Menetlusosalised ja nende Võlgnik: XX (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Helmeri Indela esindajad määruskaebemenetluses Võlausaldaja I: AS SEB Pank (registrikood 10004252) Võlausaldaja II: YY (isikukood XXXXXXXXXXX) Menetluse liik
Kirjalik menetlus
Resolutsioon:
1.Jätta Harju Maakohtu 17. juuni 2019 määrus muutmata.
2.Määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta XX kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtumääruse jõustumist.
Edasikaebamise kord: Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul käesoleva määruse ärakirja kättesaamisest alates.
Asjaolud
1.Harju Maakohus lõpetas 22.04.2014 määrusega XX pankrotimenetluse ja algatas tema kohustustest vabastamise menetluse. Kohus määras usaldusisiku kohustusi täitma võlgniku
enda. Kohustustest vabastamise menetluse algatamisel olid võlgniku täitmata kohustused AS SEB Pank ees 587 325,60 eurot ja YY ees 1 099 328,75 eurot.
2.Võlgniku 15.02.2016 aruande kohaselt oli tema töötasu aprillist 2014 märtsini 2015 Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga piirides. Aprillist 2015 detsembrini 2015 oli palga tulutoov osa 69,39 eurot, mis maksti võlausaldajatele välja. 07.07.2017 aruande kohaselt oli võlgniku töötasu jaanuarist 2016 juunini 2016 Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga piires, st tulutoovat osa palgal ei olnud. 03.06.2019 esitatud aruande järgi oli võlgniku töötasu juulist 2016 aprillini 2019 Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga piires, s.t tulutoovat osa palgal ei olnud. Võlgnik palus ennast kohustustest vabastada.
3.Võlausaldaja I ei nõustunud võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisega. Võlgnik tegi kohustustest vabastamise menetluse ajal võlausaldajale ühe väljamakse: 07.03.2016 suurusega 18,03 eurot, mis on arvestades kohustuse suurust, praktiliselt olematu summa. Võlgnik ei andnud teavet võla likvideerimise perspektiivide kohta ega selgeid ülevaateid oma sissetulekute ja väljaminekute kohta. Väidetavalt töötas ta tasu eest, mis jääb Vabariigi Valitsuse kehtestatud alampalga piiridesse, kuid ta ei selgitanud, kas ja mida ta on tulutoovama tegevuse leidmiseks teinud ega esitanud selle kohta tõendeid. Võlgnik on olnud raskelt hooletu ja rikkunud oma kohustusi. Ta ilmselt varjab oma sissetulekuid. Võlgnik töötab valdkonnas, milles ta töötas ka pankrotiavalduse aluseks olnud laenude võtmise ajal. 2007.a märkis võlgnik töötasu suuruseks 1917 eurot kuus. Võlgnik ei põhjendanud, miks ta ei saa samas valdkonnas samas suurusjärgus töötasu. Konto väljavõtete kohaselt on võlgnik teinud regulaarseid ülekandeid GG-le või DD-le selgitusega „laenu tagastus“ ning AA-le selgitustega „makse“ või „ülekanne“. Kokku on makseid selgitusega „laenu tagastus“ tehtud 3750 euro eest ja ülekandeid AA-le 520 euro eest. Seega ei vajanud võlgnik seda raha oma väljaminekute tarbeks, kuid ei täitnud ka kohustusi pankrotivõlausaldajate ees. Võlgnik ei selgitanud, mis laenuga on tegemist ja miks ta on eelistanud neid võlausaldajaid pankrotivõlausaldajatele. Aruannetes ei ole kajastatud võlgniku igapäevaseks elutegevuseks vajalikke kulusid. Ka ei nähtu need arvelduskonto väljavõttelt.
4.Võlausaldaja II avalduse osas seisukohta ei esitanud. Maakohtu määrus
5.Maakohus lõpetas võlgniku kohustustest vabastamise menetluse ja keeldus teda vabastamast pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest. Menetluskulud jättis kohus võlgniku kanda.
