2-19-12412/8 - Tööõigus - Töövaidluskomisjoni läbimata - Viru Maakohus Narva kohtumaja - lahend.ee

10.Mõista Active Apparel Sweden OÜ-lt O V kasuks välja viivis menetluskuludelt (180.00 eurot) VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses tasumata summalt alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsust on pooltel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200.00 eurot (TsMS § 178 lg 1 ja 2). Vastavalt TsMS § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg 6 menetlusabi taotlemise korral peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Asjaolud ja hageja nõue Hageja on 19.08.2019 esitanud kohtule hagi kostja vastu töövaidluses. Hagiavaldusest nähtub, et poolte vahel oli 28.11.2017 sõlmitud tööleping nr 4. Töölepingu alusel asus hageja kostja juurde tööle õmbleja ametikohale. Töölepingu kehtivuse ajal täitis hageja alati kõik töökohustused õigeaegselt ja nõuetekohaselt. Hageja töötasu oli 601.66 eurot kuus. Hageja tervislik seisund halvenes kostja juures töötamisel ja hageja palus kostjal tööleping TLS § 88 lg 1 p 1 alusel lõpetada. Kostja sellega ei nõustunud ja ei lõpetanud hageja lepingut TLS § 88 lg 1 p 1 alusel. Hageja esitas 16.07.2019 kostjale töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse, märkides avaldusse, et ütleb töölepingu üles alates 16.07.2019 terviseseisundi tõttu ja ülesütlemisavalduse esitamise aluseks on TLS § 91 lg 3. Hageja saatis avalduse esitamise kohta kostja esindajale veel täiendava SMS-i.

19.07.2019 tuli hagejale Maksu- ja Tolliametilt teade selle kohta, et tema töösuhted on lõpetatud. Kuid töötamise lõpp oli kajastatud 12.07.2019 ja lõpetamise aluseks oli TLS § 85 lg 1. Muudatuse tegemise aeg oli 19.07.2019. Kostja ei maksnud hagejale lõpparvet. Kostja ei maksnud hagejale juuni ja juuli 2019 töötasu ning 2019 aasta kasutamata puhkuse hüvitist (15 päeva). Hageja on seisukohal, et arvestades, et kostja ei vaidlustanud hageja ülesütlemisavaldust, siis on ülesütlemisavaldus kehtiv ja tööleping on lõppenud alates 16.07.2019 TLS § 91 lg 3 alusel. Kostja poolt 19.07.2019 tehtud kanne on tühine. Hageja palub lugeda tööleping lõppenuks alates 16.07.2019 TLS § 91 lg 3 alusel või alternatiivselt TLS § 107 lg 2 alusel. Hageja palub kostjalt mõista välja TLS § 109 lg 1 alusel hüvitis kohtu äranägemisel. Hageja töötasu oli 601.66 eurot (bruto) kuus. Kostja ei maksnud hagejale töötasu juunis 2019 ja juulis 2019 (pool kuud), s.o kokku 902.49 eurot (bruto). Seega palub hageja kohtul nimetatud summa hageja kasuks välja mõista. Hageja ei kasutanud 2019 aastal puhkust, seega oleks pidanud kostja töölepingu lõpetamisel hagejale kasutamata puhkuse hüvitama (15 päeva). Hageja hinnangul on kasutamata puhkuse hüvitis 315.35 eurot. Hageja ütles töölepingu üles alates 16.07.2019, seega pidi kostja tasuma hagejale lõpparve hiljemalt 17.07.2019. Seisuga 19.08.2019 ei olnud kostja lõpparve (s.o töötasu 902.49 eurot + puhkusehüvitis 315.35 eurot) koosseisus olevaid summasid hagejale välja maksnud. Ajavahemikus 17.07.2019 – 19.08.2019 on tööandja lõpparve tasumisega viivitanud 34 päeva. Viivise päeva määr on 0.27 eurot (1 217.84 eurot * 0,022 %). Seega on tasumata viivise summaks 9.18 eurot (34 päeva * 0.27 eurot). Lisaks sellele palub hageja, et kohus mõistaks viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni (alates 20.08.2019 VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses), ning