Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Kaupo Paal ja Tambet Tampuu
Kohtuasi
R-R.S ja G-C.S hagi aktsiaseltsi TARTU NÄITUSED vastu kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Ringkonnakohtu 13. mai 2019. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R-R.S ja G-C.S kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus
R-R.S nõude osas 17 400 eurot G-C.S nõude osas 22 600 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja R-R.S Hageja G-C.S Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Kostja aktsiaselts TARTU NÄITUSED, lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks
Asja läbivaatamise kuupäev
11. november 2019. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu 13. mai 2019. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-18-5278, kuid muuta otsuse põhjendusi.
1.R-R.S (hageja I) ja G-C.S (hageja II) esitasid 5. aprillil 2018. a Tartu Maakohtule hagi OÜ Stekkor Transport ja aktsiaseltsi TARTU NÄITUSED (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Täpsustatud hagiavalduses palusid hagejad mõista OÜ-lt Stekkor Transport ja kostjalt hageja I kasuks välja kahjuhüvitise 7000 eurot ja 200 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hageja I 21-aastaseks saamiseni (s.o kuni 2. juulini 2022. a) või ühekordse summana 10 400 eurot. Hageja II kasuks palusid hagejad välja mõista kahjuhüvitise 7000 eurot ja 200 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni hageja II 21-aastaseks saamiseni (s.o kuni 8. septembrini 2024. a) või ühekordse summana 15 600 eurot. Hagejad ja OÜ Stekkor Transport sõlmisid 7. novembri 2018. a kohtuistungil kompromissi, mille kohaselt maksab OÜ Stekkor Transport kummalegi hagejale hüvitist 36 eurot 50 senti kuus kuni nende täisealiseks saamiseni või õpingute jätkamisel nende 21-aastaseks saamiseni. Maakohus kinnitas 7. novembri 2018. a määrusega kompromissi ja lõpetas OÜ Stekkor Transport suhtes menetluse. Hagiavalduse kohaselt hukkus 9. aprillil 2015. a elektritrauma tagajärjel hagejate isa L.S, kes tegi Tartus aadressil F. R. Kreutzwaldi 62 kostjale kuuluval messiplatsil kõrgepingeliini lähedal tõstetöid. Ta tõstis piirdeaedu veoauto kastist maha, kuid liikus kraana noolega kõrgepingeliini lähedusse, mistõttu tekkis elektri ülekanne liinilt kraanale, kraanalt auto kerele ja sealt edasi juhtimispulti käes hoidnud töötajale. Hagejad on seisukohal, et kostja vastutab L.S-i surma põhjustamise eest kui suurema ohu allikat valitsenud isik võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 lg 1 alusel. Kõrgepingeliin on suurema ohu allikas, sest kõrgepingeliinist saadav elektrilöök võib olla surmav ja löögi võib saada isegi kõrgepingeliini puudutamata. Suurema ohu allikale iseloomulik risk realiseerus, kuna L.S suri kõrgepingeliinist saadud elektrilöögi tagajärjel. Kuigi kostja ei ole kahju tekitanud kõrgepingeliini omanik, saab teda pidada kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitsejaks. Kostjal oli kohustus ohuala selgelt märgistada ja ära hoida kõrgepingeliinist tuleneva ohu realiseerimine. See kohustus tulenes Vabariigi Valitsuse määrusest „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (ehitusmäärus). Märgistatud oli küll liinialune ala, kuid puudusid piirdeaiad, mis takistanuks kõrgepingeliini lähedusse sõitmist. Samuti oleks kostja pidanud taotlema Elering AS-ilt luba kaitsevööndis tegutsemiseks. Seda tehti alles pärast L.S-i hukkumist. Hagejad kaotasid ühe vanema poolse ülalpidamise ning saavad praegu vaid toitjakaotuspensioni 127 eurot kuus. Kostja peaks tasuma nii hagejale I kui ka hagejale II 2015. a eest 1600 eurot, 2016. a eest 2400 eurot, 2017. a eest 2400 eurot ning 2018. a eest lõplike seisukohtade esitamise aja seisuga 