R-R. S. ja A.A. i hagi Tartu Näitused AS-i vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus
40 000 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 19. veebruari 2019 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
R-R. S. ja A.A. i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellandid (hagejad): R-R. S. (isikukood
XXXXXXXXXXX)
ja A.A. (isikukood
XXXXXXXXXXX),
seaduslik esindaja
R.S.,
lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv Vastustaja (kostja): Tartu Näitused AS (registrikood 10255416), lepinguline esindaja vandeadvokaat Siret Saks
RESOLUTSIOON
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 19. veebruari 2019 otsus muutmata.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus võrdsetes osades R-R. S. ja A.A. i kanda.
3.Välja mõista menetluskulud ringkonnakohtus R-R. S. lt 265 eurot ja A.A. ilt 265 eurot Tartu Näitused AS-i kasuks.
4.Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.R-R. S. (hageja I) ja A.A. (hageja II) esitasid 5. aprillil 2018 Tartu Maakohtule hagi Stekkor Transport OÜ ja Tartu Näitused AS-i (kostja) vastu kahju hüvitamiseks. Täpsustatud hagiavalduse kohaselt palusid hagejad mõista Stekkor Transport OÜ-lt ja kostjalt hageja I kasuks välja kahjuhüvitise 7000 eurot ja alates hagi esitamisest 200 eurot kuni hageja I 21-aastaseks saamiseni (s.o kuni XXXXX ) või ühekordse summana 10 400 eurot ning hageja II kasuks kahjuhüvitise 7000 eurot ja alates hagi esitamisest 200 eurot kuni hageja II 21-aastaseks saamiseni (s.o kuni XXXXX ) või ühekordse summana 15 600 eurot. Hagejad ja Stekkor Transport OÜ sõlmisid 7. novembri 2018 kohtuistungil kompromissi, mille kohaselt maksab Stekkor Transport OÜ kummalegi hagejale hüvitist 36 eurot 50 senti kuus kuni nende täisealiseks saamiseni või õpingute jätkamisel nende 21-aastaseks saamiseni. Maakohus kinnitas 7. novembri 2018 määrusega kompromissi ja lõpetas menetluse hagis Stekkor Transport OÜ vastu. Hagiavalduse kohaselt hukkus XXX Tartus aadressil F. R. Kreutzwaldi 62 elektritrauma tagajärjel kostjale kuuluval messiplatsil elektriliini lähedal tõstetöid teostanud töötaja L.S. . Ta tõstis piirdeaedu veoauto kastist maha, kuid liikus kraana noolega kõrgepingeliinide lähedusse, mistõttu tekkis elektri ülekanne liinilt kraanale, kraanalt auto kerele ja seal edasi juhtimispulti käes hoidnud töötajale. Hagejad on seisukohal, et kostja vastutab L.S. i surma põhjustamise eest kui suurema ohu allikat valitsenud isik võlaõigusseaduse (VÕS) § 1056 lg 1 alusel. Kõrgepingeliin on suurema ohu allikas, kuna kõrgepingeliinist saadav elektrilöök võib olla surmav ja löögi võib saada isegi elektriliini puudutamata. Suurema ohu allikale iseloomulik risk realiseerus, kuna L.S. suri kõrgepingeliinist saadud elektrilöögi tagajärjel. Kuigi kostja ei ole kahju tekitanud kõrgepingeliini omanik, saab teda pidada kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitsejaks. Kostjal oli kohustus ohuala selgelt
märgistada ja ära hoida kõrgepingeliinidest tuleneva ohu realiseerimine. See kohustus tulenes Vabariigi Valitsuse määrusest „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (ehitusmäärus). Märgistatud oli küll liinide alune ala, kuid puudusid piirdeaiad, mis takistanuks kõrgepingeliinide lähetusse sõitmist. Samuti oleks kostja pidanud taotlema Elering AS-ilt luba kaitsevööndis tegutsemiseks. Seda tehti alles pärast L.S. i hukkumist. L.S. il olid lapsed (hagejad), kes kaotasid ühe vanema poolse ülalpidamise ning saavad hetkel vaid toitjakaotuspensioni 127 eurot kuus. Kostja peaks tasuma nii hagejale I kui hagejale II 2015. a eest 1600 eurot, 2016. a eest 2400 eurot, 2017. a eest 2400 eurot ning 2018. a eest lõplike seisukohtade esitamise aja seisuga 2200 eurot. Lisaks peab kostja tasuma kummalegi hagejale 200 eurot kuni 18-aastaseks saamiseni või õpingute jätkamisel 21-aastaseks saamiseni.
