale. Kostja esitas dokumendid tõenditena, et kostja viibis välislähetusel Hiinas, kuna kohtuistungil väitis hageja, et kostjal ei ole tõendeid selle kohta, et kostja oleks üldse välislähetusel käinud. Kostja andis kõik kuludokumendid võlgnikule üle.
3(5)
2-19-2752
Hageja nõue on töölepingu seaduse (TLS) § 39 järgi aegunud, sest hageja ei esitanud nõuet 12 kuu jooksul.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Kolleegium leiab üksmeelselt, et kostja apellatsioonkaebus tuleb TsMS § 637 lg 1 punkti 6 alusel jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata. Ringkonnakohus lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Sellest tulenevalt arvestab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel ülemääraseid menetluskulusid.
6.Kolleegium märgib, et ringkonnakohus ei võta TsMS § 637 lg 1 punkti 6 järgi apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Riigikohus on selgitanud, et apellatsioonkaebuse õiguslik perspektiivitus tähendab seda, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata juhul, kui faktilised asjaolud, millele apellatsioonkaebuses tuginetakse, osutuksid tõendatuks (vt Riigikohtu 24. aprilli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-13, p 12). Seega hindab ringkonnakohus praeguses menetlusetapis üksnes apellatsioonkaebuse väiteid ega hinda nende kohta asjas esitatud tõendeid. Kostja väitel ei saa hagi rahuldada esmalt seetõttu, et kostja ja võlgniku vahel oli tööleping. Nimetatud asjaolu on maakohus ka oma otsuses tuvastanud, kuid leidnud, et kostja ei tõendanud kohtumenetluses oma väiteid selle kohta, et talle tehtud ülekanded olid tehtud töölepingu alusel. Üksnes sellest, et hageja ja kostja vahel oli tööleping, ei saa ka kolleegiumi hinnangul järeldada, et võlgnik tegi kostjale ülekandeid töölepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Edasi heidab kostja maakohtule ette ekslikku järeldust selle kohta, millise asjaolu tõendamiseks esitas kostja kohtule tõendid (lennupiletite broneeringud ja väljavõtted portaalist booking.com). Kostja tugines maakohtu menetluses väitele, et vaidlusalused väljamaksed olid vähemalt osaliselt kuluhüvitised. Maakohtu hinnangul esitas kostja nimetatud tõendid välislähetuse kulude kandmise tõendamiseks, kostja leiab aga apellatsioonkaebuses, et ta esitas need selleks, et tõendada, et ta viibis Hiinas välislähetuses. Ringkonnakohtu hinnangul ei muuda nimetatud asjaolu maakohtu otsust vääraks. Maakohus juhindus õigesti sellest, et olukorras, kus kostja väitis, et talle ülekantud summad on kuluhüvitised, pidi kostja seda asjaolu ka TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama. Asjaolu, et kostja viibis Hiinas, ei anna alust järeldada, et mingis osas olid vaidlusalused ülekanded kuluhüvitised. Asjaolu, et kostja andis kulusid tõendavad dokumendid võlgnikule, raskendab kostjal tõendada tema väidetud asjaolu, nagu leidis õigesti ka maakohus, kuid ei tähenda seda, et kostja vabaneb täielikult enda väidetud asjaolu põhistamise ja tõendamise koormusest. Viimaks leiab kostja, et hagi tuleks jätta aegumise tõttu rahuldamata, sest TLS § 39 järgi aegub tööandja nõue töötasu ja muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamiseks 12 kuu jooksul arvates ajast, mil töötaja on saanud töötasu või töötasu ettemakse. Praegusel juhul tuvastas aga maakohus, et kuigi kostja ja võlgnik olid sõlminud töölepingu, ei ole hagi alusena nimetatud makseid tehtud töölepingu alusel, st hageja ei nõua kostjalt töötasu ega muude töösuhtest tulenevate rahaliste nõuete tagastamist TLS § 39 tähenduses. Hageja nõuab õigusliku 4(5)
2-19-2752 aluseta tehtud väljamaksete tagastamist VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel. Sellise nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 151 lg 1 I lause järgi kolm aastat alates ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue.
7.Eelnevat arvestades leiab kolleegium, et apellatsioonkaebuse väidete õigsust eeldades ei saaks ringkonnakohus apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada, mistõttu jätab ringkonnakohus kostja apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel ringkonnakohtu menetlusse võtmata.
8.Apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise korral, jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 168 lg 1 järgi apellandi kanda. Kuna vastustajal ei ole apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise staadiumis veel hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud, ei tule apellandil vastustajale apellatsioonimenetluse kulusid hüvitada. Lisaks on apellandil apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral üldjuhul õigus nõuda määruse jõustumisel TsMS § 150 lg 1 p 2 ja lg 4 järgi tagasi apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. Praegusel juhul ei ole apellant apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, leides ekslikult, et vaidluse esemeks on töölepingust tulenev nõue, millelt ei tule riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 järgi lõivu maksta. Kuna hageja esitas kostja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude, siis hoolimata kostja vastuväidetest ei saa hageja nõuet pidada RLS § 22 lg 1 p-s 1 nimetatud töötasu või palga nõudmise hagiks. RLS § 59 lg 1 ja lg 2 ning RLS lisa 1 kohaselt tuleks praegusel juhul tasuda apellatsioonkaebuselt riigilõivu 700 eurot. Kuigi praeguses asjas ei ole kostja apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasunud, ei palu ringkonnakohus menetlusökonoomia kaalutlustel kostjal riigilõivu tasuda, s.o apellatsioonkaebuse puudust TsMS § 637 lg 1 p 3 tähenduses enne menetlusse võtmise otsustamist kõrvaldada, sest apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral on kostjal õigus TsMS § 150 lg 1 punkti 2 ja lg 4 järgi nõuda apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv tagasi.
9.Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638 lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastustajale kätte ning apellatsioonkaebus tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente ringkonnakohus elektrooniliselt ega paberkandjal ei tagasta. Kohtumäärus tuleb TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud.
Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt)
Kaija Kaijanen (allkirjastatud digitaalselt)
Vahur-Peeter Liin (allkirjastatud digitaalselt)
5(5)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.