6.Määruse kohaselt rikkus võlgnik raske hooletusega pankrotiseaduse (PankrS) § 173 lg-tes 1 ja 2 nimetatud kohustusi. Võlgnik näitas aruannetes oma sissetulekut Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud palga alammääras. Perioodi 01.07.2016 – 01.07.2017 kohta ta aruannet ei esitanud. Võlgnik töötab oma selgituste kohaselt projektijuhina Q OÜ-s, kus nõustab kliente paremate ehitustehniliste lahenduste leidmisel ja aitab kontrollida ehitusnõudeid. Tal on ehitusalane kõrgharidus. Võlgnik kinnitas, et sai aru sellest, et ta on kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik jättis need kohustused täitmata.
7.Võlgnik andis 04.06.2019 kohtule valevande. Võlgnik ei avaldanud kohtule oma tegelikke sissetulekuid ega väljaminekuid. Konto väljavõttest nähtub, et võlgniku väljaminekud ületavad sissetulekuid. Võlgniku kinnitusel on tema igakuised püsikulud 300-400 eurot, toidule kulub 100 eurot. Ta kasutab äriühingule kuuluvat sõiduautot Toyota Rav 4. Menetluse ajal tegi võlgnik igakuiseid ülekandeid isikutele, kes ei ole pankrotimenetluses
võlausaldajad (GG-le 250 eurot, DD-le 250 eurot ja makseid AA-le 100 kuni 200 eurot). Veenev ei ole väide, et tegemist on selliste laenude tagastamisega, mis võeti igapäevaseks äraelamiseks. Pankrotivõlausaldajatele tasus võlgnik viie aasta jooksul kokku üksnes 52,04 eurot. See ei ole võlgade vähendamine isegi minimaalses ulatuses, seda isegi mitte siis kui võlgniku sissetulek oleks palga alammääras. Võlgnik kulutas kontserdipiletitele 44,20 eurot (Apocalyptica), 71 eurot (Ooperifantoom), 120 eurot (Sting) ja 234 eurot (Brainstorm) ning Neste tanklas kütusele 200 eurot. Ta on ostnud kingituse maksumusega 320 eurot. Õige ei ole võlgniku seisukoht, et ta võib sissetuleku, mis ei ületa palga alammäära, kulutada enda parema äranägemise järgi. Võlgnik võimaldab endale elustiili, mida isik, kelle sissetulek oleks palga alammääras, ei saaks endale lubada. Sissetulekust suuremaid väljaminekuid ei saa võimaldada ka abikaasa, kuna ta töötab võlgnikuga samas äriühingus ja tema sissetulek on samuti palga alammääras.
8.Võlgnik on üksnes passiivselt oodanud viie aasta möödumist. Tal on olemas oskused ja haridus, millega oleks võimalik mõistlikult tulu teenida ja võlausaldajate nõudeid täita. Võlgniku tegevus on seotud pigem sooviga pankrotimenetluse võlausaldajate nõudeid mitte täita, kui tegeliku tulutoova tegevuse võimaluste puudumisega. Kohustustest vabastamise menetlus eeldab võlgniku aktiivset osavõttu. Kohustustest vabanemine ei ole iga võlgniku õigus ega menetluse lõppemise automaatne tulemus. Kuna võlgnik ei ole andnud endast parimat võlausaldajate nõuete rahuldamiseks ja on süüliselt jätnud kohustused täitmata, kahjustades sellega võlausaldajate huve, tuleb kohustustest vabastamise menetlus lõpetada ja keelduda pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamisest. Määruskaebus
9.Võlgnik palub maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega vabastada ta pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest.
10.Võlgnik ei rikkunud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või seda otsida. Võlgnik käis menetluse vältel täiskohaga tööl ja sai Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud töötasu alammäära lähedast töötasu, s.o legaalne ja tavapärane sissetulek. Seega on täidetud seadusest tulenev nõue tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega.
11.Seadusest ja Riigikohtu praktikast ei tulene miinimumsummat, mida saaks lugeda mõistlikult tulutoovaks. Kohus ei selgitanud ega põhjendanud, millist töötasu oleks võlgnik pidanud teenima. Igakuise töötasu suurus ei sõltu üksnes võlgnikust, vaid ka tööandjast. Võlgnikule ei ole etteheidetav, et ta ei ole suutnud leida tasuvamat tööd. Kõik ehitusalast kõrgharidust omavad isikud ei saa suurt tasu.