2.Kostja vaidles hagile vastu. Kostja tellis Ehitusmeister Rent OÜ-lt teenust, mis seisnes selles, et viimane pidi tooma kohale kostja messikeskuse alale piirdeaiad ning bürookonteinerid. Teenus sisaldas nii piirdeaedade ja bürookonteinerite transporti kui ka paigaldust. Kostja teavitas Ehitusmeister Rent OÜ kontaktisikut, et piirdeaiad tuleb tõsta maha mööda territooriumi piiri käsitsi. Kostja seisukoha kohaselt ei ole ta kõrgepingeliinide kui suurema ohu allika valitseja, vaid selleks on võrguettevõtja. Samuti eeldab suurema ohu allika regulatsiooni kohaldamine seda, et ohtu ei ole võimalik vältida ka kõige hoolsama käitumise puhul. Praegusel juhul oleks L.S. saanud ohtu vältida kõrgepingeliinidest ohutus kauguses viibimisega. Samuti ei olnud kostja tegevusetu ning ei rikkunud kohustust, mis oleks põhjustanud õigusvastase kahju. Puudub süü ning põhjuslik seos. Tegemist ei olnud ehitusplatsiga, millele kohalduks ehitusmäärusest tulenevad kohustused, vaid messi territooriumi välialal asuva ekspo alaga. Seega puudus kostja kohustus kõrgepingeliini alust tähistada. Sellele vaatamata oli kostja markeerinud ohualad oranži aiaga. Kuna tõstetöid ei olnud liinialusel alal planeeritud, siis ei olnud kooskõlastus Elering AS-iga kõrgepingeliinide all töötamiseks vajalik. Kostja leidis, et L.S. i tehtud tõste oli omavoliline. Keegi ei andnud talle sellist töökäsku. Kostja märkis, et hageja I ja hageja II saavad toitjakaotuspensioni kumbki 127 eurot kuus, mida ei ole kahjuhüvitise puhul arvestatud. Kahjuhüvitisest tuleb maha arvutada ka hagejate ja Stekkor transport OÜ vahel sõlmitud kompromissi summa (36 eurot 50 senti). Lisaks tuleb kahjuhüvitist vähendada L.S. i hooletuse tõttu.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 19. veebruari 2019 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Maakohus määras kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks ja mõistis hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 1562 eurot ning kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohtu põhjenduste kohaselt käsitles kohus esmalt kostja vastutust riskivastutuse sätete alusel. Maakohus viitas VÕS § 1056 lg-tele 1 ja 2. Maakohus nõustus kostjaga, et kõrgepingeliin ei olnud praegusel juhul suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 tähenduses, kuna sellest lähtuv oht olnuks L.S. i poolt täielikult välditav, kui ta oleks laadinud piirdeaiad maha liinist ohutus kauguses. Maakohus märkis, et otsuse tõsta aiad maha kõrgepingeliini alusel alal võttis vastu L.S. . Seda kinnitavad tunnistaja R.K. ja M.K. kohtuistungil vande all antud ütlused, samuti kriminaalasja menetluse raames antud ütlused.