2200 eurot. Lisaks peab kostja tasuma kummalegi hagejale 200 eurot kuus kuni hagejate 18-aastaseks saamiseni või õpingute jätkamisel 21-aastaseks saamiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tellis osaühingult Ehitusmeister Rent teenust, mis seisnes selles, et viimane pidi tooma kohale kostja messikeskuse alale piirdeaiad ning bürookonteinerid. Teenus sisaldas nii piirdeaedade ja bürookonteinerite transporti kui ka paigaldust. Kostja teavitas osaühingu Ehitusmeister Rent kontaktisikut, et piirdeaiad tuleb tõsta maha mööda territooriumi piiri käsitsi. Kostja ei ole kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitseja, vaid selleks on võrguettevõtja. Samuti eeldab suurema ohu allika regulatsiooni kohaldamine seda, et ohtu ei ole võimalik vältida ka kõige
2(7)
2-18-5278 hoolsama käitumise puhul. Praegusel juhul oleks L.S saanud ohtu vältida kõrgepingeliinist ohutus kauguses viibimisega. Samuti ei olnud kostja tegevusetu ning ei rikkunud kohustust, mis oleks põhjustanud õigusvastase kahju. Puudub süü ning põhjuslik seos. Tegemist ei olnud ehitusplatsiga, millele kohalduks ehitusmäärusest tulenevad kohustused, vaid messi territooriumi välialal asuva näitusealaga. Seega puudus kostjal kohustus kõrgepingeliini alust tähistada. Sellele vaatamata oli kostja markeerinud ohualad oranži aiaga. Kuna tõstetöid ei olnud liinialusel alal planeeritud, siis ei olnud kooskõlastus Elering AS-iga kõrgepingeliini all töötamiseks vajalik. L.S-i tehtud tõste oli omavoliline. Keegi ei andnud talle sellist töökäsku. Kostja märkis, et hageja I ja hageja II saavad toitjakaotuspensioni kumbki 127 eurot kuus, mida ei ole kahjuhüvitise puhul arvestatud. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvutada ka hagejate ja OÜ Stekkor Transport vahel sõlmitud kompromissi summa (36 eurot 50 senti). Lisaks tuleb kahjuhüvitist vähendada L.S-i hooletuse tõttu.
3.Tartu Maakohus jättis 19. veebruari 2019. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 1562 eurot ja mõistis selle hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja. Lisaks mõistis maakohus välja sellelt summalt alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus nõustus kostjaga, et kõrgepingeliin ei olnud praegusel juhul suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 tähenduses, kuna sellest lähtuvat ohtu saanuks L.S täielikult vältida, kui ta oleks laadinud piirdeaiad maha liinist ohutus kauguses. Maakohus märkis, et otsuse tõsta aiad maha kõrgepingeliini all võttis vastu L.S. Seda kinnitavad tunnistaja R. Kiidjärve ja M. Kikkuli kohtuistungil vande all antud ütlused, samuti kriminaalasja menetluses antud ütlused. Kuna kostja ei olnud kõrgepingeliini omanik, ei saa ta vastutada tekkinud kahju eest ka VÕS § 1058 lg 1 alusel, mis näeb ette kõrgendatud ohuga ehitise omaniku vastutuse. Maakohus leidis, et hoiatusmärkide olemasolu ei oleks ilmselt ära hoidnud L.S-i surma. Ohuala oli oranži piirdeaiaga selgelt nähtavalt tähistatud. Samuti nähtub tunnistaja R. Kiidjärve ütlustest, et nii tema kui ka L.S teadsid ohte, mis võivad kaasneda kõrgepingeliini alusel alal tõstetööde tegemisel. Kuigi nii R. Kiidjärve kui ka M. Kikkuli ütlustest nähtuvalt ei juhtinud viimane L.S-i tähelepanu sellele, et liinide all tuleks olla eriti ettevaatlik, juhtis A. Urbel oma kriminaalmenetluses antud ütluste ja kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt L.S-i tähelepanu sellele, et lähedal on kõrgepingeliin. Maakohus asus seisukohale, et Elering AS-ilt loa taotlemine tõstetöödeks ei olnud vajalik. Ka ainuüksi loa puudumine ei saa olla L.S-i surmaga põhjuslikus seoses. Eelneva tõttu leidis maakohus, et hagejad ei ole tõendanud, et L.S-i surma põhjuseks oli kostja õigusvastane tegevus.