12.Isegi kui võlgnik oleks oma kohustusi rikkunud, ei teinud ta seda süüliselt. See, et võlgnik ei ole suutnud leida tasuvamat tööd, ei ole kohustuste raskelt süüline rikkumine. See, et võlausaldajad soovivad saada rohkem raha, ei tähenda võlgniku raskelt süülist võlausaldajate huvide kahjustamist.
13.Võlgnik ei varjanud oma tulusid ja vara. Kohus järeldas seda ekslikult asjaolust, et võlgniku väljaminekud ületavad sissetulekuid. Kohus hindas ebaõigesti pangakonto väljavõtet. Väljavõttest nähtub, et perioodil 01.01.2016-30.06.2017 olid kulud umbes 100 euro võrra suuremad kui sissetulekud. Need kulud tegi võlgnik raha arvel, mis oli kontol enne 01.01.2016. Võlgnikul ei ole muid sissetulekuid kui need, mis laekuvad pangakontole.
14.Võlgnik ei rikkunud teabe andmise kohustust. Võlgnik selgitas, et võttis oma isalt igapäevaste elamiskulude kandmiseks sularahas laenu, mille tagastas pärast palgapäeva. See ei ole imelik ega keelatud. Võlgnik ei saanud jätta sööki ostmata. Ta ei kahjustanud
võlausaldajate huve. Kuna tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa sissenõuet pöörata, ei pea usaldusisikule üle andma, võis võlgnik seda kasutada oma parima äranägemise järgi.
15.Maakohus leidis ebaõigesti, et võlgnik võimaldab endale elustiili, mida ta ei tohiks saada endale oma sissetuleku juures lubada. Viie aasta jooksul paari kontserdipileti ja transpordiks vajaliku kütuse ostmine ei kinnita elustiili, mis ületab töötasu alammäära. Kingitus osteti mitme isiku peale. Tõendeid, mis kinnitaksid otseselt või kaudselt vara või tulude raskelt süülist varjamist, ei ole esitatud. Kulutuste tegemine rahaga, mida ei pea usaldusisikule üle andma, ei ole käsitletav vara või tulude süülise varjamisena.
16.Võlgnik ei rikkunud võlausaldajate huve raskelt süüliselt. Võlgadest vabastamise menetluses ei ole ette nähtud miinimumsummat, mida võlgnik peab kohustustest vabanemiseks võlausaldajate nõuete katteks tasuma. Võlgnik andis endast maksimumi, et oma kohustusi täita ja ta ei olnud tegevusetu. Võlgnik tegi heauskselt tööd ja otsis võimalusi leida tasuvamat tööd, kuid vanuse ja tööpuuduse tingimustes seda ei leidnud. Arvestades võlausaldajate nõuete suurust, ei oleks võlgnik suutnud nõudeid märkimisväärses ulatuses tasuda ka siis, kui ta oleks leidnud tasuvama töö. Vastus määruskaebusele
17.Võlausaldaja I vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Võlausaldaja II määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud. Menetluse edasine käik
18.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
Ringkonnakohtu seisukoht
19.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.
20.PankrS § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise. PankrS § 2 teise lause kohaselt on võlgniku kohustustest vabastamise menetluse eesmärk anda neile võlgnikele, kelle majanduslik olukord on eriti raske, võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ja saada nii lõpptulemusena väljavaade uueks majanduslikuks alguseks ning normaalseks sotsiaalseks eluks. Võimalus vabaneda oma kohustustest pankrotiseaduses ettenähtud korras ei ole eelduslikult iga võlgniku õigus. Kohustustest vabastamise menetluse üheks eesmärgiks on võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kohus keeldub võlgnikku kohustustest vabastamast muuhulgas siis, kui võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS §-s 173 nimetatud kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2) (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-2-1-49-16, nr 3-2-1-90-16).