Kuna kostja ei olnud kõrgepingeliinide omanik, ei saa ta vastutada tekkinud kahju eest VÕS § 1058 lg 1 alusel, mis näeb ette kõrgendatud ohuga ehitise omaniku vastutuse. Järgnevalt hindas maakohus kostja vastutust delikti üldkoosseisu alusel (VÕS § 1043). Kahju tekitamine on VÕS § 1045 lg 1 p 1 kohaselt õigusvastane, kui see tekitati kannatanu surma põhjustamisega. Kuna praegusel juhul ei saabunud kannatanu surm kostja aktiivse käitumise tagajärjel, tuleb õigusvastasuse kindlakstegemisel kontrollida, kas kostja rikkus tegevusetusega mingit üldist käibekohustust. Maakohus ei nõustunud hagejatega, et kõrgepingeliini kaitsevöönd oleks pidanud olema piiratud. Õnnetuse ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatuses ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ (kaitsevööndi määrus) § 2 p 4 kohaselt õhuliini kaitsevööndi ulatus mõlemal pool liini telge 35-110 kV liinide korral oli 25 meetrit. Ehitusmääruse § 19 lg-s 6 nimetatud piiratud juurdepääsuga ohuala ei ole sama, mis kaitsevöönd. Tehnilise Järelevalve ehitus- ja elektriosakonna spetsialisti U. Lauri vastuse kohaselt ei ole ohualade tähistamine reguleeritud, ohuala peab olema nähtav. Tööõnnetuse uurimiskokkuvõttest ja kriminaalasja raames Elering AS-i liinide käidukorraldaja A.I. antud ütlustest nähtuvalt oli ta selgitanud kostjale, et ohuala on liini äärmise juhtme projektsioonist 5 meetrit. Praegusel juhul oli kõrgepingeliini ala märgistatud oranži piirdeaiaga 5 meetrit äärmise juhtme projektsioonist. Seega oli ohuala nõutavas ulatuses piiratud. Maakohus leidis, et hoiatusmärkide olemasolu ei oleks ilmselt ära hoidnud L.S. i surma. Ohuala oli oranži piirdeaiaga selgelt nähtavalt tähistatud. Samuti nähtub tunnistaja R.K. ütlustest, et mõlemad teadsid ohte, mis võivad kaasneda kõrgepingeliini alusel alal tõstetööde tegemisel. Maakohus viitas L.S. i allkirjastatud ohutusjuhendi p-dele 2.2, 2.3 ja 2.4. Kuigi nii R.K. kui ka M.K. ütlustest nähtuvalt ei juhtinud viimane L.S. i tähelepanu, et liinide all tuleks olla eriti ettevaatlik, juhtis A.U. oma kriminaalmenetluses antud ütluste ja kohtuistungil vande all antud ütluste kohaselt seoses soojaku mahatõstmisega tähelepanu, et lähedal on kõrgepingeliinid. Maakohus asus seisukohale, et Elering AS-ilt loa taotlemine tõstetöödeks ei olnud vajalik. Ka ainuüksi loa puudumine ei saa olla L.S. i surmaga põhjuslikus seoses. Eelneva tõttu leidis maakohus, et hagejad ei ole tõendanud, et L.S. i surma põhjuseks oli kostja õigusvastane tegevus.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Hagejad paluvad apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada, või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on materiaalõiguse norme riskivastutust puudutavas osas.
maakohus
ebaõigesti
kohaldanud
Kõrgepingeliinide puhul on tegemist suurema ohu allikaga, kuna see kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale (elektrienergia), mida ei õnnestu vastava asja kasutamise või tegemise teostamise käigus vältida isegi kõrgendatud hoolsust või ettevaatusabinõusid järgides. Isegi juhul, kui kõrgepingeliinide ümber töötades võtta kasutusele ettevaatusabinõud, ei ole alati välistatud elektrilöögi saamine, mis võib olla surmav ja löögi võib saada isegi elektriliine puudutamata. Tegemist on elektripingeliinile iseloomuliku riskiga, mis praegusel juhul on realiseerunud. Suurema ohu allika valitseja on võlaõigusseaduse mõttes isik, kellel on kohustus ära hoida suurema ohu allikale iseloomuliku riski realiseerumine. Kuigi kostja ei ole mainitud suurema ohu allika ehk kõrgepingeliinide omanikuks, asub kõrgepingeliin kostja kuuluval kinnisasjal. Just