3(7)
2-18-5278
4.Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles palusid maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldatakse või alternatiivselt saadetakse asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda. Kõrgepingeliin on suurema ohu allikas, kuna see kätkeb endas elektrienergia näol kõrgendatud ohtu ümbruskonnale, mida ei õnnestu vastava asja kasutamise käigus vältida isegi kõrgendatud hoolsust või ettevaatusabinõusid järgides. Praegusel juhul realiseerus kõrgepingeliinile iseloomulik risk. Just kostjal oli kohustus erinevate turvameetmete abil ära hoida kõrgepingeliinile iseloomuliku ohu realiseerumine, mistõttu saab kostjat lugeda kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitsejaks. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud eelkõige tunnistajate antud ütlustele, mis on olnud menetluse kestel aga vastuolulised.
5.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Ringkonnakohus jättis 13. mai 2019. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kõrgepingeliin ei ole praegusel juhul suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus nõustus selles osas maakohtu põhjendustega. Vastuseks hagejate väitele, et kõrgepingeliin on alati suurema ohu allikaks, märkis ringkonnakohus, et õnnetuse põhjuseks oli asjaolu, et L.S liikus kraana noolega kõrgepingeliini lähedusse, mistõttu tekkis elektri ülekanne liinilt kraanale, kraanalt auto kerele ja sealt edasi juhtimispulti käes hoidnud isikule. L.S ei oleks hukkunud, kui ta ei oleks ennast ohtu seadnud, s.o ei oleks tõstetöid teinud ohtlikult lähedal kõrgepingeliinile. VÕS § 1056 kohaldamine võiks kõne alla tulla näiteks siis, kui kõrgepingeliini juhtmed oleksid ootamatult katkenud (olenemata L.S-i tegevusest). Lisaks märkis ringkonnakohus, et kostja ei ole väidetava suurema ohu allika (kõrgepingeliini kaudu edastava elektrienergia) valitseja. Kostja ei mõjuta elektrienergia edastamisega seotud ohtusid kolmandatele isikutele. Seega ei ole kahju põhjustatud suurema ohu allikaga ja kostja ei ole väidetava suurema ohu allika valitseja ning maakohus on VÕS § 1056 alusel esitatud hagi õigesti rahuldamata jätnud. Järgmisena käsitles ringkonnakohus hageja VÕS § 1043 alusel esitatud nõuet. Nimetatud sätte kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et hagejad ei ole tõendanud kostja õigusvastast tegevusetust (tegu), millest tekkis neile väidetav kahju. Maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate R. Kiidjärve, M. Kikkuli ja L. Urbeli ütlusi ning ringkonnakohus nõustus maakohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele.
4(7)
2-18-5278
Ringkonnakohus jättis menetluskulud hagejate kanda ning mõistis hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulu, kokku 530 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hagejad esitasid kassatsioonkaebuse, milles paluvad ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega apellatsioonkaebus rahuldada. Alternatiivselt paluvad hagejad saata asi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud materiaalõiguse norme, kui leidis, et kostja ei vastuta kahju tekitamise eest riskivastutuse alusel. Kõrgepingeliin on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 tähenduses, kuivõrd see kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale, mida ei õnnestu selle kasutamise käigus vältida isegi kõrgendatud hoolsust ning ettevaatusabinõusid järgides. Elektrilöögi saamine on kõrgepingeliinile iseloomulik risk, mis praegusel juhul on realiseerunud. Kostja on suurema ohu allika valitseja, sest kõrgepingeliin asub temale kuuluval kinnisasjal ja kostjal oli kohustus erinevaid turvameetmeid kasutades ära hoida kõrgepingeliinile iseloomuliku ohu realiseerumine. Selline kohustus tuleneb ehitusmäärusest. Kõrgepingeliini alune maa ei olnud korrektselt märgistatud. Märgistatud oli küll liinialune maa, kuid puudusid piirdeaiad, mis takistaksid kõrgepingeliini lähedusse sõitmist. Ringkonnakohus on rikkunud menetlusõigust, sest on tuginenud otsuse tegemisel tunnistajate ütlustele, mis on vastuolulised. Maakohus on tuginenud kriminaalasjas antud ütlustele, mis ei ole antud vande all ja mille õigsus ei ole tõendatud. Seetõttu ei oleks tohtinud neile viidata. Ringkonnakohus on selle jätnud tähelepanuta.
8.Kostja peab apellatsioonkaebust põhjendamatuks ja palub jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 2 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.