21.Käesolevas asjas tuvastas maakohus, et võlgnik rikkus raskelt hooletult PankrS §-s 173 sätestatud kohustusi, kahjustades sellega võlausaldajate huve. Maakohus heitis võlgnikule ette, et ta ei tegelenud mõistlikult tulutoova tegevusega (PankrS § 173 lg 1) ja varjas saadud
tulusid (PankrS § 173 lg 2). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
22.Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku väitega, nagu oleks PankrS § 173 lg-st 1 tulenev kohustus täidetud ainuüksi sellega, et ta teenis töötasu Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammääras. Iseenesest on õiged tema väited, et seaduses ei ole sätestatud miinimumsummat, mida saaks lugeda mõistlikult tulutoovaks ega miinimumtasu, mida võlgnik peaks kohustustest vabanemiseks võlausaldajate nõuete katteks tasuma. Samuti ei saa töötasu alammäärale vastava tulu teenimist lugeda iseenesest PankrS § 173 lg-st 1 tulenevate kohustuste rikkumiseks.
23.Maakohus selgitas võlgnikule tema kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega. See, kas võlgnik on oma kohustusi täitnud ja andnud endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks, tuleb tuvastada kohtu ette toodud asjaolude ja tõendite alusel iga võlgniku puhul eraldi. Mõistlikkuse hindamisel tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid jms asjaolusid arvestades olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus võib olenevalt asjaoludest tähendada ka seda, et võlgnik peab leidma uue töökoha (vt Riigikohtu 30.10.2019 määrust tsiviilasjas nr 2-11-24696, p 19).
24.Käesoleval juhul ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et töötamine töötasu eest, mis vastab seaduses sätestatud alammäärale, on võlgniku kogemusi ja võimeid arvestades mõistlik ja sellest suurema töötasu teenimine ei olnud talle jõukohane. Maakohus tuvastas, et võlgnikul on ehitusalane kõrgharidus, ta nõustab kliente paremate ehitustehniliste lahenduste leidmisel ja aitab kontrollida ehitusnõudeid. Asja materjali ja võlgniku selgituste kohaselt teenis ta ehitusega tegelevas äriühingus W OÜ 2005.a 1420 eurot kuus, 2006.a umbes 1495 eurot kuus, 2007.a umbes 2401 eurot kuus, 2008.a umbes 4525 eurot kuus, alates novembrist 2008. a tegeles võlgnik töö otsimisega ja alates detsembrist 2009 teenib töötasu, mis vastab Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärale. Võlausaldaja pankrotiavaldus esitati 19.10.2011. Seega on võlgnik varem teeninud erialase töö eest tasu, mis ületas oluliselt Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Võlgnik ei ole muutnud usutavaks, et kõrgema töötasu teenimine ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik või jõukohane.
25.Võlgnik ei toonud viie aasta vältel kohtu ette asjaolusid, mille alusel saaks teha järelduse selle kohta, et ta on tasuvamat tööd ka tegelikult otsinud. Määruskaebuses esitatud väide tasuvama töö otsimise kohta on paljasõnaline ja tõendamata. Võlgnik väitis vastuseks ringkonnakohtu päringule, et on helistanud tuttavatele ehitajatele ja otsinud tööd CV-keskuse kaudu, kuid ehituse alal on keeruline saada vastutavale kohale ja parema töötasu peale, kui olla samal ajal pankrotis, depressioonis ja kaua aega eemal tippehitusest. Lisaks väitis võlgnik, et kandideeris tööle AS-i T, mille kohta ei olevat andmeid säilinud. Seega on ka ringkonnakohtule esitatud selgitused jäänud üldsõnaliseks ja ebaveenvaks ning nende alusel ei saa teha järeldusi selle kohta, mida võlgnik on tegelikult tasuvama töö leidmiseks teinud. Lisaks järeldub võlgniku väidetest, et tema eesmärgiks ei ole olnud mõistlikult tulutoova töö leidmine, vaid vastutaval kohal töötamine. Ringkonnakohus leiab, et mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemine ei tähenda iseenesest töötamist vastutaval kohal tippehituses. Võlgnik pidi andma endast parima, et rahuldada võlausaldajate nõudeid võimalikult suures ulatuses. Viie aasta jooksul võlausaldajate nõuete täitmine üksnes 52,04 euro suuruses summas ei võimalda sellist järeldust teha. Arvestades võlgniku kohustusi kohustustest vabastamise menetluses ning tema üldsõnalisi ja tõendamata selgitusi oma kohustuste täitmise kohta, on alusetu tema väide, et kohus ei või võlgnikule ette heita
suutmatust leida tasuvamat tööd. Samuti on sisustamata ja paljasõnalised tööealise, kõrghariduse ja töökogemustega võlgniku väited selle kohta, et tal ei ole õnnestunud leida tasuvamat tööd vanuse, tööpuuduse, depressiooni, kvalifikatsiooni langemise, pankroti või puuduliku võõrkeelte oskuste tõttu.