edasi protsendina põhinõudelt (s.o 1 217.84 eurot) kuni põhinõude täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses). Hageja palub tuvastada seega, et Active Apparel Sweden OÜ ja O V vahel sõlmitud töölepingu lõpetamine alates 12.07.2019 TLS § 85 lg 1 alusel on tühine. Lugeda, et poolte vahel sõlmitud tööleping oli lõpetatud 16.07.2019 hageja erakorralise ülesütlemisavaldusega TLS § 91 lg 3 alusel või alternatiivselt TLS § 107 lg 2 alusel. Lisaks palub hageja kostjalt välja mõista õiglane hüvitis kohtu äranägemisel TLS § 109 lg 1 alusel. Hageja palub kostjalt välja mõista ka saamata jäänud töötasu summas 902.49 eurot, puhkusehüvitis summas 315.35 eurot, tasude väljamaksmisega viivitamise eest viivis summas 9.18 eurot ning lisanduvad viivised. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kostja vastus Kostja tunnistab hagi osaliselt. Kostja tunnistab, et võlgneb hagejale töötasu 2019 juuni eest summas 601.66 eurot, töötasu 2019 juuli eest summas 191.44 eurot. Ülejäänud osas vaidleb kostja hagile vastu. Hageja töötas kostja juures õmbleja ametikohal, muutumatu kuutasuga 601.66 eurot kuus. 08.07.2019 sai tööandja teada, et töö ettevõttes on katkestatud ja tellimusi ei toodeta. Tööandja kohtus töötajatega, et selgitada välja, miks töötajad keelduvad töö tegemisest. Hageja ja mõned teised töötajad teatasid kostjale, et nad keelduvad töö tegemisest, kuni tööandja poolt kollektiivpuhkuse andmiseni. Tööandja peatellija Rootsi ettevõte Active

Apparel Sweden AB suhtes oli algatatud pankrotimenetlus. Tellija võlgnes kostjale enam kui 20 000.00 eurot ja tellijal puudus vara kostjale tasumiseks. Tulenevalt vajadusest reorganiseerida kostja tööd, et täita teised olemasolevad tellimused ja ületada peatellija pankroti tagajärg, ei saanud kostja töötajatele kollektiivpuhkust võimaldada. Tööandja pakkus võimalust kooskõlastada puhkusegraafikud. 09.07.2019 esitas hageja koos teiste töötajatega töölepingu ülesütlemisavaldused TLS § 88 lg 1 p 1 alusel terviseseisundi tõttu. Samal päeval, s.o 09.07.2019, saatis kostja hagejale vastuse, milles seletas, et töölepingu lõpetamise TLS § 88 lg 1 p 1 alusel töötaja algatusel on lubamatu. Kostja selgitas, et selline ülesütlemisavaldus on tühine, kuna on tehtud seadusest tuleneva aluseta ja ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Vastavalt TLS § 95 lg 2 peab töötaja põhjendama erakorralist ülesütlemist, mida hageja ei olnud kostja hinnangul teinud. Juhindudes TLS § 95 lg 3 ja TLS § 85 lg 3 luges kostja, et hageja ütles töölepingu üles korraliselt, millest kostja hagejat ka teavitas. Kostja hoiatas hagejat, et ta kuritarvitab oma õigusi ja tekitab kostjale kahju, kuna kostja peab loobuma oma olemasolevatest ja tulevastest tellimustest. Kostja märkis, et kahju on võimalik ära hoida, kui töötaja töötab seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Kostja palus hagejal oma otsusest hiljemalt 11.09.2019 teatada. Kuna hageja kostjale määratud tähtajaks ei vastanud, tegi kostja vastava kande töötamise registrisse töölepingu lõpetamiseks. Hageja ei ole alates 08.07.2019 töötanud. Kostja on seisukohal, et leping on lõpetatud töötaja 09.07.2019 avalduse alusel korraliselt ja töötaja 16.07.2019 avaldus on kehtetu, kuna leping on juba 09.07.2019 avalduse alusel lõpetatud. Lisaks märgib kostja, et hagejal ei ole väljateenitud kasutamata puhkust, hageja on kasutanud oma puhkust edasiulatuvalt. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda. Hageja seisukoht kostja vastuse osas Lähtudes kostja vastusest muutis hageja oma nõude suurust ja palus kostjalt hageja kasuks välja mõista töötasu juuni 2019 eest summas 601.66 eurot ning töötasu juuli 2019 eest summas 191.44 eurot. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Esiteks palub hageja tuvastada, et poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamine alates 12.07.2019 TLS § 85 lg 1 alusel on tühine, poolte vahel sõlmitud tööleping oli lõpetatud 16.07.2019 hageja erakorralise ülesütlemisavaldusega TLS § 91 lg 3 alusel või alternatiivselt lugeda tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel. Seega peab kohus hindama, millal ja millisel alusel hageja töösuhe lõppes. 4(7)

Toimiku materjalidest nähtub, et hageja on esitanud 08.07.2019 tööandjale avalduse, milles on palunud temaga sõlmitud tööleping lõpetada TLS § 88 lg 1 p 1 alusel tulenevalt töötaja tervislikust seisundist. Tööandja on töötajale selgitanud, et selline töölepingu lõpetamine on tühine. Kohus leiab, et nimetatud avaldust ei saa pidada töötaja tahteavalduseks leping töötaja poolt üles öelda. Tegemist on töötaja sooviga, et tema leping seoses töötaja tervisliku seisundiga tööandja poolt lõpetatakse. TLS § 88 lg 1 p 1 alusel ei ole töötajal võimalik töölepingut üles öelda, seda saab teha ainult tööandja. Kohus ei saa nõustuda tööandja käsitlusega, et 08.07.2019 avaldust tuleks pidada TLS § 85 lg 1 kohaseks avalduseks. 08.07.2019 avalduses ei ole sätestatud, et töötaja soovib töölepingu korraliselt üles öelda ning tööandjal ei ole õigust töötaja avaldust ühepoolselt täiendada ja sisustada. Tööandja poolt töötamise registrisse tehtud kanne on informatiivse tähendusega ning ei saa asendada töötaja tahteavaldust, seega ei saa ka nimetatud kannet käsitleda töölepingu lõpetamisena. Toimiku materjalidest nähtub ka, et 16.07.2019 esitas töötaja töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse TLS § 91 lg 3 alusel. Tööandja on seisukohal, et töötaja 16.07.2019 ülesütlemisavaldus on kehtetu, kuna leping on 08.07.2019 avalduse alusel lõpetatud. Kohus on seisukohal, et arvestades seda, et töötajal puudub võimalus töölepingut TLS § 88 lg 1 p 1 alusel üles öelda ning töötaja 08.07.2019 avaldus on suunatud sellele, et tööandja temaga lepingu lõpetaks, siis saab just töötaja 16.07.2019 avaldust pidada töötaja tahteavalduseks, millega töötaja soovis töösuhte üles öelda. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta ei oleks töötaja avaldust kätte saanud. Töölepingu seaduse kohaselt tuleb ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks esitada hagi kohtusse või avalduse töövaidluskomisjonile 30 kalendripäeva jooksul arvates ülesütlemisavalduse saamisest (TLS § 105 lg 1). Kui vastavat hagi või avaldust ei esitata, on ülesütlemine algusest peale kehtiv ja leping on lõppenud ülesütlemisavalduses märgitud tähtpäeval (TLS § 105 lg 2). Kostja ei ole töötaja 16.07.2019 avaldusele vastuväiteid esitanud ning ei ole töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise avaldust esitanud. Seega on poolte vahel sõlmitud töölepingu lõpetamine alates 12.07.2019 TLS § 85 lg 1 alusel tühine ning tööleping on lõppenud 16.07.2019 tulenevalt töötaja terviseseisundist TLS § 91 lg 3 alusel. Võttes arvesse, et töötaja tööleping on lõpetatud, siis puudub kohtul vajadus analüüsida hageja nõuet lõpetada tööleping TLS § 107 lg 2 alusel. Hageja on palunud kostjalt mõista välja TLS § 109 lg 1 alusel õiglane hüvitis. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus või töövaidluskomisjon lõpetab töölepingu TLS § 107 lg 2 nimetatud juhul, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Võttes arvesse, et käesoleval juhul ei lõpetanud kohus hageja töölepingut TLS § 107 lg 2 alusel, siis ei ole töötajal õigust ka TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitisele. Kohus jätab hageja nõude hüvitise välja mõistmiseks rahuldamata. Hageja on palunud kostjalt välja mõista saamata jäänud töötasu juuni 2019 eest ja juuli 2019 eest summas kokku 902.49 eurot (s.o 601.66 + (601.66/2). Kostja on oma vastuses kinnitanud, et hagejale on välja maksmata juuni 2019 töötasu summas 601.66 eurot ja juuli 2019 töötasu summas 191.44 eurot.

Hageja on 14.11.2019 oma nõuet vähendanud ja palunud kostjalt hageja kasuks välja mõista juuni ja juuli 2019 töötasuna kokku 793.10 eurot. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja töötasu kokku 793.10 eurot (juuni 2019 ja juuli 2019 töötasu). Lisaks sellele soovis hageja saada hüvitist kasutamata puhkuse eest summas 315.35 eurot. Kostja on oma vastuses selgitanud, et hagejal ei ole väljateenitud kasutamata puhkust, hageja on kasutanud oma puhkust edasiulatuvalt. Hageja 14.11.2019 seisukohast nähtub, et puhkuse väljamõistmist ta enam kostjalt ei taotle. Hageja on seega kohtu hinnangul puhkuse nõudest loobunud. Kohus võtab puhkuse nõudest loobumise vastu ja lõpetab selles osas menetluse. Kokku mõistab kohus seega kostjalt hageja kasuks välja saamata jäänud töötasu summas 793.10 eurot. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise lõpparvega viivitamise eest. Hagiavalduses on hageja arvestanud viivise suuruseks 9.18 eurot (34 päeva x 0.27 eurot). Lisaks sellele palub hageja, et kohus mõistaks viivise välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni (alates 20.08.2019 VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses), ning edasi protsendina põhinõudelt (s.o 1 217.84 eurot) kuni põhinõude täitmiseni (VÕS § 113 lg 1 ettenähtud ulatuses). TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad kõik töölepingust tulenevad nõuded sissenõutavaks töölepingu lõppemisest. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 113 lg 1 esimese lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kohus leiab, et viivisenõue on põhjendatud, kuna kohus on tuvastanud, et kostja on viivitanud kohustuste täitmisega. Arvestades asjaolu, et nõude suurust on täpsustatud, tuleb korrigeerida ka viivise suurust. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja viivise töötasult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 17.07.2019 kuni 23.12.2019 summas 27.81 eurot. Lisaks sellele mõistab kohus kostjalt TsMS § 367 alusel alates 24.12.2019 hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras töötasult (793.10 eurot) kuni kohustuse kohase täitmiseni. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Menetluskulud Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul leiab kohus, et kulud tuleb jätta kostja kanda. Kostja oleks võinud vältida hageja kohtusse pöördumist, kui ta oleks hageja töötasu töölepingu lõpetamisel välja maksnud. Ka hageja hüvitise nõude rahuldamata jätmine ning puhkuse nõudest loobumine ei muuda käesoleval juhul kohtukulude jaotust.