kostjal oli kohustus ära hoida kõrgepingeliinile iseloomuliku ohu realiseerumine erinevate turvameetmete kaudu, mistõttu saab kostjat lugeda kõrgepingeliini kui suurema ohu allika valitsejaks. Kohustus ära hoida kõrgepingeliinidele iseloomuliku ohu realiseerumine tuleneb ehitusmääruse §-st 3. Ehitise omanik on määruse mõistes füüsiline või juriidiline isik, kelle tellimusel ehitustöid tehakse, seega praegusel juhul kostja. Isegi kui L.S. ise ehitustöid nimetatud ehitusplatsil ei teinud, viibis ta seal siiski ja kostja oli tema ohutuse eest vastutav. Hagejad viitavad ka ehitusmääruse § 25 lg-le 2 ja § 19 lg-le 6. Kõrgepingeliinide alune maa-ala ei olnud korrektselt märgistatud – märgistatud oli küll liinide alune maa-ala, kuid puudusid piirdeaiad, mis takistaksid kõrgepingeliinide lähedusse sõitmist. Maakohus ei ole neid seisukohti otsuses käsitlenud. Vaidlustatud otsuses on maakohus tuginenud eelkõige tunnistajate antud ütlustele, mis on olnud menetluse kestel aga vastuolulised. Nii ütles tunnistaja R.K. istungil, et nad ootasid töömehi, kes pidid tulema kohe aedu maha tõstma, ca pool tundi. M.K. aga selgitas, et aedade mahatõstmisega oodati ainult 5-10 minutit. Lisaks sellele on A.U. tunnistanud, et M.K. andis Stekkor Transport OÜ töötajatele käsu aiad maha tõsta ning seda olevat talle öelnud M.K. ise. Viimane aga on tunnistanud, et selgitas L.S. ile ja temaga koos töötanud R.K. le, et aiad tõstavad maha teised töötajad. Lisaks sellele on maakohus tuginenud kriminaalasja raames antud ütlustele, mis ei ole antud vande all ja mille õigsus ei ole tõendatud, mistõttu maakohus ei oleks tohtinud nendele viidata. Kuna hagejad on alaealised isikud ning hagi esitati ülalpidaja surmast tuleneva kahju hüvitamiseks, oli nendelt menetluskulude väljamõistmine TsMS § 162 lg 4 mõttes äärmiselt ebaõiglane. Hagejad paluvad tühistada maakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas ning jätta maakohtus kantud menetluskulud kostja enda kanda ning seda ka juhul, kui ülejäänud osas ringkonnakohus kaebust ei rahulda.
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
19.veebruari 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus leiab, et ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu otsuse tühistamise aluseks.
7.Hagejate väite kohaselt on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme riskivastutust puudutavas osas, sest kõrgepingeliini puhul on tegemist suurema ohu allikaga, kuna see kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale (elektrienergia), mida ei õnnestu vastava asja kasutamise või tegemise teostamise käigus vältida isegi kõrgendatud hoolsust või ettevaatusabinõusid järgides.
7.1.Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole antud juhul kõrgepingeliin suurema ohu allikas VÕS § 1056 lg 2 mõttes. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse kohtu seisukoha p-des 2 ja 3, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda neid. Vastuseks hagejate väitele, et kõrgepingeliin on alati suurema ohu allikaks, kuna elektrienergia edastamise tõttu kätkeb endas kõrgendatud ohtu ümbruskonnale, märgib ringkonnakohus järgnevat.
VÕS § 1056 lg 2 esimese lause järgi loetakse asja või tegevust suurema ohu allikaks, kui selle olemuse või selle juures kasutatud ainete või vahendite tõttu võib isegi asjatundjalt oodatava hoolsuse rakendamise korral tekkida suur kahju või võib kahju tekkida sageli. Eelöeldu tähendab, et ohu allikast lähtuva ohu realiseerumist ei ole võimalik ära hoida ka kõige hoolikama käitumisega. Lisakriteeriumiks on kahju suurus või tekkimise sagedus.
7.2.Käesolevas asjas tuvastatu kohaselt hukkus XXXXXXXXX Tartus aadressil F. R. Kreutzwaldi 62 elektritrauma tagajärjel kostjale kuuluval messiplatsil elektriliini lähedal tõstetöid teostanud L.S. . Õnnetuse põhjuseks oli asjaolu, et L.S. liikus kraana noolega kõrgepingeliinide lähedusse, mistõttu tekkis elektri ülekanne liinilt kraanale, kraanalt auto kerele ja sealt edasi juhtimispulti käes hoidnud isikule. L.S. ei oleks hukkunud, kui ta ei oleks ennast ohtu seadnud, s.o ei oleks tõstetöid teostanud ohtlikult lähedal kõrgepingeliinidele. VÕS § 1056 kohaldamine võiks kõne alla tulla näiteks siis, kui kõrgepingeliini juhtmed oleksid ootamatult katkenud (olenemata L.S. tegevusest). Lisaks märgib ringkonnakohus, et kostja ei ole väidetava suurema ohu allika (elektriliinide kaudu edastava elektrienergia) valitseja. Kostja ei mõjuta elektrienergia edastamisega seonduvaid ohtusid kolmandatele isikutele.