26.Asja materjaliga ei ole kooskõlas ka võlgniku väide, et ta ei ole oma sissetulekuid varjanud. Maakohus tõi õigesti välja võlgniku väljaminekute ja sissetulekute erinevused. Maakohus ei hinnanud võlgniku pangakonto väljavõtet ebaõigesti, nagu leiab võlgnik. Võlgniku väide, et pangakonto väljavõttest nähtuvad sissetulekud ja väljaminekud erinevad vaid umbes 100 euro võrra, on eksitavad. Maakohus märkis, et võlgniku kinnitusel on tema igakuised püsikulud 300-400 eurot, toidule kulub 100 eurot. Ringkonnakohtule esitatud selgituste kohaselt on võlgniku igakuised püsikulud 400-500 eurot, millest 75-100 eurot kulub eluasemele, 250-300 eurot toidule ja 50-75 eurot ravimitele vm esmavajalikule. Veel selgitas võlgnik, et ta kannab kulusid oma töötasust ning teda toetavad ka abikaasa ja täiskasvanud lapsed. Ühtegi tõendit kulutuste sisu, suuruse ja nende kandmise kohta võlgnik vaatamata kohtu nõudmisele ei esitanud. Püsikulusid ei nähtu ka võlgniku pangakonto väljavõttelt. Seega ei ole selge, millise raha arvelt ja milliseid kulusid võlgnik tegelikult iga kuu kannab.
27.Ringkonnakohus ei nõustu võlgniku seisukohaga, et kontsertidel käimine ei kinnita tema elustiili. Võlgniku väited on selles osas vastuolulised. Ta väidab ühelt poolt, et võis endale lubada kallitel kontsertidel käimist, kuid teisalt selgitab, et pidi söögi ostmiseks võtma isalt laenu. Kuigi iseenesest on õige võlgniku väide, et töötasu alammääras võib ta kulutada raha oma äranägemise järgi, järeldas maakohus õigesti, et kontserditel käimise jaoks raha kulutamine ei ole loogiline, kui arvestada võlgniku väiteid raske majandusliku olukorra kohta. PankrS § 173 lg 5 ja täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sätestatu eesmärk on tagada isikule igal kuu minimaalselt vajalik enda elatamiseks. Kuna võlgnik kasutas sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata, meelelahutusele ja tegi pidevalt väljamakseid isikutele, kes ei ole pankrotivõlausaldajad, pidi tegelik tulu tema elatamiseks tulema mujalt ja seda varjatult.
28.Õige ei ole võlgniku seisukoht, et võlausaldajate huve ei ole süüliselt kahjustatud, kuna ta teenis sissetulekut töötasu alammääras. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgniku käitumine on olnud raskelt hooletu (VÕS § 104 lg 3). Võlgniku käitumist ei saa eeltoodud asjaolude alusel lugeda selliseks, mida samas olukorras heas usus tegutsev isik oleks pidanud mõistlikuks. Asjaolu, et ka nõuetekohase hoolsusega tegutsemise korral ei oleks võlgnik tõenäoliselt suutnud võlausaldajate nõudeid väga suures ulatuses rahuldada, ei oma võlgniku käitumise hoolsusstandardi hindamise seisukohalt tähtsust. Asjas esitatud materjalist järeldub selgelt, et võlgnik ei soovinudki anda võlausaldajate nõuete täitmiseks endast parimat. Sellele viitab ainuüksi see, et võlgniku hinnangul piisab võlgadest vabanemiseks sellise sissetuleku teenimisest, millele seadusest tulenevalt sissenõuet pöörata ei saa. Selline seisukoht on vastuolus võlausaldajate huvide ja kohustustest vabastamise menetluse eesmärgiga, s.o võimaldada uus majanduslik algus eriti raskes majanduslikus seisus võlgnikule, kes annab endast parima võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.
29.Maakohus jättis seega õigesti võlgniku kohustustest vabastamata ja võlgniku määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel võlgniku kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtumääruse jõustumist (TsMS § 174 lg 4). Gaida Kivinurm