10.Kolleegium nõustub maa- ja ringkonnakohtu järeldusega, et kostja ei vastuta kahju tekitamise eest VÕS § 1043 jj alusel. Selleks, et kostja tegevust saaks sellises olukorras pidada õigusvastaseks VÕS § 1043 jj mõttes, peab ta olema rikkunud kas käibekohustust või kaitsenormi (VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3). Hagejad ei ole esitanud asjaolusid, mis võimaldaks neid sätteid kohaldada.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas kõrgepingeliin on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 1 mõttes. VÕS § 1056 lg 1 esimese lause järgi vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel kahju tekitamise eest, sõltumata oma süüst, ohu allikat valitsenud isik. VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. VÕS § 1056 kohaldub üldsättena kõikidel suurema ohu allika valitseja riskivastutuse juhtudel (vt Riigikohtu 9. märtsi 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-10, p 12; 18. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 10).
5(7)
2-18-5278
Maakohus leidis, et kõrgepingeliin ei ole suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 1 mõttes, sest sellest lähtuvat ohtu (elektrilööki) oleks L.S saanud täielikult vältida, kui ta oleks laadinud piirdeaiad maha liinist ohutus kauguses. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga ning lisas, et L.S ei oleks hukkunud, kui ta ei oleks ennast ohtu seadnud, s.o ei oleks tõstetöid teinud ohtlikult lähedal kõrgepingeliinile. Ringkonnakohtu hinnangul võiks VÕS § 1056 kohaldamine tulla kõne alla näiteks siis, kui kõrgepingeliini juhtmed oleksid ootamatult katkenud (olenemata L.S-i tegevusest). Kolleegium kohtute seisukohaga ei nõustu. Kolleegiumi arvates ei ole välistatud, et kõrgepingeliin on suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Kõrgepingeliinile kui suurema ohu allikale iseloomulik oht on selle kaudu edastatava elektri levik teistele objektidele ja inimestele, nagu praegusel juhul juhtus. Kuivõrd kõrgepingeliinilt võib elekter levida teistele objektidele ka liine puudutamata, võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju.
12.Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitseja VÕS § 1056 lg 1 mõttes. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei ole kõrgepingeliini valitseja, sest kostja ei saa mõjutada elektrienergia edastamisega seotud ohtusid. Kolleegium selgitab lisaks, et suurema ohu allika valitseja on isik, kelle tegeliku võimu all asi on ja kes saab seetõttu mõjutada asja kasutamist ning asja olemuse või kasutamisega seotud ohtusid kolmandatele isikutele. Hageja ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, mille alusel saaks kostjat lugeda kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitsejaks. Ainuüksi asjaolu, et kõrgepingeliin asub mh kostjale kuuluval kinnisasjal, ei muuda kostjat kõrgepingeliini valitsejaks, sest kostja ei ole kõrgepingeliini käitaja. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole kõrgepingeliini omanik. Seetõttu ei saa kostja vastutada ka VÕS § 1058 alusel, mis sätestab ohtliku ehitise või asja omaniku vastutuse.
13.Hagejad on seisukohal, et kostja rikkus ehitusmäärusest tulenevat kohustust paigaldada kõrgepingeliini alusele maale piirdeaiad, mis takistaksid kõrgepingeliini lähedusse sõitmist. Kohtud leidsid, et kostjal ei olnud sellist kohustust. Kolleegium täiendab selles osas kohtute selgitusi. Piirdeaedade mahalaadimise tööd, mida L.S kostjale kuuluval kinnistul tegi, ei kujutanud endast ehitamist ehitusmääruse mõttes. Seetõttu praeguses olukorras ehitusmäärus ei kohaldu ja kostjale ei saanud selle alusel kohustusi tekkida.
14.Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, nagu ei tohiks maakohus tugineda kriminaalmenetluses antud ütlustele, sest need ei ole antud vande all ja nende õigsus ei ole tõendatud. Kriminaalmenetluses antud ütlused on dokumentaalseks tõendiks TsMS § 272 mõttes (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 7. mai 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14, p 9).
15.Kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud TsMS § 171 lg 1 järgi hagejate kanda. Alama astme kohtute menetluskulude jaotust ja hinnangut nende põhjendatusele ei pea kolleegium vajalikuks muuta. Riigikohus andis pooltele TsMS § 176 lg 2 kohaselt tähtaja menetluskulude nimekirja esitamiseks. Kostja ei esitanud tähtpäevaks menetluskulude nimekirja, seega kolleegium hagejalt kostja kasuks kassatsiooniastmes kantud menetluskulusid välja ei mõista.
16.Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon arvatakse TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. (allkirjastatud digitaalselt)
6(7)
2-18-5278 Kai Kullerkupp, Kaupo Paal, Tambet Tampuu
7(7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.