7.3.Seega ei ole antud juhul täidetud riskivastuse üldised eelduse (kahju ei ole põhjustatud suurema ohu allikaga ning kostja ei ole väidetava suurema ohu allika valitseja) ning VÕS § 1056 alusel esitatud hagi on õigesti jäetud rahuldamata.
8.Hagejad on nõudes kostja vastu tuginenud lisaks riskivastutuse sätetele ka delikti üldkoosseisule, s.o VÕS §-le 1043. VÕS § 1043 kohaselt teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.
8.1.Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja üldjuhul tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse ning kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul ei ole hagejad tõendanud kostja õigusvastast tegevusetust (tegu), millest tekkis neil väidetav kahju. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse kohtu seisukoha p-des 7-10, ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.
8.2.Hagejate väitel rikkus kostja Vabariigi Valitsuse määruse „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ehituses“ (ehitusmäärus) § 3 lg-st 1, § 25 lg-st ja § 19 lg-st 6 tulenevaid nõudeid seeläbi, et puudusid piirdeaiad, mis oleksid takistanud kõrgepingeliinide lähedusse sõitmist. Maakohus on hagejate väitele vastanud vaidlustatud otsuse kohtu seisukoha p-s 8 ning asunud õigesti seisukohale, et õnnetuse toimumise ajal kehtinud majandus- ja kommunikatsiooniministri määruse „Elektripaigaldise kaitsevööndi ulatus ja kaitsevööndis tegutsemise kord“ § 2 p 4 kohaselt õhuliini kaitsevööndi ulatus mõlemal pool liini telge 35-110 kV pingega liinide korral oli 25 meetrit ning ehitusmääruse § 19 lg-s 6 nimetatud piiratud juurdepääsuga ohuala ei ole sama, mis kaitsevöönd. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ohuala oli nõutavas ulatuses piiratud ning ei korda maakohtu põhjendusi.
9.Maakohus on õigesti hinnanud tunnistajate R.K. , M.K. ja L. U. ütlusi ning ringkonnakohus nõustub maakohtu hinnanguga tunnistajate ütlustele. Alusetu on hagejate seisukoht, et maakohus ei oleks võinud tugineda kriminaalasja menetluses antud ütlustele. Tegemist on dokumentaalsete tõenditega TsMS § 272 mõttes (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-14 p 9)
10.Hagejate väitel on nad alaealised ning kuna hagi esitati ülalpidaja surmast tuleneva kahju hüvitamiseks, siis on nendelt menetluskulude väljamõistmine TsMS § 162 lg 4 mõttes äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis annaksid alust kohaldada TsMS § 162 lg-t 4. Hagejate alaealisus ei ole asjaolu, mis tingiks TsMS § 162 lg 4 kohaldamise, s.o menetluskulude väljamõistmine alaealistelt ei ole antud juhul äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Samuti ei muuda menetluskulude väljamõistmist hagejatelt kostja kasuks äärmiselt ebaõiglaseks või ebamõistlikuks vaidluse sisu (hagi on esitatud ülalpidaja surmast tuleneva kahju hüvitamiseks).
11.Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 alusel hagejate kanda. Hagejate vastutavad menetluskulude eest võrdsetes osades (TsMS § 165 lg 1). Kostja on taotlenud hagejatelt ringkonnakohtus menetluskulude 530 eurot väljamõistmist. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepinguline esindajale kostjale ringkonnakohtus õigusabi 4 tunni 25 minuti ulatuses tunnihinnaga 120 eurot, kokku on õigusabi kuluks 530 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on vajalike ja põhjendatud menetluskuludega ning TsMS § 165 lg 1 alusel tuleb hagejalt I välja mõista 265 eurot ja hagejalt II 265 eurot Tartu Näitused AS-i kasuks. Kostja on taotlenud vastavalt TsMS § 177 lg-le 4 hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt kohtuotsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude tasumiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
/allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.